XX hagi Y OÜ vastu töölepingulise suhte tuvastamise, töötasu, hüvitise, puhkusehüvitise ja viivise väljamõistmiseks Y OÜ hagi XX vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks
enetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastuhagis kostja: XX, isikukood x, elukoht x x x, x x, xxxxx Hageja esindaja RÕA korras vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa, e-post:x Kostja/vastuhagis hageja: Y OÜ, registrikood x, asukoht x tn x, xxxx Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Zaitseva, epost: x
Kohtuistungi toimumise aeg
01.märts 2022
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX hagi.
2.Tuvastada, et XX ja Y OÜ vaheline töölepinguline suhe algas 17.04.2019 ja lõppes 13.03.2020 töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel.
3.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks töötasu netosummas 6 309 eurot, puhkusehüvitis netosummas 777,09 eurot, hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest netosummas 900 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 1 292,12 eurot.
4.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks viivised alates 22.03.2021 kuni põhinõude summas 7 986,09 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Jätta Y OÜ vastuhagi XX vastu kahju hüvitise 13 150 euro nõudes rahuldamata.
MENETLUSKULUD
1.Jätta menetluskulud Y OÜ kanda.
2-20-9179
2.XX põhjendatud menetluskulu on riigi õigusabi esindaja tasu ja kulud kokku summas 1791,60 eurot (sh käibemaks 271,20 eurot).
3.Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks 1791,60 eurot hageja menetluskulude hüvitamiseks.
4.Välja mõista Y OÜ-XX kasuks viivis menetluskuludelt (1791,60 eurot) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni st menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt asus XX (edaspidi: hageja/töötaja) 17.04.2019 suulise töölepingu alusel tööle Y OÜ-sse (edaspidi: kostja/tööandja) projektijuhi/objektijuhi ametikohale. Objektid, kus hageja töötas, asusid x, x, x ja x. Hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja töötasu ühes kuus on 2 000 eurot (neto), kuid kostja näitab hageja ametlikuks töötasuks 900 eurot (neto), st kostja maksab hagejale nn mustalt juurde 1 100 eurot. Hageja alustas kostja juures tööd 17.04.2019 ning kostja maksis hagejale 2 000 eurot kuus kuni juunikuuni. Alates juulikuust ei maksnud kostja hagejale töötasu, va septembrikuus, kui kostja tasus hagejale juunikuu töötasu. Hageja esitas 13.03.2020 kostjale avalduse, milles teavitas kostjat, et soovib erakorraliselt lõpetada töölepingu töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 järgi, kuna kostja ei ole hagejale maksnud pikaajaliselt töötasu. 13.03.2020 esitas hageja avalduse töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjoni 25.05.2020 otsusega töövaidlusasjas nr 41/633/20 otsustas töövaidluskomisjon: 1)Rahuldada XX avaldus Y OÜ vastu osaliselt. 2)Tuvastada, et XX ja Y OÜ vaheline töölepinguline suhe algas 17.04.2019 ja lõppes 13.03.2020 TLS § 91 lg 2 alusel ning teha vastavad kanded töötamise registrisse. 3)Mõista Y OÜ-lt XX kasuks välja töötasu netosummas 6 309 eurot. 4)Mõista Y OÜ-lt XX kasuks välja puhkusehüvitis netosummas 777,09 eurot. 5)Mõista Y OÜ-lt XX kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitis netosummas 900 eurot. 6)Jätta Y OÜ avaldus XX vastu rahuldamata. Tööandja on nimetatud töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustanud, mistõttu on hageja esitanud hagiavalduse kohtusse. Hageja palub kohtul tuvastada hageja ja kostja vaheline töölepinguline suhe alates 17.04.2019. Hageja asus 17.04.2019 suulise tähtajatu töölepingu alusel tööle kostja juurde projektijuhi/objektijuhi ametikohale. Hageja allus tööd tehes kostja juhtimisele ja kontrollile, st kostja määras töö tegemise koha, aja ja viisi. Kostja andis hagejale töökorraldusi ja kontrollis nende täitmist. Samuti kuulusid töövahendid ja materjalid tööandjale. Hageja kasutas töö tegemiseks oma isiklikku sõiduautot, mille kütusekulu kompenseerimiseks oli hagejal ja kostjal eraldi suuline kokkulepe. Lähtuvalt ülaltoodud asjaoludest on hageja seisukohal, et kostja ja hageja vahel on sõlmitud 17.04.2019 tööleping.
