Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 30.09.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-22-12972
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.09.2022 määrus (esialgse õiguskaitse rakendamine) Harju Maakohtu 04.09.2022 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 02.09.2022 ja 04.09.2022 määruste resolutsioonid muutmata, kuid täiendada maakohtu määruste põhjendusi.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-22-12972 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 02.09.2022 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni ja palus ühtlasi pikendada paigutamist 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib X avaldaja psühhiaatriakliinikus alates 31.08.2022 kella 14.06-ni, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-le
11.Oma psüühikahäire tõttu on X ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.
2.Taotlusele lisatud 02.09.2022 arvamuses tõid avaldaja psühhiaatrid KK ja IV välja, et patsient viibib psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil teist korda. Esmakordselt pöördus ta psühhiaatri juurde 2015. aastal koos oma emaga. Patsient kaebas halba meeleolu, imelikku tunnet ajus, jälitamise tunnet ja hirmutunnet ning tal diagnoositi psühhootiline häire. Patsient suunati psühhooside osakonda, millega ta esialgu nõustus, kuid mõtles siis ümber, väites, et ta on lihtsalt valetanud ja tal ei ole tervisega mingeid probleeme. Järgmisele vastuvõtule patsient ei tulnud. Haiglaravile sattus patsient 24.01.2016 pärast suitsiidikatset ravimite ja alkoholiga. Ta arvas, et teda jälitatakse. Patsient oli tahtest olenematul ravil 24.01.–11.02.2016. Pärast haiglaravi ei ole ta kordagi psühhiaatri poole pöördunud ega ravi saanud. Edasi märkisid psühhiaatrid, et seekord hospitaliseeriti patsient politsei poolt otse arestikambrist, kus ta oli veetnud eelmise öö ja ähvardanud endal veenid läbi lõigata. Patsiendi naabrid on juba kevadest kaevanud, et patsient on oma korteris rahutu, karjub pidevalt ja ei lase öösiti magada. 30.08.2022 õhtul olid politsei ja kiirabi taas kohal, sest patsient karjus. Kuna ta ust ei avanud, siis mindi jõuga sisse. Patsient tunnistas kiirabile, et ta tõesti karjub öösiti, sest majanaabrid segavad teda, paugutavad uksi. Patsient oli väga ärritunud ja puhus alkomeetris 1,25 promilli, mistõttu viis politsei ta kainenema. Patsiendi korteris oli suur segadus, seal oli palju tühje alkoholipudeleid. Vastuvõtmisel oli patsient vihane, sõimlev, tema mõttekäik oli katkev: „See on politsei probleem, mitte minu... naabrid mind provotseerivad, klopivad uksega, käivad koridoris edasi-tagasi, autod seisavad maja ees, käib kisa, autouksi lükatakse kinni ja lahti....ma ei tea mida nad tahavad, öösiti kuulavad nemad muusikat, mingi trall käib koridoris ... räägivad neid oma jutte seal minu maja alla (kes ?) – ei mina ei tea, mingid on, mitte mehed ja naised vaid lapsed – sõidavad autoga edasi-tagasi, kuulda ju kuidas autot käivitatakse, kummid vilisevad ... (miks nad provotseerivad?) ..ei mina ei tea mis neil viga on, käivad peale ja siis mina vihastan ja olen süüdi, siia ma kategooriliselt ei jää, ma tean oma õigusi väga hästi, ema oli mul siin, ma soovin rääkida prokuröriga,... katsuge te mind puudutada... kutsuge politsei ..see on politsei asi, ma ei saagi nende naabrite pärast magada, ma ei magagi, sest ma ei saa ...“. Avaldaja tegi patsiendi suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 31.08.2022 kell 14.06. Valvearstile saatis kirja ka Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaaltöötaja, kes kinnitas, et patsiendiga on pidev probleem, sest naabrid kaebavad, et ta loobib asju, karjub jne. Naabrite kutsutud politseid isik korterisse ei lase. X elas enne koos emaga, aga ema on nüüd hoolekandeteenusel. Ainus sugulane on eakas onu, kes momendil on korteris ja ootab lukuabi. Onu väitel on korter väga must, külmkapp tühi. Onu sõnul viimased pool aastat ei võta Y vastu raha, ei lase korterisse, ajab ebaadekvaatset juttu.
2-22-12972 Psühhiaatrite sõnul vajaks X kindlasti pikemat haiglaravi. 02.09.2022 on patsient endiselt ärritunud, valjuhäälne. Ta süüdistab korterinaabreid, kes hoopis tema öörahu rikuvad. Oma sõnul on ta täiesti terve ega vaja ravi. Psühhiaatrite sõnul on X-l raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.09). Käesolevalt on ta psühhootiline, ettearvamatu ja agiteeritud käitumisega, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Sellest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi. Ravita jäämisel on ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundist ja varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba X-le tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja talle psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
3.02.09.2022 määrusega määras Harju Maakohus X-le esindaja, kelleks advokatuur nimetas riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 18 lg 1 kohaselt vandeadvokaadi Mariann Tusti.
