lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-19-6082/294

Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 02.07.2024

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-19-6082/294
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
02.07.2024
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
13 790
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Osaühing Consultest11057233(Hageja)Osaühing Hexanor11156277(Kostja)Bravotex Group OÜ16625722(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Siret Siilbek ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-6082

Kohtuasi

OÜ Hexanor Haldus, OÜ Consultest ja Bravotex Group OÜ hagi OÜ Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi vastu nõuete tunnustamiseks OÜ Hexanor (pankrotis) pankrotimenetluses OÜ Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi vastuhagi võlatunnistuste kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Consultest ja apellatsioonkaebused

Kaebuse hind

OÜ Consultest apellatsioonkaebus 14 000 eurot

Bravotex

Group

OÜ

Bravotex Group OÜ apellatsioonkaebus 14 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus

Hageja II (vastuhagis kostja II): OÜ Consultest (registrikood 11057233), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristel Viru Hageja III (vastuhagis kostja III): Bravotex Group OÜ (registrikood 16625722), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Andrei Svištš, Silvia Urgas ja Paul Varul Kostja (vastuhagis hageja): OÜ Hexanor (pankrotis, registrikood 11156277) pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 11.06.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1.Jätta OÜ Consultest apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-19-6082

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus
  • 03.07.20262-25-1783/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-13323/39Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-22-4084/61Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-15528/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-11001/31Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-12833/30Riigikohtu tsiviilkolleegium
2.
Jätta Bravotex Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Harju Maakohtu 19.10.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
4.Harju Maakohtu 19.10.2023 otsus on jõustunud OÜ Hexanor Haldus suhtes.
5.Jätta OÜ Hexanor (pankrotis) ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades OÜ Consultest ja Bravotex Group OÜ kanda ning OÜ Consultest ja Bravotex Group OÜ menetluskulud nende endi kanda.
6.Määrata kindlaks OÜ Hexanor (pankrotis) menetluskulud 2427,70 euro ulatuses.
7.Mõista OÜ-lt Consultest OÜ Hexanor (pankrotis) kasuks välja 1213,85 eurot. Pärast otsuse jõustumist makstakse see summa välja Rahandusministeeriumi kontole makstud 1500 euro suuruse tagatise arvelt kostja poolt teatatavale kontole.
8.Mõista Bravotex Group OÜ-lt OÜ Hexanor (pankrotis) kasuks välja 1213,85 eurot.
9.Nimetatud summadelt tuleb OÜ-l Consultest (1213,85 euro ulatuses) ja Bravotex Group OÜ-l (1213,85 euro ulatuses) maksta alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1.18.04.2019 esitasid OÜ Hexanor Haldus (hageja I) ja OÜ Consultest (hageja II) ning 22.04.2019 esitas Bravotex Group OÜ (hageja III) Harju Maakohtule hagiavaldused OÜ Hexanor (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupi (kostja) vastu nõuete tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Hagejad on menetluse kestel oma nõudeid muutnud (vt hageja I 12.05.2023 ja 30.06.2023 avaldused; hageja II 11.04.2023 ja 12.05.2023 avaldused; hageja III 11.04.2023, 12.05.2023 ja 30.06.2023 avaldused) ning hagejate lõplikud nõuded on järgnevad.
1.1.Hageja I nõuab 328 141,21 euro suuruse nõude tunnustamist pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus. Sellest 227 381,50 eurot moodustab laenulepingu järgne põhivõlg (põhinõude kogusummast 409 565,53 eurot on tunnustatud 182 184,03 euro suurune osa). 21 517 eurot on laenulepingu alusel kuni 31.12.2013 arvestatud intressi jääk pärast tasaarvestusi. 79 242,71 eurot on viivis, mida on arvestatud laenulepingu alusel kuupäevaks 31.12.2013 tekkinud intressivõlalt. Hageja I on oma nõude loovutanud hagejale III. 27.09.2023 määrusega kaasati hageja III menetlusse kolmanda isikuna hageja I poolel.

2-19-6082

1.2.Hageja II nõuab 128 111,22 euro suuruse nõude tunnustamist PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus. Tegemist on viivisenõudega, mis on omandatud loovutamise teel hagejalt III.
1.3.Hageja III nõuab 533 284,01 euro suuruse nõude tunnustamist PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus. Sellest 50 000 eurot moodustab laenulepingu järgne põhivõlg. 44 031,22 eurot on laenulepingu alusel kuni 31.12.2013 arvestatud intress. 159 565,53 eurot on laenulepingu põhivõlalt perioodil 01.01.2014–18.05.2015 arvestatud viivis. 40 434,47 eurot on perioodi 01.01.2014–18.05.2015 eest intressivõlalt arvestatud viivis. 239 252 eurot on perioodi 17.05.2015–17.10.2018 eest võlatunnistuse II alusel arvestatud intress.
2.Hagiavalduste kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 17.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-1811704 välja võlgniku pankrot. Hagejad esitasid võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldused. 19.03.2019 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja I nõuet 182 184,03 euro ulatuses, ülejäänud hageja I nõude kostja vaidlustas. Kostja vaidlustas ka hageja II ja hageja III nõuded.
3.02.11.2007 sõlmisid Tallinna Äripanga AS ja OÜ Multivara, praeguse ärinimega OÜ Tankud (põhivõlgnik) laenulepingu, millega Tallinna Äripanga AS andis põhivõlgnikule laenu 1 278 232,97 eurot. Laenulepingu p 1.4 järgi kuulus laenusummalt tasumisele intress 8,5% aastas. Pooled leppisid kokku viivise määras 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Laenusumma tagastamise lõpptähtajaks oli lepingu p 1.8 järgi 02.05.2008. Laenu tagatiseks seati hüpoteek võlgniku kinnisasjale asukohaga Pae 80, Tallinn ja kinnisasjale Punane 50/52, Tallinn.
4.02.11.2007 sõlmiti Tallinna Äripanga AS ja võlgniku vahel käendusleping laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Käenduslepingu p-s 2.1 lepiti kokku, et kui põhivõlgnik ei täida laenulepingujärgseid kohustusi, vastutab võlgnik koos põhivõlgnikuga solidaarselt laenu tagasimaksmise eest.
5.05.11.2008 sõlmisid võlgnik, AS Hansapank, Tallinna Äripanga AS ja AS SEB Pank hüpoteekide loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingud, millega lepiti kokku Pae 80, Tallinn kinnisasja koormava hüpoteegi ülekandmises AS-ile SEB Pank. Tallinna Äripanga AS ja põhivõlgnik sõlmisid korduvalt täiendavaid kokkuleppeid laenu tagasimakse tähtaja pikendamiseks, millega laenu tagasimaksmise tähtaega pikendati kuni 31.12.2013, laenu intressimääraks lepiti kokku 10% aastas.
6.08.11.2013 teavitas Tallinna Äripanga AS põhivõlgnikku laenulepingust tulenevate nõuete loovutusest hagejale III. Nõuete loovutamise hetke seisuga oli põhivõlgniku võlgnevus Tallinna Äripanga AS ees 461 930,41 eurot. Nõude loovutamisega seoses kanti hagejale III üle Tallinna Äripanga AS-i kasuks kinnistusraamatusse Punane tn 50/52, Tallinn kinnistule sisse kantud hüpoteek hüpoteegisummaga 6 500 000 Eesti krooni.
7.12.12.2013 esitas hageja III põhivõlgnikule nõudekirja, milles palus laenulepingu maksete lõpptähtajaks 31.12.2013 tasuda kõik laenulepingust maksmisele kuuluvad nõuded ja teatas, et põhivõlgniku laenu põhiosa jääk on 459 565,53 eurot ja sissenõutavaks muutunud võlgnevus laenuandja ees 12.12.2013 seisuga on laenu põhiosa osas 7377,31 eurot ning kõrvalnõuete osas 5382,80 eurot.
8.01.01.2014 nõudekirjas esitas hageja III põhivõlgnikule järgmiste rikkumiste tõttu leppetrahvinõuded: põhivõlgnik ei olnud tähtaegselt tasunud laenulepingust tulenevaid kohustusi (põhinõuet, intressi ega viiviseid) – laenulepingu p 10.2 kohaselt 15% laenusummast,

2-19-6082 s.o 191 734,94 eurot; põhivõlgnik ei ole täitnud laenulepingujärgsete tagatiste kindlustamisel kokku lepitud tingimusi laenulepingu p 4.8 järgi, mille eest on laenulepingu kohaselt õigus nõuda leppetrahvi 10% ulatuses laenusummast, s.o 127 823,29 eurot; põhivõlgnik ei ole täitnud laenulepingu V peatükist tulenevat informeerimiskohustust – põhivõlgnik ei ole esitanud laenulepingu p 5.3 kohaselt tagatiste kohta hindamisakti ning laenulepingu kohaselt on sellisel juhul õigus nõuda leppetrahvi 10% laenusummast, s.o 127 823,29 eurot. 01.01.2014 nõudekirja kohaselt on põhivõlgniku võlgnevus 31.12.2013 seisuga kokku 1 035 252,50 eurot: laenu põhiosa 459 565,53 eurot, jooksvalt arvestatud intressid 2% summas 8156,08 eurot; lisaintress 8% summas 117 489,88 eurot; leppetrahv 191 734,94 eurot; leppetrahv 127 823,29 eurot; leppetrahv 127 823,29 eurot; viivised seisuga 31.12.2013 summas 2 659,49 eurot. Hageja III palus põhivõlgnikul tasuda nõudekirjas märgitud võlgnevus 7 päeva jooksul alates 01.01.2014 nõudekirja saamisest. 15.01.2014 edastas hageja III põhivõlgnikule edastatud nõudekirjad võlgnikule.

9.15.01.2014 allkirjastasid hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik kolmepoolse võlatunnistuse ja kokkuleppe selle ajani väldanud võlasuhete fikseerimiseks olulised tingimused: pooled tunnistasid, et võlasuhete aluseks on 02.11.2007 sõlmitud laenuleping; põhivõlgnik ja võlgnik tunnistasid oma võlgnevust hageja III ees seisuga 15.01.2014, võlgnik kinnitas, et käendab jätkuvalt kõiki võlasuhete esemeks olevaid nõudeid; hageja III on vastavad nõuded omandanud ning esitanud võlgnikule nõuete täitmiseks 12.12.2013 ja 01.01.2014 nõudeavaldused; pooled fikseerisid kokkuleppe sõlmimise hetkel olemasoleva nõude kogusummas 1 063 570,80 eurot. Lepingu kohaselt kohustusid põhivõlgnik ja võlgnik tasuma kõik kokkuleppe esemeks olevad nõuded viivitamatult, pooled kinnitasid, et hagejal on õigus nõuda viivist 0,2% kalendripäevas. Nõuete aegumistähtajaks lepiti kokku 10 aastat.
10.18.05.2015 edastas hageja III võlgnikule nõudekirja, milles teavitas võlgnikku, et nõuab laenulepingust tulenevate nõuete tasumist ka võlgniku kui nõuete käendaja poolt.
11.18.05.2015 allkirjastasid hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik uue võlatunnistuse ja kokkuleppe, milles fikseeriti seni väldanud võlasuhete fikseerimiseks olulised tingimused: pooled tunnistasid, et võlasuhte aluseks on 02.11.2007 sõlmitud laenuleping; võlgnik kinnitas, et käendab jätkuvalt kõiki võlasuhete esemeks olevaid nõudeid; hageja III on vastavad nõuded omandanud ning esitanud võlgnikule nõuete täitmiseks 12.12.2013 ja 01.01.2014 nõudeavaldused; poolte vahel on 15.01.2014 sõlmitud kokkulepe, millega pooled tunnistasid eelpool öeldut, nõuete viivitamatut täitmist ja laenulepingu järgse 0,2% viivisemäära rakendamist kuni nõude täieliku täitmiseni; pooled kinnitasid, et 18.05.2015 seisuga ei ole põhivõlgnik ega võlgnik 15.01.2014 võlatunnistusest tulenevat võlgnevust täitnud, mistõttu on põhivõlgniku ja võlgniku solidaarne võlgnevus vähemalt 2 071 381,57 eurot, millest moodustab viivis vähemalt 1 038 788,56 eurot ning muu võlgnevus (laenu põhiosa, leppetrahvivõlgnevused ja intress) vähemalt 1 032 593,01 eurot; pooled märkisid ära, et 18.05.2015 loovutas hageja III viivisenõude 300 000 euro ulatuses hagejale II. Hageja III loobus nõudest 6199,55 eurot. 18.05.2015 võlatunnistuses ja kokkuleppes kujundasid pooled võlasuhte ümber, fikseerides võlgnevuse hageja III ees 1 765 182,02 eurot, leppides kokku uues nõude täitmise tähtajas, milleks oli 19.05.2020 ja intressis võlgnevuselt 25% kalendriaastas. Võlatunnistuse ja kokkuleppe p-s 2 kinnitab võlgnik üle oma käenduskohustuse olemasolu kuni kõigi võlasuhete esemeks olevate nõuete täieliku täitmiseni.
12.18.05.2015 sõlmisid hageja II, võlgnik ja põhivõlgnik võlatunnistuse ja kokkuleppe, millega hageja II loovutas enda kogunõudest (300 000 eurot) 230 000 euro suuruse viivise nõude OÜ-le Nordlink; nõude loovutamise tulemusel on võlgniku ja põhivõlgniku võlgnevus hageja ees 18.05.2015 seisuga 70 000 eurot; pooled leppisid kokku, et alates 19.05.2015

2-19-6082 tasuvad põhivõlgnik ja võlgnik hagejale võlgnevuselt igakuiselt intressi 25% kalendriaastas (intressiarvestuse aluseks on 70 000 eurot). Intress tuli tasuda igakuiselt jooksva kuu eest hiljemalt jooksva kuu viimaseks kuupäevaks; pooled leppisid kokku, et kõigi laenulepingust tulenevate maksete tähtaeg hageja II ees on 19.05.2020.

