Otsuse avalikult teatavaks 22.07.2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-19-12725
Tsiviilasi
Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupp hagi OÜ Bravotex ja Osaühingu Consultest vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks, müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja osa omandi üleandmiseks, alternatiivselt 314 912 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Osaühing Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur Martin esindajad Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja I OÜ Bravotex, lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Kedli Anvelt Kostja II osaühing Consultest, vandeadvokaat Kristel Viru Kohtuistungi aeg
lepinguline
esindaja
toimumise 18.05.2022
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tuvastada OÜ Hexanor ja OÜ Bravotex 17.07.2013 lepingu tühisus.
3.Tunnistada kehtetuks OÜ Hexanor ja OÜ Bravotex vahel sõlmitud osa müügileping, mille alusel kanti OÜ Hexanor Haldus osa nimiväärtusega 40 000 krooni OÜ Hexanor väärtpaberikontolt 06.01.2014.a üle OÜ Bravotex väärtpaberikontole.
4.Tunnistada kehtetuks OÜ Bravotex ja OÜ Consultest vahel sõlmitud osa müügileping, mille alusel kanti OÜ Hexanor Haldus osa nimiväärtusega 2 556 eurot OÜ Bravotex väärtpaberikontolt 21.06.2019 üle OÜ Consultest väärtpaberikontole.
5.Kohustada OÜ-d Consultest andma OÜ Hexanor Haldus osa nimiväärtusega 2 556 eurot (registreeritud Eesti väärtpaberite registris ISIN-koodiga EEXXX) omandiõigus üle OÜ-le Hexanor (pankrotis), samuti kohustada OÜ-d Consultest
andma Eesti väärtpaberite registri pidajale korraldus OÜ Hexanor Haldus osa nimiväärtusega 2 556 eurot ülekandmiseks OÜ Consultest väärtpaberikontolt OÜ Hexanor (pankrotis) väärtpaberikontole ning asendada vastavad OÜ Consultest tahteavaldused kohtuotsusega.
6.Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda.
7.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED, POOLTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp (edaspidi hageja) esitas 26.08.2019 hagi OÜ Bravotex (edaspidi kostja I) ja Osaühingu Consultest (edaspidi kostja II) vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks, müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja osa omandi üleandmiseks, alternatiivselt 314 912 euro väljamõistmiseks.
2.Seoses OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamist puudutavate Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I vaheliste tehingutega on hageja esitanud alljärgnevad nõuded: − tuvastada Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I vahelise 17.07.2013 dateeritud lepingu tühisus, kusjuures hageja palub tuvastada lepingu tühisuse tervikuna, st ka selles sisalduva asjaõiguslepingu tühisuse; − tunnistada kehtetuks Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I vahel sõlmitud osa müügileping, mille alusel kanti OÜ Hexanor Haldus osa võlgniku Osaühingu Hexanor (pankrotis) väärtpaberikontolt 06.01.2014 üle kostja I väärtpaberikontole.
3.Hageja leiab, et võlgniku Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I vahel on erineval ajal ja erinevatel tingimustel sõlmitud kaks OÜ Hexanor Haldus osa müügilepingut, millest esimene (17.07.2013 dateeritud leping) on tühine TsÜS § 89 lg 1 või alternatiivselt TsÜS § 83 lg 1 alusel (vt allpool p 2) ja selle alusel osa omandi üleandmist kostjale I ei toimunud, vaid osa omand anti kostjale I üle teise (2014 jaanuaris sõlmitud) müügilepingu alusel, mis kahjustas võlgniku võlausaldajate huve ning tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Hageja leiab, et ta saab PankrS § 116 lg 2 alusel esitada tagasivõitmise nõude, sh sooritusnõude ka kostja II (kui kostja I eriõigusjärglase) vastu ning palub sellest tulenevalt kohustada kostjat andma OÜ Hexanor Haldus osa nimiväärtusega 2 556 eurot omandiõigus üle võlgnikule, samuti
kohustada kostjat II andma Eesti väärtpaberite registri pidajale korraldus OÜ Hexanor Haldus osa ülekandmiseks kostja II väärtpaberikontolt võlgniku väärtpaberikontole ning asendada vastavad kostja II tahteavaldused kohtuotsusega. Hageja on esitanud ka rahalise nõude kostja I vastu 314 912 euro väljamõistmiseks OÜ Hexanor Haldus osa väärtuse hüvitamiseks.
4.Hageja leiab, et sellele, et 17.07.2013 dateeritud leping on näilik tehing ja tühine TsÜS § 89 lg 1 alusel viitab alljärgnev:
4.1.Müügitehingu poolte auditeeritud raamatupidamisaruannete järgi toimus OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamine teisel ajal ja teistsugustel tingimustel.
4.2.17.07.2013 lepingu näilikkust ja selle tagantjärele koostamist kinnitavad lepingu vorm, tingimused ja selle väidetava täitmise (sh müügihinna tasumise) asjaolud, millele viitab kokkuvõtvalt alljärgnev: − Ei ole mõistlikku seletust, miks sõlmiti osa müügileping seadusele mittevastavas vormis. − Ei ole mõistlikku seletust, miks on väidetavalt 17.07.2013 sõlmitud lepingu numbriks 17122013/01. − Puudub mõistlik seletus, miks pidi väidetavalt 17.07.2013 sõlmitud lepingu täitmine toimuma ja väidetavalt ka toimus oluliselt hiljem. − Kostja I poolt osa müügihinnana tasutud summa jõudis koheselt tagasi kostja I käsutusse (sisuliselt tasus kostja I selle summa iseendale). − Kostjad on 17.07.2013 lepingut, selle tingimusi ja väidetavat täitmist puudutavaid asjaolusid püüdnud õigustada väitega, et tegu oli kontsernisisese tehinguga, kuid võlgnik ja kostjad ei moodustanud ühte kontserni. − 17.07.2013 lepingu näilikkust kinnitab selle varjamine hageja ees ning selle originaali esitamata jätmine kohtumenetluses. − Hageja seadis 17.07.2013 lepingudokumendi ehtsuse õigeaegselt kahtluse alla ning selle ehtsuse tõendamise kohustus lasub kostjatel, kes ei ole oma tõendamiskoormust täitnud.
5.Alternatiivselt (kui tegemist ei ole näiliku tehinguga) on see leping tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel, kuna see ei vastanud ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõuetele.
6.Hageja tugineb esmajoones sellele, et 17.07.2013 dateeritud leping on tühine selle näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 1 alusel ning palub kontrollida lepingu (sh selles sisalduva asjaõiguslepingu) tühisust TsÜS § 83 lg 1 alusel üksnes juhul, kui kohus leiab, et see leping ei ole näilik. Hageja osundab, et kostjad tunnistavad, et 17.07.2013 leping on vorminõude eiramise tõttu tühine. Kostjad väidavad aga, et kõnealune leping sisaldas üksnes kohustustehingut ning et osa käsutustehing tehti alles 06.01.2014 ega pidanud olema notariaalselt tõestatud, kuna selleks ajaks oli OÜ Hexanor Haldus osa EVK-s registreeritud. Hageja leiab, et 17.07.2013 a leping sisaldas ka osa võõrandamise käsutustehingut, mis on tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel, ning et pooled ei teinud käsutustehingut 06.01.2014. Hageja leiab, et esiletoodud asjaolud ja tõendid (eelkõige lepingupoolte majandusaasta aruandes kajastatud andmed) kinnitavad, et 17.07.2013 dateeritud lepinguga (mis on koostatud hiljem) varjati võlgniku ja kostja I vahel 2014 jaanuaris sõlmitud müügilepingut, mille järgi müüs võlgnik OÜ Hexanor Haldus osa kostjale I hinnaga 2 556 eurot (vt eespool p 2.1.1.1). TsÜS § 89 lg 3 kohaselt, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut, st varjatud tehing ei ole iseenesest tühine. Praegusel juhul ei eira tegelik (varjatud) müügitehing ka vorminõudeid - kuna OÜ Hexanor Haldus osa
registreeriti EVK-s 17.12.2013 (II kd tl 101), ei olnud osa müügilepingut vaja notariaalselt tõestada (ÄS § 149 lg 5), st selle võis sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1). Hageja palub tunnistada selle tehingu kehtetuks tagasivõitmise korras PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Tegelik müügitehing 2014 jaanuaris, so 5 aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist (28.08.2013). Võlausaldajate huve kahjustab võlgniku tehing, millega võlgnik müüs oma vara turuhinnast odavamalt, kuid samas ei ole välistatud, et turutingimustel tehtud tehing kahjustab võlausaldajate huve muude asjaolude tõttu. Seda, kas leping tehti turutingimustel, tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga, kuna tagasivõitmise asjaolusid tuleb hinnata vaidlustatud tehingu tegemise aja seisuga. Seega jääb hageja seisukohale, et hinnangu andmisel võlausaldajate huvide kahjustamisele omab tähtsust OÜ Hexanor Haldus osa väärus müügitehingu tegemise ajal 2014 jaanuaris, mida tuleb võrrelda kostjalt I saadud vastusooritusega. Hageja esiletoodud tõendite kohaselt oli osa tegelik müügihind 2 556 eurot, mis oli selle turuhinnast oluliselt madalam. Muud vastusooritust OÜ Hexanor Haldus osa eest võlgnik ei saanud (ega pidanudki saama, kuna 17.07.2013 leping on näilik) ning ekslik on kostjate väide, mille kohaselt vabanes võlgnik kostja I poolt OÜ-le N 220 000 euro tasumise tulemusena kohustusest nimetatud isiku ees summas 230 000 eurot. Nimelt ei olnud kostjal I võlgniku vastu nõuet 18.05.2015 lepingus märgitud suuruses, mida ta oleks saanud kehtivalt loovutada kostja II kaudu OÜ-le N. Osa müük oli üheks sammuks tehingute jadas, mille eesmärk oli muuta võlgniku võlausaldajate (eelkõige SEB) nõuete rahuldamine võimatuks. Võlgnikule kuuluvad kinnisasjad olid koormatud hüpoteekidega SEB kasuks, kellel oli tulenevalt AÕS § 344 eesõigus hüpoteegiga tagatavate nõuete rahuldamiseks kinnistutest saadava üüritulu arvel. Samuti on hageja tõendanud, et 22.07.2013 dateeritud kokkuleppega (I kd tl 59) deklareeriti, et võlgnikul on 1 350 000 euro suurune võlgnevus OÜ Hexanor Haldus (võlgniku tütarühingu) ees ja vähendati oluliselt tema poolt võlgnikule tasutavat üüri. Selle asemel et korraldada eelnimetatud nõudest loobumine OÜ Hexanor Haldus poolt või selle muul viisil lõppemine, milleks võlgnikul kui OÜ Hexanor Haldus emaettevõtjal oli erinevaid võimalusi, võõrandas võlgnik 100 % osaluse OÜ-s Hexanor Haldus kostjale I oluliselt madalama hinnaga. Ükski mõistlik isik sellist tehingut ei teeks (ei võõrandaks 100 % osalust tütarühingus, kes omab tema vastu nõuet summas 1 350 000 eurot, kolmandale isikule hinnaga 2 556 eurot või 220 000 eurot). Ülaltoodud tehingutega saavutas võlgnik seda, et tema võlausaldajate nõudeid ei ole võimalik rahuldada kinnistustest saadava tulu arvel (tulu suunati valdavas osas OÜ-sse Hexanor Haldus) ega OÜ Hexanor Haldus osa arvel (see võõrandati kostjale I) ning et kontrolli kinnistutest saadava üüritulu ja väidetava 1 350 000 euro suuruse nõude üle võlgniku vastu said teised S. ja S. S. kontrolli all olevad äriühingud (algselt kostja I, hiljem kostja II). Hageja leiab, et võlgnik kahjustas müügitehinguga enda võlausaldajate huve teadlikult. Võlgnik oli 2013 lõpuks/2014 alguseks maksejõuetu või vähemalt oli tema maksejõuetuse saabumine lähimas tulevikus ilmne, millest võlgnik oli teadlik. Võlgnikule pidi olema arusaadav, et OÜ Hexanor Haldus osa turuväärtus on oluliselt kõrgem kui 2 556 eurot (või ka 220 000 eurot). OÜ Hexanor Haldus osa müümine ei olnud võlgniku jaoks vajalik ega majanduslikult põhjendatud. Kostja I oli võlgniku lähikondne ja teadis tema võlausaldajate huvide kahjustamisest.
