X hagi Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, C ja W vastu nõude tunnustamiseks Q (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.08.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Kostja I: Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo Kostja II: C (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III: W (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate II ja III seaduslik esindaja F, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 12.04.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.08.2021 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maa-ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta X kanda.
3.Välja mõista X-lt C kasuks 495 eurot ja W kasuks 495 eurot ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks.
2-21-3179 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 01.03.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja I), C (kostja II) ja W (kostja III) vastu nõude tunnustamiseks Q (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses.
2.Harju Maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja võlgniku pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo. Hageja esitas 06.11.2020 pankrotihaldurile nõudeavalduse 127 931,65 euro (põhikohustus 47 000 eurot, viivis 4700 eurot ja leppetrahv 76 231,65 eurot) tunnustamiseks. Kostjad esitasid 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnustada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 127 931,65 eurot II rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 tähenduses.
3.Hageja nõue põhineb hageja ja võlgniku vahel 10.02.2017 sõlmitud laenulepingul, millega pooled kujundasid varasematest võlasuhetest tulenevad põhi- ja kõrvalkohustused ümber ning fikseerisid need ühtse laenusummana kogusummas 47 000 eurot (deklaratiivne võlatunnistus). Võlgnik lepingust tulenevat kohustust tähtaegselt (10.02.2018) ei täitnud.
4.Hageja selgitas, et ta andis aastatel 2013 kuni 2016 võlgnikule laenu, mida oli võlgnikul vaja nii igapäevasteks kulutusteks kui õigusvaidluste pidamiseks endise elukaaslasega, oma emalt Z-lt saadud rahaliste vahendite arvelt. Lisaks selgus 2014. aasta lõpus, et võlgnik, kes teostas ehitustöid hagejale kuuluvas ettevõttes G OÜ, oli endale jätnud klientidelt saadud raha ning soetanud enda tarbeks erinevates ehituspoodides G OÜ krediidilimiiti kasutades erinevaid kaupu. Kokku oli võlgnik selliselt enda kasuks pööranud 15 700 eurot. Hageja ja võlgnik leppisid kokku, et hageja tagastab vastava summa enda vahenditest G OÜ-le ning võlgnik tagastab raha esimesel võimalusel hagejale.
5.14.01.2015 vormistasid hageja ja võlgnik kohustuste kohta võlatunnistuse, milles võlgnik kinnitas, et ta on hagejale võlgu 5000 eurot (2014. aasta kevadel saadud võlad); 3600 eurot (2014. aasta septembris saadud võlad) ja 15 700 eurot (2013-2014 OÜ G rahalistest vahenditest võetud summad). Võlgnik kinnitas, et ta võlgneb 24 300 eurot, mille tasub hagejale hiljemalt 31.05.2015. Võlgnevuse tähtaegsel mittetasumisel arvestatakse võlgnevuselt viivisintressi 0,15 % päevas. Lisaks on võlgnik kirjalikult kinnitanud, et ta on saanud hagejalt sularahas laenuna 20.06.2015 3300 eurot, 18.08.2015 2800 eurot, 03.02.2016 2800 eurot ning 05.06.2016 3800 eurot (kd I, tl 178-179).
6.Hageja andis võlgnikule täiendavalt erinevatel kuupäevadel 2015. aastal laenuna 6100 eurot ning 2016. aastal täiendavalt 6600 eurot (kd I, tl 178-179). Nende summade suhtes pooled kõrvalkohustuste täitmise osas kokkuleppeid ei sõlminud.
2-21-3179
7.Kuivõrd 14.01.2015 võlatunnistuse alusel tekkinud viivisintressi kohustus oli 2017. a alguses kasvanud juba põhikohustusest suuremaks (kokku ligemale 28 000 eurot), leppisid pooled kokku, et vähendavad arvestatud viivisintressi ning loevad kõigilt kohustustelt sissenõutavaks muutunud viiviseks 10 000 eurot. Põhikohustuse summa oli kokku 37 000 eurot, mistõttu fikseerisid pooled 10.02.2017 lepingus lõpliku laenusummana 47 000 eurot. Hageja oli nõus andma võlgnikule nõude täitmiseks täiendavalt aasta, mille kestel arvestati võlgnevuselt intressi, mis ületab üksnes marginaalselt seadusjärgset intressimäära (10 % aastas).