13.16.07.2015 sõlmis hageja III hagejaga I nõude loovutamise lepingu, milles kinnitati põhivõlgniku ja võlgniku vastu nõude olemasolu kokku vähemalt 1 836 518,87 euro ulatuses, sh laenu põhiosa jääk 459 565,53 eurot, intressivõlgnevus 31.12.2013 seisuga 125 645,96 eurot, leppetrahvi võlgnevus 447 381,52 eurot, viivise võlgnevus 732 593,01 eurot, täiendava intressi võlgnevus alates 19.05.2015 summas 71 332,85 eurot. Hageja III loovutas nõude osaliselt, s.o 1 536 518,87 euro ulatuses hagejale I.
14.01.01.2016 sõlmisid hageja I ja võlgnik tasaarvestuse kokkuleppe, millega pooled tasaarvestasid hageja I laenulepingust tuleneva alates 19.05.2015 arvestatava intressi tasumise nõude, mis oli 01.01.2016 seisuga 241 936,70 eurot, võlgniku üüritasu nõudega 201 676,79 eurot. Alates 19.05.2015 arvestatava intressi suurus, s.o 25% võlgnetavalt summalt, oli seega 01.01.2016 peale tasaarvestust 40 259,91 eurot. Üürilepinguga seonduvaid tasaarvestusi on täiendavalt alates 19.05.2015 arvutatud intressinõudega tehtud igakuiselt 10 000 euro ulatuses 25.02.2016 kuni viimase tasaarvestuseni 25.09.2018. Tasaarvestusi on tehtud veel 24.10.2017 ja 16.10.2018.
15.Pankrotimenetluses esitas hageja III võlgniku vastu veel põhivõlgniku poolt laenulepingu tingimuste rikkumisest tulenevad leppetrahvinõuded, kuna põhivõlgnik oli rikkunud laenulepingu p-dest 5.1.1, 5.1.3 ja 5.2 tulenevaid informeerimiskohustusi. Hageja III nõudis leppetrahvi kolme rikkumise eest, iga rikkumise eest 10% laenusummast ehk 127 823,29 eurot.
16.Hagejad palusid jätta kostja vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited ja vastuhagi 

Vastuväited hagiavaldustele

17.Kostja palus jätta hagiavaldused rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
18.Kostja hinnangul on 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistused deklaratiivsed.
19.Hagejate poolt laenulepingust tulenevate nõuete esitamine võlgniku kui käendaja vastu on vastuolus hea usu põhimõttega (hageja I puhul osas, mis ületab nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud osa).
19.1.Hageja III omandas 08.11.2013 Tallinna Äripanga AS-ilt laenulepingust tuleneva nõude 461 930,41 eurot, kuid võlgniku kui käendaja vastu on esitatud sellest lepingust ja 18.05.2015 intressikokkuleppest nõudeid vähemalt 4 017 074,69 euro ulatuses ja neid nõudeid on võlgniku vara arvel rahuldatud vähemalt 548 116,79 euro ulatuses. Lisaks on võlgniku pankrotimenetluses juba tunnustatud laenulepingust tulenevalt hageja I nõuet 182 184,03 eurot. Laenulepingust tulenevate nõuete suurenemine sai võimalikuks üksnes seetõttu, et hagejad IIII, põhivõlgnik ja võlgnik on omavahel seotud ja samade isikute (XX ja YY) kontrollitavad äriühingud.
19.2.Võlgniku kohustuste aluseks olev käendusleping on vastuolus käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) §-ga 159 lg 1 p-de 1 ja 3 ning lg-ga 3, mis keelas tagada enda ainuosaniku kohustuste täitmist, mis tulenes võlgniku osade ostmiseks võetud laenust.

2-19-6082 Laenulepingust tuleneva nõude omandanud hageja III ja põhivõlgnik olid XXule ja YYule kuuluvad äriühingud ning YY oli mõlema äriühingu juhatuse liikmeks. Olukorras, kus võlgnik oli käendanud põhivõlgniku kohustuse täitmist vastuolus seadusega, oleks lähtudes hea usu põhimõttest tulnud pärast hageja III poolt laenulepingust tuleneva nõude omandamist võlgnik vastutusest vabastada. Suurendades XXu ja YYu poolt kontrollitavate võlausaldajate nõudeid laenulepingu alusel samade isikute poolt kontrollitava põhivõlgniku ja võlgniku vastu ca 9 korda, puudus tehingutel mis tahes muu eesmärk kui hagejatele täiendavate nõuete tekitamine võlgniku vastu selleks, et tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis võlgniku pankrotistumise korral annaksid nendele võlausaldajatele häälteenamuse. Sellisel juhul saaksid nad suunata pankrotimenetluse kulgu ja kahjustada teiste võlausaldajate, eelkõige AS SEB Pank huve.

19.3.Laenulepingust tulenev nõue suurenes võlausaldajate tegevusetuse tulemusena, millega ühtlasi halvendati võlgniku võimalusi tagasinõude esitamiseks põhivõlgniku vastu. 01.01.2014 ja 08.11.2018 leppetrahvinõuded tuginevad sisuliselt võlgniku enda osaniku ja juhatuse liikme YYu tegevusele põhivõlgniku juhatuse liikmena. Laenulepingust tulenevate kohustuste suurenemine alates 2013. aasta novembrist sai võimalikuks üksnes seetõttu, et põhivõlgnik ei esitanud kohtule avaldust enda pankroti väljakuulutamiseks, ehkki oli selleks seaduse järgi kohustatud.
20.Laenulepingu p 1.9.1 järgi tagas sellest tulenevat põhivõlgniku kohustuste täitmist ka Tallinnas Pae 80 kinnistule Tallinna Äripanga AS kasuks seatud hüpoteek summas 958 674,72 eurot. Tallinna Äripanga AS loovutas hüpoteegi 05.11.2008 lepingu alusel AS-ile SEB Pank ning sama lepingu p-s 3.1 lepiti kokku, et kõnealune hüpoteek ei taga enam Tallinna Äripanga AS laenulepingust tulenevaid nõudeid. Selle tulemusena on võlausaldaja Tallinna Äripanga AS-i tegevuse tõttu põhivõlgniku kohustuste täitmist taganud tagatised vähenenud, mistõttu on ka võlgniku kui käendaja vastutus vähenenud 958 674,72 euro võrra.
21.Hagejate viivisenõuded on ebaselged ja põhjendamatud. Intressidelt arvestatud viivisenõuded on alusetud. Laenulepingu p 1.5 sätestab, et tasumata intressilt viivist ei arvestata.
22.Leppetrahvinõudeid, millelt viivist arvestati, ei olnud hagejal III õigus esitada. Hageja III ei olnud laenulepingu pooleks. Leppetrahvinõuded laenulepingu p 4.8 ja 5.4 alusel ei taganud lepingujärgse põhikohustuse (laenusumma tagastamise kohustus) täitmist. Leppetrahvinõude aluseks olevad laenulepingu sätted on tüüptingimustena tühised, kuna näevad ette ebamõistlikult suure leppetrahvi. Leppetrahvinõue laenulepingu p 10.2 alusel lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamise korral päev pärast laenusumma tagastamise tähtaja saabumist, lisaks kokkulepitud viivisele 0,2% päevas, on ilmselgelt ebamõistlik. Igal juhul on hageja III kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda arvestades VÕS § 159 lg-s 2 sätestatut. Isegi kui hagejal III oleks õigus nõuda leppetrahvi, tuleks seda VÕS § 162 lg 1 järgi vähendada.
23.18.05.2015 kokkuleppejärgne intressimäär 25% aastas nõude summalt kahjustas ilmselgelt võlgniku võlausaldajate huve. Kuna hagejal II puudus viivisenõue, siis ei saanud sellelt 18.05.2015 kokkuleppe alusel arvestada intressi 25% aastas. 

Vastuhagi

24.22.03.2021 esitas kostja Harju Maakohtule tingimusliku vastuhagi, milles palus selle läbi vaadata juhul, kui kohus leiab hagejate I-III hagide lahendamisel, et 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistused on konstitutiivsed, millest tulenevalt võivad hagid kuuluda kasvõi osaliselt rahuldamisele, ja tunnistada kehtetuks 15.01.2014 võlatunnistuse (mille poolteks on hageja III,

2-19-6082 võlgnik ja põhivõlgnik) võlgnikku puudutavas osas; 18.05.2015 võlatunnistuse (mille poolteks on hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik) võlgnikku puudutavas osas ning 18.05.2015 võlatunnistuse (mille poolteks on hageja II, võlgnik ja põhivõlgnik) võlgnikku puudutavas osas. Vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud palus kostja jätta hagejate kanda.

25.11.04.2023 ja 12.05.2023 on kostja vastuhagi täpsustanud ning palunud selle lahendada ja rahuldada, sidumata seda mistahes tingimusega. Menetluse edasine käik
26.Harju Maakohus jättis 19.08.2021 otsusega hagid rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 otsusega maakohtu otsus tühistati ja saadeti asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
27.21.08.2023 määrusega võttis maakohus vastu hagejate osalise loobumise hagiavaldustest ning määras, millises ulatuses jätkub hagejate tunnustamisnõuete läbivaatamine. Maakohus märkis, et menetlus jätkub ka vastuhagi – s.o 15.01.2014 ja 18.05.52015 võlatunnistuste kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise korras – lahendamise osas. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetuga, et kostja on vastuhagi muutnud. Alternatiivselt esitatud nõude muutmine tingimusteta nõudeks on nõude kitsendamine, mida ei loeta hagi muutmiseks (TsMS § 376 lg 4 p 2). Alternatiivselt märkis maakohus, et kui tegemist oleks hagi muutmisega, siis menetleks kohus seda ikkagi menetlusökonoomilistel kaalutlustel (TsMS § 376 lg 2).
28.27.09.2023 Harju Maakohtu määrusega kaasati hageja III hageja I hagi ja hageja I vastu esitatud vastuhagi osas menetlusse kolmanda isikuna hageja I poolel, kuna 13.09.2023 oli hageja III teatanud, et omandas hageja I nõuded kostja vastu. Maakohtu otsus ja põhjendused
29.Harju Maakohtu 19.10.2023 otsusega jäeti hagejate hagid nõuete tunnustamiseks rahuldamata. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi võlatunnistuste kehtetuks tunnistamiseks ning tunnistas kehtetuks 15.01.2014 dateeritud võlatunnistuse (pooled hageja III, OÜ Tankud ja võlgnik) võlgnikku puudutavas osas, 18.05.2015 dateeritud võlatunnistuse (pooled hageja III, OÜ Tankud ja võlgnik) võlgnikku puudutavas osas ning 18.05.2015 dateeritud võlatunnistuse (pooled hageja II, OÜ Tankud ja võlgnik) võlgnikku puudutavas osas. Maakohus jättis kostja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ning mõistis võlgniku kasuks hagejalt III välja menetluskulude hüvitise 7863,50 eurot, hagejalt II menetluskulude hüvitise 7863,50 eurot (millest 5000 eurot makstakse välja Rahandusministeeriumi kontole makstud tagatiste arvel) ja hagejalt I menetluskulude hüvitise 7863,50 eurot (millest 5000 eurot makstakse välja Rahandusministeeriumi kontole makstud tagatiste arvel). Maakohus määras, et menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis.
30.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kahjustasid 15.01.2014 ja 18.05.2015 tehingud (võlatunnistused I - III) võlgniku võlausaldajate huve ja on tagasivõidetavad PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi. Maakohus märkis, et 15.01.2014 ja 18.05.2015 tehingud on tehtud PankrS § 110 lg 1 p-s 4 nimetatud ajavahemikus ning et hagejad II ja III ning võlgnik olid vaidlusaluste tehingute tegemise ajal lähikondsed PankrS § 117 lg 3 järgi.
31.15.01.2014 võlatunnistusega (võlatunnistus I) tunnistas võlgnik võlgnevust vähemalt 1 063 570,80 eurot (p 1), pikendas varem lepingutega reguleerimata aegumistähtaega 10 aastani

2-19-6082 (p 3), kohustus rahuldama nõuded viivitamatult ning maksma viivist 0,2 % päevas 1 032 593,01 eurolt (p 4). Kaks nädalat varem (31.12.2013) oli võlgnevuse kogusumma hagejate arvestuste kohaselt olnud 579 242,71 eurot. Nõude väidetav suurenemine oli eelkõige toimunud 01.01.2014 esitatud kolme leppetrahvinõude arvel, mille kogusumma oli 447 381,52 eurot. Nimetatud leppetrahvinõuded esitati võlgniku pankrotimenetluses ning nendest loobuti alles käesoleva tsiviilasja menetlemise ajal. Maakohus leidis, et nõuetest loobumine näitab leppetrahvinõuete vaieldavust. Leppetrahvinõuete summa oli pea võrdne tagastamata laenusummaga, mistõttu esines suur tõenäosus nende vähendamise nõudmiseks VÕS § 162 lg 1 alusel. Tehing oli seega suunatud võlgniku kohustuste suurendamisele ja vaieldavuse vähendamisele, mis mõlemad kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve. Seadusjärgsete aegumistingimuste muutmine tehingu pooleks oleva võlausaldaja kasuks on käsitatav sellele võlausaldajale eeliste andmisena teiste võlausaldajate arvel, mis on samuti võlausaldajate huvide kahjustamine. Viivise maksmise lubamine vaieldavalt nõudelt on teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Lisaks võttis võlgnik kohustuse maksta viivist intressivõlalt, mis on vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. Seda vastuolu sooviti ilmselt vältida kogu fikseeritava võla põhivõlgnevusena käsitlemise kokkuleppega (15.01.2014 võlatunnistuse p-d 1 ja 4). Püüd parandada võlausaldaja võimalusi viivise nõudmiseks intressilt on tehingu ilmne eesmärk. Hagejad ei ole selgitanud, milliseid konkreetseid eeliseid sai 15.01.2014 tehingu tegemisest vastutasuna võlgnik.

32.18.05.2015 võlatunnistus (võlatunnistus II) sõlmiti pärast seda, kui hageja III oli loovutanud oma väidetavalt 1 032 593,01 euro suuruseks kasvanud viivisenõudest hagejale II 300 000 euro suuruse osa. Kõnealuse võlatunnistusega tunnistas võlgnik võlgnevust hageja III ees vähemalt 2 071 381,57 euro ulatuses (p 1). 18.05.2015 lisaks sõlmitud võlatunnistusega (võlatunnistus III) tunnistas võlgnik võlgnevust hageja II ees 70 000 eurot (p 1). Võlatunnistuse kohaselt oli hageja II eelnevalt loovutanud oma nõudest 230 000 eurot kolmandale isikule (preambuli p IV). Kõnealuste võlatunnistustega fikseeriti laenulepingust tuleneva võlgnevuse kasvamine vähemalt 2 371 381,57 euroni (2 071 381,57 + 230 000 + 70 000). Nimetatut ei muuda asjaolu, et järgneva kokkuleppega hageja III nõuet vähendati 300 000 euro võrra (võlatunnistus II, p 5). Vähem kui poolteist aastat varem (31.12.2013) oli võlgnevuse kogusumma hagejate arvestuste kohaselt olnud 579 242,71 eurot. Mingisugust sooritust ei olnud võlausaldajad vahepeal võlgnikule teinud. Kohustuste sellise paisutamise vaidlustamatuks muutmise püüe oli teiste võlausaldajate huve kahjustav. Seda ka juhul, kui võlatunnistusega oleks muudetud ainult tõendamiskoormise jaotust. Leppetrahvinõuete tunnistamise ja VÕS § 113 lg-ga 6 tagajärje vältimise püüde kaudu oli võlatunnistus II võlausaldajate huve kahjustav. Kuna nimetatud võlatunnistusega lepiti kokku intressi 25% aastas tasumine 1 765 186,02 eurolt arvestatuna perioodilt 19.05.2015–19.05.2020 (p-d 3, 4 ja 6), siis püüti luua alus intressi maksmiseks 15.01.2014 võlatunnistusega võrreldes palju suuremalt viiviselt. Ka võlatunnistusega III püüti luua õiguslik alus intressi maksmiseks viivisena tekkinud võlgnevuselt (p 2). Sarnaselt 15.01.2014 võlatunnistusega vähendati võlatunnistusega II võlgniku võimalusi nõuda leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. 18.05.2015 võlatunnistustega vähendati võlgniku võimalusi viivise vähendamise nõudmiseks VÕS § 113 lg 8 alusel. Võlgnik tunnistas viivisest tulenevat võlgnevust ja tehingu tingimuste sõnastamisega püüti muuta see võlgnevus eelnevast õigussuhtest sõltumatuks.
33.18.05.2015 võlatunnistused olid võlgniku võlausaldajate huve kahjustavad. Võlgniku olukorra halvenemise ulatus jääb selgelt alla võlatunnistustega saadud eelisele 5-aastase maksetähtaja näol. Seejuures tuleb arvestada, et 18.05.2015 võlatunnistustega võttis võlgnik kohustuse maksta kogu fikseeritud võlgnevuselt intressi 25% aastas. Laenulepingust tekkinud vähem kui 0,6 miljoni suurune nõue (31.12.2013 seisuga) nähti ette kasvama enam kui 4,35 miljoni euroni (1 765 186,02 + 70 000 + 5 x 458 796,5 [25% aastas 1 835 186,02 eurolt]

2-19-6082 + 230 000) ilma, et võlgnikule oleks mingisugust täiendavat vara üle antud. Kohtupraktika kohaselt peab põhinõuet ületava viivise sissenõudja tõendama, et temale tekkinud kahju ületab põhinõuet. Hagejad ei ole sellistele asjaoludele tuginenud. Kui võlatunnistusi ei oleks sõlmitud, ei oleks laenulepingu alusel saanud viiviseid nõuda enam kui põhivõla 459 565,53 euro ulatuses. Laenulepingu tähtpäev oli 31.12.2023 ja selleks ajaks arvestatud intress oli 119 677,18 eurot. Jättes kõrvale leppetrahvinõuded, oleks laenulepingu alusel arvestatud kohustuste kogusumma seega olnud 1 038 808,24 eurot (459 565,53 x 2 + 119 677,18). Seejuures oleks võlgnikule jäänud võimalus selle summa vähendamiseks viiviste osas juhul, kui võlgnik oleks tõendanud ära põhinõudest väiksema kahju tekkimise võlausaldajatele.