7.Vaidlusaluse müügitehinguta oleks võlgniku võlausaldajate nõudeid saanud rahuldada suuremas ulatuses ning ka OÜ Hexanor Haldus osa tagasivõitmine võlgniku pankrotivarasse võimaldaks rahuldada tema võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. 2016 - 2018 aastal makstud dividendid, kokku ca 430 000 eurot oleksid laekunud võlgnikule ja selle arvel oleks saanud rahuldada tema võlausaldajate nõudeid.
Kogu võlgnikule kuuluvatest kinnistutest saadav üüritulu oleks jäänud vähemalt kaudselt võlgnikule (vaatamata OÜ Hexanor Haldus poolt võlgnikule tasutava üüri vähendamisele 22.07.2013 dateeritud kokkuleppega), kuna OÜ Hexanor Haldus oleks olnud võlgniku 100 % tütarühing ning OÜ Hexanor Haldus vara suurenemine oleks tähendanud ka võlgniku vara suurenemist (OÜ Hexanor Haldus osa väärtuse suurenemise kaudu). Mh oleks OÜ-st Hexanor Haldus jäänud välja viimata enam kui 1 miljon eurot, mis OÜ Hexanor Haldus tasus perioodil 2015 – 2020 kostjale I kunstlikult tekitatud nõude alusel. Võlgniku pankrotimenetluses oleks saanud OÜ Hexanor Haldus osa müüa ning sellest saadavat raha kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seejuures oleks OÜ Hexanor Haldus osa turuväärtus olnud kindlasti suurem kui praegusel hetkel, kuna osa väärtuse vähenemine on tingitud üksnes kostjate ja nende poolt määratud OÜ Hexanor Haldus juhtorganite tegevusest pärast müügitehingu tegemist. Kostja I esitatud tõendid OÜ Hexanor Haldus osa väärtusetuse kohta (eriteadmistega isikute arvamused) ei ole usaldusväärsed.
8.OÜ Hexanor Haldus osa väärtuse vähenemise on põhjustanud OÜ-le Hexanor Haldus kahjulikud tehingud ja toimingud, mis on tehtud kostjate kontrolli all. Pärast OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamist kostjale I on võetud OÜ-le Hexanor Haldus põhjendamatuid kohustusi ning viidud vara OÜ-st Hexanor Haldus välja alljärgnevate tehingutega: − OÜ Hexanor Haldus maksis perioodil 2016 - 2018 kostjatele dividende kokku ca 430 000 eurot; − OÜ Hexanor Haldus omandas kostjalt I (enda ainuosanikult) väidetavalt 16.07.2015 sõlmitud lepingu (III kd 122-123) alusel väärtusetud ja tõenäoliselt mitteeksisteerivad nõuded võlgniku vastu, millega seoses tekkisid tal kohustused kostja I ees ligi 2,8 miljoni euro suuruses summas ning millest tulenevate kohustuste täitmiseks tasus OÜ Hexanor Haldus kostjale I perioodil 2015 – 2020 üle 1 miljoni euro. Siinkohal tuleb märkida, et kostja I väidetel ei kajastatud OÜ Hexanor Haldus 2013 MAA-s väidetavast 22.07.2013 kokkuleppest tulenevat nõuet võlgniku vastu summas 1 350 000 eurot, kuna võlgniku keerulise majandusliku olukorra tõttu olevat see nõue olnud väärtusetu, kuid see ei takistanud OÜ-l Hexanor Haldus mitu aastat hiljem veel ühe nõude omandamist võlgniku vastu ning selle eest kostja I ees äärmiselt suure kohustuse võtmist; − OÜ Hexanor Haldus võõrandas kostja II osa soetusmaksumusega 380 323 eurot 2021 juunis tasuta kostjale I, kusjuures viimane väidab täiesti põhjendamatult, et OÜ Hexanor Haldus oli omandanud kostja II osa tasuta ning oli osa soetamisel võtnud kohustuse see kostjale I tasuta tagasi võõrandada; − OÜ Hexanor Haldus andis tema majandustegevuse sisuks olnud kinnistute opereerimine, millest ta teenis eelmistel aastatel ärikasumit 225 000 – 347 000 eurot aastas, tasuta 2021 oktoobris üle OÜ-le R (IV kd tl 25), mille ainuosanik ja juhatuse liige on kostja II endine juhatuse liige K. O. (IV kd tl 27-29 ja I kd tl 66-68); − lisaks tegi OÜ Hexanor Haldus märkimisväärses ulatuses tema igapäevase majandustegevusega mitteseotud kulutusi, sh tasus perioodil 23.03.2021-12.11.2021 mingi nõude loovutamise eest vähemalt 118 130 eurot X OÜ-le, so majandustegevuseta äriühingule, mille ainsaks osanikuks ja juhatuse liikmeks on jällegi K. O. (kostja II varasem juhatuse liige ja OÜ R juhatuse liige).
9.Hageja on seisukohal, et võlgniku tehingu tagasivõitmise hagi ei saa jätta rahuldamata põhjendusega, et tehingu teine pool on pärast tehingu tegemist ja/või tema vastu tagasivõitmise hagi esitamist püüdnud teadlikult ja tahtlikult muuta tehingu esemeks olnud vara väärtusetuks - sellistel asjaoludel on vara väärtusetusele tuginemine kostjate poolt vastuolus hea usu põhimõttega. Sisuliselt väidavad kostjad, et kuna nad ise on OÜ Hexanor Haldus osanikena muutnud OÜ Hexanor Haldus osa väärtusetuks (lastes teha OÜ-le Hexanor Haldus kahjulikke ja kostjale I kasulikke tehinguid), siis ei saa OÜ Hexanor Haldus osa enam võlgniku pankrotivarasse tagasi võita. Samas ei ole praeguses asjas ka tõendatud, et OÜ Hexanor Haldus osa oleks muutunud täiesti väärtusetuks, eriti arvestades OÜ Hexanor Haldus võimalikke kahju hüvitamise nõudeid tema juhatuse liikmete ja neid mõjutanud isikute vastu.
10.OÜ Hexanor Haldus osa ei ole muutunud täiesti väärtusetuks ning selle tagasivõitmine võimaldaks võlgniku võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses.
11.Nõuet kostja II vastu osa omandi üleandmiseks võlgniku pankrotivarasse ning selleks vajalike tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega põhjendab hageja järgnevaga. Tagasivõitmise nõude esitamine võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu on hageja hinnangul põhjendatud, sest kostja II omandas OÜ Hexanor Haldus osa kostjalt I tasuta PankrS § 116 lg 2 p 2 alusel. Samuti jääb hageja seisukohale, et kostjale II olid OÜ Hexanor Haldus osa omandamisel 2019 juunis teada asjaolud, mis on võlgniku ja kostja I vahelise müügitehingu tagasivõitmise aluseks.
12.Hageja ei nõustu kostjate käsitlusega, et osa omandi üleandmine võlgniku poolt kostjale I toimus 06.01.2014 käsutustehingu alusel (mis ei ole tõendatud), mistõttu saab võlgnikul olla kostja I vastu üksnes alusetust rikastumisest tulenev nõue (kohustustehingu tühisuse tõttu), mis on kostjate väidetel aegunud.
13.Hageja taotleb kostjalt I rahalise hüvitise väljamõistmist summas 314 912 eurot. Seda nii juhul, kui kohus jätab mingil põhjusel rahuldamata hageja nõude OÜ Hexanor Haldus osa omandi üleandmiseks võlgniku pankrotivarasse, kui ka juhul, kui kohus eelnimetatud nõude rahuldab. Esimesel juhul nõuab hageja hüvitist OÜ Hexanor Haldus osa võlgniku pankrotivarasse tagastamise võimatuse eest, teisel juhul aga osa väärtuse vähenemise eest.
KOSTJATE VASTUVÄITED
14.Kostja I OÜ Bravotex ja kostja II osaühing Consultest vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle tervikuna rahuldamata. Kostja I OÜ Bravotex peamised vastuväited olid järgmised:
15.Hageja on õigesti leidnud, et 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügileping on TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine seaduses sätestatud vorminõude rikkumise tõttu.
