Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Määruse tegemise aeg ja koht
4. aprill 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-20013
Tsiviilasi
ASHTANGA
KUNDALINI
OÜ (likvideerimisel), Pahandusministeerium OÜ ja Sten Janu kaebus kohtutäitur Taive Peedosaare 13. detsembri 2021. a otsuse (tegevuse) peale täiteasjas nr 119/2017/167 Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ASHTANGA
KUNDALINI
OÜ (likvideerimisel), Pahandusministeerium OÜ ja Sten Janu määruskaebus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitajad:
esindajad
ASHTANGA
KUNDALINI
OÜ rk 12934966 Pahandusministeerium OÜ, rk 14436741 Sten Janu, ik XXXXXXXXXXX
(likvideerimisel),
määruskaebuse esitajate lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Vastustaja/puudutatud isik: kohtutäitur Taive Peedosaar
Jätta Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2022. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud määruskaebuse esitajate kanda. Hüvitatavad kulud puuduvad. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Sten Janu, ASHTANGA KUNDALINI OÜ (likvideerimisel) ja Pahandusministeerium OÜ (avaldajad) esitasid 22. detsembril 2021 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Taive Peedosaare (puudutatud isik, edaspidi „kohtutäitur“) 1. detsembri 2021. a (allkirjastatud
13.detsembril 2021) otsuse/tegevuse (edaspidi „13. detsembri 2021. a otsus“) peale täiteasjas nr 119/2017/167. Avaldajad palusid tühistada kohtutäituri 13. detsembri 2021. a otsuse täiteasjas nr 119/2017/167 või alternatiivselt kohustada kohtutäiturit esitama avaldajatele kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest otsus, millega kohtutäitur on täitemenetluse kõnealuses täiteasjas lõpetanud. Kui kohtutäitur on täitemenetluse õigesti lõpetanud, siis palusid avaldajad kohustada kohtutäiturit uuendama eelviidatud täiteasja täitemenetluse kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Menetluskulud palusid avaldajad jätta kohtutäituri kanda. Kaebuse kohaselt ei saa avaldajad aru, kas ja millise otsusega on kohtutäitur menetluse täiteasjas nr 119/2017/167 lõpetanud. Kohtutäitur on täitemenetluse lõpetamise kohta teinud 24. jaanuari 2019. a kuupäeva kandva otsuse, mis on digitaalselt allkirjastatud 11. novembril 2019 (edaspidi 11. novembri 2019. a otsus). Selles otsuses on täitemenetluse lõpetamise põhjuseks märgitud võlgniku (OÜ Lõuna Farm) pankroti väljakuulutamine ja lõpetamise alusena viidatud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p-le 4. Viidatud säte ei saanud kohalduda, kuna see võimaldab täitemenetluse lõpetada siis, kui täitmise aluseks olev kohtulahend on tühistatud või kui sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks. Täitemenetlust ei saanud lõpetada ka võlgniku pankroti tõttu, kuna pankrotimenetlus lõppes raugemisega pankrotti välja kuulutamata. TMS § 48 lg 1 p 6 võimaldab küll täitemenetluse lõpetada võlgniku lõppemise korral, aga sellele alusele
11.novembri 2019. a otsus ei viita. 13. detsembri 2021. a otsuses on kohtutäitur täitemenetluse lõpetamise alusena viidanud TMS § 48 lg 1 p-le 7, mille kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse, kui täitemenetluse läbiviimise tingimused ei ole täidetud ja täitemenetlust on alustatud põhjendamatult. Eelnevast saab avaldajate arvates järeldada, et kohtutäitur ei lõpetanudki 11. novembri 2019. a otsusega täitemenetlust või küll lõpetas, aga on eelviidatud lõpetamise otsuse hiljem ise kehtetuks tunnistanud ja 13. detsembri 2021. a otsus on sama täitemenetluse lõpetamise uus otsus, mida saab uuesti vaidlustada. Sel põhjusel on ekslik kohtutäituri seisukoht, et kaebuse esitajad on varem sama täitemenetluse lõpetamise otsust juba vaidlustanud ja selle kohta on jõustunud kohtulahend. Kuna varem ei olnud 13. detsembri 2021. a otsust olemas, siis ei olnud seda ka varem võimalik vaidlustada. Ekslik on kohtutäituri väide, et avaldajate esindaja on
10.augustil 2021 saanud täitemenetluse lõpetamise otsuse koopia. Avaldajate arvates ei võinud kohtutäitur täitemenetlust TMS § 48 lg 1 p 7 alusel lõpetada. Sellel alusel saaks täitemenetluse lõpetada vaid siis, kui täitedokumenti ei oleks olemas. Praegusel
juhul oli täitedokument olemas, aga võlausaldaja andis võlgniku pankrotimenetluses kinnituse, et pikendab nõude rahuldamiseks ettenähtud tähtaega. Täitemenetluse saaks küll lõpetada TMS § 48 lg 1 p 6 alusel, aga seda peab tegema eraldi otsusega. TMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt vabastab kohtutäitur täitemenetluse lõppemisel vara viivitamata aresti alt. Kuna praegu ei ole võlgniku vara aresti alt vabastatud, siis ei ole täitemenetlust täiteasjas nr 119/2017/167 tegelikult lõpetatud. Lisaks on täitemenetlus vaja uuendada selleks, et korrastada vaidlusaluse täiteasja toimik.
