Osaühingu S.A.CITO hagi X vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/6708
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. jaanuari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu S.A.CITO apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing S.A.CITO (registrikood 10797175), lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Deivi Vaht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28. jaanuari 2021. a otsus osaliselt menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada uuesti menetluskulud.
Tunnistada 04.10.2019.a täitmisavalduse alusel sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/6708 lubamatuks osas, mis ületab laenulepingu nr 26.10.2016 lisast 1 tulenevat pärast 26. septembrit 2019 sissenõutavaks muutunud nõuet.
2-19-19114
3.2.Jätta maakohtus kantud X menetluskulud 28,68% ulatuses Osaühingu S.A.CITO kanda ja Osaühingu S.A.CITO menetluskulud 71,32% ulatuses X kanda.
3.3.Määrata Osaühingu S.A.CITO maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 1860 eurot.
3.4.Määrata X maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 1869 eurot 12 senti.
3.5.Tasaarvestada poolte menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusena mõista Xlt Osaühingu S.A.CITO kasuks välja menetluskulud 790 eurot 49 senti.
4.Hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 13% ulatuses kostja kanda ja 87% ulatuses hageja kanda.
7.Määrata X ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 432 eurot.
8.Tasaarvestada pooltelt väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusena mõista Osaühingult S.A.CITO X kasuks välja menetluskulud 286 eurot 14 senti. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing S.A.CITO (hageja) esitas 5. detsembril 2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/6708.
1.1.Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 14. septembril 2018 toimunud enampakkumisel Cle (pärandaja poeg) kuulunud 1⁄2 suuruse mõttelise osa 20. jaanuaril 2017 surnud D (pärandaja) pärandvara ühisusest. Pärijateks olid 1⁄2 suuruses mõttelises osas pärandaja abikaasa Q (pärandaja abikaasa) ning 1⁄2 suuruses mõttelises osas pärandaja poeg. Pärandvara hulka kuulub korteriomand asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX, korteriomand). Korteriomandi ühisomanikena on kinnistusraamatusse kantud pärandaja abikaasa ja poeg, sest hageja omandas pärandaja pojale kuulunud osa kinnistusraamatu väliselt.
2-19-19114
1.2.Kohtutäitur Elin Vilippus esitas hagejale 11. oktoobril 2019 täitmisteate täiteasjas nr 022/2019/6708, mille kohaselt algatati kostja avalduse alusel täitemenetlus. Täitemenetluse aluseks on Tallinna notar Annika Kuimeti asendaja Siret Paavel-Margna 26. oktoobri 2016.a notariaalne dokument nr 4250. Kostjal on hüpoteegiga tagatud nõue 23 000 eurot pärandaja abikaasa ja hageja vastu. Nimetatud asjaolu on tõendatud 11. oktoobri 2019. a täitmisteatega. Täitedokumendiks on 26. oktoobril 2016. a sõlmitud pärandvara ühisusse kuuluva korteriomandi notariaalne müügileping ja hüpoteegi seadmise leping (leping). Lepingu p-i 5.1 kohaselt seati korteriomandile kostja kasuks hüpoteek 23 000 eurot. Hüpoteegiga on tagatud
26.oktoobril 2016 kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded pärandaja ja pärandaja abikaasa vastu. Kostja esitas täiturile täitmiseks nõude suurusega 23 788,23 eurot, mis koosnes 26.10.2016 laenulepingust tulenevast nõudest suurusega 18 735,60 eurot ja sama laenulepingu
31.augustil 2017 sõlmitud lisast nr 2 tulenevast nõudest suurusega 5052,74 eurot. Pärandaja abikaasa ja kostja sõlmisid 29. augustil 2017 kokkuleppe, millega pärandaja abikaasa võttis üle kostja ja pärandaja vahel 26. oktoobril 2016.a sõlmitud laenulepingu nr 26.10.2016.
1.3.Pärandaja abikaasa võttis kostjaga 29. augustil 2017 sõlmitud kokkuleppega 26.10.2016.a laenulepingust tuleneva kohustuse üle ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 177 lg-st 2 tulenevalt tuleb tagatis, mis ei ole kohustusega seotud, tagatise andjale tagastada. Kostja ei saa nõuda laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist hüpoteegi arvelt ja seega ei ole 26.10.2016.a korteriomandi müügileping ja hüpoteegi seadmise leping täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-i 19 kohaselt.
