Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 30. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-22-5429
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus esialgse õiguskaitse korras XXele tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. aprilli 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XXe määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst Kai Konsap Puudutatud isik XX (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXe määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 16. aprilli 2022. a määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst Kai Konsap (avaldaja) esitas 13. aprillil 2022 Harju Maakohtule taotluse kohaldada XXele (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 12. aprillist 2022 ning samal päeval kell 17.46 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.
2.Psühhiaatrite 13. aprilli 2022. a arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega F23.1). Ta sattus esimest korda psühhiaatriakliinikusse 2015. a-l ning tal diagnoositi kanepist põhjustatud esmane psühhoosiepisood. Tema seisund halvenes uuesti 2017. a novembris, mil ta näljutas end ja keeldus söömast ning avaldas kuulmismeelepetteid. Ta viibis 2018. a suvel psühhiaatriakliinikus, kus tal diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire. 2018. a septembrist kuni novembrini viibis ta uuesti psühhiaatriakliinikus ning sai praeguse diagnoosi. Tal püsisid ähvardav ja sihitu käitumine, paranoilised luulumõtted ja kuulmismeelepetted. Puudutatud isik jätkas püsiraviga umbes aasta, kuid siis loobus ravist. Tal ei kujunenud välja haiguskriitikat. Praegu elab puudutatud isik vanaemaga Rakveres ning veedab peamiselt aega arvutis või telekat vaadates. Tal puudub töövõime. Puudutatud isik toodi psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel käeraudades. Ta kutsus kiirabi ise, süüdistades oma ratastoolis vanaema enda ründamises kepiga. Lähedaste sõnul on puudutatud isiku tervislik seisund viimase kuu jooksul halvenenud. Ta on end lähedastest isoleerinud, avaldab veidraid mõtteid, on pereliikmete suhtes süüdistav ja kahtlustav ning on vanaemale appi tulnud inimesi füüsiliselt rünnanud. Vanaemal on tekkinud puudutatud isiku ees hirm. Puudutatud isik oli valvetoas korratu ja sihitu mõttekäiguga, targutleva süüdistava käitumisega, kergesti ärrituv ja konfliktialdis. Puudutatud isik on nüüdseks küll mõnevõrra rahunenud, kuid sümptomid püsivad. Puudutatud isiku käitumine on ettearvamatu, agressiivne ja psühhoosist mõjutatud, mistõttu on ta ohtlik ennekõike teistele, kuid võimalik, et ka iseendale. Tema ravisoostumus ja haiguskriitika on olematu. Ambulatoorne ravi ei ole seega võimalik. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline, et tema seisund paraneks neljapäevase haiglaraviga. Vaja on jätkata tahtest olenematu psühhiaatrilise, s.o psühhoosivastase ja rahustava raviga haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel.
3.Harju Maakohus kuulas 13. aprillil 2022 puudutatud isiku ära. Puudutatud isiku jutt oli väga segane, kuid kohati esines selgeid hetki. Ta nõustus alguses, et peaks haiglaravile jääma, kuid väitis hiljem, et on juba ravi läbi teinud ega vaja seda. Puudutatud isik sattus enda arvates haiglasse, sest vanaema ründas teda, kuid vanaema väitis, et hoopis puudutatud isik lõi teda. Ta pidas toimunut pettuseks ja tahtis, et asja uuriks politsei. Ta väljendas soovi minna koju ega mõistnud, miks talle ravi määratakse. Puudutatud isik leidis, et ta võiks teha raviarstiga kokkuleppe selle kohta, milliseid ravimeid ta peab võtma. Ärakuulamise lõpuks nõustus ta siiski neljapäevase haiglaravil viibimisega.
4.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust.
5.Harju Maakohus rakendas 13. aprilli 2022. a määrusega puudutatud isikule esialgset õiguskaitset, lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neljaks ööpäevaks alates 12. aprillist 2022 kell 17.46 kuni 16. aprillini 2022 kell 17.46 ning manustada
2-22-5429 talle tahtevastaselt ravimeid ja rakendada tema suhtes arsti valitud viisil vajalikke ravimeetodeid, kui puudutatud isik ravimeid vabatahtlikult ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.
