Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 21. september 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-22-6401
Kohtuasi
Arlen invest OÜ hagi Arvila OÜ vastu 27 333 euro 34 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. juuli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Arvila OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Arlen invest OÜ (registrikood 14923748), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merli Eichler Kostja Arvila OÜ (registrikood 14092508), lepinguline esindaja Alar Liivamägi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Arvila OÜ 2. septembri 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 14. juuli 2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-6401 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Arvila OÜ kanda. Arlen invest OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Arlen invest OÜ (hageja, ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik) esitas 29. aprillil 2022 Harju Maakohtule Arvila OÜ (kostja, ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanik) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 27 333 eurot 34 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 6. jaanuaril 2022 täitemenetluses nr 022/2020/5486 läbiviidud enampakkumisel Uuetalu põik 30 asuva kinnisasja (registriosa nr 11623102) (kinnistu I). Kinnistut I koormasid Renovum OÜ (hüpoteegipidaja) kasuks osahüpoteegid summaga 40 000 eurot ja 10 000 eurot. Samade hüpoteekidega olid kaaskoormatud ka Mummesaare kinnistu (registriosa nr 102702) (kinnistu II) ja Kullapõllu kinnistu (registriosa nr 1401302) (kinnistu III). Renovum OÜ oli 10. mail 2019 jaganud enne täitemenetlust kinnistuid koormava ühishüpoteegi summaga 50 000 eurot osahüpoteekideks selliselt, et hüpoteegi jagamise tulemusel tekkis kõigile kinnisasjadele kaks osahüpoteeki – järjekorras eespool ühishüpoteek summaga 40 000 eurot ja tagapool ühishüpoteek summaga 10 000 eurot. Täiteasjades nr 022/2020/5486 ja nr 022/2020/5487 toimunud enampakkumistel laekus hüpoteegiga tagatud nõuete katteks üle 10 000 euro ning ühishüpoteek summaga 10 000 eurot kustutati kõigilt kinnisasjadelt. Pärast enampakkumisi sai kinnistute I ja II omanikuks kostja. Kõiki kinnistuid jäi koormama ühishüpoteek summaga 40 000 eurot, mis tagab Renovum OÜ kohtuotsusest tulenevaid nõudeid. Renovum OÜ esitas 24. jaanuaril 2022 hagejale nõude tagatisvara arvel 40 000 euro tasumiseks. Hageja tegi hüpoteegipidajale ettepaneku tasuda 13 300 eurot ja kustutada kinnistut I koormav hüpoteek, kuid hüpoteegipidaja ei nõustunud sellega ja teatas, et esitab täitmisavalduse. Hageja tegi 21. märtsil 2022 kostjale ettepaneku tasuda ühiselt võlg vastavalt osavõlgnikele langevale proportsioonile, et vältida täitemenetlust ja kohtuvaidlusi, kuid kostja ei vastanud hagejale. Kostja ja hüpoteegipidaja on seotud isikud, mistõttu ei oleks olnud keeruline sõlmida kolmepoolset kokkulepet. Arvestades seda, et kolm kinnisasja olid koormatud 10 000 euro ulatuses ühe ühishüpoteegiga ja 40 000 eurot ulatuses teise ühishüpoteegiga ning tagasinõude väärtus tuleb üldjuhul määrata tagatise väärtusest lähtudes, jaguneb kaaskoormatud kinnisasjade omanike vahel vastutus selliselt, et hageja kanda on 1⁄3 hüpoteegisummast ja kostja kui kahe kinnisasja omaniku kanda 2⁄3 hüpoteegisummast. Hageja tasus enampakkumisel kinnistu I eest 5020 eurot, millest 4000 euro ulatuses tasuti täitemenetluse kulud ja rahuldati osaliselt hüpoteegipidaja nõue. Lisaks rahuldas hageja