16.Olukorras, kus 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügileping on seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, saaks TsÜS § 84 lg 1 kohaselt hagejal teoreetiliselt olla kostja I vastu üksnes alusetu rikastumise nõue. Hageja ei ole aga alusetu rikastumise nõuet esitanud. Samuti oleks alusetu rikastumise nõue igal juhul aegunud.
17.Ebaõige, eluliselt ebausutav ja tõendamata on hageja poolt 06.07.2020 hagi täienduses esitatud uus väide, et 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügileping on näilik ja TsÜS § 89 lg 1 alusel tühine, kuna see on tegelikkuses vormistatud oluliselt hiljem, tõenäoliselt 2016 suvel. Menetluse kestel sellise uue väite esitamine on tõenäoliselt tingitud sellest, et pärast kostjate vastustega tutvumist sai ka hageja ise aru, et 17.07.2013 sõlmitud lepingu tagasivõitmine ei ole võimalik, kuna see tehing on tehtud rohkem kui 5 aastat enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist ning sellises möödapääsmatus olukorras oli vajalik leida uus käsitlus, millega õigustada ilmselgelt alusetu hagi esitamist. Seejuures ei ole hageja oma väidetes järjepidev, rääkides läbisegi sellest, et 17.07.2013 sõlmitud leping on tagantjärele tehtud kord 2014. aastal, siis hoopis 2016. aastal, mis kinnitab, et ka hagejal endal puudub ühtne arusaam 17.07.2013 sõlmitud lepingu väidetavast näilikkusest.
18.Olukorras, kus 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine, ei ole ühelgi juhul võimalik seda tehingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, sest tagasi saab võita üksnes kehtivat tehingut.
19.06.07.2020 hagi täienduses on hageja asunud sisuliselt väitma, et ta ei soovigi tagasi võita 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepingut, vaid tegelikult sõlmitud müügilepingut, mida 17.07.2013 sõlmitud lepinguga varjati. Kuna ühtegi muud lepingut kui 17.07.2013 sõlmitud Hexanor Halduse osa müügileping ei ole sõlmitud ja hageja ei ole ühegi muu lepingu olemasolu ka tõendanud, siis ei olegi lepingut, mida saaks tagasi võita. Hageja ei ole näidanud ega tõendanud, mis on see leping, mida ta soovib tagasi võita, sh millal see on sõlmitud ja mis on selle sisu.
20.Isegi kui saaks rääkida 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepingu tagasivõitmisest, siis ei ole võimalik seda tehingut tagasi võita, kuna puuduvad nii tagasivõitmise formaalsed kui sisulised eeldused.
21.Isegi kui 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügileping ei oleks tühine, oleks selle tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine, sh PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel välistatud ainuüksi seetõttu, et see tehing on tehtud rohkem kui 5 aastat enne Osaühingule Hexanor (pankrotis) ajutise halduri nimetamist.
22.17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepingut ei ole võimalik tagasi võita ka põhjusel, et puudub PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud tehingu tagasivõitmise esimene sisuline eeldus – võlausaldajate huvide kahjustamine. Võlgnik võõrandas OÜ Hexanor Halduse osa turuhinnast oluliselt kõrgema hinnaga ja müügihind on tasutud. Seega ei ole tegemist Osaühingule Hexanor (pankrotis) kahjuliku tehinguga.
23.17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepingu tagasivõitmise välistab ainuüksi asjaolu, et selle tehingu tagasivõitmise tulemusena ei ole võimalik suurendada Osaühing Hexanor (pankrotis) pankrotivara ja võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust, kuna OÜ Hexanor Halduse osa on väärtusetu. Sel põhjusel ei ole tegelikkuses vajalik ühegi muu tagasivõitmise nõude eeldusega tegeleda, vaid tagasivõitmise nõue tuleb igal juhul rahuldamata jätta.
24.Hageja on taotlenud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist, mitte aga 06.01.2014 käsutustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Müügitehingu puhul saakski teoreetiliselt kõne alla tulla üksnes kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine (kuigi antul juhul ei saa, sest selle tagasivõitmise
korras kehtetuks tunnistamise eeldused ei ole täidetud), mille tagajärjel tekib alusetu rikastumise nõue vastavalt PankrS §-le 119. Käsutustehingut ennast aga müügitehingu puhul tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada ei saa.
25.Tulenevalt sellest, et Osaühing Hexanor (pankrotis) ja kostja I vahel sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepingut ei ole võimalik tagasi võita, sh PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel, ei ole võimalik tagasi võita ka kostja I ning kostja II vahelist tehingut PankrS § 116 alusel.
26.Kuna 17.07.2013 sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepingut ei ole võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, ei kuulu rahuldamisele ka hageja alternatiivne nõue rahalise hüvitise summas 314 912 eurot väljamõistmiseks. Samuti ei kuuluks hageja rahaline nõue rahuldamisele põhjusel, et OÜ Hexanor Halduse osa on väärtusetu. Kostja II osaühing Consultest peamised vastuväited olid järgmised:
27.Kostja I ja Osaühing Hexanor (pankrotis) vahel tehtud OÜ Hexanor Halduse osa müügitehing on tehtud varem kui 5 aasta jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist. 17.07.2013 tehing on tehtud varem kui 5 aastat enne ajutise halduri nimetamist. 06.01.2014 tehti käsutustehing. Kuna hagi on esitatud 17.07.2013 sõlmitud müügilepingu tagasivõitmiseks ning tehing tehti rohkem kui 5 aastat enne ajutise halduri nimetamist, ei ole seda võimalik PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel rahuldada. Samal põhjusel ei ole võimalik ka hagi rahuldamine PankrS § 116 alusel kostja II suhtes
28.Kostja I ja Osaühing Hexanor (pankrotis) vahel sõlmitud OÜ Hexanor Halduse osa müügilepinguga ei kahjustatud Osaühing Hexanor (pankrotis) võlausaldajate huve, mis on PankrS § 110 lg 1 p 4 ja § 116 alusel tagasivõitmise hagi esitamise eeldus. OÜ Hexanor Halduse osa võõrandati kostjale I 220 000 euro eest. Kostja II on seisukohal, et 17.07.2013 sõlmitud kokkulepe OÜ Hexanor Halduse osa müügiks hinnaga 220 000 eurot ei olnud võlgnikku ennast ega viimase võlausaldajaid kahjustav, sest tegemist on turuväärtusest oluliselt kõrgema hinnaga. Sealjuures on väär hageja eeldus, et osa müüdi 2 556 euro eest. Müügihind oli 220 000 eurot. Hageja on ise põhjendanud võlausaldajate huvide kahjustamist sellega, et tehing on tehtud vaid 2556 euro eest, kuid osa raamatupidamislik väärtus oli 130 270 eurot. Seega, kui lähtuda tegelikest müügiandmetest ja sellest, et müügihind oli 220 000 eurot, siis see oli isegi ligi 90 tuhat eurot kõrgem kui osa raamatupidamislik väärtus. Hageja ei ole tõendanud, et OÜ Hexanor Halduse osa väärtus oleks olnud kõrgem kui 220 000 eurot.
29.Puudub alus kostja I ja kostja II vahel sõlmitud võõrandamislepingu tagasivõitmiseks. Kuna kostja II on seisukohal, et hagi tagasivõitmise aluseks olevaid asjaolusid ei olnud, siis ei saanud kostja II neid asjaolusid ka teada. Kuna tagasivõitmise aluseid PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel ei esine, ei saa tehingut tagasi võita ka PankrS § 116 alusel. Tõendamata on hageja väide, et S. S.ule oli kindlasti teada, et Osaühing Hexanor (pankrotis) kahjustas väidetavalt OÜ Hexanor Halduse osa müümisega kostjale I Osaühing Hexanor (pankrotis) võlausaldajate huve. OÜ Hexanor Halduse osa müügitehing sõlmiti 17.07.2013. S. S. ei olnud Osaühing Hexanor (pankrotis) juhatuse liige sellel ajahetkel ega pidanud teadma, mis asjaoludel leping sõlmiti. Kostja I ja II tegid tehingu sundolukorras üksnes põhjusel, et kostja I väärtpaberikonto suleti. Mitte ühtegi teist põhjust tehingu tegemiseks ei olnud. Kuivõrd puuduvad tehingu tagasivõitmise alused kostja II suhtes, siis on välistatud ka kohustamisnõude rahuldamine kostja II suhtes.
30.17.07.2013 leping ei ole näilik ning väited selle kohta, et see on tagantjärele allkirjastatud, on alusetud. hageja viited 17.07.2013 lepingu näilisusele on oletuslikud, otsitud ja pahatahtlikud. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. See on hageja tõendamiskoormis, et tõendada, millist väidetavat tehingut varjati. 17.07.2013 tehingu eesmärk on osa võõrandamine ning see eesmärk ka realiseeriti. Seetõttu jäävad arusaamatuks hageja väited, et tegemist on näiliku tehinguga.
31.Hageja väidab, et on jabur, et OÜ Hexanor Haldus ja Osaühing Hexanor (pankrotis) ühinemise asemel sõlmiti opereerimislepingu muutmise leping ning osa võõrandamise leping. Kostja II hinnangul on see asjaolusid arvesse võttes igati mõistetav, kuivõrd seotud ühingutel ei ole kohustust kanda teise ühingu äririske. OÜ Hexanor Haldus tegeles üüripindade opereerimisega ning oli tasunud Osaühingule Hexanor (pankrotis) enam kui miljon eurot üüri ettemaksu, mis nähtub 22.07.2013 üürilepingu muutmise kokkuleppe p-st IV. OÜ Hexanor Haldus huvi ei pidanud olema Osaühinguga Hexanor (pankrotis) ühineda, vaid OÜ Hexanor Halduse huvi pidi olema, et saada 1,35 miljoni euro suurune ettemaks kas tagasi või saada ettemaksu võrra hinnaalandust. Osaühing Hexanor (pankrotis) eesmärk oli omakorda, et OÜ Hexanor Halduse ei nõuaks üüri ettemaksu viivitamatut tagastamist, ning kui kuulutati välja Osaühing Hexanor (pankrotis) pankrot, oli OÜ-l Hexanor Haldus ainuvõimalik esitada asjaomane nõue ka pankrotimenetluses. Jääb mõistmatuks hageja käsitlus, et opereerimislepingu muutmisega seotud asjaolud ei ole mõistlikud või on hagejale arusaamatud.
