Määruse tegemise aeg ja koht 12.12.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-13-56245
Kohtuasi
X pankrotimenetlus. Võlgniku vabastamise menetluse lõpetamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.10.2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
AS SEB Pank määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik X (isikukood XXXXXXXX) Võlausaldajad: AS SEB Pank (registrikood 10004252), Swedbank AS (registrikood 10060701) ja Eesti Vabariik (Eesti Maksu- ja Tolliameti kaudu; registrikood 70000349)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
kohustustest
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 14.10.2022 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Kohustustest vabastamise menetluse kulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.X (võlgnik) esitas 27.11.2013 Harju Maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks koos kohustustest vabastamise avaldusega. Maakohus kuulutas 10.12.2013 välja võlgniku pankroti. Kohus lõpetas 19.06.2015 määrusega pankrotimenetluse ning algatas kohustustest vabastamise menetluse. Võlausaldajatel jäi tunnustatud nõuete eest raha saamata Swedbank AS-l 3365,47 eurot, AS-l SEB Pank 58 162,80 eurot ja Eesti Vabariigil Maksu- ja Tollimeti kaudu 571,99 eurot. Kohus määras usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda. Kohus pikendas 02.10.2020 kohustustest vabastamise menetlust kuni 19.06.2022.
2.Kohus teostas võlgniku osas järelevalvet. Võlgnik esitas kohtule enda kohta teavet ja aruandeid koos tõenditega. Viimane aruanne esitati 14.08.2022, mille kohaselt töötas võlgnik alates 06.05.2021 Y OÜ-s monteerijana. Igasugune vara tal puudus. Võlgniku elukohakulu oli 550 eurot kuus, toidukulu 250-300 eurot kuus ja igakuised püsikulud olid kokku 850 eurot. Aruande kohaselt kandis igakuised püsikulud võlgnik ise. Võlausaldajatele tehtud väljamaksete osas märkis võlgnik, et tasus 23.02.2021 Maksu- ja Tolliametile 239,14 eurot ning 2022. aastal 123,29 eurot.
3.AS SEB Pank (võlausaldaja I/pank I) ei nõustunud võlgniku kohustustest vabastamisega, kuna võlgnik ei teinud võlausaldajale I mitte ühtegi väljamakset.
4.AS Swedbank (võlausaldaja II/pank II) leidis, et kuivõrd võlgnik ei teinud võlausaldajale ühtegi väljamakset, tuli võlgniku kohustusest vabastamise menetlus lõpetada ning jätta võlgnik kohustustest vabastamata.
5.Maksu- ja Tolliamet (võlausaldaja III/EMTA) kinnitas, et võlgnik tasus 352,70 eurot ning jättis võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada.
6.Kohus kuulas võlgniku ära 13.09.2022, kes selgitas, et tal ei olnud tööd ja ta oli arvel Töötukassas. Ta elas üürikorteris, mille eest tasus igakuiselt 350 eurot (ilma kommunaalkuludeta). Igakuine sissetulek jäi vahemikku 800-900 eurot (neto). Võlgnik võttis pangalt I laenu koos abikaasaga korteri ostmiseks. Kuna abikaasa suri, ei suutnud võlgnik ise korterit üleval pidada ning pidi laenu tagatiseks oleva korteri maha müüma. EMTA võlgnevus oli osaliselt tasutud. Maakohtu määrus