2-20-9179 Hageja palub kohtul tuvastada, et hageja ja kostja vaheline töölepinguline suhe lõppes 13.03.2020, mil hageja esitas 13.03.2020 kostjale avalduse, milles teavitas kostjat, et soovib erakorraliselt lõpetada töölepingu vastavalt TLS § 91 lg-le 2, kuna kostja ei ole hagejale maksnud pikaajaliselt töötasu ajavahemikul juuli 2019 kuni veebruar 2020. Kuni avalduse esitamiseni töötas hageja kostja juures. Hageja saatis erakorralise ülesütlemise avalduse kostja meilile, mille kostja sai enda kinnituse kohaselt kätte 16.03.2020. Pooled leppisid kokku, et kostja maksab hagejale töötasu iga kuu 20.kuupäeval sularahas. Kostja tasus hagejale vastastikusel kokkuleppel aprillikuu töötasu 20.05.2019 summas 350 eurot, maikuu töötasu vastastikusel kokkuleppel 21.07.2019 summas 900 eurot (kuna x projekt veel ei alanud ning oli vähe tööd ning hageja lõpetas osaliselt veel oma asju) ja juunikuu töötasu 03.09.2019 summas 2 385 eurot. Et hageja ei suuda tõendada hageja ja kostja vahelist töötasu kokkulepet, tuleb kohaldamisele TLS § 29 lg 2, mille kohaselt on töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Hageja töötas ehitussektoris. Eesti Statistikaameti 2019 III kvartali andmete kohaselt oli ehitussektoris keskmine brutopalk 1 397 eurot, neljandas kvartalis oli keskmine brutopalk 1 472 eurot. Vaatamata Eesti Statistikaameti andemetele on hageja seisukohal, et tema töötasu summaks ühes kuus tuleks käsitleda vähemalt 1 350 eurot (bruto) kuus. Hageja peab vajalikuks märkida, et lähtub madalamast töötasust ka seetõttu, et kostja tasus hageja eest 2020 veebruaril võla summas 1 300 eurot. Kuna kostjal on hagejale tasumata kaheksa kuu töötasu (juuli-detsember 2019 ja jaanuar–veebruar 2020, tuleb kostjal hagejale tasuda töötasu summas 10 800 eurot. Lähtudes töötamisest kostja juures alates 17.04.2019 kuni 13.03.2020, teenis hageja seeläbi välja põhipuhkuse kokku 26,74 kalendripäeva ulatuses summas
165,5 eurot (https://www.tooelu.ee/et/kalkulaatorid/puhkusekalkulaator). Puhkusehüvitise on kostja jätnud hagejale välja maksmata, mistõttu on puhkusehüvitise nõue 1 165,51 eurot (bruto) põhjendatud ja tuleb rahuldada. Lisaks nõuab hageja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja on seisukohal, et taotletud hüvitise suurus, st kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, on õiglane, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid (kostjapoolne järjepidev töötasu maksmata jätmine), mistõttu on hageja hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel summas 4 050 eurot (bruto). Kohtuistungil on hageja vähendanud oma nõuet lähtudes TVK otsusega väljamõistetud summadest ning nõuab kostjalt töötasu netosummas 6 309 eurot, puhkusehüvitist 777,09 eurot ning hüvitist töölepingu erakorralise ülesütlemise eest netosummas 900 eurot. Lisaks on XX esitanud 10.09.2020 nõude välja mõista Y OÜ-lt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel viivis saamata jäänud töötasult, puhkusehüvitiselt ja keskmise töötasu hüvitiselt alates 13.03.2020 kuni rahaliste nõuete täiteliku täitmiseni. Nimetatud nõuet on käsitletud eraldi nõudena tsiviilasjas nr 2-20-14525 ja liidetud Harju Maakohtu 07.10.2020 määrusega ühte menetlusse tsiviilasjaga nr 2-20-9179. Vastuhagi Pooltevaheline töösuhe algas 17.04.2019, mil XX asus tööle konsultandi ametikohale suulise töölepingu alusel. Töötaja ei soovinud sõlmida kirjalikku töölepingut, põhjendades sellega, et tal on palju aktiivseid täitemenetlusi. Töötaja tööülesannete hulka kuulus kontroll objekti korrashoiu ja tööliste üle (et töö ei seiskuks). Vastuhagis taotleb Y OÜ tuvastada pooltevaheline töösuhte lõppemine 31.01.2020 poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel. Y OÜ nõuab XXlt kahju 10 165 eurot. 2019 juuli alguses andis tööandja töötajale kütuse ostmiseks pangakaardi, mis oli seotud Y OÜ arveldusarvega nr x. Pangakaart on töötaja valduses siiamaani, töötaja ei ole tööandjale kaarti tagastanud. Pooltel oli kokkulepe, et kõik töötaja poolt tehtud sularaha väljavõtmised peavad olema tšekkidega kaetud. Y OÜ-l puudus võimalus teha töötajale ülekandeid,