8.Kõik võlgnikule laenatud summad andis hageja üle sularahas või loeti vastav kohustus tekkinuks kokkuleppel (G OÜ ees tekkinud võlg, mille hageja võlgniku eest tasus). Kuivõrd võlgnikul pangakontot hagejale teadaolevalt ei olnudki või ta seda ei kasutanud, ei olnud laene võimalik anda ülekandega.
9.Võlgnik on 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid tunnistanud, kuivõrd vastavad kohustused on 10.04.2019 avaldusega (kd I, tl 9, 50, 184) tasaarvestatud 09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust (kd I, tl 7-8, pöördel) tuleneva hageja kohustusega 70 000 euro ulatuses. Vastavad selgitused ja dokumendid on võlgnik esitanud pankrotihaldurile ning sellisena on neid kajastatud juba ajutise halduri aruandes (kd I, tl 181, pöördel) ning selle lisana esitatud tasaarvestuse avalduses.
10.Käesolevas tsiviilasjas esitab hageja nõude tunnustamise hagi põhjusel, et kui kohus tunnistab tsiviilasjas nr 2-20-17414 09.04.2019 nõude loovutamise lepingu tagasivõtmise raames kehtetuks, ei ole võlgnik tagatisloovutuslepingu alusel 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid täitnud ning need on kogu ulatuses muutunud sissenõutavaks. Kostja I vastuväited
11.Pankrotihaldur palus jätta hagi rahuldamata. Laenulepingust ei selgu, mis summas on võlgnikule laenu antud, sest lepingu p 1.1 sätestat, et „alates 2013 kuni 2016 sõlmitud laenulepingute ja laenatud summadelt arvestatud viivisintresside ja leppetrahvide alusel võlgneb laenusaaja laenuandjale kokku 47 000 eurot, mida pooled käsitlevad lõpliku laenusummana“, on üldsõnaline. Lepingust ei selgu, mil viisil, millal ja kas üldse on laen laenusaajale üle antud. Hageja nõudeavaldusele lisatud dokumendid, sh laenuleping, ei tõenda nõude aluseks oleva tehingu toimumist ehk raha üleandmist laenusaajale. Hageja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonide järgi ei olnud hagejal aastatel 2013-2016 sellist sissetulekut, mis võimaldaks võlgnikule laenu anda. Hagejal tuleb tõendada laenu andmist. Laenulepingu näol on olemas tehingut kajastav kirjalik dokument, kuid tõendid raha liikumise kohta puuduvad. Arvestades laenusumma suurust ja hageja majanduslikku seisundit, on eluliselt ebausutav, et laen üldse anti. Kostja II ja III vastuväited
12.Kostjad II ja III ei tunnista hagi ja vaidlevad sellele vastu. Väidetavat laenu ei ole hageja kunagi võlgnikule andnud. Väidetavalt hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingu ainus eesmärk oli võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil päästa võlgnik oma rahaliste kohustuste täitmisest ja muuta võimatuks võlgade sissenõudmine, tekitades kunstlikult hageja nõude võlgniku vastu. Ühestki hagile lisatud dokumendist ei ole näha, kuidas väidetav võlg sõprade vahel tekkis. Puuduvad raha ülekandmist tõendavad konto väljavõtted, puudub selgitus, miks võlgnik üldse pidi hagejalt raha laenama. Puuduvad igasugused dokumendid või isegi põhjendused seoses väidetava võla tekkimisega.
