Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja Y taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja Y Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas Metsma Kohaliku omavalitsuse asutus Tori vald (vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 7. jaanuari 2022. a määrus muutmata ning jätta X määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja Y (avaldaja) esitas 6. jaauaril 2022 Pärnu Maakohtule taotluse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks X (puudutatud isik) suhtes. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 5. jaanuarist 2022 ja alates kell 11.50 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Avaldaja taotleb rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada seda 40 päevani. Taotluse kohaselt suunati puudutatud isik haiglaravile psühhiaatri ambulatoorselt vastuvõtult. Isikul on bipolaarne häire diagnoositud 2010. aastast ja 2016. aastal viibis ta selle tõttu haiglaravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus. Isik on HIV positiivne. Isiku elukoht on tema enda sõnul Belgias, ta teeb lihtsamaid töid, elab kaootilist elu ja tarvitab pisteliselt uimasteid. 2021. aasta detsembris naasis ta kodumaale ja elab praegu ema juures, ema hinnangul ülemääraselt sekeldav, paigal ei püsi, tööd ei leia, elus toime ei tule. Kulutab impulsiivselt raha, nüüd on suured võlad. Juba mõnda aega on puudutatud isikul kõrgenenud ebaadekvaatne aktiivsus ning luulumõtted – avaldab, et endine partner jälitab teda, saab kahtlasi arveid, tema pangaarvelt võetakse raha jms. Käitub ebaadekvaatselt ja impulsiivselt. Hospitaliseerimisel on isik selge teadvusega, üldjoontes orienteeritud, mõttekäik häiritud, avaldab paranoilist luulu. Kõne on kiire tempoga, meeleolu situatsioonile mittevastavalt heatujuline. Maniakaalne ägenemine, käitumine on luulust ja kõrgenenud aktiivsusest juhitud. Puuduvad tulevikuks adekvaatsed plaanid. Isikul on diagnoositud bipolaarne häire, maania psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Käesolevalt püsib isikul äge maniakaalne psühhootiline seisund. Esinevad tüüpilised maania sümptomid – mõttekäigu ja motoorika kiirenemine, suurusluulumõtted, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, unevajaduse vähenemine, haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Maaniaseisundist tulenevalt käitub sehkendavalt, teeb ebaadekvaatseid tehinguid, satub konfliktidesse, seksuaalne käitumine piduriteta. Avaldab jälitamismõtteid, olevat tema „süüdilavastamise“ kavatsus. Ohtliku käitumise risk püsib kõrge kuni maaniaseisundi leevenemiseni. Ohtlikkus tuleneb maaniaseisundist – puudutatud isik ohustab ebaadekvaatse käitumisega ennast, kuna ravimata psühhootiline maania põhjustab progresseeruvat ja ravile halvasti alluvat haiguse kulgu. Arvestades HIV-positiivsust on impulsiivne ja pidurdamatu seksuaalne käitumine riskiks partnerite suhtes. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, kuna tal puudub ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida.
2.Maakohus rakendas 7. jaanuari 2022 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja määras paigutada puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates 5. jaanuarist 2022 kell 11.50 psühhiaatri otsusega isiku tahtest olenematule ravile võtmisest.