32.OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamisega ei kahjustatud Osaühing Hexanor (pankrotis) võlausaldajate huve. Kui asjas 2-16- 11056 ei oleks AS-i SEB Pank hagi rahuldatud ja oleks tuvastatud AS-i SEB Pank nõude aegumine, oleks AS-il SEB Pank võimalik oma nõue põhivõla (mitte kogu võla) ulatuses rahuldada panditud kinnisasja arvel (TsÜS § 1451 lg 1). Põhivõla suurus on 4 455 933 eurot 43 senti ning kinnisasjade väärtus ületas nimetatud põhivõla suuruse. Seega oleks AS-i SEB Pank nõue rahuldatud kinnisasjade müügist saadava rahaga ning Osaühing Hexanor (pankrotis) ei oleks pankrotis, sest Osaühing Hexanor (pankrotis) olid sõlmitud teiste võlausaldajatega põhimõttelised kokkulepped, kuidas Osaühing Hexanor (pankrotis) oma kohustusi nende ees täitab ning teiste võlausaldajatega oleks võlgnevused saanud tasutud pankrotimenetluse väliselt.
33.Kostja I ja II tegid tehingu sundolukorras üksnes põhjusel, et kostja I väärtpaberikonto suleti. Asjaolu, et väärtpaberikonto sulgemise hoiatus oli tehtud tähtajaga 20.05.2019 ning tehing tehti 21.06.2019, ei kinnita, et tehingul oleks olnud mingi muu põhjus. Kui krediidiasutus sulgeb väärtpaberikonto, siis ei konfiskeerita kontol olevaid väärtpabereid automaatselt ja koheselt, vaid jääb siiski teatud varuaeg, mille jooksul on võimalik kontol olevad väärtpaberid teisele kontole üle kanda.
KOHTUISTUNG
34.18.05.2022 toimunud kohtuistungil jäid pooled menetluses esitatu juurde.
35.Kohus määras 18.05.2022 kohtuistungil, et kohus teeb otsuse avalikult teatavaks 22.06.2022. 21.06.2022 kohtumäärusega rahuldas kohus kostja II osaühing Consultest 24.05.2022 taotluse osaliselt ja määras kohustada hagejat OÜ Hexanor (pankrotis) pankrotihaldurit Martin Krupp esitama menetluskulusid tõendavad arved. Sama määrusega rahuldas kohus hageja OÜ Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp 24.05.2022
taotluse nõuda kostjalt I OÜ Bravotex ja kostjalt II osaühing Consultest välja kuludokumendid kõikide nende menetluskulude nimekirjas märgitud kulude kohta. Kohus määras, et menetluskulusid tõendavad dokumendid tuleb esitada kohtule hiljemalt 01.07.2022. Seisukoht vastaspoole esitatud tõendite ja täiendavate menetluskulude osas tuleb kohtule esitada hiljemalt 08.07.2022. 21.06.2022 kohtumäärusega, arvestades, et kohus andis menetlusosalistele tähtaja menetluskulude osas tõendite esitamiseks ning esitatud tõendite osas seisukoha esitamiseks, määras kohus kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemine edasi lükata 22.07.2022.
KOHTU PÕHJENDUSED
36.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne. Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende faktiliste asjaoludega, millele pool on viidanud (RKTKo 3-2-1-62-08, p 11).
37.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
38.Hageja Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp on esitanud hagi kostja I OÜ Bravotex ja kostja II Osaühingu Consultest vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks, müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja osa omandi üleandmiseks, alternatiivselt 314 912 euro väljamõistmiseks.
39.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − Osaühing Hexanor (pankrotis) (edaspidi ka võlgnik), majandustegevus seisnes temale kuuluvate kinnisasjade ja nendel asuvate hoonete üürileandmises. − Võlgniku osanik (alates 2007 oktoobrist ainuosanik) oli OÜ T (end ärinimi OÜ M) ning võlgniku juhatuse liikmeteks olid S. S. (05.05.2006 – 10.07.2013), S. S. (09.09.2005 – 10.07.2013), L.V. (01.11.2007 – 10.07.2013) ning V. T. (alates 10.07.2013). Võlgniku osaniku (ainuosaniku) OÜ T osanikeks on alates 01.02.2005 kuni praeguseni võrdsete osalustega S.S. ja S. S., kellest viimane oli 2003 – 2013 ka OÜ T juhatuse liikmeks. Alates 2013 on OÜ T juhatuse liikmeks samuti V. T. − Võlgnikule kuulusid mh järgmised kinnistud: (1) Tallinnas XXX asuv kinnistu (registriosa nr xxx), mille võlgnik omandas 21.11.2005 ning millel asub kaubanduskeskus X (2) xxx asuv kinnistu (registriosa nr xxx), mille võlgnik omandas 04.07.2006 ning millel asub äri- ja turuhoone (kaubanduskeskus x). − Harju Maakohtu 28.08.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-11704 nimetati võlgnikule Osaühingu Hexanor (pankrotis) ajutine haldur. Harju Maakohtu 17.10.2018 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ning määrati pankrotihalduriks Martin Krupp.
− Võlgnik Osaühing Hexanor (pankrotis) omandas 2005 oktoobris OÜ Hexanor Haldus (registrikood 11175263) osa nimiväärtusega 40 000 krooni (2 556 eurot), mis moodustas 100 % OÜ Hexanor Haldus osakapitalist. Osaühingu juhatuse liikmeks oli alates 04.11.2005 S. S. ja alates 07.11.2007 ka S. S., kes mõlemad on Osaühingu juhatuse liikmeteks käesoleva ajani. − 04.11.2005 sõlmisid võlgnik Osaühing Hexanor (pankrotis) ja OÜ Hexanor Haldus opereerimislepingu, mille kohaselt andis võlgnik OÜ-le Hexanor Haldus üürile xxx asuvad hooned (so X kaubanduskeskuse) tähtajaga 20 aastat, so kuni 04.11.2025 (lepingu p 11.1). Opereerimislepingu p 6.1 järgi kohustus OÜ Hexanor Haldus tasuma võlgnikule üüritasuna igakuiselt allüürnikelt laekuva üüri summa, millest on lahutatud OÜ Hexanor Haldus teenustasu (mille suuruseks oli lepingu p 6.2 järgi 20 % allüürnikelt laekunud netoüürist, administratiivkulud (lepingu p 1.1.11)) ja allüürnike eest tasumisele kuuluv kõrvalkulude osa. 01.06.2006 sõlmitud kokkuleppe kohaselt andis võlgnik OÜ-le Hexanor Haldus opereerimiseks ka Tallinnas xxx kinnistul asuva kaubanduskeskuse ning Tallinnas xxx asuva büroohoone, millest viimase võõrandas võlgnik 2007.
40.Hageja leiab, et võlgniku Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I OÜ Bravotex vahel on erineval ajal ja erinevatel tingimustel sõlmitud kaks OÜ Hexanor Haldus osa müügilepingut, millest esimene (17.07.2013 dateeritud leping) on tühine Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 89 lg 1 või alternatiivselt TsÜS § 83 lg 1 alusel ja selle alusel osa omandi üleandmist kostjale I ei toimunud, vaid osa omand anti kostjale I üle teise (2014 jaanuaris sõlmitud) müügilepingu alusel, mis kahjustas võlgniku võlausaldajate huve ning tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel.
41.Seoses OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamist puudutavate Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I vaheliste tehingutega on hageja esitanud alljärgnevad nõuded: − tuvastada Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I vahelise 17.07.2013 dateeritud lepingu tühisus, kusjuures hageja palub tuvastada lepingu tühisus tervikuna, st ka selles sisalduva asjaõiguslepingu tühisus; − tunnistada kehtetuks Osaühingu Hexanor (pankrotis) ja kostja I vahel sõlmitud osa müügileping, mille alusel kanti OÜ Hexanor Haldus osa võlgniku Osaühingu Hexanor (pankrotis) väärtpaberikontolt 06.01.2014 üle kostja I väärtpaberikontole.
42.Hageja tugineb esmajoones sellele, et 17.07.2013 dateeritud leping on tühine selle näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 1 alusel. Tulenevalt TsÜS § 89 lg-st 1 on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Riigikohus on selgitanud, et tehingu näilikkus eeldab seda, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut või teeselda tehingu toimumist üldse (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. märtsi 2020 otsus nr 3-18-1740/36, p 14). Samuti on Riigikohus selgitanud, et müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-
10, p 21; tsiviilkolleegiumi 2. aprilli 2014 otsus asjas nr 3-2-1-162-13, p-d 38-39; ja kriminaalkolleegiumi 19. aprill 2022 otsus kriminaalasjas 1-18-158, p 42).
43.Hageja leiab, et praegusel juhul soovisid pooled 17.07.2013 lepinguga varjata nii tegelikku müügihinda (2 556 eurot) kui ka tegeliku tehingu tegemise aega (2014 jaanuar), et vältida selle tagasivõitmist võlgniku pankrotimenetluses.
