Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. august 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-7626
Kohtuasi
X hagi Y vastu kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks tahteavalduse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 26. mai 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Carry Plaks
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y 19. juuli 2021. a vastusele lisatud e-kiri tõendina vastu võtmata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Pärnu Maakohtu 26. mai 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
5.Mõista X-lt Y kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 867 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-19-7626 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja, ostueesõiguse teostaja) esitas 20. mail 2019 (täpsustatud 31. mail 2019 ja 4. mail 2020) Pärnu Maakohtule Y (kostja, ostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma nõusoleku XXX asuva kinnisasja (registriosa nr XXXXXX) (kinnisasi) 1⁄2 mõttelise osa kostjat puudutava omanikukande kustutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja alates 8. juunist 2007 kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omanik. Kinnisasja teise 1⁄2 mõttelise osa omanik oli Q (algne kaasomanik, müüja). Algne kaasomanik ja kostja sõlmisid 13. detsembril 2018 kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa müügi- ja asjaõiguslepingu (lepingu), milles notar selgitas mh, et teisel kaasomanikul on ostueesõigus. Kostja kanti 18. detsembril 2018 1⁄2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja sai algse omaniku ja kostja vahel sõlmitud lepingust teada 10. jaanuaril 2019 ning tegi 6. märtsil 2019 notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse, mille edastas samal päeval e-kirja teel kostjale, olles eelnevalt teavitanud kostjat ka suuliselt ostueesõiguse teostamise soovist. Ühtlasi küsis hageja kostjalt notari aja sobivuse kohta. Kostja ei vastanud hagejale, sh hageja 11. ja 15. märtsi 2019. a kirjadele, mis olid edastatud tava ja tähitud kirja teel. Kokkuleppel endise omanikuga broneeris hageja notari juures 8. aprillil 2019 aja. Hageja, endine omanik ja panga esindaja ilmusid kokkulepitud ajal notari juurde. Kostja ei ilmunud notari juurde ega teavitanud notarit ega hagejat ilmumata jätmisest ega selle põhjusest. Hageja leppis kokku uue notari aja 8. maiks 2019 ning teavitas sellest 12. aprillil 2019 kostjat, paludes kirjalikku vastust. 22. aprillil 2019 teatas kostja lepinguline esindaja, et kostja ei nõustu omandiõigust üle andma ega tunnista ostueesõiguse avaldust, kuna see ei ole kehtivalt tehtud.
1.2.Hagejal on asjaõigusseaduse (AÕS) § 73 lg 2 järgi ostueesõigus. Hageja edastas kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 250 sätestatud tähtaja jooksul ostueesõiguse teostamise avalduse, mistõttu tuleb VÕS § 244 järgi lugeda müügileping sõlmituks hagejaga. Heas usus toimiv mõistlik isik pidi mõistma, et tegemist on notariaalses vormis ostueesõiguse teostamise avaldusega, ning pidanuks küsitavuste korral pöörduma saatja poole. On suur vahe, kas ostueesõigust teostatakse omakäelise avaldusega või edastatakse notari juures koostatud avaldus. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja kinnitas, et hageja edastas kostjale 6. märtsil 2019 e-kirja teel teate ostueesõiguse teostamise kohta, millele oli lisatud ilma allkirjadeta pdf-vormingus ostueesõiguse teostamise avaldus. Kostja pidas seda avalduse mustandiks. Kostja teavitas hagejat ja müüjat 24. märtsil 2019 telefoni ja e-kirja teel sellest, et ta ei pea võimalikuks notari juurde tulla ning esitas
22.aprillil 2019 oma vastuväiteid ostueesõiguse teostamise kohta.
2-19-7626
2.2.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja ostueesõigust kehtivalt teostanud. Ostueesõiguse teostamise avaldus peab VÕS § 244 lg-te 5 ja 6 ning § 250 järgi olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis ning sellises vormis ka esitatud, st müüjani jõudnud. Hageja edastatud kiri ja sellele lisatud fail ei vastanud seaduses sätestatud vorminõuetele, sest sellel puudusid nii hageja kui ka notari digitaalne allkiri ning notari pitsati jäljend (digitaalne märge). Teisele isikule suunatud ühepoolne tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisel. Seega peab tahteavaldus olema nii tehtud kui ka kätte saadud seaduses sätestatud vormis. Hagejal oli aega esitada ostueesõiguse teostamise avaldus hiljemalt 11. märtsil 2019, kuid hageja ei ole selle aja jooksul müüjale muus vormis avaldust edastanud.
