Määrata Gatsby OÜ menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses 400 eurot (käibemaksuta) ning mõista see summa Gatsby OÜ kasuks Talis Kottisselt välja. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Gatsby OÜ (võlausaldaja) esitas 12. veebruaril 2021 Tartu Maakohtule avalduse Madal Lend UÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Võlgniku pankrot kuulutati välja 2. juuni 2021. a määrusega ja pankrotihalduriks nimetati Indrek Lepsoo. Võlausaldaja tasus 1. märtsil 2021 Tartu Maakohtu 16. veebruari 2021. a määruse alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina 1200 eurot ning 14. mail 2021 Tartu Maakohtu 11. mai 2021. a määruse alusel pankrotimenetluse raugemise vältimiseks deposiidina 3000 eurot, kokku 4200 eurot. Ajutise halduri 7. mai 2021. a aruande kohaselt puudub võlgnikul igasugune vara, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid, sh puudub vara ka edasiste pankrotimenetluse kulude katteks. Ajutine pankrotihaldur on tuvastanud, et võlgnikul puudus majandustegevus ning teadaolevad kohustused on tekkinud Rezer OÜ-ga ühendamise tulemusena 14. augustil 2020 sõlmitud ühinemislepingu alusel. Võlgniku esindaja Talis Kottisse kinnitas, et ühendatud Rezer OÜ oli maksejõuetu juba ühinemise ajal 14. augustil 2020 ja et võlgnikul ei ole mitte kunagi majandustegevust olnudki. Ajutise halduri hinnangul oli Rezer OÜ makseraskustes juba alates 2019. a algusest, mil saabus võlausaldajaga sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuete tasumise tähtaeg. Nõudeid ei suudetud täita, mistõttu pikendati korduvalt ka laenu tasumise tähtaegu kuni 2. detsembril 2019 võlatunnistuse sõlmimiseni. Püsivalt maksejõuetuks muutus Rezer OÜ jaanuaris 2020. a, kui saabus võlausaldajaga sõlmitud võlatunnistusega võetud kohustuse tasumise tähtaeg, kuid seda kohustust ei olnud Rezer OÜ võimeline tasuma ning võlausaldaja ei nõustunud enam kohustuse tasumise tähtaega pikendama. Pankrotiavalduse esitamise asemel otsustas Rezer OÜ juhatus ettevõtte tegevuse lõpetada. 2020. a alguses on Rezer OÜ juhatuse liige ja osanik A.A. asutanud uue ettevõtte - Rezer Metsandus OÜ, mille alt on jätkanud senist ettevõtte tegevust ning millise nimele on ümber vormistatud ka mitmed Rezer OÜ-le kuulunud sõidukid. 2020. a augustis anti Rezer OÜ üle nn tankistiteenuseid osutavale isikule, Rezer OÜ uueks juhatuse liikmeks sai T. Kottisse, kelle eestvedamisel asuti ühinemislepingut sõlmima. Ajutise halduri hinnangul võib sellist Rezer OÜ endiste juhatuse liikmete A.A. ja Talis Kottisse poolset eesmärgipärast tegutsemist, vara väljaviimist ja ühinemislepingu sõlmimist käsitleda raske juhtimisveana. A.A. ja T. Kottisse on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51 järgset pankrotiavalduse esitamise kohustust.
2.Võlausaldaja esitas 31. mail 2021 avalduse pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 alusel deposiidina tasutud 4200 euro ja sellelt arvestatud viivise solidaarselt võlgnikult, T. Kottisselt ja A.A.lt väljamõistmiseks.