27.aprillil 2022 hüpoteegipidaja nõude 40 000 euro, s.o hüpoteegisumma ulatuses. Kuna kostjale kuuluvad kinnistud II ja III ning hagejale kuuluv kinnistu I olid hüpoteegipidaja kasuks kaaskoormatud 10 000 euro ja 40 000 euro suuruste hüpoteekidega ning muid kokkuleppeid tagatise andjate vahel kohustuse erineva jaotuse kohta ei ole sõlmitud, tuleb lugeda poolte vahel kohustus jagunenuks selliselt, et sellest 1⁄3 langeb hagejale ja 2⁄3 kostjale ning hagejale on nõude rahuldamisega läinud üle Renovum OÜ 27 333 euro 34 sendi suurune nõue (666,67+26 666,67). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2-22-6401 Kostja vastuväidete kohaselt ei saa hagejale tuleneda 10 000 euro suuruse ühishüpoteegiga koormatud kinnistu omanike vahelistest suhetest nõudeid. Hageja ei saa arvata enampakkumisel kinnistu I eest tasutud ostuhinda hagejale kuuluva kinnisasja arvel hüpoteegipidaja nõude katteks. Ühishüpoteek summaga 10 000 eurot sai täitemenetluses täidetud kinnistu I ja kinnistu II enampakkumisel müükidega ning kinnistu III müüdi muu nõude täitmiseks. Hageja lähtub vääralt nõude alusena 40 000 eurost. Hageja tasus täiturile 41 278 eurot ning täitur tagastab hagejale tõenäoliselt 1247 eurot, kuid see pole kindel. Hageja täidetav nõue ei võinud koos täitekuludega ületada kinnistut koormanud hüpoteegisummat. Seega sisaldab täitemenetluses tasutud summa nii võlga kui ka täitekulusid, kuid nende proportsioon ei ole 40 000 euro tasumisel selge. Kaaspantijatelt ei saa nõuda täitekulude hüvitamist. Hüpoteegipidaja teatas hagejale pärast pikka kirjavahetust täitemenetluse alustamisest
17.märtsil 2022 ja esitas täitmisavalduse 24. märtsil 2022. Hageja oleks saanud täitekulud ära hoida, kui ta oleks nõude enne täitemenetluse alustamist täitnud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai hageja 21. märtsi 2022. a kirja kätte. Samuti oli kostjal liiga lühike aeg täitemenetluse ärahoidmiseks. Seega ei ole kostjale antud õigeaegselt võimalust täitekulusid vältida VÕS § 145 lg 2 tähenduses koosmõjus asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg-ga 3. AÕS § 349 lg 3 järgi sai hagejale üle minna ainult nõue põhivõlgniku, mitte kostja vastu. Kostjal on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna üksnes kohustus taluda hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses, mitte kohustust tasuda hagejale raha. Kostja vastutus võõra võla eest piirdus kinnisasjadega, st rahalises väljenduses hüpoteegisummaga, mis omakorda on piiratud kinnisasja väärtusega. Kostja ei saa vastutada hüpoteegisummast või kinnisasjade väärtusest suuremas ulatuses. Hageja ei ole nõuet esitades arvestanud kinnisasjade väärtusi ega nende omavahelist proportsiooni. Tasudes põhivõlgniku võla, läks hagejale üle nii nõue põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Hagejal ei ole õigust esitada kostja vastu nõuet, kuna ta ei ole esitanud tagasinõuet põhivõlgniku ega käendaja vastu. Hageja soovib kostja arvel rikastuda, sest ta ostis kinnistu I enampakkumisel hinnaga, mis oli hüpoteegisumma võrra madalam. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 14. juuli 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 26 666 eurot 67 sendi. Menetluskulud jättis maakohus 97,56% ulatuses kostja ja 2,44% ulatuses hageja kanda ega määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
-
10.mail 2019 jagati kinnistuid I, II ja III koormav ühishüpoteek summaga 50 000 eurot osahüpoteekideks selliselt, et edaspidi koormas kõiki kinnistuid esimese järjekoha ühishüpoteek summaga 40 000 eurot ja kinnistuid I ja II teise järjekoha ühishüpoteek summaga 10 000 eurot; hageja omandas 6. jaanuaril 2022 täiteasjas nr 022/2020/5486 läbiviidud enampakkumisel kinnistu I, tasudes kinnistu eest 5020 eurot, mille arvel tasuti 4000 euro ulatuses täitemenetluse kulud ja 1020 eurot kanti kolmandast isikust sissenõudjale;
2-22-6401 -
-
-
-