4.03.09.2022 saatis avaldaja kohtule valvearst ES elektronkirja, milles teatati: „Käesolevalt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele.“ Maakohtu 02.09.2022 ja 04.09.2022 määruste põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 02.09.2022 määrusega Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla avalduse ning rakendas X suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Kohus paigutas isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 31.08.2022 kell 14.06 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Samuti andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus selgitas, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks hiljemalt 04.09.2022 kell 14.06. Harju Maakohus tõi määruses välja, et PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes
2-22-12972 püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Vabatahtliku ravi korral võib patsient haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.
6.Oma 04.09.2022 määrusega otsustas kohus rakendada X suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutada ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 40 päeva alates tema 31.08.2022.a kell 14.06 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Samuti andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb määruse kohaselt lugeda lõpetatuks 10.10.2022 kell 14.06 või varasemalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus kordas 02.09.2022 määruses nimetatud aluseid isiku nõusolekuta tahtest olenematu psühhiaatrilise abi rakendamiseks, isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse ja tahtevastaselt talle ravimite manustamiseks. Kohus märkis, et TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohus on määruses kajastanud, et kuulas isiku 02.09.2022 ära. Ärakuulamisel oli isik väga ärritunud ja vaenulik. Ravi vajalikuks ei pidanud. Süüdistas oma naabreid. Kohus järeldas ärakuulamisel, et isik ei mõtle selgelt ega adu ümbritsevat adekvaatselt. Kohtu hinnangul ei ole isik võimeline oma psüühilise seisundi tõttu iseenda eest hoolt kandma ja võib käituda ebaadekvaatselt ning ettearvamatult ja seega ravita jäädes seab ohtu nii iseenda kui ka ümbritseva. Ärakuulamisel vahetult kogetu kinnitas esitatud asjaolusid. Seetõttu leidis kohus, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on seega täidetud, et tagada isiku ravi. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
7.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel 14.09.2022 määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 02.09.2022 ja 04.09.2022 määrused. Puudutatud isik on seisukohal, et tahtest olenematu ravi kohaldamine tema suhtes ei ole põhjendatud, kuna tal ei ole rasket psüühikahäiret. Samuti olid sündmuste asjaolud hoopis teised. Teda on pikemat aega häirinud naabruskonnas toimuv kahtlane liikumine, mis sai alguse mõned aastad tagasi, kui naabruskonnas ehitati uued majad ja hakati läbi tõkkepuude sõitma. Öösiti kogunevad kahtlased inimesed, paugutatakse uksi. Kell kolm öösel sõidab maja juurde postiauto. Tema soov on, et politsei midagi lõpuks ette võtaks. Tema viibimine tahtest olenematul ravil midagi ei muuda. Puudutatud isik leiab, et tema puhul pole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud alused kinnisesse asutusse paigutamiseks ning taotleb määruste tühistamist ja ravi lõpetamist ning kinnisest asutusest vabastamist.
8.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Puudutatud isiku haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused.
2-22-12972 Avaldaja hinnangul on 02.09.2022 ja 04.09.2022 määrused põhjendatud ja vajalikud. Ta nõustub 03.09.2022 antud psühhiaatrite arvamusega, milles põhjendatakse tahtest olenematu ravi vajalikkust. Patsiendi tahtest olenematu ravi otsuses olid täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused. Patsiendil esines raske psüühikahäire, ta oli seetõttu ohtlik endale ja teistele ning muu ravi peale haiglaravi ei olnud võimalik. Menetluse edasine käik
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud määruste resolutsioonid muutmata, kuid täiendada tuleb määruste põhjendusi. Ringkonnakohus käsitleb esmalt 02.09.2022 määrust ja seejärel 04.09.2022 määrust.
