2-21-19467/17 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

hagejad ja K. Atamanov sooritama kostjale 15. veebruaril 2018 ning järgnevad osamaksed samas summas iga kuu 15.-ks kuupäevaks kuni kohustuse täitmiseni. Vastavalt kompromissi p-le 1.3 kohustusid hagejad ja K. Atamanov tasuma kostjale kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kompromissi p-s 1.3 nähti täiendavalt ette, et kui hagejad ja K. Atamanov viivitavad rahalise kohustuse täitmisega rohkem kui 7 päeva, muutub kogu võlgnevus terves ulatuses sissenõutavaks ning kostjal on õigus esitada võlgnevuse sissenõudmiseks täitmisavaldus. Hageja I tasus kostjale esimese osamakse tähtaegselt 16. veebruaril 2018. Järgmise osamakse tasus hageja I kostjale 17. märtsil 2018, kuid 500 eurot. Järgneval kuul 18. aprillil 2018 tasus hageja I kostjale 15. märtsi 2018. a osamaksest puuduoleva 500 eurot. Seega hageja I küll tegi kostjale makseid kompromissi alusel, kuid ebapiisavas mahus. Hageja II ning K. Atamanov maksekohustust samaaegselt hagejaga I ei täitnud. Kostja esitas 24. augustil 2018 hagejate ja K. Atamanovi suhtes täitmisavalduse kohtutäitur Risto Kütile seoses kompromissist tuleneva võlgnevusega. Täitmisavalduse alusel algatas kohtutäitur 29. augustil 2018 täitemenetluse nr 072/2018/1025 hageja I suhtes, täiteasja nr 072/2018/1024 hageja II suhtes ja täiteasja nr 072/2018/1024 K. Atamanovi suhtes. Täitmisavaldusest nähtuvalt palus kostja algatada täitemenetlused hagejate ja K. Atamanovi suhtes põhinõude 8910 euro 75 sendi sissenõudmiseks. Seega ei ole kostja täitemenetluse algatamisel võtnud aluseks hageja I poolt kostjale tehtud makseid kokku 2000 eurot. Aastate jooksul on hagejad täitnud võlgnevust täiturile, kuid võlgnevus on endiselt tasumata. Kohtutäitur edastas 10. septembril 2021 hagejatele kostja koostatud võlaarvestuse 9. septembri 2021 seisuga, millest nähtub, et täitemenetluse kestel on võlgnevuse katteks kostjale laekunud kokku 15 821 eurot 50 senti. Nimetatud summale lisandub täitemenetluse eel enne sundtäitmisele esitamist tasutud 2000 eurot. Seega on hagejad tasunud kostjale võlgnevuse katteks kokku 17 821 eurot 50 senti. Võlgnevust on tasutud rohkem, kui vaja, mistõttu tuleb hagejate suhtes toimuvad täitemenetlused lõpetada ja enammakstu hagejatele tagastada. Hagejad saatsid 13. oktoobril 2021 kostjale vastuväite ja ettepaneku täitemenetluse lõpetamiseks. Kostja vastas, et võib kaaluda vastutulekut, kuid teeb otsuse peale 4623 euro 68 sendi laekumist. Hagejad tasusid kostjale selle summa, kuid täitemenetlused on lõpetamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 6 p 1 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras sissenõutavaks muutunud kohustus, teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus, kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus, neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kompromiss ei näe ette kohustuste täitmise järjekorda. Seega tuleb laekumised arvestada esmalt põhikohustuse katteks. Perioodil 16. veebruar 2018 – 18. aprill 2018 tasus hagja I kostjale 2000 eurot, mistõttu pidi võlgnevuse jääk täitmisavalduse esitamise seisuga olema 6910 eurot 75 senti (8910,75–2000), mitte 8910 eurot 75 senti. VÕS § 88 lg 6 kantuna tuleb ka ülejäänud laekumised, st täitemenetluse kestel toimunud laekumised arvestada esmalt põhinõude katteks ning seejärel viiviste katteks. Laekumiste järgne põhinõude suurus mõjutab kostja õigust viivisele. Täitedokumendist tulenev nõue on rahuldatud. Võlgnevus sai tasutud 17. augusti 2019 seisuga. Kostjal on õigus saada viiviseid 5020 eurot 23 senti. Hagejad on hagiavalduse esitamise seisuga tasunud kostjale viiviseid 8910 eurot 75 senti, 3890 euro 52 sendi võrra rohkem. Üldjuhul ei või kõrvalnõuded ületada põhinõuet. Seega hageja maksimaalne lubatud võlasaldo saaks olla 17 821 eurot 50 senti (põhivõla kahekordne suurus) ilma täitetasudeta. Esimene osamakse laekus tähtaegselt. Makseviivitus algas teisest osamaksest, mille maksetähtpäev oli täitedokumendist tulenevalt 15. märts 2018. Kompromissi määruse