34.Lepingute kahjulikkus järeldub käesoleval juhul tehingutingimustest. Võlausaldajate huvide kahjustamine ei saanud toimuda võlgniku seisukohalt teadmatusest. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3). Hagejad ei ole käesolevas menetluses väitnud, et nende teadlikkus vaidlusaluste võlatunnistuste mõjust võlgniku võlausaldajate huvidele erines võlgniku enda teadlikkusest.
35.Vastuhagi lahendamisel puudub vajadus hinnata poolte väiteid selle kohta, kas vaidlusaluseid tehinguid saab kvalifitseerida konstitutiivseks või deklaratiivseks võlatunnistuseks või kas tegemist oli kompromissilepingutega. Vastuhagi lahendamiseks oli vaja kontrollida võlausaldajate huvide kahjustamist vaidlustatud tehingute tagajärjena.
36.Hageja I tuginemine UNCITRAL-i dokumentidele on asjakohatu. Hageja I ei ole põhjendanud, kuidas olid võlatunnistused üksikult või kogumina võlgnikuga seotud kontserni või kontsernide huvides ega ole määratlenud kontrollitava täpsusega isikute ringi, kelle ühiseid huve on silmas peetud. Kehtiva õiguse järgi ei saaks võlgnikule kahju põhjustanud tehingu tagasivõidetavust lükata ümber mingisuguse suurema isikute grupi vaates hinnatava kasuga. Väide, et laenulepingust tulenevate nõuete omandamine Tallinna Äripanga AS-lt oli võlgniku grupile kasulik, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna selle tehingu tagasivõitmist vastuhagis ei taotleta.
37.Menetlusosalised ei ole väitnud ning kohtu hinnangul ei ole võlgnikku puudutavas osas vaidlusalused tehingud osadeks jagatavad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 85 tähenduses. Tehingud tuleb seega tunnistada võlgnikku puudutavas osas tervikuna kehtetuks.
38.Hagejate hagiavaldused jäävad rahuldamata.
38.1.Hageja III hagi kohta märkis maakohus, et hageja III nõue tuleb lugeda võlatunnistustest sõltumatuks tagastamata laenu jäägi osas ehk summas 50 000 eurot. Alates 01.01.2014 arvestatud intressinõue on tagasivõitmiste tõttu alusetu, kuna võlgniku kui käendaja suhtes ei ole laenu tagastamise tähtaega pikendatud. Alates 01.01.2014 arvestatud viivisenõuete osas on nõudeavaldustes tuginetud kehtetuks tunnistatud võlatunnistustele.
38.2.Hageja II hagi kohta märkis maakohus, et hageja II nõudeavalduses ei ole esitatud viivisenõude arvestust. Kuna laenulepingu tähtaeg saabus 31.12.2013, siis põhinõudelt enne seda viivist arvestada ei saanud. Intressilt viivise arvestamise välistab VÕS § 113 lg 6. Kuni 31.12.2023 arvestatud viivisenõue on seega alusetu. 01.01.2014 alanud perioodi eest arvestatud viivise nõudmisele hageja II pankrotimenetluses tuginenud ei ole ja kehtetuks tunnistatud võlatunnistuste alusel ei oleks hageja II seda ka teha saanud.

2-19-6082

38.3.Hagejate nõuded on aegunud (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1). Laenu tagastamise nõue ja laenulepingu alusel arvestatud intressinõue muutusid laenulepingu järgi sissenõutavaks 31.12.2013 ning nõuete aegumistähtaeg lõppes 31.12.2016. Nõuded esitati pankrotimenetluses 08.11.2018. Võlatunnistus II ei mõjutanud kõnealuste nõuete sissenõutavaks muutumist võlgniku suhtes. Võlatunnistused I-III ei oma tähendust ka aegumise võimaliku katkemise küsimuses. Isegi kui jaatada katkemist, tuleks 3-aastast aegumistähtaega arvestada alates 18.05.2015 (võlatunnistuste II ja III kuupäevad) ja aegumistähtpäevaks oleks olnud 18.05.2018. Nõuete tasaarvestamise kohta sõlmitud kokkulepped ei mõjuta hagi aegumist võlatunnistustest sõltumatute nõuete osas. Kokkulepetes on käsitletud ainult alates 19.05.2015 arvestatud intresse (preambuli p III ja p 1 ja 3). Hagejatel ei ole võimalik tugineda tagasivõidetud tehingutele nõuete aegumise ümberlükkamiseks, kuna tehingu kehtetuks tunnistamisel lakkab tehing olemast algusest peale. See, et võlausaldaja võib soovida teha oma nõudega tulevikus tasaarvestusi, ei anna võimalust aegunud nõude tunnustamiseks. Aegumine annab pankrotimenetluses aluse võlausaldaja nõude tunnustamisele vastuvaidlemiseks. Pankrotimenetlus ei ole suunatud võlausaldaja tasaarvestusvõimaluste tagamisele. Sellega peab tegelema võlausaldaja ise seaduses sätestatud piire (PankrS § 99) arvestades.
39.Maakohus jättis menetluskulud hagejate kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1, § 168 lg 2). Kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud 23 590,50 euro ulatuses. Juhindudes TsMS § 165 lg-st 1 mõistis kohus menetluskulude hüvitise hagejatelt kostja kasuks välja võrdsetes osades, igalt hagejalt 7863,5 eurot (23 590,50 / 3). Hageja II apellatsioonkaebus
40.Hageja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hageja II hagi rahuldamata ja rahuldas kostja vastuhagi ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja II palub teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hageja II hagi ning jätta vastuhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
41.Vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Vastuhagi oli esitatud tingimuslikult ning tingimuse äralangemise tõttu oleks kostja pidanud kas vastuhagist loobuma või seda TsMS-is sätestatud korras muutma. Samuti on vastuhagi esitatud valede kostjate vastu, kes ei olnud võlatunnistuste poolteks. Seega ei olnud kostjal võimalik vastuhagiga saavutada taotletavat eesmärki. Igal juhul oleks pidanud vastuhagi jätma hageja II suhtes rahuldamata nende võlatunnistuste osas, mille pooleks hageja II ei olnud. Kostja oleks pidanud esitama eraldi teises menetluses võlatunnistuste tagasivõitmise hagi Tankudi, hagejate II ja III vastu, sest vastuhagina ta ei saanudki seda käesolevas asjas esitada. Vastuhagi saab esitada vaid hageja vastu (TsMS § 373 lg 1), kuid hagejad ei olnud käesoleval juhul vastuhagis esitatud nõuete korral õiged kostjad. Maakohus on rikkunud TsMS § 207 lg-t 3.
42.Võlatunnistused ei olnud võlausaldajate huve ega võlgnikku kahjustavad. Tallinna Äripanga AS nõude loovutamisel hagejale III vabanesid nii OÜ Tankud põhivõlgnikuna kui võlgnik käendajana kohustustest kolmanda grupivälise isiku ees ning lõppesid grupi kui terviku kohustused Tallinna Äripanga AS ees. Võlatunnistusest sai eeliseid ka võlgnik. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et nõudeid paisutati. Lepinguga ette nähtud viivisenõude ja leppetrahvi nõude esitamine ei ole nõude paisutamine, vaid võlausaldaja õiguse realiseerimine. Võlatunnistuses juba tekkinud leppetrahvi nõude olemasolu kinnitamine ja tunnistamine ei saa olla võlausaldajate huve kahjustav. Igal juhul ei ole kohus arvestanud seda, et võlausaldajad on leppetrahvinõuetest loobunud.

2-19-6082

43.15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistused on käsitatavad kompromisslepingutena, mistõttu on Riigikohtu praktikast tulenevalt võimalik välistada VÕS § 113 lg 6 kohaldamine ja seetõttu arvestada viivist intressivõlalt. Kuna võlatunnistused on deklaratiivsed, siis ei välista kõrvalnõude fikseerimine deklaratiivses võlatunnistuses viivise vastuväite esitamise võimalust.
44.Maakohus tunnistas ebaõigesti kehtetuks ka need kokkulepped, mille kehtetuks tunnistamist ei ole kostja taotlenud. Selliselt on maakohus väljunud hagi lahendamise piiridest.
45.Hageja II nõuet tulnuks tunnustada sõltumata sellest, kas võlatunnistused tunnistati kehtetuks või mitte. Maakohus on eksinud leides, et hageja II ei saa nõuda alates 01.01.2014 arvestatud viivist. Hagejale II loovutati viivisenõue 18.05.2015 lepingu alusel, nõude loovutamise leping on kehtiv. Kohtu seisukoht, et viivise maksmise kohustus tekib viivise tasumise nõude esitamisest, ei põhine seadusel. Viivise nõudmise õigus tekib seaduse või lepingu alusel ega eelda kirjaliku viivisenõude esitamist.
46.Nõuded ei ole aegunud. Isegi kui võlatunnistused tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, siis ei mõjuta see laenulepingu aegumistähtaja või selle täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppeid, sest neid ei ole tagasi võidetud ja nende tagasivõitmiseks puudub ka alus. Igal juhul tuleb vastavalt 15.01.2014 kokkuleppe p-le 3 lähtuda 10-aastasest aegumistähtajast. Nõuete tunnustamata jätmine aegumise tõttu oleks vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6). Ajal, mil esitati pankrotimenetluses nõudeavaldused, ei olnud nõuded aegunud. Aegumise kohaldamine 5 aastat tagasi esitatud nõudele on ilmselgelt ebaõiglane ja hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti jääks võlausaldajad aegumise kohaldamisel ilma õigusest kasutada oma nõuet PankrS § 99 lg 1 alusel tasaarvestuseks.
47.Hagejalt II võrdselt teiste hagejatega menetluskulude väljamõistmine on ilmselgelt põhjendamatu, sest hageja II ei olnud kahe tagasivõidetud tehingu pool, mistõttu ei peaks nimetatud tagasivõitmise hagisid hageja II vastu ka menetlema. Samuti ei ole halduri kulude väljamõistmine teistelt menetlusosalistelt õiglane ega kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 4, § 171 lgga 1 ja § 172 lg-ga 1, sest halduri esindaja ei ole ühest võlausaldajast sõltumatu ning esindab haldurit menetluses hoolimata sellest, et halduril selleks PankrS § 62 lg 2 kohane nõusolek puudub. Hageja III apellatsioonkaebus
48.Hageja III esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja III hagi ning jätta vastuhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Hageja III palub jätta menetluskulud kostja kanda.
49.Vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata, kuna 22.03.2021 vastuhagi oli esitatud läbivaatamiseks ainult juhul, kui kohus leiab, et võlatunnistused on konstitutiivsed. Hagejad loobusid tuginemast võlatunnistuste konstitutiivsusele ning kohus ei ole võlatunnistuste konstitutiivsust tuvastanud. Maakohtu otsus vastuhagi läbivaatamise ja rahuldamise kohta on pooltele üllatuslik, kuna kohus ei ole eelnevalt võtnud seisukohta selle kohta, et kohus vaatab kostja vastuhagi läbi ka juhul, kui võlatunnistuste konstitutiivsus ei ole eelnevalt tuvastanud. Lisaks ei ole vastuhagi esitatud kõigi võlatunnistuste poolte (sh OÜ Tankud) vastu ning seega ei ole vastuhagiga võimalik saavutada selle eesmärki.
50.Alternatiivselt tuleb jätta vastuhagi rahuldamata. Võlatunnistused ei kahjustanud võlgniku ja tema võlausaldajate huve. Võlatunnistuste andmine oli võlgniku huvides.