2-20-9179 kuna töötaja konto oli blokeeritud kohtutäituri poolt. Vastavalt poolte kokkuleppele pidi töötaja esitama tööandjale kulutusi tõendavaid dokumente ja aruandeid igakuiselt, kuid vaatamata tööandja palvetele ei ole töötaja seda teinud. Probleem tekkis põhjusel, et töötaja hakkas tegema raha väljavõtmisi esitamata tööandjale tšekke. Tööandja on seisukohal, et summad olid töötaja poolt kulutatud, välja võetud enda tarbeks, kuna asja materjalidega on tõendatud, et töötaja pangakonto oli arestitud kohtutäituri poolt. Y OÜ konto väljavõtted tõendavad, et perioodil aprill 2019 – jaanuar 2020 võttis töötaja Y OÜ kontolt välja kokku summa 10 165 eurot. Lisaks tunnistas töötaja Y OÜ pangakonto kasutamist oma 03.03.2020 e-kirjaga. Töötajapoolsed sularaha väljavõtmised põhjustasid tööandjale kahju 10 165 eurot ning Y OÜ tekkinud kahju on seotud töötajapoolsete kohustuste rikkumisega. Vastavalt poolte kokkuleppele pidi töötaja esitama tööandjale aruandeid, kuid ei teinud seda. TVK istungil kinnitas töötaja tööandjapoolse pangakaardi kasutamist ehk tegemist on töötaja õigeksvõtuga. Y OÜ on seisukohal, et töötaja rikkus kohustust tahtlikult. Kahju tekkimist oleks saanud ära hoida, kui töötaja oleks oma tööülesandeid täpselt ja korrektselt täitnud. Töötaja lubas tööandjale, et „esitab kõik tšekid“, põhjendades tšekke mitteesitamist kodus valitseva segadusega. Töötaja oma lubadusi ei täitnud. Kuivõrd töötaja rikkus oma kohustust tahtlikult, ei ole VÕS § 127 lg 3 järgi tähendust, kas kahju oli töötajale ettenähtav. Kui töötaja ei oleks oma kohustusi rikkunud, siis ei oleks tööandjale eelnevalt kirjeldatud kahju tekkinud. Seetõttu on töötaja poolt kohustuse rikkumine põhjuslikus seoses tööandjale tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 4 mõttes. Tulenevalt VÕS § 127 lg 1 peab töötaja hüvitama tööandjale kahju summas 10 165 eurot. Antud juhul ei kuulu kahjuhüvitis ka vähendamisele, kuna töötaja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Mõistlikule töötajale oleks pidanud olema arusaadav, et tema ebakorrektse tööülesannete täitmise tõttu (tööandjale tšekkide mitteesitamine) tekib tööandjale kahju. Lisaks nõuab vastuhageja täiendava kahju hüvitamist 2 985 eurot. Kuna töötaja pangakonto oli arestitud kohtutäituri poolt, samuti oli töötaja võlgu kolmandatele isikutele, tegeles Y OÜ töötaja palvel töötaja võlgnevuse vähendamisega: 28.02.2020 maksis Y OÜ töötaja palvel töötaja võlausaldajale AR 1 300 eurot. Töötaja kinnitas antud asjaolu oma 03.03.2020 ja 05.03.2020 e-kirjaga ning palus teha tasaarvestused töötasuga. Y OÜ käsitleb töötaja e-kirja kirjaliku nõusolekuna tasaarvestuse tegemiseks TLS § 78 mõttes. 17.03.2020 e-kirjas tunnistas töötaja, et sai tööandjalt 1 685 eurot. Töötaja ei esitanud Y OÜ-le aruannet, mille peale oli eespool mainitud summa töötaja poolt kulutatud. Tulenevalt eespooltoodust on töötaja saanud tööandjalt perioodil 17.04.2019 kuni 31.01.2020 õigustamatult 13 150 eurot (10 165 eurot + 1 300 eurot + 1 685 eurot). Käesolevaga teeb Y OÜ menetlusliku tasaarvestuse töötaja palga- ja puhkusekompensatsiooniga (17.04.2019 kuni 31.01.2020 perioodi eest) töötaja poolt kätte saadud rahaliste summadega 13 150 euro ulatuses VÕS § 197 alusel. Juhul kui kohus ei aktsepteeri Y OÜ poolt läbi viidud tasaarvestust, palub Y OÜ mõista XX välja 13 150 eurot TLS § 74 alusel. Kostja Y OÜ vastuväited hagile Ebaõige on XX käsitlus, et ta lõpetas töölepingu ühepoolselt 13.03.2020. Tegelikkuses oli pooltevaheline töösuhe lõpetatud 31.01.2020 poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel. Antud fakti tõendab ka töötajapoolne avaldus TVK-le, milles töötaja ise kinnitab, et „seda enam, et töötasime koos veel jaanuari keskpaigani.“ Kuna pooltevaheline tööleping lõppes poolte kokkuleppel 31.01.2020, ei olnud töölepingut võimalik üles öelda märtsis 2020. Kostja vaidleb vastu ka sellele, et hageja töötas kostja juures konsultandina, mitte projektijuhina. Antud asjaolu omab tähtsust muuhulgas põhjusel, et hageja palub antud vaidluses kohaldada TLS § 29 lg-t 2 (“sarnane töö sarnastel tingimustel“). Samuti kinnitab eespool mainitud asjaolu fakt, et veebruaris 2020 ja märtsis 2020 ei teinud XX Y OÜ jaoks mitte mingisugust tööd. Samuti tõendab antud fakti EMTA süsteemi väljavõte XX puhul tasutud palgamaksudest. Isegi juhul kui teoreetiliselt oletada, et XX ja Y OÜ vaheline tööleping kehtiks (mis aga eeltoodud põhjustel mitte mingil viisil kehtida ei saa), siis oleks töötaja poolne töölepingu
