Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-3693
Kohtuasi
Veho AS-i hagi Osaühingu Kiukas Eesti ja X vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja asja valduse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. aprilli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Kiukas Eesti ja X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Veho AS (registrikood 10284932), lepinguline esindaja Juhan Raudam Kostja Osaühing Kiukas Eesti (registrikood 11176400), seaduslik esindaja X Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Osaühingu Kiukas Eesti ja X 24. mai 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 22. aprilli 2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-3693 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Osaühingu Kiukas Eesti ja X kanda. Veho AS-il ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Veho AS (hageja) esitas 9. märtsil 2021 Harju Maakohtule Osaühingu Kiukas Eesti (kostja I) ja X (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnustada enda omandiõigust kahele sõidukile Mercedes-Benz, mõista sõidukid kostjate ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse ning määrata kindlaks täitmise korra selliselt, et pärast asjas kohtulahendi jõustumist tagastab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) sõidukid otse hagejale. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 2019. a kaks rendilepingut, mille alusel rentis hageja kostjale kaks veokit. Hageja rentis alates 17. jaanuarist 2019 kostjale sõidukit Mercedes-Benz Actros 1845LS (tehasetähis XXXXXXXXXXXXXX, registreerimismärk XXXXXX) (sõiduk I) ja leping kehtis üks aasta. Lepingu järgi tuli sõiduk I tagastada 16. jaanuaril 2020 kell 17. Kostja I ei tagastanud hagejale sõidukit I. Hageja nõudis 26. märtsil 2020 sõiduki tagastamist hiljemalt 2. aprillil 2020, kuid kostja I ei ole sõidukit I tagastanud. Hageja rentis alates 24. novembrist 2019 kostjale sõidukit Mercedes-Benz Actros 1845LS (tehasetähis XXXXXXXXXXXXXXX, registreerimismärk XXXXXX) (sõiduk II) ja leping kehtis samuti üks aasta. Lepingu järgi tuli sõiduk II tagastada 23. novembril 2020 kell 15. Kostja I rikkus lepingust tulenevat kohustust tasuda rendimakseid. Hageja esitas kostjale I 26. märtsil 2020 lepingu täitmise nõude ja ülesütlemise hoiatuse, andes kostjale I täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks kuni 9. aprillini 2020, ning teatas, et loeb lepingu alates 10. aprillist 2020 ülesöelduks, kui kostja jätab kohustused täitmata. Kostja I pidi tagastama sõiduki II 13. aprillil 2020. Kostja ei ole sõidukit II tagastanud.
1.2.Hageja sai teada, et kostja I juhatuse liige (kostja II) varjab sõidukeid Tallinna lähedal metsas ning on juurdepääsu tõkestanud lukustatud keti ja teele pargitud veoki ning ekskavaatoriga. Hageja esitas 10. augustil 2020 kuriteokaebuse kelmuse ja omastamise kahtlusega. PPA alustas hageja avalduse alusel kostja II vastu kriminaalmenetlust (kriminaalasi nr 20230100913) ning teavitas hagejat, et kostja II loovutas sõidukid ning need asuvad PPA parklas. PPA teavitas 3. veebruaril 2021 hagejat, et kriminaalasja menetlus lõpetatakse ja sõidukid tagastatakse omanikule (hagejale) pärast kaebetähtaja möödumist. Prokuratuur tühistas 5. märtsil 2021 osaliselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja otsustas tagastada sõidukid kostjale I, sest menetlejal ei olnud õigust tagastada sõidukeid muule isikule kui sellele, kellelt need ära võeti, muule isikule saanuks tagastada üksnes juhul, kui selle isiku valduse seaduslikkus oleks tuvastatud kohtulahendiga.
