Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht
16.11.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-6530
Kohtuasi
X avaldus eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.09.2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (eestkostja) X (XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Danil Lipatov Puudutatud isik I
XXXXXXXXXXX)
(eestkostetav)
Y
(isikukood
Puudutatud isik II (eestkostetava abikaasa) W (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25.09.2022 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta avaldaja määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
2-22-6530 menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.09.06.2022 rahuldas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-22-6530 Tallinna Linnavalitsuse avalduse ning seadis Y-le (isikukood XXXXXXXXXX) tema kõigi asjade ajamiseks eestkoste ja määras tema eestkostjaks X (isikukood XXXXXXXXXXX) tähtajaga viis aastat, so kuni 09.06.2027. Maakohtu määruse resolutsiooni p 5 kohaselt, kuivõrd Y ei saa piisavalt aru perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest, ei või ta iseseisvalt teha perekonnaõiguslikke tehinguid. Määruse resolutsiooni p 6 järgi on eestkostja ülesanneteks Y esindamine kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel ning tema elu korraldamine ja tema vara valitsemine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaal- ja raviteenuste ning järelvalve tagamine, samuti Y esindamine kõigis õigustoimingutes kõigis ametiasutustes.
2.19.09.2022 esitas X (eestkostja, avaldaja) Harju Maakohtule avalduse, milles soovis kohtu nõusolekut eestkostetava nimel abieluvaralepingu sõlmimiseks. Avalduse kohaselt on eestkostetaval Y-l (puudutatud isik I) ja tema abikaasal W-l (puudutatud isik II) varaühisus. Puudutatud isik II soovib oma osa ühisvarast käsutada, aga seaduse kohaselt on see võimalik üksnes siis, kui ühisvara on jagatud. Seetõttu soovib avaldaja nõusolekut abieluvaralepingu sõlmimiseks selliselt, et jagada pooleks puudutatud isiku I arvelduskontol olev raha ning jagada ühisvara hulka kuuluv kinnisasi selliselt, et see kuuluks kummagi puudutatud isiku kaasomandisse 1⁄2 suurustes osades.
3.25.09.2022 keeldus Harju Maakohus avaldaja avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2, koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1, alusel. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi menetlusse võtmata, kuna hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
4.Maakohus leidis, et avalduses taotletud nõusolekut ei saa kohus anda. Puudutatud isiku I üle on seatud eestkoste kõigi asjade ajamiseks. Tehing, milleks avaldaja kohtu nõusolekut taotleb, on abieluvaralepingu sõlmimine. Perekonnaseaduse (PKS) §-s 60 on sätestatud, et abieluvaralepingu sõlmivad abikaasad isiklikult. Seega ei saa eestkostja anda nõusolekut abieluvaralepingu sõlmimiseks. Maakohus viitas Riigikohtu 11.04.2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13 (p 12), kus on selgitatud, et see, et pankrotivara võib pankrotiseaduse § 36 lg 6 järgi käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu. Abieluvaralepingu peavad abikaasad sõlmima PKS § 60 esimese lause järgi isiklikult. Samuti viitas maakohus pärimismenetluses kehtivale analoogsele regulatsioonile. Riigikohus on 02.12.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-5110 (p 11), kus vaidluse all oli testamendi tühisus, leidnud, et eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik pärimisseaduse (PärS) § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda.
5.Maakohus järeldas, et eeltoodust tulenevalt ei saa kohus anda eestkostjale nõusolekut abieluvaralepingu sõlmimiseks ning kohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest. Kohus selgitas, et see ei tähenda, et puudutatud isikul II oleks takistatud igasuguste tehingute tegemine ühisvara hulka kuuluva varaga. Ühisvara valitsemise osas tuleb lähtuda PKS 2. jao 2. alljaotises sätestatud korrast. Kui tegemist on tehinguga, mis vajab kohtu nõusolekut, näiteks kui tekib 2 (6)
2-22-6530 vajadus kinnisasja müümiseks, on eestkostjal võimalik taotleda kohtu nõusolekut kinnisasja müügiks.