T. Kottisse leidis 16. juuni 2021. a vastuväites, et tema suhtes ei saa võlausaldaja avaldust rahuldada, sest ta ei olnud isiklikult kohustatud pankrotiavaldust esitama. Võlgniku seaduslikuks esindajaks on MV Varahaldus OÜ, kellel on ÄS § 1121 lg 1 alusel pankrotiavalduse esitamise kohustus. T. Kottisse ei ole olnud pankrotistunud äriühingu juhatuse liige. Võlausaldaja taotlus mõista deposiiti tasutud summa mitmelt isikult solidaarselt välja ei ole põhjendatud. Need isikud ei olnud üheaegselt võlgniku juhatuse liikmed. PankrS § 30 kohaselt saab deposiidi eest vastutav olla vaid konkreetne isik, kelle puhul tuvastatakse pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine, praegusel juhul saab selleks olla vaid MV Varahaldus OÜ. A.A. leidis 16. juuni 2021. a vastuväites, et ta ei ole Rezer OÜ endise juhatuse liikmena jätnud põhjendamatult pankrotiavaldust esitamata. Rezer OÜ ei olnud A.A. juhatuse liikme ametiajal püsivalt maksejõuetu. Halduri esialgne hinnang ei ole piisavalt selge tegemaks järeldusi, et maksejõuetus on tekkinud just jaanuaris 2020. Püsiva maksejõuetuse tekkimise aeg vajab veel põhistamist ja täpsustamist, mistõttu ei ole PankrS § 30 lg 3 järgi esitatud taotlust õige veel tema suhtes lahendada, vaid seda tuleks teha edasise menetluse käigus. Vajab ka selgitamist, kas võlausaldaja nõue saab esitatud kujul pankrotimenetluses tunnustatud. Vaieldav on deposiidisumma 3000 euro hüvitamine, mille kohta ei ole teada, kas see makstakse pankrotimenetluse kulude katteks või mitte, mistõttu oleks hüvitamine ennatlik. Lisaks ei saa pandeemia tingimustes eeldada võlgnikelt, et nad peaksid koheselt reageerima raskustele pankrotiavalduse esitamisega, kuna mõistlik oli oodata olukorra stabiliseerumist, et oma tegevust võimalusel jätkata.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus rahuldas 7. detsembri 2021. a määrusega võlausaldaja avalduse deposiidina tasutud summa hüvitamiseks osaliselt, jättis avalduse võlgniku suhtes rahuldamata, mõistis solidaarselt A.A.lt ja Talis Kottisselt võlausaldaja kasuks välja deposiidina tasutud 4200 eurot ning sellelt viivise alates kohtumääruse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute A.A. ja Talis Kottisse kanda, määras võlausaldaja menetluskulude rahaliseks suuruseks 15 eurot (riigilõiv) ning mõistis selle solidaarselt A.A.lt ja Talis Kottisselt välja. PankrS § 11 lg 11 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul võlausaldajal, kes on teinud PankrS § 11 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist vastavalt PankrS § 30 lg-s 3 sätestatule. PankrS § 30 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on pankroti väljakuulutamisel teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Kohus mõistab deposiidina tasutud summa pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isikutelt välja, välja arvatud juhul, kui isik, kelle vastu nõue esitati, tõendab, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kui pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, eeldatakse, et isik, kelle vastu nõue esitati, ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud. Seega on PankrS § 30 lg 3 alusel esitatud deposiidisumma nõude rahuldamise eeldused järgmised: (i) nõude esitaja peab olema teinud PankrS § 11 lg 1 ja/või § 30 lg 1 järgse makse; (ii) pankrotiavaldus peab olema jäetud õigeaegselt esitamata, kusjuures võlausaldaja esitatud pankrotiavalduse puhul eeldatakse, et pankrotiavalduse esitamise kohustust ei ole õigeaegselt täidetud; (iii) pankrotiavalduse esitamise kohustus peab olema selle isiku kohustus, kelle vastu nõue on esitatud. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud.
