Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 03.10.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-22-13035
Kohtuasi
Sihtasutuse Pärnu Haigla taotlus isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.09.2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mirjam Frey
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 05.09.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla (avaldaja) esitas 02.09.2022 kohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 alusel. Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks päevaks ning ravi pikendamist isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Taotlusele oli lisatud sama haigla psühhiaatri IT 02.09.2022 kell 03.25 tehtud otsus nr 86 tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ning teise psühhiaatri (TL) arvamus. Taotluse põhjenduste kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse 02.09.2022 kell 03.25 ja samal ajal kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt PsAS § 11 lg-tele 1, 2 ja 3. Puudutatud isik toodi haiglaravile kiirabiga. 01.09.2022 päeval kutsus kiirabi tema tütar, sest ema psüühiline seisund oli viimastel päevadel muutunud, ta ei võtnud ravimeid ja jutt oli kohati segane. Patsient oli viimase nädala-paari jooksul käitunud üsna arutult. Ta teatas tööandjale, et võtab 10 päeva vabaks ja seikles mööda Eestit ringi, sealjuures ka ebaadekvaatses seisus autot juhtides. Patsient viis enda jaoks väga hingelähedase koera Viljandisse ja lasi koera seal lahti. Samuti helistas ta oma lastele mitmeid kordi päevas (ja ka öösel), avaldades nende suhtes muret. Kuna patsient ei olnud nõus haiglaraviga ja vahetut ohtu kiirabi ei tuvastanud, siis soovitati pöörduda arsti poole ambulatoorselt. Öösel tegi puudutatud isik ise kiirabisse korduskutse. Ta kaebas peamiselt liigesvalu, kuid jutt oli seosetu ja kahtlus tekkis ka selles, et ta on tarvitanud alkoholi. Patsient väljendas soovi, et ta viidaks psühhiaatriakliinikusse. Taotluse kohaselt haigestus patsient kroonilisse psühhootilisse haigusesse (skisoafektiivne häire, F25.2) 2008. aastal. Viimati oli ta psühhootilise maania ägenemise tõttu haiglaravil 2019. aastal. Regulaarne toetusravi ei ole hästi õnnestunud, kuna haigusteadvus on ka remissioonis vähene. Viimase kolme aasta jooksul on ta ravimeid tarvitanud pisteliselt, kuid viimasel ajal on eelistanud looduslikke preparaate. Patsiendi õe ja tütre sõnul olevat kodus hulgaliselt erinevaid ravimeid. Päev enne hospitaliseerimist oli patsient postitanud sotsiaalmeediasse sõnumi, et tal on „veri otsas“. Hospitaliseerimisel soovis patsient haiglasse jääda, kuid tema motiiv erines valvepsühhiaatri omast. Patsiendil ei olnud haigusteadvust skisoafektiivse häire ägenemise osas, vaid ta soovis jääda ööseks varjule. Jutt oli ebaadekvaatne ja seosetu ning ta avaldas paranoilise sisuga mõtteid. Jäi kahtlus, et ta on alkoholijoobes, aga ta seda mõõta ei lasknud. Patsient vajas rahustavate ravimite manustamist meestöötaja juuresolekul, personali suhtes oli sarkastiline ja vaenulik ning nimetas süste surmasüstideks. Patsient hospitaliseeriti skisoafektiivse häire maniakaalse ja psühhootilise ägenemise tõttu (F25.0). Taotluse kohaselt 02.09.2022 skisoafektiivse häire ägenemine kestab, kõne ja mõttekäik on