1.4.Kostja ei ole 26.10.2016.a laenulepingut nõuetekohaselt üles öelnud, seega puudub tal õigus nõuda leppetrahvi. Kostja saatis pärandaja abikaasale 26. juulil 2019 nõudekirja laenulepingu järgsete võlgade tasumise kohta ning andis täiendava tähtaja võla tasumiseks ja tegi hoiatuse võla mittetasumise korral täitemenetluse algatamise kohta. Kostja hoiatas, et kui võlga määratud tähtaja jooksul ei tasuta, ütleb kostja laenuleping üles ja nõue edastatakse sundtäitmiseks. Nõudekirja pealkirjast ega sisust ei selgu, et laenuleping loetakse selle kirjaga ülesöelduks. Kostja ei ole pärast 26. juuli 2019. a nõudekirja esitamist hagejale teadaolevalt ühtegi avaldust laenulepingu ülesütlemiseks esitanud. Seega ei ole laenuleping nr 26.10.2016 ülesütlemisega lõppenud ja kostjal puudub õigus nõuda kogu laenusumma tagastamist ning kogu laenu rahuldamist hüpoteegi arvelt. Sundtäitmist saab saaks nõuda ainult laenulepingu nr 26.10.2016 alusel tähtaegselt tasumata osamaksete osas, muus osas pole nõue sissenõutavaks muutunud.
1.5.Kostjal ei ole õigust lugeda kõiki pärandaja abikaasa poolt kostjale tehtud makseid tasutuks 26.10.2016.a laenulepingu lisast nr 2 tulenevate kohustuste katteks. Kostja 7. novembri 2019. a avalduse kohaselt on laenulepingust nr 26.10.016 tulenev nõue kokku 21 190,08 eurot ning kostja on nimetatud avalduses selgitanud, et on lugenud kõik pärandaja abikaasa tehtud maksed laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 laenusumma katteks. See on vastuolus VÕS § 88 lg 4 p 1 sätestatuga, kuna kostja ei teinud avaldust mõistliku aja jooksul. VÕS § 88 lg 4 p-s 1 sätestatud mõistlik aeg ei saa olla pikem kui 3 kuud. Pärandaja abikaasa oli juba kostja 26. juuli 2019. a nõudekirja esitamise ajal mitu kuud maksed kostjale tegemata jätnud. Seega on viimase makse tegemisest möödunud vähemalt 3 kuud ja kostja ei saa enam ise määrata, millise kohustuse katteks on pärandaja abikaasa makseid teinud. Kui kostja on juba ühe korra määranud, millise kohususte katteks ta loeb maksed tasutuks, siis kostja ei saa seda enam ühepoolselt muuta. Kostja 27. septembri 2019 e-kirjaga jagas kostja ise kohustuste täitmise erinevate kohustuste vahel ning seda ei saa enam muuta. Samuti ei ole kostja 7. novembri 2019 avalduses määratud kohustuste täitmine kooskõlas VÕS § 88 lg 6 punktiga 1, mille järgi tuleb lugeda kohustus täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks. Nii laenulepingu nr 26.10.2016 kui laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 kohaselt tuli makseid teha igakuiselt vastavalt maksegraafikutele. Laenulepingu nr 26.10.2016 maksegraafiku kohaselt tuli maksed
2-19-19114 teha iga kuu 26-ndaks kuupäevaks, laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 maksegraafiku kohaselt tuli makseid teha iga kuu viimaseks kuupäevaks. Sellest tulenevalt muutus igakuine makse sissenõutavaks enne laenulepingust nr 26.10.2016 tuleneva makse osas. Kostja pidi seda arvestama ja ei saa enam lugeda, et kõik maksed on tehtud ainult ühe kohustuse katteks. Seega ei ole kostjal laenulepingust nr 26.10.2016 tulenevat nõuet suurusega 21 190,08 eurot ja seda ei saa sundtäitmisel sisse nõuda. Kostja pole esitanud täpset ja arusaadavat nõude arvestust.