6.Kohus keeldus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel avalduse menetlusse võtmisest. Kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, siis loetakse TsMS § 372 lg 6 kohaselt, et avaldust ei ole esitatud ja avaldust ei ole olnud kohtu menetluses.
7.Tulenevalt TsMS § 168 lg-st 1 kannab hageja (avaldaja) menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
8.Kohus selgitas avaldajale, et tal on õigus küsida tasutud riigilõiv tagasi. Selleks tuleb esitada avaldus, näidates ära, kellele ja millisele kontole tuleb see tagastada. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
9.Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, paludes võtta määruskaebuse menetlusse, tühistada maakohtu määrus täies ulatuses ja saata asi samale maakohtule menetlusse võtmiseks.
10.Avaldaja leiab, et maakohus on rikkunud uurimiskohustust. Avaldaja viitab, et kui hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, peab kohus määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks. Alles siis, kui hageja ei ole talle selliselt määratud tähtaja jooksul hagi täpsustanud määral, mis muudaks hagi õiguslikult veenvaks, võib kohus keelduda hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 371 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmisest (vt Riigikohtu 07.10.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-16249/17, p 16). Eeltoodud põhimõte kehtib ka TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamisel (Riigikohtu 06.01.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-20574, p 11).
11.Avaldaja märgib, et kohus ei uurinud, kui oluline vara jagamise küsimus abikaasade jaoks on, ega selgitanud välja, et seadus ei näe ette teist võimalust. Seega ei täitnud kohus oma kohustust uurida asjaolusid ja selgitada pooltele võimalikke muid lahendusi. Kohtumääruse tegemisel ei ole kohus võtnud arvesse, et ühisvara jagamine omab tähtsust nii puudutatud isikule I kui ka puudutatud isikule II, kellel on samuti ühisvarast tulenevad õigused ja kohustused. Harju Maakohtu määruse kohaselt ei ole puudutatud isikul II mitte mingit võimalust oma ühisvarast tulenevat õigust teostada. Puudutatud isik II väga muretseb selle pärast, et maakohtu määrus piirab tema õigusi tõsisel määral (määruskaebuse lisaks on puudutatud isiku II kiri). Puudutatud isikute jaoks on väga tähtis leida lahendus, et puudutatud isik II saaks oma osa ühisvarast käsutada. Avaldaja arvates puudub teine variant, kuidas saavutada soovitud eesmärki.
12.PKS § 35 näeb ette ainult neli võimalust ühisvara jagamiseks: 1) üks abikaasa sureb; 2) sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ette nähtud muu abieluvarasuhe; 3) abielu lahutatakse või 4) varasuhe lõpetatakse PKS § 36 kohaselt abikaasa nõudel kohtuotsuse alusel. Abikaasadele ei sobi abielu lahutus. Nad on eakad inimesed, kes on elanud kogu elu koos ning ei soovi oma abielu lahutada. Samuti ei esine antud olukorras PKS § 36 aluseid ning puudutatud isik I on elus. Seega jääb ainult üks võimalus – abieluvaralepingu sõlmimine. Abieluvaralepinguga jagataks puudutatud isikute (abikaasad) abielu ajal omandatud ühisvara pooleks. Selleks on Tallinnas asuv kinnistu ning puudutatud isiku I pangakontol Coop Pank AS-is olevad säästud. Vastab tõele, et PKS järgi sõlmivad abikaasad abieluvara lepingu isiklikult. Samas näeb PKS ette, et kui pooled ei saa saavutada kokkulepet või lepingu 3 (6)
2-22-6530 sõlmimiseks esineb takistus, võib abikaasa esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule. Sellest tulenevalt järeldab avaldaja, et kohus saab anda nõusoleku ühisvara jagamiseks. Eriti võttes arvesse, et ühisvara jagamisega ei muutu eestkostetava osa suurus ega väärtus. TsMS § 371 lg 2 p 1 või p 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ning kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada ja tõendeid hinnata asja sisulisel läbivaatamisel. Kui kohus näeb, et juhtum ei ole perspektiivne, kuid väga oluline poolte jaoks, siis saab kohus pooltele selgitada, millisel muul viisil või kuidas oleks võimalik hagiavaldust muuta nii, et sellega oleks võimalik saavutada soovitud eesmärki (TsMS § 230 lg 2, § 329 lg 4, § 348 lg 2 ja § 351 lg 1 ).
