O.E (O.E) hagi W.W.L vastu töölepingu lõpetamise hüvitise 2882,70 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.05.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
O.E 06.06.2024 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
O.E apellatsioonkaebuse hind 2882 eurot ja 70 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja O.E (isikukood XXX), lepinguline esindaja Ülli Kastepõld Kostja W.W.L (registrikood XXX), lepinguline esindaja Margus Tali
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 06.05.2024 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus O.E kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-23-6229 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.O.E (hageja) esitas 25.04.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) 15.03.2023 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/326/23 osaliseks vaidlustamiseks, milles TVK leidis, et õiglane hüvitis on avaldaja kolme kuu keskmine töötasu suuruses 2241,90 eurot.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on TVK töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruse arvutamise aluseks võtnud tööandja arvutuskäigu, mis ei ole hageja arvates korrektne. Tööandja arvutuskäik, millest lähtus TVK, on järgmine: avaldaja keskmine kuutöötasu märtsikuu 2023 seisuga 747,30 eurot (dtl 1–6, 202–208). Hageja ei nõustunud tööandja poolt märgitud jaanuari ja veebruari 2023. a arvestusega, sest nendel kuudel ei ole hageja töötasusid teeninud, kuna viibis graafikujärgsel töönädalal põhipuhkusel. Puudub alus arvesse võtta nende kuude kalendaarseid tööpäevi.
2.1.Hageja palus, et talle määratud hüvitise arvestuse aluseks võtaks kostja töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse: „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus). Poolte vahel sõlmitud meretöölepingu p-i 4.3 kohaselt arvestatakse töötasu alates ajast, mil töötaja asub laevas oma tööülesandeid vastavalt töö ajakavale täitma. Hageja töötasud tuleb praegusel juhul jagada kahe töötatud kuu kalendaarse tööpäevade arvuga, millest on maha arvatud tööpäevad, mil töötajale ei arvestatud töötasu TLS § 19 alusel, milleks on praegusel juhul: 1) hageja puhkus, 2) hageja ajutine töövõimetus ravikindlustusseaduse tähenduses; hageja mitteviibimine laeval oma tööülesandeid täitmas (TLS § 19 p 6 koostoimes meretöölepingu p-ga 4.3). Lisaks tuleb arvesse võtta meretööseaduse § 724 lg-t 2. Töötaja töötegemisest keeldumise õiguse kasutamisele vastab tööandja õigus mitte maksta vastava perioodi eest töötasu.
2.2.Hageja ei töötanud esmaspäevast reedeni puhkepäevadega laupäeval ja pühapäeval, vaid töö toimus laevas graafikute alusel, mistõttu saab tööpäevadeks keskmise töötasu arvestamisel lugeda graafikujärgseid tööpäevi, mil hageja tegelikult ka laevas viibis ja tööülesandeid täitis. Seega ei ole hageja keskmise töötasu arvestamisel aluseks kalendrikuu tööpäevad (nädalapäevad esmaspäevast reedeni), vaid tema enda graafikujärgsed tööpäevad esmaspäevast pühapäevani, see on sõltumata nädalapäevast.
2.3.Hageja leidis, et ebaõige on kostja seisukoht, mille järgi vabad vahetuspäevad tuleb lugeda hageja tööpäevadeks. TLS § 19 p 6 kohaselt on töötajal õigus keelduda töö tegemisest, kui tal on muu töölepingus, kollektiivlepingus või seaduses ettenähtud põhjus. Nii nagu bürootöötajatel (raamatupidajad, sekretärid) on õigus tööd mitte teha laupäeviti ja pühapäeviti, oli hagejal õigus tööd mitte teha nendel päevadel sõltumata nädalapäevast, mil ei olnud töögraafiku kohaselt tema vahetus. Vaba vahetuse ajal oli tegemist tööst keeldumisega TLS § 19 p 6 tähenduses.