2-20-9179 ülesütlemisavaldus ikkagi tühine, kuivõrd töötaja ei ole tõendanud mitte ühegi vaadeldavas XX avalduses nimetatud asjaolu esinemist, sh tööandjapoolset töölepingu rikkumist. Lisaks eeltoodule XX pahatahtlikkust antud juhul ilmestab Y OÜ arvates üheselt selgelt ka asjaolu, et kui XX oleks olnud tõepoolest õigus saada Y OÜ-lt töötasu töötaja avalduses mainitud perioodil, siis oleks töötaja esitanud oma vastava nõude juba varasemalt. Pooled ei ole töötasus summas 2000 eurot kokku leppinud. Pooltevaheline töötasu kokkulepe oli 800 eurot. Tõele ei vasta hageja väide, et „kostja maksab hagejale nn mustalt juurde 1100 EUR“. Töötajale väljastatud töölepingus, mida töötaja ei ole allkirjastanud, oli palganumbriks 800 eurot. Töötajal oli kohtutäituri poolt arestitud pangakonto ning töötaja palus tööandjat kirjalikku töölepingut mitte sõlmida. Mistahes lisatasudes, lisaks põhipalgale summas 800 eurot kuus, ei ole pooled kokku leppinud. Töötaja sai tööandjalt töötasu täies mahus. Lisaks sellele kulutas töötaja tööandja raha, millest kirjutas tööandja täpsemalt vastuhagis. Kuna töötaja pangakonto oli arestitud kohtutäituri poolt, palus XX tööandjat arestitud kontole töötasu mitte üle kanda. Asjaolu, et töötaja sai tööandjalt kokkulepitud töötasu 800 eurot kuus täies mahus (sh puhkusetasu 17.04.2019-31.01.2020 perioodi eest) tõendab Y OÜ konto väljavõte, millest tulenevalt võttis töötaja Y OÜ kontolt välja kokku summa 10 165.00 eurot. Tööandja selgitab, et töötaja käsutuses oli Y OÜ pangakaart. Tulenevalt asjaolust, et töötaja konto oli arestitud, kuid töötaja oli töötasu saamises huvitatud, palus ta tööandjat, et kasutab Y OÜ pangakontot raha väljavõtmiseks. Lisaks tunnistab töötaja Y OÜ pangakonto kasutamist oma 03.03.2020 e-kirjas. Kuna töötaja oli erinevatele võlausaldajatele võlgu, tegeles Y OÜ töötaja palvel töötaja võlakoormuse vähendamisega: nt 28.02.2020 maksis Y OÜ töötaja palvel töötaja võlausaldajale AR 1 300 eurot. Töötaja kinnitas antud asjaolu oma 03.03.2020 e-kirjaga ning palus teha tasaarvestused töötasuga. 17.03.2020 e-kirjas tunnistab töötaja, et ta sai tööandjalt 1 685 eurot. Tulenevalt eespooltoodust on töötaja saanud tööandjalt perioodil 17.04.2019 kuni 31.01.2020 kokku 13 150 eurot, mis on rohkem kui tal oli õigus saada. Hageja XX vastuväited vastuhagile Tõele ei vasta tööandja väide nagu töötaja ei soovinud sõlmida kirjalikku töölepingut, sest tal oli palju aktiivseid täitemenetlusi. Esitatud väide on paljasõnaline ja tõendamata, tegelikult ei soovinud hoopis tööandja sõlmida töötajaga kirjalikku töölepingut. Hoolimata korduvatest tööandja lubadustest sõlmida kirjalik leping, jäigi töösuhte ajal kirjalik tööleping sõlmimata, aga seda just hagejast tuleneval põhjusel. Samuti ei vasta tõele hageja väide nagu pooltevaheline töösuhe oleks lõppenud 31.01.2020 TLS § 79 alusel. Sellist kokkulepet pole mitte kunagi olnud. Asjaolu, et tööleping ei lõppenud poolte kokkuleppel 31.01.2020, tõendavad tööandja sissekanded tööregistrisse. Hageja on kanded teinud registrisse oluliselt hiljem kui väidetavad kokkulepped sõlmiti. Seega pole eluliselt tööandja faktiväited usutavad. Kostja on seisukohal, et ta ei ole tööandjale kahju tekitanud ja seetõttu on tööandja vastuhagi alusetu ning ei kuulu rahuldamisele. Kostjale usaldati tööülesannete teostamiseks hageja pangakaart, kuhu MF Y OÜ esindajana kandis eraldi raha vastavalt antud tööülesannetele. Tööandja tegi kostjale eraldi pangakaardi ja arvelduskonto, tegemist ei olnud ettevõtte kontoga, kust töötaja oleks omal vabal soovil saanud raha välja võtta. Kostja kasutas pangakaarti vastavalt tööandja juhistele mitte ainult kütuse ostmiseks, vaid ka töötajatele palkade maksmiseks. Tööandja poolt esitatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et tavapäraselt toimus kannete tegemine kontolt vastavalt eelnevale kokkuleppele tööandjaga. Kostja teavitas tööandjat eeldatavatest kuludest ja seejärel tegi hageja kanded vaidlusalusele arvelduskontole. Seejärel oli kostjal alles võimalik teha kontolt makseid erinevate kulude katmiseks ja töötajatele palkade maksmiseks. Ebausutav on tööandja väide, et ta ei olnud kostja kulutustest teadlik ega nendega nõus, kuna hageja kandis reaalselt rahalisi vahendeid kontole just jooksvalt tekkinud vajalike kohustuste täitmiseks tööandja poolt. Kostja on kõikide enda käsutusse saadud rahaliste vahendite ja kulutatud summade kohta pidanud arvestust ning esitanud kõik aruanded ka tööandjale. Kuni töölepingu ülesütlemiseni ei olnud tööandjal aruannete osas ka mingeid pretensioone. Hageja on