6.Puudutatud isiku raviarst esitas 14. aprillil 2022 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning ravita jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 16. aprilli 2022. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani, s.o kuni 22. maini 2022, ning lubas manustada puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid ja rakendada tema suhtes arsti valitud viisil vajalikke ravimeetodeid, kui puudutatud isik ravimeid vabatahtlikult ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Maakohus leidis, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused on täidetud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega F23.1). Avalduse järgi on puudutatud isik rünnanud vanaemal abis käivaid inimesi. Kuigi puudutatud isik kutsus siinsel juhul kiirabi, sest tema väitel vanaema ründas teda, ei pea kohus seda usutavaks, arvestades seda, et vanaema on ratastoolis. Puudutatud isik ei ole seega suuteline aru saama tegelikkusest ja oma käitumisest ega seda juhtima. Ta on varasema agressiivse käitumise tõttu ohtlik teistele. Puudutatud isikul ei ole tekkinud haiguskriitikat ning tal ei ole ravisoostumust. Ta avaldas ärakuulamisel, et ei soovi ravimeid võtta. Raviarsti väitel on ta varem psühhiaatriakliinikust ka põgenenud. Kuigi puudutatud isik avaldas soovi teha arstiga ravimite võtmise osas kokkulepe, ei ole puudutatud isiku varasemat käitumist ja haiguskriitika puudumist arvestades usutav, et puudutatud isiku suhtes on võimalik vabal tahtel põhinev ravi või et muu psühhiaatriline ravi oleks piisav. Puudutatud isiku seisund ei ole alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud. Seetõttu tuleb esialgset õiguskaitset pikendada. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 16. aprilli 2022. a määruse tühistada. Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole tahtest olenematu ravi pikendamise eeldused täidetud. Puudutatud isik ei olnud tegelikult vanaemale ohtlik ning ta soovib, et kohus uuriks tema haiglasse sattumise asjaolusid. Selle kohta on tõendeid politseil, täpsemalt saab uurida korrakaitsja rinnakaamera salvestist. Kui vanaema oli köögis, kustutas puudutatud isik tuled, sest köök on kole ja must. Ta pani jala ratastooli ette sellepärast, et kartis, et vanaema võib teda rünnata. Puudutatud isik võib olla veidi vägivaldne vanaema aitavate inimestega, sest ei soovi, et nad käiksid läbi tema toa. Praegu on vanaemaga kõik korras, puudutatud isik suhtles temaga telefoni teel ja vanaema saatis talle raha. Puudutatud isik tarvitas ravimeid pärast 2018. a haiglaravi. Ta sai psühholoogist aru, et piisab, kui ravimeid tarvitada aasta või kahe järel. Ta teab, et tal on psüühiline häire ja ta on võimeline raviga kodus jätkama. Ta ei pea haiglas olema, sest ta ei ole vägivaldne. Tema ohtlikkus endale ega teistele ei ole tõendatud. Vanaema võiks üksi või koos puudutatud isikuga psühholoogi juurde minna, see võiks asja lahendada.
2-22-5429 Puudutatud isik saab töövõimetoetust ja tema majanduslik seisund ei võimalda tal vanaema juurest ära kolida. Vanaema peabki vastutama, sest tema tütar sünnitas puudutatud isiku.
9.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-iga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud määrus muutmata.
12.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel kuni 40 päevani. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kolleegiumi arvates asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud isiku kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
13.Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Puudutatud isik ei ole vaidlustanud seda, et tal on raske psüühikahäire, kuid leiab, et ta ei ole endale ega teistele ohtlik ning on võimeline raviga kodus jätkama. Kolleegiumi arvates asja materjalid seda ei kinnita. Puudutatud isikul on äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1), mida saab pidada raskeks psüühikahäireks, mis piirab ägenemisel puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida PsaS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Puudutatud isik on seetõttu viibinud mitmeid kordi ka haiglaravil. Psüühikahäire ägenemise ajal on tal esinenud ähvardavat ja sihitut käitumist ning paranoilisi luulumõtteid ja kuulmismeelepetteid. Ka praegu oli puudutatud isiku käitumine olnud psühhoosist mõjutatud, s.o agressiivne, ettearvamatu, ebaadekvaatne ja süüdistav ning ta on olnud kergesti ärrituv ja konfliktialdis.