1.3.Hageja on sõidukite omanik ning rendilepingud kostjaga I on lõppenud ning kostjal I ei ole enam õiguslikku alust sõidukeid vallata. Kostjal I ei ole õigust hoida sõidukeid enda käes n-ö tagatisena, sest selleks ei tulene seadusest ega lepingust alust. Hagejal ei ole kostja I ees võlga ning pooled ei ole sõlminud pandilepingut. Ka juhul, kui kostja II ei ole pannud PPA hinnangul toime kuritegu, ei muuda see kostjate valdust sõidukitele seaduslikuks.
1.4.Kuna sõidukid on PPA käes, tuleb määrata otsuse täitmise kord selliselt, et sõidukid antakse üle hagejale, mitte kostjatele.
2-21-3693
2.Hageja esitas koos hagiga ka hagi tagamise taotluse, milles palus maakohtul hagi tagamise korras keelata PPA-l kuni praeguses asjas otsuse jõustumiseni sõidukite kostjatele üle andmine. Harju Maakohus tagas 10. märtsi 2021. a määrusega 2350 euro suuruse tagatise vastu hagi. Maakohus keelas Eesti Vabariigil (PPA-l ning selle allüksustel) sõidukite üleandmise kostjatele või nende volitatud isikutele ning kohustas Eesti Vabariiki andma sõidukid üle hageja nimetatud kohtutäiturile hoiule juhul, kui PPA asub sõidukite valdust üle andma. Kostjate vastuväited
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostjate vastuväidete kohaselt rentis kostja I hagejalt 2017. a mais, 2018. a novembris ja 2019. a veebruaris kokku viis sõidukit. Kõik veokid olid katkised ja ohtlikud nii juhtidele kui ka kaasliiklejatele. Hoolimata palvetest, ei vahetanud hageja veokeid töökorras sõidukite vastu. Vaatamata kostja II korduvatele pöördumistele ei täitnud hageja oma lubadust sõidukeid parandada. Kostja I saatis 31. detsembril 2019 hagejale saldoteatise summaga 136 532 eurot. Kostja I nõuab hagejalt selle tasumist. Kuna hageja ei ole heastanud kostjale I kahju, mida ta on alates 2018. a novembrist kostjale I tekitanud, saatis kostja I 18. mail 2020 hagejale kohtutäituri vahendusel nõude ning teatas, et kuni võlg ei ole tasutud, on kuus veokit (sh hagis nimetatud sõidukid) võla käendusena pandiks. Hageja lubas asjad korda ajada ning kostja I tagastas hea tahte märgiks ülejäänud sõidukid. Kostja I jättis enda valdusesse võla pandiks kaks sõidukit, sest hageja on kostjat I petnud ja valetanud alates 2018. a sügisest kostjale I. Sõidukid olid kuni võla tasumiseni hoiul kostja II abikaasa omandis oleval kinnisasjal, mis oli märgistatud ja suletud. Sellest hoolimata tungis hageja omavoliliselt kinnisasjale. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 22. aprilli 2022. a otsusega hagi, tunnustas hageja omandiõigust sõidukitele ning mõistis sõidukid kostjate ebaseaduslikust valdusest hageja otsesesse valdusesse. Maakohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et sõidukid tagastatakse pärast kohtuotsuse jõustumist PPA-lt otse hagejale, ilma sõidukite otsest valdust vahepeal kostjatele andmata. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna hagi tagamise abinõud jõusse. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1050 eurot.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
-
