4.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.16.06.2020 esitas kostja Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale avalduse hageja vastu 4963,88 euro nõudes tulenevalt väidetavalt hageja poolt 30.12.2019 kostjale esitatud võlatunnistusest. Ühtegi tõendit avaldusele lisatud ei olnud. 19.06.2020 tegi Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond makseettepaneku maksekäsuasjas nr xxxx, millega tegi hagejale ettepaneku tasuda kostjale makseettepanekus nimetatud võlg koos menetluskuludega. Makseettepaneku sai hageja kätte 08.07.2020 ning vastavalt makseettepanekule oli hagejal õigus esitada vastuväited 15 päeva jooksul makseettepaneku kättesaamisest.
2.Hageja sai makseettepanekus märgitud nõudest ning enda poolt väidetavalt allkirjastatud võlatunnistusest teada alles makseettepanekut lugedes. Hagejale ei olnud kostja isik teada, kuivõrd hageja ei ole kunagi ühtegi laenu-, krediidi- või mistahes muud lepingut kostjaga sõlminud ega võlatunnistust allkirjastanud. Hageja ei ole esitanud kostjale tahteavaldust laenu saamiseks ega mistahes lepingu sõlmimiseks. Hageja ei ole kostjaga kordagi kontakteerunud, ühegi esindajaga kordagi kohtunud ega võlatunnistuse allkirjastamiseks soovi avaldanud. Samuti ei ole hageja kostjalt mistahes rahalisi või esemelisi vahendeid ega krediiti saanud. Ka ei ole hagejani jõudnud kostjalt kohtueelselt ühtegi nõuet, meeldetuletust või mistahes hoiatust võlgnevuse tasumiseks. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusel märgitud e-posti aadress xxxx ei kuulu hagejale.
3.Hageja tegi politseile makseettepaneku saamise järgselt 15.07.2020 avalduse süüteomenetluse algatamiseks, kuivõrd tal tekkis põhjendatud kahtlus, et keegi on tema isikuandmeid kasutades sõlminud laenulepingu ja võtnud temale tema teadmata kohustusi. Hageja uskus, et kui ta esitab kriminaalasja algatamise avalduse, ei mõista kohus tema käest välja makseettepanekus märgitud nõudeid ning edasi toimetab asjaga uurimisasutus. Hageja jõudis antud uskumuseni, kuna tal puuduvad piisavad õigusteadmised ja ta pidas äärmiselt ebaõiglaseks, et teda kohustatakse tasuma kolmanda isiku võetud kohustusi.
4.29.07.2020 tegi Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond tsiviilasjas xxxx maksekäsu, millega mõistis hagejalt välja summa kokku 5412,54 eurot. 19.08.2020 alustas Tallinna kohtutäitur M. K. hageja suhtes täitemenetlust maksekäsu täitmiseks, täiteasi nr xxxx. Hageja saatis kohtutäiturile 04.09.2020 e-kirja, millega teatas, et võlgnevus ei ole tema põhjustatud, asjas käib kriminaaluurimine ning palus mitte arestida tema vara. 07.09.2020 saatis kohtutäituri esindaja hagejale kirja, kus selgitas, et kriminaalasi ei ole piisav alus täitemenetluse mitteläbiviimiseks ja täitur peab kasutusele võtma kõik abinõud võlgnevuse kättesaamiseks.
5.09.02.2021 väljastas Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalasja nr xxxx raames tõendi, kinnitamaks muu hulgas järgmist: „Teavitan, et kriminaalasja nr xxxx menetlust on alustatud 24.07.2020a KarS §213 lg 1 tunnustel selle kohta, et ajavahemikul 2016 kuni
2018a K. K., kasutades A. A.i identiteeti, vormistas A. A.i nimele erinevaid krediidilepinguid erinevates ettevõtetes.“.
