Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. jaanuar 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-7701
Tsiviilasi
Meeli Tuubeli hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu saamata jäänud töötasu, lisatasu, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
14 580 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Meeli Tuubeli apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Meeli Tuubel (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Kuusk Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (registrikood 70001975), esindaja Kaira Perv
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2021 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Meeli Tuubeli kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Meeli Tuubel (hageja/töötaja) esitas 29.01.2021 Töövaidluskomisjonile avalduse Sotsiaalkindlustusameti (kostja/tööandja) vastu ja palus tuvastada, et poolte vahel sõlmiti 04.02.2019 tähtajatu tööleping ja see ei ole lõppenud ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena 2300 eurot (bruto). Töövaidluskomisjon rahuldas 31.03.2021 otsusega nr 4-1/221/21 hageja avalduse osaliselt ja luges tuvastatuks, et poole vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping (Töövaidluskomisjoni otsuse p 2), leping ei ole lõppenud (otsuse p 3) ning mõistis Sotsiaalkindlustusametilt M. Tuubeli kasuks välja hüvitise brutosummas 2300 eurot (otsuse p 4).
2.Tööandja esitas 14.05.2021 maakohtule taotluse, milles palus töövaidlusasjas tehtud otsuse punktide 3 ja 4 läbivaatamist. Maakohus võttis 11.08.2021 määrusega töötaja hagi tööandja vastu töövaidluses menetlusse.
3.Hageja palus hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu brutosummas 6000 eurot ja saamata jäänud lisatasu brutosummas 600 eurot; ülesütlemise hüvitise 6900 eurot ja viivise saamata jäänud töötasult ja lisatasult võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja asus 04.02.2019 kostja juurde tööle ekspertiisi- ja sotsiaalteenuste osakonna erihooldekande talituse Lõuna piirkonna juhi töökohale. Kirjalik tööleping nr 9-6/49-1 vormistati osapoolte vahel 05.02.2019. Töölepingu punkti 1.2 kohaselt sõlmiti leping tähtajaliselt kuni 31.12.2020. Töölepingu punkti 1.4 kohaselt oli Lõuna piirkonna juhi tööülesanne projekti „Kohalike omavalitsuste võimekuse suurendamine ning koostöö toetamine sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks“ elluviimine. Tööandja luges 31.12.2020 osapoolte vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks seoses tähtaja möödumisega. Hageja leidis, et poolte vahel sõlmitud tööleping ei lõppenud 31.12.2020. Poolte vahel on sõlmitud tähtajaline tööleping, mille tähtaeg lõppeb projekti eesmärkide saavutamisega. Eesmärgid aga ei olnud 31.12.2020 saavutatud ja projekti tegevused jätkusid ka 2021. aastal. Alternatiivselt on võimalik, et tööleping ei lõppenud seetõttu, et poolte vahel sõlmiti tähtajatu tööleping, sest tähtajalise töölepingu sõlmimine oli seadusega vastuolus (ei olnud avaldatud põhjust, miks sõlmitakse tähtajaline leping). Lõuna piirkonna juhi töö ei olnud ajutise iseloomuga. Töötajaga sõlmitud töölepingu kestus pandi sõltuma vaid üksnes ja ainult kogu projekti kestusest. Kui kohus peaks leidma, et hagejaga sõlmitud tööleping oli tähtajaline, ei lõppenud see hageja hinnangul 31.12.2020, sest projekti tegevus, rahastus, töömetoodika ja ametikohtade struktuur jätkus. Kuivõrd hageja leidis, et tööleping on kehtiv, palus hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu perioodil jaanuar–märts 2021 summas 6600 eurot. Hageja brutotöötasu oli 2000 eurot kuus ja lisatasu teise piirkonnajuhi asendamise eest 300 eurot kuus kuni Põhja piirkonna juhi ametikoha täitmiseni (ametikoht täideti 2021 märtsis). Kuivõrd kostja ei ole hagejale võimaldanud töö tegemist ega töötasu maksnud, ütles hageja hagiavalduses töölepingu erakorraliselt üles. Kuna hageja ütles kostjast tulenevate põhjuste tõttu töölepingu erakorraliselt üles, on hagejal õigus nõuda töötasu hüvitamist kolme kuu
keskmise töötasu ulatuses. Hageja palus hüvitisena kostjalt välja mõista 6900 eurot ((2000 eurot + 300 eurot) x 3 kuud)).