hageja on sõidukite omanik; hageja ja kostja I vahel olid sõlmitud üürilepingud sõidukite kasutamiseks (kuigi need olid peakirjastatud rendilepingutena): sõiduki I puhul oli üüriperiood 17. jaanuarist 2019 kuni 16. jaanuarini 2020 ja sõiduki II puhul 24. novembrist 2019 kuni 23. novembrini 2020; kostja ei tagastanud sõidukit I tähtaegselt, s.o 16. jaanuaril 2020 kell 17; hageja andis 26. märtsil 2020 kostjale I täiendava tähtaja üürilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks 2. aprillil 2020; kostja ei tagastanud sõidukit; hageja teatas 26. märtsi 2020. a kirjaga kostjatele, et kostjal I on sõiduki II üürilepingust tulenevate maksete võlg, ja andis kostjale I täiendava tähtaja võla tasumiseks, hoiatades kostjaid, et kui kostja I võlga tähtajaks ei tasu, siis loeb hageja sõiduki üürilepingu alates
2-21-3693
-
10.aprillist 2020 ühepoolselt üles öelduks ja kohustab kostjat I 13. aprillil 2020 sõiduki hagejale tagastama; hageja pöördus kuriteokaebusega PPA poole; PPA tuvastas kriminaalmenetluse nr 20230100913 käigus sõidukite asukoha ja võttis sõidukid asitõendiks; PPA lõpetas
3.veebruari 2021. a määrusega kriminaalasja menetluse ja määras, et sõidukid tagastatakse hagejale; kriminaalmenetluse lõpetamise määruse osalise tühistamise ja muutmise määrusega otsustas menetleja 5. märtsil 2021 tagastada sõidukid pärast määruse jõustumist kostjale I.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb sõidukid asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel kostjate ebaseaduslikust valdusest hageja otsesesse valdussesse välja mõista. Hageja on sõidukite omanik, st hagejal on AÕS § 68 lg 1 järgi täielik võim asja üle, sh õigus asja vallata. See nähtub Transpordiameti liiklusregistri väljavõttest ning kostja ei ole väitnud, et hageja ei oleks sõidukite omanik. Kostjad ei ole esitanud ühtki väidet ega tõendit, millest nähtuks, et kostjatel on AÕS § 83 lg 1 tähenduses õiguslik alus sõidukeid vallata. Kostjad tuginesid sellele, et hageja on tekitanud kostjale I kahju ja võlgneb kostjale I vähemalt 136 532 eurot, mistõttu on kostjal I sõidukite pandiõigus. AÕS § 281 lg-te 1 ja 2 järgi tähendab pandiõigus mh õigust asja vallata ning seaduses on mitmel juhul sätestatud seadusest tulenev pandiõigus (nt kinnisasja üürilepingu, töövõtulepingu jt lepingute puhul), kuid praegusel juhul ei esine ühtki alust, millel põhineks kostjate õigus sõidukeid hagejale mitte tagastada. Pooled sõlmisid sõidukite üürilepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 tähenduses ning üürnik kohustub VÕS § 334 lg 1 järgi asja tagastama pärast üürilepingu lõppemist. Pooled ei vaidle selle üle, et üürilepingud on lõppenud. Seega on kostjal I seadusest tulenev kohustus sõidukid hagejale tagastada. Kehtiv õigus ei võimalda üürnikul jätta asja tagastamata. Kui üürnik on teinud asjale kulutusi, mille hüvitamist ta võib nõuda, võib ta asja VÕS § 334 lg 3 järgi kuni kulutuste hüvitamiseni kinni pidada. Praegusel juhul ei ole kostjad toonud esile, et nad tegid sõidukitele kulutusi, mistõttu see säte ei rakendu. Asjast ei nähtu ka seda, et sõidukeid oleks kostjate kasuks koormatud kohtu või kohtutäituri poolt keelumärke, pandi- või muu õigusega kohtu- või täitemenetluses. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et pooled oleksid sõlminud kirjaliku käsipandilepingu AÕS §-de 281 ja 282 tähenduses. Kostjal I ei ole ka õigust pidada sõidukeid hageja vastu oleva nõude katteks kinni ja keelduda VÕS § 110 lg 1 järgi oma kohustuse täitmisest. Kohustuse täitmisest keeldumise õigus ei anna alust vindikatsiooninõude rahuldamata jätmiseks. Kostjad ei ole tõendanud, et kostjal I on hageja vastu sissenõutav nõue. Kostjate väitel tekkis neil väidetav nõue hageja vastu 2018. a sügisel, kuid kostja I esitas nõude kahju hüvitamiseks alles 31. detsembril 2019. Kostja I nõudekiri hagejale ei tähenda seda, et selline nõue hageja vastu on olemas. Oma nõude tõendamiseks tuleb kostjatel tõendada kahju hüvitamise nõude kõik eeldused. Saldoteatisega kiri saab tõendada üksnes seda, et kostjad koostasid sellise kirja ja edastasid selle hagejale. Hageja ei ole kirjale vastanud, kuid sellest ei saa järeldada hageja omaksvõttu. Kuigi kostjate väitel edastasid nad ka 2021. a mais hagejale nõudekirja kohtutäituri vahendusel, on see edastatud valele isikule. Ka juhul, kui kostjal I oleks hageja vastu sissenõutav nõue, ei nähtu asja materjalidest, et see nõue ei oleks piisavalt tagatud VÕS § 110 lg 1 tähenduses. Täitmisest keeldumise õiguse kasutamise eelduseks on sissenõuetavaks muutunud nõude täitmise ohustatus, st võlgniku makseraskuste tõttu ei ole kindlust, et nõue täidetakse. Äriregistri andmetel on hageja 2022. a I kvartali maksustatav käive 32 488 907 eurot 80 senti ning see ei viita hageja võimalikele makseraskustele. Lisaks ei ole ka piisvat seos hageja asjaõigusliku nõude ja kostja I väidetava kahju hüvitamise nõude vahel VÕS § 110 lg 1 tähenduses.
2-21-3693 Kui kostjad leiavad, et neil on hageja vastu rahalisi nõudeid, saavad nad esitada hageja vastu hagi oma nõude maksmapanekuks, kuid rahaliste nõuete olemasolu ei takista hagejal sõidukite väljanõudmist kostjate valdusest. Kuigi kostjate väitel on neil juba alates 2019. aastast nõue hageja vastu, ei ole nad võla väljamõistmiseks kohtu poole pöördunud.
4.3.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 järgi määrab kohus kindlaks hageja taotletud kohtuotsuse täitmise viisi. Kuna sõidukid on hageja omandis ja kostjatel ei ole õigust neid vallata, ei ole põhjust tagastada neid PPA-lt kostjatele. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks tuleb TsMS § 445 lg 2 järgi jätta hagi tagamise abinõu jõusse.
4.4.Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kohtuinfosüsteemi andmetel on hageja tasunud riigilõivu 1050 eurot ning see kulu on olnud täielikult põhjendatud ja vajalik ning tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
5.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt peab kostja I poolt pandiks võetud sõidukite valdus jääma kostjale I ja need tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 124 lg 3 alusel tagastada samale aadressile, kust kostja I need PPA-le loovutas, seniks, kuni hageja heastab kostjale I kahju. Kostja I võttis AÕS § 83 lg 1 järgi sõidukid seaduslikult käenduseks, et tagada oma nõue hageja vastu. Valdus tuleb lugeda seaduslikuks ja heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Hageja lubas kostjatele kahju heastada. Kuna hageja juhatuse liige kirjutas 20. mail 2021, et kostjad võivad nõuda kahju hüvitamist, kinnitab tema ütlus, et kostjatel on algusest peale olnud õigus. Kui maakohtu otsus jääb muutmata, on see pretsedent selle kohta, et petta saanud isik ei saa end kaitsta.
