Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. mai 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-11573
Tsiviilasi
Valev Leeduksi ja Pille Leeduksi hagi Eksar-Transoil AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Valev Leeduksi ja Pille Leeduksi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. mai 2022
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (hagejad):
1.Valev Leeduks (isikukood XXXXXXXXXXX)
2.Pille Leeduks (XXXXXXXXXXX) Apellantide lepinguline esindaja kohtuistungil vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis; esindaja alates 16. maist 2022 vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere Vastustaja (kostja): Eksar-Transoil AS (registrikood 10136829), esindaja advokaat Ivo Kütt
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 19. novembri 2021 otsus muutmata ning Valev Leeduksi ja Pille Leeduksi apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Valev Leeduksi ja Pille Leeduksi kanda.
3.Välja mõista Valev Leeduksilt ja Pille Leeduksilt menetluskuluna 675 eurot EksarTransoil AS-i kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED JA SENINE MENETLUS
1.Valev Leeduks (hageja I) ja Pille Leeduks (hageja II) esitasid 1. augustil 2017 Tartu Maakohtule hagi kohtutäitur Taive Peedosaare (kohtutäitur) ja Eksar-Transoil AS-i (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444. Menetluskulud palusid hagejad jätta kohtutäituri ja kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on täiteasjas nr 119/2017/443 võlgnikuks hageja I ja täiteasjas nr 119/2017/444 hageja II. Täiteasjad on algatatud 17. aprillil 2017. Mõlemas täiteasjas on sissenõudjaks kostja, kes nõuab hagejatelt 24. juuli 2014 laenu- ja käenduslepingu nr 160 (leping nr 160) täitmist. Täitmisteate kohaselt on sissenõutava summa suurus 182 616, 41 eurot. Nõuded hagejate vastu on tagatud 28. juuli 2014 notariaalse lepingu alusel seatud ühishüpoteegiga, millega on koormatud hagejatele kuuluvad kinnistud ning sätestatud on hagejate kohustus alluda kohesele sundtäimisele. Hagejad leidsid, et täitemenetlustes ei saa nõuda käendajatelt (hagejatelt) Kalevikivi OÜ (põhivõlgnik) kohustuse täitmist käendaja vastutust (175 000 eurot) ületavas määras.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kohtutäitur leidis, et ta ei ole asjas kostjaks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel.
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. märtsil 2019 otsusega hagi kostja vastu osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 lubamatuks nõude osas, mis ületab 150 000 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi kostja vastu rahuldamata. Maakohus jättis hagi kohtutäituri vastu rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, millega jäeti hagi kostja vastu rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. oktoobri 2019 otsusega Tartu Maakohtu 25. märtsi 2019 otsuse vaidlustatud osas ning saatis hagejate hagi kostja vastu selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Ringkonnakohus selgitas, et lähtudes poolte vahel 24. juulil 2014 sõlmitud lepingu sisust, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Asja materjalide kohaselt on kostja ja Kalevikivi OÜ sõlminud 24. juulil 2014 laenulepingu võlgnetava raha kohta, mis väidetavalt tuleneb poolte vahel eelnevalt sõlmitud kütuse müügilepingutest, s.o pooled on kokkuleppel võlasuhte ümber kujundanud laenuks (VÕS § 396 lg 2). Deklaratiivse võlatunnistuse korral on tõendamiskoormise ümberpööramise tõttu võlgnik kohustatud tõendama, et tal ei ole deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Leping ei ole käsitletav kompromissilepinguna VÕS § 578 mõttes.
