Tallinna linna avaldus X suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks 3 kuuks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. augusti 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
(Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mirjam Frey Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 8. augusti 2022. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.
4.Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult). Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
2-22-9668 lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus rakendas 4. juuli 2022. a määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja pikendas seda 5. juulil 2022 neljakümne päevani, lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 11. augustini 2022. Maakohus leidis, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja teisi ohustav käitumine. Puudutatud isik oli võimetu otsustama enda ravivajaduse üle.
2.Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) (avaldaja) esitas 5. augustil 2022 avalduse puudutatud isiku suhtes haiglaravi pikendamiseks kolme kuu võrra. Avalduse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud. Olenemata ravist on puudutatud isiku seisund olnud pikalt ebastabiilne. Puudutatud isiku seisund halvenes pärast üldpsühhiaatria osakonda suunamist. Puudutatud isik lõhkus osakonna vannitoa ust, karjus ning oli agiteeritud. Puudutatud isik suunati uuesti akuutravi osakonda, kus ta viibis ravil umbes nädal aega. Seejärel oli puudutatud isiku seisund positiivse dünaamikaga, maania tunnused taandusid, kuid sisulist haiguskriitikat tal ei tekkinud. Puudutatud isik ei pea oma käitumist teistele ohtlikuks ning arvab, et tema haiglasse ravile panemine ei olnud põhjendatud. Puudutatud isikul esineb psüühikahäirete kogum – raske psüühikahäire, bipolaarne häire ning kaasuvana aktiivne narkootiliste ainete ja alkoholi kuritarvitamine. Puudutatud isiku kriitika oma tegude suhtes on vaatamata maania taandumisele vaid osaline. Varasem kogemus on näidanud, et haiglast lahkudes hakkab puudutatud isik kohe tarbima psühhoaktiivseid aineid, mille foonil on koheselt ägenenud ka tal diagnoositud raske psüühikahäire. Selle foonil on tõusnud ka puudutatud isiku ohtlikkuse risk. Praeguseks ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud. Puudutatud isik ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu vajab ta tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh psühhoosivastaste, meeleolu stabiliseerivate ja rahustavate ravimite manustamist haiglatingimustes.
3.Maakohus määras 5. augustil 2022 ekspertiisi, selgitamaks välja, kas isik vajab tahtevastase ravi pikendamist kolme kuu võrra.
4.Psühhiaater MM teostas 6. augustil 2022 ekspertiisi, mille kohaselt oli puudutatud isik teadvusel, desorienteeritud situatsioonis, haigustaju tal puudus, ta oli püsimatu ja ebaadekvaatse käitumisega ning agressiivsete kalduvustega. Puudutatud isik on kujutanud ohtu iseendale ja ümbritsevatele. Puudutatud isiku mõttekäik oli kiirenenud ja raskesti jälgitav. Puudutatud isik avaldas, et ta on kristlane ja pidevas ühenduses Jumalaga. Puudutatud isik lausus, et ta on valgustatud. Puudutatud isik on ähvardanud meditsiinitöötajaid. Puudutatud isik kuritarvitab alkoholi ja narkootilisi aineid. Puudutatud isikul haigustaju ei ole, ta on ennast õigustav ja vajab haiglaravi jätkamist. Ekspert määras puudutatud isiku diagnoosiks bipolaarse meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2), mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik oli ekspertiisi tegemise ajal haigustajuta. Puudutatud isik lausus, et ta teab dr D paremini, millal on vaja koju minna; ta on kristlane; marihuaana on paha. Puudutatud isik tarvitab ravimitena liitiumi, olanzapini ning hypnogeni. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit, on puudutatud isik prognostiliselt ohtlik iseendale ja ümbritsevatele, mille tõttu ei ole tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Puudutatud isik vajab tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist kolme kuu vältel.
