Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-20-16223
Kohtuasi
X-le eestkoste seadmine ja eestkostja määramine
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup Puudutatud isik Y Puudutatud isik Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja Tõnu Poopuu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y määruskaebus läbi vaatamata.
2.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Y (puudutatud isik I, lapselaps) esitas 4. novembril 2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus seada täisealise isiku X (puudutatud isik II, vanavanem) üle eestkoste ja määrata ennast
2-20-16223 tema eestkostjaks. Harju Maakohus saatis asja 12. novembri 2020. a määrusega kohtualluvuse järgi menetlemiseks Pärnu Maakohtule. Avalduse kohaselt on puudutatud isik I puudutatud isiku II lapselaps. Puudutatud isik II vajab isiklike ja varaliste õiguste kaitseks eestkostet. Ta on pime, tal on dementsuse nähud ja ta ei saa iseseisvalt hakkama, mh ei saa ta ajada oma rahaasju. Puudutatud isiku II üle tuleb seada eestkoste, et tema abitut olukorda ei kasutataks ära. Puudutatud isikule I on teada, et puudutatud isikuga II viibivad vabatahtlikud hooldajad, kes tegelevad arvatavasti ka puudutatud isiku II rahaasjadega. Puudutatud isik II on 20. jaanuari 2020. a notariaalsete tehingutega võõrandanud mõlemad oma korterid Z-le, kes on üks vabatahtlikest hooldajatest. Ei ole teada, kas puudutatud isik II sai tehingute tegemisel kõigest adekvaatselt aru.
2.Pärnu Maakohus algatas 23. novembri 2020. a määrusega eestkoste seadmise ja eestkostja määramise menetluse, selgitades, et puudutatud isikul I ei ole avalduse esitamise õigust ja maakohus algatab perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 alusel menetluse omal algatusel. Maakohus andis puudutatud isikule II riigi õigusabi ning luges puudutatud isikuteks lapselapse ja Pärnu linna (Pärnu Linnavalitsuse kaudu) (puudutatud isik III). Maakohus andis puudutatud isikule III ja puudutatud isikule II määratud esindajale tähtaja esialgse seisukoha esitamiseks eestkostevajaduse ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise kohta.
3.Puudutatud isik III leidis, et puudutatud isik I ei vaja eestkostet ja tema suhtes ei ole vaja läbi viia kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. Puudutatud isiku III sotsiaalosakonna eestkostespetsialist ja avahooldusspetsialist külastasid puudutatud isikut II tema kodus. Külastuse juures viibisid ka puudutatud isiku II perearst ja ammune peretuttav Z, kes on puudutatud isiku II toimetulekut aastaid toetanud. Puudutatud isik II ei osanud küll öelda, mis aasta on, kuid orienteerus isikus, kohas ja situatsioonis. Tema mõistus oli selge ja ta rääkis nii lähi- kui ka kaugemast minevikust. Ta on võimeline tegema iseseisvalt igapäevaseid toiminguid ja võtma vastu elukorralduslikke otsuseid. Puudutatud isiku II ainus mure on silmanägemine, kuid puudutatud isiku II sõnul hoolitseb Z oma perega kõige eest ning ta on neile väga tänulik. Puudutatud isik II on volitanud Z ennast esindama ning Z korraldab puudutatud isiku II ametlikku asjaajamist. Puudutatud isik II oli puudutatud isiku I avaldusest häiritud ning ütles, et puudutatud isik I on talle võõras ja ta ei soovi temaga mingit kontakti.
4.Maakohus saatis puudutatud isikule I ja puudutatud isikule II määratud esindajale kirja, milles selgitas, et on veendunud, et menetluse jätkamiseks ei ole alust. Maakohus andis neile tähtaja esitamaks sellele soovi korral vastuväited.