4.Hagejad esitasid 26. oktoobril 2020 hagiavalduse tervikteksti, mille kohaselt sõlmisid Kalevikivi OÜ (võlgnik) ja kostja 2006. aastal ostu-müügilepingu, mille alusel Kalevikivi OÜ ostis kostjalt kütust. Kalevikivi OÜ-l tekkisid kostja ees võlgnevused 2011. aastal. Kalevikivi OÜ ja kostja sõlmisid 24. juulil 2014 lepingu nr 160, mille kohaselt andis kostja Kalevikivi OÜ-le laenu 149 795,23 eurot tähtajaga 1. november 2014. Sama lepinguga käendasid hagejad Kalevikivi OÜ kohustusi kostja ees. Kalevikivi OÜ ostis kostjalt üksnes kütust ning ei ole saanud kostjalt laenu 149 795,23 eurot ega jäänud samas summas kostjale kütuse eest võlgu. Hagejad ja kostja sõlmisid 28. juulil 2014 hüpoteekide seadmise lepingu, millega on kostja kasuks koormatud hagejatele kuuluvad kinnistud Kalevi (registriosa nr 24239), Uus-Porgapolli (registriosa nr 441840) ja Puidu (registriosa nr 2541440). Hagejad (müüjad), OÜ Dammix Mets (ostja) ning kostja (hüpoteegipidaja) sõlmisid 15. detsembril 2016 asjaõiguslepingu. Lepingu esemeks oli kinnistu Uus-Porgapolli müük. Lepingu p 3.1. alusel müüsid hagejad UusPorgapolli kinnistu OÜ-le Dammix Mets hinnaga 25 000 eurot. OÜ Dammix Mets tasutud ostuhinna kandis notar kostja pangakontole hagejate kohustuse täitmiseks. Kostjal puudub hagejate vastu nõue täitedokumentides märgitud suuruses, mistõttu on täitemenetluste läbiviimine hagejate suhtes lubamatu. Hagejad on notariaalsete tehingutega kostjale tasunud 50 000 eurot. Kalevikivi OÜ raamatupidamisdokumentide kohaselt oli põhivõlgniku koguvõlgnevus kostja ees 138 664,73 eurot (sisaldas ostetud kütuse tasumata arvete võlgnevust, viivisearvete võlgnevust ja kütuse võlgnevuse ümbervormistatud laenulepingu intressi arvete võlgnevust). Selleks, et oleks võimalik tuvastada Kalevikivi OÜ reaalne võlgnevus ostetud kütuse eest, tuleb 138 664,73 eurost maha arvestada intressiarved 42 785,44 eurot ja viivisearved 31 680,42 eurot, seega reaalne võlgnevus kütuse eest oli 64 198,87 eurot. Arvestades kinnistute müümisel ja sularahas üle antud raha, on Kalevikivi OÜ võlgnevuse jääk kütuse eest 12 198,87 eurot (138 664,73 – 42 785,44 – 31 680,42 – 50 000 (kinnistute müük) – 2000 (sularaha)), mitte 182 616,41 eurot nagu kostja täitemenetlused algatanud on. Kostja esitatud nõue sisaldab ka varem nõutud intresse ja viiviseid. Kostja viivisenõue on ebamõistlik ning põhjendatud on piirata viivist põhivõlgnevuse suurusega (12 198,87 eurot). Sundtäitmine täiteasjades nr 119/2017/443 ja nr 119/2014/444 tuleb tunnistada 170 417,54 euro ulatuses lubamatuks.
5.Kostja vaidleb hagile vastu. Hagejate endi tõendid (Kalevikivi OÜ raamatupidamisdokumendid) tõendavad hagejate nõude põhjendamatust. Hagiavalduse väited ja arvutused on vastuolus esitatud tõenditega. Hagejate tõendid näitavad üheselt, et kostja on hagejale esitanud kokku arveid summas 581 234,47 eurot (millest 506 768,61 eurot kütuse eest, ülejäänud osas on esitatud viivise ja intressiarved kuni 30. novembrini 2014). Kalevikivi OÜ tasumised kostjale on kokku toimunud 444 494,76 euro ulatuses (sh 50 000 eurot kinnistute müügist), mistõttu reaalne võlgnevus oli 136 739,71 eurot ning arvestades kostja poolt arvestatud ja esitatud intressiarveid peale
30.novembrit 2014 74 310,78 euro ulatuses oli võlgnevus kokku 211 050,49 eurot. Kostja
poolt täiturile esitatud arvestuste kohaselt oli Kalevikivi OÜ võlgnevus kokku 215 013,13 eurot. Erinevus Kalevikivi OÜ raamatupidamisandmetega on ca 4000 eurot. Tegemist on marginaalse vahega, mis ei oma käesolevas menetluses tähtsust, kuivõrd hagejate vastutuse maksimaalmäär on 175 000 eurot. Kalevikivi OÜ-le pärast 24. juulit 2014 esitatud intressiarved on seotud 24. juuli 2014 lepingu ja 6. augusti 2014 lepingu lisaga, millega suurendati laenusummat 3596 euro võrra. Enne 24. juulit 2014 Kalevikivi OÜ-le esitatud intressiarved on olnud seotud poolte varasemate laenu- ja käenduslepingutega (15. detsembril 2011 sõlmitud leping nr 92 ja 8. mail 2013 sõlmitud leping nr 128). Vaidlusi nimetatud lepingute osas ei ole. Kostja selgitas, et on Kalevikivi OÜ poolt tasutud summasid arvestanud VÕS § 88 lg 8 kohaselt s.o esmalt viivise (kui kohaldati), seejärel intressi (kui kohaldati) ja lõpuks põhikohustuse katteks. Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi). Hagejate arvutuskäik on täiesti põhjendamatu. Hagejate loogika kohaselt on kõik neile esitatud intressi- ja viivisearved põhjendamatud. Hagejate endi poolt esitatud tõendite ja väidete kohaselt on Kalevikivi OÜ mittenõuetekohaselt oma kohustusi täitnud juba vähemalt aastast 2008. Hagejad/Kalevikivi OÜ on lepingus nr 160 märgitud võlasummat korduvalt kinnitanud. Kostja saatis Kalevikivi OÜ meiliaadressile 28. mail 2015 kinnituskirja, kus kirjeldatakse võlgnevuse suurust ja selle kujunemist. Kalevikivi OÜ ega hagejad kinnituskirjale vastuväiteid ei esitanud. Kostja saatis Kalevikivi OÜ-le 24. juulil 2015 saldoteatise, hageja I on saldoteatise kinnitanud ilma märkuste või küsimusteta 27. juulil 2015 digitaalallkirjaga. Lepingu nr 160 järgselt on nõutud intressi, mitte aga viivise tasumist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-47-15 p-s 14 selgitanud, et seadus ei näe ette intressi vähendamist ja seega seda nõuda ei saa. Varasemas on poolte kokkuleppel olnud viivisemäär 0,15% päevas. Tegemist ei ole ebamõistlikult suure viivisemääraga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 p-d 48-49). Hagejate muud põhistused viivise vähendamiseks ei ole õigustatud.
MAAKOHTU LAHEND
6.Maakohus jättis rahuldamata hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 summas kuni 150 000 eurot ning tühistas otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 3. augusti 2017 määruse alusel hagi tagamiseks kohaldatud täitemenetluse peatamise neis täiteasjades. Maakohus jättis menetluskulud asja esimesel läbivaatamisel maakohtus poolte endi kanda ning menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ning uuel läbivaatamisel maakohtus hagejate kanda ja mõistis hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 4050 eurot. Maakohus märkis, et Tartu Maakohtu 25. märtsi 2019 otsus on jõustunud osas, milles sundtäitmine täiteasjades nr 119/2017/2017/443 ja nr 119/2017/444 on tunnistatud lubamatuks 150 000 eurot ületavas osas ning osas, millega jäeti hagejate nõue kohtutäituri vastu rahuldamata. Maakohtul tuleb otsustada, kas sundtäitmine saab olla hagejate suhtes vaidlustatud täiteasjades lubamatu kuni 150 000 euro ulatuses. Pooled vaidlevad kostja nõude suuruse üle. Hagejad on maakohtu menetluses asja uuel läbivaatamisel esitanud lisaks väite, et tegelikkuses ei ole kostja Kalevikivi OÜ-le kunagi laenu andnud ja laenulepingus lepiti kokku, millises summas oli Kalevikivi OÜ-l võimalik kütust osta. Väide on esitatud eelistungil peale kohtu poolt tõendite, asjaolude ja taotluste esitamiseks ettenähtud tähtaja, mis ühtlasi oli eelmenetluse
lõpptähtajaks (8. veebruar 2021), möödumist. Seega ei pea kohus selle väitega asja lahendamisel arvestama. Ringkonnakohus on õigusliku hinnangu lepingule nr 160 andnud, et lepinguga on vormistatud Kalevikivi OÜ varasemad kohustused laenuks ning 149 795,23 euro osas on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Seega ei saa kõnealune leping samaaegselt kujutada endast krediidilimiidi lepingut. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks pidid hagejad tõendama, et neil ei ole deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (TMS § 221 lg 1). Hagejad väidavad asja uuel läbivaatamisel, et Kalevikivi OÜ koguvõlgnevus kostja ees on 12 914,40 eurot, sh kütuse eest 4250 eurot ja leppetrahv 8664,40 eurot. Hagejad esitasid oma väite tõendamiseks Kalevikivi OÜ raamatupidamise väljavõtted ning pangakontode väljavõtted arvete tasumise kohta. Maakohus kontrollis hagejate väiteid nimetatud tõendite alusel ning tuvastas, et Kalevikivi OÜ raamatupidamises on perioodil 2006-2016. a ostuarveid kokku