11.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus 02.09.2022 määruses eksinud TsMS § 534 lg 1 ja lg 5 ning PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi rakendamisel, kuid maakohus on rikkunud TsMS § 667 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus täiendab seetõttu maakohtu määruse põhjendusi. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Käesoleval juhul tuvastas maakohus psühhiaatrite 02.09.2022 arvamuse alusel, et isikul esines raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.09) ning et ta oli hinnangu andmise ajal psühhootiline, ettearvamatu ja agiteeritud käitumisega. Tal puudus haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Paranoidset skisofreeniat saab pidada raskeks psüühikahäireks, mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Puudutatud isiku psüühikahäire väljendub eelkõige paranoilistes luulumõtetes oma naabrite ja teiste ümbruskonnas liikuvate isikute suhtes, kes väidetavalt ei lase temal normaalselt elada ega magada ja on üldse kahtlased. 02.09.2022 psühhiaatrite arvamuse kohaselt oleks isik ravita jäämisel ohuks endale ja ümbritsevale, kuid täpsemalt ei ole arvamuse järeldustes selgitatud, milles ohtlikkus seisneb. Maakohus on 02.09.2022 määruses märkinud samuti vaid lakooniliselt, et arvestades isiku psüühikahäiret, püsib ta haiglaravita jäädes ohtlik nii endale kui ka teistele.
2-22-12972 Ringkonnakohus märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Ohtlikkust tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning see tuleb tuvastada lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. See tähendab, et isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks ning isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda (vt nt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435/138, p 18; 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1155-13, p 39.2). Ka käesoleval juhul ei piisaks isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ja tahtevastase ravi rakendamiseks pelgalt paranoidse skisofreenia diagnoosist, vaid näidata tuleb ka isiku ohtlikkust endale või teistele. Isiku ohtlikkus väljendub eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu käesoleval juhul isiku ohtlikkust teistele, kuna naabrite segamine ei ole asjaolu, mis annaks alust pidada isikut ohtlikuks PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Ringkonnakohtu arvates võib isik faktoloogiast nähtuvalt olla siiski ohtlik iseendale. 02.09.2022 psühhiaatrite arvamusest nähtub, et kui isik 30.08.2022 õhtul politsei poolt arestikambrisse kainenema viidi, siis oli ta ähvardanud endal veenid läbi lõigata. Arvestades isiku ravilugu ja seda, et ta oli 24.01–11.02.2016 olnud haiglaravil pärast suitsiidikatset (ravimite ja alkoholiga), tuli isiku selliseid väljaütlemisi tõsiselt võtta. Seetõttu saab nõustuda, et 02.09.2022 määruse tegemise ajal võis puudutatud isik olla endale ohtlik ning sellega oli PsAS § 11 lg 1 p 2 kriteerium täidetud. Kuna isik eitas ravivajadust, siis saab lugeda täidetuks ka PsAS § 11 lg 1 p 3 sätestatud kolmanda kriteeriumi, et muu psühhiaatriline abi ei olnuks küllaldane. Kui isik eitab ravivajadust, on väheusutav, et isik oleks valmis võtma ravimeid väljaspool kinnist asutust. Seni, kuni esineb oht endale (või teistele), on ravivajaduse eitamine oluline faktor isikule tahtevastase ravi rakendamiseks.
12.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel ka kuni 40 päevani, kuid maakohus on rikkunud TsMS § 667 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust, mistõttu tuleb 04.09.2022 määruse põhjendusi samuti täiendada. Kolleegium leiab, et kuigi 03.09.2022 on avaldaja teatanud kohtule lakooniliselt, et „Käesolevalt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele“, siis saab tõenditest kogumis järeldada, et ka 04.09.2022 määruse tegemisel esines alus esialgse õiguskaitse rakendamiseks. Mis puudutab PsAS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud rasket psüühilist häiret ja ohtlikkust endale, siis leiab ringkonnakohus, et 04.09.2022 määruse tegemise ajal esinesid samad põhjendused, kui olid olemas 02.09.2022 määruse tegemise ajal ega korda neid (käesoleva määruse p 11). Varem enesetapukatse teinud ja selle uuesti proovida soovimist alles 30.08.2022 väljendanud isiku elu kaitseks tuli arvestada enesetapuohuga ning sai lähtuda isiku võimalikust ohtlikkusest endale. Nii lühikese aja jooksul ei olnud oht veel ära langenud ning ohtlikkust endale sai pidada pigem kindlaks.
2-22-12972 PsAS § 11 lg 1 p 3 sätestatud muid abinõusid, siis ka puudutatud isiku 14.09.2022 esitatud määruskaebusest nähtub, et isik eitab raske psüühikahäire olemasolu ning süüdistab probleemides oma naabreid ja muid tema elukoha läheduses liikuvaid isikuid. Seega eitab ta jätkuvalt ravivajadust, mistõttu on väheusutav, et ta oleks valmis võtma ravimeid väljaspool kinnist asutust. Ringkonnakohus märgib siiski, et kui isiku ohtlikkus endale (või teistele) on ära langenud, siis pelgalt see, et isik ei võta ravimeid või kuritarvitab alkoholi, ei ole aluseks isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks (Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.2).
13.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada esmalt kuni neljaks päevaks ja seejärel maksimaalselt kokku kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muudetud on maakohtu määruste põhjendusi.
14.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 I lause alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.