(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 01.06.2022.a, Tallinn Kohtuasja number
2-22-3481
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.märtsi 2022.a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste tee 19, 13419 Tallinn) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (epost:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 11.märtsi 2022.a määrus jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata
2-22-3481 abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 09.märtsil 2022.a Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks esialgse õiguskaitse korras üle 48 tunni ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 08.märtsi 2022.a, kella 12.20, mil rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Vastavalt TsMS §-le 534 lg 5 võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel tähtaega pikendada kuni neljakümne päevani. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
3.Harju Maakohus rakendas 09.märtsil 2022.a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 08.märtsi 2022.a kell 12.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
4.Avaldajalt ja puudutatud isiku raviarstilt 11.märtsil 2022.a saadud info kohaselt ei ole puudutatud isiku tervislik seisund paranenud ja seda ei ole oodata ka 12.märtsiks 2022.a. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus pikendas 11.märtsi 2022.a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 08.märtsist 2022.a kell 12.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 17.aprillil 2022.a või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
6.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, uurinud esitatud tõendeid, et esinevad asjaolud X suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning esialgse
2-22-3481 õiguskaitse rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
7.Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et X suhtes rakendati tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi valvearsti 08.märtsil 2022.a kell 12.20 otsusega. Käesolevaks ajaks ei ole isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Psühhiaatrite KK ja KE arvamusest kohtule selgub, et patsiendi ema põeb bipolaarset meeleoluhäiret. Patsiendi enda digiloost nähtuvad meeleoluhäirete tõttu pöördumised alates 2015.a. Esinesid ärevus, süvenev väsimustunne ja hulgalised vaevused ja hirmud kehalise tervise osas, millel uuringutel põhjust ei leitud. Enesetunne paranes meeleolu parandava ravi toimel, mida kasutas ca aasta vältel. Järgnev depressiooni episood ärevuse, unehäirete ja meeleolulangusega tekkis 2018.a oktoobris, mis samuti taandus meeleolu parandava raviga. 2019.a otsustas saada lapse kunstliku viljastamise teel, sai massiivset hormoonravi, mille järgselt sügisel kujunes kestev depressioon rõõmutuse, keskendumisraskuste, otsustusvõimetuse ja unehäiretega. Patsienti uuriti ka neuroloogia osakonnas kahtluse tõttu ajupõletiku ja neurodegeneratiivse haiguse esinemisele, kuid patoloogiat ei leitud, peale kestvat ravi hakkas seisund paranema alles 2020.a kevadel. Kolleegide toetusel asus tasapisi taas tööprotsessi, mille käigus enesetunne paranes. Vaatamata püsivale toetusravile halvenes patsiendi tervis taas 2021.a jaanuaris. Patsient kaebas keskendumise ja vaimse töövõime langusele, väitis, et on kaotanud varasemad oskused, oli emotsioonideta ja tahtetu. Isa tuli patsiendi juurde elama, et toetada teda lihtsamatel eneseteenindustoimingutel, millega enam toime ei tulnud. Meeleolu parandava raviga ja märtsikuus teostatud elekterimpulssraviga patsiendi paranemist ei saavutatud. Maikuus käis tööl vaid nädala, misjärel kaebused taas süvenesid ja patsient suunati haiglaravile psühhiaatriakliinikusse, kus viibis esmakordselt 10.mai-28.mai 2021.a. Raviks rakendati nii meeleolu parandavat, seda stabiliseerivat kui psühhoosivastast ravi, erinevaid aktiveerimisele ja kognitsiooni parandamisele suunatud teraapiaid. Raviga mõttekäik paranes, arutles adekvaatselt, kuid püsisid kaebused kognitiivse võimekuse