kiirenenud. Patsient avaldab paranoilise sisuga mõtteid, tahteaktiivsus tõusnud, sihipärasus langenud, olekult ambivalentne – kord soovib haiglast kohe lahkuda, siis jälle soovib ravi jätkata. Baasolekult vaenulik ja kahtlustav ravipersonali suhtes. Räägib palju mõistukõnes, ravi vajalikuks ei pea, soovib vaid puhkust. Avaldab, et talle on saadetud hulgaliselt tapmisähvardusi ning tal tahetakse kael otsast võtta. Keegi Tiit olevat kassil pea otsast löönud, tütar olevat talle näidanud peata kassi. Patsient on väga mures ka maailmasõja pärast. Ta on haigusteadvuseta ning seetõttu ka ambulatoorne ravi või statsionaarne ravi kokkuleppe alusel ei õnnestu. Patsiendil esineva raske psüühikahäire ravita jäämisel põhjustab ohtlikkust peamiselt iseenda tervisele ja sotsiaalsele turvalisusele. Kuna haigusloo jooksul on ägenemiste käigus toimunud ka otsest agressiivset käitumist, siis praegu ravimata jätmisel saab
2-22-13035 prognoosida psüühilise seisundi jätkuvat halvenemist ning ohtliku käitumise kõrget riski. Patsient vajab kontrollitud ravikeskkonda, kus oleks tagatud psühhoosivastaste ning rahutust kupeerivate ravimite manustamine ning võib ilmneda vajadus ka elekterkonvulsioonravi rakendamiseks. Kuna tavapäraselt kroonilise psühhootilise haigusseisundi ägenemine allub ravile pigem nädalate kui päevadega, siis on juba praegu ette näha pikemat ravivajadust kui neli päeva. Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks päevaks ning tahtest olenematut ravi pikendamist tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.02.09.2022 määrusega paigutas kohus puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule haiglaravile kuni neljaks päevaks, s.o. kuni 06.09.2022 kell 03.25. See määrus on jõustunud.
3.02.09.2022 määras kohus puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja. 03.09.2022 arvamusest nähtuvalt kohtus riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mirjam Frey puudutatud isikuga haiglas 03.09.2022 ning kuulas viimase ära. Esindaja arvates oli isik hästi orienteeritud ja sai aru sellest, kus ta on ja miks esindaja temaga kohtuma tuli. Puudutatud isik arvab, et on valmis kojuminekuks 05.09.2022, siis jõuab raha tema arvele. Ta tuli haiglasse vabatahtlikult (mh sõjahirmu pärast) ja tahab ka ära minna vabatahtlikult. Soovib minna tagasi tööle ja kooli. Tal on koer. Talle meeldib maalida. Arvab, et haiglas olnud päevad on aidanud tal ennast koguda ja ta võib nüüd koju minna ja saab iseseisvalt hakkama. Esindaja leiab, et lähtuda tuleb puudutatud isiku parimatest huvidest. Haigla on arvamuses leidnud, et koju naastes võib haigus süveneda ja isik võib kujutada ohtu endale ja lähikondsetele, kuid praegu sellist ohtu sedastatud ei ole. Ravivajadus ei saa olla isiku suhtes tahtevastase ravi kohaldamiseks ning isikut ei saa lõputult kinni hoida, et kõik ohud oleksid maandatud. Esindaja sai pärast arvamuse kohtule esitamist kõne puudutatud isiku õelt. Esindaja teatas kohtule, et õde puudutatud isikuga hästi läbi ei saa, kuna puudutatud isikul on probleeme alkoholiga. Psüühikaga on probleeme juba 2009. aastast, kuid viimased kolm aastat on olnud stabiilne. Õde arvab, et see on koera võtmise tõttu. Puudutatud isik on seni kogu aeg tööl käinud. Vahepeal elas puudutatud isiku juures ukrainlanna.