1.6.Kostja ei ole 26.10.2016.a laenulepingut nõuetekohaselt üles öelnud, seega puudub tal õigus nõuda leppetrahvi. Kostja ei ole leppetrahvi nõuet ega teadet esitanud mõistliku aja jooksul.. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei saa esitada täitedokumendi kehtivusele vastuväidet, sest TMS § 221 lg 1 teise lause kohaselt ei mõjuta hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kostja ja pärandaja abikaasa 29. augustil 2017 sõlmitud kokkulepe ei sisalda lepingu ülevõtmist VÕS § 175 lg 1 mõistes, tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Lepingu ülevõtmise kokkulepe oleks õiguslikult sisutu juba pärimisseaduse (PärS) §-dele 2 ja 130 tuginedes. Hageja ei saa esitada kostja ning pärandaja abikaasa vahelistest tehingutest tulenevaid nõudeid kostja vastu. Pärijad vastutavad pärandil lasuvate kohustuste eest solidaarselt. Hageja väited tagatise lõppemise kohta on õiguslikult sisutud ning hageja ei saa nõuda hüpoteegi tagastamist. Kostja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud ja hageja ei saa sekkuda kostja ning pärandaja abikaasa võlasuhtesse ja määrata, millise kohustuse katteks on pärandaja abikaasa kostjale makseid teinud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 28. jaanuari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas
4.oktoobri 2019. a täitmisavalduse alusel sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/6708 lubamatuks osas, mis ületab laenulepingu nr 26.10.2016 lisast nr 1 tulenevat pärast 26. septembrit 2019 sissenõutavaks muutunud nõuet. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda.
3.1.Maakohus tuvastas, et praeguses asjas taotleb hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel põhjusel, et pärandaja abikaasa võttis üle laenulepingu nr 26.10.2016. a ning kohaldada tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 177 lg-t 2. Kostja ei ole laenulepingut nr 26.10.2016 üles öelnud, mistõttu ei ole terve laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks muutunud ning puudub selgus täidetava nõude suuruse osas.
3.2.Maakohus tuvastas järgmist: -
täiteasjas nr 022/2019/6708 on täitedokumendiks Tallinna notar Annika Kuimeti asendaja Siret Paavel-Margna 26.10.2016 notariaalne dokument nr 4250, millega tõestati korteriomandi müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping;
-
laenulepingu nr 26.10.2016 poolteks on kostja ja pärandaja,
-
laen 15 000 eurot võeti korteriomandi ostmiseks ning laenulepingu p-i 1.8. kohaselt seati laenu tagatiseks hüpoteek ostetavale korterile (notariaalne dokument nr 4250);
-
korteriomandi müügilepingu kohaselt olid ostjateks pärandaja ja tema abikaasa;
-
kinnistusraamatu väljavõttega on tõendatud, et pärandaja ja tema abikaasa kanti
26.oktoobril 2016 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel korteriomandi ühisomanikena kinnistusraamatusse;
2-19-19114 -
Tallinna notar Ants Ainsoni poolt 29. augustil 2017 välja antud pärimistunnistuse kohaselt on pärandaja pärijateks on tema abikaasa 1⁄2 suuruses mõttelises osas ja poeg 1⁄2 suuruses mõttelises osas;
-
pärijad ei ole pärandist loobunud, pärandajale kuulunud vara, sh õigused ja kohustused on pärijatele üle läinud. Hageja sai pärijate ühisusse kuuluva vara ja kohustuste omanikuks kohtutäituri läbi viidud enampakkumisel pärandaja poja 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandamisega pärijate ühisuses.
3.3.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulus laenuleping nr 26.10.2016 pärandvara hulka. Pärandaja abikaasa sai käsutada üksnes temale kuuluvat mõttelist osa kogu pärandvara ühisusest (PärS § 148 lg 1), mitte pärandvara hulka kuuluvat eset (laenuleping). Kuna pärandaja abikaasa sai käsutada ainult temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, ei saanud ta
29.augusti 2017. a kokkuleppega laenulepingut nr 26.10.2016 tervikuna üle võtta. Tõendamata on pärandaja poja nõusolek laenulepingu ülevõtmiseks. Samuti ei ole tõendeid, et pärandaja poeg oleks laenulepingu nr 26.10.2016 ülevõtmise heaks kiitnud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1).
3.4.Kuna tagatise tagasiandmise eelduseks olevat tehingut ei tehtud, ei hinnanud maakohus hageja väiteid VÕS § 177 lg-st 2 tuleneva tagatise tagastamise kohustuse osas. Seega ei saa hagi sellel alusel rahuldada, mille kohaselt pärandaja abikaasa on kohustuse üle võtnud ning seega peab võlausaldaja tagatise tagasi andma, mistõttu on täitemenetlus hageja hinnangul alusetu.