6.Hageja esitab hagi täitemenetluse nr xxxx lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et nimetatud täitemenetlus on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Alternatiivselt palub hageja tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhjusel, et hagejal on tekkinud kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel samas summas ning hagejal on õigus tasaarvestada see nõue kostja nõudega. Tulenevalt kostja poolt krediidiasutustele kehtestatud nõuete ilmselgest rikkumisest on tekkinud või tekib hagejale kahju summas, mis hagejalt kostja kasuks täitemenetluse raames sisse nõutakse. Hageja möönab, et ta oleks pidanud seadusega ettenähtud ajal esitama maksekäsu kiirmenetluses makseettepanekule oma vastuväited, kuid tunnistab, et ebapiisavate õigusteadmiste tõttu ta uskus, et piisab kriminaalasja algatamise avaldusest. Seejuures ei olnud hagejal maksekäsu vaidlustamise perioodil ka ühtegi tõendit, millega tõendada, et kolmas isik (K. K.) on tema identiteeti kasutades sõlminud kostjaga käesoleva vaidluse esemeks oleva võlatunnistuse.
7.Kuigi maksekäsk on kohtulahend TMS § 2 lg 1 punkti 1 mõistes, siis tegelikult ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ kostja nõuet hageja vastu enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist sisuliselt läbi vaadanud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-134-07 punktis 11 leidnud, et sellistel juhtudel tuleks tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Käesoleval juhul on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetlus hageja jaoks ainus võimalus sundtäitmise eeldusi kohtulikult kontrollida. Riigikohus on leidnud, et kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Antud asjas on hageja suhtes toime pandud süütegu, mille tulemusena oleks justkui tekkinud hagejal võlasuhe kostjaga. Hageja on esitanud kõik endale kättesaadavad ja võimalikud tõendid, et tõendada süüteo toimepanemist ja seda, et asja uurimiseks on käimas kriminaalmenetlus. Ka kriminaalmenetluses on tuvastatud, et kolmas isik on hageja nimel, kuid hageja teadmata, teinud tehinguid. Hageja leiab, et käesolevas asjas oleks vastuolus hea usu põhimõttega TMS § 221 lg 2 piirangu kohaldamine.
8.Hageja palub rahuldada hagi ja tunnistada lubamatuks sundtäitmine Tallinna kohtutäitur M. K. menetluses olevas täiteasjas nr xxxx. Kostja vastuväited hagile
9.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja täitedokument põhineb maksekäsu kiirmenetluses tehtud kohtumäärusel tsiviilasjas nr xxxx, mille raames esitas Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond hagejale makseettepaneku. Maksekäsu kiirmenetluses ei ole menetlusosalised kohustatud ühtegi dokumentaalset tõendit oma seisukohtade kinnitamiseks esitama. Makseettepanekus on võlgnikule konkreetselt välja toodud oluline teave, muuhulgas, et võlgnikul on makseettepaneku kättesaamisel võimalus esitada 15 päeva jooksul makseettepaneku kättesaamisest nõude või selle osa vastu vastuväide, kui võlgnik ei loe esitatud nõuet põhjendatuks. Antud juhul on hageja ise möönnud, et ebapiisavate õigusteadmiste tõttu ta vastuväidet makseettepanekule ei esitanud. Järelikult oli hageja vastavast õigusest teadlik, kuid ta jättis oma menetlusliku õiguse kasutamata. Kostja on seisukohal, et hageja väidetavad ebapiisavad õigusteadmised ei ole käesoleval juhul vabandus. Seda eriti olukorras, kus makseettepanekul, mille hageja kätte sai, on kirjas selged juhised, mida hageja peab tegema olukorras, kus ta nõuet ei tunnista. Seega hagejal oleks piisanud formaalselt lugemise oskusest ning sisuliselt õigusalased teadmised ei olnud olukorra vältimiseks
vajalikud. Vastuväite esitamine on tehtud nii lihtsaks, et piisab „linnukese“ märkimisega selleks koostatud blanketil. Sel juhul oleks maksekäsu kiirmenetlus üle läinud kohtumenetluseks. Kui hageja tõepoolest ei saanud aru, kuidas ta käituma peab, oleks ta saanud ka Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnaga telefonitsi või e-kirja teel ühendust võtta, et nõu küsida. Hageja seda ei teinud.
10.Lisaks makseettepaneku vastuväitele oli võimalik kostjal esitada ka TsMS § 4891 lg 1 kohaselt määruskaebus maksekäsu määrusele 15 päeva jooksul selle kättesaamisest. Seega tuleb tõdeda, et hageja ei teinud kõike endast olenevat mittesoovitud tagajärgede vältimiseks. Jääb arusaamatuks, mille pinnalt hageja arvas, et piisab kriminaalasja algatamise avaldusest, ning see ei oma ka asjas tähtsust. Hagejal oli mitu tähtaega koos selgete juhistega, kuidas tema vastu suunatud nõuet vaidlustada ja sundtäitmist vältida. Eeltoodust nähtub, et sundtäitmist ei saa pidada hageja suhtes äärmisel ebaõiglaseks.
