Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.02.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-14559
Kohtuasi
X hagi Y OÜ vastu töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks, töötamise registri kannete muutmiseks ning hüvitise, saamata töötasu, puhkusetasu ja välislähetuse päevaraha nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.02.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7420.70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja Y OÜ (registrikood 14364645), lepinguline esindaja Indrek Põder
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18.02.2021 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.
3.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Tuvastada pooltevahelise töölepingu ülesütlemise 11.06.2018 avalduse tühisus ja lõpetada tööleping alates 27.06.2018. 3) Muuta töötamise registris (TÖR) X töölepingu lõpetamise kohta tehtud kandeid selliselt, et töölepingu lõpetamise kuupäevaks on 08.06.2018 asemel 27.06.2018 ning lõpetamise aluseks TLS § 86 lõike 1 asemel TLS § 107 lõige 2 ja § 96. 4) Mõista Y OÜ-lt välja X kasuks saamata töötasu 1622.60 eurot (neto) ja sellelt 15.02.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 439.57 eurot.
2-18-14559 5) Mõista Y OÜ-lt välja X viivis alates 16.02.2022 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude 1622.60 eurot tasumisega viivitamise eest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. 6) Mõista Y OÜ-lt välja X kasuks saamata välislähetuse päevarahad 1722.49 eurot ja sellelt 15.02.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 466.63 eurot. 7) Mõista Y OÜ-lt välja X kasuks viivis alates 16.02.2022 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude 1722.49 eurot tasumisega viivitamise eest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. 8) Mõista Y OÜ-lt välja X kasuks saamata puhkusetasu 172 eurot ja sellelt 15.02.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 50.06 eurot. 9) Mõista Y OÜ-lt välja X kasuks viivis alates 16.02.2022 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude 172 eurot tasumisega viivitamise eest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. 10) Mõista Y OÜ-lt välja X kasuks hüvitis töölepingu lõpetamisel 1446 eurot ja sellelt 15.02.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 421.20 eurot. 11) Mõista Y OÜ-lt välja X kasuks viivis alates 16.02.2022 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude 1446 eurot tasumisega viivitamise eest kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Maa- ja apellatsioonikohtute menetluskulud jätta 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja (töötaja) esitas 21.06.2018 töövaidluskomisjonile avalduse kostja (tööandja) vastu. Töövaidluskomisjon jättis 06.09.2018 otsusega avalduse rahuldamata.
2.Hageja esitas 28.09.2018 maakohtule avalduse asja läbivaatamiseks hagimenetluses järgmiste nõuetega: 1) tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada tööleping töölepinguseaduse (TLS) § 107 lõike 2 alusel; 2) mõista tööandjalt välja saamata töötasu 1622.70 eurot (neto) ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras kohtusse pöördumisest kuni kohase täitmiseni; 3) mõista tööandjalt välja välislähetuse
2-18-14559 päevaraha 2734 eurot ja viivis kohtusse pöördumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras; 4) mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lõike 1 alusel 1446 eurot või 2802 eurot või kohtu määratud õiglases suuruses ja viivis töölepingu lõppemisest kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras; 5) mõista tööandjalt välja puhkusehüvitis 172 eurot ja viivis alates töölepingu lõpetamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras; 6) muuta töötamise registri kandeid; 7) jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Hageja asus tähtajatu suulise töölepingu alusel alates 01.02.2018 tööle kostja ettevõttes müügi- ja turundusjuhi ametikohale. Töötasuks oli netotasuna 482 eurot kuus. Tööandja tegi märke töötamise registrisse 13.03.2018, märkides töötamise alguseks 01.02.2018. Hagejale tehti töölepingu alusel üks väljamakse - 08.03.2018 482 eurot. Saamata on töötasu 2018. a märtsi, aprilli ja mai eest (igas kuus 482 eurot netos), samuti juunis töötatud 11 päeva eest (176.60 eurot netos), kokku 482 + 482 + 482 + 176.70 = 1622.70 eurot. Lisaks on saamata välislähetuse päevarahad Hispaanias lähetuses viibimise eest perioodil 12.03.2018 28.05.2018, kokku 77 päeva. Kohaldada tuleks ka töötamise koha (Hispaania Kuningriik) lähetatud töötaja mõistet ja keskmise töötasuna Hispaania Kuningriigi vastava ametipositsiooni keskmist palka. Esimesel 15 päeval oli lähetuse päevarahaks 50 eurot (kokku 750 eurot) ja ülejäänud 62 päeval 32 eurot päevas (kokku 1984 eurot), kokku 2734 eurot.
4.11.06.2018 esitas tööandja töölepingu lõpetamise teatise, milles märkis, et lõpetab lepingu TLS § 86 lõike 1 alusel (ülesütlemine katseajal). Hageja katseaeg oli lõppenud 01.06.2018. Seega on ülesütlemisavaldus tulenevalt TLS § 104 lõikest 1 tühine. Ka on ülesütlemisavalduse asjaolud otsitud ja tõele mittevastavad ning etteheidete kohta ei esitatud varasemalt ühtegi hoiatust. Katseaja ebarahuldavate tulemuste põhistused on sisustamata, ei ole jälgitavad ega arusaadavad. Pärast tööle asumist 01.02.2018 ilmnesid probleemid kirjaliku lepingu esitamisega ning töötasu väljamaksmisega. Õiglaseks hüvitiseks kostja rikkumiste eest on vähemalt kuue kuu keskmise palga suurune hüvitis. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja oli kostja asutaja, osanik ja kuni 09.03.2018 ainus juhatuse liige. Hageja ei esitanud kirjalikku töölepingut. Väite töölepingu alusel töötamisest kummutab fakt, et hageja oli lepingu väidetava sõlmimise ajal tööandja ainus juhatuse liige. Hageja ei asunud alates 01.02.2018 töölepingu alusel tööle. Väljamakse selgitusega „töötasu veebruar 2018“ tehti hageja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisele eelneval päeval. Töösuhte tuvastamisel on oluline, et eksisteeriks alluvussuhe. Hageja allunuks seega iseendale. Mõistlikult ei ole võimalik eristada, millises ulatuses allus hageja tööandja juhtimisele ja kontrollile ning millises osas oli ta tööandja seaduslik esindaja. Pärast hageja juhatusest tagasikutsumist sai juhatuse liikmeks tema abikaasa W. Hageja asus täitma W korraldusi ja faktiliselt kostja juures tööle ei asunudki. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Pooltel ei ole vaidlust, et hageja on kostja asutaja ja osanik ning oli juhatuse ainuliige kuni 08.03.2018 ja kutsuti tagasi 09.03.2018, kostja maksis hagejale 482 eurot 08.03.2018 märkega „töötasu veebruar 2018“ ning ajavahemikus 12.03.2018 kuni 28.05.2018 viibis hageja
2-18-14559 Hispaania Kuningriigis. Pooltel on vaidlus, kas nende vahel oli töölepinguline suhe, mille alusel töötas hageja kostja heaks perioodil 01.02.2018 kuni 08.03.2018 ning alates 09.03.2018.