3.5.Maakohus tuvastas, et kostja ei ole laenulepingut nr 26.10.2016 nõuetekohaselt üles öelnud. Laenulepingu nr 26.10.2016 p-i 1.6. kohaselt pidi laenusaaja tasuma laenu põhiosa ja intressid vastavalt lepingu lisas nr 1 toodud maksegraafikule. Kostja esitas 26. juunil 2020 kontoväljavõtte ajavahemiku 21.12.2016–31.08.2017 kohta, millest nähtub laenu osaline tagastamine kostjale 12 maksega. Laenulepingu lisa 1 kohaselt pidi laenusaaja tasuma ajavahemikul 26.11.2016–31.08.2017 põhivõlga ja intressi iga kuu 26. kuupäeval 209,94 eurot, kokku 2099,40 eurot. Kostja tõendist nähtuvalt tasus laenusaaja sellel ajavahemikul kokku 1269,70 eurot. Pärast 4. augustit 2017 ei ole laenusaaja laenulepingut nr 26.10.2016 täitnud. Seega esines alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest laenusaaja on viivituses enam kui kahe osamakse tasumisega ning ei täitnud intressi maksmise kohustust.
3.6.Hageja esitas koos hagiavaldusega kostja 26. juuli 2019.a kirja pärandaja abikaasale, mis on pealkirjastatud: „Nõue laenulepingujärgsete võlgnevuste tasumiseks, täiendava tähtaja andmine võlgnevuste tasumiseks ja hoiatus võlgnevuste mittetasumisel täitemenetluse algatamise kohta“. Nimetatud dokumendi eelviimane lõik sisaldab lauset: „Kui võlgnevust ülaltoodud tähtajaks ei tasuta, siis öeldakse Leping üles ja edastatakse nõue kohtutäiturile sundtäitmiseks.“ Hageja hinnangul ei ole viimasena tsiteeritud lause lepingu ülesütlemise avaldus, sest leping öeldakse üles eraldi avaldusega juhul, kui laenusaaja ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust. Kostja leidis, et laenuleping on ülal tsiteeritu alusel üles öeldud alates 5. augustist 2019, sest mõistlik isik pidi seda avaldust mõistma lepingu ülesütlemise avaldusena.
3.7.Maakohus leidis, et kostja 26. juulil 2019 saadetud kirja tuleb grammatiliselt tõlgendada üksnes hoiatusena, et laenuleping öeldakse tulevikus üles. Seadus nõuab ülesütlemisavalduse esitamist teisele lepingupoolele. 26. juuli 2019. a kirjast ei selgu üheselt mõistetavalt, et laenuleping on üles öeldud alates 5. august 2019. a. Dokumendis sisalduvad sõnad „öeldakse üles“ viitavad maakohtu hinnangul selgesõnaliselt tulevikus toimuvale tegevusele. Seega ei öelnud kostja laenulepingut kehtivalt üles ning sissenõudja (kostja) saab nõuda üksnes täitemenetluse avalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud põhivõla ja intresside
2-19-19114 tasumist pärijate ühisuselt. Alusetu on leppetrahvi nõue, sest laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud.
3.8.Hageja hinnangul on kostja oma 7. novembri 2019. a teates kohtutäiturile lubamatult arvestanud ka pärandaja abikaasa tehtud maksed laenulepingu nr 26.10.2016 lisast nr 2 tulenevate kohustuste katteks. Kuna laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 on sõlmitud 31. augustil 2017, s.o pärast pärandi avanemist, ei kuulu sellest tulenevad kohustused pärandvara hulka ja selle eest pärijate ühisus ei vastuta. Pärandaja abikaasa tegi kostja kontoväljavõtte kohaselt kostjale ajavahemikul 11.05.2017–04.08.2017 kaheksa makset. Kõik maksed on sooritatud enne 31. augustil 2017 sõlmitud laenulepingu nr 26.10.2016 lisa nr 2 sõlmimist. Kostja ei ole esile toonud, et ajavahemikul 11.05.2017–04.08.2017 oleks pärandaja abikaasal olnud konkureeriv kohustus kostja ees, mille katteks oleks saanud sooritatud makseid arvestada. Konkureeriv kohustus tekkis alles 31. augustil 2017. Seega saavad pärandaja abikaasa tehtud maksed olla üksnes laenulepingu nr 26.10.2016 eest, mitte selle lisa 2 eest. Maakohus nõustus hageja käsitlusega, mille kohaselt ei ole kostja mõistliku aja jooksul pärandaja abikaasat teavitanud, millise kohustuse katteks ta laekumised arvestab (VÕS § 88 lg 4). Laenulepingu nr 26.10.2016 üldtingimuste punktist 12.3 nähtuvalt leppisid pooled kokku teadete ja avalduste esitamise teisele lepingupoolele lepingus märgitud või pärast lepingu sõlmimist teisele poolele kirjalikult teatatud uuel aadressil. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks mõistliku aja jooksul esitanud pärandaja abikaasat teavitanud, millise kohustuse katteks ta tehtud makseid arvestab. Eeltoodust tulenevalt on kõik pärandaja abikaasa poolt kostjale tehtud maksed tehtud laenulepingu nr 26.10.2016 alusel, mitte laenulepingu nr 26.10.2016 lisa 2 alusel.