4.05.09.2022 kuulas kohus haiglas ära puudutatud isiku ja tema raviarsti TL. Menetlustoimingu kohta on koostatud protokoll. Kokkuvõtvalt leidis puudutatud isik, et ta ei soovi enam haiglas olla. Ta soovib ravida end ise, nt Kihnu saarel, ning eelistab maarohtusid. Raviarst avaldas, et hetkel saab patsient meeleolu stabiliseerivat ja psühhoosivastast ravimit. Ravita jäämisega kaasneb oht pigem talle endale, sest ta käitub ebaadekvaatselt ja võib oma turvalisuse ohtu seada. Ta võib autot juhtida ebaadekvaatses seisundis, samuti võib ta konfliktidesse sattuda, kuna provotseerib ise teisi. Sellega võib ohustada ka teisi isikuid. Ravimite võtmata jätmine tähendab uut haigushoogu ja iga uus haigushoog kahjustab isiku aju. Kodus puudutatud isik ilmselt ravimeid ei võta, kuna lähedased ütlevad, et tal on kodus palju ravimeid. Ravimid on välja ostetud väiksemas koguses, kui ta võtma peaks, aga järelikult ta ei võta ka neid, kui need on kuhjunud. Raviarst märkis, et puudutatud isik on ka varem olnud tahtest olenematul ravil ja pigem kulub 40 päeva raviks ära, väiksem aeg ei ole piisav. Maakohtu määruse põhjendused
5.Pärnu Maakohus rahuldas 05.09.2022 määrusega Sihtasutuse Pärnu Haigla taotluse ja pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja tema ravi eesmärgil SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse paigutamise tähtaega kuni 40 päevani alates isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest
2-22-13035 02.09.2022 kell 03.25, s.o kuni 12.10.2022 kell 03.25. Kohus lubas kasutada isiku suhtes meeleolu stabiliseerivat, psühhoosivastast ja rahutust kupeerivat ravi (tablettravi, süsted, vajadusel elekterkonvulsioonravi). PsAS § 11 lg 1 kohaselt isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohus leidis talle esitatud avalduse, sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide, isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha ning isiku isiklikult ja tema raviarsti ärakuulamise põhjal, et tahtest olenematu ravi kohaldamise alused püsivad ning esialgse õiguskaitse korras määratud tahtest olenematu ravi tähtaega tuleb pikendada. Kohus kajastas määruses puudutatud isiku ja tema raviarsti 05.09.2022 ärakuulamist ning puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mirjam Frey 03.09.2022 esitatud avaldust. Isiku elukohajärgne eestkosteasutus Häädemeeste Vallavalitsus oma kirjalikku arvamust kohtu nõutud tähtajaks ei esitanud. Kohtu hinnangul kinnitavad esitatud dokumentaalsed tõendid ja ärakuulamisel vahetult kogetu PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu. Esitatud andmete kohaselt on puudutatud isik haigestunud kroonilisse psühhootilisse haigusesse (skisoafektiivne häire) 2008. aastal. Viimati oli ta psühhootilise maania ägenemisega haiglaravil 2019. aastal. Praegu on tal diagnoositud skisoafektiivse häire maniakaalne ja psühhootiline ägenemine (F25.0), mis erialaspetsialistide hinnangul on raske psüühikahäire. Psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Isikul puuduvad ravisoostumus ja haiguskriitika. Diagnoositud skisoafektiivse häire tõttu vajab isik regulaarset spetsiifilist ravi, kuid ta ise ravi vajalikuks ei pea ega ambulatoorselt raviskeemi järginud ei ole. Kohus veendus isiku vahetult ärakuulamisel, et isikul ei ole tegelikkuses haigusteadvust ega ravisoostumust. Tal puudub tegelik arusaam oma olukorrast ja ravivajadusest, ümbritseva tegelikkuse tajumine on haigusest tingitult moonutatud. Isiku avaldused tema tervisega seonduvalt on ebareaalsed ja kinnitavavad raske psüühikahäire olemasolu: isik arvab, et on alternatiivraviga üle saamas trombist, mis väljuvat nina ja suu kaudu; aordirebendi kordumist aitab vältida Hiina meditsiini järgi tehtud tätoveering jms. Ravita jäämisel ohustab isik eelkõige enda, kuid ka ümbritsevate isikute