2-19-6082

51.Kuigi hagejal III võlausaldajana oleks olnud õigus võlgniku suhtes oleva nõude sissenõudmiseks pankrotihoiatuse ja -avalduse esitamise teel, kohustus hageja III 15.01.2014 võlatunnistuse tulemusena seda mitte tegema, mis oli võlgniku huvides.
52.Võlatunnistustega on võlgniku kohustusi vähendatud, lisaks nõuavad hagejad nõuete tunnustamist oluliselt väiksemas ulatuses. 18.05.2015 võlatunnistuse p-s 4 pikendati laenulepingust tulenevate maksete tasumise lõpptähtaega kuni 19.05.2020 ning p-s 3 lepiti kokku intressimääras 25% aastas, mis oli oluliselt väiksem Tallinna Äripangaga sõlmitud laenulepingus kokku lepitud viivisest 73% aastas. Lisaks loobus hageja III p-s 5 põhivõlgnevust ületava viivise arvestamisest. Ilma kokkuleppeid sõlmimata oleks võlgnevus viiviste arvelt kasvanud veelgi suuremaks.
53.Hagejad on 2023. aasta mais loobunud leppetrahvinõuetest, mistõttu ei saa selles osas võlausaldajate huvide kahjustamist toimuda. Samuti on loobutud leppetrahvilt arvestatud viivise- ja intressinõuetest.
54.Maakohus jättis tehingute majandusliku sisu ettevõtete grupi kontekstis täielikult hindamata ja täitmata ringkonnakohtu otsuse p-s 59 antud juhise (TsMS § 658 lg 2). 18.05.2015 võlatunnistuses fikseeriti makse tasumise lõpptähtaeg 19.05.2020 (p 4) ning vastutasuks laenulepingu tähtaja pikendamise eest nõustusid OÜ Tankud ja võlgnik intressi tõstmisega 25%-ni aastas (p 3). Nii saavutati võlatunnistuste andmisega grupisisene stabiilsus, välditi võla kohest sissenõudmist võlgnikult ja OÜ-lt Tankud ning leiti mõistlik tasakaal kõigi grupiliikmete võlausaldajate huvide vahel. Maakohus on põhjendamatult pidanud asjakohatuks viiteid UNCITRAL-i dokumentidele.
55.Maakohus leidis, et ühingud on PankrS § 117 lg 3 alusel lähikondsed, aga ei ole seda piisavalt põhjendanud, mh ei ole maakohus vastuhagi kontekstis ühingute vahelist lähikondsust sidunud kehtivast Riigikohtu praktikast tulenevate eeldustega – võlgniku juhatuse liikme või osaniku majandusliku kasuga (RKTKo 13.11.2019, 2-16-18957, p 11).
56.Maakohus ei ole analüüsinud, kuidas võlatunnistused kahjustasid võlgniku kui käendaja huve. Käenduslepingu sõlmimine oli võlgniku huvides.
57.Maakohus on põhjendamatult tunnistanud kehtetuks tehingud, mille kehtetuks tunnistamist ei ole kostja taotlenud, väljudes selliselt hagi lahendamise piiridest. Kohtul puudus õiguslik alus tunnistada kehtetuks 15.01.2014 või 18.05.2015 kokkulepetest neid tehinguid, mis ei ole käsitletavad võlatunnistustena: 1) 15.01.2014 kokkuleppe p 3, millega laenulepingust ja selle lisadest ning sellega seotud kokkulepetest tulenevate nõuete aegumistähtaega pikendati 10 aastani; 2) 15.01.2014 kokkuleppe p 5, millega hageja III kinnitas, et ei esita võlgnike osas pankrotihoiatust ega -avaldust; 3) 15.01.2014 kokkuleppe p 6, millega lepiti kokku, et kokkuleppe p 5 ei tähenda, et hageja III mingis osas oma nõuetest loobuks; 4) 18.05.2015 kokkuleppe p 3, millega lepiti kokku intressi tasumises 25% aastas, ja p 6, millega lepiti kokku intressi arvestamise aluseks oleva summa suuruses; 5) 18.05.2015 kokkuleppe p 4, millega laenulepingust tulenevate maksete tasumise lõpptähtajaks lepiti kokku 19.05.2020; 6) 18.05.2015 kokkuleppe p 5, millega hageja III loobus laenulepingust tulenevaid muid makseid ületava viivise arvestamisest; 7) 18.05.2015 kokkuleppe p 7, millega hageja III kinnitas 15.01.2014 kokkuleppe p-des 5-6 kokku lepitut.
58.Maakohus on võlatunnistused tervikuna tagasi võitnud, kuigi isegi vastuhagi rahuldamise korral oleks võimalik leida, et muud võlatunnistustes sisalduvad kokkulepped (nt nõude sissenõutavuse edasilükkamine laenumaksete tagastamise lõpptähtaja pikendamise kaudu)

2-19-6082 võivad võlatunnistuse tagasivõitmisest hoolimata endiselt kehtivad olla. Maakohus on jätnud täielikult järgimata ringkonnakohtu kohustuslikud juhised (TsMS § 658 lg 2).

59.Võlatunnistuste tagasivõitmine ei muuda kehtetuks nõuete loovutamist. Kostja oleks pidanud esitama täiendavalt hagejate I ja II suhtes neil võlgniku vastu olevate nõuete osas vastuhagi alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1), mida kostja teinud ei ole. Nõuete loovutamise ajal olid võlatunnistused kehtivad.
60.Kohus on jätnud hagid ebaõigesti rahuldamata ja hindamata hagejate konkreetsed nõuded.
61.Maakohus on põhjendamatult leidnud, et nõuded on igal juhul aegunud. Hoolimata võlatunnistuste tagasivõitmisest puudub alus laenulepingu aegumistähtaja või selle täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe tagasivõitmiseks. Nõude aegumist tuleb hinnata nõude esitamise seisuga. 08.11.2018 nõuete tunnustamiseks esitamise ajal ei olnud hagejate võlatunnistustest sõltumatud nõuded aegunud. Lisaks on kostja käitumine OÜ Tankud pankrotimenetluses ning käesolevas tsiviilasjas esitatud väited vastuolulised. Hagejate suhtes oleks lubamatu olukord, kus käesolevas tsiviilasjas jäetakse hagejate nõuded aegumise tõttu täielikult tunnustamata, samas kui samade 15.01.2014 ja 18.05.2015 kokkulepete alusel on kostjal tunnustatud nõue OÜ Tankud pankrotimenetluses.
62.Aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega.
63.Maakohus ei ole arvestanud aegumise katkemisega tasaarvestuste tõttu. Võlgnik on nõuet tunnustanud alates 01.01.2016 teostatud tasaarvestustega. Kuigi tasaarvestust teostati täiendava intressinõudega, on tasaarvestuskokkulepetes selgelt mainitud laenu- ja käenduslepingust tulenevaid nõudeid. Vastustaja seisukoht
64.Kostja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja menetluskulud hagejate II ja III kanda.
65.Hageja II apellatsioonkaebus tuleb jätta osaliselt läbi vaatamata, kuna ta taotleb nõude tunnustamist suuremas summas kui maakohtus. Hageja II ei saa apellatsioonimenetluses taotleda enda nõude tunnustamist suuremas summas kui 128 111,22 eurot.
66.Kostja vastuhagi läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust. Ekslik on hagejate väide, et kostja vastuhagi oli tingimuslik. Kostja on 11.04.2023 ja 12.05.2023 vastuhagi täpsustanud ning palunud selle läbi vaadata ja lahendada tingimusteta. Maakohus andis 21.08.2023 määruses nõusoleku vastuhagi täpsustamiseks. Hagejad ei esitanud maakohtu 21.08.2023 määrusele vastuväidet TsMS § 333 sätestatud korras. Põhjendamatu on hagejate väide, mille kohaselt oli vastuhagi esitatud valede isikute vastu.
67.Hagejad ei ole varasemas menetluses väitnud, et menetlusse tuleks kostjana kaasata OÜ Tankud. Sellise väite on hagejad esitanud apellatsioonkaebustes. Lisaks ei saa hagejad II ja III tugineda väitele, et maakohus rahuldas kostja vastuhagi vääralt ka hageja I suhtes. Vastuhagi läbi vaatamata jätmise aluseks ei saa olla see, et deklaratiivsele võlatunnistusele saab esitada osa vastuväiteid ka vastuhagi esitamata.
68.Maakohus tunnistas vastuhagis vaidlustatud 15.01.2014 ja 18.05.2015 lepingud õigesti ja põhjendatult kehtetuks. Maakohus ei väljunud vastuhagi lahendamisel selle piiridest. Kostja taotles vastuhagis 15.01.2014 ja 18.05.2015 lepingute kehtetuks tunnistamist võlgnikku

2-19-6082 puudutavas osas tervikuna, mitte üksnes lepingutes sisaldunud deklaratiivsete võlatunnistuste kehtetuks tunnistamist. Hagejad on alles apellatsioonkaebustes asunud väitma, et 15.01.2014 ja 18.05.2015 lepingute puhul tuleb eristada võlatunnistusi ja muid kokkuleppeid. Kuna tegemist on uue väitega, tuleb see jätta tähelepanuta.

69.Maakohus asus õigesti seisukohale, et vaidlustatud tehingud kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve.
70.Maakohus jättis hagejate nõuded õigesti tunnustamata. Maakohus leidis õigesti, et hagejate nõuded on aegunud tulenevalt 15.01.2014 ja 18.05.2015 lepingute kehtetuks tunnistamisest võlgnikku puudutavas osas.
71.Hagejate II ja III nõuded tuleb jätta täies ulatuses tunnustamata ka juhul, kui kostja vastuhagi 15.01.2014 ja 18.05.2015 lepingute kehtetuks tunnistamiseks võlgnikku puudutavas osas jääks läbi vaatamata või rahuldamata.
72.Maakohtu otsust ei ole alust tühistada ega muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotamisel tuleb igal juhul arvestada sellega, et hagejad II ja III on enda nõuetest menetluse käigus olulisel määral loobunud. Samuti tuleks menetluskulude jaotamisel arvestada TsMS § 169 lg 3 kohaselt sellega, et hagejad II ja III on esitanud menetluses mitmeid alusetuid väiteid, millega on põhjustanud täiendavaid menetluskulusid. Asjakohatud on hageja II väited, et kostja lepinguline esindaja ei vasta PankrS § 62 lg 2 nõuetele ning et tema poolt kostjale osutatud õigusabi eest tasumine toimub vastuolus PankrS-i regulatsiooniga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

73.Ringkonnakohus leiab, et hageja II ja hageja III apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus jaotab ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud ning määrab need kindlaks (TsMS § 174 lg 3).
74.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Käesoleval juhul on hageja II ja hageja III esitanud apellatsioonkaebused osas, milles maakohus rahuldas kostja vastuhagi ja tunnistas 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistused kostja suhtes kehtetuks ning jättis hageja II ja hageja III hagid kostja pankrotimenetluses esitatud nõuete tunnustamiseks rahuldamata. Hageja II vaidlustas ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise tema osas. Hageja I apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega hindab ringkonnakohus maakohtu otsust hageja II ja hageja III apellatsioonkaebuste alusel nende hagejate suhtes. Hageja I suhtes on maakohtu otsus jõustunud.
75.Ringkonnakohus toob esiteks välja asjaolud, mis on maakohtus tuvastatud ning mida apellatsioonkaebustes vaidlustatud ei ole. -

02.11.2007 sõlmisid Tallinna Äripanga AS ja OÜ Tankud (põhivõlgnik, endise ärinimega OÜ Multivara) juriidilise isiku laenulepingu nr 553 (I kd, tl 15–19). Pooled sõlmisid seejärel täiendavaid kokkuleppeid, sh 28.12.2012 kokkuleppe nr 06, millega kehtestati laenusumma tagastamise tähtajaks 31.12.2013, kokkuleppe lisaks oli laenu tagastamise ja intresside maksmise graafik (I kd, tl 28–29).

2-19-6082 -

02.11.2007 sõlmisid Tallinna Äripanga AS ja võlgnik käenduslepingu laenulepingust nr 553 tulenevate põhivõlgniku kohustuste tagamiseks (I kd, tl 20).

-

08.11.2013 teate kohaselt loovutas Tallinna Äripanga AS 07.11.2013 nõudeõiguse loovutamise lepinguga nr 2013/1 (mida ei ole kohtule esitatud) kõik 02.11.2007 sõlmitud laenulepingust nr 553 tulenevad nõuded (sh põhinõue, kuid ka kõik kõrvalnõuded) OÜ-le Bravotex (s.o hageja III õiguseellasele). Teate kohaselt oli 07.11.2013 seisuga nõue 461 930,41 eurot (I kd, tl 30).

-

01.01.2014 esitas hageja III põhivõlgnikule 1 035 252,50 euro suuruse nõude 31.12.2013 seisuga: laenu põhiosa 459 565,53 eurot; jooksvalt arvestatud, aga tasumata intress (2%) 8156,08 eurot; lisaintress (8%) 117 489,88 eurot; leppetrahvid 447 381,52 eurot (191 734,94 + 127 823,29 + 127 823,29) ning viivised 31.12.2013 seisuga 2659,49 eurot (I kd, tl 33 ja pöördel).

-

15.01.2014 edastati nõudekiri ka võlgnikule (I kd, tl 34).

-

15.01.2014 sõlmisid hageja III, põhivõlgnik ning võlgnik käendajana võlatunnistuse ja kokkuleppe (võlatunnistus I), millega põhivõlgnik ja võlgnik tunnistasid hageja III nõuet vähemalt 1 063 570,80 eurot. Seejuures lepiti kokku, et kõikide nõuete aegumistähtaega pikendatakse 10 aastani; võlgnikud kohustuvad tasuma kõik nõuded viivitamatult ning võlasummalt 1 032 593,01 eurot (st ka intressilt, kuid mitte viiviselt) tasutakse viivist 0,2% päevas; samuti, et hageja III ei esitata teatud tingimustel võlgnike suhtes pankrotihoiatusi ega -avaldusi (I kd, tl 35 ja pöördel).

-

18.05.2015 sõlmisid hageja III, põhivõlgnik ning võlgnik käendajana võlatunnistuse ja kokkuleppe (võlatunnistus II), millega põhivõlgnik ja võlgnik tunnistasid hageja III nõuet vähemalt 2 071 381,57 eurot, millest viivis oli 1 038 788,56 eurot ja muu võlgnevus kokku 1 032 593,01 eurot. Kokkuleppega vähendati viivisenõuet 6199,55 euro võrra, et see oleks muu võlaga sama suur. Täiendavalt lepiti kokku maksete tasumise tähtajas 19.05.2020 ning selles, et võlgnikud tasuvad hagejale III summalt 1 765 186,02 eurot (vt summa vähenemise kohta järgmine alap nõude samaaegse osalise loovutamise kohta) intressi 25% kalendriaastas (I kd, tl 37 ja pöördel).

-

18.05.2015 loovutas hageja III nõude loovutamise lepinguga nr 0142 hagejale II temal võlgnike (põhivõlgnik ja võlgnik) vastu olevast viivisenõudest 300 000 eurot (I kd, tl 38 ja pöördel). Hageja II omakorda loovutas 18.05.2015 sellest 230 000 eurot OÜ-le Nordlink (V kd, tl 8-9).

-

18.05.2015 sõlmisid hageja II, põhivõlgnik ning võlgnik käendajana võlatunnistuse ja kokkuleppe (võlatunnistus III), millega põhivõlgnik ja võlgnik tunnistasid hageja II nõuet 70 000 euro ulatuses. Täiendavalt lepiti kokku maksete tasumise tähtajas 19.05.2020 ning selles, et võlgnikud tasuvad hagejale II 70 000 eurolt intressi 25% kalendriaastas; samuti selles, et hageja II ei esitata teatud tingimustel võlgnike suhtes pankrotihoiatusi ega avaldusi (I A kd, tl 52 ja pöördel).

-

16.07.2015 loovutas hageja III 1 536 518,87 eurot oma nõuetest hagejale I, jättes endale nõude 300 000 euro ulatuses, millest põhinõue oli 50 000 eurot, intressinõue 50 000 eurot ja viivisenõue 200 000 eurot (I kd, tl 41 – 42 pöördel).

2-19-6082 -

28.08.2018 nimetas Harju Maakohus määrusega tsiviilasjas nr 2-18-11704 (AS SEB Pank avaldus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks) võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Martin Krupi (II kd, tl 157–159). 17.10.2018 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-18-11704 kuulutati välja võlgniku pankrot ning nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp (I A kd, tl 9–11).

-

Hagejad esitasid pankrotimenetluses oma nõuded 08.11.2018.

-

19.03.2019 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus hagejad IIII taotlesid kostja väitel laenu- ja käenduslepingust tulenevate nõuete tunnustamist kokku 3 245 327,76 eurot. Hageja I nõuet tunnustati 182 184,03 euro ulatuses (V kd, tl 142 ja pöördel; I kd, tl 11–14).