13.Kostjad selgitasid, et 09.04.2019 on koostatud notariaalne nõude loovutamise leping, millega võlgnik on loovutanud hagejale oma nõuded summas 73 542,93 eurot F vastu, mis tulenevad Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-12328.
2-21-3179 Kostjad on seisukohal, et kui tegelikult oleks 10.02.2017 leping eksisteerinud, oleks see leidnud kajastamist ka 09.04.2019 nõude loovutamise lepingus. Maakohtu otsus ja põhjendused
14.Harju Maakohtu 30.08.2021 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulu 864 eurot ja kostja III kasuks menetluskulu 864 eurot.
15.Poolte vahel on vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) kas hageja ja pankrotivõlgniku vahel on kehtivalt sõlmitud 10.02.2017 laenuleping, millega kujundati ümber 2013 kuni 2016 sõlmitud varasemad laenupingud; 2) kas hageja on väidetavad lepingujärgsed laenusummad pankrotivõlgnikule üle andnud; 3) kas hagejal on pankrotivõlgniku vastu 10.02.2017 laenulepingust ja 09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust tulenev nõue.
16.Arvestades, et pankrotivõlgnik ei ole oma 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud, saab hagejal olla pankrotivõlgniku vastu nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2/ § 108 lg 1, § 397 lg 1 ja § 159 lg 1 alusel.
17.Kohus analüüsib esmalt hageja ja võlgniku vahel 10.02.2017 VÕS § 396 lg 2 tähenduses deklaratiivse võlatunnistuse sõlmise ja sellele järgnenud kohustuse rikkumise aluseks olevaid asjaolusid. Kuigi deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine (RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 20; nr 3-2-1-103-16, p 21), on Riigikohus osutanud tähelepanu, et kostja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega, kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (RKTKo nr 3-2-1-124-14, p 26). Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte (RKTKo nr 3-2-1-22-09, p 11). Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.
18.Kuivõrd antud juhul ei ole kostjatel objektiivselt võimalik tõendeid esitada ning arvestades hageja 06.04.2021 menetlusdokumendis esile toodud seisukohta (s.o. hageja on saanud enam kui 10 aasta vältel oma emalt Z-lt rahalisi vahendeid ning hageja ja võlgnik fikseerisid deklaratiivse võlatunnistusega kõik varasemad kohustused ühe lõpliku laenusummana), on antud juhul tõendamiskoormis tulenevalt hea usu põhimõttest pöördunud, mistõttu tuli hagejal selgitada ja tõendada 10.02.2017 deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid.
19.Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejal oli piisavalt vahendeid, mille arvelt laenu anda, kuna hageja on perioodil 2013 kuni 2016 saanud märkimisväärses ulatuses rahalisi vahendeid oma emalt Z-lt. Z kinnitas, et andis oma sissetuleku arvelt aastatel 2013-2016 hagejale kasutamiseks rahalisi vahendeid kokku enam kui 180 000 euro ulatuses (kd I, tl 113-114, 127-146, 147-148), sh laekus Z-le 30.05.2014 korteri müügist 23 000 eurot (kd I, tl 115-126), mille ta jättis hagejale vabaks kasutamiseks.