summas 609 704,52 eurot, millest viivisearved on 31 660,42 eurot ja intressi/leppetrahvi arved 42 785,44 eurot. Eeltoodust tuleneb, et Kalevikivi OÜ ostis nimetatud perioodil kütust kokku 535 258,66 euro (609 704,52 – 31 660,42 – 42 785,44) eest. Maakohus tuvastas samade tõendite põhjal, et peale lepingu nr 160 sõlmimist on arveid esitatud kokku 71 078,28 eurot, seega oli enne lepingu nr 160 sõlmimist (24. juuli 2014) arveid esitatud kokku 538 626,24 euro ulatuses. Nimetatud kohustuste täitmise kohta on hagejad esitanud tõenditena pangakonto väljavõtted ja kinnisasjade müügilepingud. Maakohus tuvastas, et võlga vähendati 12. septembri 2013 müügilepingu p 4.3 järgi 25 000 eurot (I kd tl 30, leping tl 28-33) ja 15. detsembri 2016 müügilepingu p 3.1 järgi 25 000 eurot (I kd tl 36, leping tl 34-38). Pangakonto väljavõtete kohaselt on Kalevikivi OÜ tasunud kostjale arvete alusel 392 613,65 eurot. Seega on Kalevikivi OÜ tasunud kostjale arvete alusel kokku 442 613,65 eurot. Sellest 388 733, 57 eurot on Kalevikivi OÜ tasunud enne 24. juulit 2014 ja 53 880, 08 eurot pärast nimetatud kuupäeva. Kalevikivi OÜ-l oli 2016. a lõpu seisuga raamatupidamises märgitud tasumata arveid vähemalt 167 090,87 eurot (s.o arved kokku miinus tasumised ehk 609 704,52-442 613,65). Seisuga 24. juuli 2014 oli Kalevikivi OÜ-l raamatupidamises üles võetud tasumata arveid vähemalt 149 892,67 eurot (s.o arved kuni 24. juuli 2014 miinus tasumised kuni 24. juuli 2014 ehk 538 626,24-388 733,57=149 892,67). Võlatunnistusega, s.o lepingus nr 160 lepiti kokku varasemate võlgnevuse 149 795, 23 eurot ümberkujundamine laenuks, mis on eelkirjeldatud arvestuste alusel saadud võlasummast 97,44 eurot väiksem. Järelikult oli Kalevikivi OÜ-l kostja ees võlgnevus vähemalt lepingus nr 160 nimetatud summas. Hagejate poolt esitatud tõendid ei tõenda nende väiteid Kalevikivi OÜ võla suuruse (12 914,40 eurot) kohta. Riigikohus on 3. juuni 2021 lahendi tsiviilasjas nr 2-19-5601 p-s 16.4 täpsustanud oma varasemat praktikat leides, et deklaratiivse võlatunnistuse korral võib võlgnik kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kohus peab vaidluse korral selgitama välja, missugustest vastuväidetest nõudele saab kostjat võlatunnistuse andmisega loobunuks lugeda. Kostja arusaamise kohaselt on hagejad loobunud kostja nõude osas kõigist võimalikest vastuväidetest, sealhulgas võla suuruse osas. Ringkonnakohus tuvastas, et lepinguga nr 160 kujundati olemasolev võlasuhe ümber laenuks, mistõttu ei pidanud hagejad laenusummat krediidilimiidina ega muul viisil oma käsutusse saama. Maakohus leidis, et Kalevikivi OÜ loobus kostjaga sõlmitud lepingus vastuväidetest nõude suurusele ning kohustus vastavas ulatuses võlgnevuse tasuma hiljemalt 1. novembril 2014. Lepingu p-st 1.3 tulenes ka kohustus tasuda kostjale intressi arvestusega 21% aastas. Kokkuleppe kohaselt algas intressi arvestamine
28.juulil 2014 ning lõppes laenusumma täielikul tagastamisel laenuandjale. Lisaks tulenes lepingu p-st 1.4 kohustus tasuda maksete tasumisega hilinemisel viiviseid määraga 0,15% iga viivitatud kalendripäeva eest. Maakohtu hinnangul nähtub lepingust selgelt Kalevikivi OÜ ning käendajatest hagejate loobumine igasugustest vastuväidetest kostja lepingust nr 160 tulenevatele võlgnevuse tasumise, intressi- ja viivisenõuetele. Seetõttu puudus maakohtul vajadus hinnata hagejate poolt esitatud tõendeid, kuid vastavalt ringkonnakohtu juhistele ning selguse huvides on maakohus seda siiski teinud. Täitemenetlustes esitas kostja täitmisele nõude 182 616,41 eurot, mida kohtutäitur on korrigeerinud 182 013,13 euroni. Kostja selgitas, et tema nõue sisaldab ka kostja arvestatud ja esitatud intressiarveid peale 30. novembrit 2014 74 310,78 eurot, mida ei olnud Kalevikivi OÜ raamatupidamises kirjendatud. Maakohus veendus, et intressiarveid ei ole kohtule esitatud. Intressiarvete arvestamine Kalevikivi OÜ raamatupidamises lõppes 2014. aastal ning asja materjalidest (II kd tl 13) nähtub selgelt, et viimane arvesse võetud intressiarve oli
