Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
5. august 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-7554
Tsiviilasi
Endel Klausi kaebus kohtutäituri Oksana Kutšmei otsuste peale täiteasjas nr 084/2022/403
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. mai 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Endel Klausi määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (võlgnik, määruskaebuse esitaja): Endel Klaus (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Oskar Kilk Puudutatud isik: Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei Puudutatud isik (sissenõudja): Liivi Kartsep (isikukood
XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 23. mai 2022. a määrus ning saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule Endel Klausi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.
Endel Klaus (avaldaja, võlgnik) esitas 20. mail 2022 Tartu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei (täitur) 9. mai 2022. a otsused täiteasjas nr 084/2022/403 (täiteasi). Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda. Koos kaebusega esitas avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse täitemenetluse peatamiseks. Kaebuse kohaselt algatas täitur 17. jaanuaril 2022 avaldaja suhtes täitemenetluse. Täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15944 (täitedokument), millega kohustati avaldajat täitma tema ja Liivi Kartsepa (sissenõudja) vahel
3.veebruaril 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut (leping) ja võimaldama sissenõudjal kasutada lepingueset (X. kinnisasi asukohas X. küla,X vald, X; X. kinnisasi) vastavalt lepingu tingimustele. Lepingu p 3.1.1 järgi on sissenõudja õigustatud kasutama koos omanikuga isiklikuks tarbeks kogu lepingu eset. Lepingus ei ole sissenõudja kasutusõigust täpsemalt sisustatud. Avaldaja esindaja selgitas täiturile 31. jaanuaril 2022, et kohustus on täidetud enne täitemenetluse algust ning avaldaja ei ole pärast täitedokumendi jõustumist takistanud isikliku kasutusõiguse realiseerimist. Sellele vaatamata kohustas täitur avaldajat 25. märtsil 2022 andma sissenõudjale X. kinnisasjal asuvate ruumide kasutamiseks vajalikud võtmed.
29.märtsil 2022 tegi täitur korduva ettepaneku kõnealuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise hoiatuse (1500 eurot). Täitur määras 29. märtsil 2022 avaldajale 25. märtsil 2022 toimingu täitmata jätmise eest sunniraha 500 eurot. Täitur on rikkunud formaliseerituse põhimõtet. Täitedokumendist ei tulene avaldajale kohustust anda sissenõudjale üle võtmed. Lisaks võimaldaks võtmete üleandmine sissenõudjal kasutada kinnistut ilma avaldajata, kuid sellist õigust talle täitedokumendist ega lepingust ei tulene. Täitur ei saanud tõlgendada täitedokumenti laiendavalt ega määrata avaldajale kohustusi, mis täitedokumendist ei tulene. Seetõttu määras täitur avaldajale ka põhjendamatult sunniraha. Kuna avaldaja on täitedokumendi enne täitemenetlust algatamist täitnud, tuleb täitemenetlus lõpetada. Avaldaja esitas täituri 25. märtsi 2022. a ja 29. märtsi 2022. a otsuse peale kaebused, mille täitur jättis 9. mai 2022. a otsustega rahuldamata.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Maakohus keeldus 23. mai 2022. a määrusega avaldaja kaebuse menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et puudutatud isikutel hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Määruse kohaselt on avaldus suunatud isikliku kasutusõiguse sisustamisele avaldajale sobival viisil ning ühtlasi soovib ta algatada vaidlust, mis on juba lahendatud. Tartu Ringkonnakohtu
6.detsembri 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-20-15944 on kohus leidnud, et poolte vahel on vaidlus selle üle, milline on isikliku kasutusõiguse sisu. Kohus tuvastas, et sissenõudjal on õigus kasutada kogu kinnisasja ning selgitas, et isikliku kasutusõiguse seadmise mõte on luua isikule õiguslik alus kinnisasja tulevikus kasutamiseks sõltumata sellest, kas kinnisasja igakordne omanik seda sel hetkel soovib. Ringkonnakohus tõlgendas lepingu p 3.1 selliselt,