2 (8)
2-22-9668
5.Puudutatud isikule määratud esindaja avaldas kohtule, et külastas 8. augustil 2022 puudutatud isikut sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus ja kuulas ära tema arvamuse. Haiglasse saabumisel selgitas haigla personal, et puudutatud isikuga ei saa kohtuda, kuna ta ei ole sellises seisundis, et saaks esindajaga rääkida. Esindaja palus täpsustada, milline see seisund siis on, aga personal lihtsalt sedastas, et puudutatud isik ei ole võimeline esindajaga rääkima. Esindaja tungival palvel kutsuti puudutatud isik siiski palatist välja söögisaali esindajaga kohtuma. Haigla personal võimaldas esindajal puudutatud isikuga kohtuda kahe töötaja juuresolekul. Puudutatud isik oli viisakas ja andis esindajale tervituseks käe, öeldes oma nime, mille peale esindaja omakorda tutvustas end. Esindaja selgitas puudutatud isikule, millistel asjaoludel esindaja temaga kohtuma tuli. Esindaja hinnangul sai puudutatud isik esindaja funktsioonist aru. Puudutatud isik teadis nii enda viibimiskohta, vanust, kui ka avalduse – pikendada tema suhtes tahtest olenematu ravi tähtaega kuni kolme kuuni – sisulist tähendust. Puudutatud isik tundus küll natuke närvilisena, kuid vastas esindaja küsimustele rahulikult ja adekvaatselt, selgitas haiglasse sattumise põhjuseid ja andis ülevaate oma elukorraldusest kodustes tingimustes, rääkis oma perest. Puudutatud isik selgitas, et ta on haiglas olnud juba peaaegu 40 päeva. Tema raviarst on dr OD. Puudutatud isik sattus haiglasse kanepi ja õlle tarvitamise tõttu. Puudutatud isik soovis minna pidutsema. Puudutatud isik oli haiglas ravil ka 2022. a mais ja juunis, seega kodus ei saanudki kaua aega olla. Puudutatud isik soovib minna koju, sest arvab, et ravi on olnud piisav ja ta saaks kodus ise hakkama. Koduseks aadressiks nimetab XXX. Tegemist on 100 m2 korteriga, mis koosneb kahest korterist. Ühes elavad puudutatud isik, tema abikaasa ja koer ning teist korterit üürivad Bangladeshist pärit isikud. Teise korteri üürimise eest saab puudutatud isik iga kuu 760 eurot. Lisaks saab pere töövõimetoetusi. Naine on raske puudega ja kodune, tööl ei käi. Töövõimetoetused on mõlemal 500 euro kandis. Seega on pere majanduslik toimetulek hea ja muret ei pea tundma. Puudutatud isikul on ka hobisid, ta kogub antiikseid raamatuid. Enda sõnul meeldivad talle vanad raamatud ja noored naised. Puudutatud isik on usklik, ta on Kose koguduse liige ja mängib ka flööti. Esimese flöödi ostis ta Hiinast, kuid sellega ei saanud hästi mängida, see ei olnud hääles ning ta viskas selle minema. Uue ostis juba korralikuma, maksis 500 euro kanti, ja sellega käib vahel ka esinemas. Puudutatud isik näeb enda probleemina narkootikumide tarvitamist. Selle kohta on aga koos abikaasaga tehtud plaan: narkootikumidele täielikult „ei“, poole kohaga tööle, abitööliseks kas kuskile kööki või mujale, kus abilisi vaja on. Tööd suudaks puudutatud isik teha u 4 tundi päevas, kodu soovib ära koristada ja lapse tahab tagasi saada. Ka naine võiks tööle minna, nt kuskile abitööliseks. Siis oleks midagi teha ja ei peaks päevad läbi kodus istuma. Laps sündis neil eelmise aasta juulis ja elab praegu puudutatud isiku vanemate juures. Vanemad on 60-aastased ja saavad lapse kasvatamisega praegu veel hakkama. Laps on hooldatud, kuid puudutatud isik tahab siiski last endale tagasi saada. 2022. a augustis toimub kohtuistung, kus temalt tahetakse vanemlikud õigused ära võtta. Puudutatud isik ei ole sellega nõus. Abikaasa on puudutatud isikut ka haiglas vaatamas käinud. Puudutatud isik avaldas arvamust, et ta võiks arstidega teha kokkuleppe, et kui arstid tahavad, võib ta jääda vabatahtlikult haiglasse 1–2 nädalaks, aga seejärel saaks minna koju. Kodus soovib jätkata ravimite tarvitamist. Ta võtab rohtu tablettide kujul hommikul ja õhtul ning kord kuus käib ka süsti (flanksool) saamas. Puudutatud isik nägi esindaja käes arsti arvamust ning soovis seda lugeda. Arsti arvamus puudutatud isikule ei meeldinud ning ta tõmbas selle lehe puruks ja viskas maha. Siis ta aga rahunes ja rääkis edasi. Esindaja leidis, et ekspertiis peab selgitama, kas puudutatud isiku seisund on paranenud sedavõrd, et ta saaks oma raviga kodus hakkama ja tal ei esineks ohtlikkust enda ja teiste suhtes. Praeguses asjas tuleb lähtuda puudutatud isiku parimatest huvidest, tema ja teiste tervise säilitamisest. Haigla on oma arvamuses välja toonud, et koju naasmisel hakkab patsient koheselt narkootilisi aineid tarvitama ja haigus süveneb, mille tõttu võib puudutatud isik kujutada ohtu nii endale kui ka lähikondsetele, aga samas praegu sellist ohtu sedastatud ei ole. Seega, kui puudutatud isik jätkaks ravimite iseseisvat manustamist ja ei tarvitaks narkootilisi 3 (8)