2.3.Lisaks tuleb hagi jätta rahuldamata ka põhjusel, et kostjal ei ole kohustust teha tahteavaldust, sest hageja ei ole tasunud talle ostuhinda ega hüvitanud tehtud kulutusi.
2.4.Kostja palus 8. mai 2020. a menetlusdokumendis teha kohtul ostueesõiguse teostamise kehtivuse osas vaheotsuse. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis 26. mai 2021. a otsusega (vaheotsus lõppotsuse tähenduses) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole teostanud kehtivalt ostueesõigust.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
hageja oli 13. detsembril 2018, s.o müüja ja kostja vahel lepingu sõlmimise ajal lepingu objektiks olnud kinnisasja teine kaasomanik; hageja sai müügilepingust teada 10. jaanuaril 2019 ja ostueesõiguse teostamise viimaseks päevaks oli 11. märts 2019; hageja teatas kostjale ja müüjale ostueesõiguse teostamisest 6. märtsil 2019 e-kirjaga, millele oli lisatud pdf-vormingus dokument notari juures koostatud notariaalakt notari ametitegevuse raamatu registri numbriga 406 ostueesõiguse teostamise avaldusena, kuid millel puudusid allkirjad (digikonteiner notari allkirjaga).
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli hagejal AÕS § 73 lg-te 2 ja 4 järgi õigus teostada ostueesõigust. VÕS § 249 lg-te 2 ja 3 järgi ei ole tähtsust sellel, millistel asjaoludel sai hageja müügilepingust teada, oluline on sellest teadasaamise päev. Samuti ei ole tähtsust ostja informeerimisel ostueesõiguse teostamisest, VÕS § 244 lg 4 ja § 250 järgi on oluline kahe kuu jooksul alates müügilepingu teadasaamisest avalduse tegemine müüjale. Hageja saatis 6. märtsil 2019 samas vormis ja samal ajal nagu kostjale, e-kirja ka algsele omanikule. Ainuüksi müüja teavitamine ostueesõigusest ei ole aga selle kehtivuseks piisav. Ostueesõiguse teostamise avaldus peab VÕS § 244 lg 5 järgi koosmõjus AÕS §-dega 119 ja 120 olema notariaalselt tõestatud vormis. Nii kostjale kui ka algsele omanikule saadetud ekirjale lisatud pdf-vormingus dokumendi tekstist nähtub, et notariaalakti on koostanud ja tõestanud notar, kuid fail ise on allkirjadeta – sellest ei nähtu notariaalakti tõestaja füüsilist allkirja, mis saaks olla akti viimasel lehel koos pitseriga, samuti ei ole lisatud digikonteinerit notari digitaalallkirjaga, mis ometi on olemas ja kohtule esitatud. Kohtule jääb arusaamatuks, miks ei edastanud hageja seda faili müüjale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi on seadusest tuleneva vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Ostueesõiguse