langusele. Patsient jätkas ravi ambulatoorselt töövõimetuslehel viibides. Lülitus taas järkjärgult tööprotsessi töökaaslaste toel. 2021.a detsembrist muutus aktiivsemaks, jaanuari algusest täheldati probleeme töökohal (töötab perearstina), mistõttu töökohalt soovitati ravile pöördumist, millest patsient kategooriliselt keeldus. Veebruari kuu algusest oli püsivalt sekeldav, läks konflikti nii töökaaslaste kui sõpradega, lõi erinevaid tutvusi ja tegi mõtlematuid plaane. Ebakohase käitumise, mõtlematute otsuste ja ravist keeldumise tõttu lõpetati patsiendiga tööleping, et vältida ravivigu. Patsiendi juurde sõitnud isa temaga sisukohast kontakti ei saanud, kirjeldas teda pidevalt rahulolematu, riidlevana, lärmakana ja tasakaalutu käitumisega olevana. Viimastel paaril nädalal on olnud unetu, sekeldav, asunud kreeka keelt õppima, milles koheselt kavatseb eksami sooritada ja Kreekas perearstina tööle asuda. Tutvunud internetis kreeklasest mehega, keda hindab oma "elu armastuseks" ja kelle juurde plaanib kohe elama minna. Patsient toodi ambulatoorse raviarsti (dr L) soovitusel isa poolt psühhiaatriakliiniku vastuvõttu, kus valvearst temaga sisukohast kontakti ei saanud, kuna patsient monoloogina kõvahäälselt sõimles, süüdistas, nõudis selgitusi, samas koheselt sekkus jutusse, oli üleoleva, suurelise olekuga ja vaenulik kõigi ümbritsevate s.h isa suhtes. Osakonda minekul avaldas meeleheitlikku vastupanu, karjus, sõimas, ähvardas kõvahäälselt, helistas oma telefonist erinevatesse asutustesse ja sõpradele süüdistades meedikuid, isa ja ümbritsevaid. Käesolevalt nõuab enda kohest lubamist kreeka keele eksamile, pidavat minema autojuhiloa med. tõendit täna pikendama ja lähipäevil Kreekasse sõitma. X-l esineb käesolevalt raske psüühikahäire bipolaarne meeleoluhäire, maniakaalne episood F31.1, tema käitumine on täiel määral suurelistest mõtlematutest plaanidest juhitud, millega kahjustab oluliselt enda mainet ning meeleoluhäirega kaasneva riskikäitumisega seab ohtu nii enda kui ümbritsevate turvalisuse.
2-22-3481 Maniakaalse seisundi möödudes püsib kõrge risk raske depressiooni kujunemiseks, sooritatud mainekahju ja käitumine võivad osutuda oluliseks suitsiidiriski faktoriteks.
8.Ärakuulamisel oli patsient paljusõnaline. Rääkis pikalt ja hoogsalt, soovis rääkida temale olulistel teemadel, mitte vastata konkreetsetele küsimustele. Monoloogides keskendus tema jaoks olulistele detailidele ja kuupäevadele. Haiglas olemist ei pea vajalikuks, sest sinna tõid teda isa ja vend, kellele ei meeldi tema kallim, kelle ta interneti teel Kreekast leidis. Veebruari alguses andis tööl ülemus Y talle ultimaatumi, kas minna haiglasse või lasta ennast koondada isiklikel põhjustel. Ta valis koondamise, sest haiglasse minekuks polnud mingit põhjust. Oma tööga sai hakkama, kellelgi talle etteheiteid töö osas ei olnud. Ei tunnista, et tal maniakaalne episood oleks, põhjuseks on tema perekond, kes tõmbab joone tema ja ema vahele. Kuna teda visati Eesti ühiskonnast välja ja arstina ta enam Eestis tegutseda ei taha, siis alustas ta kreeka keele õpingutega, et kolida Kreekasse oma kallima juurde ja hakata seal arstina tegutsema. Praegust aega kasutab enda koolitamiseks. Kohtuniku küsimusele, miks ta kohe Kreekasse kallima juurde ei sõida, vastab, et tal on isa sünnipäev ja sõprade laste sünnipäevad tulemas, misjärel läheb Kreekasse.
9.Advokaat toetas taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
10.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. X-l esineb psüühikahäire, tema käitumine on psüühikahäirest ja suurelistest mõtlematutest plaanidest juhitud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine.
11.Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.
12.Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku 40 päevaks kinnisesse asutusse.
13.Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
14.Puudutatud isik esitas isiklikult maakohtu määrusele määruskaebuse, milles vaidlustab määruse ja palub abi tahtevastase kinnipidamise lõpetamiseks.