30.novemberist 2014 ehkki lepingu kohaselt tuli intressi tasuda kuni laenu täieliku tagastamiseni. Kostja on tõendanud, et lepingule nr 160 sõlmisid Kalevikivi OÜ ja kostja lisa, millega suurendati 6. augustil 2014 võlatunnistusega tunnistatud võlga veel 3596 euro võrra. Kalevikivi OÜ juhatuse liige hageja I on 27. juulil 2015 kinnitanud oma digitaalallkirjaga kostja poolt 24. juulil 2015 esitatud saldoteatise, mille kohaselt oli Kalevikivi OÜ võlg kostja ees nimetatud kuupäeva seisuga 180 980 eurot, sh tasumata intressiarved perioodil 31. august 2014 kuni 30. juuni 2015. Maakohus nõustus kostjaga, et eeltoodu tõendab, et hagejatel puudusid võla suuruse osas enne täitemenetluse alustamist vastuväited. Saldoteatis on õigusteooria kohaselt samuti deklaratiivne võlatunnistus. 24. juuli 2015 saldoteatise allkirjastamisega saab hagejat I ka selle teatise osas lugeda vastuväidetest võlgnevuse suurusele loobunuks. Kostja ei ole täitemenetluse algatamisel arvestanud käendajate vastutuse ülemmääraga 175 000 eurot. Lähtudes asjaolust, et hagejad on peale lepingu nr 160 sõlmimist rahuldanud kostja nõuet oma vara arvelt 25 000 euro võrra, on maakohus asja esialgsel läbivaatamisel tunnistanud täitemenetluse täiteasjades lubamatuks 150 000 eurot ületavas osas. Muude maksete tegemist nõude vähendamiseks peale lepingu nr 160 sõlmimist ei ole hagejad tõendanud. Samuti ei ole hagejad tõendanud, et nõue oleks muul viisil rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud (TMS § 221 lg 1).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 summas kuni 150 000 eurot. Alternatiivselt paluvad hagejad saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Maakohus ei ole eristanud kostja poolt esitatud kütusearveid, viivisearveid ja intressiarveid. Hagejate esitatud tõenditega on vastuolus maakohtu seisukoht, et hagejad pole tõendanud, et leping nr 160 sisaldas viivise- ja intressivõlgnevusi. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et Kalevikivi OÜ võlgnevus kostja ees oli 24. juuli 2014 seisuga 149 795,23 eurot. Jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on maakohus sellisele seisukohale jõudnud. Kalevikivi OÜ kütuse võlgnevuse jääk oli 12 198,87 eurot. Seda kinnitavad Kalevikivi OÜ raamatupidamisdokumendid. Hagejad on tõendanud, et 138 664,73 eurost oli 74 465,86 eurot
viivise- ja intressiarved. Seega on hagejad tõendanud, et hagejatel ei ole deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga ning täitemenetluses esitatud nõudesumma sisaldas juba varasemaid intresse ja viiviseid. Viivisenõude vähendamise osas jäävad hagejad oma varasemate seisukohtade juurde. Maakohus on leidnud kostja paljasõnaliste väidete põhjal, et hagejad on loobunud kostja nõude osas kõigist võimalikest vastuväidetest. Riigikohtu 3. juuni 2021 lahendi nr 2-19-5601 seisukohad ei ole käesolevas vaidluses kohaldatavad. Kostja ei ole hagejatele laenu- ja käenduslepingu nr 160 allkirjastamisel selgitanud, et hagejad mingilgi viisil loobuvad vastuväidete esitamisest. Hagejate huvi oli Kalevikivi OÜ-le antud kütuse krediidi käendamine, mitte võlgnevuste kinnitamine. Seda kinnitab lepingu nr 160 p 4.4, mille kohaselt vastutavad käendajad tulevikus tekkivate nõuet eest. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas hagejad vastutavad kuni 24. juulini 2014 tekkinud või alates 24. juulist 2014 tekkinud võlgnevuste eest. Hageja I on maakohtu viidatud saldoteatiste kinnitanud kui Kalevikivi OÜ juhatuse liige, mitte kui eraisik. Maakohtu otsus on üllatuslik ning seadusega vastuolus. Seejuures on üllatuslik maakohtu seisukoht, millega jäeti tähelepanuta hagejate väide, et nad pole kunagi laenu saanud, vaid tegemist oli krediidiga. Hagejad on seda kogu menetluse väitnud. Väide, et laenulepingus märgitud summa ei sisalda intressi- ja viivisenõudeid on negatiivne asjaolu, mida hagejatel ei ole võimalik tõendada.