2-19-7626 teostamiseks peab avaldus olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis ja samas vormis ka müüjale kättetoimetatud. Ostueesõiguse teostamisega sekkutakse aktiivselt kahe isiku vahelisse tehingusse (sisuliselt astub ostueesõiguse teostaja mitu kuud varem sõlmitud lepingus ostja asemele) ja tehingu pooled peavad olema kaitstud sellise tegevuse eest kohaselt – avalduse notariaalne tõestatus kinnitab ostueesõiguse teostaja soovi täita kõik ostja kohustused ja astuda õigussuhtesse müüjaga. Ostueesõiguse teostamine võib kaasa tuua ostja kantud kulude hüvitamise vaidluse (olgu see siis seotud ostetud asja või lepingu endaga) ja seetõttu peavad vorminõuded olema rangelt järgitud. Õiguskirjanduses kinnitatakse, et ka ostueesõiguse teostamise avaldus peab müüjale olema samas vormis kätte toimetatud (vt VÕS 2019 kommenteeritud väljaanne, II osa, § 250 kommetaaride p 3 viimane lause, lk 187). Praegusel juhul saatis hageja müüjale üksnes pdf-vormingus dokumendi, millega ei olnud seaduses sätestatud kohustuslikku vorminõuet järgitud. Seetõttu ei ole hageja ostueesõigust kehtivalt teostanud. Hageja viited notari originaaldokumendi edastamise võimatusele ei ole asjakohased. Hagejal oli tehingu osalisena õigus saada notarilt ärakiri (tõestamisseaduse §-d 48 ja 52) ja edastada see müüjale (kasvõi e-posti teel, nagu hageja seda vastava ärakirja kohtule esitamisega tegi). Originaaldokumendi saatmine ei olnud vajalik, piisanuks ärakirja saatmisest, sest tõestamisseaduse § 48 järgi asendab notariaalakti ärakirja valdamine õigustoimingutes notariaalakti originaali valdamist. Praegusel juhul on hageja poolt e-kirjaga pdf-vorminigus dokumendi saatmine ostueesõiguse teostamise avalduse kirjalikult taasesitatavas vormis saatmine TsÜS § 79 mõttes, mis ei täida notariaalselt tõestatud vormi nõudeid.
3.3.Menetluskulud jäävad hagi rahuldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostja ei esitanud tähtaegselt menetluskulude nimekirja, ei määra kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada (v.a osas, millega maakohus jättis kostja kantud menetluskulude suuruse kindlaks määramata) ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega lugeda ostueesõigus kehtivalt teostatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tõlgendas maakohus liiga kitsalt VÕS § 244 lg 5 ja asus seetõttu vääralt seisukohale, et hageja ei teostanud kehtivalt ostueesõigust. Maakohus jättis arvestamata hageja argumendid, et müüja ei ole ostueesõiguse teostamisele vastu vaielnud. Hageja edastas müüjale ostueesõiguse teostamise soovi, müüja on selle kätte saanud ega ole esitanud sellele vastuväiteid. Müüja aktsepteeris seda ja sõitis tehingu tegemiseks Eestisse. Vastuväiteid esitab üksnes kostja. Maakohus jättis käsitlemata hageja väited kostja pahatahtliku käitumise kohta. Heas usus tegutsev ostja, kes on eelnevalt teadlik ostueesõigusest, ei oleks hakanud hagejat takistama väidetega, et ta ei ole saanud originaaldokumenti, või et sellel puudub notari allkiri. Maakohus jättis arvestamata, et praegusel juhul edastas hageja ostueesõiguse teostamise soovi notari juures koostatud avaldusega, mitte omakäelise avalduse, ning e-kirjas oli viidatud võimalikule notari ajale ja palutud kinnitust kirja kättesaamise kohta. E-kirjast ja selle lisast on ilmne, et hageja on nii müüjale kui ka kostjale edastanud ostueesõiguse teostamise avalduse.