3.9.Hageja vastutab pärandvara ühisuse liikmena pärandvarasse kuuluvate kohustuste eest, sh laenulepingust nr 26.10.2016 tuleneva kohustuse eest, solidaarvõlgnikuna. Kostja ei ole laenulepingut nr 26.10.2016 kehtivalt üles öelnud, mistõttu lasub pärijate ühisusel kohustus seda täita kokkulepitud maksegraafiku alusel. Võlgnikud olid 26. septembril 2019 kohustatud tasuma viimase osamakse enne 4. oktoobril 2019 täitmisavalduse esitamist. Maakohtu hinnangul on sundtäitmine lubamatu 4. oktoobril 2019 esitatud täitmisavalduse alusel osas, mis ületab laenulepingust nr 26.10.2016 tulenevat peale 26. septembrit 2019 sissenõutavaks muutunud nõuet. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt.
3.10.Maakohus määras menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt kindlaks, kuid jättis need poolte endi kandi. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Juhul, kui ringkonnakohus ei rahulda hageja taotlust tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi jäeti rahuldamata, palub hageja maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub jätta hageja menetluskuludest 71,32% kostja kanda ning 28,68% kostja menetluskuludest hageja kanda. Menetluskulude sellise jaotuse tulemusena palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud 790 eurot 49 senti.
4.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud valesti VÕS § 175 lgt 1, leides, et kohustuse ülevõtmiseks on vajalik kohustatud isiku nõusolek. Hageja hinnangul tuleneb viidatud sättest, et kohustuse ülevõtmiseks on vajalik ainult võlausaldaja ning kohustuse üle võtnud isiku kokkulepe. Maakohus leidis ekslikult, et pärandaja abikaasal oli kohustuse ülevõtmiseks vajalik teise kaaspärija (pärandaja poja) nõusolek ning kuna nõusolek puudus, on kohustuse ülevõtmine tühine.
2-19-19114
4.2.Pärandvarasse kuuluva kohustuse ülevõtmine ei ole pärandvara käsutamine. Pärandvarasse kuuluva kohustuse kohustatud isikuteks (võlgnikeks) on nii pärandaja abikaasa kui ka poeg.
4.3.Tagatise tagasiandmise aluseks olev tehing on kehtiv ning seega saab kohaldada tagatise tagasiandmise regulatsiooni ning rahuldada hagi tervikuna.
4.4.Apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta tervikuna kostja kanda. Kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi osalise rahuldamata jätmise osas, tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus tuvastas otsuses, et kostja nõue laenusaaja vastu ajavahemikul 26.11.2016–26.09.2019 on 6078 eurot 20 senti ning leidis, et ainult selle summa ulatuses on sundtäitmine praeguses asjas lubatud. Hagiavalduse lisa nr 13 kohaselt esitas kostja sundtäitmise avalduse 21 190 euro suuruse nõude sundtäitmiseks. Kuna maakohus leidis, et sundtäitmine on lubatud ainult 26. septembril 2019 sissenõutavaks muutunud nõude osas, siis rahuldas maakohus hagi 71,32% ulatuses. Sellises proportsioonis tuleks määrata ka menetluskulude jaotus. Hageja kindlaksmääratud menetluskulud maakohtus olid 1860 eurot, seega tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista 1326 eurot 55 senti. Kuna hageja kindlaks määratud menetluskulud maakohtus on 1860 eurot, siis kostjalt tuleks välja mõista 1326 eurot55 senti. Kuna kostja kindlaks määratud menetluskulud maakohtus olid 1869 eurot 12 senti, siis hageja peaks nendest kandma 536 eurot 6 senti. Vastastikuse menetluskulude tasaarvestuse tulemusel tuleks kostjalt välja mõista hageja menetluskulud maakohtus summas 790 eurot49 senti. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada uuesti menetluskulud. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: -
täiteasjas nr 022/2019/6708 on täitedokumendiks Tallinna notar Annika Kuimeti asendaja Siret Paavel-Margna 26.10.2016 notariaalne dokument nr 4250, millega tõestati korteriomandi müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping;
-
laenulepingu nr 26.10.2016 poolteks on kostja ja pärandaja,
-
laen 15 000 eurot võeti korteriomandi ostmiseks ning laenulepingu p-i 1.8. kohaselt seati laenu tagatiseks hüpoteek ostetavale korterile;
-
korteriomandi müügilepingu kohaselt olid ostjateks pärandaja ja tema abikaasa;
-
kinnistusraamatu väljavõttega on tõendatud, et pärandaja ja tema abikaasa kanti 26. oktoobril 2016 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel korteriomandi ühisomanikena kinnistusraamatusse;
-
Tallinna notar Ants Ainsoni poolt 29. augustil 2017 välja antud pärimistunnistuse kohaselt on pärandaja pärijateks on tema abikaasa 1⁄2 suuruses mõttelises osas ja poeg 1⁄2 suuruses mõttelises osas;
2-19-19114 -
pärijad ei ole pärandist loobunud, pärandajale kuulunud vara, sh õigused ja kohustused on pärijatele üle läinud. Hageja sai pärijate ühisusse kuuluva vara ja kohustuste omanikuks kohtutäituri läbi viidud enampakkumisel pärandaja poja 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandamisega pärijate ühisuses.