44.Hageja leiab, et poolte auditeeritud raamatupidamisaruanded kinnitavad, et OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamine toimus teisel ajal ja teistsugustel tingimustel. Hageja märgib, et 17.07.2013 lepingu p 3.1 (II kd tl 7) järgi oli osa müügihind 220 000 eurot ja selle tasumise tähtaeg oli 31.12.2016. Sellest tulenevalt oleks OÜ Hexanor Haldus osa müük pidanud kajastuma võlgniku 2013 majandusaasta aruandes ning võlgniku 2013 – 2015 majandusaasta aruanded oleksid pidanud kajastama võlgniku nõuet kostja I vastu summas 220 000 eurot. Hageja osundab, et võlgniku juhatuse liikme V. T. poolt allkirjastatud 2013 – 2014 majandusaasta aruandes (I kd tl 36 ja 47) on märge, et võlgnik müüs OÜ Hexanor Haldus osa 2014 alguses. 2014 majandusaasta aruande lisas 5 (I kd tl 51) on lisaks märgitud, et OÜ Hexanor Haldus osa müügihind oli 2 556 eurot (kirje „Müüdud osalus müügihinnas“) ning et võlgnik sai selle müügist kahjumit summas 127 714 eurot (kirje „Müüdud osaluse müügikasum (kahjum)“. Vandeaudiitor Hele Kuut on selle majandusaasta aruande kohta koostatud aruandes (I kd tl 55) märkinud, et see kajastab võlgniku finantsseisundit 31.12.2014 seisuga ja majandusaasta finantstulemust olulises osas õigesti. Lisaks märgib hageja, et võlgniku 2013 2015 majandusaasta aruanded ei kajastanud nõuet kostja I vastu summas 220 000 eurot. Vandeaudiitor Hele Kuut on iga eelnimetatud majandusaasta aruande kohta koostatud aruandes märkinud, et see kajastab võlgniku finantsseisundit bilansipäeva seisuga ja vastava majandusaasta finantstulemust olulises osas õigesti (I kd tl 44 ja 55, II kd tl 92-93). Hageja leiab, et kõnealuse nõude suurust arvestades ei ole võimalik väita, et sellel ei olnud võlgniku finantsseisundile ja -tulemustele olulist mõju, mistõttu ei pidanud seda majandusaasta aruandes kajastama (seda enam et tegu oli nõudega seotud osapoole vastu). Kostja I OÜ Bravotex 2014 majandusaasta aruande lisa 7 (II kd tl 74) kohaselt soetas ta OÜ Hexanor Haldus osa 06.01.2014 (kirje „Omandamise kuupäev“) ning selle soetusmaksumus oli 2 556 eurot (kirje „Omandatud osaluse soetusmaksumus“). Sama majandusaasta aruande lisast 26 (II kd tl 80) nähtub, et kostja I tasus nimetatud summa 2014 jooksul (kirje „Tasutud tütarettevõtjate soetamisel“). Vandeaudiitor Hele Kuut on selle majandusaasta aruande kohta koostatud aruandes märkinud, et see kajastab kostja I finantsseisundit 31.12.2014 seisuga ja majandusaasta finantstulemust olulises osas õigesti (II kd tl 82). Kohus nõustub hagejaga, et kostjate selgitused selle kohta, miks erinevad majandusaasta aruannetes kajastatud andmed tehingu toimumise aja ja selle tingimuste kohta 17.07.2013 lepingus sätestatust, ei ole veenvad. Kostjad väidavad, et majandusaasta aruannetes ei ole kajastatud mitte OÜ Hexanor Haldus osa müügihinda/soetusmaksumust, vaid selle nimiväärtus. Kohtu hinnangul asjas esitatud tõendid kostjate väited ei toeta. Võlgniku 2014 majandusaasta aruande lisas 5 (I kd tl 51) on ühemõtteliselt märgitud, et 2 556 eurot oli osa müügihind (kirje ``Müüdud osalus müügihinnas``) ning nõustuda tuleb hagejaga, et ei ole põhjust arvata, et võlgniku ja tema 2014 majandusaasta aruannet auditeerinud vandeaudiitori jaoks on nimiväärtus ja müügihind samatähenduslikud. Lisaks toetab ka hageja osundatud asjaolu, et võlgniku 2014 majandusaasta aruande lisas 5 on välja toodud OÜ Hexanor Haldus osa müügist saadud kahjum 127 414 eurot, hageja väiteid tegelikust müügihinnast summas 2 556 eurot.
Kuivõrd 31.12.2013 seisuga oli OÜ Hexanor Haldus osa kajastatud võlgniku bilansis väärtusega 130 270 eurot (I kd tl 51), järeldub sellest üheselt, et osa müügihind oli 2 556 eurot. Kui osa müügihind oleks olnud 220 000 eurot (nagu väidavad kostjad), oleks 2014 majandusaasta aruande lisas 5 pidanud kajastuma selle müügist saadud kasum 89 730 eurot sõltumata sellest, kas see oli võlgnikule tasutud. Müügihinda summas 2 556 eurot kinnitab ka kostja I OÜ Bravotex 2014 majandusaasta aruande lisas 7 (II kd tl 74) märgitu, mille kohaselt oli 2 556 eurot OÜ Hexanor Haldus osa soetusmaksumus (kirje „Omandatud osaluse soetusmaksumus“). Tulenevalt TuMS § 38 lg-st 1 tähendab soetusmaksumus kõiki isiku poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulusid. Raamatupidamise Toimkonna juhenditest tuleneb samuti, et vara soetusmaksumusena kajastatakse selle omandamisel mistahes vormis makstavat tasu. Ei ole põhjust arvata, et kostja I ning tema 2014 majandusaasta aruannet auditeerinud vandeaudiitor ei tee vahet osa nimiväärtusel ja selle soetusmaksumusel. Kohus leiab, et nõustuda ei saa ka kostjate vastuväitega, mille kohaselt võlgniku 2013 – 2015 majandusaasta aruannetes (bilanssides) ei tulnud kajastada 17.07.2013 lepingu järgi eksisteerinud nõuet kostja I vastu summas 220 000 eurot, kuna see ei olnud muutunud veel sissenõutavaks. Õige on hageja väide, et raamatupidamine äriühingutes on tekkepõhine. Tekkepõhise arvestuse korral tuleb majandustehinguid kajastada vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud (Raamatupidamise seadus § 5 lg 2). Seega on kohtu hinnangul õige hageja väide, et 17.07.2013 lepingu ehtsuse korral oleks sellest tulenev nõue kostja I vastu summas 220 000 eurot pidanud kajastuma võlgniku 2013 – 2015 majandusaasta aruannetes.
45.Hageja leiab veel, et 17.07.2013 lepingu näilikkust ja selle tagantjärele koostamist kinnitavad lepingu vorm, tingimused ja selle väidetava täitmise (sh müügihinna tasumise) asjaolud. − Pooled ei vaidle selle üle, et 17.07.2013 seisuga oleks OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing tulnud ÄS § 149 lg 4 järgi sõlmida notariaalselt tõestatud vormis, kuna OÜ Hexanor Haldus osad ei olnud EVK-s registreeritud. Hageja leiab, et tehingu vorminõue oli kindlasti teada mõlemale poolele, arvestades et leping nägi ette OÜ Hexanor Haldus osade registreerimise EVK-s ning kostja I nimel lepingu sõlminud S. S. oli endise vandeadvokaadina õigusteadmistega isik. Hageja osundab, et kostjad ei ole selgitanud, mis takistas lepingu sõlmimist notariaalses vormis või OÜ Hexanor Haldus osa registreerimist EVK-s enne lihtkirjaliku lepingu sõlmimist. Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu, et tehing on tehtud vorminõudeid eirates, kuigi allkirjastajaks on endine vandeadvokaat, kelle puhul võib eeldada, et ta oli tehingu tegelikest vorminõuetest teadlik, võib viidata sellele, et 17.07.2013 dateeritud leping on koostatud tagantjärele, mitte selles märgitud ajal, sest tagantjärgi ei olnud enam võimalik vorminõudeid järgivat lepingut vormistada. − Veel osundab hageja, et puudub mõistlik seletus, miks on 17.07.2013 dateeritud lepingu numbriks 17122013/0113. Hageja leiab, et sellisel kujul märgitud lepingu number viitab tavaliselt lepingu sõlmimisekuupäevale, seega praegusel juhul kuupäevale 17.12.2013, mis on ka varaseim päev, millal OÜ Hexanor Haldus osa müügilepingu oleks saanud sõlmida lihtkirjalikus vormis (OÜ Hexanor Haldus osa EVK-s registreerimise päev, II kd tl 101).