2.Avaldajad täpsustasid 7. jaanuaril 2022 kohtule esitatud vastuses, et kaebuse eesmärk on see, et kohtutäitur jätkaks täitemenetlust täiteasjas nr 119/2017/167 või et avaldajad saaksid teada, millise otsusega ning millal on kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas lõpetanud. Kaebuse esitajate arvates on kohtutäitur täitemenetluse lõpetamise kohta tehtud 11. novembri 2021. a otsuse hiljem konkludentselt kehtetuks tunnistanud ja kui see on nii, siis peab ta hiljem olema selle täitemenetluse uuesti lõpetanud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Tartu Maakohus keeldus 17. jaanuari 2022. a määrusega kaebuse menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud avaldajate kanda. Asjaoludest nähtuvalt pöördusid avaldajad 29. oktoobril 2021 kohtutäituri poole järgmiste taotlustega: 1. selgitada, kas ja millise otsusega lõpetas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 119/2017/167 ning esitada täitemenetluse lõpetamise „õige“ otsus; 2. kui täitemenetlus on lõpetatud, siis uuendada selle menetlus, sest võlgniku vara on aresti alt vabastamata ja täitetoimik on korrastamata; 3. anda täiteasi üle kohtutäitur Kaire Põltsile. Kohtutäitur vastas 2. novembril 2021 avaldajatele, et võlgnik on ajutisest haldurist likvideerija avalduse ja tsiviilasjas nr 2-17-3492 tehtud Harju Maakohtu määruse alusel 22. detsembril 2020 äriregistrist kustutatud. Avaldajad esitasid 11. novembril 2021 kohtutäiturile kaebuse, milles palusid, et kohtutäitur vastaks nende küsimustele sisuliselt. Kohtutäitur vastas kaebuse esitajatele 13. detsembril 2021, et täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167 on lõpetatud tsiviilasjas nr 2-17-3492 tehtud Harju Maakohtu määruse ja võlgniku likvideerija pankrotihalduri Kristo Tederi 24. jaanuari 2018. a teate alusel ning põhjusel, et Sten Janu andis võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajana kirjaliku kinnituse, millega pikendas täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavuse tähtaega. Kuna nõue ei olnud selle kinnituse tulemusel enam sissenõutav, siis sai lugeda, et täitemenetlust oli alustatud põhjendamatult ja see tuli lõpetada (TMS § 48 lg 1 p 7). Kohtutäitur märkis, et täitemenetluse lõpetamine ja selle alused olid menetlusosalistele teada hiljemalt 2020. a veebruaris ja et 10. augustil 2021 on avaldajate esindaja Priit Janu tutvunud täiteasja nr 119/2017/167 toimikuga ning saanud otsusest koopia. Kohtutäitur selgitas avaldajatele, et P. Janu on ise kohtutäitur K. Põltsile kinnitanud, et vaidlusalune täitemenetlus on lõpetatud. Kui samast täitedokumendist tulenev nõue muutus sissenõutavaks, esitas P. Janu kohtutäitur K. Põltsile uue täitemenetluse alustamise avalduse (täiteasi nr 025/2019/4181). Menetlust ei saa uuendada ka seepärast, et 22. detsembril 2020 on võlgnik äriregistrist kustutatud. Avaldajad on ka varem esitanud sama sisuga kaebusi ja selle kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Kohtutäitur selgitas täitetoimiku kohta, et digitaalselt taasesitatavaid dokumente ei pea pabertoimikusse lisama. Maakohus märkis, et ei nõustu avaldajate käsitlusega, et kuna kohtutäitur on kaebuse esitajatele erineval ajal vastates viidanud erinevatele täitemenetluse lõpetamise alustele, siis on kohtutäitur