76.Hagejad I, II ja III esitasid kohtule 18.04.2019 ja 22.04.2019 hagiavaldused kostja pankrotimenetluses tunnustamata nõuete tunnustamiseks, mis liideti ühte menetlusse, ning 22.03.2021 esitas kostja samas menetluses vastuhagi 15.01.2014 võlatunnistuse ning kahe 18.05.2015 võlatunnistuse enda suhtes kehtetuks tunnistamiseks.
77.Ringkonnakohus lahendab esmalt apellatsioonkaebused osas, milles need puudutavad kostja vastuhagi rahuldamist (I), seejärel hindab ringkonnakohus hagejate nõudeid olukorras, kus võlatunnistused on kehtetuks tunnistatud (II) ning käsitleb hageja II apellatsioonkaebust menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise peale (III). Viimasena jagab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud ja määrab need kindlaks (IV). I

Kostja vastuhagi

78.Kuna hagejate II ja III apellatsioonkaebuste vastuväited kostja vastuhagi rahuldamise kohta on samasisulised, siis käsitleb ringkonnakohus neid koos. 

Vastuhagi läbivaatamata jätmise taotlused

79.Hagejad II ja III leiavad, et kostja vastuhagi 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistuste ja kokkulepete kehtetuks tunnistamiseks oleks tulnud jätta läbi vaatamata, kuna tegemist oli tingimusliku vastuhagiga ja tingimus oli ära langenud; samuti põhjusel, et vastuhagi oli esitatud valede kostjate suhtes. Hagejad leiavad ka, et maakohus väljus vastuhagi lahendades hagi piiridest. Ringkonnakohus hagejatega ei nõustu ning leiab, et vastuhagi läbi vaatamata jätmiseks alust ei ole ning et seda on menetletud õigel alusel (PankrS § 110).
80.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et lõppastmes oli maakohtu menetluses kostja vastuhagi, mis ei olnud tingimuslik.
80.1.Kostja esitas 22.03.2021 hagejate vastu tingimusliku vastuhagi (III kd, tl 151 jj). Harju Maakohus jättis 19.08.2021 otsusega hagejate I–III hagiavaldused rahuldamata ja kostja vastuhagi läbi vaatamata (III kd, tl 91–105). Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 otsusega tühistati maakohtu otsus ning saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks (III kd, tl 205– 214).
80.2.Asja teistkordsel läbivaatamisel Harju Maakohtus määras maakohus 06.03.2023 istungil pooltele tähtaja tervikseisukohtade ja -avalduste, sh võimalike uute avalduste esitamiseks (IV kd, tl 107). Kostja esitas enda tervikseisukohad ja -avaldused 11.04.2023 (V kd, tl 22–34) ja 12.05.2023 (V kd, tl 141–157), täpsustades mh vastuhagi nõudeid ning taotledes 15.01.2014

2-19-6082 ja 18.05.2015 lepingute kehtetuks tunnistamist (kostjat puudutavas osas) sõltumata sellest, kuidas kohus neis sisalduvad võlatunnistused õiguslikult kvalifitseerib. Ka 01.06.2023 seisukoha p-s 5.5 rõhutas kostja, et vastuhagi ei ole (enam) tingimuslik (VI kd, tl 42 pöördel). Harju Maakohus võttis oma 21.08.2023 määrusega vastu hagejate hagiavaldustest osalised loobumised ning kinnitas samas, et menetlus jätkub ka vastuhagi osas (VI kd, tl 93–94). Maakohus täpsustas määruse p-s 5, et ei nõustu hagejate arvamusega, et kostja on vastuhagi muutnud, kuna algselt tingimuslikult esitatud vastuhagi nõude muutmine tingimusteta nõudeks on sisuliselt nõude kitsendamine, mida ei loeta hagi muutmiseks (TsMS § 376 lg 4 p 2). Samas märkis maakohus, et isegi kui tegemist oleks hagi muutmisega, menetleks kohus seda ikkagi menetlusökonoomilistel kaalutlustel TsMS § 376 lg 2 järgi. Seejärel menetles maakohus vastuhagi mittetingimuslikuna.

80.3.Hagejad II ja III ei esitanud maakohtu 21.08.2023 määruse järgselt vastuväidet kohtu tegevusele. TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. TsMS § 333 lg 2 järgi, kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Sama sätte lg 3 kohaselt ei või lg-s 2 nimetatud juhul menetlusosaline tugineda veale kohtu tegevuses kohtulahendi peale edasi kaevates. Ringkonnakohus leiab, et kui hagejad ei nõustunud maakohtu tegevusega vastuhagi menetlemisel ja leidsid, et kohus rikkus menetlusõiguse norme, oleksid nad pidanud esitama kohtule vastuväite. Hagejad ei ole maakohtus TsMS §-le 333 tuginevat vastuväidet esitanud, kuigi pärast 21.08.2023 määrust on hagejad kohtule esitanud erinevaid menetlusdokumente. Seejuures on hageja II 15.09.2023 seisukohas leidnud hoopis, et vastuhagi tuleks jätta rahuldamata, kuna kostja esitab erinevates tsiviilmenetlustes erinevaid nõudeid (VI kd, tl 113 pöördel). Hageja III on 12.10.2023 seisukohas käsitlenud seda, et kui kohus peaks vastuhagi rahuldamisel võlatunnistused tagasi võitma, siis ei muuda see võlausaldajate nõudeid aegunuks (VI kd, tl 125 pöördel). Seega ei ole hagejad maakohtus tingimusteta vastuhagi menetlemisele vastu vaielnud ega saa esitada asjaomast vastuväidet apellatsioonkaebustes.
80.4.Ringkonnakohus märgib siiski, et isegi kui hagejatel oleks õigus tõstatada tingimusteta vastuhagi menetlemise küsimus apellatsioonkaebustes, ei nõustu ringkonnakohus hagejatega, et vastuhagi tuleks jätta läbi vaatamata. Maakohtul oli õigus TsMS § 376 lg 2 järgi nõustuda hagi muutmisega ning käesoleval juhul – kui nõustuda hagejatega, et tegemist oli vastuhagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses – oli vastuhagi menetlemine menetlusökonoomselt põhjendatud. Vastuhagi lahendamine sellisena, et see ei ole enam seotud ühegi tingimusega, ei pikendanud kohtumenetlust, kuna hagejad olid selleks ajaks kostja vastuhagile sisulised vastuväited juba esitanud. Samuti oli vastuhagi menetlemine põhjendatud hagiavalduste nõuete valguses, st hagiavalduste ja vastuhagi menetlemine samas kohtumenetluses oli sisuliselt põhjendatud. Lisaks leiab ringkonnakohus, et tegemist ei olnud hagi muutmisega, vaid nõude laiendamisega (TsMS § 376 lg lg 4 p 2).
81.Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega II ja III ka selles, et vastuhagi tuleks jätta läbivaatamata seetõttu, et hagejad ei ole õiged kostjad. Kohus ei nõustu hagejatega, et kostja käendajana ei saanud 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistusi ja kokkuleppeid vaidlustada eraldi põhivõlgnikust või et vastuhagi oleks esitatud valede kostjate vastu.
81.1.Kostja on käendajana taotlenud asjaomaste võlatunnistuste tema suhtes kehtetuks tunnistamist. Põhivõlgnik ja käendaja ei pea oma õigusi samas menetluses kaitsma. See, et

2-19-6082 põhivõlgnik OÜ Tankud ei ole käesoleva menetluse osaline, ei ole menetlusõiguse rikkumine, kuna solidaarvõlgnikud ei ole ilmtingimata vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses (vrd nt RKTKo 01.11.2017, 2-13-23176, p 14). Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 65 lg 1 järgi ei ole solidaarvõlgnikud vältimatud kaaskostjad. Muu hulgas hagi põhivõlgniku ja käendaja kui solidaarvõlgnike vastu ei ole olemuslikult lahutamatu, sest tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarvõlgnikud ei ole vältimatud kaaskostjad ka menetluslikel põhjustel, sest ühe solidaarvõlgniku suhtes tehtud otsuse õigusjõud teistele ei laiene (VÕS I komm, § 207, p 3.4.1.3 b). Kui võlausaldajad võivad valida, kas esitada hagi põhivõlgniku või käendaja vastu, siis samamoodi ei pea käendaja võlausaldaja vastu vastuhagi esitamisel kaasama menetlusse põhivõlgnikku.

81.2.Kohus nõustub kostjaga, et käesolevas asjas saab eristada 02.11.2007 laenulepingust tulenevate kohustuste tunnustamist ja täiendavate kohustuste võtmist OÜ Tankud kui põhivõlgniku poolt, ning 02.11.2007 käenduslepingust tulenevate kohustuste tunnustamist ja täiendavate kohustuste võtmist võlgniku kui käendaja poolt. Vaidlustatud 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistustest ei nähtu, et OÜ Tankud oleks sõlminud kokkulepped üksnes tingimusel, et ka käendaja annab võlatunnistuse käenduslepingust tulenevate kohustuste kohta ning sõlmib võlausaldajatega sellega seotud kokkulepped. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et tegemist on täitemenetluses enampakkumise kehtetuks tunnistamisega võrreldava olukorraga (RKTKo 3-2-1-69-11, p 18). Vastupidi, Riigikohus on asunud seisukohale, et võlausaldajal on eraldi võlasuhted põhivõlgnikuga ja käendajaga, mh et võlausaldaja nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu aeguvad eraldi (RKTKo 18.03.2010, 3-21-12-10, p-d 11 ja 12).
81.3.Kohus ei nõustu ka sellega, et hagejad II ja III ei oleks olnud vastuhagi õiged adressaadid. Hageja III oli võlausaldajana 15.01.2014 võlatunnistuse ja kokkuleppe (võlatunnistus I) pool (I kd, tl 35 ja pöördel), samuti ühe 18.05.2015 võlatunnistuse ja kokkuleppe (võlatunnistus II) pool (I kd, tl 37 ja pöördel). Kostja II oli teise 18.05.2015 võlatunnistuse ja kokkuleppe (võlatunnistus III) pool (I A kd , tl 52 ja pöördel). Kostja taotles vastuhagis (nii algses 22.03.2021 kui ka 11.04.2023 ja 12.05.2023 täpsustustes, II kd, tl 151–155, V kd, tl 22–33, V kd, tl 141–156) tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks 15.01.2014 dateeritud võlatunnistus (pooled OÜ Bravotex, OÜ Tankud ja OÜ Hexanor) OÜ-d Hexanor puudutavas osas; 18.05.2015 dateeritud võlatunnistus (pooled OÜ Bravotex, OÜ Tankud ja OÜ Hexanor) OÜ-d Hexanor puudutavas osas ja 18.05.2015 dateeritud võlatunnistus (pooled OÜ Consultest, OÜ Tankud ja OÜ Hexanor) OÜ-d Hexanor puudutavas osas. Seega on kostja kõikide võlatunnistuste puhul märkinud, kelle vahel need on sõlmitud ning palunud need kehtetuks tunnistada teda puudutavas osas. Seda maakohus oma otsuses tegigi.
81.4.Kostja on lisaks märkinud, et hageja II oli õige kostja ka 15.01.2014 lepingu kehtetuks tunnistamise nõudes, ehkki ta ei olnud selle pooleks. Nimelt võib PankrS § 116 lg 2 p 1 järgi tagasivõitmise nõude esitada ka võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu, kellele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. PankrS § 116 lg 3 kohaselt juhul, kui sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud eriõigusjärglane oli omandamise ajal võlgniku lähikondne, eeldatakse, et võlgniku tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud olid talle teada. Nii hageja II kui ka hageja I on hageja III eriõigusjärglased PankrS § 116 lg 2 p 1 mõttes, kuna nad omandasid hagejalt III osaliselt 02.11.2007 laenulepingust tulenevad nõuded OÜ Tankud vastu ja käenduslepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Puudub vaidlus, et nii hageja II kui ka hageja I olid kostja lähikondsed. Järelikult sai 15.01.2014 lepingu kehtetuks tunnistamise nõude esitada ka hageja II ja hageja I vastu. Ringkonnakohus märgib, et hageja I suhtes on maakohtu otsus

2-19-6082 jõustunud ning temaga seonduvat apellatsiooniastmes hinnata ei saa. Mis puudutab hagejat II, siis igal juhul tulenevad 15.01.2014 ja 18.05.2015 tehingute, mille pooleks hageja II ei olnud, kostja suhtes kehtetuks tunnistamisest käesolevas menetluses tagajärjed ka hagejale II. 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistuste ja seal sisalduvate kostjat puudutavate kokkulepete kehtetuse tõttu ei saa kehtida ka nende tehingute järgselt ja alusel hagejale II toimunud nõuete loovutused (nõuete heauskne omandamine ei ole Riigikohtu seisukoha järgi võimalik, vt RKTKo 23.04.2015, 3-2-1-2-15, p-d 18 ja 19). Seetõttu sai kostja esitada vastuhagi selles osas ka hageja II vastu (vt ka käesoleva otsuse p 106.1).

82.Ringkonnakohus ei nõustu ka sellega, et maakohus oleks ületanud vastuhagi nõude piire ning rahuldanud vastuhagi suuremas ulatuses, kui kostja taotles. Ringkonnakohus tõi eelnevalt p-s 81.3 välja, et kostja taotles vastuhagis 15.01.2014 dateeritud võlatunnistuse (pooled OÜ Bravotex, OÜ Tankud ja OÜ Hexanor) OÜ-d Hexanor puudutavas osas; 18.05.2015 dateeritud võlatunnistuse (pooled OÜ Bravotex, OÜ Tankud ja OÜ Hexanor) OÜ-d Hexanor puudutavas osas ja 18.05.2015 dateeritud võlatunnistuse (pooled OÜ Consultest, OÜ Tankud ja OÜ Hexanor) OÜ-d Hexanor puudutavas osas kehtetuks tunnistamist. Kostja on apellatsiooniastmes kinnitanud, et taotles vastuhagis tehingute kehtetuks tunnistamist teda puudutavas osas tervikuna, mitte üksnes lepingutes sisaldunud deklaratiivsete võlatunnistuste kehtetuks tunnistamist. See nähtub mh ka kostja 12.05.2023 menetlusdokumendi resolutsioonist ning selle p-des 8 ja 9 sisalduvatest põhjendustest (V kd, tl 141–156). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et vastuhagist nähtub selgelt, et vaidlustatud olid ka muud võlatunnistustes I-III sisalduvad kostja kohustusi käsitlevad tingimused. Hagejad II ega III ei ole maakohtu menetluses tuginenud sellele, et vaidlusalused tehingud oleksid kostjat puudutavas osas osadeks jagatavad TsÜS § 85 tähenduses, mistõttu ei saanudki maakohus omal algatusel hakata tehinguid osadeks jagama. Tegemist on ringkonnakohtus esitatud uue (ja tõendamata) väitega, mille kohus jätab arvesse võtmata.
83.Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et kostja ei tugine tehingute tühisusele, vaid on esitanud PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel tagasivõitmise hagi tulenevalt sellest, et tehingutega on kahjustatud võlgniku võlausaldajaid. Kohus nõustub, et taotletava eesmärgi saavutamiseks pidi kostja esitama vastuhagi, sest tema võlausaldajate kahjustamisel põhinevaid nõudeid ei oleks saanud lahendada vastuväidete alusel (vrd RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Praeguses kontekstis ei oma tähtsust hagejate väide, et kui vaidlustatakse deklaratiivsed võlatunnistused, siis ei ole vaja vastuhagi esitada (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 44).
84.Mis puudutab hageja III poolt esmakordselt Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2024 istungil märgitut, et kostja on hagi esitanud üldse valel alusel ning hagi oleks tulnud esitada PankrS § 114 alusel ning sel juhul ei oleks see tähtaegne (VII kd, tl 127 pöördel, ajamärge 00:16:53), siis jätab ringkonnakohus selle väite arvesse võtmata. Kuigi õiguse kohaldamine on kohtu õigus ja kohustus, siis kuna käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus, et maakohus lahendas asja õigesti PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel, siis ei pea kohus alternatiivseid aluseid hindama. Ringkonnakohus märgib siiski, et pankrotiseaduses puudub õigusnorm, mis keelaks tugineda tagasivõitmise hagi esitamisel üldalusele (PankrS § 110) ka siis, kui esineksid asjaolud, mis võimaldavad tagasivõitmist erialustel (RKTKo 28.10.2008, 3-2-1-87-08, p 13; PankrS § 111– 114, vt ka Mari Agarmaa, „Maksejõuetusõiguse revisjon“, 2018, lk 95–97). Kuna erinevad tagasivõitmise alused ei välista üksteist, siis kui tehingut ei saa kehtetuks tunnistada erialusel, võib see olla ikkagi võimalik üldalusel, st PankrS § 110 alusel (V. Kõve, „Maksejõuetusõigus. Käsiraamat“, 2024, lk 306, ääremärkus 823).