Kohus nõustub hagejaga, et ei ole eluliselt usutav, et tegu on juhusliku eksimusega – et pooled märkisid väidetavalt 17.07.2013 sõlmitud lepingu numbriks ekslikult 5 kuud hilisema kuupäeva, mis sattus juhuslikult olema OÜ Hexanor Haldus osa EVK-s registreerimise päev. Usutav on hageja selgitus, et algselt dateeriti leping 17.12.2013 kuupäevaga (kuigi see koostati hiljem), kuid kuna võlgniku ajutine haldur määrati 28.08.2018 ning seega selgus, et leping võib ikkagi olla PankrS-i alusel tagasivõidetav, siis vormistati pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist uus lepingudokument veelgi varasema kuupäevaga. Lepingu numbrit aga ei saanud muuta, kuna sellele oli viidatud kostja I poolt OÜ-le N tehtud ülekannetes (II kd tl 30). Kostjad hageja esiletoodut veenvalt ümber lükanud ei ole. − Hageja märgib, et puudub mõistlik seletus, miks pidi väidetavalt 17.07.2013 sõlmitud lepingu täitmine toimuma ja väidetavalt ka toimus oluliselt hiljem. Võlgnik kandis OÜ Hexanor Haldus osa kostja I väärtpaberikontole 06.01.2014 (lepingu p 3.4 järgi tuli seda teha 6 kuu jooksul pärast lepingu sõlmimist) ning kostja I tasus osa müügihinna võlgnikule väidetavalt 2016 augustis (lepingu p 3.1 järgi pidi seda tegema hiljemalt 31.12.2016, so 3,5 aastat pärast lepingu sõlmimist). Kohus nõustub iseenesest kostjatega et on tavapärane, et müügihind tasutakse lepingu sõlmimisest mingi aja möödumisel. Ent kohtu hinnangul ei ole see käesoleval juhul kooskõlas kostjate väidetega sellest, et võlgnik müüs OÜ Hexanor Haldus osa täiendava vara kaasamise eesmärgil, kuna tema majanduslik seisund oli keeruline ja tema edasine tulevik ebaselge. Kohtule esitatud võlgniku 2013 majandusaasta aruandest (I kd tl 35-45) nähtuvalt oli tal 31.12.2013 seisuga kohustusi võlausaldajate ees summas 4 657 964 eurot. Usutavad ei ole seetõttu ka kostja väited sellest, et võlgnik oli nõus sellistel tingimustel lepingu sõlmima, sest müügihind ületas oluliselt turuväärtust, sest isegi kui müügihind oleks olnud 220 000, siis see summa oli võlgniku kohustusi arvestades marginaalne. Kohus nõustub hagejaga, et on ebaloogiline, et võlgnik tegi tehingu tingimustel, mille kohaselt müügihind tuli võlgnikule, kelle majanduslik seis oli keeruline, tasuda alles 3,5 aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist. − Hageja leiab, et tehingu näilikkusele viitab ka asjaolu, et kostja I poolt osa müügihinnana tasutud summa jõudis koheselt tagasi kostja I käsutusse. Riigikohtu selgituste kohaselt tehingu näilikkusele ehk soovile teha tehing muu hinnaga võib lisaks tehingu rahastamise ja tasumise eripäradele põhimõtteliselt viidata ka pärast tehingu tegemist toimuv rahade edasine liikumine (Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2017 otsus nr 3-15-1758/30, p 16; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.04.2022 otsus kriminaalasjas nr 1-18-158, p 56). Hageja leiab, et ka praegusel juhul viitab rahade edasine liikumine tehingu näilikkusele ning toob esile järgmised asjaolud: Kostjate väidetel tasus kostja I osa müügihinna 220 000 eurot perioodil 05.08 - 08.08.2016 tehtud viie osamaksega OÜ-le N (II kd tl 30) võlgniku väidetavate kohustuste täitmiseks selle isiku ees, mis olid tekkinud selliselt, et kostja I oli 18.05.2015 lepinguga (II kd tl 53-54) loovutanud enda väidetava nõude võlgniku vastu 300 000 euro ulatuses kostjale II, kes oli loovutanud selle samal päeval sõlmitud lepinguga edasi OÜ-le N (II kd tl 55-56). Nimetatud lepingute järgi oli OÜ N kohustatud tasuma nõude eest hiljemalt 31.12.2016 220 000 eurot kostjale II, kes omakorda oli kohustatud tasuma nõude eest hiljemalt 31.12.2016 220 000 eurot kostjale I. Eelnevat arvestades on hageja veendunud, et OÜ N kandis kostjalt I OÜ Hexanor Haldus osa müügihinnana saadud 220 000 eurot
koheselt edasi kostjale II, kes omakorda kandis selle koheselt edasi kostjale I, st sisuliselt tasus kostja I osa müügihinna iseendale. Kohus leiab, et kostjad ei ole suutnud hageja väiteid müügihinna sisulisest tasumisest kostja I poolt iseendale ümber lükata. Hageja poolt esiletoodud tehingute jada ja lisaks hageja poolt märgitu, et ei ole mõistlikku seletust, miks pidanuks kostja I oma tütarühingu kostja II kaudu loovutama 18.05.2015 enda väidetava nõude võlgniku vastu (mille tegelikud kasusaajad olid kostja I osanikud S. ja S. S.) sissenõudmiseks mingile suvalisele kolmandale isikule (majandustegevuseta riiulifirmale OÜ-le N) tingimusega, et see peab tasuma nõude eest kostjale II alles 31.12.2016, on kohtu hinnangul kogumis veenvad, et asuda seisukohale, et tasutud müügihing jõudis tegelikkuses kostjani I tagasi. − Hageja tõi esile ka asjaolu, et kostja I omandas 2013 novembris Tallinna Äripanga AS-ilt nõude võlgniku vastu summas 461 930,41 eurot (II kd tl 96), mille oleks saanud tasaarvestada väidetavast 17.07.2013 lepingust tuleneva võlgniku nõudega kostja I vastu, kuid seda ei tehtud. Kostja I on selgitanud, et ta ei soovinud tasaarvestust teha. Kohus leiab, et kuivõrd tasaarvestuse tegemine on õigus mitte kohustus, ei saa selle tegemata jätmist ette heita ning sellest teha järeldust, et nõuet ei eksisteeri. − Hageja leiab, et lepingu näilikkust kinnitab ka selle varjamine hageja ees ning selle originaali esitamata jätmine kohtumenetluses. Kuivõrd kohus on 09.06.2021 kohtumääruses asunud seisukohale, et nimetatud lepingu originaaldokument ei pidanudki enam olema säilinud, asub kohus seisukohale, et originaaldokumendi esitamata jätmine kohtumenetluses käesoleval juhul lepingu näilikkusele ei viita. Seoses kostjate väidetega 17.07.2013 lepingu osas, milles kostjad väidavad, et tegu oli kontsernisisese tehinguga, mis justkui õigustaks selle tingimusi ja väidetavat täitmist, märgib kohus, et nõustub hagejaga, et võlgnik ja kostjad ei ole kunagi kuulunud ühte kontserni. Nii äriregistri andmetest (I kd tl 7-11, 15-16, 57-58 ja 66-68) kui hageja esitatud skeemist (II kd tl 67) nähtuvalt moodustasid võlgnik ja tema emaettevõtja OÜ T ühe kontserni (kuhu kuulus ka OÜ Hexanor Haldus kuni tema osa müümiseni võlgniku poolt 2014 jaanuaris), kostjad moodustasid aga teise kontserni, kuhu hakkas alates 2014 jaanuarist kuuluma ka OÜ Hexanor Haldus. See, et mõlema kontserni tegevust kontrollisid ja nende lõplikuks kasusaajateks olid samad isikud (S. ja S. S.) ei muuda neid üheks kontserniks. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et arvukate tehingu näilikkusele osundavate tunnuste samaaegne esinemine viitab usutavalt sellele, et 17.07.2013 dateeringuga leping on näilik ja seega tühine TsÜS § 89 lg 1 alusel. Asjas esitatud tõendid (majandusaasta aruanded) kogumis kinnitavad 17.07.2013 dateeritud lepinguga varjati tegelikult 2014 jaanuaris sõlmitud tehingut, mille kohaselt oli müügihinnaks 2 556 eurot.
46.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 17.07.2013 dateeritud lepinguga, milles sisaldus nii müügileping kui käsutusleping, varjati võlgniku ja kostja I vahel 2014 jaanuaris sõlmitud lepingut, mille järgi võõrandas võlgnik OÜ Hexanor Haldus osa kostjale I hinnaga 2 556 eurot. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut, st varjatud tehing ei ole iseenesest tühine. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 21; tsiviilkolleegiumi 2. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-215
1-162-13, p-d 38-39; ja kriminaalkolleegiumi 19. aprill 2022 otsus kriminaalasjas 1-18-158, p 42). Kostjad leiavad, et isegi, kui OÜ Hexanor Haldus osa anti kostjale I üle mingi muu lepingu alusel kui 17.07.2013 sõlmitud müügileping, siis saaks tegemist olla üksnes suulise lepinguga, mis oleks ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude (notariaalselt tõestatud) järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Kohus kostjatega ei nõustu, leides, et hageja on õigesti osundanud, et praegusel juhul ei eira tegelik (varjatud) müügitehing vorminõudeid - kuna OÜ Hexanor Haldus osa registreeriti EVKs 17.12.2013 (II kd tl 101), mistõttu ei olnud osa müügilepingut vaja notariaalselt tõestada (ÄS § 149 lg 5), st selle võis sõlmida mis tahes vormis (TsÜS § 77 lg 1).
47.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 10-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja palub tunnistada varjatud tehingu kehtetuks tagasivõitmise korras PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Tulenevalt PankrS § 110 lg 1 p-st 4 tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Seega tuleb kohtul järgnevalt tuvastada, kas (I) tehing tehti viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, (II) võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja (III) kas tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.
48.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tegelik müügitehing toimus 2014 jaanuaris ning vaidlust ei ole, et võlgniku ajutine haldur nimetati 28.08.2018 – seega on tehing tehtud 5 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.
49.Edasi tuleb kohtul anda hinnang küsimusele, kas võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve.
50.Esmalt käsitleb kohus pooltevahelist põhimõttelist vaidlusküsimust teemal, kas olukorras kus võõrandatud osa on käesolevalt väärtusetu, saab rääkida üldse võlausaldajate huvide kahjustamisest ja tagasivõitmisest. Kostja I leiab, et Riigikohtu lahendites 3-2-1-30-17 (p 13 - 14) ja 2-16-18953 (p 14.3) väljendatud seisukohtadest, mille kohaselt peab haldur enne tagasivõitmise hagi esitamist hindama selle majanduslikku otstarbekust ning esitama hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides, kuna hagi esitamise tulemusena suurendatakse pankrotivara, tuleneb põhimõte, et juhul, kui tagasivõitmise hagi esitamisega ei õnnestu pankrotivara suurendada, siis järelikult ei ole tagasivõitmise hagi esitamine võlausaldajate huvides. Kostaja I leia, et ebaõige on hageja seisukoht, et juhul, kui tagasivõitmise hagiga ei õnnestu suurendada pankrotivara, siis ei välista see tagasivõitmise hagi rahuldamist, vaid tegemist on üksnes halduri hoolsuskohustuse rikkumisega. Hageja ei ole mõistnud, et tal on pankrotihaldurina kohustus esitada tagasivõitmise hagi võlausaldajate huvides mitte mingist isiklikust või võlausaldajate ühiste huvide välisest kaalutlusest lähtudes. Kostja on arvamusel, et olukorras, kus tehingu
tagasivõitmise tulemusena pankrotivara ei suurene, ei kahjusta selle tehingu kehtimajäämine võlausaldajate huve ning tehingu tagasivõitmine ei ole võlausaldajate huvides. Juhul, kui tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kaudu ei ole võimalik võlausaldajate huve kaitsta, ei saa tehingu puhul, mille tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist hageja soovib, rääkida ka võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu tagasivõitmise kaudu ei saa suurendada pankrotivara, siis ei saa hagi rahuldada, kuna hagi esitamine ei ole võlausaldajate huvides. Sellisel juhul langeb ära ka küsimus, kas tagasivõitmise alused esinevad või mitte. Kohus kostja seesuguse käsitlusega ei nõustu. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu 15.02.2017 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16 (p 15), kus on märgitud järgmist: Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 55). Riigikohus on pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tagastama (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17215, p 14). Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool üldjuhul TMS § 195 lg 1 järgi kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega kui saadu tagastamine on võimalik, siis tuleb vara tagastada selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu. Eelnevast aga tuleneb, et kui saadu tagastamine muutub PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatuks, siis tehingu teine pool ei vastuta hiljem vara seisundis tekkinud muudatuste eest. Seega kui vara pärast võõrandamist parendatakse või see hävib, siis need muudatused ei mõjuta seda, mis tagasivõidetava tehingu teine pool TMS § 195 lg 1 ja PankrS § 119 lg 3 mõttes tehingu alusel sai. Näiteks ei saa PankrS § 119 lg 3 järgi arvesse võtta, et pärast saadu tagastamise võimatust on varale seatud hüpoteek kustutatud, kinnisasjale ehitatud hoone või mõni hoone hävinud. Vastasel juhul võiks võlgnik sattuda paremasse olukorda kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud, mis ei ole tagasivõitmise eesmärgiks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14913, p 55). Kui aga vara hävib tehingu teise poole valduses olemise ajal, siis tuleb hävinud vara väärtus PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada. Kohus leiab, et eelnevalt viidatud Riigikohtu käsitlus viitab selgelt sellele, et see, kui pankrotivarasse tagasivõidetav vara on tagasivõitmise hetkel väärtusetu (hävinud), ei välista iseenesest automaatselt tehingu tagasivõitmist. Juhul kui tagasivõitmise asjaolude hindamisel omaks tähtsust üksnes vara väärtus tagasivõitmise hetkel, puuduks igasugune võimalus ka näiteks PankrS § 119 lg 3 ja PankrS § 119 lg 4 kohaldamiseks. Oluline on, et tagasivõidetava tehingu järgi väljus võlgniku varast vara, mille arvel saanuks mingis ulatuses tema võlausaldajate nõudeid rahuldada. Eelnevat kinnitab ka Riigikohtu 15.01.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13 p.-s 43 sedastatu, mille kohaselt tagasivõitmise asjaolusid hinnatakse tehingu kehtetuks tunnistamisel tehingu tegemise seisuga, mistõttu ei oma tähendust, kas panditud nõude väärtus vähenes hiljem. Kohus märgib, et kuivõrd kohtu hinnangul ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust osa väärtus praegusel hetkel, siis kohus poolte väiteid antud asjaolu osas ei käsitle.