2-22-9668 aineid, siis sellist ohtu ei tekiks. See, et puudutatud isik vajab jätkuvat ravi, ei saa olla alus tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja temalt vabaduse võtmiseks. Isikut ei saa ka lõputult kinni hoida, et kõik ohud oleksid maandatud. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Maakohus rahuldas avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 8. novembrini 2022. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Kohus märkis, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 8. novembril 2022 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on otsustanud tahtevastase ravi lõpetada seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (tahtest olenematu ravi), kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel asja psüühiliselt haige isiku paigutamiseks tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamiseks. Tallinna linna 5. augusti 2022. a avaldusest, psühhiaater MM ekspertiisist ja puudutatud isiku määratud esindaja arvamusest nähtuvalt on avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks põhjendatud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isiku käitumine on periooditi agressiivne ja tal puudub haiguskriitika, mistõttu võib ta ohustada nii enda kui ka teiste elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriakliinikus. Ekspertiisiaktist nähtub, et puudutatud isikul puudub haigustaju, mistõttu on ebatõenäoline, et puudutatud isik jätkaks haiglast välja saamisel ravi. Seetõttu ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Puudutatud isik tuleb paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks. Kohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel. Lisaks on kohus küsinud avalduse kohta seisukohta puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindajalt. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita muude isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
7.Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub kaaluda, kas on võimalik maakohtu määrus tühistada ja puudutatud isik vabastada.
7.1.Määruskaebuse kohaselt avaldas puudutatud isik temale määratud esindajale
8.augustil 2022, et juhul kui kohus peaks tegema teda kahjustava lahendi, siis soovib ta selle kindlasti vaidlustada. 4 (8)
2-22-9668
7.2.Puudutatud isik ei nõustu maakohtu määrusega, sest puudutatud isiku seisund on paranenud. Ta on tahtevastasel ravil viibinud juba 40 päeva ning ta on viidud üle kolmandasse, s.o leebema režiimiga osakonda. Puudutatud isik tunneb end niivõrd hästi, et on avaldanud soovi koju minna. Puudutatud isik on nõus ravimeid vabatahtlikult manustama. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lg 1 kohaselt ei tohi kelleltki võtta tema vabadust, välja arvatud seadusliku kinnipidamise korral. Sama kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Isiku tahtest olenematule ravile paigutamine on samuti käsitatav vabaduse võtmisena. Praegusel juhul tuleb lähtuda puudutatud isiku parimatest huvidest, tema ja teiste isikute tervise säilitamisest. Puudutatud isik palub tuvastada ja hinnata, kas ta on hetkel ohtlik endale või teistele ning kas praegusel hetkel on alust tema suhtes tahtevastane ravi lõpetada.
8.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla vaidles 2. septembril 2022 määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Määrus puudutatud isiku tahtest olenematul ravil viibimise kohta on vajalik ja põhjendatud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäirete kogum – bipolaarne häire psühhootiliste sümptomitega ning kaasuvana aktiivne narkootiliste ainete ja alkoholi kuritarvitamine. Psüühikahäire tõttu ohustab puudutatud isik haiglaravita jätmisel jätkuvalt iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isik on varem haiguse ägenemise ajal käitunud ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Näiteks ähvardas ta linnas noaga ümbritsevaid, lubas rahva sekka granaadi heita, ähvardas teisi kirvega. Puudutatud isik ähvardas 22. mail 2022 1,5meetrise kaikaga teise inimese pea sodiks peksta, seejärel peksis puruks laste tooli, istus autosse ja sõitis autoga seltskonna suunas lauale otsa. Politsei saabudes muutus puudutatud isik agressiivseks ja avaldas politseile vastupanu. Puudutatud isiku hospitaliseerimised ja ühiskonnaohtlikud teod on viimasel ajal sagenenud. Alates 2019. a-st on puudutatud isik viibinud haiglaravil seitse korda ning kahel korral on tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isiku haiguskriitika on vaatamata ägeda maniakaalse seisundi taandumisele jäänud puudulikuks. Varasem kogemus on näidanud, et puudutatud isik on haiglast lahkudes hakanud kohe psühhoaktiivseid aineid tarbima, selle foonil on ägenenud ka temal esinev raske psüühikahäire ning sellest tingitud ohtlikkus. Puudutatud isik ei järginud kodus ravirežiimi, ei tarvitanud vastavalt ettekirjutusele talle määratud ravimeid ning jätkas psühhoaktiivsete ainete tarvitamist. Ambulatoorne ravi ei olnud seetõttu tulemuslik.