2-20-9179 esitanud kohtule ainult pangakonto väljavõtted, mis tõendavad asjaolu, et arvelduskontole on raha kantud ja see on sealt välja võetud või edasi kantud, kuid kahju tekkimist tööandjale väljavõtted ei tõenda. Käesolevas vaidluses lasub tõendamiskoormis hagejal ehk tööandja peab esitama tõendid töötaja kahju tekitamise osas. Ühtegi konkreetset tõendit ei ole hageja menetlusse esitanud ja seega ei ole hageja ka oma tõendamiskohustust täitnud. Hageja esitatud vastunõue on ka pahatahtlik, sest hagejal on ülevaade, et kostja on talle usaldatud rahalisi vahendid sihtotstarbeliselt kasutanud, aga tööandja on sellest hoolimata vastuhagi esitanud. Kogu hageja info ja esitatud nõue tugineb kostja antud tunnistustele, mis toetub esitatud aruandlusele. Ilmselgelt esineb siin vastuolu, kui hageja väidab, et kostja pole aruandeid esitanud, siis poleks hagejal võimalik ka teada, kuidas kostja raha kasutas. Seega on hageja väited pahatahtlikud ja kohut eksitavad. Kuigi kohus on palunud hagejal tööandja kahju hüvitamise nõude eelduste täitmist tõendada ja põhjendada, siis ei ole hageja seda ka vastuhagi terviktekstis teinud. 30.03.2021 menetlusdokumendis on XX selgitanud, et tal polnud tööandjaga kokkulepet pangakaarti kohta aruande esitamiseks, sest kokkulepe oli, et ta annab tööandjale teada, kui tal on vaja töövahendeid, kütust osta või töötajatele palka maksta. Selle järgselt kandis tööandja üle vajaliku summa. Sellele vaatamata pidas töötaja enda tarbeks pangakaarti kasutamise kohta aruandeid. 1 685 eurot sai XX tööandjalt, kuid see ei olnud töötaja töötasu, vaid tööandja kompenseeris XX kütuse kulu. Tööandja ei saa teha töötasuga tasaarvestust, kuna töötaja ei ole andnud selleks nõusolekut. XX hinnangul ei ole täidetud ükski kahju hüvitamise nõude eeldustest, kuna hageja ei ole viidanud ühelegi töölepingujärgse töökohustuse rikkumisele. Selleks et tõendada, et XX on esitanud tööandjale kulutšekid, esitas tööandja kohtu nõudel Y OÜ kuludokumendid alates 01.08.2019 kuni 20.01.2020. Suur osa kuludokumente sisaldab kütusetšekke erinevatest kütuse tanklatest. XX on tööandjale kuuluvalt pangakaartilt võetud rahaga ostnud kütust, mida tõendavad ka CIRCE K kütusetšekid. Kokku on XX esitanud hagejale kütusetšekke summas 2 796,36 eurot, mistõttu ei vasta tõele tööandja väide, et töötaja pole kulutšekke esitanud. Hagejale kuuluva pangakaartiga, mille ta andis kostja käsutusse, võttis kostja 24.07; 01.08 ja 03.09.2019 välja kokku 8 450 eurot, et maksta P.T ja I.K töötasu, mida ka kostja tegi. Y OÜ vastuväited XX väidetele Tõele ei vasta XX väide, et „tööandja tegi kostjale eraldi pangakaardi ja arvelduskonto, tegemist ei olnud ettevõtte kontoga, kust töötaja oleks omal vabal soovil saanud raha välja võtta“. Panga vastusest tuleneb, et „Y OÜ (reg kood x) omab arvelduskontot nr x. Eeltoodud konto juurde oli 28.12.2017 MF nimele väljastatud MC business deebetkaart nr xxxxxxxxx. Kaart on 22.07.2020 suletud“. MF on Y OÜ juhatuse liige, mida tõendab Äriregistri väljavõte. Tõele ei vasta XX väide, et „kostjal ja hagejal ei olnud omavahelist kokkulepet, mille kohaselt esitab kostja hagejale aruandeid pangakaardi kasutamise kohta“, „kuigi kostja koostas aruandeid enda tarbeks, esitas ta nii aruanded kui ka tšekid hagejale“. Eluliselt ei ole usutav, et töötaja maksis kolmandatele isikutele palka, kasutades selleks tööandja pangakaarti, kuid endale palka ei maksnud, vaid väidetavalt ootas peaaegu pool aastat ja siis esitas avalduse lepingu ülesütlemiseks. XX väited ei ole eluliselt usutavad. Mistahes aruandeid ega tṧekke ei ole Y OÜ XXlt saanud. XX poolt kohtule 30.03.2021 esitatud aruandeid Y OÜ varem näinud ei ole, muuhulgas ei tõenda need dokumendid kulude kandmist. XX poolt kütuse ostmine summas 2 796,36 eurot ei tõenda veel, et kütus oleks ostetud Y OÜ tööülesannete täitmisel. Arusaamatuks jääb, miks kasutas kostja enda kaarti, mitte Y OÜ kaarti. Kostja ei esitanud Y OÜ-le ka sõidupäevikut, mis aitaks tõendada kütuse kulu otstarbekust. Kohtu seisukoht
1.Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja vastuhagi, poolte poolt esitatud tõendeid ning vastuväiteid leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
2-20-9179
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et - hageja/töötaja XX töötas kostja/tööandja Y OÜ juures alates 17.04.2019 juures, mil töötaja ja tööandja vahel sõlmiti suuline tööleping; - tööandja andis töötaja käsutusse tööandjale kuuluva pangakaarti, mis on seotud Y OÜ arveldusarvega, mida kasutades on töötaja ostnud kütust ja võtnud sularaha; - töötaja saatis 13.03.2020 tööandja e-mailile töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse; - tööandja on tasunud 1300 eurot hageja töötasust töötaja võlausaldajale, mille tasaarvestamiseks on töötaja nõusolek olemas. Nimetatud asjaolud loeb kohus kooskõlas TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4 tuvastatuks.