kostja sai pärast täiteasjades nr 022/2020/5486 ja nr 022/2020/5487 toimunud enampakkumisi 9. detsembril 2021 kinnistu II omanikuks, tasudes 6000 eurot (5308 eurot 66 senti läks hüpoteegipidaja nõude katteks), ja 8. märtsil 2022 kinnistu III omanikuks, tasudes 3000 eurot; kõigilt kinnistutelt on tänaseks hüpoteek summaga 10 000 eurot kustutatud; kinnistuid jäi koormama 40 000 euro suurune ühishüpoteek, mis tagab Renovum OÜ nõudeid, mis tulenevad Harju Maakohtu 8. juuli 2021. a otsusest tsiviilasjas nr 2-20-14905; Renovum OÜ nõudis 24. jaanuaril 2022 hagejalt 40 000 eurot tasumist; hageja tegi 11. märtsil 2022 hüpoteegipidajale päringu täitemenetluses laekunud vahendite täpsustamiseks ja omapoolse ettepaneku nõude rahuldamiseks vastavalt hagejale kui osavõlgnikule langevale osale, kuid Renovum OÜ keeldus sellest; hageja tegi 21. märtsil 2022 kostjale ettepaneku võla ühiseks tasumiseks vastavalt osavõlgnikele langevatele osadele, kuid kostja ei vastanud hageja ettepanekule; Renovum OÜ esitas 24. märtsil 2022 hageja vastu täitmisavalduse, mille kohaselt on võla tasumata jääk 45 725 eurot; hageja tasus 27. aprillil 2022 Renovum OÜ algatatud täiteasja nr 022/2022/2150 raames 41 278 eurot, kohtutäitur on tagastanud hagejale 1278 eurot; põhivõlgnik ega käendaja ei ole hageja nõuet mistahes osas rahuldanud.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja nõue 666 eurot 67 sendi saamiseks jätta rahuldamata, sest täitemenetluses enampakkumisel kinnisasja ostuhinna tasumist ei saa pidada põhivõlgniku võla tasumiseks kolmanda isiku poolt.
3.3.Hageja nõue 26 666 eurot 67 sendi saamiseks tuleb rahuldada, sest hageja tasus 27. aprillil 2022 Renovum OÜ-le 40 000 eurot, kuigi pidanuks kinnistute omanike osavastutusest tulenevalt tasuma üksnes 1/3 sellest. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kui panditud kinnisasja mittevõlgnikust omanik on tasunud ühishüpoteegiga tagatud võla. AÕS § 359 lg 1 järgi vastutab ühe hüpoteegiga mitme kinnisasja koormamise korral iga kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest. Siiski on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16 leidnud, et VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine. VÕS § 69 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 19). Solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus (Riigikohtu 8. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10, p 10). VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Tagasinõude väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 20). Ka õiguskirjanduses on märgitud, et kui võlga, mille kinnisasja omanik tasus, on taganud mitu isikut (pandiga või käendajana), kohaldatakse VÕS § 69 lg 7 järgi vastavalt VÕS § 69 lg-tes 1–6 sätestatut (Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 615, p 3.2.5 ja lk 707, p 3.3.2.b). Kui võlgnikuks mitteolev kaaskoormatud kinnisasja omanik tasub ühishüpoteegiga tagatud kohustuse hüpoteegisumma ulatuses, tekib tal seaduse alusel võlasuhe nii teiste kaaskoormatud kinnisasjade omanikega kui ka võlgnikuga. Võlgnevuse tasunud isikul on vabadus valida, kas ta pöördub tagasinõudega otse võlgniku vastu või pöördub esmalt osavastutusest tulenevalt kaaspantijate vastu. Olukorras, kus kostja hagejale käesolevas asjas väljamõistetud rahasumma
2-22-6401 tasub, läheb talle samas ulatuses üle nõue võlgniku vastu. Seega pärast käesolevast otsusest tulenevate kohustuste täitmist on hagejal võlgniku vastu tagasinõue 13 333 eurot 33 senti ning kostjal 26 666 eurot 67 senti. Kostja täitekulusid puudutavad vastuväited on alusetud. AÕS § 346 lg 1 järgi on hüpoteegiga mh tagatud ka täitekulud ning hageja on hüpoteegisummat oluliselt ületava nõude hüpoteegisumma ulatuses tasunud. Hageja vastutus piirdub hüpoteegisummaga, mistõttu ei ole vaja selgitada, milliste nõuete katteks hageja poolt tasutud summa arvati.