2-19-6082

85.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus pidi vastuhagi sisuliselt menetlema ning ka apellatsiooniastmes kuulub hindamisele vastuhagi, mis ei ole tingimuslik. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus seega apellatsioonkaebuste sisulisi vastuväiteid vastuhagile. 

Vastuväited vastuhagi rahuldamisele

86.Hagejad II ja III leiavad, et kostja vastuhagi oleks tulnud igal juhul jätta rahuldamata, eelkõige, kuna vaidlustatud võlatunnistused ei kahjustanud võlausaldajate huve. Ringkonnakohus hagejatega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vastuhagi õigesti rahuldanud ning õigesti tunnistanud PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kostja suhtes kehtetuks 15.01.2014 võlatunnistuse ja kaks 18.05.2015 võlatunnistust. Osas, milles ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ringkonnakohus neid ei korda (TsMS § 654 lg 6), kuid ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi võlausaldajate huvide kahjustamise osas apellatsioonkaebuste väidetele vastates.
87.Ringkonnakohus vastab esiteks hagejate II ja III apellatsioonkaebuste väidetele selle kohta, et Harju Maakohus ei järginud vaidlustatud otsuse tegemisel Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 otsuses antud juhiseid tuvastada, kas vastuhagis vaidlustatud võlatunnistused oli deklaratiivsed või konstitutiivsed või on osaliselt käsitletavad kompromissilepinguna. Ringkonnakohus selgitab, et asja esimesel läbivaatamisel maa- ja ringkonnakohtus tuginesid kõik hagejad sellele, et võlatunnistused I, II ja III on konstitutiivsed. Kuna maakohus ei olnud 19.08.2021 otsust tehes neid väiteid hinnanud, saatis ringkonnakohus asja maakohtule uueks arutamiseks. Asja uuel läbivaatamisel muutsid kõik hagejad selles osas oma seisukohti ning tuginesid sellele, et võlatunnistused I, II ja III on deklaratiivsed. Seega ei tuginenud ükski menetlusosaline asja uuel läbivaatamisel maakohtus sellele, et tegemist oleks konstitutiivsete võlatunnistustega. Seega puudus maakohtul 19.10.2023 otsuse tegemisel vajadus ja võimalus hinnata, kas tegemist võis olla konstitutiivsete võlatunnistustega (RKTKo 26.04.2006, 3-2-121-06, p 17). Põhimõttele, et kohus ei saa omaalgatuslikult võlatunnistusi konstitutiivseks lugeda, on hageja II ise tuginenud ka oma apellatsioonkaebuse p-s 2.2.4, leides, et sel põhjusel tuleb vastuhagi jätta läbi vaatamata (VII kd, tl 10 pöördel). Ringkonnakohus on juba selgitanud, et nõustub kostjaga, et käesoleval juhul tuli vastuhagi menetleda ka olukorras, kus tegemist võis olla deklaratiivsete võlatunnistustega, kuna kostja pankrotihaldur on esitanud tagasivõitmise hagi pankrotiseaduse alusel, kuid sellises olukorras ei olnud vaja enam hinnata seda, kas võlatunnistused võiksid olla konstitutiivsed. Hagejate II ja III väitele, et tegemist oli kompromissiga VÕS § 578 tähenduses, vastab kohus allpool tehingute tingimusi hinnates (pd 93.2.1, 93.4).
88.PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist, kui tehing tehti viie aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.
89.Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja pankrotihaldur on esitanud tagasivõitmise hagi viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Ajutise halduri nimetamise ajaks 28.08.2018 ei olnud möödunud viis aastat ei 15.01.2014 ega 18.05.2015 tehingutest.
90.Samuti on tuvastatud, et tehingud olid tehtud PankrS § 117 lg 2 p 2 ja 5 ja lg 3 tähenduses lähikondsete vahel, kuna kõigis äriühingutes olid tegelikeks kasusaajateks XX ja YY (vt mh skeemid I kd, tl 223, II kd, tl 10). Hageja II ja hageja III kinnitasid Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2024 istungil, et nad ei vaidlusta seda, et 15.01.2014 ja 18.05.2015 tehingute pooled olid

2-19-6082 lähikondsed (VII kd, tl 127 pöördel, ajamärked 00:10:10, 00:10:41). Seega puudub ringkonnakohtul vajadus täiendavalt käsitleda küsimust, milles vaidlust ei ole.

91.Vastuseks apellatsioonkaebuste väitele, et Tallinna Äripanga AS ei olnud hagejate ega kostja lähikondne, märgib ringkonnakohus, et Tallinna Äripanga AS-iga 2007. aastal sõlmitud laenulepingut ja käenduslepingut ei ole käesolevas menetluses vaidlustatud, mistõttu ei oma algse laenuandjaga lähikondsuse puudumine tähtsust. Kostja on vaidlustanud üksnes kolm hiljem nõude omandajatega – kes olid lähikondsed – sõlmitud võlatunnistust, kuna neis sisalduvad tingimused kahjustasid võlgniku ja tema teiste võlausaldajate huve.
92.Samal põhjusel ei pea ringkonnakohus hoolimata hagejate väidetest hindama 2007. a laenulepingut ja käenduslepingut, sh asjaolusid, miks kostja üldse põhivõlgniku laenu käendas. Isegi kui algse laenulepingu sõlmimine oleks olnud kostja huvides ja ta oleks laenu käendanud enda huvidest lähtuvalt, on käesoleval juhul vaidluse all üksnes 07.11.2013 Tallinna Äripanga AS nõude loovutusele järgnevalt sõlmitud võlatunnistused I, II ja III, millega põhivõlgniku algset võlga panga ees lõppastmes mitmekordistati, nagu leidis ka maakohus. Kohus leiab, et algse laenulepingu käendamine ei tähenda, et hilisemaid võlatunnistusi ei saaks hinnata eraldi lähtudes nende kokkulepete tingimustest. Käesoleval juhul on vaidlustatud just see, et 15.01.2014 ja 18.05.2015 võlatunnistuste ja neis sisalduvate kokkulepetega on kostja tunnustanud käenduslepingust tulenevaid nõudeid ja võtnud täiendavaid kohustusi moel, mis suurendas kunstlikult 2007. a laenu- ja käenduslepingust tulenevat võlgnevust (vt ka VII kd, tl 127 pöördel, ajamärge 00:27:56).
93.Poolte vahel ongi peamine sisuline vaidlus selles, kas tehingud kahjustasid kostja teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leiab, et kostja on tõendanud teiste võlausaldajate huvide kahjustamise ning et hagejate II ja III vastuväited ei lükka seda ümber. Kuna ka selles osas on hagejate II ja III väited samasisulised, vastab ringkonnakohus neile alljärgnevalt koos.
93.1.Kohus ei nõustu hagejate põhjendustega selle kohta, et kostja huvides oli 15.01.2014 võlatunnistuse p 5 kokkulepe, samuti 18.05.2015 hagejaga II sõlmitud võlatunnistuse p 5 kokkulepe, et hagejad II ega III ei esita võlgnike (st ka kostja) suhtes pankrotihoiatust ega pankrotiavaldust enne ega juhul, kui seda ei tee kostja suhtes AS SEB Pank (sh kui selgub, et AS-il SEB Pank puudub kostja vastu isiklik nõue). Nimetatud lubadused olid sisutud ning edendasid tegelikkuses vaid hageja III ja hiljem hageja II huve.
93.1.1.Kostja on välja toonud, et juba Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-1840 (mis jõustus 17.10.2013) oli tunnistatud lubatavaks AS SEB Pank laenulepingust tulenevate nõuete sundtäimine kostja vastu 4 545 088,35 euro põhinõude ja 1 554 007 euro viivisenõude ulatuses, kuna nimetatud otsusega jäeti rahuldamata kostja hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (II kd, tl 175–184). Seega oli võlatunnistuste sõlmimise ajal teada, et AS-il SEB Pank on võlgniku vastu isiklik üle 6 miljoni euro suurune nõue.
93.1.2.Samal ajal on kostja piisavalt põhistanud, et võlgnik oli juba 2013. aastal maksejõuetu, mistõttu oli tegelikult võlgnikul endal ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus. Sellises olukorras ei saa hagejate III ja II lubadusi mitte esitada kostja vastu pankrotihoiatust või -avaldust pidada kostja huvides olevaks vastusoorituseks. Kostja pankrotihaldur on välja toonud, et 31.12.2013 seisuga oli võlgnikul majandusaasta aruande järgi vara 4 027 440 eurot, kohustusi 4 657 964 eurot (seejuures ei olnud selles majandusaasta aruandes kohustusena kajastatud eelmises alapunktis märgitud võlga AS SEB Pank ees) ning tema omakapital oli negatiivne summas 630 524 eurot (II kd, tl 162–172). Seetõttu esitas

2-19-6082 sõltumatu vandeaudiitor märkusega aruande, kus tõi välja, et lühiajalised kohustused kokku 4 657 964 eurot ületavad käibevara 97 856 eurot (II kd, tl 171). Selline seis on käsitatav maksejõuetusena (RKTKo 25.02.2013, 3-2-1-188-12, p 14; vt ka kehtiva PankrS § 31 lg 12). Lisaks sõlmis võlgnik 22.07.2013 hagejaga I kokkuleppe, millega muudeti kaubanduskeskuse üürilepingut (opereerimislepingut) selliselt, et piirati võlgniku võimalust saada oma kinnistutest üüritulu ajavahemikul 2014–2028 (k.a) üle 100 000 euro aastas (II kd, tl 173–174). Kuna võlgnik müüs 2014. a jaanuaris talle kuulunud hageja I osa hagejale III hinnaga 2556 eurot, kaotas ta lisaks võimaluse saada hagejalt I dividenditulu (II kd, tl 154 pöördel, vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-19-12725, VII kd, tl 41–51). Võlgniku 17.10.2018 pankroti väljakuulutamise määruses on samuti kajastatud, et ajutine haldur on maksejõuetuse tekkimise üheks asjaoluks pidanud koosmõjus seda, et võlgnik ei täitnud laenukohustusi AS SEB Pank ees, samas sai võlgnik kaubanduskeskuste üürnikelt tasu operaatori Hexanor Haldus OÜ vahendusel kordades väiksemates summades, kui üüritulu üürnikelt laekus (kd I A, tl 9–11). Kuna üüritulu kostjale väiksemas ulatuses maksmise kokkulepe sõlmiti 2013. aastal ning ka AS SEB Pank 6 miljoni suurune nõue oli sel ajal juba teada, on piisavalt põhistatud, et kostja oli käesolevas asjas vaidlustatud võlatunnistuste sõlmimise ajal juba maksejõuetu (vt ka RKTKo 25.02.2013, 3-2-1-188-12, p 14).

93.2.Ringkonnakohus leiab, et maksejõuetu kostja, kellel oli AS SEB Pank ees umbes 6 miljoni euro suurune võlg, ega tema teiste võlausaldajate huvides ei saanud olla 15.01.2014 võlatunnistuse I sõlmimine, millega tunnistati võlga 1 063 570,80 eurot (sh intress, millelt hakati arvestama viivist, ja küsitavad leppetrahvid), kohustuti selle võla viivitamatuks tasumiseks, lepiti kokku, et summalt 1 032 593,01 eurot (st viiviseid arvestamata) tuleb edasi tasuda viivist 0,2% päevas ning pikendati kõikide nõuete aegumistähtaega TsÜS § 145 lg 2 mõttes 10 aastani. Vastupidi, selliste kohustuste võtmine kahjustas teiste võlausaldajate huve.
93.2.1.Nimelt liideti 15.01.2014 võlaks, millelt hakati viivist lugema, ka intress, mis on VÕS § 113 lg 6 järgi keelatud. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et ei nõustu hagejate II ja III väitega, et võlatunnistused, sh 15.01.2014 võlatunnistus I, võiks olla käsitatav kompromissilepinguna VÕS § 578 tähenduses, mis võimaldaks arvestada intressilt viivist. Kompromissilepinguga peavad järeleandmisi tegema kõik pooled (RKTKo 11.06.2008, 3-2-144-08, p 16). 15.01.2014 võlatunnistuses ei ole hageja III teinud mingeid omapoolseid järeleandmisi, kuivõrd kostja vastu pankrotiavalduse esitamisest hoidumine oli hilisemat asjade käiku hinnates üksnes hageja III enda huvides (ühe aasta ja 4 kuuga oli viivis kasvanud 2014. a küsitavalt fikseeritud „põhivõla“ suuruseks ning seejärel oli uue kokkuleppega võimalik fikseerida omakorda see summa „põhivõlana“ ja hakata sellelt arvestama 25% intressi kalendriaastas). Samal ajal tunnistas kostja hageja III ees kohustusi, mida tal ei pruukinud olla, ning nõustus nõuete aegumistähtaja pikendamisega 10 aastani. Hagejad ei ole usutavalt selgitanud, kuidas sai aegumistähtaja pikendamine olla kostja või tema teiste võlausaldajate huvides. Kuna ringkonnakohus leiab, et 15.01.2014 võlatunnistus ei ole käsitatav kompromissilepinguna, siis oli igal juhul seadusega vastuolus 15.01.2014 võlatunnistuses intressilt viivise arvestamine (VÕS § 113 lg 6, vt ka laenulepingu p 1.5, I kd, tl 15).
93.2.2.Teiseks liideti 15.01.2014 võlaks, millelt hakati viivist lugema, kolm leppetrahvi kokku summas 447 381,79 eurot, mille tunnustamise nõudest on hagejad käesolevas kohtumenetluses loobunud. Kostja on esitanud erinevaid vastuväiteid leppetrahvide kehtivuse ja lubatavuse kohta. Kostja väitis, et leppetrahvi nõudmise aluseks olnud laenulepingu tingimused oli ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused (igakordse rikkumise eest 10% või 15% laenusummast, sh sõltumata sellest, mis summas on laenu põhiosa tagastamata – st tegelikkuses oli konkreetne leppetrahv juba vastavalt 27% ja 41% tagastamata laenusummast; leppetrahv oli ette nähtud ka iga väheolulise rikkumise eest). Teiseks väitis kostja, et hageja III ei ole

2-19-6082 tõendanud, et ta üldse omandas Tallinna Äripanga AS-lt õiguse esitada kostja vastu leppetrahvi nõudeid, mida pank ise ei olnud esitanud. Nimelt ei ole asjas esitatud nõude loovutamise lepingut, vaid üksnes 08.11.2013 teade nõude loovutamise kohta, kus on märgitud, et loovutatud on nõue summas 461 930,41 eurot. Seega ei ole võimalik tuvastada, kas tegemist oli nõude loovutamisega VÕS § 164 mõttes või lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 mõttes. Kostja väitel toimus nõude loovutamine, st leping ei läinud tervikuna üle (kuna ei ole tõendatud vastupidist) ning seetõttu on loovutatud vaid sissenõutavaks muutunud nõuded, mille hulka leppetrahvinõuded ei kuulunud (kuna pank ei olnud neid nõudnud). Kostja väitis, et laenulepingus sätestatud leppetrahvikohustused kindlustamis- ja informeerimiskohustuse rikkumise eest ei taganud põhinõude täitmist. Kui hagejale III ei ole läinud üle kõik õigused ja kohustused, sai talle üle minna vaid sellise leppetrahvi nõudeõigus, mis on nõudega seotud.