4.Pooltevaheline tööleping sõlmiti suulises vormis alates 17.04.2019 ning töölepingu seadusest ei tulene suulises vormis töölepingu sõlmimise keeld. Pooled vaidlevad töötaja töötasu suuruse üle. Nii on hageja lähtunud algselt nõude esitamisel töötasust 1350 eurot kuus, kuid tööandja peab kokkulepitud töötasuks 800 eurot kuus. Kohtuistungil on hageja väitnud, et kokku lepiti töötasus 900 eurot kuus, lisaks lisatasu. 1350-eurose kuutasu märkimisel on hageja lähtutud Eesti Statistikaameti poolt avaldatud keskmisest töötasust. Kuigi kostja on seisukohal, et erineva suurusega töötasunõudeid esitades tuleks hageja väidetusse suhtuda kriitiliselt, kohus sellega ei nõustu. Õige on, et kui töötasu kokkulepet ei suudeta tõendada, kohaldub TLS § 29 lg 2, mille kohaselt on töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Ainuüksi asjaolu, et kui XX oleks olnud tõepoolest õigus saada Y OÜ-lt töötasu töötaja avalduses mainitud perioodil, siis oleks töötaja esitanud oma vastava nõude juba varasemalt, ei võta töötajalt õigust töötasunõudeks, küll aga saab seda arvestada hüvitise suuruse määramisel. Kuivõrd töötaja on kinnitanud poolte kokkulepet netotasus 900 eurot, mis vastab enam Eesti Statistikaameti 2019 III ja IV kvartali andmete kohaselt keskmisele brutopalgale, tuleb kohtu arvates nimetatud töötasust ka lähtuda, jättes arvestamata lisatasu, kuna töötaja ei ole tõendanud lisatasu saamise eelduste täitmist. Töötaja ei kohtuistungil ka seda nõudnud, piirdudes TVK otsuse tegemisel lähtutud 900-eurosest kuutöötasust netos.
5.Töötaja nõuab töötasu perioodil 01.07.2020 kuni 13.03.2020, nõudes TVK-s nõutud 10 800 euro asemel vastavalt TVK-s väljamõistetule netosummas 6 309 eurot. TLS § 1 lg 1 teise lause, § 5 lg 1 p 5 kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu vastavalt töölepingule. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal ning tööandja peab TLS § 35 alusel töövõimelise ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei andnud tööd, ei teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kuigi tööandja on väitnud, et töötaja on kogu töötasu kätte saanud, võttes vastava summa tööandja arvelduskontolt tööandja poolt töötajale väljastatud pangakaarti kasutades, on töötaja väitnud, et on kasutanud tööandjalt saadud raha talle antud tööülesannete täitmiseks. Kohus leiab, et olukorras, kus tööandja väidab töötajale töötasu
2-20-9179 maksmist, tuleb seda ka tõendada ning kui tööandja soovib töötasu maksmiseks kasutada ebatavalisi viise, on tööandjal kohustus ikkagi töötasu väljamakseid dokumenteerida, mida tööandja ei ole teinud. Tööandja ei ole tõendanud, et töötaja oleks taotlenud oma töötasu maksed sularahas välja võtta.
6.Töötaja on palunud tuvastada, et poolte vahel oli töölepinguline suhe alates 17.04.2019 kuni 13.03.2020, mil see lõppes töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse alusel. Tööandja ei eita, et sai töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse kätte, kuid sellega ei nõustu ning leiab, et tööleping lõppes 31.01.2020 poolte kokkuleppel. TLS § 79 kohaselt võivad pooled nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu igal ajal lõpetada. TLS § 91 lg 1 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. TLS § 95 lg 2 kohaselt peab töötaja põhjendama töölepingu erakorralist ülesütlemist. Käesoleval juhul on hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendanud sellega, et kostja on töötasu maksmisega oluliselt viivitanud, st juulikuust 2019 kuni veebruarini 2020. Arvestades, et kostja on jätnud hagejale töötasu järjepidevalt nõuetekohaselt välja maksmata, on kostja töötasu maksmise kohustust oluliselt rikkunud, mistõttu esines hagejal õiguslik alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Nii nagu töölepingu sõlmimisel ei ole ka töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel TLS sätestanud lepingu lõpetamiseks vorminõuet. Seega võivad pooled TLS § 79 alusel kokku leppida töölepingu lõpetamises ka suuliselt. Töötaja kokkulepet töölepingu lõpetamises 2020 jaanauaris ei kinnita ning ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja AT ütluste kohaselt kuulis ta 2020 talvel XX ja F vahelist juttu töösuhte lõpetamise üle, kuid kas XX nõustus töölepingu lõpetamisega, tunnistaja ei kinnita. Töötaja eitab tööandja õeldut nagu oleks töötaja varem väitnud, et jaanuaris lõppes töö kinnitades, et valmis sai küll objekt, samas on kirjeldanud oma jätkuvaid tööülesandeid märtsini 2020. Tööandja andmed on siin vastuolulised. Nimelt on töötaja tõendanud, et tööandja on korduvalt muutnud töölepingu lõpetamise alust ja aega töötamise registris: 29.02.2020 tööandja kande kohaselt on tööleping lõppenud 06.01.2020 poolte kokkuleppel, 19.03.2020 kande kohaselt on tööleping lõppenud TLS § 88 lg 1 kohasel (TVK toimik; hageja 04.05.2020 vastuse lisa). Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et puuduvad tõendid poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamiseks 31.01.2020 TLS § 79 alusel, küll on aga õiguspärane töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.