9.TLS § 1 kohaselt teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Hageja väitel töötas ta kostja juures müügi- ja turundusjuhi ametikohal suuliselt sõlmitud töölepingu alusel alates 01.02.2018 kuni 11.06.2018. Hageja tõendab töösuhte algust märkega töötamise registris.
10.Alates hageja juhatusest tagasikutsumisest said kostja juhatuse liikmeteks W ja Q. Menetluses ei ilmnenud, et ettevõtte juhtimisega oleks tegelenud keegi muu peale juhatuse liikmete (ei olnud tegevjuhti, tegevdirektorit vms). Hageja väitel määrati tema töötasuks 482 eurot (neto). Hageja ei esitanud tõendeid, et poolte vahel oleks olnud selline kokkulepe. Hageja ei ole ka esitanud tõendeid, et pooled oleksid omavahel arutanud töölepingu tingimusi. Väidetava töölepingu sõlmimise ajal 01.02.2018 oli hageja kostja ainus juhatuse liige. Kohtu seisukoht on, et kui hageja oleks soovinud ühelt poolt ettevõtet ja teiselt poolt ennast isiklikult esindades sõlmida töölepingu, oleks ta seda teinud. Hageja ettevõttega töölepingut ei sõlminud.
11.Hageja ei esitanud tema töölähetusse saatmise kohta kirjalikku tõendit. Kohtul ei ole kahtlust hageja väites, et ta tegeles märtsist maini 2018 Hispaanias Barcelonas tööasjadega, täpsemalt tootearendusega, otsides võimalusi alkomeetrit turustada. Tõendatud ei ole aga, et hageja viibis töölähetuses saadetuna kostja poolt. Hageja väidab, et oli kostja poolt saadetuna töölähetuses Hispaanias 12.03.2018 kuni 28.05.2018. Hageja väitel tõendab nimetatut mh: W 12.02.2018 e-kiri Q-le ja hagejale, kus kirjeldatakse tööalaseid plaane Barcelonas 17.02.17.05.2018 (t II kd lk 8); Z 09.03.2018 e-kiri Q-le, milles kirja saatja annab juhiseid, mille olevat saanud maksuametist mh töötamise registris kannete tegemiseks (t II kd lk 9); W 08.04.2018 e-kiri Q-le, D-le (kostja osanik) ja hagejale, milles W avaldab, et on korduvalt küsinud, aga ei ole Q-lt saanud infot viimase 100 000 euro kasutamise kohta, probleem on palgafondiga summas 4200 eurot ja W märgib ära kolm hilinenud makset (nimetustega Expert kett, MFi arendaja litsents, S) (t II kd lk 16); hageja 22.03.2018 e-kiri D-le, cc W ja Q, milles hageja kirjeldab tehtud töid (sotsiaalmeedia kampaaniad, visiitkaardid, kodulehe vead, pakendid jt) ning kirja alla on saatjaks märgitud „X Turundusjuht“ (t II kd lk 18); W 12.03.2018 e-kiri Q-le, milles W mainib, et rahaliste raskuste tõttu tuleb temale, R-le ja X-le maksta alampalka ning Q ja W 13.04.2018 e-kirjad Q-le, cc D ja hageja, milles räägitakse toote testimisest ja Hispaania edasimüüjatest (t II kd lk 20); U 30.04.2018 vastus ekirjaga W 18.04.2018 kirjale, milles W küsib infot, kuidas T ja A koosolekul Wt ja hagejat laimasid ning U kirjeldab koosolekul räägitut (t II kd lk 21); L 15.05.2018 e-kiri W-le, milles kirja saatja kirjeldab sama 20.04.2018 koosolekut, millel Q ja D rääkisid halvasti hageja ja W tööst (t II kd lk 21).
12.Ühestki nimetatud kirjalikust tõendist ei ilmne, et hageja oleks olnud kostja töötaja või kostja poolt lähetatud. Üheski dokumendis ei ole märgitud kostja nimetust. Vastupidi – hageja meiliaadress on XXX ning kostja meiliaadress on BBB. Sama laiendiga –OOO.eu on ka W ja D e-posti aadressid. Eeltoodust tulenevalt on nii hageja kui kostja seostatavad ettevõttega O OÜ. Esitatud tõendite ja asjaolude hindamisel ilmneb, et hageja soovis tema ja kostja suhte muuta töölepinguliseks siis, kui oli teada, et ta kutsutakse ettevõtte juhatusest tagasi. Viimasel juhatuse liikmeks olemise päeval 08.03.2018 on hageja lasknud teha endale väljamakse märkega „töötasu“. Kirjaliku töölepingu ja kohtu hinnangul ka mitte suulise töölepingu sõlmimist aga ei järgnenud.
13.Hageja on esitanud kirjaliku tõendina P Hispaania esindaja J 07.03.2019 kinnituse, et märtsist maini 2018 esindasid hageja ja W O kaubamärgiga nutitelefonide lisaseadmeid ja
2-18-14559 töötasid koos P Hispaania meeskonnaga Eesti Vabariigi ettevõtte Y OÜ esindajatena Hispaania Kuningriigis Barcelonas (t II kd lk 14). Nimetatud kirjalik tõend ei ole kohtu hinnangul piisav tõendamaks, et hageja viibis töölähetuses kostja poolt saadetuna. Muud hageja esitatud kirjalikud tõendid ei ole seostatavad käesoleva vaidlusega.