11.novembri 2019. a täitemenetluse lõpetamise otsuse ise hiljem kehtetuks tunnistanud, mistõttu saab 13. detsembri 2021. a dokumenti pidada sama täitemenetluse uuesti lõpetamise
otsuseks. Avaldajad on ise esitanud 24. jaanuari 2019. a täitemenetluse lõpetamise otsuse (allkirjastatud 11. novembril 2019), mille kohaselt on täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167 lõpetatud. Avaldajate esitatud dokumentidest ja varasemates tsiviilasjades esitatud kaebustest (nt tsiviilasi nr 2-20-17241 ja tsiviilasi nr 2-20-14477) nähtub, et avaldajate eesmärk on kogu aeg olnud üks ja sama – saavutada see, et täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167 jätkuks. Maakohtu hinnangul ei ole selle eesmärgi saavutamine antud asjaoludel võimalik. Maakohus selgitas, et juba lõpetatud täitemenetlust ei ole vaja ega saagi uuesti lõpetada, mistõttu ei saa kohtutäituri 13. detsembri 2021. a otsust, millega täitur lahendas kaebuse esitajate taotlused, käsitada juba lõpetatud täitemenetluse uuesti lõpetamise otsusena. Maakohus märkis, et avaldajatel oli võimalus vaidlustada kohtutäituri 11. novembri 2019. a otsus seaduses ettenähtud korras. Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2020. a määrusest ja
24.novembri 2020. a määrusest tsiviilasjas nr 2-20-14477 nähtub, et nad on seda võimalust ka kasutanud, aga hilinenult, sest kohus jättis tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Eelnimetatud kohtumäärused on jõustunud. Seega soovivad avaldajad praegu sisuliselt uuesti vaidlustada sama täitemenetluse lõpetamist ja ühtlasi revideerida eelnimetatud jõustunud kohtumääruseid. See ei ole aga võimalik. Mingeid uusi asjaolusid, millest nähtuks avaldajate võimalus täitemenetluse lõpetamise otsust uuesti vaidlustada, ei ole avaldajad esile toonud. Maakohus ei nõustunud avaldajatega, et esineb alus kohustada kohtutäiturit taastama (uuendama) vaidlusalust täitemenetlust. TMS § 47 lg 2 kohaselt on täitemenetluse uuendamise eelduseks see, et mingi täitedokumendi alusel on alustatud täitemenetlust, aga see on peatatud (TMS § 46). Viidatud sätte järgi uuendatakse täitemenetlus siis, kui peatamise alus on ära langenud. Seega ei näe seadus ette, et juba lõpetatud täitemenetlust oleks võimalik uuendada. TMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt vabastab kohtutäitur täitemenetluse lõpetamise korral vara viivitamata aresti alt. Seega näeb seadus ette vara aresti alt vabastamise pärast menetluse lõpetamist, mitte aga täitemenetluse taastamist (uuendamist) siis, kui vara on aresti alt vabastamata. Ka väidetav vajadus korrastada täitetoimikut ei anna alust nõuda täitemenetluse taastamist (uuendamist). Kokkuvõttes leidis maakohus, et kuna avaldajate kaebus ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ja kaebusega ei ole võimalik saavutada avaldajate soovitud eesmärki, siis tuleb kaebus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel koostoimes § 477 lg-ga 1 jätta menetlusse võtmata. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg-st 1 tulenevalt avaldajate kanda.