11.Hageja on vastuväitena täitedokumendist tulenevale nõudele märkinud, et tema ei ole kostjaga nõude aluseks olevaid laenulepinguid sõlminud. Mistahes tõendeid, mis sellist väidet kinnitaksid, ei ole hageja oma hagis esitanud. Kõnealused laenulepingud on sõlmitud vaieldamatult hageja isikutuvastusvahendeid kasutades. Hageja väide, et tema ei ole laenulepinguid sõlminud, on seega paljasõnaline.
12.Isegi hüpoteetilises olukorras, kus hageja väited kolmanda isiku poolt tema isikutuvastusvahendite kasutamise kohta leiavad kinnitust, on sellistel asjaoludel kostjale põhjustatud kahju eest vastutav hageja. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-13516 leidnud, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. Tsiviilasja 2-16-124450 lahendis on Riigikohus märkinud, et olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (IDkaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). Kostja on seisukohal, et isegi olukorras, kus kolmas isik on vastutav kostjale põhjustatud kahju hüvitamise eest, nagu hageja väidab, ei ole esitatud asjaoludel muutunud hageja vastutus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.
13.TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kostja ei nõustu hageja õigusliku positsiooniga. Kostja on seisukohal, et TMS § 221 lg-st 2 tulenev põhimõte vastuväidete kohta kehtib ka maksekäsu kiirmenetluse puhul, kuivõrd maksekäsu näol on tegemist määruse kujul tsiviilmenetlust lõpetava jõustunud kohtulahendiga TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt. Vastasel juhul ei laieneks TMS § 221 lg-st 2 tulenev kaitse ühelegi hagita menetlusest tulenevale kohtulahendile ning sellisel juhul läheks TMS § 221 lg 2 rakendusala vastuollu Riigikohtu poolt selgitatud sätte eesmärgiga. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-14-7385 lahendis selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.
14.Kostja arvates on hageja hagi diametraalselt vastuolus TMS § 221 lg 2 eesmärgiga. Hagejal oleks kostja hinnangul õigus esitada vastuväiteid ainult asjaolude kohta, mis on tekkinud pärast maksekäsu väljastamist. Hagist arusaadavalt on kõik vastuväited (hageja ei ole kostjaga sõlminud laenulepinguid) seotud lepingueelse situatsiooniga ehk
elusündmustega, mis olid tekkinud juba enne maksekäsu tegemist. Järelikult on tegemist vastuväidetega, mille kasutamine käesoleva tsiviilkohtumenetluse raames on lubamatu. Eeltoodust tulenevalt palub kostja kohtul jätta tähelepanuta kõik vastuväited asjaolude kohta, mis on toimunud enne maksekäsu tegemist. Kostja hinnangul ei olegi hageja esitanud ühtegi vastuväidet, mis talle maksekäsu tegemise hetkel teada ei olnud. Hagiavaldusest ei tulene ühtki asjaolu, mis annaks materiaalõigusliku eelduse ehk seadusest tulenva nõudeõiguse sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda. Kohtuotsuse põhjendused
15.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
16.Asjas puudub vaidlus, et 16.06.2020 esitas kostja Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale avalduse hageja vastu 4963,88 euro nõudes tulenevalt hageja poolt 30.12.2019 kostjale esitatud võlatunnistusest. 19.06.2020 tegi Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond makseettepaneku maksekäsuasjas nr xxxx, millega tegi hagejale ettepaneku tasuda kostjale makseettepanekus nimetatud võlg koos menetluskuludega. Hageja vastuväiteid ei esitanud. 29.07.2020 tegi Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond tsiviilasjas xxxx maksekäsu, millega mõistis hagejalt välja summa kokku 5412,54 eurot. 19.08.2020 alustas Tallinna kohtutäitur M. K. hageja suhtes täitemenetlust maksekäsu täitmiseks täiteasjas nr xxxx.