7.Eeltoodust lähtudes nõustub kohus TVK otsuses (p 30) esitatud töötasu arvestusliku õigsusega, mille järgi on töötajal õigus töötasule summas 7 609 eurot. TLS § 78 lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõuded töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna hageja on tasaarvestanud tööandja poolt töötaja võlausaldajale makstud 1 300 eurot töötasu, on töötajal õigus töötasule 6 309 eurot.
8.TLS § 100 lg-s 4 on sätestatud, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Samas võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hagiavalduse ja kohtuistungil antud selgituse kohaselt on töötaja olnud nõus pikka aega töötama töötasuta lootuses, et tööandja täidab oma lubadused töötasu väljamaksmiseks, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks tööandjat töölepingu ülesütlemisest hoiatanud, viivitades sellega kuude viisi, samas väidetavalt töötasu tööandjalt pidevalt nõudes. Nimetatut arvestades on põhjendatud hüvitis ühe kuu töötasu ulatuses netosummas 900 eurot.
2-20-9179
9.Töötaja on esitanud nõude puhkusehüvitise saamiseks. TLS § 84 lg 1 sätestab üldpõhimõttena töösuhtes tulenevate kõikide nõuete sissenõutavaks muutumise aja, milleks on töölepingu lõpetamise kuupäev. TLS §-st 71 tuleneb tööandja kohustus hüvitada töölepingu lõppemisel töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkus rahas lähtudes TLS §-s 55 sätestatust, st eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Puhkusetasu arvestamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 nr 91 määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 4 lg-st 3. Hageja nõuab puhkusehüvitist TVK otsuses kajastuva puhkusehüvitise arvestuse alusel ning sellele arvestusele ei ole vastuväiteid esitanud ka kostja. Seega leiab kohus, et töötajale on hüvitamata 25,47 päeva puhkuse eest summas 777,09 eurot. Kuivõrd tööandja pole tõendanud töötajale puhkusehüvitise maksmist, kuulub vastav nõue rahuldamisele.
10.Tööandja on esitanud vastunõude 13 150 euro hüvitamiseks vastavalt Swedbank AS konto väljavõtetele (TVK toimik tööandja 17.04.2020 vastuse lisa 1) viidates TLS §-le 74. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada VÕS-s ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse sätestatud TLS §-s 16 sätestatust. Vastavalt TLS § 16 lg-le 1 peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva hoolsusega. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või pidi teadma. Tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-5-12 (p 27) võib tööandja VÕS § 115 lg 1 alusel, arvestades muuhulgas VÕS §-des 127 ja 128 sätestatut, nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud sellise nõude üldised eeldused. Üldisteks eeldusteks vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-56-17, mis annavad aluse kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks on: töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust; tööandjale on tekkinud või tekib kahju; töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut; kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, va kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. TLS § 74 lg 1 kohaselt vastutab töötaja töölepingu tahtliku rikkumise korral rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Hinnates tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalikke eeldusi, siis on kohus seisukohal, et mitte ükski eeldustest ei ole täidetud. Kostja oli objektile töödejuhataja, kes pidi vastutama tööde õigeaegse valmimise eest. Töötajale usaldatud pangakaarti kasutas kostja väidetavalt eelkõige objektil töötavatele inimestele palga maksmine ja enda tööst tulenevate kütusekulude kompenseerimiseks, mida ta tegi kostja tööandja korraldusel ja nõusolekul. Tööandja poolt on kohtu arvates jäänud ebaselgeks, milliseid juhiseid või reegleid tööandja töötajale andis seoses pangakaardi kasutamise võimaldamisega ning missuguseid töökohustusi töötaja eiras ning tsiviilasjast ei nähtu, et tööandja oleks etteheidetava kohustuse täitmist töötajalt nõudnud. Tähelepanuta ei saa jätta, et pangakaarti kasutamine toimus pikema perioodi jooksul ning seda enam, et tööandja aktsepteeris töötaja poolt esitatud kuludokumente (2.kd tl 156-201, 3.kd tl 1-27), mis olid tööandja raamatupidamisele esitatud. Lisaks on töötaja kohtuvaidluses esitanud täiendavalt omapoolsed pangakaarti kasutamise aruanded (tl 117-122). Isegi kui töötaja on rikkunud kohustust aruannete esitamiseks, ei saa sellest tööandjale tekkida iseenesest kahju, kui töötaja on