2.4.Kohut eksitav ja pahatahtlik on kostja väide justkui hageja oleks võtnud puhkused ja haiguslehed üksnes töövahetuse ajaks. Hageja oli haiguslehel haigena, operatsiooni ootejärjekorras olles või taastusravi ajal. Puhkustel viibimine ei olnud hageja valik, vaid 2
2-23-6229 tööandja soovitus olukorras, kus kostjal ei olnud hagejale võimalik anda lepingus kokkulepitud tööd (dtl 202–208, 293–295). Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
4.Kostja leidis, et TVK on teinud välja mõistetava hüvitise arvestamise osas õige ja põhjendatud otsuse ning kostja on hagejale ka hüvitise tasunud koos lõpparvega 20.04.2023. Tööandja võttis keskmise töötasu arvestuse aluseks märtsile 2023 eelnevad 6 kalendrikuud, st september 2022–veebruar 2023. Vastavalt tööandja esitatud keskmise töötasu arvestusele oli hageja keskmine kuutöötasu 747,30 eurot. Hageja töötas laevas graafiku alusel, mille kohaselt oli ta 2 nädalat tööl ja sellele järgnes 2 nädalat vaba vahetust. Keskmine töötasu arvestati perioodi september 2022–veebruar 2023 teenitud töötasude alusel. Töötaja kalendaarsed tööpäevad nimetatud perioodil olid: septembris 2022 – 0 päeva, oktoobris 2022 – 0 päeva, novembris 2022 – 7 kalendaarset tööpäeva (ajavahemikus 22.11.2022–30.11.2022), detsembris 2022 – 7 kalendaarset tööpäeva (ajavahemikus 01.12.2022 ja 10.12.2022–19.12.2022), jaanuaris 2023 – 9 kalendaarset tööpäeva (ajavahemikus 04.01.2023–16.01.2023) ning veebruaris 2023 – 9 kalendaarset tööpäeva (ajavahemikus 01.02.2023–13.02.2023). Oma graafikujärgsete töövahetuste ajal oli hageja võtnud haiguslehe või põhipuhkuse, vabas vahetuses oli ta lihtsalt vaba ega kohustunud tööle minema. Seega ei keeldunud ta sel ajal tööst TLS § 19 mõttes. Kui arvestuse aluseks võtta aga meretöölepingu lõppemisele (20.04.2023) eelnevad 6 kalendrikuud ehk oktoober 2022–märts 2023, siis tuleks hüvitise suurus väiksem sellest, mille kostja hagejale välja maksis. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 06.05.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata kostja menetluskulude puudumise tõttu.
6.Maakohus tuvastas vaidlusväliste asjaoludena:
Hageja (töötaja) ja kostja (tööandja) vahel on sõlmitud meretööleping nr HL1_002976, kelner-baarmen ametikohale, hageja tööstaaž kostja juures arvestati alates 18.04.2006 (dtl 25–32, 146–149).
Kostja ütles 20.01.2023 meretöölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel (dtl 46), kuid TVK 15.03.2023 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/326/23 tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus (selles osas on TVK otsus jõustunud, dtl 187–194).
Kostja tasus hagejale TVK poolt TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise kolme kuu keskmise töötasu summas 2241,90 eurot (3 x 747,30 eurot).
7.Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kui suur on TLS § 109 lg 1 tähenduses hageja keskmise töötasu suurus, millest tulenevalt arvutatakse kolme kuu keskmise töötasu hüvitis. Vaidlus puudus selles, et kostjal on kohustus tasuda hagejale TLS § 109 lg 1 ette nähtud hüvitist, vaid asjaolu, kui suur on hageja keskmine töötasu, mis on TLS § 109 lg 1 hüvitise arvutamise aluseks.
3
2-23-6229
8.Maakohus tõi välja, et TVK on oma otsuses hageja kolme kuu keskmise töötasu hüvitise arvestamisel lähtunud hageja keskmisest töötasust summas 747,30 eurot (3 x 747,30 = 2241,90 eurot). Aluseks on võetud eelnevad kuus kuud alates september 2022–veebruar 2023 teenitud töötasud ja jagas selle sama ajavahemiku kalendaarsete tööpäevade arvuga. Nimelt on hageja keskmine töötasu arvestus järgmine: 1129,65 eurot (töötaja eelneva 6 kuu töötasu) : 32 (sama perioodi kalendaarsed tööpäevad) = 35,30 eurot (s.o keskmine tööpäevatasu). 35,30 eurot (keskmine tööpäevatasu) x 21,17 (arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmine kalendaarsete tööpäevade arv) = 747,30 eurot (keskmine kuutasu). Keskmise töötasu arvutamisel on tööandja vähendanud arvutusperioodi jäänud kalendaarsete tööpäevade arvu tööpäevade võrra, mil töötaja keeldus tööst TLS § 19 alusel puhkuse või töövõimetuse tõttu (dtl 150, 168–169, 170–174). Hagejale makstava hüvitise arvestuse aluseks olevad kalendaarsed tööpäevad on kostja vastuses hagiavaldusele välja toonud, ülejäänud aja oli töötaja puhkusel või haiguslehel (dtl 35–45, 53–59, 70–74, 87–92, 150, 168–174).