17.Hageja palub tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr xxxx lubamatuks, kuna hageja ei ole maksekäsu aluseks olevat võlatunnistust allkirjastanud, hageja jättis makseettepanekule tähtaegselt vastamata väheste õigusteadmiste tõttu ning täitemenetluse läbiviimine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja vaidleb esitatud hagile vastu ning leiab, et kostjal esineb alus nõuda sundtäitmist, kuna antud juhul on 29.07.2020 maksekäsu näol tegemist jõustunud kohtulahendiga.
18.Kohus leiab, et hageja nõude alus saab olla täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1, mille kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt on TMS § 221 lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
19.Kohus märgib, et antud juhul on täiteasjas nr xxxx täitedokument Pärnu Maakohtu 29.07.2020 määrus (dtl 10-12), seega kohtulahend TMS § 221 mõttes. Hageja on toonud kohtu ette väited, et hageja ei ole kostja kasuks ühtegi võlatunnistust allkirjastanud ning laenu on võetud hageja andmeid ja dokumente hageja teadmata ära kasutades. Kohus märgib, et nimetatud asjaolud esinesid enne Pärnu Maakohtu 29.07.2020 määruse tegemist ning hageja on ise kinnitanud, et sai nendest teadlikuks 08.07.2020, kui hagejale toimetati kätte makseettepanek. Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja esitanud kohtule asjaolud, mis esinesid enne sundtäitmise aluseks oleva kohtulahendi tegemist, mitte ei tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, seega ei ole kohtul alust nendest tulenevalt sundtäitmist lubamatuks tunnistada.
20.Hageja on asunud seisukohale, et maksekäsu kiirmenetluses tehtud lahendi korral ei peaks TMS § 221 lg 2 kohalduma, kuid kohtu hinnangul ei ole hageja seisukoht põhjendatud. Kohus nõustub kostjaga, et TMS § 221 lg-st 2 tulenev põhimõte
vastuväidete kohta kehtib ka maksekäsu kiirmenetluse puhul, kuivõrd maksekäsu määruse näol on tegemist tsiviilmenetlust lõpetava jõustunud kohtulahendiga TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt. Vastasel juhul ei laieneks TMS § 221 lg-st 2 tulenev kaitse ühelegi hagita menetlusest tulenevale kohtulahendile ning sellisel juhul läheks TMS § 221 lg 2 rakendusala vastuollu Riigikohtu poolt selgitatud sätte eesmärgiga. Riigikohus on lahendis nr 2-14-7385 p-s 15.1 selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Samuti võtab kohus arvesse, et alates 2011. aastast kehtib TMS § 211 lg 11, mille kohaselt saab muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Seega on seadusandja teadlikult näinud laiendatud vaidlustamisvõimaluse ette üksnes muudel juhtudel kui kohtulahendite, sealhulgas maksekäsukiirmenetluses tehtud määruste, sundtäitmist vaidlustades.
21.Kohus leiab, et nimetatud seisukoht on põhjendatud ka tulenevalt asjaolust, et maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule korduvalt ja üheselt mõistetavalt tagatud võimalused esitada vastuväiteid ning lahendit edasi kaevata. Nimelt on hagejale kätte toimetatud makseettepanekus (dtl 7-9) sektsioonis „Oluline teave võlgnikule“ eraldi välja toodud, et võlgnikul on võimalus esitada 15 päeva jooksul (välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul) makseettepaneku kättesaamisest nõude või selle osa vastu vastuväide, kui võlgnik ei loe esitatud nõuet põhjendatuks. Samuti on detailselt välja toodud vastuväite esitamise võimalused ja kord. Kohus on seisukohal, et nimetatud instruktsioonide mõistmiseks ei ole tarvilik juriidiline haridus, vaid piisab mõistliku isiku arusaamisest, et võlgnevusega mitte nõustumise korral tuleb see 15 päeva jooksul vaidlustada. Kohus märgib, et isegi, kui hageja arvas pärast makseettepaneku kättesaamist ekslikult, et piisab üksnes politseisse avalduse tegemisest, on hagejale hiljem kätte toimetatud ka 29.07.2020 maksekäsu kohtumäärus (dtl 10-12), millest ilmneb, et hagejat on kohustatud kostjale võlgnevuse tasumiseks. Võttes arvesse, et hageja on ise kinnitanud, et tegi politseisse avalduse 15.07.2020, kuid maksekäsu kohtumäärus tehti hiljem, s.o 29.07.2020, pidi hageja hiljemalt 29.07.2020 kohtumäärust kätte saades mõistma, et üksnes politseisse avalduse tegemisest maksekäsu menetluse vaidlustamisek s ei piisa. Samuti on 29.07.2020 maksekäsu kohtumääruses üheselt mõistevalt välja toodud, et võlgnik võib esitada maksekäsule määruskaebuse 15 päeva (välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva) jooksul alates maksekäsu kättesaamisest. Kui maksekäsk toimetatakse kätte avalikult, võib määruskaebuse esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui võlgnik sai maksekäsust või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kohtu hinnangul ei ole ka nimetatud selgituse mõistmiseks tarvilik juriidiline haridus, võttes arvesse, et maksekäsus on eraldi välja toodud juhised, millistel tingimustel ja viisil tuleb määruskaebus esitada. Samuti on maksekäsus ära toodud kõik Pärnu maakohtu kontaktandmed, mille kaudu hagejal oleks soovi korral olnud võimalik kohtust täiendavaid selgitusi või täpsustusi küsida, kui hagejale jäi ebaselgeks, kas maksekäsus tehtud määruse edasikaebamine on võimalik või milliseid tagajärgi selle vaidlustamata jätmine võib kaasa tuua.