3.4.Kuna kohus rahuldab hagi 97,56% ulatuses, tuleb menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi jätta vastavas ulatuses kostja kanda ning 2,44% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rahuldas maakohus ekslikult hageja rahalise nõude kostja vastu, kuigi hagejal saab olla kostja vastu üksnes kinnisasju koormama jäänud hüpoteekide realiseerimise nõue, sest kostjal on üksnes asjaõiguslik kohustus taluda kinnistuid koormavate ühishüpoteekide realiseerimist. Kostja vastu ei saa rahuldada rahalist nõuet muu vara kui koormatud kinnisasjade arvel.
4.2.Maakohus lahendas hagi valesti ja kohaldas vääralt VÕS § 69, kui juhindus kaaspantijate vahel vastutust jagades kaaskoormatud kinnisasjade arvust (jagas vastutuse 1⁄3:2⁄3), mitte kinnistute väärtusest. Kostja kanda oleks pidanud jääma vastav proportsionaalne osa tasutud summast. Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud, milline on kinnisasjade väärtuse suhe, ei ole ta tõendanud nõude suurust ega seda piisavalt põhistanud, mistõttu ei võinud kohus sellist nõuet rahuldada.
4.3.Maakohus asus vääralt seisukohale, et võla tasunud isikul on õigus valida, kas pöörduda nõudega põhivõlgniku või kaaspantijate vastu. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja käsitusega, et nõue oleks tulnud esmalt maksma panna põhivõlgniku ja käendaja vastu. Seejuures peaks ka käendaja vastutus vähendama kostja vastutuse osa. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades ei ole põhjendatud, et hageja pöördub oma nõudega esmalt kaaspantija vastu.
4.4.Maakohus jättis välja selgitamata, millises ulatuses sisaldas tasutud summa võlga ja millises ulatuses täitekulusid, ega võinud ebaselget nõuet rahuldada. Kostja ei pea AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 145 lg 2 järgi hüvitama täitekulusid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus
2-22-6401 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada, on kostja apellatsioonkaebuse põhjenduses märkinud, et maakohus jättis õigesti hagi 666 euro 67 sendi ulatuses rahuldamata. Arvestades kostja seisukohta ning seda, et kostjal ei saa olla huvi vaidlustada maakohtu otsustust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, lähtub kolleegium sellest, et kostja vaidlustab maakohtu otsust üksnes osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude 26 666 euro 67 sendi saamiseks.
8.Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja apellatsioonkaebuses sisalduvad õiguslikud väited ja käsitused alust apellatsioonkaebust rahuldada. Asjaolude tuvastamist ei ole kostja vaidlustanud.