51.Hageja leiab, et võlausaldajate huve kahjustab võlgniku tehing, millega võlgnik müüs oma vara turuhinnast odavamalt.
Riigikohtu praktika kohaselt peab PankrS § 110 alusel kehtetuks tunnistatav tehing kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Riigikohus on ka selgitanud, et kohtul tuleb lepinguga võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks võrrelda võlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosust lepingu sõlmimise ja selle sõlmimata jätmise korral (Riigikohtu 03.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 13, p 14). Nagu kohus juba eelnevalt viitas, siis Riigikohtu 15.01.2014 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-14913 (p 43) tulenevalt hinnatakse tagasivõitmise asjaolusid tehingu kehtetuks tunnistamisel tehingu tegemise seisuga. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus hagejaga, et hinnangu andmisel võlausaldajate huvide kahjustamisele omab tähtsust OÜ Hexanor Haldus osa väärus müügitehingu tegemise ajal 2014 jaanuaris, mida tuleb võrrelda kostjalt I saadud vastusooritusega. Kohus on käesolevas otsuses eelnevalt leidnud, et asjas esitatud tõendid kinnitavad, et osa tegelik müügihind oli 2 556 eurot. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1145-04; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-08). Hageja leiab, et müügihind oli turuhinnast oluliselt madalam, viidates seejuures, et OÜ Hexanor Haldus omakapital (ja võlgnikule kuulunud OÜ Hexanor Haldus osa bilansiline väärtus) oli 31.12.2012 seisuga 140 325 eurot ja 31.12.2013 seisuga 130 270 eurot (I kd tl 70). Ka kostjad ise on menetluses viidanud asjaolule, et OÜ Hexanor Haldus 2013 majandusaasta aruandest nähtub, et 2013 lõpu seisuga oli Hexanor Halduse omakapital 130 270 eurot. Seega pidanuks asjas esitatud tõendeid arvestades müügihind olema minimaalselt 130 270 eurot. Hageja osundab, et seejuures ei kajastanud OÜ Hexanor Haldus omakapital 130 270 eurot 31.12.2013 seisuga tema väidetavat 22.07.2013 kokkuleppes (I kd tl 59) märgitud nõuet võlgniku vastu summas 1 350 000 eurot ning sellise nõude olemasolu korral oli OÜ Hexanor Haldus omakapital (ja võlgnikule kuulunud OÜ Hexanor Haldus osa bilansiline väärtus) selle nõude väärtuse võrra suurem. Kostja vaidleb vastu, leides, et kohtule esitatud Osaühingu Hexanor (pankrotis) 2013 majandusaasta aruande kohaselt oli Osaühingu Hexanor (pankrotis) omakapital miinus 630 524 eurot. Seega kostja hinnangul olukorras, kus Osaühingul Hexanor (pankrotis) ilmselgelt puudusid rahalised vahendid OÜ Hexanor Halduse nõude rahuldamiseks ja oli OÜ Hexanor Halduse nõue sisuliselt väärtusetu, ning on ilmselgelt ebaõige ja kohatu rääkida, et OÜ-l Hexanor Haldus Osaühingu Hexanor (pankrotis) vastu olnud nõude tõttu oli OÜ Hexanor Halduse osa väärtus tegelikkuses kõrgem. Kohus leiab, et kuigi väidetav nõue võis olla sisuliselt väärtusetu, siis ei muuda see asjaolu, et selle nõude kajastamisel olnuks osa bilansiline väärtus nõude suuruse võrra suurem. Kohtu hinnangul on asjassepuutumatu kostja väide, et 22.07.2013 sõlmitud kinnistute opereerimislepingu muutmise kokkuleppe (I kd tl 59) punktides 1 (millega muudeti samade poolte vahel 04.11.2005 sõlmitud kinnistute opereerimislepingu punkte 6.1 ja 6.2) ja 2 lepiti kokku, et Hexanor Haldus ei nõua Hexanorilt üüri ettemaksust tulenevat nõuet vähemalt summas 1 350 000 eurot senikaua kuni kehtib poolte kokkulepe üüri alanduse kohta ning kuivõrd selline kokkulepe 2013 lõpus kehtis ja kehtis ka edaspidi, siis puudus ka vajadus seda nõuet kajastada Veel on hageja esile toonud, et OÜ Hexanor Haldus osa turuväärtus ületas oluliselt selle bilansilist väärtust tulenevalt OÜ Hexanor Haldus headest kasumiteenimise väljavaadetest pärast 22.07.2013 kokkuleppe (I kd tl 59) sõlmimist, millega vähendati oluliselt OÜ Hexanor Haldus poolt võlgnikule tasumisele kuuluvat üüri. Hageja osundab, et seda kinnitab ka A.
Juhkami arvamuse p-s 3 (lk 6) märgitu ja sama arvamuse lk 6 tabelist 1 (III kd 73 – 74) nähtuv asjaolu, et OÜ Hexanor Haldus brutokasumi marginaal paranes alates 2015 kordades, samuti A. J. arvamusest (III kd tl 74) ja OÜ Hexanor Haldus 2016 majandusaasta aruandes (I kd 7988) nähtuvad 2015 – 2016 majandustulemused, mille kohaselt OÜ Hexanor Haldus teenis ainuüksi nende kahe aasta jooksul puhaskasumit kokku 365 710 eurot. Kohus leiab, et nõustuda ei saa kostjaga, et kuna viimati äriregistrile esitatud OÜ Hexanor Haldus 2017 majandusaasta aruande (kostja 26.01.2021 vastuse lisa 2) kohaselt oli OÜ Hexanor Halduse omakapital miinus 1 538 223 eurot ja aruandeaasta kahjum 1 703 135 eurot ning riiklikult tunnustatud ekspertide poolt koostatud hinnangute kohaselt on OÜ Hexanor Haldus osa väärtusetu, lükkab eeltoodu hageja väited üheselt ümber. Kohtu hinnangul ei kinnita asjaolu, et hilisemalt on OÜ-l Hexanor Haldus tekkinud kahjum ning osa on muutunud väärtusetuks, seda, et puudusid head kasumiteenimise väljavaated, kuna lisaks headele väljavaadetele on vaja reaalseks kasumi teenimiseks teha ka õigeid juhtimisotsuseid. Kohus leiab, et OÜ Hexanor Haldus poolt dividendide maksmine kinnitab samuti OÜ Hexanor Haldus edukat tegutsemist ning seda, et võlgnik saanuks dividendide arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada, mis viitab samuti, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Nimelt on hageja osundanud, et OÜ Hexanor Haldus maksis 2017 dividende 186 350 eurot ja 2016 57 250 eurot, mida kinnitavad ka tema 2016 ja 2017 majandusaasta aruanded. A. Juhkami arvamuse lk 6 (III kd tl 73) kohaselt maksti dividende ka 2018. A.V. ning A.S. ja A.A. arvamustest järelduvalt oli OÜ Hexanor Haldus poolt 2018 makstud dividendi summa sama kui 2017, so 186 350 eurot. Seega maksis OÜ Hexanor Haldus ainuüksi perioodil 2016 - 2018 dividende summas 429 950 eurot. Kohus leiab, et eeltooduga on kinnitust leidnud, et võlgnik on tehingu tegemisel võlausaldajate huve kahjustanud. Võlgnik müüs OÜ Hexanor Haldus osa turuhinnast oluliselt odavamalt (minimaalse 130 270 euro asemel 2 556 euroga). Lisaks oleks OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamata jätmisel saanud võlgnik kasumlikult tegutsevast äriühingust täiendavaid rahalisi vahendeid, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada.
