Määruse tegemise aeg ja koht 02.02.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-19719
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.12.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X (X) määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18.12.2021 määrus jätta muutmata rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
ja
määruskaebus
Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (PERH) valvearst (avaldaja) esitas 17.12.2021 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles X (puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik psühhiaatriahaiglas esmakordselt. 16.12.2021 kutsus ta enda koju politsei, kuna nägi seal võõraid inimesi. Politsei saabudes korteris kedagi teist ei viibinud, mistõttu politsei kutsus kiirabi. Kiirabi toimetas puudutatud isiku AS Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Erakorralise meditsiini osakonnas teostatud analüüsides olid viited maksa talitluse häiretele. Erakorralise meditsiini osakonnas viibimise ajal muutus puudutatud isik rahutuks, proovis ära joosta. Puudutatud isik toodi kiirabiga PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas oli puudutatud isik segaduses ja desorienteeritud ajas ja olukorras. Tema mõttekäik oli raskesti jälgitav. Valvearsti otsusega alustati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise raviga 16.12.2021 kell 18.10. 17.12.2021 hommikul oli puudutatud isik jätkuvalt desorienteeritud, räsitud olekuga. Pika ja laialivalguva mõttearenduse lõpuks ütles õige kuupäeva ja et oli "vaimuhaiglas Merimetsa haigla taga kuskil". Tema sõnul oli ta viis päeva teises haiglas ravimas vererõhku jt haiguseid, „aga siis kutsuti tagasi ja võeti vägisi sisse“. Tema kätes esinev treemor ja ebakindel, laia baasiga kõnnak viitasid alkoholi tarvitamisega seotud närvikahjustusele. Puudutatud isik kutsus 16.12 politsei enda korterisse, kuna "tütar koos oma mehega olid sinna võõrad isikud sisse viinud, korter oli segi pööratud, ma sattusin sinna täiesti juhuslikult". Vestluse ajal ta silmkontakti ei hoidnud, oli napisõnaline ja pinges. Ta tahtis koju minna, aga põhjendada ei osanud, avaldas, et läheb muidu närvi ja siis võib hakata omaette hoidma ja kartma. Puudutatud isik mõttekäik oli laialivalguv, esines paranoilisi luulumõtteid - "endised peigmehed lubasid ära tappa mind". Tema meeleolu oli muutlik, kohati oli ta pahur, siis jälle silmad vesised. Varasemalt oli teada, et puudutatud isik oli osalenud Tervise Arengu Instituudi programmis „Kainem ja tervem Eesti“ 2021. aastal. 16.02 – 16.03 käis ta vastuvõttudel regulaarselt, kuid edaspidi enam kohale ei ilmunud. Varem oli ta korduvalt pöördunud erakorralise meditsiini osakonda ja vajanud kiirabi alkoholijoobes saadud vigastuste tõttu, sh on kukkunud joobeseisundis jalgrattaga ja olnud lähisuhtevägivalla ohver. Puudutatud isik esines raske psüühikahäire võõrutusseisundi näol alkoholist deliiriumiga, krampideta (F10.40) ja alkoholist tingitud maksakahjustuse tagajärjel kujunenud hepaatilise entsefalopaatia näol (F05.8, K07.4). Puudutatud isik polnud oma psüühilisest seisundist tulenevalt suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tulenevalt tema psüühikahäire ettearvamatust kulust, segadusseisundist ja meelepettelistest elamustest juhinduvast käitumisest kujutas ta ohtu iseenda, aga ka teiste elule ja tervisele.
2.Kohus kohaldas 17.12.2021 puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest alates, s.o alates 16.12.2021 kuni 19.12.2021.
3.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 17.12.2021. Ärakuulamisel puudutatud isik leidis, et ta haiglasse jääda ei soovi, siin läheb hulluks tagasi. Tahab oma koju, seal on rahulik olla. Haiglasse sattus närvivalude tõttu, sai ravi, oli PERH-s viis päeva, tehti süstid ja vereanalüüsid. Sai välja, aga talle öeldi, et peab veel minema Merimetsa haiglast läbi, nüüd ongi siin (puudutatud isik oli veendunud, et viibib Merimetsa haiglas). Ütles kohtunikule, et teie ülemus ütles, et peab minema Merimetsa. Politseiga oli hiljuti kokkupuude küll, talle tungiti sisse, ta kutsus politsei, siis oli kõik läbi ja politsei lahkus. Haiglasse tuli omal jalal (tegelikult kiirabiga).