15.Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt kubiseb määrus rohketest faktivigadest. Puudutatud isik ei ole kordagi ravist keeldunud ja on nõus raviga, kuna peab seda vajalikuks ja kasulikuks korduvate depressioonide tõttu. Puudutatud isik tuli ise toime kõigi
2-22-3481 majapidamistööde ning enese eest hoolitsemisega, mh arvete maksmise, hügieeni eest hoolitsemise, menüü koostamise, päevakava jälgimise, söögi tegemise, väljas jalutamise, poes ostude eest tasumisega jne. Isa tuli omal vabal tahtel moraalseks toeks ning seltsiks. Maikuus 2021 oli puudutatud isik haiguslehel. 2022 aasta alguse perioodil sai puudutatud isik tööl väga palju kiitusi patsientidelt ning erimeelsusi oli ainult perearstikeskuse juhataja ja keskuse haldusjuhiga. Sõpradest on erimeelsusi olnud ainult 2 sõbraga. Tööleping lõpetati, kuna puudutatud isik oli väsinud, mitte ravivigade vältimiseks. Vanemaks saades on puudutatud isiku unevajadus olnud kogu aeg 6-7 tundi. Jaanuari keskel juhtunud käeluu murd ja väga tugev põrutus paremal käel ei lasknud magada vaatamata valuravile üle 4 tunni öösel. Kreekasse mineku soov ei ole hetkeline haiguslik mõttevälgatus, huvi Kreeka ja selle kultuuri ning keele vastu on olnud alates lapsepõlvest. Puudutatud isik on kogunud Kreeka konsulaadi kaudu põhjalikku infot, milliseid dokumente vajab, et saada Kreekas nii töö- kui elamisluba, milliseid keele-eksameid peab sooritama. Puudutatud isik on tutvunud internetis kreeklasest füüsika õpetajaga üle 1,5 aasta tagasi, on temaga kohtunud, kuid väide tema juurde kolimisest ei pea paika, sest puudutatud isik on planeerinud kolida omaette pinnale. Puudutatud isiku isa ja vennad valetasid väljasõidu eesmärgi üle ja meelitasid autosse. Otse loomulikult oli puudutatud isik ärritunud, segaduses ja nõudis selgitusi, kui temalt rööviti niimoodi vabadus ja telefon ega antud selgitust, mille alusel teda peetakse ohtlikuks endale või teistele. Puudutatud isik helistas vaid ühe korra, oma väga heale sõbrale, perearstile, et ta selgitaks olukorda ja tõestaks, et puudutatud isik ei ole ohtlik ei teistele ega iseendale. Puudutatud isik ei olnud ega ole maniakaalne, jälgib kuulekalt raviarsti raviskeemi ega keeldu ravimeid võtmast. Enesetapu mõtteid ei ole. Puudutatud isik soovib, et ära kuulataks teda lähedalt tundvaid inimesi, nagu näiteks perearst KK või kedagi teist mind tundvatest headest sõpradest ja pikaaegsetest kolleegidest. Nemad teavad, et puudutatud isik ei ole ohtlik ei endale ega teistele, on valmis jätkama ravi, nii nagu arst seda vajalikuks peab ning et tema otsused ei ole hetke uitmõtted.
16.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja menetlusdokumendist nähtuvalt külastas ta esindatavat. Puudutatud isik on arvamusel, et tema suhtes ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus endale ega teistele ei ole põhjendatud ning ta suudab ravi skeemi järgida ka kodustes tingimustes, ravi tuleb lõpetada ja see ei olnud juba algusest peale vajalik. Teda on valesti mõistetud ja tema sõnu valesti tõlgendatud. Haiglasse tõi perekond ta pettusega. Puudutatud isik ei keeldu ravist ja teab, et vajab seda ning on nõus järgima raviskeemi. Viimane kord oli lihtsalt arusaamatus. Tema arst dr. L kirjutas talle küll lisaks ühe ravimi retsepti, kuid ta arvas, et igaks juhuks. Ta ei saanud aru, et selle ravimi võtmine on kohustuslik. Oleks arst otseselt öelnud, oleks ta võtnud. Ta ei ole maniakaalne, sest teab, mis on maania. Ta ei käitu vastutustundetult ega ole ohtlik. Tal on haiguskriitika ja on võimeline jätkama ravi ambulatoorselt. Nüüd ta teab, milliseid ravimeid ja kuidas peab kindlasti manustama. Puudutatud isiku raviarst avaldas, et puudutatud isikul on maaniat iseloomustavad mõtted senini säilinud, kuigi tervislik seisund on stabiilsem. Menetlusosaliste seisukohad
17.Avaldaja oli seisukohal, et PsAS §-s 11 sätestatud eeldused on täidetud. Peale kohtuniku poolt patsiendi ära kuulamist ja raviarsti arvamuse saamiseks küsitlemist, pikendas kohus X suhtes tahtest olenematu ravi luba määrusega kuni 4 päeva. Patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning püsis oht iseendale ja ümbritsevatele, mille alusel esitati 11.märtsil 2022. a kohtule arsti arvamus ravi pikendamiseks, mille alusel kohus pikendas tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsust kuni 40 päevani. Tulenevalt X-l esinevast raskest psüühikahäirest (bipolaarse meeleoluhäire maniakaalne episood F31.1) oli tema käitumine täiel määral kõrgenenud enesehinnangust ja suurelistest mõtlematutest plaanidest juhitud, millega kahjustas oluliselt enda mainet, majanduslikku heaolu ning kõrgenenud