elu ja tervist. Kohtule esitatud materjalidest, sh isiku enda ärakuulamisel antud selgitustest, nähtub, et viimase kolme aasta jooksul on ta võtnud ravimeid pisteliselt ning eelistab viimasel ajal looduslikke ravimeid, mis ei ole tal diagnoositud haiguse kontrolli all hoidmiseks piisavad. Seni saadud ravile vaatamata vajab puudutatud isik jätkuvat ravi. Ravita jäämisel haigus progresseerub ning isiku psüühiline tervis halveneb veelgi. Seega on ravita jäämisel reaalne oht, et isik käitub haigusest tingitult ebaadekvaatselt ja võib nähtava põhjuseta agressiivseks
2-22-13035 muutuda, ohustades ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut. Seda ohtu tõendab see, et isik on haiglapersonali suhtes sarkastiline ja vaenulik, agressiivse hoiaku ja ravimitest keeldumise tõttu tuli talle ravimite manustamiseks kaasata meestöötaja. Samuti võib isik ravita jäämisel seada nii enda kui ümbritsevate isikute elu ja tervise ohtu sellega, et ta juhib autot haigusest tingitult ebaadekvaatses olekus. Arstide hinnangul vajab isik ravi kontrollitud ravikeskkonnas pikemalt kui neli päeva. Kohtul ei ole alust kahelda erialaste teadmistega psühhiaatrite arvamuse õigsuses. Seni haiglas saadud mõnepäevase raviga ei ole isikul haigusteadvust ega ravisoostumust tekkinud. Eeltoodu alusel on kohus veendunud, et isiku suhtes ei ole muu psühhiaatriline abi praegu võimalik, ravita jäämisel satub ohtu eelkõige isiku enda tervis ja elu, aga ta võib oma käitumisega reaalselt ohustada ka ümbritsevaid isikuid, mistõttu on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematut ravi tähtaega psühhiaatriakliinikus pikendada kuni 40 päevani. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel 14.09.2022 määruskaebuse, milles palus tühistada Pärnu Maakohtu 05.09.2022 määrus ja puudutatud isik vabastada. Esindaja selgitab määruskaebuses, et 03.09.2022 ärakuulamisel avaldas puudutatud isik talle, et kui kohus teeb isikut kahjustava lahendi, siis ta soovib selle vaidlustada. Kuna isikul ei ole endal võimalik haiglast tehnilistel põhjustel iseseisvalt määruskaebust esitada, esitab selle esindaja. Määruskaebuses tuuakse välja, et puudutatud isik sai ise aru oma terviseseisundi tõsidusest, kui ta kutsus endale kiirabi ja lasi end vabatahtlikult toimetada haiglaravile. Seega soostumus raviks oli tal 02.09.2022 olemas. Ta on korduvalt avaldanud soovi jääda haiglaravile vabatahtlikult, kuid on soovinud endale jätta võimaluse ka ravi lõpetada vabatahtlikult. Kui vaadata isiku eelmiste aastate haiguste ägenemisi, siis eelmine kord oli kolm aastat tagasi. Sellest võib järeldada, et haigushood ei ole nii tihedad ning kolme aasta jooksul on isikul õnnestunud oma seisund iseseisvalt kontrolli all hoida. Haiguse ägenemisel kutsus ta kohe endale kiirabi. Palju on isikut aidanud koer, kellega tal on kiindumussuhe. Ohtlikkust ei ole haiglas täheldatud. Küll on arstid andnud seisukoha, et haiglast väljumisel võib juhtuda, et patsient ravimeid ei tarbi ja sellest tulenevalt võib tekkida oht tema enda ja teiste tervisele. See on hüpotees, mis võib, aga ei pruugi juhtuda. Enne haiglasse pöördumist isik töötas ja töökohas probleeme teada ei ole, mida kinnitas ka tema õde. Töö ja koer koosmõjus on tagatised selleks, et isik suudaks edaspidigi oma tervislikust seisundist õiget pilti omada ning vajadusel ravi saamiseks haigla poole pöörduda. Isik soovib koju minna. Esindaja viitab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lg-le 1, mille kohaselt ei tohi kelleltki võtta tema vabadust, välja arvatud seadusliku kinnipidamise korral. Sama näeb ette Eesti Vabariigi põhiseadus. Isiku tahtest olenematule ravile paigutamine on samuti käsitletav vabaduse võtmisena. Antud asjas tuleb lähtuda isiku parimatest huvidest, tema ja teiste isikute tervise säilitamisest.