5.2.Kuna kostja II ei ole olnud hagejaga lepingulistes suhetes ja sõidukeid ei ole kostjalt II ära võetud, on kostja II olnud vale kostja ning temalt ei saa nõuda menetluskulude hüvitamist. Maakohus jättis kohaselt hindamata kriminaalmenetluse lõpetamise kohta 5. märtsil 2021 tehtud määruse, mille järgi võeti sõidukid ära kostjalt I, mitte kostjalt II, ning otsustati need tagastada kostjale I, mitte kostjale II.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a
2-21-3693 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
8.Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad peavad tagastama hagejale kaks sõidukit, mille hageja andis kostjale I 2019. aastal üheks aastaks üürile ning mida kostja I üürnikuna ega kostja II üürniku juhatuse liikmena ei ole hagejale pärast lepingute lõppemist tagastanud. Seejuures ei ole vaidlust selle üle, et hageja on sõidukite omanik ja üürilepingud on lõppenud, mistõttu tuleks kostjal I sõidukid hagejale tagastada. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et sõidukid ei ole enam kostjate otseses valduses. PPA tuvastas kostja II vastu alustatud kriminaalmenetluse käigus sõidukite asukoha ning võttis sõidukid asitõendiks, kuid menetleja otsustas kriminaalmenetluse lõpetamisel tagastada sõidukid kostjale I. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hagi tagamise korras on maakohus praeguses asjas keelanud sõidukeid kostjatele või nende volitatud esindajatele üle anda. Seega vaidlevad pooled sisuliselt selle üle, kas PPA-l tuleb sõidukid tagastada kostjale I või hagejale, laiemalt aga selle üle, kas hagejal on sõltumata PPA otsesest valdusest õigus nõuda sõidukeid nii kostja I kui ka kostja II ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse.
8.1.Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et kostja II puhul on hagi esitatud vale kostja vastu. Seetõttu ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid arvestades tühistada maakohtu otsust kostjat II puudutavas, sh temalt väljamõistetud menetluskulude hüvitise osas. Esmalt märgib kolleegium, et omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on mh õigus asja vallata ja nõuda kõigilt teistelt isikutelt selle õiguse rikkumise vältimist ja tagajärgede kõrvaldamist. Praegusel juhul oli hagejal sellest tulenevalt õigus nõuda sõidukite valduse üleandmist eelkõige kostjalt I, kelle kasutusse oli hageja sõidukid üürilepingute alusel andnud. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et hagejal ei olnud õigust esitada seda nõuet teiste isikute vastu, kes tema sõidukeid ebaseaduslikult valdavad. Juhul, kui üürilepingu esemeks olev asi on kriminaalmenetluse käigus asitõendina ära võetud, st asi on ajutiselt menetleja valduses, saab asja omanik nõuda AÕS § 80 lg 1 alusel asja otsese valduse üleandmist lisaks isikult, kellelt asi kriminaalmenetluse käigus ära võeti, sest AÕS § 34 lg-st 2 tulenev valduse seaduslikkuse ning AÕS § 35 lg-st 3 tulenev valduse heausksuse presumptsioon annavad menetlejale õiguse tagastada KrMS § 126 lg 3 p-de 2 ja 4 korras asi isikule, kellelt menetleja selle ära võttis (vt ka Riigikohtu 17. aprilli 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-12, p 9). Kuigi kostjate apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tulenes menetleja 5. märtsi 2021. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, et sõidukid võeti ära kostjalt I ja tuleb tagastada kostjale I, mitte kostjale II, ei anna see alust järeldada, et hagejal ei ole õigust esitada valduse taastamise nõuet kostja II vastu. Esmalt märgib kolleegium, et nimetatud kriminaalmenetlus oli alustatud kostja II vastu, sest hagejale sai teatavaks, et kostja II varjab hageja sõidukeid metsas ja on takistanud neile juurdepääsu. Ka kostjad on vastuses kohtule kinnitanud, et sõidukeid hoiti kostja II abikaasale kuuluval kinnisasjal ja piirati neile juurdepääs. Seejuures ei ole kostja II väitnud, et ta ei hoidnud sõidukeid metsas. Seega olid sõidukid kostja II valduses enne nende äravõtmist. Kolleegium selgitab, et valduse taastamise nõude puhul ei ole tähtsust sellel, kelle kasutusse andis hageja lepingu alusel sõidukid. Hagejal kui omanikul on õigus nõuda valduse taastamist igaühelt, kes tema asja ebaseaduslikult valdab. Valdus on AÕS § 32 järgi tegelik võim asja üle, st asi peab olema isiku mõjusfääris selliselt, et isik saab sellega vabalt toimetada ja teiste isikute