14.U andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi, et töötas koos hagejaga kostja ettevõttes; tunnistaja oli tööl alates 02.04.2018 müügijuhina ja hageja töötas turundusjuhina; tunnistaja otseseks juhiks oli W, korraldusi andis ka Q; hageja viibis välislähetuses Hispaanias selleks, et uusi tarnijaid leida ja distributsioonikanaleid avada, see oli tööülesannete täitmine; Q oli sellest teadlik; Hispaanias toimusid töökoosolekud, igapäevaselt suheldi meili teel hagejaga ja W-ga; tunnistaja pidi esitama aruandlust Q-le ja W-le; nii W kui hageja pidid aru andma Q-le; seal oli ka üks investor, kellele anti aru. L andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi, et töötas koos hagejaga kostja ettevõttes 2018. a esimeses pooles; tunnistaja oli kontorijuhataja ja hageja oli turundusjuht; tunnistaja töö sisuks oli kontorivahendite hankimine ja suhtlemine tarnijatega, nt trükikojad ja lao korrashoidmine, vajadusel täitis ka muid ülesandeid; tööalaseid korraldusi andis osaliselt hageja, osaliselt W; hagejaga olid kujundusalaste tööde diskussioonid, kuidas oleks parem toodet müüa, pakendada, kujundada, et ta oleks tarbijale atraktiivne; toodeteks olid alkomeetrid; hageja oli W-ga tiim ja nad tegutsesid koos; enne Hispaaniasse minekut töötas hageja igapäevaselt kontoris ja tema töövahendiks oli arvuti, ei tea, kelle oma. Kohus on seisukohal, et kummagi tunnistaja ütlustest ei nähtu, et hageja oleks teinud kostjale tööd töötajana, mitte ei tegutsenud juhatuse liikmena. Tunnistajate ütlusest ei ilmne, et hageja oleks läinud Hispaaniasse kostja poolt saadetuna töölähetusse.
15.Menetluses ilmnes, et hageja oli kostja juhatuse ainuke liige alates ettevõtte asutamisest kuni 09.03.2018. Hageja töötas sel perioodil kostja kontoris ja tegeles kostja toodete turundamisega. Tõendatud ei ole, et hageja oleks teinud tööd, mis väljub juhatuse liikme tegevuse raamidest. Tõendamist ei leidnud, et hageja viibis kostja töötajana kostja poolt saadetuna Hispaania Kuningriigis töölähetuses. Hageja töötas alates 12.03.2018 Hispaanias Barcelonas, kuid töötamist Barcelonas ei saa tõendite põhjal seostada kostja ettevõttega.
16.Hageja väitel tõendavad tema töötaja staatust kanne töötamise registris ning kostja teade töölepingu lõpetamise kohta katseaja mitterahuldavate tulemuste tõttu. Kohus nõustub, et need tõendid võiksid tõendada hageja väidet, kuid tõendeid tuleb hinnata kogumis. Esitatud tõenditest kogumis ei nähtu, et poolte vahel oleks olnud töölepingule iseloomulik alluvussuhe, milles töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lõike 1 esimene lause). Samuti ei nähtu esitatud tõenditest, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe töötasu maksmise kohta (TLS § 1 lõike 1 teine lause). Kuna hageja ei olnud kostja töötaja, ei ole tal õigust töötasule ja töötajale ettenähtud hüvitistele.
17.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. Haginõue oli riigilõivuvaba. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ega taotlenud kulude rahalist kindlaksmääramist. Eeltoodust nähtuvalt jäävad hageja kanda tema enda menetluskulud. Muid teadaolevaid menetluskulusid asjas ei ole. Apellatsioonkaebus
18.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud koos viivisega kostja kanda. Hageja jääb maakohtus esitatud nõuete juurde.
2-18-14559
19.Maakohus rikkus on otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja hindas ebaõigesti tõendeid. Maakohus jõudis ekslikule järeldusele, et hageja ja kostja vahel puudus töösuhe.
20.Hageja asus tähtajatu töölepingu alusel kostja juurde tööle alates 01.02.2018, ametikohaks müügi- ja turundusjuht. Hageja töötas kostja juures kuni 27.06.2018, mil tööleping lõppes kostja poolt ülesütlemisega. Nimetatud asjaolusid tõendas hageja: 1) MTA 13.03.2018 teatega ja töötamise registri väljavõttega, milledest nähtub, et kostja registreeris hageja töötamise 13.03.2018 alates 01.02.2018 ehk ajal, mil hageja ei olnud enam kostja juhatuse liige; 2) kostja arvelduskonto väljavõttega, millest nähtub, et 08.03.2018 tegi kostja hagejale ülekande summas 482 eurot, selgitusega „Töötasu veebruar 2018“; 3) 11.06.2018 töölepingu ülesütlemise avaldusega, mille kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 86 lõike 1 alusel üles ja teatas mh, et maksab välja töötasu perioodi eest kuni 27.06.2018 ja puhkusetasu kasutamata jäänud puhkuse eest; 4) kostja raamatupidaja Z 09.03.2018 e-kirjaga juhatuse liikmele Q-le, milles raamatupidaja teavitas vajadusest registreerida töölepingud töötamise registris; 5) tunnistaja U ütlustega, et hageja töötas kostja juures turundusjuhina ning pidi oma tegevusest aru andma juhatuse liikmele Q-le; 6) tunnistaja L ütlustega, et hageja töötas kostja juures turundusjuhina ning tema igapäevaseks tööülesannete täitmise kohaks oli kostja kontor. Hageja hinnangul nähtub nimetatud tõenditest, et perioodil 01.02.201827.06.2018 oli hageja ja kostja vahel kehtiv töösuhe.
21.Maakohtu väide, et poolte vahel puudus kirjalik tööleping, ei oma tähtsust, kuna selle puudumine ei välista töösuhte olemasolu (TLS § 4 lõige 2). Samuti on asjakohatu etteheide, et töölepingu sõlmimise ajal 01.02.2018 oli hageja ainukeseks kostja juhatuse liikmeks. Ettevõtte juhatuse liikmeks oleks ei välista samaaegselt ettevõttega töölepingulises suhtes olemist.
22.Kostja ei esitanud maakohtus oma vastuväidete kinnitamiseks tõendeid.
23.Kostja poolt töölepingu ülesütlemine 11.06.2018 avaldusega on tühine, kuna katseaja kestuseks oli 4 kuud ja kuna töösuhe algas 01.02.2018, lõppes katseaeg 01.06.2018. Seega ütles kostja lepingu üles 10 päeva pärast katseaja lõppu.