8.veebruari 2018. a kohtumäärus, mille p-i 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku nii võlgnevuse tasumises maksegraafiku alusel, kui selles, et kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Tegemist on asjaoluga, mis oli pooltele teada ja poolte mõjutada enne kohtumääruse jõustumist. Käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse vastuväidete esitamiseks praeguses menetluses, kuna hagejatel oli võimalus menetlusõiguslikult oma vastuväited maksma panna enne kohtumääruse tegemist. Tegemist on olnud kohtuliku kompromissiga. Hagejatel oli võimalik etteulatuvalt hinnata viivise kujunemist maksetega viivitamisel. Seega ei ole hagejad esitanud asjaolusid, mis oleksid tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17). Käesolevas asjas kohaldub VÕS § 88 lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 88 lg 9 sätestab, et võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Kostja ei ole andnud hagejatele nõusolekut määrata kohustuse täitmiseks teistsugust järjekorda, samuti ei ole pooled teises täitmise järjekorras kokku leppinud kohtulahendis. Viivis on tekkinud eelkõige hagejate enda tegevuse / tegevusetuse tulemusena. Hagejate poolt tasutud maksete arvelt oli põhjendatud esmalt lugeda tasutuks sissenõudekulud, seejärel viivis ning lõpuks põhikohustus. Hagejad on ekslikult leidnud, et täitmisavalduse esitamise hetkel oleks pidanud põhivõla jääk olema 6910 eurot 75 senti. Enne täitemenetluse avalduse esitamist oli kostjal hagejate vastu juba sissenõutavaks muutnud viivisenõue. TMS § 56 lg-te 1–2 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist

3.Viru Maakohus rahuldas 7. juuni 2022 (otsuse kuupäevaks on märgitud 6. juuni, otsus on allkirjastatud 7. juunil) otsusega hagi osaliselt, tunnistas sundtäitmise Jõhvi kohtutäitur Risto Küti menetluses olevates täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 lubamatuks osas, milles võlgnike tasutud maksed kokku ületavad täitedokumendis (Harju Maakohtu 8. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12) väljamõistetud põhinõuet (8910 eurot 75 senti), viivist põhinõude ulatuses (8910 eurot 75 senti) ja täitemenetluse kulusid. Maakohus jättis hagi enamtasutud 3890 euro 52 sendi tagastamiseks rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja esitas 24. augustil 2018 täitmisavalduse hagejate ja K. Atamanovi suhtes täitemenetluse algatamiseks (tl 15–16). Kohtutäitur R. Kütt algatas täitmisavalduse alusel 29. augustil 2018 täitemenetluse nr 072/2018/1025 hageja I suhtes, täiteasja nr 072/2018/1023 hageja II suhtes ja täiteasja nr 072/2018/1024 K. Atamanovi suhtes (tl 17–22). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 8. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12, millega kohus kinnitas hagejate, K. Atamanovi ja kostja vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas menetluse (tl 11–13). Hagejate hinnangul on sundtäitmine täiteasjades nr 072/2018/1025 ja nr 072/2018/1023 lubamatu, kuna täitedokumendist tulenev nõue on hagejate poolt täidetud. Hagejad on teinud kostjale makseid rohkem, kui kohtulahendi järgi pidanuks, mistõttu tuleb kostjal tagastada hagejatele alusetult saadu. Täitmisavalduse esitamisel esitati vale nõudejääk, millest tulenevalt on väär nii sissenõutavaks muutumise aeg, kui viiviste arvestus. Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (Riigikohtu

1000 eurot tasuti 16. veebruaril 2018 (tl 14), seega oli põhinõude jääk 7910 eurot 75 senti. Hageja I tasus teise osamakse 500 eurot 17. märtsil 2018. Kuivõrd makse tehti tähtajast hiljem (15. kuupäev), rakendus viivis 0,2 % võlgnevatavalt summalt päevas kuni tasumiseni. Järgmise osamakse 500 eurot tegi hageja I 18. aprillil 2018, olles viivituses eelmisest osamaksest puuduoleva osa tasumisega 32 päeva. Kogu nõue muutus sissenõutavaks vastavalt kompromissi määruse p-le 1.3 23. märtsil 2018. Täitmisavaldusel ei ole põhinõue ja viivis märgitud õigesti. Täitemenetluse algatamise seisuga oli põhinõue 7410 eurot 75 senti (tl 30–31). Hagejate väited, nagu oleks alustatud arvestust vale põhinõude algsaldoga, ei vasta tegelikkusele. Väär on küll täitmisavalduses esitatud põhinõue ja viivis, kuid arvestustes on esitatud laekumised õigesti. Kohtu arvestuste kohaselt oli hagejate viivis täitemenetluse esitamise seisuga 2267 eurot 69 senti (153 päeva, perioodi 23. märts 2018 – 23. august 2018 eest 0,2% päevas põhinõudelt 7410 eurot 75 senti). Laekumiste arvestuselt nähtub, et 18. aprilli 2018. a hagejate tasutud maksest 500 eurot on põhinõude katteks arvestatud 99 eurot 82 senti ja viivise katteks 400 eurot 18 senti. 18. aprilli 2018. a seisuga oli hagejate põhivõlg 7410 eurot 75 senti, viivis kahe päeva eest 1000 euro teise osamaksega viivitamise eest, viivis viie päeva viivitamise eest osamakse 500 euro tasumisega ning viivis alates 23. märtsist 2018 – 18. aprillini 2018 arvestatuna põhinõudelt 7410 eurot 75 senti. Maakohtu hinnangul on 18. aprilli 2018. a maksest 400 eurot 18 senti õigesti arvestatud viivise katteks ja 99 eurot 82 senti põhivõla katteks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lgte 2 ja 3 mõttes. Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (Riigikohtu 31. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 14). Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hagejad oleksid kostjale maksete teostamisel konkreetselt määratlenud, mille katteks makse tehakse. Maakohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et laekumiste arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 88 lg 6 sätestatust. Kostja märgib õigesti, et VÕS § 88 lg 6 on rakendatav juhul, kui võlgnikul on mitmeid erinevaid kohustusi, mille kõigi katteks vahendeid ei jätku. Sellisel juhul lähtutakse erinevate kohustuste vahel maksete / laekumiste arvestamisel VÕS § 88 lg-s 6 sätestatust. Laekumiste arvestamisel on aluseks VÕS § 88 lg 8, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. TMS § 56 lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlusest saadud raha jaotamisel võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuded, viivis, intressid ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid. Kuigi VÕS § 88 lg-s 8 ei ole nimetatud viivist, hõlmab sättes märgitud intress ka viivist, see tuleneb ühtlasi ka VÕS § 113 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivisintress (Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11; 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21, p-s 54). Maakohus ei nõustunud hagejate võlaarvestusega (tl 33–37), mille kohaselt on hagejate põhivõlg tasutud 17. augusti 2019. a seisuga. Põhjendamatu on hagejate seisukoht, et kostja on hagejate arvel alusetult rikastunud enam(alusetult) saadud viivise arvelt summas 3890 eurot

52 senti (tl 34). Kuivõrd kostja kohtu hinnangul hagejate arvel alusetult rikastunud ei ole (VÕS § 1028, § 1032), jättis maakohus hagejate nõude enamtasutud 3890 euro 52 sendi tagastamiseks rahuldamata. Hagejad on kompromissimäärusest tuleneva nõude täitmisena tasunud 17 821 eurot 50 senti (tl 28–32), s.o summa, mis vastab täitedokumendis toodud põhinõude suurusele ja samas ulatuses viivisele. Kostja arvestuste kohaselt tuleb hagejatel tasuda 9. septembri 2021. a seisuga veel põhinõuet 4394 eurot 5 senti ja viivist 1654 eurot, kokku 6048 eurot 5 senti (tl 29). Hagejad leiavad, et kirjeldatud olukorras on täitemenetluse jätkumine nende suhtes hea usu põhimõtte vastane (sh piiramatu viivise nõue). TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111- 04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Heas usus käitumine tähendab käitumist, mis on vastav seadusele, ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele ja mis ei ole ülekohtune, on muuhulgas teise poole huve arvestav (Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11; 13. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15). Õige on kostja seisukoht, et täiendav viivis on tekkinud hagejate enda tegevuse / tegevusetuse tulemusena. Kuna maksed on teostatud ebapiisavalt ja ebaregulaarselt, on see loonud olukorra, kus jookseb kompromissi p-st 1.3 tulenev viivis, maksed laekuvad viivise katteks, samas väheneb põhinõue minimaalsel määral. Samas, võib viivis pikaajalise võlgnevuse puhul VÕS § 88 lg 8 alusel kujuneda mitmekordselt suuremaks kui põhinõue (kui ei ole reguleeritud viivise ulatust). Sellisel juhul ei kanna viivis enam oma kompensatsioonilist ega võlausaldajale eeldatavat kahju vähendavat iseloomu, mistõttu võib selle nõudmine täies ulatuses olla hea usu põhimõttega vastuolus. Käesoleval juhul on hagejad tasunud kostjale summa, mis vastab nii põhinõude, kui samas ulatuses viivisenõude suurusele. Maakohus nõustus hagejatega selles, et täitemenetluse jätkumine ning maksete võimalik ebaregulaarsus (seejuures olukorras, kus viiviste arvelt on nii põhinõue, kui samas ulatuses viivis tasutud) võivad venitada viiviste arvelt tasutu mitmekordseks, võrreldes põhinõudega, mis ilmselgelt ei täida enam võlausaldaja kaitse eesmärki kohustust rikkunud võlgniku suhtes, vaid kahjustab ebamõistlikult võlgnikku, rikastades alusetult võlausaldajat. Sundtäitmine on käesoleval juhul lubamatu ulatuses, milles see ületab Harju Maakohtu 8. veebruari 2018. a määrusega hagejatelt solidaarselt väljamõistetud 8910 eurot 75 senti, samas ulatuses viivist ja täitemenetluse kulusid.

kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Tegemist on asjaoluga, mis oli pooltele teada ja poolte mõjutada enne 8. veebruari 2018. a kohtumääruse jõustumist. Pooltel oli võimalik viivise üle vaielda kohtumenetluses. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel, kuid seda ei ole hagejad teinud. Maakohtu otsus on vastuolus varasema Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17). Käesolevas asjas ei olnud viivis veel põhivõlgnevust ületanud ning viivise määr tuleneb 8. veebruari 2018. a kohtulahendist, mistõttu ei ole viivisemäär asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Viivise suurus on lahendist välja arvutatav ning hagejatel oli võimalik arvestada viivitusse jäämisel viivise suurusega. Seega ei ole hagejatel õigust esitada TMS § 221 alusel hagi viivise vähendamiseks. Hagejad ei ole esitanud taotlust viivise vähendamiseks täitemenetluses ega tuginenud erandlikele asjaoludele, mis õigustaksid viivise vähendamist TMS § 221 lg 1 ja 2 alusel pärast kohtulahendi jõustumist. Maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul on täitedokumendiks kohtulik kompromiss. TsMS § 430 lg 3 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Seega on kohus kontrollinud ja veendunud, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on kooskõlas seadusega ja heade kommetega ning ei riku avalikku huvi ja on kinnitanud selle kohtulahendi tegemisega. Maakohus ei ole piisavalt kaalunud võlausaldaja ega avalikku huvi kohtulahendi õigusjõu kehtimise vastu. Maakohtu otsus on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd see võimaldab võlgnikel teadlikult hoida täitemenetlusest kõrvale, teha ebapiisavaid makseid ning hiilida kõrvale õigeaegsest kohustuste täitmisest ilma, et lisanduks viivitusintress, saavutades seeläbi olukorra, kus ajas raha väärtuse langemise tõttu tasutakse võlausaldajale reaalse ostujõu mõttes väiksem kohustus. Praegusel juhul on põhjendatud kostja kui võlausaldaja huvide kaitsmine, sest hagejad on teadlikult rikkunud 8. veebruaril 2018 tehtud kohtulikust kompromissmäärusest tulenevat rahalist kohustust ning seetõttu on hagejad enda kohustuse rikkumise tulemusena kohustatud kompromissi kohaselt tasuma kostjale viivist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes (Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, kuid seda vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (Riigikohtu 17. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p-d 9 ja 10). Praeguses asjas ei ole kompromissi kinnitamise määruses kohustatud tasuma hagejaid viivist kindla summana, vaid protsendina põhinõudest. Samuti ei olnud viivise suurus kompromissi tegemisel välja arvutatav, kuna see oli sõltuvuses tulevikus tekkivast olukorrast, st põhivõla tasumisest. Seega võisid hagejad taotleda viivise vähendamist. Teistsugusele järeldusele jõudmiseks ei anna alust ka kostja viidatud Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, kuivõrd selles asjas on Riigikohus selgelt öelnud, et jääb varasemalt 17. juuni 2009. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 toodud seisukoha juurde. Isik, kes esitas viivise vähendamise taotluse, on kohustatud tõendama, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Kohus võib VÕS § 162 lg 1 kohaselt ebamõistlikult suurt viivist vähendada viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamisel VÕS § 162 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohustuse täitmise ulatust ja muid asjaolusid (Riigikohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3965, p 32; 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 14). Kohtul on õigus hinnata, kas esitatud nõue leppetrahvi (ja ka viivise) vähendamiseks on põhjendatud või mitte. Tegemist on kohtuliku diskretsiooniga. Kohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11816, p 19). Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).