2-21-3693 mõjusid asja suhtes välistada. Seejuures peab asi olema isikule juurdepääsetav ja kasutatav oma tahtmise järgi kas isikult või teise isiku kaudu ning isikul peab olema tahe asja vallata. Praegusel juhul ei ole kostja II väitnud, et ta ei hoidnud või ei soovinud sõidukeid kinni hoida, seega valdas kostja II sõidukeid enne nende äravõtmist. Kostja II soovib küll väita, et tegelik valdaja oli üksnes kostja I, s.o juriidiline isik, kuid jätab seejuures arvestamata, et juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute, sh oma juhatuse liikmete kaudu. Seega saab juriidiline isik omandada otsest valdust asjale füüsilise isiku, sh oma juhatuse liikme kaudu ning asi võib olla samal ajal nii juriidilise isiku kui ka tema juhatuse liikme kaasvalduses. Olukorras, kus juriidiline isik valdab asja oma juhatuse liikme kaudu, on omanikul õigus nõuda oma õiguste tõhusaks kaitseks asi välja nii juriidilise isiku kui ka asja üle tegelikult võimu teostava juriidilise isiku juhatuse liikme ebaseaduslikust valdusest.
8.2.Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei annaks nende õigsust eeldades alust apellatsioonkaebust rahuldada ja maakohtu otsust muuta. Kuigi kostjate arvates on neil õigus pidada hagejalt üüritud sõidukeid pärast üürilepingute lõppemist kinni, kuna hageja ei ole hüvitanud kostjale I kahju, ei tulene seadusest kostjale I sellist õigust, nagu leidis õigesti ja põhjendatult ka maakohus. Võimalike õiguslike alustena võiks tulla kõne alla VÕS § 110 lg 1 alusel sõidukite tagastamise kohustuse täitmisest keeldumine, kuni hageja on oma kohustuse kostja I vastu täitnud, või erinormina VÕS § 334 lg 3 alusel sõidukite kinnipidamine, kuni hageja on neile sõidukitele tehtud kulutused hüvitanud, kuid kostjad ei ole maakohtus ega apellatsioonkaebuses toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et vastavaks kinnipidamiseks oli alust. Mh ei ole kostjad vaidlustanud maakohtu järeldust selle kohta, et kostja I väidetav nõue hageja vastu oleks hageja käivet arvestades piisavalt tagatud. Seega, isegi juhul, kui kostjal I oleks hageja vastu kahju hüvitamise nõue, ei oleks praegusel juhul kostjal I alust sõidukeid hagejale tagastamata jätta, sest kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et kostja nõue ei oleks kinnipidamiseta piisavalt tagatud. Ainuüksi asjaolu, et hageja on väidetavalt lubanud heastada kahju, kuid ei ole seda teinud, ei anna alust järeldada, et kostja I ei saaks oma kahju hüvitamise nõuet maksma panna ja võiks seetõttu jätta sõidukid hagejale kuni võla tasumiseni tagastamata. Lisaks märgib kolleegium, et ka kohustuse täitmisest keeldumise õigus ei annaks alust jätta vindikatsiooninõuet rahuldamata. Kui vastava kohtuvaidluse käigus esitab kostja täitmisest keeldumise õigusega seotud vastuväite, peab kohus hagi rahuldama ning nägema otsuses ette asja valduse väljaandmise vastastikku kostjale kuuluvale vastunõudele vastava kohustuse täitmise vastu (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33). Kostja II puhul ei ole aga nimetatud vastuväited üldse asjakohased, sest tema ei ole olnud üürilepingu pooleks, mistõttu ei saaks ta neile vastuväidetele tugineda ja peaks igal juhul valduse tagastama.
9.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse
2-21-3693 menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
11.Kuigi praeguses asjas ei ole apellandid apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel neil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.