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sotsiaalkindlustusamet korraldas 2018. aastal projekti „Kohalike omavalitsuste võimekuse suurendamine ning koostöö toetamine sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks“ elluviimiseks perioodil 2019–2020 avaliku konkursi piirkonna juhtide leidmiseks. Konkursikuulutuse kohaselt oli piirkonnajuhi tööks nimetatud projekti elluviimine sh oma piirkonna kohalike omavalitsuste strateegilise, rakendusliku, juhtumipõhise nõustamise elluviimine, täisealiste hoolekandealase info koondamine piirkonnas ning piirkondliku meeskonna juhtimine. Konkursikuulutuses oli teavitus selle kohta, et töö on tähtajaline kuni 31.12.2020. Hageja osutus avalikul konkursil valituks Lõuna piirkonna juhi töökohale. Hageja asus 04.02.2019 tööle ekspertiisi- ja sotsiaalteenuste osakonna erihoolekande talituses Lõuna piirkonna juhi töökohale tähtajaga kuni 31.12.2020. Töölepingu punkti 1.4. kohaselt oli töökoha ülesanneteks projekti „Kohalike omavalitsuste võimekuse suurendamine ning koostöö toetamine sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks“ elluviimine ehk tähtajaline tööleping sõlmiti seoses projekti ja selle tegevuste elluviimise vajadusega perioodil 01.01.2019–31.12.2020. Ametijuhendi järgi oli ametikoha eesmärk nimetatud projekti elluviimine, valdkondadeülese koostöö ja võrgustiku koordineerimine, täisealiste hoolekandealase info koondamine piirkonnas ja piirkondliku üksuse juhtimine. Piirkonnajuhi tööülesanneteks oli nimetatud projekti elluviimine sh oma piirkonna kohalike omavalitsuste strateegilise, rakendusliku, juhtumipõhise nõustamise elluviimine, täisealiste hoolekandealase info koondamine piirkonnas ning piirkondliku meeskonna juhtimine. Hagejaga sõlmitud tähtajalise töölepingu tähtaeg määrati konkreetse kuupäevaga, sest projekti tegevuse üldajaraam, tegevuste algus- ja lõppkuupäevad olid projekti dokumentides kindlaks määratud ning sellest tulenevalt kavandas ka kostja nimetatud perioodiks projekti tegevuste elluviimiseks oma tööjõu vajaduse ametiasutuse koosseisus. Projekti jätkumise vajalikkus ja uus rahastusperioodi otsustati 2020. aastal ning nimetatud asjaolu ei olnud lepingu sõlmimisel kummalegi poolele teada. Töölepingus kokkulepitud kuupäev 31.12.2020 on otseselt seotud projekti tegevustega perioodil 2019–2020, mida tõendab ka projekti dokumentatsioon. Asjaolu, et abikõlbulikkuse periood muutus ja kinnitati projekti uus ajaraam, tegevused ja tegevuskava alates 01.01.2021, ei välista vaidlusaluse töölepingu lõppemist. Kuna pooled sõlmitud töölepingut ei pikendanud, on tööleping kokkulepitud tähtajal lõppenud. Kostja teavitas hagejat vabadest töökohtadest. Teavitamiskohustus aga ei tähenda tööandja kohustust pakkuda töötajale töökohta vaid töötajal peab olema võimalus kandideerida. Ühel konkursil hageja osales. Hageja saamata jäänud tulu (töötasu) nõue ei ole põhjendatud. Tähtajalise lepingu sõlmimisel kohustub töötaja tegema tööd ja tööandja võimaldama töötajal tööd teha kuni kokkulepitud tähtaja saabumiseni. Seda on kostja võimaldanud. Tööleping on lõppenud seoses tähtaja möödumisega, seega puudub alus hageja nõutud saamata jäänud tulu kostjalt väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal ka viivise nõue. Kostja palus saamata jäänud töötasu nõude rahuldamisel ja sellelt viivise väljamõistmisel kohaldada aegumist. Põhjendatud ei ole ka hageja töölepingu erakorraline ülesütlemise ja hüvitise nõue, kuna tööleping on lõppenud. Kostja taotles hageja hagis esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Kuna hageja hagiavalduses esitatud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, puudub alus hüvitise ja viivise väljamõistmiseks.
MAAKOHTU OTSUS
5.Tartu Maakohus jättis 15. oktoobri 2021 otsusega hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal menetluskulud puudusid.