7.Maakohus rahuldas taotluse ja vabastas võlgniku kohustustest, mis tekkisid enne pankroti väljakuulutamist 10.12.2013 ning lõpetas menetluse. Menetluskulud jäid võlgniku kanda. Maakohus juhindus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 68 lg 2, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131, § 132, pankrotiseaduse (PankrS) § 8 lg 3, 175 lg 1, 2, 51 ja 6, § 173, § 178 lg 8, § 176 lg 1, § 177 lg 1 ja 2. Kohus tuvastas, et võlgnikku ei mõistetud süüdi pankrotikuriteos ning ta ei rikkunud menetluse ajal kohustusi sellisel määral, et see oleks kaasa toonud kohustusest vabastamata jätmise. Võlgnik tasus EMTA osa võlgnevusest, kuid teistele võlausaldajatele väljamakseid ei teostanud. Arvestades võlgniku igakuiseid sissetulekuid ning püsikulusid, mille suuruses polnud alust kahelda, oli ilmne, et sellisest sissetulekust ei piisanud suuremas mahus maksete teostamiseks. Võlgnik oli ka pikalt töötu. Seejuures tuli arvestada asjaoluga, et väljamakseid ei pidanud tegema sellisest tulust, millele ei saanud pöörata sissenõuet (mh miinimumpalk ning toetused). Menetluse kestel tegi võlgnik võimaluste piires väljamakseid. Olenemata keerulisest olukorrast tegi ta kõik endast oleneva, et võlgnevusi likvideerida. Süülisi rikkumisi ei esinenud, sest võlgnik ei varjanud ega vähendanud menetluse käigus oma sissetulekuid ning edastas korrapäraselt kohtule aruandeid. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul oli võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei andnud alust jätta teda
kohustustest vabastamata, kui ta ei rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Kuigi võlgnik tegi väljamakseid vaid ühele võlausaldajale, ei olnud võlgniku majanduslikku olukorda arvestades tegemist võlausaldajate huvide tahtliku kahjustamisega. Eelnevale tuginedes ei olnud alust jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Määruskaebus
8.Võlausaldaja I palus tühistada maakohtu määruse ning teha uue, millega jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi ning rikkus ka menetlusõiguse norme. Kohtu järeldus, et võlgnik ei rikkunud menetluse ajal kohustusi sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise, oli ebaõige. Võlgnik märkis aruannetes oma sissetulekuteks menetluse esimestel aastatel 360-540 eurot kuus, hiljem 850-1000 eurot kuus. Palgainfo ei vastanud vähemalt osaliselt tõele. Arvelduskontode väljavõttest nähtuvalt ulatus 12.11.2018 netopalk 1 215,17 euroni. 27.03.2020 ja 17.06.2020 aruanded olid identsed ning peale töökohtade nimetuse ei kajastanud aruanded muud olulist infot. Võlgnik jättis aruannete lisadena esitamata tõendid töötasu kohta. Ka kohtu korduva küsimise peale ei esitanud võlgnik nõutavaid tõendeid. 17.06.2020 esitas kohus võlgnikule nõude selgituse andmiseks sissetulekute ja kulutuste kohta, millele võlgnik ei vastanud. Lisaks kuulusid esitatud aruannete juurde lisatud arvelduskonto väljavõtted muule isikule kui võlgnikule, seega jäi selgusetuks, kelle käivet väljavõtted kajastasid. Võlgnik tegi väljamakseid vaid ühele võlausaldajale. Sellega rikkus võlgnik süüliselt usaldusisikul lasuvat kohustust võlausaldajaid võrdselt kohelda. Väljamaksed tehti üksnes kõige väiksema nõudega võlausaldajale. Rikkumine võis olla tingitud ka maakohtu selgituskohustuse rikkumisest võlgniku/usaldusisiku suhtes. Võlausaldaja rahuldamata jäänud nõudest suuruses 58 162,80 eurot tasuti 0 eurot. Võlgnikul oli võimalus ja kohustus oma palgast võlausaldajatele väljamakseid teha. Kohus jättis eelnimetatud asjaolud analüüsimata. Võlgnik rikkus tahtlikult (raske hooletusega VÕS § 104 lg 4 mõttes) tulu loovutamise kohustust ning rikkus seega võlausaldajate huve (PankrS § 173 lg 3). Kohus oleks pidanud PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel võlgniku kohustustest vabastamisest keelduma. Määrus oli olulises osas põhjendamata, seega rikkus kohus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat kohustust. Menetluse edasine käik
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks.