Võlausaldaja on tasunud deposiiti kokku 4200 eurot, millest on 2. juuni 2021. a määruse alusel välja makstud ajutise halduri tasu 1620 eurot, deposiidisumma jääk on 2580 eurot. Võlgnik on äriregistrisse kantud 23. märtsil 2020. Võlgnik ühendas endaga 14. augusti 2020. a ühinemislepinguga Rezer OÜ. Ühinemine loeti toimunuks ühinemiskande tegemisega 3. septembril 2020. Rezer OÜ on äriregistrist kustutatud 3. septembril 2020. Äriregistri andmebaasist nähtub, et A.A. oli Rezer OÜ juhatuse liige perioodil 23. november 2016. a – 31. august 2020. a, seejärel oli juhatuse liikmeks T. Kottisse kuni 3. septembrini 2020. Võlgniku täisosanikuks on alates registrisse kandmisest MV Varahaldus OÜ, kelle juhatuse liikmeks on alates 17. veebruarist 2020 T. Kottisse. ÄS § 125 lg-te 1 ja 2 kohaselt on usaldusühing äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses. Usaldusühingule kohaldatakse täisühingu kohta käivaid sätteid, kui seaduses sätestatust ei tulene teisiti. ÄS §-de 128 lg 1 ja 131 lg 1 järgi juhib ja esindab usaldusühingut täisosanik. Seega oli võlgniku juhtima ja esindama õigustatud isikuks tema täisosanik MV Varahaldus OÜ. Juriidilisel isikul on teovõime realiseerimiseks vajalik organite olemasolu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lgte 1 ja 2 järgi loetakse juriidilise isiku juhatus teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Juriidilist isikut saab tehingu tegemisel esindada iga juhatuse või seda asendava organi liige. MV Varahaldus OÜ seadusjärgseks esindajaks on nii TsÜS § 34 lg 1 kui ka ÄS § 180 lg-te 1 ja 2 järgi alates 17. veebruarist 2020 T. Kottisse kui juriidilise isiku juhtorgani (juhatuse) liige. Seega oli pärast Madal Lend UÜ ja Rezer OÜ ühinemist kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus võlgniku täisosaniku MV Varahaldus OÜ juhatuse liikmel T. Kottissel. ÄS § 1121 lg 1 sätestab, et täisühingu püsiva maksejõuetuse korral peavad täisühingu seaduslikud esindajad viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel täisühingu maksejõuetuse ilmnemisest, esitama täisühingu pankrotiavalduse. Sama kohustuse osaühingu puhul sätestab tema juhatusele ÄS § 180 lg 51. Võlgniku maksejõuetus on tõendatud Tartu Maakohtu 2. juuni 2021. a pankrotimäärusega, mis jõustus edasi kaebamata 19. juunil 2021. Määruse kohaselt muutus Rezer OÜ alaliselt maksejõuetuks jaanuaris 2020. a, kui saabus võlausaldajaga sõlmitud võlatunnistusega võetud kohustuse tasumise tähtaeg. Selle asemel, et tekkinud makseraskusi tunnistada ja esitada kohtule pankrotiavaldus, on Rezer OÜ juhatus otsustanud ettevõtte tegevuse lõpetada. 2020. a augustis andis Rezer OÜ juhatuse liige A.A. ühingu üle nn tankistiteenuseid osutavale isikule, Rezer OÜ uueks juhatuse liikmeks sai T. Kottisse, kelle eestvedamisel asuti sõlmima ühinemislepingut. Rezer OÜ ja võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on juhatuse rasked juhtimisvead, kusjuures nii A.A. kui ka T. Kottisse on rikkunud vastavalt ÄS §-de 180 lg-st 51 ja 1121 lg-st 1 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kuna praegusel juhul on pankrotiavalduse esitanud 12. veebruaril 2021 võlausaldaja, eeldatakse PankrS § 30 lg 3 kolmanda lause järgi, et kohustatud isikud ei ole oma pankrotiavalduse esitamise kohustust õigeaegselt täitnud. Kohustatud isikud A.A. ja T. Kottisse ei ole nimetatud eeldust ümber lükanud ja vastutavad VÕS § 65 lg 2 järgi kohustuse täitmise eest solidaarselt. PankrS §-de 11 lg 13 ja 30 lg 31 järgi tekib võlausaldajal tasutud deposiidi hüvitamise nõudeõigus kohustatud isikute vastu deposiidi summa tasumisest ning tähtsust ei oma, kas deposiidi arvel on pankrotimenetluse kulud kantud. PankrS §-de 11 lg 2 ja 30 lg 4 järgi deposiidina tasutud summa tagastatakse. Võlausaldaja on palunud deposiidina tasutud summa solidaarselt välja mõista ka võlgnikult. Kuna PankrS §-de 11 lg 2 ja 30 lg 4 järgi deposiidina tasutud raha tagastatakse võlausaldajale PankrS §-de 146 lg 1 p 4 ja 150 lg 1 p 6 alusel pankrotimenetluse kuluna pankrotivarast, puudub vajadus deposiidi täiendavaks väljamõistmiseks võlgnikult.