Pooled vaidlevad selle üle, kas leping on tähtaja saabumise tõttu lõppenud ja kas hagejal on õigus nõuda saamata jäänud töötasu, lisatasu ja hüvitist. Töölepingust tulenevate tööülesannete sõnastus ja ametijuhendi sõnastus viitavad maakohtu hinnangul üheselt, et tegemist ei saanud olla töökohaga, mille eesmärk või tulemus saaks olla lõplik. Nii töölepingus kui ka ametijuhendis ette nähtud ülesandeid ja eesmärke saaks täita piiritlemata aja jooksul ning sellistel ülesannetel ei saagi olla lõplikku eesmärgi saavutamist, tegemist on jätkuva protsessiga. Antud juhul nähti projektiga ette projektitegevuste ajaraam, millest tulenevalt sõlmitigi tööleping just projektitegevuste elluviimise ajaks. Töölepingu ja ametijuhendi sõnastusest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et eesmärgid peaksid olemas hiljemalt 31.12.2020 saavutatud. Seega ei saanud kuidagi töölepingu tähtaeg saabuda sündmuse saabumisega (eesmärkide saavutamisega). Hageja kui varasemalt mitmeid kordi projektipõhiselt töötanud isik, pidi aru saama, et leping on sõlmitud tähtajalisena ja hagejal tuleb sel perioodil täita oma pädevuse piires ülesandeid. See, kas ja kui hästi hageja oma töölepingust ja ametijuhendist tulenevaid ülesandeid täitis, ei saanud mõjutada lepingu kehtivust. Olukorras, kus projektitegevuste elluviimise aeg ja eesmärk on teada, ei ole kuidagi põhjendatud tähtajatu töölepingu sõlmimine, kuivõrd projektitegevuste elluviimiseks vajalike ülesannete täitmist saab eeldada vaid kuni projekti lõpptähtajani. Hageja pidi lepingu sõlmimisel teadma, et leping on tähtajaline ja selle tähtaja saabumisel lõppeb ka hageja töö. Hageja ei saanud eeldada, et töösuhet temaga pikendatakse. Projekti lõppemisel ja fookuse muutumisel käivitati asjaoludest nähtuvalt uus projekt, mille vajadusest hagejaga lepingu sõlmimisel pooled teadlikud ei olnud ja mille elluviimiseks tuli uuesti leida inimesed. See, mis põhjusel hagejaga uut töölepingut ei sõlmitud, ei oma tähtsust. Hagejaga töösuhte lõpetamine selleks, et vabaneda kostjale mittesobivast isikutest, ei ole tõendatud. Kuna maakohus leidis, et pooltevaheline tööleping on lõppenud tähtaja saabumisel 31.12.2020, ei saa hageja enam töölepingut erakorraliselt üles öelda. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja ei pidanud sellest lähtuvalt vajalikuks käsitleda hageja rahalisi nõudeid ning kostja esitatud aegumise kohaldamise taotlust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 15. oktoobri 2021 otsuse tühistada
ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta kohtukulud kostja kanda. Maakohus on ekslikult tuvastanud, et tööleping lõppes tähtaja saabumisel 31.12.2020. Projekti tegevus, rahastus, töömetoodika ja ametikohtade struktuur jätkus ja tehtud muudatused on olnud marginaalsed ning formaalset laadi. Tegemist oli esialgse projekti jätkumisega või ka pikenemisega. 31.12.2020 viitas projektitegevuste orienteeruvale lõpule, mitte ei sätestanud rangelt töösuhte lõppemise tähtaega. Töölepingus pole välja toodud tähtajalisuse sõlmimise põhjust. Tööleping ning ametijuhend viitavad üheselt asjaolule, et poolte tegelikuks tahteks oli sõlmida tööleping kogu projekti kestvuse ajaks. Töösuhte oluliseks tunnuseks on selle kestus ja püsivus. Kostjale oli teada projekti tegevuste ajakava pikendamine 2022. aastani Sotsiaalkaitseministri 05.02.2020 käskkirjaga nr 16 ja tegevuste abikõlblikkuse perioodi pikendamine kuni 2022. aastani Sotsiaalkaitseministri 23.03.2020 käskkirjaga nr 31. Nii tööandja kui projekti töötajad olid teadlikud, et projekti tegevused jätkuvad kuni 2022. aastani. Sellises olukorras eeldasid töötajad põhjendatult ja heas usus käitumise põhimõtet arvestades, et nende töösuhe kestab projekti tegevuste lõppemiseni. Käesolevas asjas on otsustavaks õiguslikuks küsimuseks, kas projekti ajaraami pikenemisel on projekti töötajatel õigus enda projektis töötamise jätkumisele.