24.Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist TLS § 109 lõike 1 alusel. Tuleb arvestada, et lisaks töölepingu ebaseaduslikule lõpetamisele asus kostja juhatuse liige Q hagejat teiste töötajate ees halvustama. Samuti seda, et kuigi ülesütlemisavalduses lubati maksta töötasu ja puhkuse hüvitist, tegelikult väljamakset ei tehtud. Eeltoodud põhjustel on hageja hinnangul põhjendatud hüvitise suuruseks 6 kuu keskmine töötasu 2892 eurot.
25.Maakohus leidis ebaõigesti, et perioodil 01.02.2018-27.06.2018 hageja tööülesandeid ei täitnud. Seda, et hageja töölepingu kehtivuse ajal tööülesandeid ei täitnud, peab tõendama kostja. Kostja seda ei tõendanud. Kostja väitis paljasõnaliselt, et hageja täitis juhatuse liikme kohustusi. Seega tuleb eeldada, et perioodil 01.02.018-27.06.2018 täitis hageja tööülesandeid. Hageja igapäevaseks töökohaks oli kostja kontor ning hageja allus tööülesannete täitmisel kostja juhtimisele ja kontrollile, mida kinnitavad tunnistajate U ja L ütlused. Tõenditest nähtub ka, et perioodil 01.02.2018 - 08.03.2018 täitis hageja lisaks juhatuse liikme kohustustele töökohustusi, mis hõlmasid äriühingu poolt müüdavate toodete kujundamist, reklaamimist ja turustamist.
2-18-14559
26.Hageja selgitas, et 12.03.2018 - 28.05.2018 viibis ta Hispaanias välislähetuses, kuhu minek oli vajalik uute turgude avamiseks ja uute klientide saamiseks, mis mh kuulus müügi- ja turundusjuhi ülesannete hulka. Töölähetusse läks hageja koos abikaasa W-ga kostjaga kooskõlastatult, mida tõendavad: 1) kostja arvelduskonto väljavõte, millest nähtub, et 08.03.2018 tegi kostja hagejale ülekande 1500 eurot selgitusega „Töölähetuskulude hüvitamine“; 2) W 12.02.2018 e-kiri kostja juhatuse liikmele Q-le, kus W selgitab vajadust kiiremas korras Barcelonasse minna, et sõlmida R S.A-ga kokkulepe ja pidada läbirääkimisi erinevate distribuutoritega; 3) kostja raamatupidaja Z e-kiri Q-le, kus raamatupidaja vastab juhatuse liikme küsimusele seoses „välismaiste töökomandeeringutega“; 4) W ja kostja juhatuse liikme Q 05.03.2018-06.03.2018 kirjavahetus, kus W teavitab, et tema ja hageja Hispaanias viibimise ajal teeb tegevjuhi tööd Q ning Q on sellega nõus; 5) P Spain tegevjuhi J 07.03.2019 kinnituskiri, et hageja ja W esitlesid O kaubamärgiga nutitelefonide lisaseadmeid ning esindasid Y OÜ-d; 6) hageja 22.03.2018 e-kiri kostja osanikule D-le ja juhatuse liikmele Q-le, kus hageja annab aru, millised tööd on jõutud Hispaanias ära teha ning mis veel tegemist vajab; 7) W 13.04.2018 e-kiri kostja juhatuse liikmele Q-le, kus hageja abikaasa palub Q-l maksta välja palgad nii temale kui hagejale ning selgitab, et palgata ei ole neil võimalik tööd teha; 8) tunnistaja U ütlused hageja Hispaaniasse mineku, Q teadmise ja lähetuse tulemuste kohta; 10) tunnistaja L ütlused Hispaania lähetuse eesmärkide kohta. Tõenditest nähtub selgelt, et perioodil 12.03.2018 - 28.05.2018 viibis hageja kostja poolt saadetuna töölähetuses Hispaanias.
27.Asjakohatu on maakohtu etteheide, et kõikide e-kirjade meiliaadresside laiendiks oli O.eu, kuna tegemist ei ole avaliku domeeniga ning laiend oli lihtsalt jäänud uuendamata.
28.Hageja rõhutab, et käesoleva asjaga väga sarnane vaidlus on ringkonnakohtus juba lahendatud tsiviilasjas nr 2-18-9221, mille poolteks olid hageja abikaasa W ja kostja. Selles asjas tuvastas ringkonnakohus, et W viibimist Hispaanias tuleb käsitleda töölähetusena.
29.Hageja on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult tõendamiskoormise ümber pööranud ning rikkunud TsMS § 230 lõiget 1. Kostja on 05.11.2018 vastuses hagile väitnud, et hageja ja kostja vahel ei sõlmitud töölepingut ning hageja ei asunud alates 01.02.2018 kostja juures töölepingu alusel tööle. Kostja väitel tegutses hageja kostja juhatuse liikmena ning täitis juhatuse liikme ülesandeid. Seejuures tegutses hageja väidetavalt C Ltd, mitte kostja huvides. Oma väidete kinnitamiseks kostja tõendeid ei esitanud. Otsuses asus maakohus seisukohale, et tõendatud ei ole, et hageja oleks teinud tööd, mis väljus juhatuse liikme tegevuse raamidest ning hageja töötamist Hispaanias ei saa seostada kostja ettevõttega. Maakohtu seisukoht on ekslik, kuivõrd töösuhte puudumise peab tõendama tööandja.
30.Samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust ja tegi üllatusliku otsuse. Hageja esitas maakohtus hulgaliselt tõendeid töölepingulise suhte ja hageja poolt töökohustuste täitmise kohta. Menetluse jooksul ei juhtinud kohus hageja tähelepanu asjaolule, et esitatud tõenditest ei piisa ning et hageja peaks esitama täiendavaid tõendeid. Kuivõrd kohus rohkemate tõendite kogumist vajalikuks ei pidanud, jäi hagejale arusaam, et ta on tõendamiskoormuse kohaselt täitnud. Vastustaja seisukoht
31.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2-18-14559
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust, mistõttu tegi kokkuvõttes ebaõige otsuse. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja ringkonnakohus saab teha ise uue lahendi, millega rahuldab hagi osaliselt (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud ning jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
33.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus otsust põhjendades TsMS § 232 lõikest 1 tulenevat tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, kui asus kokkuvõttes seisukohale, et hageja ei suutnud tõendada töölepingulist õigussuhet enda ja kostja vahel perioodil 01.02.2018 kuni 27.06.2018. Samuti jaotas maakohus osaliselt ebaõigesti TsMS § 230 lõikest 1 tuleneva tõendamiskoormuse, leides, et hageja peab tõendama tööülesannete täitmist. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul õigus vajadusel hinnata kogutud tõendeid teisiti, kui tegi seda maakohus (TsMS § 653).