8.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 29. augusti 2017 kokkuleppega pärandaja abikaasa laenulepingut nr 26.10.2016 üle ei võtnud. Pärandaja abikaasa ja kostja sõlmisid
29.augustil 2017 kokkuleppe 26.10.2016 laenulepingu kohta. Kokkuleppes (hagi lisa 8) sätestasid pooled, et pärandaja abikaasa „võtab üle laenuleping nr 26.10.2016“. Kokkulepe sätestas, et pärandaja abikaasa saab laenulepingu eksemplari, mille järgi kohustub ta sooritama igakuiseid makseid.
8.1.VÕS § 175 lg 1 järgi kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Viidatud lõike 1 kohaselt võib kohustuse ülevõtmine toimuda võlausaldaja ja uue võlgniku vahelise kokkuleppega. Tegemist on spetsiifilise lepinguga kolmanda isiku kasuks (käsutus kolmanda isiku kasuks), millega senine võlgnik vabastatakse kohustuse täitmisest. Sellise käsutuse kehtivus ei sõltu senise võlgniku heakskiidust, sest üle lähevad üksnes kohustused, mitte õigused. Samal põhjusel ei ole kohustuse ülevõtmine vara käsutamine TsÜS § 66 mõttes nagu seda on kirjeldanud maakohus.
8.2.Et kohustuse ülevõtmiseks ei olnud vaja senise võlgniku nõusolekut, on kehtiv pärandaja abikaasa ja kostja kokkulepe, et pärandaja abikaasa võtab üle VÕS § 175 lg 1 mõttes 26.10.2016 laenulepingust tulenevad kohustused. Järgnevalt hindab kolleegium, kas ja millises ulatuses tõi see kaasa tagatiste lõppemise VÕS § 177 lg 2 järgi.
9.VÕS § 177 lg 2 järgi kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised. Kui kohustuse täitmise tagamiseks on antud tagatis, mis ei ole kohustusega seotud, tuleb tagatis vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda. Õiguskirjanduses on selgitatud, et lõike 2 teise lause kohaselt kohustusega mitteseotud tagatised kohustuse ülevõtmisel automaatselt ei lõpe, ent võlausaldaja ei saa pärast kohustuse üleminekut nõuda kohustuse rahuldamist tagatise arvel ning on kohustatud tagatise selle andjale tagastama. Tagatise tagastamine tähendab sisuliselt toimingu tegemist, mis on vajalik tagatisena üleantud vara tagatise andjale tagastamiseks, tagatisena koormatud vara koormatise lõpetamiseks või tagatise lõpetamiseks (näiteks tuleks kohustust tagav hüpoteek kohustuse ülemineku korral võõrandada koormatud kinnisasja omanikule või lõpetada) (P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 177 kommentaar p 3.2, lk 870).
9.1.Praeguse asja kontekstis on oluline järeldus, et võlausaldaja ei saa pärast kohustuse üleminekut nõuda kohustuse rahuldamist tagatise arvel, kuigi kinnistusraamatus on hüpoteek jätkuvalt olemas. Sundtäitmisel eelmise kohustatud isiku vastu saab kohustatud isik esitada sundtäitmise lubamatuse vastuväite TMS § 221 lg 1 järgi.
9.2.Kui uus võlgnik võtab kohustuse üle (VÕS § 175 lg 1) osaliselt, lõpeb VÕS § 177 lg 2 alusel võlausaldaja õigus nõuda kohustuse rahuldamist hüpoteegi arvel osaliselt ja vastavalt ülevõtmise ulatusele.