22.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hagejale oli maksekäsu kiirmenetluses igakülgselt tagatud võimalused esitada vastuväiteid või tehtud lahendit vaidlustada, kuid hageja neid ei kasutanud. Seega on 29.07.2020 maksekäsu kohtumääruse näol tegemist jõustunud kohtulahendiga ning hagejal puudub TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt võimalus seda vaidlustada seoses asjaoludega, mis olid hagejale teada enne kõnealuse kohtumääruse jõustumist. Kohus leiab, et tegemist ei ole ka hea usu põhimõtte vastase olukorraga, kuna hagejale oli igakülgselt tagatud võimalus kõnealuse kohtulahendi jõustumise vältimiseks. Täiendavalt märgib kohus, et maksekäsus piisab vastuväite tegemiseks üksnes vastavast avaldusest ilma, et võlgnik peaks ühtegi põhjendust või tõendit esitama. Seega ei ole asjakohane hageja väide, et hagejale ei olnud kõik tema andmete kuritarvitamisega seotud asjaolud teada. Seoses hageja väidetega, et hageja ei ole kostjaga kunagi ühtegi laenulepingut sõlminud ega kostja nimele võlatunnistust allkirjastanud, märgib kohus, et juhul, kui leiab tuvastamist, et hageja isikuandmeid on ära kasutanud kolmas isik, on hagejal võimalik kahjunõudega pöörduda vastava isiku poole.
23.Alternatiivselt palub hageja tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhjusel, et hagejal on tekkinud kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel samas summas ning hagejal on õigus tasaarvestada see nõue kostja nõudega. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui isik on rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Hageja hinnangul on kostja rikkunud krediidiasutustele (krediidiasutuste seaduse ja krediidiandjate ja -vahendajate seadusega) kehtestatud nõudeid. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid, millest ilmneks, et kostja on rikkunud krediidiasutustele kehtestatud nõudeid. Nähtuvalt esitatud asjaoludest on kostjaga kokkuleppe sõlminud isik kasutanud selleks hageja ID-kaarti ja selle koode. Riigikohus on lahendis nr 2-16-124450 p-s 22 asunud seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kohus leiab eelviidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt, et kostjal oli alus eeldada, et vastavad tahteavaldused on teinud hageja ning kostjal puudus täiendav kohustus nimetatud asjaolude üle kontrollimiseks. Seega puudub kohtul alus asuda seisukohale, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldused oleksid täidetud ning ka hageja alternatiivne nõue on põhjendamatu.
24.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue tuleb kooskõlas TMS § 221 lõigetega 1 ja 2 rahuldamata jätta, kuna vastavate sätete kohaldamise eeldused ei ole täidetud.
25.Kohus on käesolevas asjas 03.09.2021 määrusega kohaldanud hagi tagamist. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Võttes arvesse, et kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb kooskõlas TSMS § 386 lõikega 4 tühistada 03.09.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega kohus peatas täitemenetluse täiteasjas nr xxxx kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
26.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg 1, 5 alusel on hagihind 6000 eurot.
Menetluskulud
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
28.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.