Kostja tegi 2020. aasta lõppedes projektimeeskonnas kuuele töötajale ettepaneku töölepingu pikendamiseks, kuid hagejale teavitati töölepingu tähtaja lõppemisest. Samuti korraldas kostja hageja vabanenud töökohale kohe tema viimasel tööpäeval avaliku konkursi samade tööülesannete täitmiseks sama projekti raames. Hageja hinnangul viitab märgitu kostja soovile kasutada tähtajalist töölepingut täiendava katseajana. Väidet tugevdavad kostja viited hageja väidetavatele erinevatele seisukohtadele tööalastes suhtlusolukordades, samuti tõenditena esitatud vahetu juhi kirjad hagejale. Tööalaste puuduste tõttu öeldakse tööleping üles teiste töölepingu seaduse sätete alusel.
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel 05.02.2019 sõlmitud tööleping lõppes tähtaja saabumisega 31.12.2020. Kostja arvamus, et projekti abikõlbulikkuse perioodi pikenemisel tehtud muudatused on marginaalsed ning formaalset laadi, põhineb tema enda tõlgendusel ja on paljasõnaline. Projekti 2021–2022 tegevused ja fookus erinevad sisuliselt projekti 2019–2020 tegevustest vaatamata sellele, et projekti nimetus on sama. Töölepingu sõnastusest tulenevalt oli poolte tahteks sõlmida tähtajaline tööleping projekti tegevuste elluviimiseks kuni 31.12.2020 ning hagejal tuli sel perioodil täita ülesandeid oma pädevuse piires. Töölepingus kokkulepitud tähtaeg ei ole viide projektitegevuste orienteeruvale lõpule, vaid konkreetne tähtaeg, mis tulenes kinnitatud projekti dokumentidest (sotsiaalministri käskkiri nr 84), millega oli määratud kindlaks projekti tegevuse üldajaraam, tegevuste algus- ja lõppkuupäevad. Kuivõrd töölepingus on toodud tähtajalise lepingu sõlmimise põhjus, ei saa pidada kokkulepitud tähtaega pelgalt formaalseks. Asjaolu, et 05.02.2019 sõlmitud tööleping oli tähtajaline, on töövaidluskomisjon 31.03.2021 otsuse resolutsiooni punktis 2 tuvastanud ja selles osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Tähtajalise lepinguga töötaja kaitseks on töölepingu seaduses sätestatud tööandja kohustus teavitada tähtajalise lepinguga töötajaid nende teadmistele ja oskustele vastavatest vabadest töökohtadest. Seda kohustust on vastustaja ka täitnud. Projekti abikõlbulikkuse perioodi pikenemisel ei saa tähtajalise lepinguga töötajal tekkida õigustatud ootust, et temaga igal juhul töölepingut pikendatakse või sõlmitakse uus tööleping. Kostja ei nõustu hageja hinnanguga, et kostja soovib kasutada tähtajalist töölepingut täiendava katseajana. Kostja on töövaidluses välja toonud asjaolu, et enne töölepingu tähtaja saabumist põhjendati hagejale, miks ei tehtud talle ettepanekut töölepingu pikendamiseks või uue töölepingu sõlmimiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
15.oktoobri 2021 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 allusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendsutele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hageja nõuded rahuldamata.