10.Võlausaldaja II nõustus määruskaebusega. Võlausaldaja III ei vaielnud määruskaebusele vastu ning jättis määruskaebuse üle otsustamise kohtule. Võlgnik omapoolset seisukohta ei esitanud.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et käesolevas asjas tuleb FiMS § 68 lg 2 järgi lähtuda asja lahendamisel kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. PankrS § 175 lg 51 kohaselt
võib viieaastast tähtaega pikendada kokku seitsme aastani. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik rikkus süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik ei rikkunud süüliselt PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Võlgnikku ei mõistetud süüdi pankrotikuriteos. PankrS § 175 lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ületanud maakohus diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma järeldusi piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Maakohus analüüsis nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja leidis õigesti, et võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Ringkonnakohus järgib TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Kohustustest vabastamata jätmiseks peab võlgnik olema käitunud süüliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Riigikohus on leidnud, et kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises süülise käitumise tunnuseid. Maakohus andis süü puudumisele õige hinnangu. Võlgnik ei käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil. Kaebuse kohaselt rikkus võlgnik süüliselt mh sissetulekute kohta teabe andmise kohustust (PankrS § 173 lg 2). Võlgnik märkis kohtule esitatud aruannetes ebaõiged ning tõenditega vastuolulised töötasu suurused ning jättis kohtunõude edastamisel selle kohta selgitused andmata. Lisaks puudusid kaebuse kohaselt igasugused tõendid võlgniku tegelike töötasude
kohta. Kohus eeltooduga ei nõustu. 22.09.2020 toimunud ärakuulamisel selgitas võlgnik, et tal oli raskusi aruandevormist aru saamisel. Tema palk koosnes põhipalgast ning boonustest, aruandesse märkis võlgnik põhipalga, aga ei olnud kindel summades, mis lõppastmes arvelduskontole laekusid. Kuivõrd aruandevorm oli eestikeelne ja võlgnik eesti keelt ei kõnele, siis ei ole põhjust pidada aruandevormis esinevaid võimalikke puudujääke süüliseks teabe andmisest hoidumiseks. Kuna võlgnik esitas kohtule kõik arvelduskonto väljavõtted kohustustest vabastamise menetluse algusest alates 2015. aastast, siis ei ole tegemist sissetulekute varjamisega, st PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumisega. Vastavalt kaebusele ei ole selge, kelle käivet kohtule esitatud arvelduskonto väljavõtted kajastasid, kuivõrd kõnealuste kontode omanikuks on Q nimeline isik. Lisaks ei ole kuni 09.05.2019 väljavõtetest näha, kelle töötasu väljamaksetega oli tegemist. Nende väidetega ringkonnakohus samuti ei nõustu. 22.09.2020 toimunud ärakuulamise protokollist nähtub, et võlgniku selgituste kohaselt laekus tema töötasu võlgniku ema Q kontole. Võlgnikul endal arvelduskonto puudub. Arvelduskontoga seotud pangakaarti kasutab üksnes võlgnik ise. Kohtul ei ole alust kahelda võlgniku väidete tõepärasuses. Alates 09.05.2019 kõnealusele kontole laekunud töötasu maksed on pealkirjastatud „Palk X“. Enne nimetatud perioodi töötas võlgnik teiste tööandjate juures. Kuigi eelnevate tööandjate igakuisetest töötasumaksetest ei nähtu sõnaselgelt, millisele isikule oli töötasu määratud, on võlgniku kui töötaja staatus ilmne puhkusetasude ülekannete selgitustest, milles on võlgnikule nimeliselt viidatud. Puudub alus järeldada, et ühelt ja samalt tööandjalt samale arvelduskontole laekunud põhitöötasud ning puhkusetasud ei ole määratud samale isikule, st võlgnikule. Lisaks on võlgniku ema, kellele arvelduskonto kuulub, pensionär ning ise tööl ei käi. Kaebuse järgi rikkus võlgnik ka PankrS § 173 lg 3-st tulenevat kohustust tulu loovutamiseks, mistõttu pidi ta olema teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Selle väite toetamiseks pole kaebuses esile toodud ühtegi asjakohast põhjendust, viidatud on üksnes 17.06.2020 kohtu järelepärimisele, milles kohus soovis mh selgitusi liigses ulatuses tulude endale jätmise kohta ning võlgniku 12.11.2018 netopalgale. Siinkohal on oluline silmas pidada, et tulusid, mille võlgnik pidi loovutama enne 02.10.2020 tehtud maakohtu kohustustest vabastamise menetluse pikendamise määrust, ei ole kohane arvestada, kuivõrd menetluse pikendamise eesmärk on anda võlgnikule täiendav võimalus võlgade likvideerimiseks ning kohustustest vabanemiseks. Enne pikendamise määrust loovutamata tulude täiel määral arvestamine oleks seega vastuolus menetluse pikendamise eesmärgiga. Perioodil, mis jäi 02.10.2020 kohustustest vabastamise menetluse pikendamise ning maakohtu 14.09.2022 määruse vahele, oli võlgnik pikalt töötu ning elatus üksnes Töötukassa maksetest, kuid tegi sellest hoolimata võimaluste piires väljamakseid võlgade vähendamiseks. Arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et saadud tuludest peale vajalike kulutuste tegemist võlgnikul raha üle ei jäänud, millest võlausaldajatele täiendavaid väljamakseid teha. Seejuures ei ole võlgniku kulutused olnud pillavad ega ületanud mõistlikkuse piire. Kohtul on PankrS § 173 lg 4 teisest lausest tulenev diskretsiooniõigus, mis võimaldab lisaks seadusjärgse tulude võlgnikule jätmise määra asemel arvestada ka konkreetse juhtumi asjaolusid. Maakohus seda ka tegi ning leidis põhjendatult, et võlgnik oli teinud pingutusi võlgade likvideerimiseks ning oli ilmne, et suuremas mahus maksete teostamiseks võlgniku sissetulekutest ei piisanud. Võlgnik ei rikkunud süüliselt § 173 lg-s 3 sätestatud tulude loovutamise kohustust. Viimaks väitis kaebaja, et võlgnik rikkus usaldusisikuna jämedalt oma kohustust võlausaldajaid võrdselt kohelda, eelistades ühte võlausaldajat teistele ning tehes väljamakseid ainult kõige väiksema nõudega võlausaldajale (EMTA). Seejuures viidati ka võimalikule maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele. Kohus ei nõustu viidatud etteheidetega. Väljamakstud summad ei olnud piisavalt suured, et kõne alla võiks tulla võlausaldajate süüline ebavõrdne kohtlemine. Ebavõrdse kohtlemisega võiks tegu olla eelkõige olukorras, kus võlgnik eelistab
järjepidevalt mitmete väljamaksete tegemisel üht võlausaldajat või on ühele võlausaldajale väljamakstud summad märkimisväärselt suuremad võrreldes teistele võlausaldajatega tehtud väljamaksetega. Kuna käesoleval juhul on võlgnik teinud üksnes kaks väljamakset kogusummas 352,70 eurot, ei saa sellist olukorda pidada võlausaldaja süüliselt ebavõrdseks kohtlemiseks. Seejuures ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust, kuivõrd 22.09.2020 istungil selgitas kohus võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet.
14.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on täitnud TsMS § 173 lg-st 1 tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Kaebaja arusaam, et võlgnik oleks saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti pole võlgnik oma sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Ühiskonna sidususe seisukohast peab võlgadest vabastamine võimaldama võlgniku pöörduda tagasi tavapärase elukorralduse juurde. Sellest keeldumine aga peaks olema erand, mida rakendada vaid siis, kui võlgnik on selgelt pahatahtlik. Antud asjas ringkonnakohus ei tuvasta võlgniku pahatahtlikkust ega põhjuseid, miks võlgnik ei peaks saama uut võimalust. Võlgnik on püüdnud oma võimaluste piires oma kohustusi täita. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu määruskaebus rahuldamisele.
15.Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus võlgniku huvides. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
16.Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse PankrS § 175 lg 6 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.