8.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Hagejate enda esitatud tõendid (Kalevikivi OÜ pangakonto väljavõtted) lükkavad ümber hagejate esitatud arvutused ja varasemad väited. Hagejad loobusid finantsekspertiisi läbiviimisest, kui jätsid eksperditasu ettemaksu tasumata. Maakohus on esitanud jälgitavad ja selged arvutused. Lepingu nr 160 järgselt nõuti intressi, mitte viivist. Seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kostja nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas kohalduvad Riigikohtu 3. juuni 2021 otsuse seisukohad tsiviilasjas nr 2-19-5601. Hagejad ei esitanud kostja nõude osas mingeid vastuväiteid kuni kostja pöördus kohtutäituri poole. Hagejate viide lepingu nr 160 p-le 4.4 on meelevaldselt lepingu kontekstist välja võetud. Lepingu p 4.2 täpsustab, mille eest käendajad vastutavad, p-s 1.1 on võlgnevuse summa ja p-s 1.2 selle tasumise tähtaeg. Asjas on tuvastatud, et hagejad loobusid oma võimalikest vastuväidetest juba enne lepingu (kompromissi) allakirjutamist. Maakohtu otsus ei ole üllatuslik. Maakohus on korduvalt selgitanud tõendamiskoormist ning andnud lisavõimalusi tõendite ja seisukohtade esitamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hagejate apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Hagi on esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 kuni 150 000 euro ulatuses. Sundtäitmine 150 000 eurot ületavas osas on nimetatud täiteasjades tunnistatud lubamatuks Tartu Maakohtu 25. märtsi 2019 otsusega, mis on jõustunud. Hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna.
Täitemenetluses on täitedokumendiks 28. juuli 2014 notariaalne hüpoteegi seadmise leping, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hüpoteegiga tagatavad nõuded hagejate vastu tulenevad poolte vahel
24.juulil 2014 sõlmitud lepingust nr 160 ja selle lisadest, muudatustest ja täiendustest (notariaalse lepingu p 4.1). Lepingu nr 160 p 1.1. kohaselt laenas kostja põhivõlgnikule 149 795, 23 eurot tasumise tähtajaga 1. november 2014. Lepingu nr 160 täienduse kohaselt andis kostja põhivõlgnikule täiendavat laenu 3596 eurot. Sundtäitmisele esitatud võlaarvestus on kohtutäiturile esitatud (I kd lk 25). Asjas puudub vaidlus, et hagejad on lepingu nr 160 alusel Kalevikivi OÜ kohustuste käendajad, kuid pooled vaidlevad selles, millises ulatuses hagejate käenduskohustus lepingu nr 160 alusel kehtib.