8.1.Kostja leiab ekslikult, et hagejal on tema vastu üksnes asjaõiguslik hüpoteegi realiseerimise nõue, ega saa olla võlaõiguslikku, s.o rahalist nõuet. Iseenesest on õige kostja arusaam, et tema vastutus piirdub talle kuuluvate kinnisasjadega ja neile seatud ühishüpoteegi summaga. AÕS § 325 lg 1 järgi võib kinnisasja koormata hüpoteegiga selliselt, et isikul, kelle kasuks on hüpoteek seatud (hüpoteegipidaja), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Seejuures võib AÕS § 359 lg 1 I lause järgi koormata ühe hüpoteegiga mitut kinnisasja (ühishüpoteek). Sellisel juhul vastutab iga kinnisasi AÕS § 359 lg 1 II lause järgi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest ning hüpoteegipidajal on AÕS § 360 lg 1 järgi õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Arvestades seda, et praegusel juhul on kostjale kuuluvad kinnistu II ja kinnistu III koormatud 40 000 euro suuruse summa ulatuses ühishüpoteegiga, oli hüpoteegipidajal iseenesest õigus rahuldada oma nõue kostjale kuuluvate kinnisasjade arvel 40 000 euro ulatuses. Hüpoteegipidaja ei ole aga nõudnud kostjalt hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist. Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas hüpoteegipidaja 40 000 euro ulatuses hüpoteegiga tagatud nõude hageja kui kaaskoormatud kinnistu I omaniku vastu, kes ka selle nõude hüpoteegisumma ulatuses tema vastu alustatud täitemenetluse raames kogu ulatuses täitis. Olukorras, kus hageja täitis ühishüpoteegiga tagatud nõude, läks hagejale VÕS § 173 lg 3 ning § 69 lg 2 alusel koosmõjus lg-ga 7 üle võlausaldaja (hüpoteegipidaja) nõue teiste kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu, v.a talle endale langevas osas. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kostjalt kui kaaskoormatud kinnisasjade omanikult kostjale langevas osas põhivõlgniku võla tasumist endale, st hageja sai esitada kostja vastu rahalise nõude. Sellist nõuet on tunnustanud ka Riigikohus (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 13).
2-22-6401 Eeltoodut ei muuda asjaolu, et olukorras, kus hageja täitis ühishüpoteegiga tagatud nõude ja tal oli VÕS § 69 lg-te 2 ja 7 järgi tagasinõudeõigus teiste kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu, oli hagejal VÕS § 167 lg 1 ja AÕS § 361 lg 2 järgi iseenesest õigus nõuda hüvitise ulatuses kostjale kuuluvaid kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist ning seejärel nende arvel oma nõude rahuldamist. Kuigi hagejal oli õigus nõuda kostja kinnisasju koormavate hüpoteekide (s.o põhivõlgniku kohustust tagavate tagatiste) vastavas ulatuses enda nimele kandmist, ei tähenda see seda, et hageja ei võinud panna maksma talle VÕS § 69 lg-st 2 koosmõjus lg-ga 7 tulenevat rahalist tagasinõuet.
8.2.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, kuidas peab tema hinnangul kaaskoormatud kinnisasjade omanike vahel vastutus jagunema. Kostja viitab õigesti sellele, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleks tagasinõude väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) määrata üldjuhul tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 20). Hüpoteegi puhul saab tagatise väärtuseks pidada üldjuhul hüpoteegisummat ning üksnes nende asjaõiguslike tagatiste puhul, mille maksimumsummat ei ole kokku lepitud, tuleks väärtus üldjuhul määrata tagatisvara väärtuse alusel (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016. § 69 kommentaar, p 4.7.3). Arvestades ülaltoodut ning seda, et praegusel juhul olid hagejale ja kostjale kuuluvad kinnisasjad koormatud ühishüpoteegiga, mille hüpoteegisumma oli kõigi kinnisasjade puhul 40 000 eurot, sai maakohus lugeda iga tagatise väärtuseks 40 000 eurot ning sellest tulenevalt jaotada tagatise andjate vahel vastutuse võrdsetes osades. Iseenesest on õige kostja arusaam, et tema vastutus peaks piirduma hüpoteegisummaga ning arvestada tuleb ka talle kuuluvate hüpoteegiga koormatud kinnisasjade väärtust, kuid kostja ei ole toonud esile, et tema kinnisasjade väärtus oleks väiksem kui hüpoteegisumma või temalt kohtumenetluses nõutav summa.