5.Puudutatud isik I jäi avalduse juurde. Kohtu arvamus, et menetlust ei ole alust jätkata, on ennatlik. Puudutatud isikule II tuleks esmalt määrata kohtupsühhiaatriline ekspertiis, kuna ainult ekspert saab hinnata, kas puudutatud isikul II on psüühikahäire. Sellist hinnangut ei saa anda puudutatud isik III. Puudutatud isik I esitas maakohtule piisavad andmed, mille põhjal peaks tekkima vähemalt kahtlust, et puudutatud isikul II on psüühikahäire, mille tõttu ei suuda ta oma tegudest aru saada või neid juhtida. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Pärnu Maakohus lõpetas 18. detsembri 2020. a määrusega asja menetluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 2 ja PKS § 203 lg-te 1 ja 2 alusel. Maakohus jättis riigi õigusabi kulud riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
2-20-16223 Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt algatas kohus menetluse omal algatusel, kuivõrd kohtul tekkis puudutatud isiku I väiteid ja puudutatud isiku II vanust arvestades kahtlus, et puudutatud isik II võib vajada eestkostet. Kohus peab saama enda algatatud menetluse ka lõpetada. Praegu tuleb asja menetlus lõpetada, kuna eestkoste seadmise eeldused ei ole täidetud. Puudutatud isiku I avalduses märgitud asjaolud puudutatud isiku II piiratud teovõime ja tema huvide vastase tegutsemise kohta on ümber lükatud puudutatud isiku III arvamuse ja selle lisadega, s.o puudutatud isiku II perearsti arvamuse, 9. novembri 2019. a notariaalse volikirja ja 20. jaanuari 2020. a tehingutega. Eelnevat ja TsMS §-i 2 arvestades ei ole mõistlik täiendavalt läbi viia kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. Määruskaebus ning menetlusosaliste seisukohad
7.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asja maakohtule menetluse jätkamiseks, sh kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks. Määruskaebuse väidete kohaselt saab puudutatud isik I olla asjas PKS § 203 lg 1 alusel avaldaja. Puudutatud isiku II poeg ehk puudutatud isiku I isa on surnud ja puudutatud isik I on tema õigusjärglane, mistõttu on tal puudutatud isiku II täisealise lapse õigused. Puudutatud isik I jääb oma varasemate väidete juurde. Puudutatud isik I lisab, et maakohus ei kuulanud puudutatud isikut II ära ja talle määratud esindaja ei esitanud arvamust. Maakohus ei viidanud seaduse sättele, mis võimaldas menetluse lõpetada.
8.Puudutatud isik II palus lõpetada määruskaebemenetluse kaebeõiguse puudumise tõttu või jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isik I ei saanud PKS § 203 lg 1 alusel avaldust esitada. Surnud täisealist last ei asenda tema lapselaps. Kui seadusandja oleks soovinud anda avalduse esitamise õiguse kõigile otseliinis sugulastele, oleks säte ka vastavalt sõnastatud. Puudutatud isikule I ei tulene kaebeõigust ka TsMS § 532 lg-st 1, kuivõrd see ei võimalda kaebust esitada määruse peale, millega menetlus lõpetati eestkoste seadmise eelduste puudumise tõttu. Maakohus ei pidanud kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi määrama. Puudutatud isiku II vaimse tervise kohta andis arvamuse tema perearst. Isik, kes oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide oma igapäevaeluliste toimetustega hakkama saama, kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega. Maakohus veendus puudutatud isiku II võimes oma tahet vabalt määrata ning leidis õigesti, et ta ei ole piiratud teovõimega. Puudutatud isiku I kahtlused puudutatud isiku II vaimse tervise osas on põhistamata. Nägemispuue ei anna alust eestkostja määramiseks. Puudutatud isik III kuulas puudutatud isiku II ära kodukülastuse käigus. Jääb arusaamatuks, millist lisaväärtust oleks andnud puudutatud isikule II määratud esindaja arvamus. Puudutatud isik I on puudutatud isikule II võõras isik, kes ei ole aastakümneid puudutatud isiku II suhtes huvi üles näidanud. Puudutatud isiku I motiivid on pahatahtlikud. Ta ei muretse mitte puudutatud isiku II heaolu, vaid võimaliku pärandi pärast. Z ja tema perekond on puudutatud isiku II ja tema kadunud abikaasa eest hoolitsenud ligi kümme aastat. Puudutatud isiku II sugulased ei pakkunud talle abi.
2-20-16223
9.Puudutatud isik III vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 664 lg 2, § 660 lg 3 ja § 532 lg 1 alusel läbi vaatamata, sest maakohus võttis määruskaebuse ekslikult menetlusse, kuigi puudutatud isikul I ei ole õigust esitada maakohtu määruse peale määruskaebust.
12.Kolleegium selgitab, et ringkonnakohus kontrollib TsMS § 664 lg-te 1 ja 2 järgi menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud, ning kui ringkonnakohtu arvates on määruskaebus ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata.