11.TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik sissenõudja vastu esitada hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagejad väidavad, et põhivõlgnik ei ole kostjalt laenu saanud ning lepingu nr 160 p-s 1.1. kokkulepitud laenu summat tuleb käsitleda tulevikku suunatud krediidi kokkuleppena. Igaljuhul ei saa käendatava nõude suurus (põhivõlgniku võlg kostjale kütuse eest) olla suurem kui 12 914, 40 eurot, millele võivad lisanduda mõistlikud viivised, mis ei ületa põhivõla suurust. Maakohus lähtus asja lahendamisel ning tõendamiskoormise määramisel põhjendatult ringkonnakohtu 25. märtsi 2019 kohtuotsuses antud juhisest, et lepingus nr 160 kokkulepitut saab lähtudes kokkuleppe sisust käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 396 lg 2 järgi. Deklaratiivse võlatunnistuse korral on tõendamiskoormise ümberpöördumise tõttu võlgnik kohustatud tõendama, et tal ei ole deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Seejuures pidid hagejad vastavalt ringkonnakohtu juhistele tõendama nii põhivõlgniku võlgnevuse suurust, kui ka seda, et kostja nõue põhivõlgniku vastu sisaldas ka intressi ja/või viiviseid ning et kostja on intressi ja/või viivist nõudnud lepingu nr 160 järgses põhivõlas juba sisalduvatelt varasemate lepingute järgsetelt intressidelt ja viivistelt. Maakohus on lähtudes hagejate esitatud tõenditest (põhivõlgniku raamatupidamisdokumendid ja pangakonto väljavõtted) esitanud otsuses ka võlasumma kontrollarvestused (otsuse p-d 22-24), misjärel on põhjendatult leidnud, et hagejad ei ole tõendanud, et kostja nõue kuni 150 000 eurot oleks rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, mistõttu täitemenetlus selle nõude osas on lubatav. Seetõttu jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hagejate nõude tunnistada sundtäitmine lubamatuks kuni 150 000 euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6). Hagejate apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
12.Vastuseks hagejate väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Ringkonnakohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et maakohus ei ole otsuses eristanud kostja poolt esitatud kütuse-, viivise- ja intressiarveid ning otsusest ei nähtu, millistele tõenditele on maakohus otsuse tegemisel tuginenud. Maakohus on otsuse p-s 22 tabelis viidatud arveid eristanud ja märkinud, et kõigist kostja esitatud arvetest perioodil 2006-2016 summas 609 704, 52 eurot moodustasid viivisearved 31 660, 42 eurot ja intressiarved 42 785, 44 eurot. Seejuures on maakohus viidanud hageja esitatud tõenditele (arvetele) toimiku lehekülje täpsusega. Maakohus on otsuse p-s 23 tuvastanud põhivõlgniku Kalevikivi OÜ pangakontode ja lepingute alusel, et Kalevikivi OÜ on tasunud kostjale arvete alusel 392 613, 65 eurot, notariaaltehingute alusel 50 000 eurot, st kokku on Kalevikivi OÜ tasunud kostjale 442 613, 65 eurot. Nimetatud arvutuste alusel järeldas maakohus otsuse p-s 24 põhjendatult, et lepingu nr 160 sõlmimise seisuga võlgnes Kalevikivi OÜ kostjale vähemalt lepinguga nr 160 laenuks ümbervormistatud
149 795, 23 eurot ning tõendatud ei ole hagejate väited, et võla suurus on 12 914, 40 eurot. Maakohtu seisukoht ei ole vastuolus hagejate esitatud tõenditega, vaid maakohus on arvutuste tegemisel lähtunud just hagejate esitatud tõenditest, sh on arvete tasumise tuvastamisel lähtunud Kalevikivi OÜ pangakonto andmetest. Lepingu nr 160 p-s 1.1. kokku lepitud võla suurus on kooskõlas ka Kalevikivi OÜ majandusaasta aruannetes avaldatud andmetega. Maakohtule ei ole etteheidetav, et ta ei ole arvestusmetoodika aluseks võtnud hagejate seisukohti (sh hagejate
25.septembri 2020 menetlusdokumendi lisa 1.33, 26. oktoobri 2020 menetlusdokumendi p 2.3,
8.veebruari 2021 menetlusdokument (raamatupidamise koondkokkuvõte, II kd lk 45)), vaid on valinud kohtule sobiva, samas selge ja arusaadava meetodi tõendite alusel arvestuste kontrollimiseks. Hagejad ei ole maakohtule arvutusvigu ette heitnud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 p-s 16 asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud piirang ei välista poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist, sest sellist keeldu seadusest ei tulene. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. Pooled on lepingu nr 160 p-s 1.1 kokku leppinud, et Kalevikivi OÜ võlgneb 149 795, 23 eurot kostjale laenuna ja p-s 1.3 leppisid pooled kokku intressis 21% aastas. Kuigi lepingu p-s 1.4 on pooled leppinud kokku ka viivises, on maakohus otsuse p-s 23 tuvastanud Kalevikivi OÜ raamatupidamisdokumentide alusel (II kd lk 11), et pärast lepingu nr 160 sõlmimist ei ole kostja Kalevikivi OÜ-le viivise arveid esitanud. Kõik tabelis esitatud viivise arved on esitatud enne lepingu nr 160 sõlmimist. Hagejad ei ole vastupidist tõendanud. Seega ei ole asjakohased ka hagejate väited ja taotlused viivise vähendamise osas.