9.3.29. augusti 2017. a kokkuleppega võttis pärandaja abikaasa 26. oktoobri 2016 laenulepingust tulenevad kohustused üle osaliselt, sest oktoobri 2016. aasta seisuga lasus 3⁄4 osa laenulepingust tulenevatest kohustustest juba pärandaja abikaasal.
9.4.Maakohus tuvastas otsuse p-s 4 põhjendatult, et 2016. aasta laenulepingust tulenev kohustus kuulus abikaasade D ja Q ühisvarasse. Pärandaja suri 20. jaanuaril 2017 ning tema
2-19-19114 pärijateks on 1⁄2 suuruses mõttelises osas tema abikaasa ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas pärandaja poeg.
9.5.Perekonnaseaduse (PKS) § 39 järgi kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. PKS § 37 lg 3 järgi loetakse, et abikaasade osad ühisvaras on võrdsed. Pärandaja surmaga 20. jaanuaril 2017 lõppes PKS § 39 järgi varaühisus ning laenukohustus jäi 1⁄2 osas pärandaja abikaasa kanda ning 1⁄2 osas läks üle ülejäänud pärijatele. Pärandaja abikaasa omandas pärimise teel lisaks 1⁄2 osale laenukohustusest täiendavalt 1⁄4 osa laenukohustuse. Ülejäänud 1⁄4 osas läks laenukohustus pärimisega üle pärandaja pojale.
9.6.VÕS § 175 lg 1 kohustuse ülevõtmise tagajärjed puudutasid üksnes seda laenukohustuse osa, mis sel hetkel pärandaja abikaasale ei kuulunud ning mis lasus pojal ja mille suuruseks oli 1⁄4 osa laenukohustusest. Eelnevalt märkis kohus, et VÕS § 177 lg 2 sätestatud tagajärg ehk hüpoteegi realiseerimise õiguse lõppemine, puudutas vaid seda osa laenukohustusest, mille uus võlgnik VÕS § 175 lg 1 järgi üle võttis. Seetõttu lõppes hüpoteegi realiseerimise õigus üksnes 1⁄4 osas hüpoteegi nominaalsummast.
9.7.26. oktoobril 2016. a korteriomandi müügileping ja hüpoteegi seadmise lepingu p-i 5.1 kohaselt seati korteriomandile kostja kasuks hüpoteek 23 000 eurot. 29. augusti 2017. a kokkuleppega lõppes hüpoteegi realiseerimise õigus üksnes 1⁄4 osas hüpoteegi nominaalsummast ehk 5750 euro ulatuses ning hüpoteek jäi tagama laenulepingust tulenevaid nõudeid 17 250 euro ulatuses.
10.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenuandja ei öelnud lepingut kehtivalt üles. Maakohus järeldas põhjendatult, et lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud, kuid jõudis ekslikult järeldusele, et täitmata on ülesütlemise formaalsed eeldused.
10.1.Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 26.10.2016 lisa 1 kohaselt pidi laenusaaja tasuma ajavahemikul 26.11.2016–31.08.2017 põhivõla ja intressi eest igakuiselt 209,94 eurot ja kokku 2099,40 eurot, kuid tasus sel perioodil 1269,70 eurot. Pärast 04.08.2017 ei ole laenulepingut täidetud. Seega esines alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest laenusaaja oli viivituses enam kui kahe osa tagastamisega ning ei täida intressi maksmise kohustust.
10.2.Hageja esitas koos hagiavaldusega kostja 26.07.2019. a dokumendi pärandaja abikaasale, mis on pealkirjastatud: „Nõue laenulepingujärgsete võlgnevuste tasumiseks, täiendava tähtaja andmine võlgnevuste tasumiseks ja hoiatus võlgnevuste mittetasumisel täitemenetluse algatamise kohta“ (tl 30). Nimetatud dokumendi eelviimane lõik sisaldab lauset: „Kui võlgnevust ülaltoodud tähtajaks ei tasuta, siis leping öeldakse üles ja nõue edastatakse kohtutäiturile sundtäitmiseks.“
10.3.Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. Riigikohtu 29. märtsi 2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10 p-s 11 leidis kolleegium, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral.
10.4.Kolleegium leiab, et kostja 26. juuli 2019. a kirjas on väljendatud selge tagajärg, et võlgnevuse tasumata jätmisel loetakse leping üles öelduks VÕS § 116 lg 5 mõttes. Sellele viitab muuhulgas hoiatus, et tasumata jätmisel edastatakse nõue sundtäitmiseks.