93.2.3.Kuigi Tallinna Ringkonnakohus oma 22.06.2022 otsuse p-s 58 tõi samuti esile, et pooltevahelisest vaidlusest tulenevalt tuleb hinnata, millised õigused ja kohustused on hagejale III 07.11.2013 nõude loovutuse lepingu alusel üldse üle läinud, siis kuna hagejad loobusid asja uuel läbivaatamisel leppetrahvi nõuetest, ei ole seda põhjalikumalt hinnatud. Hageja II on oma apellatsioonkaebuses tuginenud üksnes sellele, et leppetrahvi oli õigus nõuda; hageja III aga sellele, et kohtumenetluses on leppetrahvi nõuetest loobutud, seega ei saanud leppetrahvi võlatunnistuses fikseerimine kahjustada võlgnikku ega tema võlausaldajaid. Ringkonnakohus leiab, et esile toodust tulenevalt saab lähtuda eeldusest, et võlgnikku ja tema teisi võlausaldajaid kahjustas 15.01.2014 võlatunnistusega kohustuse võtmine tasuda viivitamatult kokku leppetrahve summas 447 381,79 eurot, mille nõudmise õigust ei pruukinud hagejal III üldse olla ja/või mille aluseks olevad tüüptingimused võisid olla tühised. Kahjustav oli ka kokkulepe hakata sellelt summalt viivitamatult maksma päevas 0,2% viivist (kuna võlgnik oli maksejõuetu, oli selge, et ta „viivitamatult“ midagi ei tasu), millelt pärast 18.05.2015 võlatunnistuste II ja III sõlmimist hakati omakorda arvutama intressi. Hagejate loobumine kohtumenetluses leppetrahvi nõudest ei muuda hinnangut 15.01.2014 kokkuleppele.
93.3.Ringkonnakohus ei nõustu ka hagejate väitega, et 18.05.2015 hagejaga III sõlmitud võlatunnistuse p-s 4 ja 18.05.2015 hagejaga II sõlmitud võlatunnistuse p-s 3 kokkulepitu, et kõikide laenulepingust tulenevate maksete tasumise lõpptähtaeg on 19.05.2020, oleks olnud sellises olukorras võlgniku huvides. Nagu märgitud, oli kostja maksejõuetu juba 2014. a võlatunnistuse sõlmimise ajal ega olnud 18.05.2015 võlatunnistuste sõlmimise ajaks hagejale III võlga mingiski osas tagastanud. Sellises olukorras ei saanud olla ei kostja ega tema teiste võlausaldajate huvides pikendada kõikide võlgade tasumise tähtaega veel 5 aasta võrra (ja jätta samas pankrotihoiatus ja -avaldus esitamata). Mais 2015 kogu võla 2 071 381,57 eurot, sh algse „põhivõla“ 1 032 593,01 euro suuruse viivise (1 038 788,56 eurot) fikseerimisega tagati üksnes hagejate nõuete kasvamise võimalus kostja suhtes (vt järgmine alap).
93.4.Nii ei ole ka 18.05.2015 võlatunnistused II ega III käsitatavad kompromissina, kuna nendega ei leevenenud kostja olukord, vaid fikseeriti uus n-ö põhivõlg, mis oli kogunenud mh viivise seadusega vastuolus arvestamiselt (samuti küsitavalt leppetrahvilt), ning hakati sellelt edasi arvestama 25% intressi aastas. Võlatunnistust II ei muuda kompromissiks ka see, et sellega vähendati viivisevõlga 6199,55 euro võrra (1 038 788,45-1 032 593,01). 15.01.2014 kokkuleppega oli saavutatud ebaseaduslikult suur „põhivõlg“ ning ilma selle tehinguta ei oleks viivisenõue saanud algse 2007. a laenulepingu järgi kaugeltki mitte nii suureks kasvada (kui lähtuda sellest, et viivis on üldjuhul põhjendatud vaid maksimaalselt põhinõude suuruses, sealt edasi tuleb tõendada kahju tekkimist). Eeltoodud asjaoludel tehtud tehingud ei olnud hagejate II ja III järeleandmised kostjale, vaid kokkulepetega suurendati maksejõuetu kostja võlga hagejate ees põhjendamatult ja märkimisväärselt.

2-19-6082

93.5.Ringkonnakohus leiab, et hagejad II ja III ei ole tõendanud oma väidet, et 15.01.2014 ja 18.05.2015 tehingud olid tehtud kontserni huvides.
93.5.1.Kohus märgib esmalt, et pooled on eriarvamusel selles osas, millised äriühingud moodustavad ÄS § 6 lg 3 tähenduses üldse kontserni. Hagejad peavad kontserniks ühelt poolt OÜ-d Tankud, kostjat ja hagejat I ning teiselt poolt hagejaid II ja III. Kostja on selgitanud, et kuna 07.01.2014 võõrandas kostja talle kuulunud hageja I osa hagejale III, siis moodustasid 15.01.2014 võlatunnistuse sõlmimise ajal ühe (n-ö võlgnike) kontserni kostja ja OÜ Tankud, ning võlausaldajate kontserni moodustasid hageja I ja tema ainuosanik hageja III. Alates 13.04.2017 kuulus võlausaldajate kontserni ka hageja II, kuna tema ainuosanikuks sai hageja I. Kõigi eelnimetatute tegevust kontrollisid XX ja YY.
93.5.2.Ringkonnakohus nõustub kostja selgitusega kontsernide moodustumise kohta, kuid leiab, et sõltumata sellest, kuidas kontsernid moodustusid, ei ole tõendatud vaidlustatud tehingute tegemine kontserni huvides. Tehingutest nähtub üksnes see, et võlausaldajate kontsern võib olla tegutsenud ühiselt eesmärgiga suurendada n-ö võlgnike kontserni võlgu võlausaldajate kontserni ees, et kostja (või ka põhivõlgniku) pankroti korral oleks võimalik saavutada kontroll pankrotimenetluse üle. Selline tegevus ei saa seaduslikult põhjendada tehingute tegemist, millega kahjustati kostja teiste võlausaldajate huve (mis ongi mh PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi tehingu tagasivõitmise eelduseks). Riigikohus on rõhutanud, et kontsernihuvi järgimisega ei saa õigustada lojaalsuskohustust rikkuvaid kuritarvitusi ega ühtegi sellist tehingut, mis tehakse hoolsuskohustust rikkudes juba maksejõuetu ühingu arvel (vt ÄS § 180 lg 51) või millega põhjustatakse tütarühingu maksejõuetus (RKTKo 24.11.2015, 3-2-1-129-15, p 17; RKTKo 15.01.2014, 3-2-1-149-13, p 41). Käesolevas asjas ei ole 15.01.2014 ega 18.05.2015 tehingute tegemine kontserni huvides tõendatud.
93.6.Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt maakohtuga, et 15.01.2014 ja kahest 18.05.2015 võlatunnistusest (sh neis sisalduvad muud kostjat puudutavad tingimused) nähtub eraldi ja koos, et nendega kahjustati võlgnikku ja viimase teisi võlausaldajaid. 2007. a laenulepingust tulenevast 07.11.2013 loovutatud nõudest 461 930,41 eurot (millest tagastamata laenusumma oli 459 565,53 eurot) on kaks kuud hiljem läbi 15.01.2014 võlatunnistuse saanud võlgnevus 1 063 570,80 eurot ning 18.05.2015 juba üle kahe miljoni suurune fikseeritud nõue. Võlatunnistuste sõlmimiseta ei oleks saanud hagejatel I, II ja III tekkida kokku 3 245 327,76 euro suurust nõuet, mida hagejad võlgniku pankrotimenetluses tunnustada soovisid (vt eespool p 75). Maksejõuetu isiku kohustuste teadlik ja tahtlik põhjendamatu suurendamine on käsitatav teiste võlausaldajate kahjustamisena, kuna selliste nõuete tunnustamisel võlgniku pankrotimenetluses oleksid saanud hagejad I, II ja III ebakohaselt palju hääli ja seeläbi parema positsiooni pankrotimenetluses otsuste tegemisel. Maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku „kõrvaletoimetamist“ võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei ole Riigikohus pidanud kooskõlas olevaks ühiskonna üldiste arusaamadega kõlblusest ja seega ka heade kommetega (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Kohtupraktika kohaselt ei kahjusta võlausaldajate huve mitte aga üksnes vara väljaviimine, vaid ka võlgniku vastu nõuete tekitamine (TlnRnKo 30.04.2021, 2-19-15850, p 37). Seega leidis maakohus õigesti, et kostja kohustuste paisutamise vaidlustamatuks muutmise püüe oli tema võlausaldajate huve kahjustav. Võlausaldajate huvide kahjustamine (ühe võlausaldaja eelistamine teisele) annabki pankrotihaldurile võimaluse esitada pankrotimenetluses tagasivõitmise nõue (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-181-15, p 67).
93.7.Hagejad on moonutanud Riigikohtu otsuses 3-2-1-50-17 (p 10) sedastatut. Riigikohus märkis selles asjas, et võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb kontrollida tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga, mitte tagasivõitmise aja seisuga. Riigikohus selgitas seejuures, et rahalise

2-19-6082 kohustuse täitmise ajal olemas olnud võlausaldajad, kellel tagasivõitmise hagi esitamise ajal võlgniku vastu enam nõudeid ei ole, pankrotimenetluses kaitset ei vaja ja nende huve ei arvestata (RKTKo 24.05.2017, 3‐2‐1‐50‐17, p 10, vt ka RKTKo 03.05.2023, 2-21-2785, p 17). Sellist olukorda käesolevas asjas ei ole. Võlausaldajate huvide kahjustamise kindlakstegemiseks on oluline hinnata aga seda, kas võlgniku käitumine oli vaidlustatud tehingu või toimingu tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte. Võlgniku tehingu või toimingu majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb mh arvesse võtta ka neid võlausaldajaid, kelle nõuded olid lähiajal muutumas sissenõutavaks (vt RKTKo 03.05.2023, 2-21-2785, p 17; RKTKo 10.04.2019 2‐16‐18953/50, p 13.4). Samuti on Riigikohus selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Seejuures piisab sellest, kui kahjustatakse kasvõi ühe võlausaldaja huve (RKTKo 03.05.2023, 2-21-2785, p-d 15 ja 16.1; viitega RKTKo nr 3‐2‐1‐90‐08, p 12). Seega, kuna võlgniku tehingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist (teiste) võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada ning asjaolu, et hagejad on kohtumenetluses nõuetest osaliselt loobunud, seda ei mõjuta. Hagejad on võlatunnistustel põhinevatest nõuetest (sh leppetrahv) loobunud osaliselt alles kaks aastat pärast vastuhagi ehk tagasivõitmise hagi esitamist (vastuhagi esitati 22.03.2021, nõuetest loobuti 2023.a maisjuunis). Tagasivõitmise hagi esitamise ajal ei olnud ära langenud teiste võlausaldajate (sh AS SEB Pank) nõuded võlgniku vastu ning võlatunnistustes võla põhjendamatu suurendamisega on kahjustatud võlgniku teiste võlausaldajate huve.

93.8.Ringkonnakohus leiab, et eelnevalt esile toodu tõendab ka seda, et võlgnik oli teadlik oma teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest, kuna üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (vt RKTKo nr 3‐2‐1‐39‐08, p 12). Käesoleval juhul sõlmiti võlatunnistused I, II ja III ajal, mil võlgnik oli juba maksejõuetu ja teadlik enda 6 miljoni suurusest kohustusest AS SEB Pank ees. See tähendab, kostja pidi teadma, et ta ei suuda hagejate ees suuremas mahus võetud kohustusi täita. Kuna hagejad olid kostja lähikondsed, pidid ka nemad kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadma.
94.Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et asjassepuutumatud on viited põhivõlgniku OÜ Tankud pankrotimenetluses tunnustatud nõuete kohta (s.o viited tsiviilasjas nr 2-21-4127 tehtud lahenditele). Ringkonnakohus on juba selgitanud, et põhivõlgnik ja käendaja ei pea oma õigusi koos kaitsma ning kui põhivõlgniku pankrotimenetluses ei ole tõstatatud asjaomaste võlatunnistuste kehtetuse küsimust, ei muuda see kohtu järeldusi käesolevas asjas (isegi samas menetluses tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tunnustamine ei välista selle tagasivõidetavust, RKTKo 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p 12).
95.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tunnistanud 15.04.2014 ja kaks 18.05.2015 võlatunnistust (sh seal sisalduvad muud kostjat puudutavad kokkulepped) kostja suhtes PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks, kuid ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust enda eelnevalt esitatud põhjendustega kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamise kohta. II

Hagejate II ja III nõuded olukorras, kui 15.01.2014 ja 18.05.2015 tehingud on kostjat puudutavas osas kehtetuks tunnistatud

96.Maakohus asus otsuse põhjenduste p-s 28 seisukohale, et hagejate poolt kostja pankrotimenetluses 02.11.2007 käenduslepingu alusel esitatud nõuded on aegunud, kuna tulenevalt 15.01.2014 ja 18.05.2015 lepingute kehtetuks tunnistamisest muutusid kõnealused

2-19-6082 nõuded sissenõutavateks 31.12.2013 ning neile kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi 3-aastane aegumistähtaeg.

