Määruse tegemise aeg ja koht 07.03.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-22-1499
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.02.2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.02.2022 määrus jätta muutmata rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
ja
määruskaebus
Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (PERH) valvearst (avaldaja) esitas 31.01.2022 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles X (puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle nelja päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Asjaolude kohaselt oli puudutatud isik korduvalt viibinud statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus diagnoosiga maniakaalne skisoafektiivne häire, viimati 07.05.– 08.07.2010. Hospitaliseerimise põhjuseks oli seisundi halvenemine ravimite ära jätmise tõttu. Selle tõttu puudutatud isik muutus tigedaks, lõhkus majaelanike asju, lasi naabrite autokummid tühjaks, lõhkus naabri autol numbrimärgi, süüdistas naist liiderlikkuses ja naabriga ringi aelemises. Varasemalt oli esinenud ka füüsiliselt agressiivset käitumist naise suhtes. Seetõttu vajas tahtevastast hospitaliseerimist. Farmakoloogilise ravi foonil puudutatud isiku seisund paranes ja ta lubati ambulatoorsele ravile. Peale viimast hospitaliseerimist püsis puudutatud isiku seisund aastaid stabiilsena, ta käis regulaarselt vastuvõtutel ja sai depoosüste. Viimati oli vastuvõtul 11.01.2022, kuid juba siis oli alanud seisundi dekompenseerumine raviarsti andmetel - puudutatud isik oli muutunud hüpomaniakaalseks. Käesolevalt toodi puudutatud isik politsei poolt kinnipidamiskeskusest, kuhu ta oli toimetatud, kuna ähvardas oma naabrit noaga ära tappa. Valvetoas puudutatud isik käitus äärmiselt agressiivselt, ähvardas personali. Kõneles valjuhäälselt, monoloogina, ei olnud katkestatav. Mõttekäik oli katkendlik ja raskesti jälgitav. Avaldas paranoilist kahjustusluulu naabrite, arstide suhtes. Sellele lisaks ka suurusluulu. Puudutatud isik keeldus koostööst, haiguskriitika oli täiesti puudulik. Agressiivse käitumise tõttu alustati valvearsti otsusega tahtest olenematu ravi 30.01.2022 kell 18.50 ja puudutatud isik ohjeldati koheselt. Avalduse esitamise seisuga polnud puudutatud isiku seisund muutunud. Ta vajas jätkuvalt ohjeldamist. Vaatamata manustatud ravimitele oli ta jätkuvalt luululine. Sisulist kontakti temaga ei saadud. Ähvardas personali füüsilise vägivallaga. Rääkis katkestamatult, sõimas personali, ropendas. Ravimeid sai ainult süstina. Haiguskriitika puudulik. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire F25.2 segatüüpi skisoafektiivne häire. Tema reaalsustaju oli häirunud, tema käitumine lähtus psühhootilistest ajenditest, ta oli ettearvamatu ning seetõttu võis ohustada ennast ja ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Avalduse kohaselt polnud puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates tõenäoline tema seisundi paranemine nelja päevase järgse raviga, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isiku ravi jätkamiseks, sealhulgas rahustava ja psühhoosivastase ravimite manustamiseks haigla tingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
2.Kohus kohaldas 31.01.2022 puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest alates, s.o alates 30.01.2022 kell 18.50 kuni 03.02.2022.
3.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 31.01.2022. Ärakuulamisel puudutatud isik avaldas järgmist: „Kuidas mina ennast tunnen, saate teada uurija käest. Uurija käest saate kõik dokumendid. Uurija saatis mind kontrolli, aga raviarst pani mind siia kinni, ei kuulatud uurijat, pean siin piinlema nüüd. Ma ei ähvardanud kedagi. Miks te mind siin hoiate? Te ise kõik peaksite ravimeid võtma, siis alles näeksite, mis elu on.“. Isik oli väga agressiivselt meelestatud ja sõjaka sõnakasutusega.
Ärakuulamisel märkis raviarst, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga. Tegemist oli kroonilise haigega. Viimati haiglas ravil 2010. Pikalt oli kodus olnud stabiilses seisundis. 11.01.2022 vastuvõtul oli viiteid seisundi halvenemisele. Praegu toodud politsei poolt, ähvardanud naabri ära tappa. Haiglas avaldas rohkelt luulumõtteid. Paranoilised mõtted arstide, naabrite, naise suhtes. Kõik viitas maniakaalsusele. Ähvardanud korduvalt töötajaid, pidi olema ohjeldatud. Isik eitas haigust. Sai ravimeid, kuid maniakaalne seisund oli siiski püsiv. Kindlasti vajas ravi.