34.Maakohus asus iseenesest õigesti seisukohale, et hageja nõuete rahuldamise eeldusena tuleb esmalt tuvastada, kas poolte vahel oli vaidlusalusel perioodil kehtiv töölepinguline õigussuhe (tööleping TLS-i § 1 mõistes). Praeguses vaidluses komplitseerib töösuhte tuvastamist töölepingu kirjalikult taasesitatavas vormis vormistamata jäämine, samuti asjaolu, et perioodil 01.02.2018 kuni 09.03.2018 oli hageja ja kostja vahel kehtiv juhatuse liikme õigussuhe. Sellele vaatamata on kolleegium seisukohal, et hageja suutis piisava veenvusega tõendada kehtiva töölepingulise suhte olemasolu perioodil 01.02.2018 kuni 27.06.2018. Kolleegium põhjendab seisukohta järgnevalt.
35.TLS § 1 kohaselt teeb füüsiline isik töölepingu alusel teisele isikule tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 4 lõike 1 kohaselt kohaldatakse töölepingu sõlmimisele VÕS-i lepingu sõlmimise kohta sätestatut. Sama sätte lõike 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, kuid tehing loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemisest võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest ning lõike 4 kohaselt ei too vorminõude järgimata jätmine kaasa töölepingu tühisust. Õige on hageja väide, et kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et ettevõtte juhatuse liikmeks oleks ei välista samaaegselt ettevõttega töölepingulises suhtes olemist (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-15, punkt 11; Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-18-9221, punkt 52). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-41-11 (punktis 11) selgitanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõiguslikult reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks; üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.
36.Praeguses asjas on pooltevahelise töösuhte tõendamiseks kogutud maakohtus järgmised tõendid ja nende alusel on tuvastatavad järgmised elulised asjaolud: 1) 05.03.2018 e-kirjas tegi W mh Q-le ettepaneku, et ajal, kui tema ja X (st hageja) ei viibi Eestis (R ja Hispaania distribuutorite kohtumised) teeb A igapäevast tegevjuhi tööd ja tegeleb igapäevaste ülesannetega, mis on seotud personaliga, ning ostuotsused ja kulutuste monitoorimised järgmiste nädalate osas toimivad ühena teemadest iganädalastel online- koosolekutel (koos tõlkega t II kd lk 10-11 pöördel); 06.03.2018 vastuskirjas Q nõustus, tehes ettepaneku 2 juhatuse liikme töökorralduse kohta (koos tõlkega t II kd lk 10-11 pöördel); 2) 08.03.2018 kandis kostja hagejale üle 482 eurot selgitusega „Töötasu veebruar 2018“ (väljavõte hageja arvelduskontost t I kd lk 8); 3) hageja oli kostja juhatuse liige kuni 09.03.2018 ja samast kuupäevast said juhatuse liikmeteks kohtumenetluse aegne kostja juhatuse liige Q ja hageja abikaasa W (t I kd lk 110 väljavõte registrist kostja registrikaardile kantud isikute kohta); 4) 09.03.2018 andis
2-18-14559 kostja raamatupidaja Q-le teada mh, et kõik töölepingud tuleb tööregistris registreerida ning vastas Q küsimusele seoses välismaiste töökomandeeringutega (Z 09.03.2018 e-kiri koos tõlkega t I kd lk 9-9 pöördel); 5) kostja registreeris hageja töötamise alates 01.02.2018 töölepingu alusel MTA töötamise registris 13.03.2018, seega peale seda, kui hageja ise enam juhatuse liige ei olnud (väljatrükk e-maksuametist t I kd lk 22-23); 6) 22.03.2018 hageja e-kiri juhatuse liikmetele, milles esitas oma tegevuse kohta turundusjuhina (t II kd lk 18); 7) 13.04.2018 e-kirjas kirjutas W Q-le mh, et ta ei näe Q eelmisel päeval saadetud tabelist enda ega hageja palka; sellele vastas järgmisel päeval üks osanikest D, kes ei olnud tööga Barcelonas rahul, kuid sellele omakorda vastas Q, teatades mh, et arvab, et Hispaania büroo tegi palju tööd ja palus saata tulemused, perspektiivid (koos tõlkega t II kd lk 19-20); 8) 11.06.2018 edastas Q hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, millest nähtuvalt teatas kostja, et tööleping lõpetatakse TLS § 86 lõike 1 alusel (töölepingu ülesütlemine katseajal; ülesütlemine on tingitud töötaja mittevastavusest nõutud tasemele TLS § 15 sätestatud kohustuste täitmise osas; töötajale makstakse välja töötasu perioodi kuni 27.06.2018 eest ja puhkustasu kasutamata jäänud puhkuseosa eest) (t I kd lk 49-50); 9) tunnistaja U ütluste kohaselt maakohtu 19.01.2021 istungil (t II kd lk 44-45) töötas tema kostja ettevõttes müügijuhina aprillist juulini 2018, hageja töötas turundusjuhina, vastutades kogu turundustegevuse eest; müüdi ja turundati Eestis tootetud nutialkomeetreid; hageja oli välislähetuses ja vastutas kogu protsessi eest; mingis osas jagas hagejale ülesandeid Q; Hispaaniasse läks hageja selleks, et leida uusi tarnijaid ja distributsioonikanaleid avada; Q oli sellest teadlik juba pikka aega varem; igapäevane suhtlus hageja ja W-ga toimus telefoni ja meili teel; lähetus pidi olema paar-kolm kuud; hageja pidi aru andma Q-le ja ühele investorile; Q oli välislähetuse suhtes skeptiline ja mittetoetav; 10) tunnistaja Le ütluste kohaselt maakohtu 19.01.2021 istungil (t II kd lk 45-45 pöördel) töötas tunnistaja kostja ettevõttes 2018. a esimeses pooles kontorijuhatajana ja hageja turundusjuhina; hageja töö sisuks oli kujundus, reklaam, toote imago; hageja oli tiim W-ga; hageja töötas enne Hispaaniasse minekut igapäevaselt kontoris, kasutas arvutit, aga kelle oma see oli, ei tea; hageja läks koos abikaasaga Hispaaniasse märtsi alguses, käisid Eestis ja läksid tagasi; tööülesandeid sai tunnistaja nii hagejalt kui W-lt; Hispaaniasse mindi toodet müüma, turustamiseni ei jõutud, kuna tekkisid lahkhelid; 11) 07.03.2019 kirjalikus seletuses selgitab J (äriühingu P Hispaania tegevjuht ja asutaja; t I kd lk 15), et hageja ja W esindasid ajavahemikul märtsist maini 2018 Hispaanias kostjat, töötades koos S Spain meeskonnaga ja see sisaldas O alkomeetri demonstreerimist, distribuutoriga kohtumisi, müügi- ja turundusstrateegia plaane (koos tõlkega t II kd lk 14-14 pöördel).