2-22-3481 meeleolu ja rahutusega kaasneva riskikäitumisega seadis ohtu nii enda kui ümbritsevate turvalisuse (ärrituvus, sõnaline agressiivsus ja konfliktsus töökaaslaste, lähedaste, sõprade ja juhuslikult kohatud isikute suhtes; auto juhtimine ja ravisoovituste andmine ümbritsevatele isikutele ebaadekvaatse taju ja olukorra hinnangu tingimustes). Süveneva meeleoluhäire ja unetuse foonil püsis ravita jäämisel kõrge risk psühhoosielamuste ja luulutaju lisandumiseks, millest tulenevalt isiku taju on hõivatud meelepettelistest elamustest ja tema käitumine on täiel määral neist juhitud. Lähtuvalt varasematest korduvalt esinenud raskekujulistest kognitiivse defitsiidiga depressiooniperioodidest, püsis kõrge risk ka maniakaalse seisundi möödudes raske depressiooni kujunemiseks. Sooritatud majanduslik ja mainekahju ning süütunde kujunemine häbiväärse käitumise tõttu võivad osutuda oluliseks suitsiidiriski faktoriteks. X-le anti soovitus ravile pöördumiseks juba tööandja poolt, et vältida töösuhte lõpetamist, millest keeldus kategooriliselt. Ka käesoleval hospitaliseerimisel puudus temal haiguskriitika, keeldus nii saabumisel kui järgnevalt igasugusest ravikoostööst ja eitas endal psüühikahäire olemasolu. Eelnevast nähtuvalt polnud muu psühhiaatriline abi küllaldane. Menetluse edasine käik
18.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
19.Avaldaja andis Harju Maakohtule teada, et seoses puudutatud isiku püühilise seisundi paranemisega on tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi tema suhtes lõpetatud 14.aprillil 2022.a.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused. Maakohtule ei ole ette heidetav materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine.
22.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
2-22-3481
23.Arvestades määruskaebuse väited ning asjaolu, et Riigikohtu seisukohtade kohaselt võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.veebruari 2018.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1) ning puudutatud isiku raviarst on 11.märtsil 2022.a maakohtule teada andnud, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele, on maakohus õigesti tuvastanud kõigi tahtest olenematu ravi pikendamiseks vajalike ja seaduses sätestatud eelduste olemasolu.
24.Ringkonnakohus möönab, et määruskaebuse esitamise hetkeks, so 28.märtsiks 2022.a võis puudutatud isiku seisund olla küll sedavõrd paranenud, et tekkis haiguskriitika, kuid see ei väära vaidlustatud määruses avaldatud maakohtu seisukohti ega tee määrust ebaseaduslikuks. Võttes arvesse, et asjas puudub vaidlus selle üle, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, oli puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamise vältimiseks oluline puudutatud isikul haiguskriitika olemasolu hetkel, kui maakohus lahendas tema suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi pikendamise taotlust. Praegusel juhul on asjas esitatud puudutatud isiku raviarsti hinnang, et see nii ei olnud.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on raviarsti 11.märtsi 2022.a hinnang puudutatud isikul haiguskriitika puudumisest ja sellest tingitud võimalikust ohtlikkusest iseendale või teistele isikutele lähitulevikus piisavaks tõendiks TsMS § 238 lg 1 p 2 mõttes, arvestades, et määruskaebuse esitaja ei ole ka väitnud, et see hinnang on väär või esitanud selle kohaseid tõendeid.
26.Kohtupraktika kohaselt tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel üldjuhul lähedaste ärakuulamise kohustus, arvestades et nende see on isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses oluline garantii, mis tuleb isikule tagada, sätestab TsMS § 536 lg 21 sellest ka erandid (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.jaanuari 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 220-6730, p 17). TsMS § 536 lg 21 p 3 kohaselt ei pea käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid ära kuulama, kui nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele.
27.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuivõrd määruskaebusmenetluses on vaidluse all olnud puudutatud isiku koostöövalmidus raviks ja selle puudumisest tingitud ohtlikkus, ei aitaks tema lähedaste (perearstist väga hea sõbra ja teiste sõprade, samuti pikaaegsete kolleegide) ärakuulamine asja lahendamisele ilmselt kaasa, arvestades, et määruskaebusest ei nähtu, et puudutatud isiku koostöövalmidus psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli tema (nimetatud) lähedaste (isikute) poolt objektiivselt jälgitav ja kontrollitav või oleksid nad olnud 08.märtsi 2022.a sündmuste tunnistajaks. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebuse esitaja taotlus tõendite kogumiseks rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.
29.Ringkonnakohtule asja materjalidest nähtuvalt on maakohus lahendanud puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulude kindlaks määramise taotluse seonduvalt määruskaebusmenetluses osutatud õigusabitoimingutega 22.aprilli 2022.a määrusega. Seega puudub vajadus asjas menetluskulude kindlaks määramiseks.
2-22-3481
30.TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.