7.Avaldaja vaidleb 23.09.2022 vastuses määruskaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Määruskaebuse nõudmised ja põhjendused ei ole õigustatud, kuna need tuginevad vaid isiku ja tema esindaja arvamusele, et tal ei esine sellist psüühikahäiret, mis õigustaks tahtest olenematu ravi kohaldamist. Avaldaja tugineb psühhiaatrite hospitaliseerimise järgselt antud hinnangutele ning edaspidiselt puudutatud isiku raviarsti hinnangule tema psüühilise seisundi dünaamika osas. Isikul diagnoositud raskele psüühikahäirele on muu hulgas iseloomulik haigusteadvuse ja
2-22-13035 ravisoostumuse puudumine, mistõttu isiku enda hinnang psüühilisele terviseseisundile ei saagi vastata objektiivselt tuvastatule. Haigusteadvuse puudumisega kaasneb paratamatult ravisoostumuse puudumine, mis hoolimata võimalikust vabatahtlikust haiglasse tulekust teeb võimatuks haigusspetsiifilise ravi rakendamise. Isikul on diagnoositud maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0) ning tal esinesid hospitaliseerimisel ning esinevad käesolevalt haigusele iseloomulikud sümptomid: kõrgenenud sihipäratu aktiivsus sõltumata olukorrast, mõttekäigu desorganiseeritus, alanenud tähelepanu ja keskendumisvõime, haigusteadvuse puudumine ning spontaansed põhjendamatud paranoilise sisuga luulumõtted, mõjustuselamused, ka neutraalsetele olukordadele reageerimine juhtivalt ärrituse, paranoilisuse ning ka verbaalsete ähvardustega. Teadaolevalt on psühhiaatritel eriteadmised inimese psüühilise seisundi hindamiseks ja diagnoosimiseks ning inimese psüühilise seisundi ja sellest tuleneva ohtlikkuse hindamisel lähtutakse andmete kogumist, mis koosneb haiguse eelnevast anamneesist, psühhiaatrilise läbivaatuse (intervjuu) ning jälgimise käigus saadud andmetest ning võimalusel ka instrumentaal- ja laboriuuringutest. Isikul esinev tervisehäire ei ole ajas püsiva iseloomuga, mistõttu ei ole välistatud, et mõned nädalad või ka päevad varem tema psüühiline seisund oli selline, mis ei takistanud näiteks tööülesannete täitmist. Praeguseks on tal esinevate sümptomite intensiivsus ja mõju käitumisele tasandunud, kuid mitte sel määral taandunud, et oleks võimalik jätkata ravi kokkuleppel või isiku haiglaravilt välja kirjutada. Skisoafektiivse häire näol on tegemist kroonilise psüühikahäirega, millele on iseloomulikud perioodilised meeleolu- ja aktiivsusseisundi ägenemised kas maania või depressiooni suunas koos skisofreensele psühhoosile iseloomulike tunnustega (tajuhäired, luulumõtted, mõttekäigu desorganiseeritus) ja iga ägenemise episoodi käigus hävineb kesknärvisüsteemis närvirakke kiiremas tempos kui normaalse vananemise korral. Teaduslikult on tõestatud, et ravi foonil esineb ägenemisi oluliselt vähem ning ägenemised on kergekujulisemad ja regulaarne ravi takistab ja aeglustab ajukahjustuse väljakujunemist. Ravita jäämisel ja ravi katkestamisel on järgmise ägenemise episood eelmisest raskem ning järjest halvemini spetsiifilisele meeleolu stabiliseerivale ravile alluv, seega muutub ebatõenäolisemaks ka igapäevaeluga (sh tööga) toimetulek.
8.Häädemeeste vald (eestkosteasutus) viitas 22.09.2022 vastuses, et jääb oma 06.09.2022 esitatud kirjaliku arvamuse juurde. Vallavalitsus viitab avaldaja 02.09.2022 esitatud taotluse sisule, millele tuginedes peab ka eestkosteasutus puudutatud isiku tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist põhjendatuks ja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud määrus muutmata, kuid määruse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada.