2-19-7626 Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole edastanud müüjale notariaalselt tõestatud vormis ostueesõiguse teostamise avaldust, ei ole hageja kehtivalt ostueesõigust teostanud ning kohus ei pidanud muid hageja esitatud asjaolusid hindama. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on teostanud kehtivalt ostueesõigust, sh kas hageja tegi kehtivalt müüjale VÕS § 244 lg-s 4 nimetatud ostueesõiguse avalduse. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja teatas kostjale ja müüjale ostueesõiguse teostamisest
6.märtsil 2019 e-kirjaga, millele oli lisatud pdf-vormingus dokument notari juures koostatud notariaalakt notari ametitegevuse raamatu registri numbriga 406 ostueesõiguse teostamise avalduse tõestamise kohta, kuid see ei sisaldunud koos notariaalmärkega notari poolt allkirjastatuna digikonteineris. Hageja ei ole edastanud müüjale notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse notariaalmärkega ärakirja digikonteineris. Sisuliselt edastas hageja müüjale notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse faili, mis oli digikonteinerist välja võetud (vrd II kd, tl 27–29 ja I kd, tl 154–157). Kolleegium selgitab, et ostueesõiguse teostamine toimub VÕS § 244 lg 4 järgi ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale, seejuures peab avaldus olema VÕS § 244 lg 5 I lause järgi tehtud samas vormis nagu müügileping. Praegusel juhul pidi hageja tegema ostueesõiguse teostamise avalduse VÕS § 244 lg 5 I lause järgi koosmõjus AÕS §-dega 119 ja 120 notariaalselt tõestatud vormis, sest müügilepingu esemeks oli kinnisasja mõtteline osa. Sellise avalduse tõestamiseks pidi notar koostama tõestamisseaduse (TõS) § 6 lg 1 järgi notariaalakti, ilma milleta oleks tõestamine olnud tühine. Hageja esitatud notariaalselt kinnitatud ärakirjaga (I kd, tl 154–157) on tõendatud, et hageja tegi 6. märtsil 2019 notariaalselt tõestatud vormis ostueesõiguse teostamise avalduse, mille kohta koostas notar notariaalakti. Seega on hageja teinud avalduse seaduses sätestatud vormis ja tema tehtud avaldus ei ole vormivea tõttu TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Küsimus on üksnes selles, kas hageja notariaalselt tõestatud vormis tehtud avaldus on jõustunud ja tõi endaga kaasa vastavad õiguslikud tagajärjed. Seejuures tuleb arvestada, et kindlale isikule tehtud tahteavalduse (sh müüjale suunatud ostueesõiguse teostamise avalduse) puhul ei piisa üksnes selle tegemisest seaduses sätestatud vormis. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lg 1 I lause järgi kehtivaks kättesaamisega. Seejuures loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus (sh e-kirja teel edastatud avaldus) TsÜS § 69 lg 2 II lause järgi kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta (e-kirja teel edastatud avaldus on jõudnud saaja mõjusfääri) ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Oluline on ka see, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus loetakse TsÜS § 71 järgi üldjuhul tehtuks sellise
2-19-7626 sisuga, nagu see kätte saadi, v.a juhul, kui sisu muutus asjaolude tõttu, mille riisikot kannab saaja. Seega kannab tahteavalduse tegija üldjuhul ka e-kirjaga edastatud faili sisuga tutvumise riisikot ning peab digitaalse avalduse edastama sellises failiformaadis, mida saaja saab eelduslikult avada. Vastasel korral ei pruugi saajal olla mõistlikku võimalust avaldusega tutvuda. Praegusel juhul on hageja edastanud ostueesõiguse teostamise avalduse müüjale e-kirja teel ning asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et müüjal ei olnud mõistlikku võimalust tutvuda saadetud avaldusega enne seaduses sätestatud ostueesõiguse teostamise tähtaja möödumist. Seega saab hageja edastatud avalduse lugeda müüja poolt tähtaegselt kättesaaduks TsÜS § 69 lg 1 tähenduses, st see on jõudnud müüja mõjusfääri ja müüjal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lisaks tuleb aga arvestada ka seda, et avaldus, mille puhul kehtib kohustuslik vorminõue, tuleb ka vastavas vormis saajale edastada. Seejuures kannab saatja lisaks avalduse sisumoonutustele üldjuhul ka avalduse vormimoonutuste riisikot, st avalduse teinud isik peab edastama saajale oma avalduse seaduses sätestatud, mitte muus vormis. Praegusel juhul tähendab see seda, et hageja pidi edastama müüjale notariaalselt tõestatud vormis ostueesõiguse teostamise avalduse. Notariaalselt tõestatud vormis avalduse tegemise