Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3

elas kostja laenu saamise ajal erakorteris. Laenuandja selle kohta lisaküsimusi ei esitanud. Seega ei ole laenuandja kõiki andmeid kontrollinud. Samuti ei õigusta kostjale laenu andmist asjaolu, et ilmselt elas kostja koos vanematega ning seetõttu tasusid vanemad osa kuludest. Majapidamiskulude mittenäitamine oleks pidanud olema laenuandjale ohumärk. Isegi kui need kostjal laenusaamise hetkel puudusid, pidi laenuandja arvestama nende tekkimisega igal hetkel. Kohus möönab, et kostja varasem maksekäitumine oli eeskujulik. Samas oli tegemist laenu näol suure summaga (ca 10 000 6 eurot), mille tagasimakse aeg oli 5 aastat. Hageja on menetluses viidanud, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2018) oli arvestuslik elatusmiinimum (summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused) Eestis 215,44 eurot, sealhulgas minimaalne toidukorvi maksumus, kulutused eluasemele ning muud kulud. Kohtu hinnangul ei ole tegemist reaalse summaga (seda isegi 7 aastat tagasi). Kostja suutis oma kohustusi täita u 2,5 aastat. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja hinnanud, millist mõju avaldab väikelaenu kohustus summas 9900 eurot kostja finantsseisule ning kas kostja suudab kohustusi täita asjaolude muutumise korral (nt kommunaalkulude lisandumisel, toidukulude suurenemisel ning intressimäärade tõusu korral). Tarbija krediidivõime hindamisel peab krediidiandja veenduma, et tarbija suudaks krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Laenuandja edastas 18.09.2020 kostjale krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse ja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja hiljemalt 05.10.2020. Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles Swedbank AS lepingu üles 6.10.2020. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus on ühtlasi ka lepingu ülesütlemise teatis. Kohus tuvastas, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja seetõttu on ülesütlemisavaldus tagajärjetu. Eelnev ühtlasi tähendab, et lepingu ülesütlemine laenuandja poolt avaldusega ei toimunud kehtivalt, kuna kostja ei olnud sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Tegemist on tähtajalise lepinguga ning leping lõppes 15.04.2023. Kostja ei ole tagastanud põhivõlga summas 3092,56 eurot. Seega tuleb nimetatud summa kostjal hagejale tagastada. Kostjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kohustust tasuda intresse, ja sissenõudmiskulu ning nimetatud nõuded jäävad rahuldamata. Vastavalt on kostja hagejale võlgu põhivõlgnevuse 3092,56 eurot ja nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus analüüsib viivisenõuet. Kohus on seisukohal, et viivis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks alates lepingu lõppemisest 16.04.2023. Vastavalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 16.04.2023 põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Pärast lepingu lõppemist võib majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro (VÕS 1132 lg 2 p 3). Hageja on sissenõudekulude summa 50,00 euro kujunemist selgitanud järgmiselt: 1 tasulise kirja saatmine 25.02.2021 25 eurot; 2 tasulise kirja saatmine 13.04.2021 5 eurot ja 3 tasulise kirja saatmine 21.07.2022 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot, mis sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud. VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise 4

nõudele. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Kuivõrd hageja ei ole esile toonud lepingulist kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise hüvitise suuruse osas ega tõendanud, et kirja saatmisega tekkis kulu just sellises ulatuses, ei ole võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõue 50 eurot jääb rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3092,56 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 164,20 eurot ja viivis VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 3092,56 eurot alates 04.10.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 3651,77 euro, intressi 385,06 euro, sissenõudmiskulud 50,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 3466,98 euro nõudes. Apellatsioonkaebus 9.Apellatsioonkaebuses vaidlustas apellant kohtuotsuse osaliselt osas, millega kohus jättis rahuldamata apellandi nõude vastustaja vastu rahuldamata põhivõlgnevuse 3651,77 euro, intressi 385,06 euro, sissenõudmiskulude 50,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 3466,98 euro nõudes, samuti osas milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Apellant ei vaidlusta Harju Maakohtu 26.05.2025 kohtuotsust muus osas. Apellant on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Krediidiandja on täitnud nii teabe saamise kui krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Antud juhul on krediidiandja teinud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaseks järgimiseks mh alljärgnevat: (1) hinnanud tarbija laenutaotlust ja tarbija poolt esitatud andmeid. (2) kontrollinud ja analüüsinud tarbija 6-kuu pangakonto väljavõtet ja sellele tehtud laekumisi ning sissetulekuid ja kohustusi; (3) selgitanud välja tarbija varalise seisundi ja tema keskmise sissetuleku suuruse; (4) selgitanud välja tarbija olemasolevad finantskohustused ja võlgnevused, kontrollinud registritest maksehäirete olemasolu; (5) hinnanud ja analüüsinud võetava laenu maksete suurust, nende suhet tarbija varasematesse finantskohustusse kokku on 25,7%; (6) krediidiandja on kinnitanud, et on teostanud kliendi krediidivõimelisuse kontrolli vastavalt VÕS §- le 4034 ning krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave on olnud piisavalt selge. Eeltoodust tuleneb, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja poolt tehtud toimingud, hangitud teave ja analüüsitud andmed vastavad seaduses ja kohtupraktikas toodud nõuetele. Väikelaenu leping nr. 18-032225-VL sõlmiti 24.03.2018.a laenusaaja Swedbanki pangakonto väljavõtte põhjal. Lepingu sõlmisele eelnev keskmine töötasu suurus 1 050 eurot, töökoht R OÜ. Creditinfo maksehäired laenu väljastamise ajal puudusid. Taotluse analüüsil võeti arvesse, et kliendil kohustused väljaspool panka puudusid. Uue lepingu igakuine graafikujärgne makse ca 270 eurot moodustas lepingu sõlmimisel kliendi sissetulekust ca 25,7 %. Hageja on tõendanud, et kostjal puudusid finantskohustused ja kommunaalkohustused. Krediidiandja ei pea täiendavalt küsima iga asjaolu, kui seda ei nähtu pangakonto väljavõttest. Samuti pangakonto väljavõttest ei nähtunud, et kostjal oleksid muud kontod. Seega ei saa krediidiandjale ette heita, et ta midagi täpsustavalt ei küsinud. Vastus apellatsioonkaebusele 10.Vastustaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. 5

