Jätta rahuldamata Lorita Šaganova 12. jaanuari 2022. a määruskaebuses esitatud taotlus käekirjaekspertiisi määramiseks ja 20. jaanuari 2022 menetlusdokumendis esitatud taotlus dokumentaalse tõendi (Tartu Maakohtu 25. juuni 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-5180) kogumiseks.
Jätta Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a määruse resolutsioon muutmata, täiendades määruse põhjendusi.
Määruskaebus jätta rahuldamata.
Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta Lorita Šaganova kanda. Osaühingul Aktiva Finants määruskaebuse menetlemisel hüvitatavaid menetluskulusid ei ole.
Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 26. veebruaril 2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Lorita Šaganova (kostja) vastu 1105 euro 50 sendi saamiseks. Kostja sai makseettepaneku kätte 14. märtsil 2014. Kostja esitas makseettepanekule 8. aprillil 2014 vastuväite, milles ühtlasi tunnustas hageja nõuet 664 euro 27 sendi ulatuses. Pärnu Maakohtu 14. mai 2014. a määrusega anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Maakohus tegi 14. mai 2014. a määrusega kostja tunnustatud nõude osas maksekäsu ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 664 eurot 27 senti ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 65 eurot.
3.Kostja esitas 16. detsembril 2021 määruskaebuse, milles palus 28. detsembri 2021. a täpsustusi arvestades maakohtu 14. mai 2014. a määrus tühistada, jätta maksekäsk tegemata ja hageja nõue rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei teadnud kostja kuni 6. detsembrini 2021 vaidlustatava määruse (maksekäsu) olemasolust. Kostjal ei ole pangakontot. Eesti Töötukassa kannab töövõimetoetuse kostja poja kontole. Kostja sai 6. detsembril 2021 teada, et kohtutäitur Oleg Sirotin (kohtutäitur) on täiteasjas nr 187/2014/459 pööranud sissenõude töövõimetoetusele 453 eurot 90 senti, millest kuulub iga kuu arestimisele 46 eurot 68 senti. Seega on määruskaebus esitatud tähtaegselt. Kostja ei ole esitanud makseettepanekule vastuväidet. Esitatud vastuväide ei ole kostja poolt koostatud ega allkirjastatud. Samuti ei ole kostjale 14. mai 2014. a määrust isiklikult allkirja vastu üle antud. Koos kostjaga elasid toona Tartu linnas aadressil XXXXXXXXXXX asuvas korteris ka teised isikud. Tõenäoliselt ongi nemad seotud hageja nõude aluseks olevate lepingute sõlmimisega ning kohtu dokumentide kostjani mittejõudmisega. Politsei on keeldunud selles osas aga kriminaalmenetlust alustamast. Kostja ei ole saanud Elisa Eesti ASilt või hagejalt ühtegi nõuet ega kohtult ühtegi dokumenti.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus keeldus 7. jaanuari 2022. a määrusega kostja 16. detsembri 2021. a määruskaebuse menetlusse võtmisest. Määruse kohaselt on kostja määruskaebus esitatud hilinenult. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4891 lg 1 kohaselt võib võlgnik maksekäsu peale esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul, maksekäsu välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest. Kui maksekäsk toimetatakse kätte avalikult, võib määruskaebuse esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui võlgnik sai maksekäsust või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kostja sai maakohtu 14. mai 2014. a määruse kätte 9. juunil 2014 isiklikult allkirja vastu. Ka vastuväide makseettepanekule on koostatud omakäeliselt ning allkirjastatud kostja poolt. Seega TsMS § 4891 lg 1 teine lause ei kohaldu, kuna maksekäsu määrust ei ole kostjale kätte toimetatud avalikult. Järelikult algas määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva alates kostja poolt määruse kättesaamisest. Kaebuse esitamise tähtaeg möödus 24. juunil 2014. Kostja on märkinud, et ta ei teadnud nõudest ega makseettepanekust enne 6. detsembrit 2021. Samas on kostja märkinud määruskaebuses oma telefoninumbriks 56767825. Tegemist on sama telefoninumbriga, millele helistas kohtu istungisekretär 4. augustil 2014 seoses vajadusega toimetada kostjale kätte ülejäänud nõude hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus. Seega ei ole usutavad kostja väited, et ta ei teadnud enne 2021. a detsembrit nõude olemasolust.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub 12. jaanuaril 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu
7.jaanuari 2022. a määruse tühistada, kostja 16. detsembri 2021. a määruskaebuse rahuldada, maakohtu 14. mai 2014. a määruse tühistada, jätta maksekäsk tegemata, hageja nõue rahuldamata ja lõpetada maksekäsu kiirmenetlus. Määruskaebuse kohaselt ei ole 14. mai 2014. a määrust e-toimikus kostjale nähtavaks ega teatavaks tehtud. Asja materjalidest nähtuvalt väljastati kostjale tähitud kirja edastamise teade maakohtu 2. juuni 2014. a määruse kohta aadressile Nõlvaku 13-11, Tartu. Sellel aadressil kostja kunagi küll elas, kuid polnud selleks ajaks seal elanud üle kolme aasta. Nii on see kajastatud ka toimikus oleval väljastusteatel. Isegi kui väljastusteatel on allkiri kohtudokumentide vastuvõtmise kohta, on selle väidetava vastuvõtmisega sama probleem, mis vastuväite esitamisega maksekäsu kiirmenetluses. Kostja allkiri ei ole ühelgi asjaga seotud dokumendil, mis on esitatud enne 13. detsembril 2021 kohtule edastatud volikirja. Selle tõendamiseks on kostja palunud käesolevas tsiviilasjas kaja esitamisel määrata hageja nõude aluseks olevate dokumentide suhtes käekirjaekspertiis. Kostja arvates ei olnud otstarbekas taotleda ühes asjas ekspertiisi kaks korda. Kui toimikus on dokument kostjale 14. mai 2014. a määruse kättetoimetamise kohta allkirja vastu, täiendab kostja käekirjaekspertiisi läbiviimise taotlust ka sellel dokumendil oleva väidatava kostja allkirja kohta.
Tõenäoliselt saadeti kostjale dokumendid postiga ning postiljon andis dokumendid üle korteris viibinud isikule, kes ei olnud kostja. See peaks nähtuma dokumentide üleandmist tõendavatest teatistest, mida kostjal ei ole. Korterit, kuhu kohus dokumendid saatis (XXXXXXXXXXX, Tartu), üüris Denis Pirožak (uue nimega Denis Abramthuk). Üürileping lõppes
24.detsembril 2014. Korteris elasid veel kostja ja Kevin Šaganov, korterit külastas sageli ka kostja tütar Jelena Šteinmiller. Kostjal ei olnud temaga head suhted. Vaidlusalustel lepingutel märgitud telefoninumbrit kasutas D. Abramthuk. Tõenäoliselt allkirjastas vaidlusalused lepingud J. Šteinmiller, kelle isiku samasust Elisa Eesti AS-i töötaja ei kontrollinud. Ilmselt võttis ta koos D. Abramthukiga vastu ka kohtu dokumendid ning vastasid maksekäsu kiirmenetlusele. Kostja ei mäleta istungisekretäri kõnet 4. augustil 2014. Lisaks nähtub kõne kohta koostatud telefonogrammist, et kostja oli üüritud korterist eemal. Telefonogrammi järgi lubas istungisekretär kostjale augusti lõpus uuesti helistada, et dokumentidele järgi tulemist meelde tuletada, kuid toimikus muid telefonogramme ei ole. Sellest järeldub, et keegi võttis kostja asemel dokumendid vastu või jäeti kostjale dokumentide vastuvõtmise vajadus meelde tuletamata. Ka politsei kirjast nähtub, et kostja ei olnud 2014. a septembris korteris. Seega puudub põhjus määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb määruse põhjendusi täiendada. Määruskaebus jääb rahuldamata.