et sellega sooviti isikliku kasutusõiguse sisu täpsustada nii, et hageja isiklik kasutusõigus ei välista samal ajal omaniku õigust kinnisasja kasutada. Seega on nii avaldajal kui ka sissenõudjal õigus X. kinnisasja kasutada, seda teineteisest sõltumatult. Eelneva tõttu ei pidanud kohus avaldaja tõlgendust lepingu p 3.1.1 osas õigeks. Kuna sissenõudjal on õigus kasutada X. kinnisasja sõltumata sellest, kas avaldaja seda soovib, ei ole muud võimalust selle reaalseks kasutamiseks kui võtme duplikaatide üleandmine sissenõudjale. Seetõttu ei ole täitur formaliseeritusse põhimõtet rikkunud. Sisuliselt on täitedokument täitmata, kuna sissenõudjal puudub võimalus kogu kinnistut, sh hooneid kasutada. Lisaks on avaldaja ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a otsuse järgi pärast sissenõudja kinnisasjalt välja kolimist vahetanud hoonete lukud ega ole sissenõudjat kinnisasjale lubanud. Avaldaja ei ole võimaldanud sissenõudjal kinnisasja kasutada ka pärast täitedokumendi jõustumist. 18. märtsil 2022 kinnistu asukohas toimunud täitetoimingul teatas sissenõudja, et avaldaja ei luba tal kinnistut kasutada ning tal ei ole võtmeid. Lisaks ei andnud avaldaja sissenõudjale 25. märtsil 2022 ruumide kasutamiseks vajalikke võtmeid. Kui menetlusosalistel tekib täitedokumendi täitmisel vaidlusi isikliku kasutusõigusega hõlmatud tegevuse üle, on võimalik esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 2 järgne hagi. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus avalduse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Kuna kaebus jäi menetlusse võtmata, ei lahendanud kohus ka avaldaja taotlust täitemenetluse peatamiseks kohtumenetluse ajaks.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3.Avaldaja palub 7. juunil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning saata asi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus ennatlikult kaebuse menetlusse võtmata, kuulamata ära teisi menetlusosalisi ning täitmata hagita menetluses kohalduvat uurimiskohustust (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). Lisaks peab avaldajal olema õigus määratud sunniraha vaidlustamiseks. Täituril on võimalik teha uus otsus sunniraha määramise tühistamise kohta. Ebaõige on seega kohtu järeldus, nagu poleks kaebusega võimalik saavutada avaldaja taotlevat eesmärki. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tulemusena tuleb avaldajal tasuda täiturile sunniraha 500 eurot ning tõenäoliselt määraks ta ka uue sunniraha 1500 eurot, jätkates seejärel sunniraha määramise hoiatuste tegemist. Lepingust ega täitedokumendist ei tulene avaldajale võtmete üleandmise kohustust, vaid kohustus võimaldada sissenõudjal kasutada kinnisasja koos omanikuga. Avaldaja on täitedokumendi täitnud, kuna ta ei ole teinud sissenõudjale takistusi X. kinnisasja kasutamiseks koos avaldajaga. Seega algatas täitur põhjendamatult täitemenetluse ning see tuleb lõpetada. Lisaks formaliseerituse põhimõtte rikkumisele ei ole täitur arvestanud avaldaja õiguste ja huvidega. Kui sissenõudjale antaks üle elamu võtmete duplikaadid, oleks tal võimalik kasutada kinnisasja ilma omanikuta, sh siseneda avaldaja eluruumidesse ilma seda avaldajaga
kooskõlastamata. See rikuks oluliselt avaldaja õigusi perekonna- ja eraelu puutumatusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26), omandi puutumatusele (PS § 32) ja kodu puutumatusele (PS § 33). Kui sissenõudja väitel tuleneb täitedokumendist õigus nõuda avaldajalt võtmete duplikaatide üleandmist, peaks TsMS § 368 lg 2 järgse nõudega kohtu poole pöörduma sissenõudja, mitte avaldaja. Täituril ei ole aga igal juhul õigust täitedokumenti laiendavalt tõlgendada. Kohus on jätnud lahendamata avaldaja taotluse täitemenetluse peatamiseks. Avaldaja jääb taotluse juurde.
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata asi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
6.TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 võib kohus jätta hagita asjas esitatud avalduse menetlusse võtmata, kui see ei ole esitatud seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui sellega ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Avalduse menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui selles esitatud asjaoludel ei oleks avaldaja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-13, p 14; 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). See tähendab, et kohtul tuleb avalduse menetlusse võtmisel selles märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks. Kohus ei saa TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13; 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12) ning lähtuda tuleb üksnes avalduse õiguslikust perspektiivikusest. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas maakohtule esitatud kaebuse rahuldamine ei ole selles märgitud faktilisi asjaolusid arvestades õiguslikult perspektiivitu.