37.Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud tõenditest nähtuvalt on piisava elulise veenvusega tõendatud, et kostja tunnustas hageja töötamist töölepingu alusel vähemalt turundusjuhina nii ajal kui tööandja juhatuse liikmeks oli hageja ise kui pärast seda. Kostja tunnustas ka hageja töötamist märtsist maini Hispaanias. Kogutud tõenditest nähtub mh, et kostjal ei olnud probleeme hageja töölepingulise suhtega ajal, mil äriühingute osanike (Q, hagejaR; t II kd lk 10) vahel ei olnud vastuolusid. Tunnistajate ütluste tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Seega saab kolleegium piisava veenvusega tuvastada, et töölepinguline suhe hageja ja kostja vahel vastas kuni 11.06.2018 ülesütlemisavalduseni mõlema poole tahtele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mistahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
38.Kostja esitas maakohtus vastuväite, et hageja täitis tegelikult kogu aja juhatuse liikme ülesandeid ja väljamakse selgitusega „töötasu“ oli tehtud ajal, mil ta oli veel juhatuse liige. Eelpool tõi ringkonnakohus viite kohtupraktikale, mille kohaselt ei välista nimetatud asjaolu (isegi kui eeldada selle õigsust) samal ajal töölepingulist suhet ettevõttega, kui töölepingu alusel täidetavad kohustused ei ühti juhatuse liikme kohustustega. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tegelikkuses täitis hageja nii enne kui peale 09.03.2018 ettevõttes juhatuse liikme
2-18-14559 ülesandeid, kuigi formaalselt nähtuvad äriregistrist alates 09.03.2018 juhatuse liikmetena Q ja W, kel oli volitus esindada äriühingut ühiselt (t I kd lk 10-11). Eelpool analüüsitud tõenditest sellist järeldust teha ei saa. Ka ei esitanud kostja tõendeid selle kohta, et kuni 09.03.2018 ühtisid ettevõttes juhatuse liikme ning müügi- ja turundusjuhi tööülesanded. Kolleegium märgib, et tavapäraselt on juhatus juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut (äriseadustiku (ÄS) § 180 lõige 1). Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks nõudnud hagejalt tagasi veebruari töötasu kui alusetult saadut.
39.Isegi juhul, kui hageja täitis Hispaanias viibimise ajal ka Iiri Vabariigi ettevõtte huve (kostja vastuväide maakohtus), ei välista see töölepingulist suhet kostjaga. TLS ei keela töötajal sõlmida töölepinguid samaaegselt mitme tööandjaga. Isegi kui hageja allus välislähetuses tööalaselt ainult abikaasale (kostja vastuväide maakohtus), sai tegemist olla töölepingulise suhtega hageja ja kostja vahel, kuna W oli 09.03.2018 kuni 30.05.2018 kostja juhatuse liige (t I kd lk 10). Samuti nähtub eelpool analüüsitud tõenditest, et teine juhatuse liige oli töökorraldusest Hispaanias teadlik ega vaidlustanud seda.
40.Eelnevast erinevale seisukohale ei anna alust asuda ka maakohtu poolt esiletoodu, et hageja kasutas töötamise ajal e-maili laiendiga @O.eu. Kolleegium märgib, et esmalt on sellele asjaolule tuginemine maakohtu poolt vastuolus TsMS § 4 lõikega 2, § 5 lõike 1 ja § 436 lõigetega 2-4, kuna kostja sellist vastuväidet maakohtus ei esitanud. Ka ei nähtu maakohtu materjalidest, et kohus oleks seda asjaolu pooltega arutanud. Maakohus ise nimetab seejuures asjaolu, et sama e-maili laiendit kasutasid nii W kui D. Maakohus jättis märkimata, et sama laiendit kasutas ka Q (e-kirjad t II kd lk 8-22). W ja Q kui kostja juhatuse liikmete seotust kostjaga maakohus kahtluse alla ei seadnud. Asjaolu, et nii hageja kui kostjaga seostatavad teised isikud olid seotud O OÜ-ga, ei saa olla määrav tuvastamaks, kas hagejal oli töölepinguline suhe kostjaga.
41.Seonduvalt maakohtu poolt tõendite kogumisega märgib kolleegium, et maakohus ei lahendanud hageja poolt 12.01.2021 esitatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmist kooskõlas TsMS § 238 nõuetega, st puudub kohtu selge otsustus nende vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta. Küll aga nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduste punktist 15, et faktiliselt maakohus võttis tõendid vastu. Kuigi tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei andnud kohus kostjale tähtaega tõenditega tutvumiseks, siis apellatsioonimenetluses ei ole kostja nimetatud rikkumist maakohtule ette heitnud. Ka oli vähemalt peale maakohtu otsusega tutvumist kostjal võimalik tõenditega tutvuda ja ringkonnakohtule esitatavas menetlusdokumendis neid vaidlustada ning vajadusel omapoolsete tõenditega ümber lükata. Kostja seda võimalust ei kasutanud. Seega asub ringkonnakohus seisukohale, et kirjeldatud rikkumine ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist.
