Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. jaanuar 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-108947
Kohtuasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. oktoobri 2021. a tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2387,43 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Morozova Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28. oktoobri 2021. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21108947 osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata (hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 410,13 eurot ületavas summas ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse käik
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 29. märtsil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 4907,86 euro saamiseks. Makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 5. mail 2021 (täpsustatud 8. juulil 2021) Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 3051,10 eurot, intress 336,73 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1902,98 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ning viivis määraga 37,32% aastas alates 6. maist 2021 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja riigilõiv 450 eurot ja lepingulise esindaja kulud 420 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja mogo OÜ (võlausaldaja) lepingu (leping), mille alusel võimaldas võlausaldaja kostjale krediiti 3150 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Kostja rikkus lepingut, jättes osamaksed tasumata, mistõttu esitas võlausaldaja 2. septembril 2019 kostjale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse.
8.oktoobril 2019 loovutas võlausaldaja oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat. Hagejal on õigus nõuda kostjalt osamaksete summas 3051,10 eurot tasumist, intressi lepinguga ettenähtud määras 37,32% aastas kuni lepingu ülesütlemiseni ning viivist lepinguga ettenähtud intressimääras 37,32% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kuivõrd hagejale teadaolevale kostja aadressile on toimetatud kolm võlateatist, siis on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot.
3.Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte avalikult väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2021. a tagaseljaotsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3051,10 eurot, intressi 336,73 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 410,13 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja seadusjärgses määras (8% aastas) viivise põhivõlgnevuselt (3051,10 eurot) alates
6.maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on lepingus ettenähtu, mille kohaselt arvestatakse viivist määraga 37,32% aastas, kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mida saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi pidada tühiseks, sest kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis seaduses sätestatud ulatuses. Lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Hageja menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Hagiavalduse koostamise põhjendatud tasu on 50 eurot, sest tegemist on masshagiga, hagi alus ei ole keeruline ja sarnaste nõuete esitamine kohtule on hageja tavaline tegevus.
Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hagis taotletud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue 1902,98 eurot ja edasiulatuva viivise nõue põhinõudelt 3051,10 eurot määraga 37,32% aastas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning saata tühistatud osas asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada tühiseks. Tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir on reguleeritud VÕS-s tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1). Kostja sõlmis 18. märtsil 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 49,76%, mis ei ületanud lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra (20,01%) enam kui kolm korda. Seega ei ole tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, tühine tüüptingimus. Lisaks jättis maakohus põhjendamata, millises ulatuses pidas kohus hageja esindaja tehtud toiminguid ja tunnitasu põhjendatuks.
6.Apellatsioonkaebus ja menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 1 p 1 alusel avalikult kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 657 lg 2 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
8.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude ning menetluskulude hüvitamise taotluse. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.
9.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud kostjalt välja mõistmata viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui ei mõistnud hagiavalduse esitamiseni välja viivist seadusjärgset määra ületavas osas ja piiras lisanduva viivise määra VÕS § 113 lg 1 teise lause määraga.
9.1.Kostja on võlausaldajaga sõlminud 18. märtsil 2019 lepingu nr IL18032019/0112, mille järgi on intressimäär 37,32% aastas. Selle lepingu p 5.3 järgi on viivise määraks kohaldatav intressimäär.
9.2.Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud
intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu
14.jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12; 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).
9.3.Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 37,32% aastas, mis on suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust pidada krediidilepingut tühiseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel.
9.4.Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul ei kohaldu Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, millele maakohus tugines, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga. Samuti ei olnud kõnealuses asjas lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingutele on kehtestatud erisused viivisemäära osas ning ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel saab tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks, nagu märkis ka hageja.
9.5.Ringkonnakohus märgib lisaks, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
9.6.VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist.
10.Neil põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-14, p 18). Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leiab, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes
osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus ka menetlusõiguse normide vastu hageja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel.
11.1.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega ning seetõttu peab kohtu seisukoha kujunemine olema kohtulahendi põhjendustes jälgitav. Riigikohus on selgitanud, et põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 19).
11.2.Hageja palus maakohtus kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulude katteks kokku 420 eurot (koos käibemaksuga). Hagiavaldusele lisatud õigusabikulu arve järgi tegi hageja lepinguline esindaja tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta) toiminguid kokku 3,5 tunni ulatuses. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud on 50 eurot, kuna tegemist on masshagiga. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtuga, et praeguses asjas on eelduslikult tegemist tüüphagiga ning sellest tulenevalt võib nt hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg olla tavapärasest väiksem. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, mis võiks olla menetluses tehtud toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu. Samuti ei ole maakohus esitanud põhjendusi hageja esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse kohta. Ringkonnakohus selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks tuleb kohtul igal üksikul juhul hinnata, millised lepingulise esindaja tehtud toimingud, millise ajamahuga ning millise tunnihinnaga olid kohtumenetluses vajalikud ja põhjendatud.
12.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.