52.Hageja leiab, et võlgnik kahjustas müügitehinguga enda võlausaldajate huve teadlikult. Hageja leiab, et võlgnik oli 2013 lõpuks/2014 alguseks maksejõuetu või vähemalt oli tema maksejõuetuse saabumine lähimas tulevikus ilmne, millest võlgnik oli teadlik. Hageja viitab siinkohal järgnevale: Võlgniku 2013 majandusaasta aruandest (I kd tl 35-45) nähtuvalt oli tal 31.12.2013 seisuga kohustusi võlausaldajate ees summas 4 657 964 eurot, kusjuures kõik kohustused olid lühiajalised. Seejuures ei hõlmanud eelnimetatud summa mh: viivisekohustust SEB-i ees, mille sundtäitmine oli Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-1840 tunnistatud lubatavaks summas 1 544 007 eurot; 22.07.2013 dateeritud kokkuleppes (I kd tl 59) deklareeritud võlgnevust OÜ Hexanor Haldus ees summas 1 350 000 eurot; väidetavat kohustust võlgniku emaettevõtja OÜ T ees summas 4 673 539,30 eurot, mis tulenes väidetavalt 15.04.2008 sõlmitud kokkuleppest (I kd tl 89-93). Kuid isegi võlgniku bilansis kajastamata kohustusi arvestamata ületasid võlgniku lühiajalised kohustused 31.12.2013 seisuga tema käibevarasid 47 korda ning tema omakapital (netovara) oli negatiivne summas 630 524 eurot, kusjuures 2013 majandusaasta aruande järgi oli võlgniku netovara negatiivne juba 2012 lõpus (I kd tl 36). Kohus leiab, et hageja poolt osundatu viitab üheselt sellele, et võlgnik oli tehingu tegemise ajaks jaanuaris 2014 maksejõuetu. Riigikohus on leidnud, et selle kindlakstegemiseks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu
majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt Riigikohtu 25.02.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; Riigikohtu 28.02.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 21). Kostjad ei ole hageja väiteid veenvalt ümber lükanud ega esitanud kohtule tõendeid, mis viitaksid võlgniku majandusliku seisundi paranemisele. Kostjad on küll väitnud, et SEB nõude aegumise üle oli toimumas kohtumenetlus, mille lahenemisel võlgniku kasuks oleks ta kohustustest SEB-i ees vabanenud ega oleks pankrotistunud. Kuid hageja on selle väite ümber lükanud osundades, et Tallinna Ringkonnakohus tunnistas juba 08.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-1840 SEB nõude sundtäitmise lubatavaks põhinõude 4 545 088,35 eurot ja viivise 1 544 007 eurot osas. Seega jaanuaris 2014 oli võlgnikule see asjaolu teada. Puudub vaidlus, et võlgnikul ei olnud muid sissetulekuid peale temale kuulunud kinnistutest saadava üüritulu, mille suurus oli 22.07.2013 dateeritud kokkuleppega piiratud kuni 2028 lõpuni vaid 100 000 euroga aastas (I kd tl 59), st järgneva 15 aasta jooksul pidi võlgnik saama üüritulu kokku vaid 1,5 miljonit eurot. Kohus nõustub hagejaga, et võlgnik pidi sellises olukorras mõistma, et see on tema lühiajaliste kohustuste täitmiseks (31.12.2013 seisuga üle 4,6 miljoni euro) ebapiisav. Kohus leiab, et veenvad on hageja põhjendused, et võlgnikule pidi olema arusaadav, et OÜ Hexanor Haldus osa turuväärtus on oluliselt kõrgem kui 2 556 eurot, kuna tulenevalt tema poolt OÜ-ga Hexanor Haldus väidetavalt 22.07.2013 sõlmitud kokkuleppest pidi kinnistutest saadav üüritulu jääma edaspidi valdavas osas OÜ-sse Hexanor Haldus. OÜ Hexanor Haldus osa müümine ei olnud võlgniku jaoks vajalik ega majanduslikult põhjendatud. Osa müügihind oli võrreldes võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustustega marginaalne, st tehingu eesmärk ei olnud rahaliste vahendite saamine võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
53.Edasi tuleb kohtul tuvastada, kas tehingu teine pool oli võlgniku lähikondne, kes teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Tulenevalt PankrS § 117 lg-st 2 on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed: 1) juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest; 3) juriidilise isiku osanik või liige, kes vastutab võlgniku kohustuste eest täiendavalt oma varaga; 4) äriühingu tütarettevõtja ja selle juhtorgani liige; 5) füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi; 6) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud isikute käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud lähikondsed. Kostja I osanikud ja juhatuse liikmed S. ja S. S. kontrollisid võlgniku ainuosaniku OÜ Tankud osanikena võlgniku tegevust ning olid kuni 10.07.2013 olnud ka võlgniku juhatuse liikmed (I kd tl 7-11). Hageja osundab, et S. ja S. S. olid vaidlusaluse müügitehingu ajal nii võlgniku kui kostja I lõplikud (tegelikud) kasusaajad. Seega tuleb võlgnikku ja kostjat I lugeda lähikondseteks PankrS § 117 lg 1 p 5 alusel nende ühise majandusliku huvi tõttu. Kostjad ei ole sellele vastu vaielnud. PankrS § 110 lg-st 3 tulenevalt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostjad vastupidist tõendanud ei ole.
Seega on kohus tuvastanud, et praegusel juhul esinevad kõik PankrS § 110 lg 1 p-st 4 tulenevad tehingu kehtetuks tunnistamise eeldused.
54.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupp hagi OÜ Hexanor Haldus osa müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõudes kuulub rahuldamisele.
55.Hageja on esitanud ka nõude kostja II vastu osa omandi üleandmiseks võlgniku pankrotivarasse ning selleks vajalike tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega. PankrS § 116 lg 2 kohaselt võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada tagasivõitmise nõude, kui: 1) eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud; 2) eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. Kostjad on seoses OÜ Hexanor Haldus osa võõrandamisega kostjalt I kostjale II selgitanud, et 18.03.2019 teatas Swedbank AS kostjale I, et ütleb kostjaga I sõlmitud arvelduskonto lepingu ja sellega seotud lepingu üles ja sulgeb kostja I väärtpaberikonto. Väärtpaberikonto sulgemine pidi toimuma 20.05.2019. Samal väärtpaberikontol olid kostjal I registreeritud kõik osad, sealhulgas OÜ Hexanor Haldus osa. Kuna ei olnud teada kas üldse ja millal saab kostja I pangakonto mõnes teises krediidiasutuses avada, otsustas kostja I, et riskide minimeerimiseks ja osa säilitamiseks, on mõistlik OÜ Hexanor Haldus osa võõrandada isikule, kellel on olemas väärtpaberikonto. Kostjal II oli väärtpaberikonto olemas ning seetõttu otsustatigi, et kostja I võõrandab osa kostjale II. Kohtu hinnangul ei oma asja lahendamise seisukohast iseenesest tähtsust, millistel asjaoludel võõrandamine aset leidis, vaid üksnes see kas võõrandamine toimus tasu eest või tasuta. Kostjad ei ole esile toonud ega tõendanud, et võõrandamine toimus raha eest – seega saab lugeda tuvastatuks ka PankrS § 116 lg 2 p 2 sätestatud eelduse, et saadu omandati tasuta. Hageja leiab, et kostjale II olid OÜ Hexanor Haldus osa omandamisel 2019 juunis teada asjaolud, mis on võlgniku ja kostja I vahelise müügitehingu tagasivõitmise aluseks. Hageja leiab, et S. S. oli võlgniku pikaajalise juhatuse liikmena (kuni 10.07.2013) ning tema ainuosaniku OÜ T osanikuna (I kd tl 7-11) teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast 2014 alguses, sh tema sissenõutavaks muutunud kohustustest SEB-i ees. Samuti oli ta 2019 juunis kindlasti teadlik võlgniku pankroti väljakuulutamisest 17.10.2018 (I kd tl 61- 63). S. S. on alates 2009 kuni tänaseni olnud kostja I juhatuse liige (I kd tl 57-58) ning on juhatuse liikmena allkirjastanud kostja I OÜ Bravotex 2014 majandusaasta aruande (I kd tl 68-83), millest nähtuvalt omandas kostja I OÜ Hexanor Haldus osa hinnaga 2 556 eurot. Veel osundab hageja, et S. S. oli alates 2005 OÜ Hexanor Haldus juhatuse liige (I kd tl 15-16) ning on juhatuse liikmena allkirjastanud OÜ Hexanor Haldus 2013 majandusaasta aruande (I kd tl 77), millest nähtusid OÜ Hexanor Haldus vara, kohustused ja tema omakapitali suurus, seega ka võlgnikule kuulunud OÜ Hexanor Haldus osa bilansiline väärtus. Hageja leiab ka, et S. S. OÜ Hexanor Haldus juhatuse liikmena kindlasti teadlik sellest, et tulenevalt OÜ Hexanor Haldus poolt võlgnikule tasumisele kuuluva üüri vähendamisest olid OÜ Hexanor Haldus edasised kasumiteenimise võimalused head. Seega pidi S. S. teadma, et OÜ Hexanor Haldus osa turuväärtus on kordades suurem kui 2 556 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et eeltoodu kogumis kinnitab, et S. S. oli teadlik sellest, millistel tingimustel kostja I oli OÜ Hexanor Haldus osa võlgnikult omandanud ning usutav ei ole kostjate vastuväide, mille kohaselt ei olnud S. S. võlgniku juhatuse liige tehingu tegemise ajal ega pidanud seega teadma, millistel asjaoludel võlgniku ja kostja I vaheline leping sõlmiti.
Lähtudes eeltoodust loeb kohus tuvastatuks, et täidetud on PankrS § 116 lg 2 kohaldamise eeldused ning hageja nõue kostja II osaühing Consultest vastu osa omandi üleandmiseks võlgniku pankrotivarasse ning selleks vajalike tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega kuulub rahuldamisele.
56.Hageja on esitanud ka nõude kostjalt I rahalise hüvitise väljamõistmiseks summas 314 912 eurot. Hageja on selgitanud, et taotleb hüvitise väljamõistmist summas 314 912 eurot juhul kui kohus jätab rahuldamata hageja nõude OÜ Hexanor Haldus osa omandi üleandmiseks võlgniku pankrotivarasse. Kuivõrd kohus on hageja nõude OÜ Hexanor Haldus osa omandi üleandmiseks võlgniku pankrotivarasse rahulas, siis kohus hageja hüvitisnõuet ei käsitle.
57.Kõik kohtuotsuses käsitlemata asjaolud ja tõendid ei oma kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohast tähtsust. Menetluskulude kindlaksmääramine
58.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
59.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas on kohus rahuldanud hageja nõude täies ulatuses. Millest lähtuvalt jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda.
60.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
61.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.