13.Praegusel juhul võttis maakohus ekslikult puudutatud isiku I määruskaebuse menetlusse ja edastas selle ringkonnakohtule, kuigi puudutatud isikul I ei olnud TsMS § 660 lg 3 ja § 532 lg 1 järgi õigust esitada maakohtu määruse peale määruskaebust. Kolleegium selgitab, et maakohtu menetlust lõpetava määruse peale hagita menetluses võib TsMS § 660 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti, ning hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Praegusel juhul ei ole maakohtu määrusega puudutatud isiku I õigusi kitsendatud. Lisaks tuleneb TsMS § 532 lg-st 1, et eestkostja määramise või avalduse rahuldamata jätmise, samuti eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete ringi muutmise ning eestkoste lõpetamisest keeldumise, eestkostja vabastamise, uue eestkostja määramise ja eestkoste kulude määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu, samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, otseliinis sugulane, isiku enda nimetatud lähedane isik (usaldusisik) või isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Tsiviilkohtumenetluses ei ole sätestatud, et menetlusosaline saab esitada määruskaebuse määruse peale, milliga kohus lõpetab omal algatusel alustatud menetluse. Seejuures on ka Riigikohus leidnud, et menetlusosalisel ei ole seadusest tulenevalt kohtu omal algatusel alustatud hagita menetluses asja menetlust lõpetava määruse vaidlustamise õigust (vt Riigikohtu 29. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 218-19295, p 17).
14.Kuigi praegusel juhul esitas puudutatud isik I kohtule avalduse puudutatud isiku II üle eestkoste seadmiseks ja talle eestkostja määramiseks, ei saanud maakohus PKS § 203 lg 1 järgi pidada teda kohtumenetluses avaldajaks. Kolleegium selgitab, et puudutatud isikul I oli küll sugulasena PKS § 171 lg 2 järgi koosmõjus PKS §-ga 202 kohustus teatada kohalikule omavalitsusele või kohtule sellest, kui tema vanavanem vajas piiratud teovõime tõttu abi, kuid PKS § 203 lg 1 järgi ei saanud kohus käsitada väidetavalt eestkostet vajava isiku lapselast avaldajana. PKS § 203 lg 1 järgi määrab kohus abivajavale isikule eestkostja isiku enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või vallavõi linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel. Seega ei saa kohus algatada isikule eestkostja määramise menetlust lapselapse avalduse alusel ning peab piisava kahtluse korral algatama sellise menetluse omal algatusel. Kuna eestkostja määramine on vajalik piiratud
2-20-16223 teovõimega isiku huvides, on seadusandja piiranud nende isikute ringi, kes saavad selles kohtumenetluses avaldajana tema huvides tegutseda ning jätnud muudel juhtudel selle isiku õiguste ja huvide kaitse kohtu ning kohaliku omavalitsuse hooleks. Seejuures on piiratud teovõimega isiku huvide kaitseks PKS § 203 lg 1 järgi avalduse esitamise õigus perekonnaseaduses sätestatud korras tuvastatud esimese astme otsejoones sugulastel PKS § 80 lg-te 1 ja 4 tähenduses, s.o isiku vanematel ja täisealistel lastel, ning selline õigus ei lähe avalduse esitamiseks õigustatud isiku surma korral üle kaugema astme sugulastele. Kolleegium selgitab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 2 järgi saab õigusjärgluse aluseks olla tehing või seadus. Praegusel juhul ei ole puudutatud isik I esile toonud, et tema vanem oleks volitanud teda avaldust esitama, st ei esine tehingulist õigusjärglust. Samuti ei tulene seadusest see, et kohtule avalduse esitamise õigus läheks isiku surma korral sarnaselt pärandile kaugema astme sugulastele üle. Seega ei saanud maakohus pidada puudutatud isikut I praeguses kohtuasjas avaldajaks ning pidi piisava kahtluse korral alustama eestkostemenetluse omal algatusel. Kohtu omal algatusel alustatud menetluses määrab kohus ise menetluse eseme ja käigu ning otsustab menetluse lõpetamise üle menetlusosalistest sõltumatult, st menetlusosaliste võimalused menetluseset käsutada on välistatud või oluliselt piiratud ning kellelgi ei ole õigust nõuda, et kohus menetleks asja edasi ja teeks asjas sisulise lahendi (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, 2017. § 4 kommentaar 3.1.1 ja 3.1.5 ning § 476 kommentaar, p 3.3.3.c).
15.Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse läbi vaatamata ega võta seisukohta määruskaebuse väidete kohta.
16.Kolleegium jätab määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste enda kanda.