puhul on tavapärane, et avalduse teinud isik edastab saajale notariaalakti ärakirja, mitte originaali. Tõestamisseaduse (TõS) § 46 lg 1 järgi koostab notar notariaalakti ühes originaaleksemplaris, mis jääb notari kätte hoiule, ning väljastab TõS § 52 lg 11 järgi tehingus osalejatele notariaalakti kinnitatud ärakirja. Seejuures ärakirja õigsust kinnitades teeb notar TõS § 38 lg 1 järgi koosmõjus TõS § 38 lg 2 p-ga 4 notariaalmärke, mis peab sisaldama notari tunnistust tema poolte kindlakstehtu kohta, notari allkirja ning värvipitsati jäljendit. Samas võib notariaalmärge olla TõS § 38 lg 11 järgi ka digitaalne ning sellisel juhul asendab notari allkirja ja värvipitsati jäljendit tema digitaalallkiri. Kuigi üldjuhul väljastavad notarid kinnitatud ärakirju, saavad isikud nõuda notarilt TõS § 52 lg 1 järgi nii kinnitatud kui ka kinnitamata ärakirja väljastamist ning notariaalakti puhul asendab notariaalakti ärakirja valdamine TõS § 48 järgi õigustoimingutes notariaalakti valdamist. Kolleegiumi hinnangul saab praegusel juhul pidada hageja edastatud pdf-vormingus dokumenti notariaalselt kinnitamata ärakirjaks. Sellisel ärakirjal võiks olla originaaliga samane õiguslik tähendus juhul, kui seadusest ei tuleneks nõuet, et väljastada tuleb notariaalselt kinnitatud ärakiri. TõS § 52 lg 11 järgi peab aga notar tahteavalduse tõestamise korral väljastama alati notariaalselt kinnitatud ärakirja. Sellest tulenevalt saab ka TõS § 48 mõttes olla ostueesõiguse teostamisel õiguslik tähendus üksnes notariaalselt kinnitatud ärakirjal ning notariaalselt kinnitamata ärakirja esitamine müüjale ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi. Kolleegium mõistab, et hageja oli avaldust müüjale edastades veendunud, et ta tegi notariaalselt tõestatud vormis avalduse ja edastas selle müüjale, kuid paraku on hageja eemaldanud avalduse sisuga pdf-vormingus dokumendi digikonteinerist, mistõttu ei saa edastatud avaldust pidada ostueesõiguse teostamise avalduse notariaalselt kinnitatud ärakirjaks. Hoolimata sellest, et müüjal (ja ka kostjal) oli pdf-vormingus avaldust saades teada avalduse sisu, ei saanud müüja olla notariaalselt kinnitamata ärakirja saades veendunud, et ostueesõigust on kehtivalt, st vormipuudusteta teostatud. Kuna ostueesõiguse avaldus toob endaga seaduse alusel kaasa õiguslikud tagajärjed, on vorminõuete järgimine ostueesõiguse teostamisel olulise tähtsusega. Seetõttu ei ole tähtsust sellel, kas müüja on vaielnud ostueesõiguse kehtivalt teostamisele vastu või mitte. Samuti ei muudaks eeltoodud järeldust asjaolu, et kostja on hageja väitel käitunud pahatahtlikult. Olukorras, kus avaldus oli edastatud müüjale vorminõuet rikkudes, esitas kostja põhjendatult hagejale oma vastuväited.
8.Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust apellatsioonkaebust rahuldada ja maakohtu otsust tühistada.
2-19-7626
9.Kolleegium jätab TsMS § 238 lg 1 alusel tõendina vastu võtmata kostja vastusele lisatud veeühendust puudutava poolte e-kirjavahetuse, sest sellel ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
11.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2754 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 13 tundi 30 minutit, sh apellatsioonkaebuse analüüsile, tõendite kogumisele ja vastuse koostamisele 10 tundi, lõpliku seisukoha koostamisele 3 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamisele 30 minutit. Arvestades apellatsioonkaebuse ja vastuste sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg ülepaisutatud. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuses juba maakohtus esitatud seisukohad ning pooled vaidlevad sisuliselt üksnes ühe õigusliku detaili üle, on lepingulise esindaja esitatud vastused ja nende koostamiseks kulunud aeg (13 tundi) olnud kostja õiguste ja huvide kaitseks selgelt ülemäärane. Arvestades apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimuste sisu ja ulatust, võis kogenud vandeadvokaadil kuluda apellatsioonimenetluses kostja kaitseks õigusliku positsiooni kujundamisele ja vajalike menetlusdokumentide koostamisele ringkonnakohtu hinnangul kokku 4 tundi ning nende toimingute kohta menetluskulude nimekirja esitamisele 15 minutit. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 170 eurot (koos käibemaksuga 204 eurot), mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 867 eurot (4,25 tundi × 204 eurot/tund = 867 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.