8.Määruskaebuse esitamine maksekäsu peale on ajaliselt piiratud ning sõltub kättetoimetamise viisist ja kohast. TsMS § 4891 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt võib võlgnik esitada maksekäsu peale määruskaebuse 15 päeva jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest. Kui maksekäsk toimetatakse kätte avalikult, võib võlgnik TsMS § 4891 lg 1 teise alternatiivi järgi esitada maksekäsu peale määruskaebuse 30 päeva jooksul alates päevast, kui võlgnik sai maksekäsust või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Seega sõltub praeguses asjas kostja esitatud määruskaebuse tähtaegsus sellest, mil viisil on maksekäsk kostjale kätte toimetatud.
8.1.Toimikus olevatest dokumentidest nähtuvalt on kostja 14. mai 2014. a määruse kätte saanud isiklikult allkirja vastu 9. juunil 2014 aadressil XXXXXXXXXXX, X (tl 64). Samas väidab kostja määruskaebuses, et tema allkirja ei ole ühelgi praeguse asjaga seotud dokumendil, mis on esitatud enne 13. detsembril 2021 kohtule edastatud volikirja. Kostja väitel võttis 14. mai 2014. a kohtumääruse vastu kolmas isik.
8.2.Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kostja ei ole 14. mai 2014. a määrust kätte saanud ning väljastusteatel (tl 64) ei ole tema allkiri. Väljastusteatele on märgitud kostja isikut tõendava dokumendi number XXXXXXXXXX ning politsei on 19. jaanuari 2022. a vastuses ringkonnakohtu päringule kinnitanud, et kostjale oli ajavahemikul 4. veebruarist 2013 kuni
4.veebruarini 2018 sellise dokumendi numbriga isikutunnistus väljastatud (tl 129). Kohtul ei ole infot, et kõnealune isikut tõendav dokument oleks sellel ajavahemikul kaotsiläinud, millisel juhul oleks kostja pidanud dokumendi väljastajat sellest ka teavitama (isikut tõendavate dokumentide seadus § 14 lg 2).
8.3.Kostja ei ole ka põhistanud enda väiteid, nagu oleks 14. mai 2014. a määruse vastu võtnud kolmas isik. Kostja poolt esitatud 12. juulil 2012 sõlmitud üürilepingust Tartus aadressil XXXXXXXXXXX asuva korteri kasutamise kohta ning selle lepingu lõpetamise kokkuleppest (tl-d 120–122) nähtub, et kostja asus korterisse elama 12. juulil 2012 ning kasutas seda eeldatavalt kuni üürilepingu lõpetamiseni 24. detsembril 2014, sh ajal, mil kostjale toimetati kätte 14. mai 2014. a määrus (s.o 9. juunil 2014). Samuti ei põhista kostja väiteid 14. mai 2014. a määruse vastuvõtmise kohta kolmandate isikute poolt D. Abramthuki suhtes tehtud kiirmenetluse otsused (tl-d 136 ja 137), kuna nendes märgitud süüteod ei ole seotud 14. mai 2014. a kohtumääruse kättetoimetamisega. Samal põhjusel puudub vajadus ka kostja 20. jaanuari 2022. a taotluses märgitud tõendi – D. Abramthuki suhtes tehtud Tartu Maakohtu 25. juuni 2015. a otsuse kriminaalasjas nr 1-15-5180 – kogumiseks. Taotluse põhjendustest ei nähtu, et tegu võiks olla asjakohase tõendiga. Kohus jätab taotluse tõendi kogumiseks rahuldamata.
9.Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja määruskaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kostja ei ole 14. mai 2014. a määrust kätte saanud ning selle kättesaamist tõendaval väljastusteatel ei ole tema allkiri. Samas leiab ringkonnakohus, et määruskaebus oleks esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ka siis, kui väljastusteatel ei oleks kostja allkiri. Selles osas ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse põhjendusi.