2-20-9179 kuludokumendid esitanud. Töötaja ei eita, et tööandja tasus kostja võlausaldajale summa 1300 eurot, kuid selle summaga on töötaja nõude esitamisel arvestanud. Ka ei eita töötaja, et sai tööandjalt vastavalt sularaha kokku summas 1565 eurot, kuid see oli kompensatsioon talle kütusekulu eest ega ole midagi õigusvastast. Töötaja on väitnud, et tegi väljamakseid töölistele, kuid see toimus M.Fkorraldusel ja nõusolekul viidates vastavale kirjavahetusele (2.kd tl 80-81) ning ülekuulatud tunnistaja I.K ei eita, et XX töötasu väljamakseid tegi, kuigi tema mäletamist mööda väikestes summades. Kuivõrd vastuhagis on tuginetud töölepingu rikkumisest tuleneva kahju nõudele ning alternatiivsel alusel kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud, lähtub kohus üksnes lepingurikkumisest tuleneva kahju nõudest ning arvestades eeltoodut ei ole kohtu arvates täidetud töötajalt kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused TLS § 74 lg 1 alusel. Arvestades eeltoodut ei ole tööandja nõue töötaja vastu summas 13 150 eurot põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
11.Eeltoodust lähtudes tuleb hageja nõue rahuldada ning tuvastada, et XX ja Y OÜ vaheline töölepinguline suhe algas 17.04.2019 ja lõppes 13.03.2020 TLS § 91 lg 2 alusel ning välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks välja töötasu netosummas 6 309 eurot, puhkusehüvitis netosummas 777,09 eurot ja hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest netosummas 900 eurot.
12.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Kostja ei täitnud omapoolset raha maksmise kohustust tähtaegselt, viivitades kostja kohustuse täitmisega. Kostja ei ole viivisenõudele vastuväiteid esitanud. Hageja viivise nõue on seega põhjendatud ning seda seadusjärgses määras. Alates 15.03.2020 kuni 21.03.2022 (incl) moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 1 292,12 eurot. Hageja nõue viivise saamiseks hagis nõutud ulatuses on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada. TsMS § 367 kohaselt võib viivist nõuda hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
Menetluskulud
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi jääb rahuldamata, kannab menetluskulud kostja Y OÜ. 14.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. XXle on määratud riigi õigusabi Harju Maakohtu 24.08.2020 määrusega kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud igakuiselt pärast nende kindlaksmääramist. Kohtu poolt on 13.05.2021 ja 20.10.2021 määrustega kinnitatud enne menetluse lõppu riigi õigusabi tasu vastavalt summades 792 eurot, lisaks käibemaks 132 eurot ning 194,40 eurot, lisaks käibemaks 32,40 eurot. Lisaks on kohus kinnitanud oma 21.03.2022 määrusega hageja esindaja õigusabitasu ja kulud 534 euro ulatuses, lisaks käibemaks 106,80 eurot. Kokku moodustavad hageja põhjendatud menetluskulud õigusabi tasu ja kuluna 1520,40 eurot, lisaks käibemaks 271,20 eurot.
2-20-9179 Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning kohus neid kindlaks ei määra. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2022 otsusega Pärnu Maakohtu otsus osaliselt tühistatud, tühistatud osas tehtud uus otsus: Tallinna Ringkonnakohtu otsuse RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsus tühistada hagi rahuldamise ulatuse (resolutsiooni punkt 1) ja menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Tühistatud osas rahuldada hagi osaliselt ja jaotada uuesti töötaja hagi menetlemisega maakohtus tekkinud menetluskulud.
2.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada XX hagi osaliselt. 2) Tuvastada, et XX ja Y OÜ vaheline töölepinguline suhe algas 17.04.2019 ja lõppes 13.03.2020 töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel. 3) Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks töötasu netosummas 6309 eurot, puhkusehüvitis netosummas 777.09 eurot, hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest netosummas 900 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 1292.12 eurot. 4) Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks viivis alates 22.03.2021 kuni põhinõude 7986.09 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 5) Jätta XX hagi menetlemisega maakohtus tekkinud menetluskulud kummagi poole enda kanda. 6) Jätta Y OÜ vastuhagi XX vastu kahjuhüvitise nõudes rahuldamata. 7) Jätta X OÜ vastuhagi menetlemisega maakohtus tekkinud kulud Y OÜ kanda. 8) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 9) Apellatsioonimenetluse kulud jätta 95% ulatuses Y OÜ ja 5% ulatuses XX kanda. 10) Määrata XX hüvitatava menetluskulu suuruseks seonduvalt vastuhagi menetlemisega maakohtus 791.57 eurot. 11) Määrata XX apellatsioonimenetluses hüvitatava menetluskulu suuruseks 345.42 eurot. 12) Määrata Y OÜ-le apellatsioonimenetluses hüvitatava menetluskulu suuruseks apellatsioonimenetluses 67.75 eurot. 13) Mõlemas kohtuastmes hüvitamisele kuuluvate vastastikuste menetluskulude nõuete tasaarvestamise tulemusena mõista Y OÜ-lt välja XX kasuks menetluskulude hüvitis 1069.24 eurot. 14) Mõista Y OÜ-lt XX kasuks välja viivis menetluskuludelt 1069.24 eurolt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.