12.2.Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 2-19-5601 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad seetõttu, et hagejad ei ole laenulepingus nr 160 kinnitanud lepingus märgitud summa üleandmist, samuti põhjusel, et lahendil ei saa olla tagasiulatuvat mõju lepingule nr 160, millise kokkuleppe ajal vastavad Riigikohtu selgitused puudusid. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus oli juba enne lepingu nr 160 sõlmimist 18. detsembri 2013 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-146-13 p-s 24 selgitanud, et võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine on lõplik, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Tsiviilasjas nr 2-19-5601 Riigikohus üksnes täpsustas varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta ja leidis, et võlgnik võib deklaratiivse võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Tegemist on Riigikohtu tõlgendusega VÕS § 30 kohaldamise osas, sätte redaktsioon ei ole muutunud, mistõttu tõlgendus kehtib ja maakohus võis asja lahendamisel sellele tugineda. Ringkonnakohus leiab, et põhivõlgnik ja käendajad olid loobutavatest vastuväidetest teadlikud või pidid sellest teadma ja said loobumise tagajärgedest aru. Hagejad ei ole vastupidist tõendanud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et OÜ Kalevikivi loobus lepingut nr 160 sõlmides vastuväidetest nõude suurusele ja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt
1.novembriks 2014. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et neid vastuväiteid ei saa seetõttu esitada ka hagejad käendajatena. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võivad käendajad esitada võlausaldaja nõudele neid vastuväiteid, mida saaks esitada põhivõlgnik ise. Selliselt on tagatud käendaja ja põhivõlgniku vastutuse võrdne tase.
12.3.Hageja I kinnitas põhivõlgniku Kalevikivi OÜ nimel juhatuse liikmena 24. juuli 2015 kostja saldoteatise negatiivse saldo 180 980, 55 eurot, sh lepingust nr 160 järgi 152 195, 23 eurot. VÕS § 204 lg 2 kohaselt loetakse saldo õigeks, kui pool ei vaidlusta seda mõistliku aja jooksul. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks. Seega tähendab saldo õigeks
lugemine, et saldol, mida ei ole vaidlustatud, on samad õiguslikud tagajärjed, mis deklaratiivsel võlatunnistusel (VÕS § 30). Hagejad käendajatena saldoteatist allkirjastanud ei ole, mistõttu ei saa nende suhtes saldoteatist käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena, vaid tegemist on dokumentaalse tõendina, mis tõendab kostja väidet, et pärast lepingu nr 160 allkirjastamist põhivõlgnik ja hageja I lepingus nr 160 kokkulepitut ei vaidlustanud ja kinnitasid selle kokkuleppe õigsust. 12.4.. Hüpoteegi seadmise lepingu p 4.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud lepingust nr 160 ja selle lisadest tulenevad kostja nõuded hagejate kui käendajate vastu. Lepingu nr 160 p-st 4.1. nähtub selgelt, et käendus oli seatud lepingust tulenevate kohustuste täimiseks, sh ka lepingu p-s 1.1. kokkulepitu tagamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud hagejate seisukoht, et nad vastutavad lepingu nr 160 alusel üksnes tulevikus tekkivate nõuete eest.
12.5.Ringkonnakohus nõustub hagejate seisukohaga, et maakohus leidis põhjendamatult otsuse p-s 19, et hagejad esitasid pärast eelmenetluse lõpptähtaega uue väite, et Kalevikivi OÜ ei ole kunagi kostjalt laenu saanud ning laenulepingus lepiti kokku summas, mille ulatuses oli Kalevikivi OÜ-l võimalik kütust osta. Sellist seisukohta olid hagejad avaldanud menetluses ka varem, sh apellatsioonkaebuses asja esmakordsel läbivaatamisel ja see hagejate seisukoht on kajastatud ka Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2019 otsuse p-s 5. Samas ei muuda see maakohtu minetus maakohtu otsust üllatuslikuks. Maakohus lähtus asja otsustamisel mh ringkonnakohtu kohustuslikest juhistest tõendamiskoormuse jagunemise osas ja on piisavalt täitnud kohtu selgitamiskohustust.
12.6.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub alus ka menetluskulude jaotuse muutmiseks. Väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ei ole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud.
13.Hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus õigusabikulu 900 eurot (90 eurot x 10h). TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja on kasutanud õigusabi maakohtu otsusega tutvumisel (5 h) ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel (5h). Ringkonnakohus peab kostja kulusid maakohtu otsusega tutvumisel ülemäärasteks. Ringkonnakohus peab kostja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses 7, 5 h, arvestades ka kostja esindaja osalemist ringkonnakohtu istungil. Seega on kostja põhjendatud menetluskulu ringkonnakohtus 675 eurot, mis tuleb välja mõista solidaarselt hagejatelt kostja kasuks.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.