11.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus 05.09.2022 määruses eksinud TsMS § 534 lg 1 ja lg 5 ning PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi rakendamisel, kuid maakohus on rikkunud TsMS § 667 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus täiendab seetõttu maakohtu määruse põhjendusi.
2-22-13035
12.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
13.Puudutatud isikul on diagnoositud krooniline psühhootiline haigus (skisoafektne häire, F25.2) juba 2008. aastal. Viimati oli ta sellega haiglaravil 2019. aastal. 02.09.2022 hospitaliseerimisel Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse diagnoositi isikul skisoafektiivse häire manikaalne ja psühhootiline ägenemine (F25.0). Psühhiaatriakliiniku juhataja Raine Pilli ja isiku raviarsti TL hinnangul on tegemist raske psüühikahäirega. 05.09.2022 isiku ärakuulamise protokollist nähtub, et ta esitas ka maakohtule vastukäivaid mõtteid, tema jutt hüppas näiliselt loogilise seoseta ühelt teemalt teisele, tema tegelikkuse tajumine oli moonutatud ning tervisega seotud väljaütlemised ebareaalsed (sh jutt klaasikildudest peas, mis on vaja veel välja katkuda; väide, et trombist saab ta varsti nina ja kõrvade kaudu lahti; et tal on veri otsas; et tal oli aordirebend, aga ta tegi tätoveeringu, mis selle eest kaitseb). 23.09.2022 vastuses määruskaebusele on raviarst täiendavalt selgitanud, et puudutatud isikule pandud diagnoos tähendab tema puhul, et tal esinesid hospitaliseerimisel ning esinevad käesolevalt haigusele iseloomulikud sümptomid: kõrgenenud sihipäratu aktiivsus sõltumata olukorrast, mõttekäigu desorganiseeritus, alanenud tähelepanu ja keskendumisvõime, haigusteadvuse puudumine ning spontaansed põhjendamatud paranoilise sisuga luulumõtted, mõjustuselamused, ka neutraalsetele olukordadele reageerimine juhtivalt ärrituse, paranoilisuse ning ka verbaalsete ähvardustega. Eelnev kinnitab raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes.
14.Maakohtu 05.09.2022 määruses leitakse avaldaja esitatule tuginedes, et ravita jäämisel on isik ohtlik eelkõige iseendale, st enda tervisele ja sotsiaalsele turvalisusele, kuid võib ravita jäämisel haigusest tingituna nähtava põhjuseta ka agressiivseks muutuda, ohustades nii ka ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut. Ringkonnakohus märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda isiku ohtlikkust (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Ohtlikkust tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning see tuleb tuvastada lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. See tähendab, et isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks ning isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda (vt nt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435/138, p 18; 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1155-13, p 39.2).
2-22-13035 Ka käesoleval juhul ei piisa isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ja tahtevastase ravi rakendamiseks pelgalt raske psüühikahäire diagnoosist, vaid näidata tuleb ka isiku ohtlikkust endale või teistele. Isiku ohtlikkus väljendub eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Määruskaebuses on puudutatud isik väitnud, et haiglas ei ole tema ohtlikkust täheldatud. Arstid on üksnes leidnud, et haiglast väljudes „võib juhtuda, et patsient ravimeid ei tarbi ja sellest tulenevalt võib tekkida oht tema enda ja teiste tervisele“. Määruskaebuse kohaselt on tegemist hüpoteesiga, mis võib ka mitte juhtuda. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkust endale ja/või teistele tuleb täpsemalt selgitada.