42.Eeltoodu alusel on kolleegiumi arvates piisava veenvusega tõendatud, et perioodil 01.02.2018 kuni 09.03.2018 oli poolte vahel nii töölepinguline kui juhatuse liikme suhe, 10.03.2018 kuni 27.06.2018 aga ainult töölepinguline suhe. Töölepingulises suhtes oli töötasuks lepitud kokku 482 eurot (neto), töökohaks tööandja asukoht ja ametikohaks turundusjuht.
43.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja sai 11.06.2018 kätte kostja avalduse (t I kd lk 4950) töölepingu ülesütlemiseks TLS § 86 lõike 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib töötaja või tööandja tähtajalise või tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Pooled ei ole väitnud, et oleksid kokku leppinud katseaja kohaldamata jätmises. Küll aga on hageja seisukohal, et katseaeg oli ülesütlemise ajaks juba lõppenud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga. Kuna eelnevalt leidis tõendamist, et hageja
2-18-14559 töösuhe algas 01.02.2018, siis pidi katseaja viimaseks päevaks olema 01.06.2018. Järelikult ei saanud tööandja tugineda ülesütlemisel TLS §-le 86 ja tegemist oli TLS § 104 lõike 1 alusel tühise ülesütlemisega. Tööandja viitas avalduses ka töötaja poolt TLS §-s 15 sätestatud kohustuste rikkumisele, kuid kohtueelselt ega kohtus ei ole kostja seda etteheidet sisustanud konkreetsete eluliste asjaoludega, millega saaks põhjendada mõnda TLS §-s 88 sätestatud alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel. TLS §-s 15 on lahtine loetelu töötaja kohustustest, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti.
44.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pöördus hageja töövaidluskomisjoni poole ülesütlemise vaidlustamiseks 21.06.2018. Seega tugines ta ülesütlemise tühisusele TLS § 105 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.
45.Hageja esitas taotluse lõpetada tööleping ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (TLS § 107 lõige 2). TLS § 96 kohaselt võib töölepingu katseajal üles öelda, teatades ette vähemalt 15 kalendripäeva. Sama etteteatamistähtaeg kehtib tööandjale ka juhul, kui ta ütleb töölepingu erakorraliselt töötajaga, kellega töösuhe on kestnud alla 1 tööaasta (TLS § 97 lõike 2 punkt 1). Seega oleks tööleping hagejaga lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral nii või teisiti 27.06.2018. Hageja taotlusel tuleb seega kohtul tuvastada, et tööleping lõppes 27.06.2018.
46.Hageja on esitanud taotluse muuta (kohustada tööandjat muutma) töötamise registris (TÖR) töölepingu lõpetamise kohta tehtud kanne, asendades viide TLS § 86 lõikele 1 viitega TLS §-le 107. Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 17 lõikest 1 ning maksukohuslaste registri põhimääruse § 53 lõikest 1 ja §-st 60 tuleb nõue rahuldada ja hagejal on õigus pöörduda jõustunud kohtuotsuse alusel registripidaja poole töötamise lõpu kuupäeva ja lõpetamise aluse muutmiseks selliselt, et töölepingu lõpetamise kuupäevaks on 27.06.2018 ning lõpetamise aluseks TLS § 107 lõige 2 ja § 96.
47.Hageja nõuab saamata töötasu märtsi, aprilli ja mai 2018 täiskuude eest ning juunikuus töötatud 11 päeva eest kokku netos (3 x 482) + 176.60 eurot. Kolleegium märgib, et hageja on hagiavalduse punktis 2.5 eksinud, kui arvestas kogusummaks 1622.70 eurot, õige on 1622.60 eurot. Kostja saamata töötasu aritmeetilisele arvestusele (alternatiivseid) vastuväiteid ei esitanud. Kokkulepitud töötasu on tõendatud tööandja poolt veebruarikuu eest tehtud ülekandega. TLS § 84 lõike 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TLS § 28 lõike 1 punkti 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud mh maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja saamata töötasu netos 1622.60 eurot. Kuigi hageja on hagiavalduse teksti punktis 2.6 märkinud ennast mh Hispaania Kuningriiki lähetatud töötajana, ei ole ta esitanud saamata töötasunõuet Hispaania vastava ametipositsiooni keskmise palga alusel. Seega ei pea kohus võtma seisukohta, kas hagejal võis olla õiguslik alus nõuda kostjalt töötasu mitte töölepingus kokkulepitud määras, vaid Hispaania vastava ametipositsiooni keskmise töötasu määras.
48.VÕS § 113 lõike 1 teise lause alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis tasumata töötasult kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab viivist alates kohtusse pöördumisest (hagiavalduse resolutsiooni punkt 2). Seega ei tule kohtul täpsemalt tuvastada, millal ja mis osas muutus saamata töötasu nõue sissenõutavaks VÕS § 82 alusel. Hageja avaldus registreeriti kohtus vastavalt kohtute infosüsteemile 28.09.2018 (mitte 27.09.2018 nagu märgib hageja apellatsioonkaebuses) ja ringkonnakohtu otsuse seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis tasumata töötasult 439.57 eurot (vt
2-18-14559 www.viivisekalkulaator.ee). Hageja nõuab viivist kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja ei ole teatanud põhinõude täitmisest. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis ka edasiulatuvalt protsendina põhivõlalt TsMS § 367 alusel.
49.Hageja nõuab saamata puhkusetasu 10 päeva eest 172 eurot. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS § 55 kohaselt eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva. TLS § 68 lõike 1 kohaselt antakse põhipuhkust töötatud aja eest. TLS § 68 lõige 4 sätestab, et tööle asumise kalendriaastal arvutatakse kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga. TLS § 70 lõige 1 sätestab, et töötajal on õigus saada sama seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Kostja saamata puhkusetasu aritmeetilisele arvestusele (alternatiivseid) vastuväiteid ei esitanud. Kohus on eespool tuvastanud, et poolte vahel oli töösuhe perioodil 01.02.2018 kuni 27.06.2018. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrus nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ lõike 2 punkt 3 sätestab, et kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud.
50.VÕS § 113 lõike 1 teise lause alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis saamata puhkusetasult tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab viivist alates töölepingu lõppemisest (hagiavalduse resolutsiooni punkt 5). Kuna TLS § 84 lõike 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks, tuleb viivisenõue rahuldada arvestusega alates 28.06.2018. Ringkonnakohtu otsuse seisuga on seega sissenõutavaks muutunud viivis saamata puhkusetasult 50.06 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Hageja nõuab viivist kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja ei ole teatanud põhinõude täitmisest. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis ka edasiulatuvalt protsendina põhivõlalt TsMS § 367 alusel.