20.Võlgnik on kirjalikult kinnitanud, et ta on perioodil 2013-2016 saanud hagejalt laenu kokku 37 000 eurot (5000 + 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800). Siiski ei ole hageja selgitanud ega tõendanud seda, mis kuupäevadel anti võlgnikule summad (5000
2-21-3179 + 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800) üle, kus kohas toimus eeltoodud summade üleandmine, kas üleandmise juures viibis kolmandaid isikuid. Samuti ei ole hageja tõendanud seda, et ta oleks eeltoodud summad sularahana enda pangakontolt välja võtnud, et need seejärel üle anda. Summade üleandmist ei tõenda ka Z 06.04.2021 kirjalik kinnitus, kuna see, et Z oli teadlik, et hageja võis anda temalt saadud rahad edasi võlgnikule, ei tõenda seda, et rahade üleandmine ka aset leidis. Laenude üleandmist ei tõenda ka ajutise halduri aruanne (kd I, tl 32, 181), kuna aruandes on võlgniku kohustuste olemasolu kajastatud võlgniku enda 29.09.2020 e-kirja alusel. Lisaks on ajutine haldur märkinud, et nõude tegelik suurus vajab väljaselgitamist võimaliku pankrotimenetluse käigus. Hageja on selgitanud ka, et võlgnik pidi hagejale tasuma 15 700 eurot, kuna hageja tasus ise vastava summa võlgniku eest G OÜ-le. Hageja ei ole esitanud kohtule G OÜ krediitkaardi väljavõtet ega ka tõendit, et G OÜ oleks oma krediitkaardi usaldanud võlgnikule. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks võlgniku poolt kulutatud summa G OÜ-le tagastanud. Isegi juhul, kui võlgniku käsutuses oleks olnud G OÜ krediitkaart, siis vastutab G OÜ kaardi kasutamise eest G OÜ juhatus. Laenu saamine ei ole ka usutav: Võlgniku kontaktid on üleval G OÜ kodulehel (kd I, tl 169), millelt nähtub, et võlgnik on antud ettevõttega seotud. Ebausutav on, et kui võlgnik on omastanud ettevõtte klientide vara ning on saanud samal ajal hagejalt veel laenu. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud perioodil 20132016 kokku summa 37 000 eurot üleandmist võlgnikule, siis ei ole ka kehtivalt sõlmitud 10.02.2017 laenulepingut, millega varasemad laenusuhted kujundati ümber ühtse laenusummana kogusummas 47 000 eurot ning hagi jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebus
21.Hageja palub 29.09.2021 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.
22.Hageja on tõendanud ja põhistanud 10.02.2017 võlatunnistuse esemeks oleva kohustuse tekkimise ja/või laenusummade üleandmise. Hageja on laenusumma kujunemise selgitamiseks esitanud 14.01.2015 võlatunnistuse (kd I, tl 177), allkirjastatud kinnituse raha üleandmise kohta summas 8900 eurot (kd I, tl 178) ning allkirjastatud kinnituse raha üleandmise kohta summas 3800 eurot (kd I, tl 179). Lisaks on maakohus tuvastanud, et hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid, mille arvelt oli tal võimalik aastatel 2013 kuni 2016 võlgnikule võlatunnistuses näidatud ulatuses laenu anda. Hageja ema Z andis hagejale regulaarselt rahalisi vahendeid ja oli teadlik, et nende arvelt andis hageja võlgnikule laenu.
23.Maakohus heitis hagejale ette, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendina G OÜ krediitkaardi väljavõtet ega ka tõendit selle kohta, et krediitkaart usaldati kasutamiseks võlgnikule. Kaardi väljavõttel ega esitatud arvetel ei ole kajastatud tehinguid vahetult teinud isikute andmeid. Hageja ja võlgnik fikseerisid väärkasutuste tõttu tekkinud kohustused 14.01.2015 võlatunnistuses. Seetõttu puudus igasugune vajadus vastavaid asjaolusid täiendavate dokumentidega fikseerida ning hagejal ei ole võimalik esitada täiendavaid tõendeid aastaid tagasi toimunud sündmuste kohta. Kohus ei ole täitnud eelmenetluse ülesandeid ega selgitanud hagejale, milliste tõenditega on hagejal võimalik oma nõuet tõendada.