MÄÄRUSKAEBUSE PÕHJENDUSED
6.Avaldajad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasja materjalid maakohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on täitemenetlus täiteasjas nr 119/2017/167 lõpetatud korduvalt, kuigi TMS seda võimalust ette ei näe. 13. detsembri 2021. a otsuses on kohtutäitur märkinud täitemenetluse lõpetamise aluseks TMS § 48 lg 1 p 7, 11. novembri 2019. a otsuses aga TMS § 48 lg 1 p 4 (selles sätestatud eeldused ei ole aga kunagi olnud täidetud). Seega on tegemist olukorraga, kus kohtutäitur on 11. novembri 2019. a otsuse täitemenetluse lõpetamise kohta kehtetuks tunnistanud ja uue otsusega lõpetanud täitemenetluse 13. detsembril 2021 teistsugusel alusel. Kuna täiteasjas nr 119/2017/167 on toimik puudulik, siis on avaldajatele teadmata, kas kohtutäitur vormistas 11. novembri 2019. a otsuse kehtetuks tunnistamise kohta eraldi otsuse või toimus selle otsuse kehtetuks tunnistamine konkludentselt ning kas enne
13.detsembri 2021. a otsuse tegemist on kohtutäitur vormistanud eraldi otsuse täitemenetluse lõpetamise kohta TMS § 48 lg 1 p 7 alusel või on 13. detsembril 2021 allkirjastatud otsuse
p 2.1. käsitletav uue otsusena täitemenetluse lõpetamise kohta. Avaldajatele ei ole kätte toimetatud eraldi otsust selle kohta, et täitemenetlus on lõpetatud TMS § 48 lg 1 p 7 alusel. Avaldajad heidavad maakohtule ette, et maakohus ei ole käsitlenud avaldajate seisukohti selle kohta, et haldusmenetluse seaduse (HMS) 2. osa 4. peatüki 4. jaos sisalduv haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon on analoogia alusel kohaldatav ka täitemenetluse puhul ning kohtutäitur on 11. novembri 2019. a otsuse täitemenetluse lõpetamise kohta kehtetuks tunnistanud või on kohtutäituri 13. detsembri 2021. a otsus käsitletav täiendava otsusena täitemenetluse lõpetamise kohta ning sellise täiendava otsuse osas on analoogia alusel kohaldatav TsMS § 632 lg 3. See omakorda tähendab, et koos täiendava otsuse vaidlustamisega on määruskaebuse esitajatel võimalik vaidlustada ka esialgset täitemenetluse lõpetamise otsust. Avaldajad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et jõustunud kohtulahendid tsiviilasjades nr 2-20-214477 ja 2-20-17241 välistavad täitemenetluse lõpetamise vaidlustamise avaldajate poolt. Avaldajad leiavad, et võlgniku kustutamine äriregistrist ei välista automaatselt täitemenetluse läbiviimise jätkamist vaidlusaluses täiteasjas. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et puudub võimalus lõpetatud täiemenetluse uuendamiseks. Ebaselge on ka, millisel alusel on maakohus avaldajate kaebuse menetlusse võtmisest keeldunud- TsMS § 371 lg 2 p 2 või TsMS § 371 lg 1 p 2.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.
9.Ringkonnakohus märgib, et enamus määruskaebuses esitatud seisukohtadest kordavad maakohtule esitatud väiteid. Maakohus selgitas, et kohtutäitur lõpetas 11. novembril 2019 täitemenetluse täiteasjas nr 119/2017/167 ning et 13. detsembri 2021. a dokumenti ei saa pidada sama täitemenetluse uuesti lõpetamise otsuseks. Seetõttu puudus ka vajadus käsitleda avaldajate kõiki väiteid, mis põhinesid hüpoteesil nagu oleks kohtutäitur teinud ühes täiteasjas kaks täitemenetluse lõpetamise otsust. Avaldajate kõikidele väidetele eraldi vastamine ei oleks saanud viia teistsuguse lõpptulemuseni. Õige on ka maakohtu viide tsiviilasjas nr 2-20-14477 tehtud määrustele. Viidatud tsiviilasjas keeldusid kohtud menetlusse võtmast avaldajate kaebust kohtutäituri 11. novembri 2019. a (seal nimetatud 24. jaanuari 2019. a määrus) otsuse peale täiteasjas nr 119/2017/167. Põhimõtteliselt on õige ka avaldajate seisukoht, et kui kohus keeldub hagi menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, siis loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Siiski ei ole avaldajatel uue kaebuse esitamisega võimalik oma eesmärki saavutada ja sama täitemenetluse lõpetamist vaidlustada, kuna kohtutäituri 11. novembri 2019. a otsuse vaidlustamise tähtaeg on möödunud ning kohus on jätnud ka tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata (Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2020. a määrus ja 24. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14477). Ringkonnakohtu hinnangul on pahatahtlik avaldajate väide, mille kohaselt on ebaselge, millisel alusel keeldus maakohus avaldajate kaebuse menetlusse võtmisest. Kohtumääruse p-des 5 ja 21 on maakohus selgelt viidanud TsMS § 371 lg 2 p-le 2, määruse p-s 20 märgitud TsMS § 371 lg 1 p 2 on ilmselge trükiviga, kuna maakohus on tsiteerinud TsMS § 371 lg 2 p 2. Seetõttu ei ole kahtlust, et maakohus keeldus avaldajate kaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2
p 2 alusel, kuna see ei olnud esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ja kaebusega ei ole võimalik saavutada avaldajate soovitud eesmärki.
10.Menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitajate kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.