Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus X suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 2. märtsi 2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu), lepinguline esindaja Raimo Saadi Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 2. märtsi 2022 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
3.Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult). Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohus rakendas 23. jaanuari 2022 määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja pikendas seda 25. jaanuaril 2022 neljakümne päevani, lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 2. märtsini 2022.
2.Tallinna linn (avaldaja) esitas 21. veebruaril 2022 maakohtule avalduse, milles palus luba puudutatud isiku tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (haigla) esitatud taotlusest ja psühhiaatrite arvamusest puudutatud isiku psüühilise seisundi kohta. Taotluse kohaselt esineb isikul jätkuvalt raske psüühikahäire. Isik ravivajadusest aru ei saa ega nõustu edasise haiglaraviga. Tulenevalt eeltoodust peavad psühhiaatrid vajalikuks jätkata tema tahtest olenematut ravi haiglas ja talle haiglaravi kohaldamist kohtu poolt.
3.Psühhiaatrite varasemast arvamusest nähtub, et puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret paranoidset skisofreeniat ja anorexia nervosat. Psühhoosist lähtuvalt on puudutatud isiku reaalsustaju tugevalt häirunud. Esinevad mõttekäiguhäired ja meelepettelised elamused, mida ta püüab varjata. Tema käitumine on ettearvamatu, sh söömisest ja vajalikest meditsiinilistest raviprotseduuridest keeldumine ohutab otseselt tema tervist ja elu. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja sellest tulenevalt ei saa ta aru psühhiaatrilise ravi vajalikkusest. Arvestades tema psüühilist seisundit ja varasemat ravikogemust võib tema käitumine olla ohtlik eelkõige temale endale (psühhootilisena avaldanud suitsiidmõtteid).
4.Maakohus määras 21. veebruaril 2022 ekspertiisi, selgitamaks välja, kas puudutatud isik vajab tahtevastase ravi pikendamist kolme kuu võrra.
5.Psühhiaater ÜK vastas kohtu küsimustele järgmiselt. Puudutatud isik põeb vaimuhaigust paranoidse skisofreenia kujul (F20.02) ning tal esineb söömishäire anorexia nervosa (F50.1), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus, ta on jätkuvalt psühhootilises seisundis. Vabaduse viibides ta arsti ettekirjutusi ei jälgi, ravimeid ei võta ja lubab koduski neid mitte võtta. Ravita jäämisel psühhoosi ägenedes on tema käitumine olnud ettearvamatu ja agressiivne. Agressiivne käitumine on otseselt suunatud pereliikmete vastu, hääled on käskinud nii ennast kui ema tappa. Arvestades eeltoodut ei ole puudutatud isiku suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtes olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isiku suhtes on vaja jätkata tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni kolm kuud.
6.Maakohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära haiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel ja ei pea vajalikuks teda uuesti ära kuulata, kuivõrd ta ei ole ekspertiisist nähtuvalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama.
7.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja (edaspidi: esindaja) avaldas, et külastas puudutatud isikut haiglas. Isik rääkis, et ta ei soovi haiglas olla, sest ei vaja ravi. Ta on füüsiliselt ja vaimselt terve. Ta on korralikult söönud ja on 164 cm pikkuse kohta juba heas kaalus, viimati juba 47,5 kg. Arstile on ta öelnud, et kodus ei kavatse ravimeid võtta, sest see on alandav ja diagnoos on valesti pandud. Psühhootilisi elamusi ja luulumõtteid ei avalda ja eitab nende olemasolu. Isik ütleb, et armastab elu, seepärast sööb edaspidi korralikult ja ei ole enda ega lähedaste suhtes vaenulik. Suhtlemisel väga jutukas, jutt hüplev. Esindaja suhtles ka puudutatud isiku emaga, kes arvas, et tütar peaks veel haiglas olema. Viimati oli tütar haiglas neli kuud ja siis pidas vastu kaks aastat. Kodus ta ravimeid ei võta. Ema ja tütar on suhelnud telefoni teel ja emale tundub, et olukord paranenud, kuid mitte veel väga hea, sest deemonid ei ole kusagile kadunud. Esindaja leidis, et puudutatud isiku ravivajadus ei ole ära langenud. Samas on puudutatud isiku füüsis ja vaimne tervis oluliselt paranenud. Kuna ravisoostumus ei tekkinud ka varasemalt, ei usu, et seegi kord. Seega ei saa see olla ravi pikendamisel aluseks. Samas ei osanud esindaja hinnata psüühika stabiilsuse taset ning selles osas võttis aluseks raviarsti ja eksperdi arvamuse. 2 (4)
MAAKOHTU MÄÄRUS
8.Maakohus rahuldas 2. märtsi 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 2. juunini 2022. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda lõpetatuks 2. juuni 2022 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Ühtlasi andis maakohus haiglale loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
8.1.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.
8.2.Puudutatud isiku suhtes on kohaldatud esialgset õiguskaitset tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Kuivõrd isiku seisund ei ole sedavõrd paranenud, et tema ravi haiglas oleks võimalik lõpetada, tuleb lahendab avaldus isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks TsMS § 533 lg 1 alusel.
8.3.Tõenditest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ja tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eelkõige iseendale. Ta ei mõtle selgelt ega ei mõista ravivajadust. Psühhiaatrite sõnul on patisent ettearvamatu. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eksperdi arvamusele tuginedes on põhjendatud puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine kolmeks kuuks. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika oma psüühilise seisundi suhtes. Seega puudub tal ka ravisoostumus – ta peab end terveks ja leiab, et ei pea ravimeid tarvitama. Eeltoodust tulenevalt ei ole isiku ravi kodustes tingimustes võimalik teostada. Kodustes tingimustes ei ole võimalik ravimeid isiku tahte vastaselt manustada. Seega vajab puudutatud isik ravi haiglas.
MÄÄRUSKAEBUS
9.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus endale ega teistele ei ole tõendatud. Haiglas viibimine on kestnud liiga pikka aega. Ravimeid ei kavatse puudutatud isik kodus võtta. Selle kohta ei kavatse ta ka valetada. Puudutatud isik leiab, et tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ja seega tema suhtes ravi pikendamine kuni -kolme kuuni tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Haigla teatas 30. märtsil 2022 kohtule, et puudutatud isiku ravivajadus on ära langenud ja ravi lõppenud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 4. aprillil 2022.
3 (4)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nii 22. jaanuari 2022 psühhiaatrite arvamuses kui ka 25. veebruari2022 ekspertiisiaktis on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb vaimuhaigus paranoidse skisofreenia kujul (F20.02) ning tal esineb söömishäire anorexia nervosa (F50.1). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
13.Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Viidatud arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuvalt ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise haiglaravita ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu
14.veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Haigla 25. märtsi 2022 arvamusest nähtuvalt on ravi ära jäämisel prognoositav psühhootilistest elamustest tulenev ebaadekvaatne ja sihipäratu käitumine ning oht eelkõige puudutatud isikule enesele aga ka ümbritsevate tervisele ja turvalisusele. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Puudutatud isiku avaldas korduvalt, et kodus ta ravimeid võtma ei hakka. Eelevast järeldub, et puudutatud isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima.
14.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud tingimused puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks. Seda järeldust ei mõjuta ravivajaduse hilisem äralangemine. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
15.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Puudutatud isiku esindaja tasutaotlust ringkonnakohtule ei esitanud, seega puudub vajadus tema tasu suuruse kindlaksmääramiseks.
16.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.