9.Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et maha peaks arvestama ka hageja töö iseloomust tulenevad vaba vahetuse päevad, mil töötaja ei olnud kohustatud hageja käsitluse järgi kostjale tööd tegema. Vaba vahetuse aeg ei ole käsitletav tööst keeldumisena TLS § 19 tähenduses.
10.Seega oli maakohtu hinnangul TVK 15.03.2023 otsuses õigesti arvestanud TLS § 109 lg 1 hüvitise suuruse kogusummas 2241,90 eurot (3 x ühe kuu keskmine töötasu 747,30 eurot = 2241,90 eurot), mille kostja on hagejale juba enne kohtumenetlust hüvitanud. Eeltoodust tulenevalt tuli hageja nõue kostja vastu TLS § 109 lg 1 alusel summas 2882,70 eurot jätta rahuldamata.
11.Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta samuti kostja kanda.
13.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks ta kõiki hagiavalduses nõude aluseks toodud õiguslikke aluseid otsuse tegemisel arvestanud ei ole. Nõue tugineb lisaks töölepingu seadusele ka meretöö seadusele, samuti kollektiivlepingule. Kollektiivlepingu mittearvestamine on suure kaaluga ebaõige tulemuseni jõudmisel. Lisaks ei ole otsust tehes hüvitise aluseks määratud töötaja kalendrikuu keskmist töötasu kuus, vaid aluseks on võetud nelja kalendrikuu päevapõhine tasu. Seega on teinud maakohus valed järeldused, sest tuginetud ei ole sissenõutavale kalendrikuu töötasule, mis on keskmise töötasu arvestamise aluseks.
14.Hageja toob välja, et null eurot töötasu ei ole sissenõutav palk kuus. Keskmise töötasu arvutamisel saab võtta aluseks need kalendrikuud, mille eest töötasu sissenõutavaks on muutunud ehk kalendrikuud, mille eest on saadud töötasu. Kui puudub kalendrikuus töötasu, siis ei saa võtta aluseks ka vastava kuu kalendaarseid tööpäevi. Ka meretöölepingu p-s 4.3 on kirjas, millal töötasu arvestama hakatakse, seega ei saa taas arvesse võtta neid kalendrikuid, kus tehtav töö tegemine ja palk puudub. Kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on
4
2-23-6229 töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Töötaja ei teinud tööandjale tööd jaanuaris ja veebruaris, mille eest saaks oodata töötasu.
15.Hageja leiab, et TLS § 19 p 6 aluse tööst keeldumisest annab töötajale praegusel juhul vastav meretööleping (p 4.3) ja kollektiivleping (p 5.2), samuti meretöö seaduse § 724 lg 2. Seega tuleb keskmise töötasu arvutamisel jätta puhkepäevad välja ja arvestada saab vaid tööpäevadega.
16.Hageja toob välja enda arvutused, milles on jaganud töötasu sama ajavahemiku kuu kalendaarsete tööpäevade arvuga ning võtnud arvesse üksnes novembri ja detsembri kalendaarsete tööpäevade arvu. Saadud ajavahemiku töötasud on kostja jaganud sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga (894,42 + 235,23 = 1129,65 eurot / 14 tööpäeva = 80,69 eurot keskmine tööpäevatasu kuus). Seega on hageja keskmiseks kuutasuks saanud 1708,20 eurot kuus (80,69 x 21,17 = 1708,20), mis teeb kolme kuu hüvitise suuruseks 5124,6 eurot (1708,2 x 3 kuud). Kuivõrd kostjale on eelnevalt hüvitist makstud summas 2241,90 eurot, siis tuleb lisaks tasuda 2882,70 eurot (5124,60 - 2241,90 = 2882,70 eurot).
17.Hageja vaidlustab täies ulatuses ka menetluskulude jaotust. Arvestades, et hageja hinnangul tuleb hagiavaldus rahuldada, siis tuleb menetluskulud täies ulatuses jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht
18.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.