4.Puudutatud isiku esindaja toetas avaldust. Maakohtu määrus
5.Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 30.01.2022 kell 18.50 kuni 11.03.2022 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning § 539 lg-le 3. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.5). Maakohus tuvastas, et puudutatud isik ei mõelnud selgelt ja võis haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik kujutas ohtu teistele isikutele eeskätt põhjusel, et ta tegutses haiguse ajel ebaadekvaatselt. Käesolevalt oli puudutatud isik ähvardanud noaga ära tappa oma naabri ning oli seetõttu viidud politsei poolt kinnipidamiskeskusesse. Kohus veendus ärakuulamisel, et isik oli agressiivselt meelestatud, sõjakas ja tülinoriv. Esines alus eeldada, et ta oli ohtlik. Tulenevalt oma seisundist oli puudutatud isik võimetu otsustama ravivajaduse üle. Tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes ei olnud tõenäoline. Samuti polnud tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Puudutatud isik ise end haigeks ei tunnistanud ja ravimeid tarvitama ei soostunud. Tulenevalt oma seisundist vajas puudutatud isik ka ohjeldamist. Puudutatud isiku seisund ei paranenud nelja ööpäeva jooksul ja seega oli vajalik pikemaajalise ravi kohaldamine. Määruskaebus ja selle menetlus maakohtus
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus, millega pikendati tahtest olenematut ravi 40 päeva, tühistada ning vabastada ta viivitamatult raviasutusest. Kaebaja oli seisukohal, et haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi tõlgendati valesti. Tegelikult olid naabrid vaenulikud puudutatud isiku suhtes, kuna hoopis tema peaks olema korteriühistu esimees. Kaebaja kandis tõepoolest nuga igapäevaselt kaasas, kuid see oli enesekaitseks. Ka seekord olid hoopis naabrid vaenulikud ja kaebaja tegutses ainult enesekaitseks.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja seisukoha esitamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega
ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.PsAS § 11 lg 1 p de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise tingimused polnud täidetud. Maakohus on eelviidatud eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide ja eksperdi arvamustele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära ka raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja.
12.Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2 RHK 10 järgi). Puudutatud isiku reaalsustaju on häirunud, tema käitumine lähtub psühhootilistest ajenditest ja ta on ettearvamatu. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
13.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt võis puudutatud isik psühhoosielamustest tulenevalt käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada eelkõige teisi inimesi. Praegusel juhul tegi puudutatud isik oma naabrile noaga tapmisähvarduse. Puudutatud isik ei eitanud määruskaebuses noa kaasaskandmist. Ka haiglasse saabumisel käitus puudutatud isik äärmiselt agressiivselt, ähvardas personali ja ropendas. Agressiivse käitumise tõttu vajas isik ravile saabumisel ohjeldamist. Avaldaja avaldas vastuses määruskaebusele, et puudutatud isik võis olla ohtlik ka endale, sest vaenuliku ja ebaadekvaatse käitumisega võis kutsuda esile ka agressiivsuse enda suhtes ning suurusmõtetest põhjustatud riskikäitumine võis olla eluohtlik. Eeltoodust nähtub, et kaebaja ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel. Puudutatud isiku enda arusaam, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Samuti ei piisa puudutatud isiku enda kinnitusest, et ta ei vaja ravi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Määruskaebuse väited ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis. Enne vaidlustatud määruse tegemist andis oma arvamuse raviarst, kelle hinnangul ei olnud isiku seisund paranenud.
14.Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ise ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Ringkonnakohus nõustub, et arvestades puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust, ei ole muu ravi küllaldane. Raviarsti andmetel oli puudutatud isiku seisundi muutumist näha juba viimasel vastuvõtul 11.01.2022. Hospitaliseerimisel puudus
puudutatud isikul haiguskriitika, ta keeldus nii saabumisel kui järgmisel päeval ravikoostööst ning eitas endal psüühikahäire olemasolu. Haiguskriitika puudumisest tulenevalt katkestas puudutatud isik toetusravi ja keeldus koostööst.
15.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani. Isiku seisund polnud esialgse õiguskaitse järgselt paranenud. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
16.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.
17.TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.