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaebuses ei viidata asjaoludele ega esitata tõendeid tahtest olenematu ravi vajaduse puudumise kohta. Tõendiks ei saa lugeda puudutatud isiku arvamust, et ta on vajaliku ravi juba saanud ja saab ravimeid võtta ise kodus, kui see on tingimata vajalik. Puudub kindlus, et puudutatud isik ei muutu ärritudes ümbritsevate suhtes ähvardavaks ning ei jätka psühhotroopsete ainete ja alkoholi tarbimist. Puudutatud isik ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust.
10.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
11.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatas 15. septembril 2022, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 13. septembril 2022.
5 (8)
2-22-9668
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
13.Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
14.Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kolmeks kuuks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
15.1.3. juuli 2022. a ja 4. augusti 2022. a psühhiaatrite arvamustes ning 8. augusti 2022. a ekspertiisiaktis on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega mania kujul (F31.2).
15.2.Asja materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isiku seisund avalduse esitamise ajal halvenenud. Arstide kirjelduse kohaselt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnast, millele eelnevalt kutsusid naabrid puudutatud isikule kiirabi, kuna ta oli varahommikust saati karjunud, ropendanud ja ebaadekvaatselt käitunud. Erakorralise meditsiini osakonnas puudutatud isik karjus kõva häälega, sõimas, ähvardas arste ja teisi patsiente. Puudutatud isik avaldas mõtteid sõjast ja revolutsioonist. Psühhiaatriakliiniku valvetoas puudutatud isik karjus kõva häälega, ropendas, oli rahutu ja püsimatu. Tema mõttekäik oli raskesti jälgitav, laialivalguv. Täheldatav oli puudutatud isiku kõrgenenud tahteaktiivsus, bravuurne ja liigfamiliaarne suhtlusviis (dtl 52). Kuna puudutatud isik oli 3. juuli 2022. a öösel agiteeritud ja agressiivne, liigutas enda toas mööblit, peksis uksi ja oli valjuhäälne, rakendati tema suhtes mehaaniliselt ohjeldamist. Vestluses avaldas puudutatud isik maniakaalsele seisundile omaselt erinevaid suurusmõtteid (dtl 6). Haiglas viibides puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt ei paranenud. Puudutatud isik oli desorienteeritud, tal puudus haigustaju, ta oli püsimatu, ebaadekvaatse käitumisega ning agressiivsete kalduvustega. Pärast üldpsühhiaatria osakonda suunamist tema seisund halvenes, mistõttu ta suunati tagasi akuutravi osakonda, kus ta viibis ravil umbes nädala. Pärast seda oli patsiendi seisund positiivse dünaamikaga, mania tunnused taandusid, kuid sisulist haiguskriitikat ei tekkinud (dtl 52). Eksperdiarvamusest nähtuvalt on puudutatud isik situatsioonis desorienteeritud, tal puudub haigustaju, ta on püsimatu ja ebaadekvaatse käitumisega, agressiivsete tendentsidega. Tema mõttekäik on kiirenenud ja raskesti jälgitav. Ta avaldas, et on kristlane ja pidevas ühenduses jumalaga (dtl 74).
15.3.Eeltoodust lähtudes hindasid arstid ja ekspert puudutatud isiku psüühikahäire raskeks. Esile toodud asjaoludest puudutatud isiku käitumise kohta saab järeldada, et oma seisundist tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda. Seejuures ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund alates hospitaliseerimisest kuni avaldaja avalduse esitamise ajani oluliselt paranenud (vt ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 4. augusti 2022. a seisukoht 6 (8)
2-22-9668 (dtl 54)). Ka ekspert leidis 8. augustil 2022 esitatud arvamuses, et vaatamata haiglaravile ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund paranenud ja ta vajas haiglaravi jätkumist (dtl-d 73– 74).
16.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse (PsAS § 11 lg 1 p 2).
16.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku ohtlikkus väljendus eelkõige haiguskriitika puudumises, mis oli ohtlik nii tema enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).