2-22-5429 Puudutatud isik tuli viia psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel käeraudades. Kiirabi kutsus puudutatud isik ise, väites, et tema vanaema ründas teda, kuid politsei kutsus vanaema, kelle väitel ründas puudutatud isik hoopis teda. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ei ole usutav, et puudutatud isiku ratastoolis vanaema teda ründas. Puudutatud isik on ka ise määruskaebuses avaldanud, et pani jala ratastooli ette, sest kartis, et vanaema võib teda rünnata. Samas ei nähtu asja materjalidest, sh puudutatud isiku selgitustest, et selline kartus olnuks põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole vajadust uurida kohale saabunud korrakaitsja rinnakaamera salvestist, sest sellest nähtuks üksnes kirjeldatud intsidendile järgnenu, kuid mitte intsident ise. Seejuures arvestab kohus, et tegemist ei ole esimese korraga, kui puudutatud isik on psüühikahäire ägenemisel olnud oma vanaema suhtes vägivaldne. Nimelt nähtub Harju Maakohtu 26. septembri 2018. a määrusest tsiviilasjas nr 2-18-14378, millega maakohus kohaldas puudutatud isiku suhtes neljaks päevaks tahtest olenematut ravi ja pikendas seda 40 päevani, et puudutatud isik muutus enne psühhiaatriakliinikusse viimist kodus agressiivseks, lõi vanaema saabastega ning ähvardas vanaemal käed kinni teipida, võttes teibi juba lahti. Lisaks ei ole puudutatud isik vastu vaielnud sellele, et ta on olnud vägivaldne vanaema aitavate inimeste suhtes. Vastupidi, ta on kinnitanud, et ta võib olla nende suhtes „veidi vägivaldne“. Ta on põhjendanud oma vägivaldsust sellega, et ei soovi, et vanaema aitavad inimesed käiksid läbi tema toa. Vägivald ei ole aga kohane viis sellele reageerimiseks ning vägivalla kasutamine ja selle õigustamine kinnitab, et puudutatud isik ei suuda psüühikahäire tõttu oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, mistõttu vajab oma seisundi stabiliseerimiseks ravi. Seetõttu oli nii puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse sattumisele vahetult eelnenule kui ka varasemale kogemusele tuginedes pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise korral endale ja teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Psühhiaatrite 13. aprilli 2022. a arvamuse järgi oli puudutatud isiku haiguskriitika ja ravisoostumus olematu. Puudutatud isiku raviarsti 14. aprilli 2022. a arvamuse järgi ei olnud puudutatud isikul jätkuvalt koostöövalmidust raviks. Ärakuulamisel leidis puudutatud isik kord seda, et ta peaks haiglaravile jääma, kuid siis jälle seda, et ta soovib minna koju ega mõista, miks talle ravi määratakse. Määruskaebuses on puudutatud isik küll märkinud, et ta on võimeline kodus raviga jätkama, kuid kolleegium ei pea usutavaks, et puudutatud isikul kujunes juba pärast nelja päeva välja haiguskriitika ja ravisoostumus, arvestades ka seda, et see ei kujunenud välja pärast viimast haiglaravil viibimist ja puudutatud isik loobus omal algatusel ravist. Ka asjaolu, et puudutatud isiku arvates võiks hoopis tema vanaema psühholoogi juurde minna kas üksi või koos puudutatud isikuga ning see lahendaks tema hinnangul asja, näitab, et ta ei suuda täielikult mõista oma psüühikahäire tõsidust ega seda kohaselt ravida.
14.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
15.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 I lause alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.