MÄÄRUSKAEBUS
4.A.A. ja T. Kottisse esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse. Maakohus keeldus 27. detsembri 2021. a määrusega A.A. määruskaebuse menetlusse võtmisest. T. Kottisse määruskaebuse kohaselt ei olnud tema kohustatud isikuks võlgniku pankrotiavalduse esitamisel. Kuivõrd võlgniku seaduslik esindaja on tema täisosanik MV Varahaldus OÜ, saab kohustatud isikuks pankrotiavalduse esitamisel ÄS § 1121 lg 1 ja PankrS § 30 lg 3 järgi olla vaid MV Varahaldus OÜ. Ei ole õige seisukoht, et Rezer OÜ maksejõuetus oli saabunud jaanuaris 2020. Tegemist on vaid ajutise halduri arvamusega. Kohus ei tohtinud lähtuda vaid ajutise halduri aruandest. Maakohus mõistis deposiiti tasutud summa A.A.lt ja T. Kottisselt välja solidaarselt, kuigi nad on olnud seotud võlgnikuga erinevatel aegadel. PankrS § 30 lg 3 kohaselt saab deposiiti mõista solidaarselt välja vaid isikutelt, kes on üheaegselt äriühingu juhatuses. Kui keegi juhatuse liige on juba kohustust pankrotiavalduse esitamiseks rikkunud, siis ei saa ajaliselt järgnev juhatuse liige vastutada sama kohustuse rikkumise eest.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Võlausaldaja vaidles T. Kottisse määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud T. Kottisse kanda. PankrS § 30 lg 3 viimase lause kohaselt, kui pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, siis eeldatakse, et pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust ei ole täidetud. Kohustatud isik peab selle eelduse deposiidi maksmisest vabanemiseks ümber lükkama. Käesolevas menetluses ei ole vastavat eeldust ümber lükatud. Puudub vaidlus, et võlgniku pankrotiavalduse esitas võlausaldaja. Maakohus on määruse p-s 9.2 selgitanud, miks PankrS § 30 lg 3 alusel vastutab T. Kottisse, mitte MV Varahaldus OÜ. PankrS § 30 lg 3 eesmärk on lihtsustada võlausaldaja jaoks deposiidi tagasimaksmise nõude esitamist ja realiseerimist. Kui pahausksetel võlgnikel oleks võimalik igakordselt vältida tasutud deposiidi hüvitamise kohustuse tekkimist täisühingu loomisega, ei täidaks PankrS § 30 lg 3 enda eesmärki. Seetõttu ei saa määruskaebuses sisalduv kitsas tõlgendus PankrS § 30 lg 3 sisust olla õiguspoliitiliselt aktsepteeritav. Seadusandja tahteks oli, et võlausaldaja poolt tasutud deposiidi hüvitamise kohustuste eest vastutaks kõik isikud, kes on rikkumise toime pannud, mitte üksnes esimene rikkuja. Asjaolu, et A.A. ja T. Kottisse ei olnud samaaegselt võlgniku juhatuse liikmed, ei vabasta kumbagi isikut vastutusest PankrS § 30 lg 3 alusel. Nii A.A. kui ka T. Kottisse on jätnud õigeaegselt esitamata võlgniku pankrotiavalduse. Vastutusest vabanemiseks oleks T. Kottisse pidanud kooskõlas PankrS § 30 lg-ga 3 tõendama, et ta ei ole enda kohustusi rikkunud. T. Kottisse on 27. mai 2021. a istungil tunnistanud, et Rezer OÜ oli maksejõuetu juba võlgnikuga ühendamisel ehk 3. septembril 2020. T. Kottisse pankrotiavaldust ei esitanud, pankrotiavalduse esitas võlausaldaja ning seda 12. veebruaril 2021.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 7. detsembri 2021. a määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuse esitaja väide ei anna alust selle muutmiseks.