51.Hageja nõuab saamata päevarahasid Hispaanias välislähetuses oldud aja eest kokku 2734 eurot arvestusega 50 eurot esimese 15 päeva eest ja 32 eurot iga järgmise päeva eest. Kohus on seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt. TLS § 21 lõike 1 kohaselt võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Töötaja õiguse saada välislähetuse korral päevaraha, näeb ette töötaja kulude ja kahju hüvitamist reguleeriv TLS § 40. Viidatud sätte lõigete 1 ja 5 kohaselt võib töötaja nõuda tööülesannete täitmisel tekkinud kulude ja kahju hüvitamist VÕS § 628 lõigete 2-5 järgi. Eelpool analüüsitud tõendite alusel jõudis kolleegium seisukohale, et hageja väited Hispaanias lähetuses viibimise kohta tööandjaga kokkuleppel on piisava elulise veenvusega tõendatud. Seega kohaldub Vabariigi Valitsuse määrusega nr 110 25.06.2009 kehtestatud välislähetuse päevaraha alammäära ja maksmise tingimused ja kord. Korra § 3 kohaselt on alates 01.01.2011 välislähetuse päevaraha alammääraks 22.37 eurot päevas. Hageja ei ole väitnud, kui suures päevarahas oli tööandjaga kokkulepe. Ka ei nähtu analüüsitud tõenditest kokkulepet päevarahade suuruse kohta. Kostja raamatupidaja on küll 09.03.2018 andnud juhatuse liikmele teada mittemaksustatava päevaraha suurused vastavalt kehtiva korra § 7 lõike 1 punktile 3, kuid sellest ei saa järeldada kokkulepet töötajaga või tööandja otsustust päevarahade suuruse kohta. Seega on hageja nõue põhjendatud päevaraha miinimumsuuruse ulatuses, mitte mittemaksustatavas ulatuses. Kostja ei ole lükanud ümber hageja väidet, et ta viibis lähetuses perioodil 12.03.2018 kuni 28.05.2018, s.o 77 päeva. Sellest tulenevalt on hageja nõue põhjendatud 77 x 22.37 = 1722.49 euro ulatuses.
52.VÕS § 113 lõike 1 teise lause alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis saamata päevarahadelt kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab viivist alates
2-18-14559 kohtusse pöördumisest (hagiavalduse resolutsiooni punkt 3). Kuigi TLS § 84 lõike 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks, tuleb viivisenõue rahuldada vastavalt hageja tahtele arvestusega alates 28.09.2018. TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme. Ringkonnakohtu otsuse seisuga on seega sissenõutavaks muutunud viivis saamata päevarahadelt 466.63 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Hageja nõuab viivist kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja ei ole teatanud põhinõude täitmisest. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis edasiulatuvalt protsendina põhivõlalt TsMS § 367 alusel.
53.Hageja on esitanud TLS § 109 lõike 1 alusel nõude kostjalt hüvitise saamiseks minimaalselt kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid leiab, et arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve tuleks hüvitis välja mõista vähemalt kuue keskmise töötasu ulatuses või kohtu poolt määratavas muus õiglases suuruses. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades töölepinguliste suhete lühikest kestust ja hageja seotust kostjaga nii juhatuse liikmena kui osanikuna, mistõttu oli tal vähemalt teatud ulatuses kostja juhtorgani tegevust mõjutada, ei ole praeguses asjas alust suurendada seaduses ettenähtud tavapärast hüvitist. Seega tuleb kostjal tasuda hageja hüvitis suuruses 3 x 482 = 1446 eurot, kuna lõpetas töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul. Kostja ei taotlenud hüvitise vähendamist alla kolme kuu keskmise töötasu suuruse.
54.VÕS § 113 lõike 1 teise lause alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis rahalise kohustuse maksmisega viivitamise eest kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab hüvitiselt viivist alates töölepingu lõppemisest (hagiavalduse resolutsiooni punkt 4). VÕS § 82 lõike 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 113 lõike 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, mh kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-79-13 punktis 32.3 asunud seisukohale, et TLS § 109 lõikes 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lõikest 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt teatas hageja hüvitise nõudest 21.06.2018 töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (t I kd lk 43-45). Seega on õigustatud arvestada viivist vastavalt hagiavalduses nõutule alates töölepingu lõpetamisest 27.06.2018 ning ringkonnakohtu otsuse seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 421.20 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).
55.Vastuseks kaebuse väitele maakohtu poolt üllatava otsuse tegemise kohta selgitab kolleegium, et selles osas puudub alus kaebajaga nõustumiseks. Kohtul puudub hagimenetluses üldjuhul kohustus enne lõpplahendit anda pooltele teavet, kas nende üks või teine väide faktilise asjaolu kohta on tõendatud või mitte. TsMS § 230 lõike 2 teisest lausest nähtuvalt võib küll kohus teha pooltele ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid, kuid kohustust selleks üldjuhul ei ole. Kohtul on kohustus selgitada pooltele väidete tõendamiskoormust (TsMS § 392 lõige 1), kuid milliseid tõendeid esitada on poolte enda otsustused (TsMS § 230 lõike 2 esimene lause, § 5 lõike 2 teine lause). Otsustused väidete tõendatuse kohta saab kohus teha sisulises lahendis kogutud tõendite kogumi alusel (TsMS § 438 lõige 1, § 442 lõige 8).
56.Hageja esitas maakohtus rahalisi nõudeid põhinõudena kokku 5974.70 eurot, millest rahuldamisele kuulub 4963.09 eurot, s.o 83%. Lisaks kuuluvad rahuldamisele kaks hageja tuvastusnõuet ja enamuses ulatuses viivisenõuded. Kolleegium on seisukohal, et hinnanguliselt kuulub seega hagi ja apellatsioonkaebus rahuldamisele 90% ulatuses, millest tulenevalt jäävad menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel mõlemas kohtuastmes 10% ulatuses hageja ja 90% ulatuses kostja kanda.
2-18-14559
57.Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist (TsMS § 177 lõige 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.