15.Mis puudutab ohtu endale, siis selleks on maakohtu määruses peetud eelkõige seda, et ilma ravita halveneb isiku tervis veelgi. Riigikohus on selgitanud, et ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult. Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt Riigikohtu 12.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1 koos seal sisalduvate viidetega). Kuigi käesoleval juhul on maakohtu määruses vaid üldsõnaliselt märgitud, et eelkõige satub ilma ravita ohtu puudutatud isiku enda tervis ja elu, siis kinnitab isiku ohtlikkust endale tegelikult tema 05.09.2022 ärakuulamisel väljaöeldu. Ärakuulamisel väitis puudutatud isik näiteks, et ta on aordirebendit ravinud tätoveeringu tegemisega; samuti, et ta on trombist ise nina ja kõrvade kaudu lahti saanud. Ka tuli ta enda sõnul kunstimuuseumist välja läbi klaasi ja neid klaasikilde ta veel katkub peast välja. Puudutatud isik võib olemasolevate või ette kujuteldavate tervisehädade ise ravimisel endale selgelt kahju teha. Vastuses määruskaebusele selgitas ka avaldaja, et ravita jäämisel ja ravi katkestamisel on järgmine ägenemise periood eelmisest raskem ning järjest halvemini ravile alluv, seega muutuks isik ravita jäämisel tulevikus endale aina ohtlikumaks. Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamata jätmine 40 päevaks toonuks pigem kindlasti kui tõenäoliselt kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja seeläbi ohtlikkuse iseendale juba lähitulevikus.
16.Maakohus on toonud määruses välja, et puudutatud isik võib väidetavalt ravita jäämisel haigusest tingituna nähtava põhjuseta agressiivseks muutuda, ohustades nii ka ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut. Maakohus on määruses tuginenud eelkõige avaldaja taotluses viidatule, et isik on haiglapersonali suhtes vaenulik ja keeldub ravimitest ning ravimite manustamiseks on tulnud kaasata meestöötaja. Määruses on märgitud samuti, et ohtlikkus võib väljenduda ka selles, et isik juhib autot haigusest tingituna ebaadekvaatses olekus, mida ta oli väidetavalt teinud enne haiglasse pöördumist, kuigi ühtegi konkreetset fakti välja toodud ei ole. 23.09.2022 vastuses määruskaebusele ei ole avaldaja täpsustanud, milles on seisnenud või seisneb konkreetse isiku ohtlikkus teistele isikutele või kuidas see oleks haiglas avaldunud. Pigem võib avaldaja vastusest ka selles osas aru saada nii, et kui ravita jäämisel järgmised haigusepisoodid ägenevad ja on raskemad, siis võib agressiivsus olla suurem ning sellega kaasneks ka oht teistele. Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et ühtegi reaalset juhtumit, mil puudutatud isik oleks olnud ohtlik teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule, ei ole kohtuasjas tuvastatud, siis ei saa puudutatud isiku ohtlikkust teistele isikutele pidada lähitulevikus pigem kindlaks kui tõenäoliseks ning oht teistele isikutele ei saanud olla isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks (vt ka Riigikohtu 12.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.2).
2-22-13035 Kuna isiku ohtlikkus iseendale on kinnitust leidnud, siis on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud kolmas kriteerium, et haiglaravita jäämisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda elu või tervist.
17.Maakohus on õigesti lugenud täidetuks ka PsAS § 11 lg 1 p 3 sätestatud kolmanda kriteeriumi, et muu psühhiaatriline abi ei olnuks küllaldane. Kuigi käesoleval juhul ei eita puudutatud isik ravivajadust, ei nõustu ta samas talle arstide määratud ravimitega, vaid soovib end ravida loodusravimitega. Isik kinnitas 05.09.2022 ärakuulamisel maakohtule, et võõrutab enda arsti määratud ravimitest ning ravib end maarohtudega. Raviarsti hinnangul vajab isik oma diagnoosiga (krooniline psüühikahäire) aga haiglas määratud ravi. Määruskaebusele esitatud vastuses selgitab avaldaja, et ravita jäämisel ja ravi katkestamisel on järgmise ägenemise episood eelmisest raskem ning järjest halvemini ravile alluv. Arvestades puudutatud isikule pandud raske psüühikahäire diagnoosi ja tema võimalikku ohtlikkust iseendale, saab teda pidada psüühiaatrilist ravi vajavaks. Ringkonnakohus märgib siiski, et kui isiku ohtlikkus on ära langenud, siis pelgalt see, et isik ei võta ravimeid või kuritarvitab alkoholi, ei ole aluseks isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks (Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.2).
18.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muudetud ja täiendatud on maakohtu määruse põhjendusi.
19.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 I lause alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.