97.Hagejad II ja III leiavad, et kuna võlatunnistused ei saa olla kehtetuks tunnistatud enne vastava (sh käesoleva) kohtuotsuse jõustumist, siis ei saa aegumise kohaldamisel arvestada sellega, et võlatunnistused on kehtetuks tunnistatud. Ringkonnakohus hagejatega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks kohtul võimalik pärast seda, kui kohus on võlatunnistused kehtetuks tunnistanud, aegumise arvestamisel lähtuda sellest, et võlatunnistused kehtivad. Kohtuotsus on terviklik ning kui jõustub tehingute kehtetuks tunnistamine, siis jõustub ka otsustus aegumise kohta. Tehingu tagasivõtmise eesmärk on tehtud tehingu õigusmõju kaotamine ja aegumise arvestamine, eeldades tehingu kehtivust, oleks vastuolus tagasivõitmise instituudi eesmärgiga.
98.Ringkonnakohus nõustub, et kuna maakohus on asjaomased võlatunnistused õigesti kehtetuks tunnistanud, on need kehtetud algusest peale, sh ka osas, mis puudutab 15.01.2014 võlatunnistuse I p-s 3 kostja suhtes aegumistähtaja pikendamist ning 18.05.2015 hagejaga III sõlmitud võlatunnistuse II p-s 4 ja hagejaga II sõlmitud võlatunnistuse III p-s 3 võla tasumise tähtaja pikendamist kostja suhtes. Kuna kohus on tunnistanud nõuete aegumistähtaja pikendamise kokkuleppe ja nõude tasumise tähtaja pikendamised kostja suhtes tagasivõitmise korras kehtetuks, ei saa vastavate nõuete tunnustamiseks esitatud hagi lahendamisel lähtuda pikendatud tähtaegadest. Kohus märgib, et nõuete aegumistähtaeg võib olla põhivõlgniku ja võlgniku puhul erinev (RKTKo 18.03.2010, 3-2-1-12-10, p-d 11, 12). Võla tasumise tähtaja pikendamine, mis omakorda võib olla põhivõlgniku suhtes kehtiv, ei saa aga laiendada kostja kui käendaja kohustust (VÕS § 145 lg 4).
99.Seega algas hagejate II ja III 2007. a laenulepingust tulenevate nõuete aegumine 01.01.2014, mil need muutusid sissenõutavaks, kuna laenu tagastamise viimane päev oli 31.12.2013. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Hagejad II ja III esitasid oma nõuded kostja pankrotimenetluses 08.11.2018, mis ajaks olid nõuded aegunud. Kuna tagasivõitmise korras on kostja suhtes kehtetuks tunnistatud ka võlatunnistuse I p-s 4 kokku lepitud viivist ning võlatunnistuse II p-s 3 ja võlatunnistuse III ps 2 sätestatud intressikokkulepe, siis ei oma mingit tähtsust ka hageja II väide, et tema omandas viivisenõude 300 000 eurot nõude loovutamise korras hagejalt III ja loovutus on kehtiv. Kuna kehtetute võlatunnistuse alusel ei olnud võimalik viivisenõuet loovutada ega omandada, siis ei saa sellest loovutusest ka kehtivat nõuet tekkida (vt eespool p 81). Mis puudutab seda, et mingis osas võis hageja II omandada algsest laenulepingust tuleneva viivisenõude, siis see on eeltoodud põhjustel aegunud.
100.Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega II ja III, et kehtetuks tunnistatud võlatunnistused katkestasid aegumise, kuid isegi, kui see nii oleks, oleks ka 18.05.2015 võlatunnistustest nõuete 08.11.2018 pankrotimenetluses esitamiseni möödunud üle 3 aasta, st nõuded oleksid ka sellise arvutuse korral aegunud.
101.Mis puudutab hagejate II ja III väidet, et kostja on hagejal I olnud intressinõuded osaliselt tasaarvestanud, siis selline tasaarvestus ei saanud katkestada hagejate II ja III nõuete aegumist. Mis tahes intressinõuete tasaarvestamine hagejaga I ei kinnita muude nõuete, sh viivisenõuete tunnistamist (TsÜS (2023) komm, § 158, p 3.1.1 a).
102.Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega II ja III, et nende võimalike nõuete aegunuks lugemine oleks käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus on eelnevalt

2-19-6082 nõustunud maakohtuga, et hagejate II ja III poolt võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõuete aluseks olnud lähikondsete vahel sõlmitud võlatunnistused tuleb tunnistada kehtetuks, kuna nendega on kahjustatud võlgniku ja tema teiste võlausaldajate huve. Olukorras, kus hagejad on teadlikult kahjustavate võlatunnistuste sõlmimisega ja võlgniku võla mitmekordistamisega võtnud riski, et need tehingud võidakse pankrotimenetluses tagasi võita, ei saa nad hea usu põhimõttele tuginedes väita, et aegumist ei või kohaldada.

103.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud õigesti seisukohale, et hagejate II ja III nõuded, mis on esitatud 2007. a laenulepingu alusel ja mis muutusid sissenõutavaks 01.01.2014, on igal juhul aegunud. Seetõttu ei ole asjakohased apellatsioonkaebuste etteheited maakohtule, et maakohus ei järginud Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 otsuse juhiseid teha kindlaks iga hageja nõude kujunemine ja suurus. Maakohtu otsuse p-dest 10 ja 11 nähtub, et maakohus on tegelikult tuvastanud selle, kuidas hagejate nõuded on kujunenud ning millisena need menetluses on, samuti on maakohus käsitlenud hagejate nõuete aluseid pärast võlatunnistuste tagasivõitmist (otsuse p 25–27). Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei olnud aga vaja neid otsuses täiendavalt hinnata, kui nõuded loeti aegunuks. Samast põhimõttest lähtudes ei käsitle ringkonnakohus hagejate II ja III algsel laenulepingul põhinevaid nõudeid ka ringkonnakohus. III Menetluskulude jaotus ja pankrotihalduri esindaja kulude kindlaksmääramine maakohtus
104.Maakohus jättis kostja menetluskulud võrdsetes osades hagejate I, II ja III kanda, määras kostja menetluskulud kindlaks ning mõistis need igalt hagejalt 7863,50 euro ulatuses välja.
105.Hageja II on vaidlustanud nii selle, et temalt mõisteti kostja menetluskulud välja võrdse osana teiste hagejatega (kuna ta ei olnud kolmest võlatunnistusest kahe pool), kui ka selle, et menetluskulud üldse kindlaks määrati, kuna kostja pankrotihalduri lepingulisel esindajal ei ole pankrotitoimkonna nõusolekut ning tema kulusid katab võlausaldaja AS SEB Pank. Kostja vaidles hageja II väidetele vastu.
106.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust ei menetluskulude jaotamise ega kindlaksmääramise osas.
106.1.Käesolevas asjas oli menetluses kolme hageja eraldiseisvad hagid ning kostja vastuhagi, mis puudutas hagejatega II ja III sõlmitud võlatunnistusi. Kõik hagid jäid rahuldamata, kostja vastuhagi rahuldati. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud jäeti TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel õigesti võrdselt hagejate kanda, kuna iga hageja hagi jäi rahuldamata ning vastuhagi, mis puudutas kõikide hagejate nõuete aluseks olevaid võlatunnistusi, rahuldati. Puudus alus eristada vastuhagiga seotud kulutusi mingil muul moel, kuna kõik hagejad tuginesid samadele vastuväidetele, et võlatunnistused kehtivad, kuna nendega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve. Samuti olid identsed hagejate menetluslikud vastuväited vastuhagile. Seejuures ei olnud oluline, kas iga hageja oli konkreetse võlatunnistuse pooleks või mitte, sest ka nõuete loovutused said kehtida vaid siis, kui kehtisid võlatunnistused. Eeltoodut kinnitab see, et hageja II on oma vastuväited esitanud ka 15.01.2014 võlatunnistuse kehtetuks tunnistamise nõudele, kuigi ta samas väitis, et see tehing teda ei puuduta. PankrS § 116 võimaldab tehinguid tagasi võita ka eriõigusjärglaste suhtes. Käesoleval juhul olid nii hageja II kui ka hageja I hageja III eriõigusjärglased PankrS § 116 lg 2 p 1 mõttes, kuna omandasid hagejalt III (osaliselt) 02.11.2007 laenulepingust tulenevad nõuded OÜ Tankud vastu ja käenduslepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Eelnevalt on juba tuvastatud, et nii hageja II

2-19-6082 kui ka hageja I olid kostja lähikondsed. Järelikult sai kostja esitada 15.01.2014 tehingu kehtetuks tunnistamise nõude ka hageja II ja hageja I vastu (vt ka eesp p 81.4).

106.2.Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli õigus määrata kostja menetluskulud kindlaks ning mõista need seejärel hagejatelt välja. Hageja II väited selle kohta, et kostja pankrotihalduri lepingulisel esindajal puudusid pankrotitoimkonna volitused, on pankrotimenetluse organite sisesuhte küsimus, mida kohus menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse ei võta. Sama käib väidete kohta, et üks võlausaldaja (AS SEB Pank) on kostja lepingulise esindaja klient. Need väited ei anna alust jätta menetluskulusid kindlaks määramata.
106.3.Kuna kindlaks määratud menetluskulude suurust ei ole eraldiseisvalt vaidlustatud, ringkonnakohus seda ei kontrolli.
107.Eeltoodust tulenevalt jääb hageja II menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise peale esitatud kaebus samuti rahuldamata. IV Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine apellatsiooniastmes
108.Kuna hagejate apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad kostja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud võrdselt hagejate kanda ning hagejate II ja III menetluskulud nende endi kanda (TsMS § 171 lg 1, § 165 lg 1 ja lg 2).
109.Lähtudes sellest, et maakohus määras kindlaks kostja menetluskulud, teeb seda ka ringkonnakohus (TsMS 174 lg 3). Kostja apellatsiooniastme menetluskuludeks on menetluskulude nimekirja järgi tasu esindaja õigusabi 19 h ja 40 min eest 2988,04 eurot koos käibemaksuga, millele lisandub 11.06.2024 kohtuistungi aeg 50 min. Vandeadvokaadist esindaja tunnihind oli asjaomasel perioodil 125 eurot, millele lisandub käibemaks (2023. a-l 20% ja alates 01.01.2024 22%). Kostja on kinnitanud, et OÜ Hexanor (pankrotis) ei ole alates 19.03.2021 käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu riigilt tagasi arvestada.
110.Kostja lepingulise esindaja ajaaruande kohaselt on apellatsiooniastmes tehtud järgmised toimingud: (i) 20.10.2023 – maakohtu 19.10.2023 otsusega tutvumine – 22 min (ii) 21.12.2023 – taotluse koostamine apellantidelt menetluskulude tagatise nõudmiseks – 3 h 05 min (iii) 11.03.2024 – hagejate apellatsioonkaebustega tutvumine, analüüs, vastuse koostamine kaebustele – 3 h 50 min (iv) 13.03.2024 – vastuse koostamine Bravotex Group OÜ ja OÜ Consultest apellatsioonkaebustele – 4 h 11 min (v) 14.03.2024 – vastuse koostamine Bravotex Group OÜ ja OÜ Consultest apellatsioonkaebustele – 6 h 17 min (vi) 10.06.2024 – menetluskulude nimekirja koostamine – 15 min (vii) 10.06.2024 – ettevalmistus istungiks – 1 h 40 min Sellele lisandub Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2024 istungi aeg – 50 min.
111.Hagejad II ja III kostja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud.
112.TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses,

2-19-6082 mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Viidatud sätte järgi tuleb arvestada ka esindaja põhjendatud tunnitasu suurust. Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261, p 14; RKTKm 21.06.2021, 2-1713164, p-d 9 ja 10).

113.Ringkonnakohus leiab, et kõik kostja loetletud toimingud on põhjendatud ja vajalikud, v.a osaliselt 21.12.2023 menetluskulude tagatise taotluse koostamine. Kuigi 21.12.2023 ei kohtule asjaomast taotlust esitatud, esitas kostja kohtule 27.12.2023 taotluse hagejatelt II ja III menetluskulude tagatise nõudmiseks. Ringkonnakohus eeldab, et tegemist on sama taotlusega. Ringkonnakohus rahuldas asjaomase taotluse 31.01.2024 määrusega hageja II osas, kuid hageja III osas jättis rahuldamata. Seega loeb ringkonnakohus asjaomast menetluskulude tagatise taotlust põhjendatuks pooles osas, st ajalises mõttes 1 h 30 min ulatuses. Muus osas peab ringkonnakohus loetletud toimingutele kulunud aega üldiselt mõistlikuks, kuid vähendab mõningal määral apellatsioonkaebustele vastuse koostamise ajakulu ning istungiks ettevalmistamise ajakulu. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kostja vastas hagejate II ja III apellatsioonkaebustele ühes dokumendis, nähtub vastusest, et analüüsitud on mõlemat apellatsioonkaebust ning samas dokumendis on vastatud eraldi ka neile väidetele, mis on olnud vaid ühe hageja apellatsioonkaebuses. Kostja sisuline vastus on 14 leheküljel tihedas kirjas ning kuigi selles viidatakse ka varasemas menetluses esitatud dokumentidele, on see kompaktne ning sisuline. Ringkonnakohus leiab siiski, et apellatsioonkaebustega tutvumisele ja vastuse koostamisele kulunud 14 h ja 18 min on ülemäärane ning peab mõistlikuks ajakuluks 12 h. Kohtuistungiks ettevalmistamiseks peab ringkonnakohus mõistlikuks ajakuluks 1 h. Seega peab ringkonnakohus kokku põhjendatuks kostja lepingulise esindaja ajakulu 15 h ja 57 min (22 min + 1 h 30 min + 12 h + 15 min + 1 h + 50 min). 4 h 33 min ulatuses jääb taotlus rahuldamata.
114.Vandeadvokaadi tunnihind 125 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud ning vastab õigusteenuse keskmisele turuhinnale. Seejuures tuleb 1 h 52 min (20.10.2023 ja 27.12.2023 toimingud) ulatuses lisada tunnihinnale 125 eurot käibemaks 20%. Seega on tasu 1 h 52 min eest kokku 280,50 eurot (233,75 eurot (1,87 h x 125 eurot/h) + käibemaks 46,75 eurot (233,75x0,2)). 2024. aastal osutatud õigusabile 14 h 5 min ulatuses tuleb lisada käibemaks 22%. Selles osas on tasu kokku 2147,20 eurot (1760 eurot (14,08 h x 125 eurot/h) + käibemaks 387,20 eurot (1760x0,22)). Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejatelt kostja kasuks välja mõista kokku 2427,70 eurot koos käibemaksuga (280,50 + 2147,20).
115.Ringkonnakohus mõistab kostja menetluskulud hagejatelt II ja III välja võrdsetes osades (TsMS § 165 lg 1), seega hagejalt II 1213,85 eurot (2427,70 / 2) ja hagejalt III 1213,85 eurot (2427,70 / 2).
116.31.01.2024 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus kostja 27.12.2023 taotluse menetluskulude katteks tagatise andmiseks hageja II osas ning kohustas hagejat II tasuma kostja menetluskulude katteks tagatist 1500 eurot (VII kd, tl 90–93). Seega hagejalt II kostja kasuks välja mõistetud menetluskulud maksab kohus kostjale 1213,85 euro ulatuses välja hageja II poolt 19.02.2024 Rahandusministeeriumi pangakontole makstud tagatise arvel.

2-19-6082 Selleks tuleb kostjal pärast käesoleva otsuse jõustumist teatada kohtule pangakonto andmed. Ülejäänud tagatise 286,15 eurot (1500-1213,85) tagastab kohus hageja II taotluse alusel eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 195 lg 1).

117.Kostja taotluse kohaselt tuleb hagejatel TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Siret Siilbek Neve Uudelt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 30.06.20262-26-11482/5Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 28.06.20262-23-13685/19Tartu Maakohus Tartu kohtumaja