13.Avaldaja leiab, et asjas kohalduvad PKS § 187 lg 1 p 1 (eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja või kinnisasjaõigust) ja PKS § 188 lg 1 p 1 (eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta teha tehingut, millega eestkostetav võtab kohustuse käsutada kogu oma vara, pärandit, tulevast seaduslikku pärandiosa või tulevast sundosa). Ühisomandise kuuluva kinnistu jagamiseks tuleb sõlmida notariaalselt tõestatud abieluvaraleping, milleks on vaja kohtu luba, kuna tegemist on puudutatud isikule I kuuluva varaga PKS § 187 lg 1 p 1 mõttes. Samuti saab jagada pooleks abielu ajal kogutud säästud, mis on puudutatud isiku I pangakontol. Selle vara jagamiseks on vaja kohtu nõusolekut PKS § 188 lg 1 p 1 järgi. Kaebaja leiab, et selle sisuga abieluvaralepingu võib sõlmida kohtu nõusolekul, juhul kui üks abikaasadest on teovõimetu, kuna teist võimalust seadus ette ei näe.
14.Avaldaja ei nõustu maakohtu põhjendustega, miks ei saa abieluvaralepingut kohtu loal sõlmida. Avaldaja hinnangul ei ole maakohtu viidatud pankroti- ja pärimisasjades tehtud lahendid relevantsed.
15.Avaldaja on nõus ka sellega, kui kohus käesolevas menetluses tuvastab, et puudutatud isikul I on piisav arusaamisvõime abieluvaralepingu sõlmimiseks isiklikult.
16.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata.
18.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega, et maakohus on rikkunud uurimiskohustust. Avaldaja on õigesti märkinud, et hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte (vt nt Riigikohtu 06.04.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). Õige on ka avaldaja viidatu, et uurimispõhimõtte eesmärk on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi seetõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 22.09.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-110080/42, p 11). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud hagita menetluse uurimispõhimõte tähendab, et kohtul on sellistes asjades asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus ning kohus ei ole seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega (vt nt Riigikohtu 29.04.2020 määrus tsiviilasjas nr 2- 18-19295, p 18).
18.1.Käesoleval juhul ei ole eeltoodud põhimõtted aga asjassepuutuvad, kuna avaldaja oli esitanud avalduse, milles taotles kohtu nõusolekut puudutatud isiku I nimel abieluvaralepingu sõlmimiseks. Kuna PKS § 60 I lause kohaselt sõlmivad abikaasad abieluvaralepingu isiklikult ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 2 kohaselt ei või esindaja kaudu teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult, siis ei olnud käesolevas 4 (6)
2-22-6530 asjas põhjust täiendavate asjaolude selgitamiseks või tõendite kogumiseks. Kohtul ei oleks olnud võimalik anda nõusolekut tehingute tegemiseks, mille isik peab tegema isiklikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu viidatud analoogiaga pärimismenetluses testamendi tegemise kohta. Lisaks maakohtu viidatud Riigikohtu 02.12.2020 otsusele tsiviilasjas nr 2-175110 (p 10), on Riigikohus ka 17.12.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-1453 (p 11 jj) selgitanud, et „võib jääda eksitav mulje, nagu saaks eestkostja eestkostetavat testamendi tegemisel esindada. Selline lähtekoht on põhimõtteliselt vale, sest testamenti saab eestkostetav teha vaid isiklikult. Eestkostja ülesannete hulka TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes ei saa kuuluda eestkostetava esindamine testamendi tegemisel või selle tegemiseks nõusoleku andmine.“ Analoogselt ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda abieluvaralepingu sõlmimine, kuna ka abieluvaraleping tuleb sõlmida isiklikult. Seega puudus maakohtul vajadus täiendavalt midagi uurida või tõendeid koguda, kuna esitatud avalduse rahuldamine ei oleks ühelgi materiaalõiguslikul alusel võimalik olnud (Riigikohtu 03.02.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 14). Ringkonnakohus nõustub, et maakohus keeldus põhjendatult avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Kolleegium lisab, et see säte teenib ka menetlusökonoomia põhimõtet ja aitab vältida menetlusosalistele kulutuste tekitamist sellise avalduse menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Nimelt tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv, kui avaldust menetlusse ei võeta. Seda on maakohus oma määruses avaldajale ka selgitanud.