11.Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kõik pärandaja abikaasa maksed 1269,70 eurot on tehtud laenulepingu nr 26.10.2016 või selle lisa 2 täitmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus järeldas põhjendatult, et Q tegi makseid 1269,70 eurot laenulepingu nr 26.10.2016 laenu
2-19-19114 põhiosa ja intressi katteks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). TMS § 221 lg 1 järgi tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks laenulepingu nr 26.10.2016 laenu põhiosa ja intressi katteks tehtud maksete 1269,70 eurot osas.
12.TsMS § 4 lg 2 sätestab, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 4 lg 2 järgi ei tohi apellatsioonkaebuses otsuse osaline vaidlustamine tuua kaasa apellandile halvemat olukorda, kui see oleks maakohtu otsuse jõustumisel. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebus üksnes hageja, kes vaidlustas maakohtu otsustust, et sundtäitmine on lubatud laenulepingu nr 26.10.2016 lisast 1 kuni 26. septembrini 2019 sissenõutavaks muutunud nõude osas.
12.1.Ringkonnakohus ei nõustunud hageja apellatsioonkaebuse argumentidega, kuid leidis, et poolte esile toodud asjaoludel on sundtäitmine osaliselt lubamatu. Apellatsioonkaebuse lõplikuks lahendamiseks tuleb hinnata, kas ringkonnakohtu määratud sundtäitmise regulatsioon seab hageja halvemasse olukorda, kui maakohtu otsuse jõustumine. Maakohus leidis, et sundtäitmine on lubatud ainult kuni 26.09.2019 sissenõutavaks muutunud nõude osas, s.o 6078,20 euro ulatuses. Kolleegium tunnistas sundtäitmise lubamatuks 17 250 eurot ületavas osas ning maksete 1269,70 eurot osas, seega on sundtäitmine lubatud kolleegiumi seisukoha järgi 15 981,30 euro ulatuses. Nii maa- kui ringkonnakohus leidsid, et sundtäitmine ei ole lubatud maksete 1269,70 eurot osas. Et kolleegiumi seisukoha järgi on sundtäitmine lubatud suuremas ulatuses kui maakohtu määratud, tuleb sundtäitmise küsimuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
13.Kolleegium leiab, et maakohtu otsust tuleb muuta menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalisel rahuldamise tõttu poolte enda kanda. Kuna maakohus leidis, et sundtäitmine on lubatud ainult kuni 26.09.2019 sissenõutavaks muutunud nõude osas, s.o summas 6078,20 eurot, rahuldas maakohus hagi sisuliselt 71,32% ulatuses. Kolleegium on seisukohal, et sellises proportsioonis tuleb määrata ka menetluskulude jaotus, st hageja peaks kandma kostja menetluskulud 28,68% ulatuses ja kostja peab kandma hageja menetluskulud 71,32% ulatuses.
14.Apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse määramiseks tuleb hinnata kaebuse rahuldamise proportsiooni. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osa rahalises vääringus 6078,20 eurot ning selles osas jäi kaebus rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja maakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus oli 1860 eurot ja kostja maakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus oli 1869,12 eurot. Hageja rahaline võit menetluskulude jaotuse muutmisest on 790,55 eurot (1860×0,7132=1326,552–1869,12×0,2868=536,06; 1326,55–536,06=790,49). Kaebuse rahuldamise proportsioon on 790,55÷6078,2=13%. Kolleegium jätab TsMS § 163 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud 13% ulatuses kostja kanda ja 87% ulatuses kanda.
15.Kolleegium määrab kindlaks poolte menetluskulude rahalise suuruse apellatsioonimenetluses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Apellant tasus riigilõivu 450 eurot. Apellandi õigusabikulud on advokaadibüroo LMP poolt osutatud õigusteenused kogumahus 2 tundi apellatsioonkaebuse koostamisel - hinnaga 120 eurot tund (lisandub käibemaks). Kuna apellant on käibemaksukohustuslane, taotleb apellant kulude välja mõistmist ilma käibemaksuta - kokku summas 240 eurot. Hageja menetluskulude suurus kokku on 690 eurot. Kostja esindaja õigusabikulu maht oli 3 tundi hinnaga 144 eurot tunnis. Õigusabiteenuse maksumus oli kokku 432 eurot. Kolleegiumi hinnangul on mõlema poole menetluskulud mõistlikud ja põhjendatud. Hagejal tuleb kanda 87% kostja menetluskulust 432 eurot ehk 375,84 eurot. Kostjal tuleb kanda 13% hageja menetluskulust 690
2-19-19114 eurot ehk 89,70 eurot. Tasaarvestuse tulemusel mõistab kohus hagejalt välja kostja menetluskulu 286,14 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.