3.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas ravi pikendamist. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
4.Maakohus pikendas 7. jaanuari 2022. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates 05. jaanuarist 2022 kell 11.50 kuni kuni 14. veebruarini 2022 kell 11.50. Maakohus on ära kuulanud puudutatud isiku ja raviarsti. Puudutatud isik on 6. jaanuaril 2022 ärakuulamisel rahulik, rõõmsameelne, kuid žestikuleerib ägedalt, on pisut teatraalne. Haiglasse sattumise kohta rääkis ta, et tuli ambulatoorsele vastuvõtule. Ema on endine arst ja emal on mure tema pärast. Ta ei ole vägivaldne ja ei tea, miks teda haiglasse sisse võeti. Tal olevat olnud 2(5)
kokkulepe, et tuleb vastuvõtule. Isiku enda sõnul ta ei käi regulaarselt psühhiaatri juures. Avaldas mõtteid, et on haiglaravile paigutatud ema mahitusel. Haiglasse jäeti, sest ema soovis nii, see polevat foobia. Viimased aastad on Belgias elanud ja tuli emale külla. Puudutatud isik ütles, et luges seina pealt seadust. Puudutatud isiku raviarst dr Q selgitas 7. jaanuaril 2022 ärakuulamisel, et haiglase sattus puudutatud isik ambulatoorselt vastuvõtult. Vastuvõtu käigus tuvastas dr Q, et isik on psühhootiliselt maniakaalne. Vastuvõtul isik sosistas, et tema endine mees tahab teda kappi panna, haiget teha, ära tappa. Tal toimuvat kahtlased asjad pangaarvel, ta saab valearveid, raha läheb arvelt maha. Belgias elades tegi puudutatud isik lihtsamaid töid, elas kaootilist elu – peod, uimastid, orgiad. Meeleolu stabiliseerivat ravimit on ta võtnud, seda on vereanalüüsist näha, aga sellest ei piisa tema seisundi parandamiseks. Ilmselt pidudel oli selles oma osa. Ravita jäämine on ohtlik, sest äge psühhootiline episood on vaja maha kupeerida. Kui seda ei tee, siis asi süveneb ja toimub elust väljalangemine. Tema enda parema tervise nimel vajab ta kiiret rahustamist. Ohtlik on veel see, et ta on HIV-positiivne, samal ajal impulsiivne, maniakaalne, kõrge seksuaalse tahtega. Ta võib nakatada oma partnerit. Ta tahab pidudel käia. Sisuline kriitika oma haiguse osas isikul vastuvõtul puudus. Ta on impulsiivne ja äkilise otsustamisega. Tal on diagnoositud bipolaarne häire, praegu on maniakaalne psühhootiline seisund. Selles seisundis ta ei mõista oma tegude tagajärgi, võib kahjustada ennast ja teisi. Maania kupeerimiseks ja seisundi stabiliseerimiseks neljast päevast ei piisa. Maakohus leidis, et täidetud on PsAS § 11 lg 1 koosseis. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Seega on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isiku haigusteadvus ja ravisoostumus on näilised. Kohtunikuga vesteldes oli ta kontaktne, orienteerus õigesti enda isikuandmetes, ajas ja kohas, kuid ilmselgelt ei olnud tal adekvaatset arusaamist enda tegelikust olukorrast. Nii vestluses esindajaga kui kohtunikuga avaldas puudutatud isik luululise iseloomuga mõtteid, oli väga kahtlustav ema suhtes, peab enda haiglasse sattumist ema manipulatsiooniks, arstidega kokkumänguks. Puudutatud isik oli hüpliku, kohati seosetu ja ulmelise mõttekäiguga. Maakohus leidis, et ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik nii teiste isikute kui enda elule, tervisele ja julgeolekule, sest maniakaalses seisundis ei ole ta suuteline oma impulsse kontrollima. Psühhiaatriakliiniku juhataja taotluses on esile toodud, et maaniaseisundist tulenevalt käitub puudutatud isik sehkendavalt, teeb ebaadekvaatseid tehinguid, satub konfliktidesse ning tema seksuaalne käitumine on piduriteta. Avaldab jälitamismõtteid, olevat tema „süüdilavastamise“ kavatsus. Tema ohtlikkus tuleneb otseselt maaniaseisundist – isik ohustab ebaadekvaatse käitumisega ennast, kuna ravimata psühhootiline maania põhjustab progresseeruvat ja ravile halvasti alluvat haiguse kulgu. Lisaks esineb impulsiivset ja pidurdamatut seksuaalset käitumist ning arvestades HIV-positiivsust on risk partnerite suhtes. Ravita jäämisel isiku ebaadekvaatne arusaam tegelikust olukorrast ning sellega seotud ohtlik käitumine tema enda ja ümbritsevate suhtes püsivad. Kohus on veendunud, et puudutatud isiku suhtes ei ole muu psühhiaatriline abi praegu võimalik, ravita jäämisel on ta reaalselt ohtlik enda tervisele ja elule, aga võib ohustada ka ümbritsevaid isikuid, mistõttu põhjendatud on esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematut ravi tähtaega psühhiaatriakliinikus pikendada kuni 40 päevani. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 7. jaanuari 2022 määruse, millega pikendati ravi tähtaega kuni 40 päevani. Puudutatud isik leiab, et