19.Avaldaja on määruskaebuses täiendavalt märkinud, et kohus võiks ka ise tuvastada puudutatud isiku I arusaamisvõime abieluvaralepingu sõlmimiseks. Kolleegium märgib, et käesoleval juhul on Harju Maakohtu 09.06.2022 määruse tsiviilasjas nr 2-22-6530 resolutsiooni p-s 5 selgelt välistatud puudutatud isiku I õigus teha ise perekonnaõiguslikke tehinguid (milleks oleks ka abieluvaralepingu sõlmimine). Seega ei saa puudutatud isik I ise abieluvaralepingut sõlmida. Ringkonnakohus selgitab, et kohus ei saa käesolevas menetluses, mille esemeks oli eestkostjale tehingu tegemiseks loa andmine, tuvastada puudutatud isiku I arusaamisvõimet sellise tehingu ise tegemiseks. Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks) (vt Riigikohtu 15.06.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-8577, p 16-17). Käesoleval juhul ei ole avaldaja selliseid asjaolusid kohtule esitanud ning ringkonnakohtul ei ole mingit alust järeldada, et eestkostetava tervislik seisund oleks muutunud ning eestkoste ulatust saaks või tuleks muuta.
20.Määruskaebuses on rõhutatud, et ühisvara jagamine omab tähtsust mõlemale puudutatud isikule, st lisaks puudutatud isikule I (eestkostetav) ka tema abikaasale (puudutatud isik II). Ringkonnakohus märgib esiteks, et avaldaja on puudutatud isiku I eestkostja ning peaks oma tegevuses lähtuma puudutatud isiku I huvide ja õiguste kaitsest. Mis puudutab puudutatud isikut II, siis on maakohus määruses märkinud, et see, kui kohus ei saa anda avaldajale luba puudutatud isiku I eest abieluvaralepingu sõlmimiseks, ei tähenda, et puudutatud isikul II oleks takistatud igasuguste tehingute tegemine ühisvara hulka kuuluva varaga. Ühisvara valitsemise osas tuleb lähtuda PKS 2. jao 2. alljaotises sätestatud korrast. Kui tegemist on tehinguga, mis vajab kohtu nõusolekut, näiteks kui tekib vajadus kinnisasja müümiseks, on eestkostjal võimalik taotleda kohtu nõusolekut kinnisasja müügiks. 09.06.2022 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-22-6530 on avaldajale antud õigus puudutatud isiku I esindamiseks kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel ning tema elu korraldamiseks ja tema vara valitsemiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et avaldajal on võimalik pöörduda kohtusse kohtu loa saamiseks nende tehingute tegemiseks, mida ta PKS § 187 või § 188 alusel puudutatud isiku I huvides teha saaks. Asjaolu, et puudutatud isik I ise ei saa abieluvaralepingut sõlmida ning seda ei saa tema nimel teha eestkostja, et tähenda, et puuduksid õiguslikud võimalused vara käsutamiseks. Käesolevas menetluses on asutud üksnes seisukohale, et abieluvaralepingu sõlmimiseks teise isiku nimel ei ole kohtul võimalik luba anda. 5 (6)
2-22-6530
21.TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Käesoleval juhul jäävad avaldaja menetluskulud avaldaja enda kanda. Teistel isikutel ei ole ringkonnakohtu menetluses menetluskulusid tekkinud.
22.TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.