20.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab maakohtu otsust tervikuna.
21.Apellatsioonkaebuse kohaselt eksis maakohus, kui jättis TLS § 19 p 6 tööst keeldumise alusena hindamata hageja meretöölepingu (p 4.3), kollektiivlepingu (p 5.2) ja meretöö seaduse § 724 lg 2, mistõttu ei saa keskmise töötasu arvestamisel arvesse võtta jaanuari ja veebruari kalendaarseid tööpäevi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on hageja käsitlusele hinnangu andnud ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaba vahetuse aeg ei ole käsitatav tööst keeldumisena TLS § 19 tähenduses. TLS § 19 p 6 kohaldamiseks ei anna alust ei hageja meretöölepingu p 4.3 ega ka kollektiivlepingu p 5.2, mis reguleerivad töötasu maksmise korraldust ega anna hagejale muud põhjust töö tegemisest keeldumiseks. Hageja viidatud meretöö seaduse § 724 lg 2 ei ole siinsel juhul asjakohane, kuivõrd see reguleerib üldiselt siseveetranspordivahendil töötava isiku töö- ja puhkeaega ega kohalduks käesoleval juhul hageja suhtes, kes töötas merel (dtl 25). Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvestada keskmist tööpäevatasu kuus selliselt, nagu on hageja apellatsioonkaebuse p-s 22.2 välja toonud (849,42 + 235,23 = 1129,65 eurot / 14 tööpäeva = 80,69 eurot keskmine tööpäevatasu kuus). Seisukohale, et summeeritud tööaja arvestusperioodi puhul ei ole kokkulepitud tööaega alust vähendada päevade võrra, mil hagejal ei olnud tööajakava järgi 5
2-23-6229 kohustust tööd teha, on jõudnud ka Riigikohus (RKTKo 16.12.2015, 3-2-1-143-15, p 13). Kuigi Riigikohus asus sellele seisukohale seoses ületunnitöö tasu nõudega, siis on vastav seisukoht kolleegiumi hinnangul kohaldatav ka eeltoodud küsimuses.
22.Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja käsitlusega, et kuivõrd hageja jaanuaris ja veebruaris 2023 töötasu ei teeninud, siis ei tuleks vastavate kuude kalendaarseid tööpäevi hüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtta, sest sissenõutavaks muutunud töötasu puudub. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) § 2 lg 1 ls-st 1 tuleneb, et keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad. Määruse § 2 lg 2 sätestab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Määruse § 3 lg 1 kohaselt keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lg-s 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga, mida vähendatakse tööpäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Viidatud sätetest tulenevalt ei nõustu kolleegium hageja arvutuskäiguga, mille kohaselt tuleks igas kuus 6 kuu jooksul teenitud töötasu jagada iga kuu tööpäevade arvuga, mille järgi tuleks arvestada kalendaarset tööpäevade arvu (s.o jaanuar 0 eurot jagatud 9 tööpäeva = 0, veebruar 0 eurot jagatud 9 tööpäeva = 0). Nimetatud sätete järgi tuleb liita kuue kuu jooksul töötasuna teenitud summad, mis jagatakse sama ajavahemiku (s.o 6 kuud) kalendaarse tööpäevade arvuga ning millest lahutatakse perioodid, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Seega ei ole hageja tõlgendus kooskõlas määrusest tulenevate alustega. Asjakohane ei ole ka hageja viide määruse § 2 lg-le 3, mille järgi arvutatakse keskmist töötasu olukorras, kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud. Maakohus on tuvastanud, et hageja tööstaaži kostja juures on arvestatud alates 18.04.2006 (dtl 25–32, 146–149). Seega ei ole määruse § 2 lg 3 hageja suhtes kohaldatav.
23.Nähtuvalt hageja apellatsioonkaebuse väidetest ning arvutustest ei ole hageja vaidlustanud muid hüvitise suuruse aluseks olevaid arvutusi (v.a keskmine tööpäevatasu kuus), s.o muus osas on hageja arvutused identsed kostja arvutustega, millest on lähtunud asja lahendamisel nii TVK kui ka maakohus. Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited käesoleval juhul alust maakohtu otsuse muutmiseks ning keskmise tööpäevatasu suuruse kuus teistsuguseks arvutamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, siis puuduvad praegusel juhul hüvitatavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.