3(5)
täidetud ei ole PsAS § 11 lg 1 p-s 1-3 sätestatud tingimused ravi kohaldamiseks. Tahtest olenematu ravi kohaldamiseks peavad esinema kõik PsAS § 11 lg 1 p 1-3 sätestatud eeldused. Puudutatud isik tuli 5. jaanuaril 2022 raviasutusse vabatahtlikult, seega mõistab ta oma ravivajadust. Ta võtab ise vabatahtlikult ravimeid, mis aitavad tema haigust kontrolli all hoida. Põhjendamata on kohtu seisukoht, et ravita jätmisel ehk tahtest olenematu ravi kohaldamiseta on puudutatud isik ohtlik nii teiste isikute kui enda elule, tervisele ja julgeolekule. Puudutatud isik mõistab oma ravivajadust ja võtab vastavaid ravimeid. Seetõttu on praegusel juhul võimalik kohaldada ka muud psühhiaatrilist abi. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku puhul muu psühhiaatriline abi küllaldane. Menetluse edasine käik
6.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja leiab, et eeldused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud. Avalaja tõi välja, et puudutatud isik ilmus raviasutusse ambulatoorsele vastuvõtule vabatahtlikult, kuid ambulatoorsel vastuvõtul ilmnes ravivajadus haigla psühhiaatriaosakonnas, mida isik oma psüühilisest seisundist tulenevalt polnud suuteline mõistma ega haiglaraviks informeeritud nõusolekut andma. Isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2) ning tal esinesid hospitaliseerimisel haigusele iseloomulikud sümptomid: kõrgenenud meeleolu sõltumata olukorrast, mõttekäigu ja motoorika kiirenemine, paranoilised luulumõtted, suurenenud konfliktsus, alanenud tähelepanu ja keskendumisvõime, ebaadekvaatselt tõusnud enesehinnang ning põhjendamatud suurusluulumõtted, tahteaktiivsuse tõus ning sihipärasuse langus, mis väljendus ebapraktiliste tegevuste tegemises, mõtlematute kulutuste tegemises, väheste sotsiaalsete piduritega suhtlemises. Isikul diagnoositud raskele psüühikahäirele on muuhulgas iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, mistõttu isiku enda hinnang psüühilisele terviseseisundile ei saagi vastata objektiivselt tuvastatule.
7.Tori vald määruskaebust ei toetanud.
8.Avaldaja esitas 02. veebruaril 2022 kohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses sellega, et vahepealsel ajal on isiku tervislik seisund sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ning ta ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut.
9.Maakohus lõpetas 2. veebruari 2022 määrusega puudutatud isiku suhtes 07. jaanuari 2022 määrustega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja kuni 40 päevani pikendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning puudutatud isiku määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
12.Puudutatud isik leiab, et täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätetstatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. 4(5)
13.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
13.1.Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomitega (F31.2). Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.
13.2.Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isik ohustab haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut aga ka teiste isikute tervist. Puudutatud isiku ohtlikkus seisneb eelkõige selles, et psüühikahäirest tulenevalt maniakaalses seisundis satub puudutatud isik konfliktidesse ning tema seksuaalne käitumine on impulsiivne ja pidurdamatu ning arvestades HIV-positiivsust on risk partnerite tervisele. Ravimata psühhootiline maania põhjustab progresseeruvat ja ravile halvasti alluvat haiguse kulgu. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus ning määruskaebuses toodud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
13.3.Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm nr 3-2-1-155-13, p 40). Kolleegiumi hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isiku raviarst avaldas, et puudutatud isik on võtnud meeleolu stabiliseerivat ravimit, kuid sellest ei ole puudutatud isiku seisundi parandamiseks piisanud. Selle põhjuseks võib raviarsti sõnul olla pidutsemine, kus tarvitati narkootilisi aineid. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
14.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 ja 5 tulenevad tingimused olid täidetud ja puudutatud isiku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.