10.Asja materjalide kohaselt esitas hageja töövaidluskomisjonile järgmised nõuded: 1) tuvastada, et poolte vahel sõlmiti 04.02.2019 tähtajatu tööleping; 2) tuvastada, et poolte vahel 04.02.2019 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud; 3) välja mõista kostjalt kahjuhüvitis 2300 eurot. Töövaidluskomisjon tuvastas 14.04.2021 otsusega, et poolte vahel sõlmiti 04.02.2019 tähtajaline tööleping, tähtajaline tööleping ei ole ei ole lõppenud (töösuhe kestab). Samuti mõistis töövaidluskomisjon kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 2300 eurot. Taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks esitas kohtusse kostja, kes vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt, s.o osas, millega töövaidluskomisjon tuvastas, et 04.02.2019 poolte vahel sõlmitud tähtajaline tööleping ei ole lõppenud ning kahjuhüvitise 2300 eurot väljamõistmise osas (TvLS § 58 lg 4). Hageja (avaldaja) töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud. Vastavalt TvLS § 59 lg-le 11 töövaidluskomisjoni otsuse osalise vaidlustamise korral jõustub otsus osas, mida kohtus ei vaidlustatud. Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus pooltele täitmiseks kohustuslik. Seega on töövaidluskomisjoni 14.04.2019 otsus jõustunud osas, millega tuvastati, et poolte vahel sõlmiti 04.02.2019 tähtajaline tööleping (töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus selgitab, et kuigi maakohus kohustas hagejat TvLS § 58 lg 5 alusel esitama kohtule avalduse hagimenetluses ettenähtud vormis, ei tähenda see seda, et kohus vaataks hagimenetluse korras läbi need hageja nõuded, mida ei ole kohtus vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt on keskseks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas maakohus tuvastas õigesti tähtajalise töölepingu lõppemise 31.12.2020 või see kestis edasi pärast 31.12.2020 (nii nagu leidis töövaidluskomisjon). Ringkonnakohus märgib siinkohal täpsustuse korras, et vaidlusalusest töölepingust nähtuvalt sõlmiti see 05.02.2019 (hageja asus tööle 04.02.2019).
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel 05.02.2019 sõlmitud tööleping lõppes tähtaja möödumisel 31.12.2020 (TLS § 80 lg 1). TLS § 9 lg 1 teise lause kohaselt võib tähtajalise töölepingu sõlmida kuni viieks aastaks, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu suurenemine, hooajatöö või renditöö tegemine. Nimetatud sättest tulenevalt on tähtajalise töölepingu sõlmimise eelduseks mõjuv põhjus, mille puudumisel töötajat tähtajaliselt tööle ei võetaks. Mõjuva põhjusena TLS § 9 lg 1 tähenduses käsitletakse ka töötaja osalemist ajaliselt piiritletud projektis. Pooltevahelise töölepingu p 1.2 kohaselt sõlmiti tööleping tähtajaliselt kuni 31.12.2019 ning töölepingu p 1.4 kohaselt oli töökoha ülesandeks projekti „Kohalike omavalitsuste võimekuse suurendamine ning koostöö toetamine sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks“ elluviimiseks. Tähtajalise töölepingu sõlmimise aluseks oli sotsiaalkaitseministri 02.11.2018 käskkiri nr 84 (sotsiaalkaitseministri 27.03.2015 käskkirja nr 58 „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused“ muutmine, mille elluviijaks oli kostja. Sotsiaalkaitseministri 27.11.2018 käskkirjaga nr 94 kinnitati perioodi 01.01.2019-31.12.2020 toetuste andmise tingimuste tegevuste kirjeldus ning tegevuse üldajaraam (01.01.2019-31.12.2020). Piirkonnajuhi kandideerimiskuulutuses oli kirjas, et töö on tähtajaline kuni 31.12.2020 ning selliselt lepiti kokku ka kirjalikus töölepingus. Seega oli tähtajaga kuni 31.12.2020 sõlmitud töölepingu sõlmimine mõlema poole tahe ning see tulenes ülalmärgitud sotsiaalkaitseministri käskkirjadest. Puudub vaidlus, et projekti rahastati ESF vahenditest ning töölepingu sõlmimisel oli mõlemale poolele teada, et projekti rahastus kestab kuni 31.12.2020. Hageja seisukoht apellatsioonkaebuses, et tähtajaline tööleping ei lõppenud 31.12.2020, vaid kestis kuni projekti lõpliku elluviimiseni, on ekslik. Asjaolust, et sotsiaalkaitseministri 23.03.2020 käskkirjaga nr 31 muudeti seoses uute tegevuste lisandumisega projekti tegevuste
üldajaraami kuni 2022 aastani, ei saa järeldada, et hagejaga kuni 31.12.2020 sõlmitud tähtajaline tööleping kestab edasi kuni projekti tegevuste lõppemiseni. Tähtajalise töölepingu jätkumist ei saanud hageja eeldada, kuna töölepingu sõlmimisel ei olnud projekti rahastus ja selle pikendamise ajaraam teada. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et avalduses töövaidluskomisjonile oli hageja seisukohal, et temaga sõlmitud tööleping on tähtajatu ning see kestab edasi.
12.Kuna pooltevaheline tööleping lõppes 31.12.2020 tähtaja möödumisel, siis jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hageja rahalised (töötasu, lisatasu, hüvitise ja viivise) nõuded.
13.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Kersti Kerstna-Vaks
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.