Ärakuulamisel märkis raviarst, et puudutatud isiku seisund võis olla põhjustatud nii võõrutusseisundist kui ka maksakahjustuse tagajärjel kujunenud hepaatilisest entsefalopaatiast. Teada pole, kumb põhjus domineerib.
4.Avaldaja esitas 18.12.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt polnud puudutatud isiku seisund muutunud – tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus
5.Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 16.12.2021 kuni 24.01.2022 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg 1 ja lg 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning § 539 lg-le 3. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire võõrutusseisundi näol alkoholist deliiriumiga, krampideta (F10.40) ja alkoholist tingitud maksakahjustuse tagajärjel kujunenud hepaatilise entsefalopaatia näol (F05.8, K07.4). Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, mistõttu polnud ta võimeline adekvaatselt oma seisundit hindama ja käitumist juhtima. Haiguselamuste tõttu oli tema käitumine nii teda ennast kui teiste inimeste elu ja tervist ohustav. Puudutatud isiku seisundit arvestades polnud tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Kohus leidis, et võttes arvesse puudutatud isiku psüühilist seisundit, polnud ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine oli võimalik vaid haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma ettearvamatu kuluga psüühikahäire, segasusseisundi ja meelepettelistest elamustest mõjutatud käitumise tõttu. Määruskaebus ja selle menetlus maakohtus
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada. Kaebaja oli veendunud, et teda raviti omavoliliselt, ei avaldatud, milliseid ravimeid kasutati ega tema ravilugu. Kaebaja ettepanekule käia ise süstimas või kanüüli panemas vastati haiglas eitavalt.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ja puudutatud isikule määratud esindajale tähtaja seisukoha esitamiseks. Avaldaja ja määratud esindaja vaidlesid kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.
Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire võõrutusseisundi näol alkoholist deliiriumiga, krampideta (F10.40) ja alkoholist tingitud maksakahjustuse tagajärjel kujunenud hepaatilise entsefalopaatia näol (F05.8, K07.4). Puudutatud isikul esinev teadvushäire ja ajukahjustusega seisund oli hinnatav raske psüühikahäirena, millest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku enda arusaam, et ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Samuti ei piisa puudutatud isiku enda kinnitusest, et ta ei vaja ravi. Puuduvad tõendid, et puudutatud isiku psüühikahäire oleks ära langenud. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära raviarsti ja puudutatud isiku enda ning veendus isiku seisundis. Enne vaidlustatud määruse tegemist andis raviarst oma täiendava arvamuse, kelle hinnangul polnud puudutatud isiku seisund paranenud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja raviarsti seisukohtades. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus määruses põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik ning isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik ohtlik eelkõige iseendale, sest oma psüühilisest seisundist põhjustab ta endale kehalisi vigastusi ja ta ei suuda kontrollida oma käitumist. Puudutatud isikul on tulenevalt psüühikahäirest diagnoositud teadvushäire, ajukahjustus ning tekkinud ka muud kehalised vigastused. Puudutatud isikul on puudulik haiguskriitika - ta ei mõista oma haiguse tõsidust. Puudutatud isik oli oma ettearvamatu kuluga psüühikahäire, segasusseisundi ja meelepettelistest elamustest mõjutatud käitumise tõttu ohtlik endale. Ringkonnakohus leiab, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Ravi tagamine on võimalik vaid haiglakeskkonnas ning pole tõenäoline puudutatud isiku seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek kodustes tingimustes. Puudutatud isik avaldas määruskaebuses, et ta soovis ise käia ravil. Samas puudutatud isiku varasem käitumine (Tervise Arengu Instituudi programmi pooleli jätmine) viitab pigem sellele, et ta pole võimeline ise järjepidevalt korraldama vajalikku ravi. Asjaolu, et puudutatud isikule ei avaldatud, milliseid ravimeid kasutati ega ravilugu, pole sellised asjaolud, mis annaksid aluse maakohtu määruse tühistamiseks.
15.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
16.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.
17.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.