Ringkonnakohtu seisukoht

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 403 4 lg 1). Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). 16.Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust (VÕS § 4034 lg 2). Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad (KAVS § 49 lg 1): 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. 17.Maakohus on õigesti viidanud ka asjakohasele kohtupraktikale, tuues esile, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja (VÕS § 4034 lg 13). Riigikohus on selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710). 18.Maakohus leidis, et laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna kostja pangakonto väljavõttest (perioodil 01.11.2017 kuni 22.03.2018) nähtuvalt puudusid kostjal kulutused eluasemele, igakuised kulutused olid äärmiselt minimaalsed, mistõttu oleks laenuandjal pidanud tekkima kahtlus, et kulud kantakse teise pangakonto kaudu või tasub keegi need hageja eest. Maakohus leidis ka seda, et laenuandja ei hinnanud, millist mõju avaldab väikelaenu kohustus summas 9900 eurot kostja finantsseisule ning, kas kostja suudab

7

kohustusi täita asjaolude muutumise korral (nt kommunaalkulude lisandumisel, toidukulude suurenemisel ning intressimäärade tõusu korral). 19.Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Kuna kostjal laenutaotluse esitamisel kohustused teiste krediidiandjate ees laenu(de) tagasimaksmiseks puudusid, kostja konto väljavõttest tulenevalt oli kostjal igakuine püsiv sissetulek töötasu näol 1050 eurot, kostja igapäevased kulud moodustasid umbes kolmandiku sissetulekust, pangakonto väljavõtte järgi suutis kostja perioodil 01.11.2017 kuni 22.03.2018 säästa sissetulekust üle 4 000 euro, siis oli kostja võime taotletud laenu teenindada ringkonnakohtu arvates tõendatud. Maakohus on küll põhjendatult viidanud sellele, et ka eluasemekulusid tuleb laenu andmisel arvestada, käesoleval juhul aga need kostjal pangakonto väljavõtte järgi puudusid. Maakohus leidis, et laenuandjal oleks pidanud tekkima kahtlus, et nimetatud kulud kantakse teise pangakonto kaudu või tasub keegi need hageja eest. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kostjal oli teine pangakonto, millelt ta tasus eluasemekulusid, siis pidi kostjal ilmselt olema ka lisasissetulek, sest menetluses esitatud pangakonto väljavõttest ülekandeid kostja teisele võimalikule kontole ei nähtu. Isegi juhul, kui arvestada kostja tõenäolisteks tulevasteks kuludeks eluasemekulud, ei ole võimalik asuda seisukohale, et konservatiivse arvestuse järgi kostjal taotletud laenu teenindamise võime puudus. Taotletud laenu graafikujärgne makse oli umbes 270 eurot kuus, mis moodustas kostja sissetulekust umbes 26 %. Ringkonnakohtu arvates on hageja apellatsioonkaebuses põhjendatult esile toonud, et kui isikut, kes suudab poole aasta jooksul säästa märkimisväärse osa oma sissetulekust ei saa pidada väikelaenu saamise kõlbulikuks, siis sisuliselt puudubki võimalus tarbijatele väikelaenu anda. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et laenuandja rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et laenulepingu ülesütlemine kostjaga ei toonud kaasa õiguslikku tagajärge. Ebaõige on sellest tulenevalt tuvastatud põhivõla, intressi ja viivise arvestus.

osas maakohtu seisukohaga neid kordamata vastavlt TsMS § 654 lg 6. Selles osas jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus 24.Maakohus jättis menetluskulud poolte kanda. Käesoleva otsusega rahuldatakse suures ulatuses hagi ja apellatsioonkaebus. Arvestades hagi ja kaebuse rahuldatud ja rahuldamata jäänud osa, vaidluse asjaolusid, leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb 95 % ulatuses jätta kostja kanda, ülejäänud poolte menetluskulud nende endi kanda. 25.Maakohtus palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõivu summas 840,00 eurot ja hageja õigusabikulud 1056,22 eurot. Lepingulise esindaja teenuse tunnihind oli menetluskulude nimekirja kohaselt 169 eurot. Apellatsioonimenetluses palus hageja välja mõista riigilõivu 700,00 eurot ja esindustasu summas 549,25 eurot (teenuse tunnihind 169 eurot) ning mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulu suurus, eelkõige lepingulise esindaja teenustasu suurus, arvestades ka vaidluse olemust, on ülepaisutatud, mõistlikuks teenuse tunnihinnaks, arvestades teenuse osutamise aega tuleb pidada 100 eurot. 26.Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse olemust ja selle vähest keerukust ning kohustust tasuda hageja põhjendatud menetluskuludest 95 % on maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks, mille kostja/vastustaja peab hagejale/apellandile hüvitama kokku 2365,5 eurot, sh riigilõiv. Vastavalt apellandi taotlusele tuleb märkida, et menetluskulude tasumisega viivitamisel peab tasuma ka seaduses sätestatud viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.