9.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri olukorda, millised on ajapiirangud maksekäsu peale määruskaebuse esitamiseks juhuks, kui maksekäsku ei ole võlgnikule kätte toimetatud või seda ei saa kättetoimetatuks lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellises olukorras lähtuda TsMS § 4891 lg-s 1 sätestatud teisest alternatiivist, st maksekäsu avaliku kättetoimetamise puhuks ette nähtud regulatsioonist. Kõnealuse sätte järgi tuleks võlgnikul lubada esitada määruskaebus 30 päeva jooksul ajast, mil ta sai maksekäsust või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.
9.2.Ringkonnakohtu poolt kogutud tõenditest nähtub, et kohtutäitur alustas kostja suhtes 14. mai 2014. a määruse alusel täitemenetluse 3. juunil 2014 (täiteasjas nr 187/2014/876; tl 132). Kuigi kohtutäituri kinnitusel toimetati täitmisteade kostjale kätte avalikult
18.detsembril 2014 väljaandes Ametlikud Teadaanded, on kostja 16. oktoobril 2014 volitanud J. Šteinmillerit esindama end kõikides tema võlgadega seotud küsimustes (tl-d 139– 140). Volikiri on kostja poolt digitaalallkirjastatud ning edastatud kohtutäiturile. Lisaks nähtub kostja poolt volitatud J. Šteinmilleri 15. detsembril 2014 kohtutäiturile saadetud ekirjast, et kostja oli teadlik tsiviilasjas nr 2-14-8927 tehtud kohtulahendi kohtutäiturile täitmiseks andmisest (tl 138 pöördel). Järelikult pidi kostja olema 14. mai 2014. a määruse täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadlik hiljemalt 15. detsembril 2014.
Kostja väitel ei ole ta volitanud J. Šteinmillerit enda esindamiseks ega volikirja digitaalallkirjastanud ning kostjal puuduvad digitaalallkirja andmiseks vajalikud teadmised. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema digitaalset isikutunnistust (ID-kaarti) ja selle PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (vt ka Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22). Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on IDkaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Praeguses asjas on kostjal kahtlus, et kolmandad isikud on kasutanud tema ID-kaarti ja PINkoode mh ülalviidatud volikirja digitaalallkirjastamisel. Samas ei ole kostja tõendanud ega põhistanud, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Seega kehtib eeldus, et kostja on J. Šteinmillerit kehtivalt volitanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1). Ringkonnakohus rõhutab, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Seega kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.
9.3.Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-st 1, algas määruskaebuse esitamise tähtaeg seega 16. detsembril 2014 ja 30 päeva möödus TsÜS § 135 lg 2 ja § 136 lg 6 järgi 15. jaanuaril 2015. Kostja määruskaebus saabus kohtule
16.detsembril 2021. Eelmärgitust tuleneb, et isegi kui 14. mai 2014. a kohtumääruse kättesaamist tõendaval väljastusteatel ei ole kostja allkiri, on määruskaebus esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Menetlusökonoomia kaalutlustel (TsMS § 2) ei ole seetõttu vajalik ka käekirjaekspertiisi korraldamine väljastusteatel oleva allkirja osas.
10.Vastuseks kostja määruskaebuses ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt, et määruskaebuse rahuldamiseks ei anna ka alust kostja esitatud väited, et ta ei mäleta istungisekretäri kõnet 4. augustil 2014 ning istungisekretär talle täiendavalt dokumentide vastuvõtmist meelde ei tuletanud. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide järgi ei soovinud kohus sel ajal kostjale kätte toimetada 14. mai 2014. a määrust, vaid hagimaterjale ja menetlusse võtmise määrust hageja selle nõude kohta, mida kostja ei tunnustanud. 2. juuni 2014. a kohtumääruse kättetoimetamist puudutavad kostja väited ei ole asjakohased, kuna see määrus ei ole 16. detsembril 2021 esitatud määruskaebuse esemeks.
Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
12.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja (kostja) kanda (TsMS § 171 lg 1). Tsiviilasja
materjalidest nähtuvalt ei ole hageja määruskaebuse menetlemisel toiminguid teinud, mistõttu hagejal hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud ei ole.
(allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.