24.Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ja on tõendamiskoormise ebaõigesti ümber pööranud. Tõendamiskoormise ümberpööramiseks: 1) peavad esinema võla puudumise tõenäosusele viitavad põhistatud asjaolud; 2) hageja keeldub põhjendamatult võla tekkimise asjaolusid selgitamast; 3) tekkinud on põhjendatud kahtlus, et võlatunnistuse aluseks olev põhikohustus on tühine või kehtetu. Käesolevas asjas eeltoodud asjaolusid ei esine. Ühtegi põhjendust, mis annaks alust kahelda põhikohustuse tekkimises kostjad
2-21-3179 menetluses esitanud ei ole. Põhjendus, et hagejal ei olnud majanduslikult võimalik laenu anda, on maakohtu poolt ümber lükatud. Hageja on selgitanud ja kirjeldanud võla kujunemise asjaolusid. Maakohus on kinnitanud, et ei sea kahtluse alla enne 10.02.2017 võlatunnistuse vormistamist koostatud tõendeid raha üleandmise ning võlgnevuste tekkimise kohta. Maakohus ei ole põhjendanud, millel saaks põhineda kahtlus, et 10.02.2017 võlatunnistuse esemeks olevat võlgnevust ei saanud kehtival kujul objektiivselt olemas olla.
25.Maakohus seadis võlatunnistuse kehtivuse otseselt sõltuvusse selle aluseks olevate võlasuhete kohta esitatavatest tõenditest. Kui võlgnevuse tekkimise ja ulatuse kohta oleks võlausaldajal juba olemas tõsikindlad dokumentaalsed tõendid, siis puuduks vajadus kohustusi kirjaliku võlatunnistusega veelkord fikseerida. Võlatunnistuse peamiseks eesmärgiks on ebaselgete suhte fikseerimine. Maakohus väljus deklaratiivse võlatunnistuse tõendamiskoormise jaotuse hindamisel ebaproportsionaalselt Riigikohtu senises praktikas sedastatud põhimõtetest viisil, mis muudab deklaratiivse võlatunnistuse instituudi ainetuks. Vastustaja seisukoht
26.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
28.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.Kaebuse menetluslikud etteheited pole põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud ja andis neile kohase õigusliku hinnangu. Maakohus viis läbi piisava ja kohase eelmenetluse ega rikkunud TsMS § 392 sätteid. Maakohus põhjendas oma seisukohti arusaadavalt ja piisavalt. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei tähenda, et maakohtu põhjendused poleks piisavad.
30.Maakohus ei ole tõendamiskoormist ebaõigesti ümber pööranud. Kostjad tõid esile asjaolud, mis seadsid laenu andmise võlgnikule kahtluse alla. Võlgnikul on elatise võlgnevus oma alaealistele lastele (kostjad II ja III). Välja on kuulutatud võlgniku pankrot. Võlgnik on oma ainsa vara, kohtuotsusest tuleneva rahaline nõude, loovutanud 09.04.2019 notariaalse nõude loovutamise lepingu alusel hagejale. Sellega on võlgnik loobunud oma ainsast varast hageja kasuks, tehes sellega võimatuks võlgade sissenõudmise. Seega võib 10.02.2017 hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingu eesmärk olla võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil päästa võlgnik oma rahaliste kohustuste täitmisest ja muuta võimatuks võlgade sissenõudmine, tekitades kunstlikult hageja nõude võlgniku vastu. Maakohus leidis õigesti, et sellise olukorras peab hageja tõendama tegelikku laenu andmist võlgnikule ka muude tõenditega, mitte ainult võlgniku enda kinnitusega.
31.Võlatunnistuse eesmärgiks on küll ebaselgete suhte fikseerimine, kuid üksnes võlatunnistusest ja võlgniku kirjalikust kinnitusest raha saamise kohta ei piisa laenu andmise tõendamiseks olukorras, kus tegemist võib olla fiktiivse kokkuleppega. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et sellisel juhul vaidluse korral nõude, sh raha üleandmise asjaolude kohta ei piisa üksnes huvitatud isikute omavahelisest kirjalikust kokkuleppest, vaid tuleb esitada ja uurida ka muid tõendeid ( vt RKTKo nr 3‐2‐1‐178‐16 p 10).