7.Avaldaja on maakohtule esitatud kaebuses vaidlustanud kaks 9. mail 2022 tehtud täituri otsust (tl-d 21–27). Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud tähelepanuta avaldaja kaebuse osas, milles avaldaja on vaidlustanud täituri 9. mai 2022. a otsuse sunniraha määramise kohta (tl-d 21–23). Vaidlustatud maakohtu määrus on selles osas nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 465 lg 2 p 8). TsMS § 372 lg 4 järgi peab kohus avalduse (sh kaebuse) menetlusse võtmisest keeldumise määruses märkima menetlusse võtmisest keeldumise põhjuse. Kui avalduses on esitatud mitu nõuet, peab kohus iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas avalduse menetlusse võtmata jätmist põhjendama. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu maakohtu määruse põhjendustest, mis oli avaldaja sunniraha määramise vaidlustamise nõude menetlemist takistav puudus ning miks esines maakohtu arvates TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud avalduse menetlusse võtmata jätmise alus.
Samas ringkonnakohtu arvates ei esine TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid kõnealuse nõude osas, arvestades kaebuses märgitud faktilisi asjaolusid. Avaldajal võis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 1 alusel kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise korral esitada eelnevalt kaebuse kohta tehtud täituri otsuse peale kaebuse maakohtule täituri poolt määratud sunniraha vaidlustamiseks. Selline kaebus on seega kohane ja lubatav. TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi on kohtul kohustus kontrollida täituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas sunniraha määramine avaldajale oli põhjendatud.
8.Olukorras, kus täitur asus avaldaja arvates täitedokumenti tõlgendama kohustuste osas, mis täitedokumendist üheselt arusaadavalt ei tulene, oli võlgniku poolt TMS § 217 lg 1 alusel täituri sellise tegevuse peale kaebuse esitamine iseenesest kohane õiguskaitsevahend. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 11.2). Seega oli avaldaja kaebus täituri tegevuse vaidlustamisel täitedokumendi tõlgendamisel samuti kohane. Samas võib kaebuses esitatust järeldada, et täitemenetluse osaliste vahel on vaidlus täitedokumendi tõlgendamise üle, kuidas täitmine peab toimuma – kas avaldaja peab sissenõudjale X. kinnisasja kasutamise võimaldamiseks üle andma ruumide võtmed või mitte. Olukorras, kus sissenõudja ja võlgnik (ning ka täitur) saavad täitedokumendist erinevalt aru, puudub ringkonnakohtu arvates täituril pädevus tekkinud vaidluse lahendamiseks ning menetlusosaliste poolt välja toodud täitedokumendi võimalike tõlgendusvariantide vahel valimiseks (vt ka Riigikohtu 2. augusti 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 15). Sellises olukorras on sobiv õiguskaitsevahend sissenõudja või võlgniku hagi TsMS § 368 lg 2 alusel teise poole vastu täitedokumendi selgitamiseks (tõlgendamiseks), mille raames täpsustatakse täitedokumendist tulenevat võlgniku kohustust sissenõudja ees (mh selle kohta, kas avaldajal on kohustus anda sissenõudjale X. kinnisasja kasutamise võimaldamiseks üle ruumide võtmed). Seega puudus täituril praegusel juhul pädevus täitedokumendi tõlgendamiseks võtmete üleandmise kohustuse osas. Täitur peab lähtuma üksnes täitedokumendi resolutsioonist, mis peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi muu tekstita (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464, p 17).
9.Ringkonnkohus lisab, et kuna avaldaja soovib saavutada ka täitemenetluse lõpetamise, kuna tema arvates on täitedokument täidetud, siis ei pruugi TsMS § 368 lg 2 alusel esitatav hagi olla avaldaja õiguste kaitseks piisav, kuna see ei kõrvaldaks täitedokumendi sundtäidetavust. Avaldajal võib osutuda vajalikuks esitada sundtäitmine lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1). Samuti võib otstarbekaks osutuda sellise hagi esitamine, milles sisaldub kaks taotlust – tuvastuslik taotlus täitedokumendi tõlgendamiseks (TsMS § 368 lg 2) ja taotlus tunnistada sundtäitmine lubamatuks (TMS § 221 lg 1) (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 12).
10.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata määruskaebuse väidetele, mis puudutavad kaebuse aluseks olevaid asjaolusid asja sisulisel lahendamisel, kuna lahendab määruskaebust täituri otsuste peale esitatud kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise peale.
11.Eelmärgitut arvestades tuleb asi saata avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule, arvestades mh käesolevas määruses esitatud ringkonnakohtu seisukohti. Maakohtul tuleb avalduse menetlusse võtmisel lahendada avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus täitemenetluse peatamise kohta.
Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja menetlust lõpetavas lahendis.
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.