7.T. Kottisse kinnitas 27. mai 2021. a istungil, et võlgnikul on maksevõlgnevus, majandustegevust pole ning seda pole kunagi olnud. T. Kottisse kinnitas, et võlgniku loomisel
eesmärki polnud, võlgnikuga ühendati Rezer OÜ, et viia läbi viimase likvideerimismenetlus, sest Rezer OÜ oli maksejõuetu. Seega lasus T. Kottisel kui Rezer OÜ juhatuse liikmel kohustus esitada pankrotiavaldus, mida ta pole teinud. Selle asemel asus T. Kottise Rezer OÜd ühendama võlgnikuga. Sellest saab järeldada, et ka võlgnik oli ettevõtete ühendamisel või vähemalt hiljemalt selle järel maksejõuetu. Sellele vaatamata ei ole T. Kottisse pankrotiavaldust esitanud, mis annab aluse PankrS § 30 lg 3 alusel nõude esitamiseks tema vastu. T. Kottise kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus tuleneb asjaolust, et ta oli maksejõuetu Rezer OÜ juhatuse liige. T. Kottise vastutust ei välista, et pankrotiavaldust oleks pidanud esitama juba varasem Rezer OÜ juhatuse liige, s.t see juhatuse liige, kes oli Rezer OÜ juhatuses äriühingu maksejõuetuse tekkimise ajal. Õige on võlausaldaja vastuse seisukoht, et vastutusest vabanemiseks tuli T. Kottissel PankrS § 30 lg 3 järgi tõendada, et ta ei ole kohustust rikkunud. T. Kottisse ei ole seda teinud. Maakohus tugines õigesti ajutise halduri aruandele võlgniku maksejõuetuse hetke tuvastamisel. Määruskaebuses ei vaidle T. Kottisse sisuliselt vastu ka asjaolule, et võlgnik ei oleks maksejõuetu, vaid esitab üksnes paljasõnalise etteheite maakohtule ajutise halduri aruandele tuginemise suhtes.
8.Määruskaebuse rahuldamata jätmise ning maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse muutmiseks. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel T. Kottisse kanda. Võlausaldaja menetluskuludeks määruskaebemenetluses on lepingulise esindaja tasu 604 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingulised esindajad on osutanud võlausaldajale õigusabi kokku 3,5 tunni ulatuses. Võlausaldajate lepingulise esindajate tunnitasud on olnud 200 eurot ja 160 eurot, mõlemale tunnitasule lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu, määruskaebuse ja vastuse määruskaebusele mahukust ning vaidluse keerukust arvestades on võlausaldaja menetluskulu osaliselt ülepaisutatud. Tegemist ei olnud keskmisest keerukama vaidlusega, määruskaebus on lakooniline, võlausaldaja esindajad on esindanud võlausaldajat ka varasemas menetluses. Vaidluse keerukust arvestades on põhjendatud lähtuda esindaja tasust 160 eurot. Ringkonnakohus loeb vajalikuks ja põhjendatud esindajate ajakuluks määruskaebemenetluses 2,5 tundi, s.o rahaliselt 400 eurot (käibemaksuta), mis tuleb T. Kottisselt võlausaldaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.