2-21-3179
32.Hageja ei ole konkreetselt kirjeldanud võla kujunemise asjaolusid. Hageja on üldsõnaliselt märkinud, et andis ajavahemikul 2013 kuni 2016 erinevates summades võlgnikule laenu, mille pooled vormistasid hiljem ühtse võlatunnistusena. Maakohus on hagejale selgitanud, et tal tuleb esile tuua ja tõendada 10.02.2017 deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud. Maakohus on ka konkreetselt märkinud, et hagejal tuleb välja tuua ja tõendada, mis kuupäevadel ta võlgnikule nimetatud summad üle andis, kus kohas toimus raha üleandmine, kas üleandmise juures viibis kolmandaid isikuid. Samuti pidi hageja näitama ja tõendama, millal ja millisteks ostudeks võlgnik OÜ G krediidilimiiti kasutas millal ja millised summad on hageja võlgniku eest OÜ-le G üle kandnud. Hageja ei ole neid asjaolusid esile toonud ega tõendanud.
33.Hageja väidetel andis ta laenu ema Z rahast, kuid ka ema pangakontolt raha väljavõtmist ei ole hageja näidanud ega tõendanud. Z kirjalik kinnitus selle kohta, et tema Danske Panga kontole kantud summasid võis hageja kasutada vastavalt oma äranägemisele ja ta oli teadlik laenu andmisest, ei tõenda, et hageja ka tegelikult Z kontolt raha välja võttis ja selle raha võlgnikule üle andis.
34.Hagejal oli võimalus esitada kõik asjakohased tõendid selle kohta, mis ajal ja millistes summades on raha raha pangast välja võetud ning millal ja kuidas toimus raha võlgnikule üle andmine. Seda hageja tõendanud ei ole. Samuti ei ole hageja suutnud mõistlikult põhjendada, miks oli võlgnikul korduvalt vaja temalt laenu saada olukorras, kus võlgnik töötas G OÜ-s. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et eluliselt ebausutav on olukord, kus võlgnik kuritahtlikult omastab ettevõtte vara ja ettevõtte klientide vara, hageja selle kõik võlgniku eest hüvitab ja lisaks annab võlgnikule ka laenu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
36.Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulu 864 eurot ja kostja III kasuks menetluskulu 864 eurot. Väljamõistetud menetluskulu rahalist suurust ei ole vaidlustatud.
37.Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
38.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostjate kulunimekirja põhjal. Kostja I ei taotle menetluskulude väljamõistmist. Kostjad II ja III taotlevad kokku 990 euro hüvitamist 5,5 t õigusabi eest tasumääraga 150 eurot/t, millele lisandub käibemaks). Kostjate esindaja tutvus kohtuotsuse (0,25 t) ja kaebusega (0,25 t), konsulteeris kostjate seadusliku esindajaga (0,75t), koostas vastuse apellatsioonkaebusele (2 t), valmistus istungiks ja osales sellel (2 t).
39.Hageja vaidlustab menetluskulude nimekirjas õigusteenuse kostjate esindajaga konsulteerimiseks ja leiab, et seda ei saa pidada põhjendatud kuluks.
40.Ringkonnakohtu hinnangul on kõik kostjate lepingulise esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud vajalikud ja põhjendatud. Seisukohtade läbiarutamine kliendiga võib olla vajalik vastuse koostamisel. Kliendiga konsulteerimiseks ja vastuse koostamiseks kokku kulunud aeg 2,75 tundi ei ole üle paisutatud. Samuti on vandeadvokaadist esindaja puhul kohtupraktikas aktsepteeritav tasumäär 150 eurot/t ilma käibemaksuta. Kostjad füüsiliste isikutena ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat
2-21-3179 käibemaksu, mistõttu tuleb menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga. Ringkonnakohus rahuldab kostjate II ja III taotluse ja mõistab hagejalt nende kasuks ringkonnakohtus kantud õigusabikulu hüvitamiseks kokku 990 eurot. Menetluskulu tuleb kostjatele hüvitada võrdsetes osades, see 495 eurot kummalegi kostjale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.