8.3.Ekslik on kostja arusaam, et ühishüpoteegiga tagatud nõude täitnud kinnisasja omanikul on õigus nõuda teistelt kaaskoormatud kinnisasjade omanikelt võla tasumist üksnes juhul, kui ta ei saa nõuda selle tasumist põhivõlgnikult või teistelt tagatise andjatelt. Maakohus asus õigesti seisukohale, et võla tasunud kaaskoormatud kinnisasja omanikul on õigus valida, kelle vastu ta nõude esitab. Seadusest ei tulene, et kohustuse täitnud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik peaks enne kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu nõude esitamist esitama nõude põhivõlgniku või teiste tagatise andjate vastu. Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, tasub hüpoteegiga tagatud nõude, läheb nõue põhivõlgniku vastu talle AÕS § 349 lg 3 järgi üle. Samuti läheb nõue põhivõlgniku vastu VÕS § 173 lg 3 järgi seaduse alusel üle isikule, kelle vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks, isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine, isikule, kes täidab kolmanda isikuna kohustuse, et vältida sundtäitmist VÕS § 78 lõikes 3 nimetatud juhul või muul seaduses sätestatud juhul. VÕS § 167 lg 1 järgi lähevad üle ka nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Seega saab hageja iseenesest esitada nõude nii põhivõlgniku vastu kui ka muude tagatise andnud isikute, sh käendaja vastu. Samal ajal on aga kohustuse hüpoteegisumma ulatuses täitnud kinnisasja omanikul VÕS § 173 lg 3 ja § 69 lg-te 2 ja 7 alusel tagasinõudeõigus kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu vastavalt neile langevale osale. Viidatud sätetest ei tulene, et kohustuse täitnud isik peaks eelistama üht õiguskaitsevahendit teisele või et kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu
2-22-6401 nõude esitamise eelduseks oleks asjaolu, et põhivõlgniku ja/või teiste tagatise andjate vastu ei ole õnnestunud nõuet maksma panna. Seejuures on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et kostja vastutuse ulatus võib sõltuda sellest, millises ulatuses vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitmise eest tagatise andjate omavahelises suhtes, kuid kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid praegusel juhul alust kostja osa käendaja vastutuse võrra vähendada. Ainuüksi apellatsioonkaebuses sisalduv üldsõnaline vastuväide (mida ei ole maakohtu menetluses esitatud), et kostja vastutuse ulatust määrates tuleb mh arvestada ka käendaja osa, ei anna alust järeldada, et kostjalt tulnuks hageja kasuks välja mõista väiksem summa.
8.4.Õige ei ole ka kostja arusaam, et maakohus pidi hageja nõude rahuldamiseks välja selgitama, millises ulatuses tasus hageja põhivõlgniku kohustuse ja millises ulatuses sisaldas tasutud summa täitekulusid. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et kaaskoormatud kinnisasjade omanikud vastutavad hüpoteegipidaja ees hüpoteegisumma ulatuses ning AÕS § 346 lg 1 järgi on hüpoteegiga mh tagatud ka täitekulud, mistõttu ei ole tähtsust sellel, kas ja kui suures ulatuses sisaldas hageja tasutud summa täitekulusid. Kostja viited AÕS § 349 lg 3 kaudu käendaja vastutust puudutavale VÕS § 145 lg-le 2 ei ole praegusel juhul asjakohased, sest AÕS § 349 lg 3 puudutab kohustuse täitnud kinnisasja omanikule põhivõlgniku nõude üleminekut ning käendust puudutavate asjakohaste sätete kohaldamist nendevahelisele suhtele, mitte aga kaaskoormatud kinnisasjade omavahelistele suhetele.
9.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
11.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (1400 eurot).
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.