16.2.Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund ja käitumine vaatamata haiglaravile paranenud. Puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt, mh lõhkus haiglas vannitoa ust. Ta oli ekspertiisi tegemise ajal haigustajuta ning ennastõigustav; väljendas, et teab oma raviarstist paremini, millal tal on vaja koju minna. Puudutatud isik oli desorienteeritud, püsimatu, ebaadekvaatse käitumisega ja agressiivsete kalduvustega. Tema mõttekäik oli kiirenenud ja raskesti jälgitav. Puudutatud isik oli ähvardanud meditsiinitöötajaid (vt dtl-d 6–7, 52–53, 73–74). Seega oli puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ja agressiivne, mistõttu ta võinuks haiglaravita jätmisel ohustada iseenda või teiste elu ja tervist.
16.3.Kolleegium leiab, et puudutatud isiku ohtlikkuse hindamisel tuleb arvestada ka tema varasema käitumisega ajal, mil tema psüühiline seisund on olnud halvenenud. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isik ka varem korduvalt (16 korda) vajanud hospitaliseerimist haiguse maniakaalses faasis, kui tema meeleolu ja tahteaktiivsus kõrgenevad, käitumine muutub konfliktseks, impulsiivseks ja tagajärgedega mittearvestavaks. Psühhiaatrite arvamustest nähtuvalt on puudutatud isik maniakaalsete haigusfaaside ajal käitunud ümbritsevaid ohustavalt, mh käinud noaga linnas ringi ja ähvardanud naiskodanikke, avaldanud kõrgelennulisi ideid mässu organiseerimisest, Hiiumaa hõivamisest, liikunud ringi nuga riiete all kandes, rünnanud avalikus kohas inimesi (sh maksuameti töötajaid), läinud kahepoolse teraga noa ja vibuga laste kontserdile, kus on lubanud rahva hulka granaadi visata, joonistanud Tallinna Linnavalitsuse fassaadile ja Pärnu mnt vaateakendele värviga erinevaid sõimusõnu. Enne viimast hospitaliseerimist oli puudutatud isik 22. mail 2022 sõitnud autoga inimeste hulka, ohustades ka seal viibinud lapsi. Puudutatud isik on jooksnud ringi kirvega, löönud kaikaga mööblit ja ähvardanud sellega naabrit. Kiirabi ja politsei tulekule on ta reageerinud agressiivselt ja hakanud politseile vastu (vt dtl-d 6–7, 52–53). Eelnev viitab selgelt sellele, et ajal, mil puudutatud isiku tervislik seisund on halvenenud ja ta on haiguse maniakaalses faasis, on tema käitumine ettearvamatu ning nii talle endale kui ka teistele inimestele ohtlik.
17.Asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et ta ei olnud ohtlik ega vajanud ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite ja eksperdi hinnangut isiku tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades.
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et olukorras, kus puudutatud isikul haiguskriitika puudus, ei piisanud muust psühhiaatrilisest abist. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest ning psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ning asjas esitatud arvamusi, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega ise toime tulnud. Seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades (PsAS § 11 lg 1 p 3). 7 (8)
2-22-9668 Ringkonnakohus arvestab seejuures ka puudutatud isiku varasemat käitumist. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik vajanud varem seoses psüühilise seisundiga statsionaarset ravi psühhiaatriahaiglas 16 korral, millest viimasel korral viibis puudutatud isik kohtumääruse alusel psühhiaatriahaiglas tahtevastasel statsionaarsel ravil 23. maist 2022 kuni
28.juunini 2022 mania ägenemise tõttu. Praeguse menetluse raames kohaldati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 2. juulist 2022. Seega jäid puudutatud isiku haiglast väljakirjutamise ja uue tahtest olenematu ravi kohaldamise vahele vaid üksikud päevad. Asja materjalidest nähtub, et pärast haiglast lahkumist oli puudutatud isik hakanud sisuliselt samal päeval uuesti kanepit tarvitama ning viie päeva pärast hospitaliseeriti ta maniakaalses seisus psühhiaatriakliinikusse (vt dtl 52). Psühhiaatrid tõid välja, et varasem kogemus on näidanud, et haiglast lahkudes on patsient hakanud koheselt psühhoaktiivseid aineid tarbima, selle foonil on aga koheselt ägenenud ka temal diagnoositud raske psüühikahäire, mis on tõstnud tema ohtlikkust (dtl 53). Seega on ka puudutatud isiku varasemat käitumismustrit arvestades eluliselt usutav, et esialgse õiguskaitse korras ravil viibimine (s.o 40 päeva) ei olnud praegusel juhul piisav, vaid puudutatud isik vajas tervenemiseks ja haiguskriitika tekkimiseks pikema kestusega statsionaarset ravi.
19.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud. Vaidlustatud määruse tegemise ajal olid täidetud tingimused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja tema paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks. Seda järeldust ei mõjuta ravivajaduse hilisem äralangemine. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
20.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
21.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.