Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Määruse tegemise aeg ja koht
30. detsember 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-12711
Tsiviilasi
A.Z. kaebus kohtutäitur Tatjana Afanasieva otsuse peale täiteasjas nr 197/2021/1122
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 24. septembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E.Z. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja: E.Z. (lapse ema), ik XXXXXXXXXX, lepinguline esindaja Ljudmila Tšeussova Avaldaja: A.Z. (lapse isa), ik XXXXXXXXXX, lepinguline esindaja advokaat Aleksei Forstiman Kohtutäitur Tatjana Afanasieva
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 24. septembri 2021. a määrus muutmata, kuid täiendada maakohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD
1.A.Z. (avaldaja, lapse isa) esitas 12. augustil 2021 Viru Maakohtule kaebuse kohtutäitur Tatjana Afanasieva 2. augusti 2021. a otsuse tühistamiseks täiteasjas nr 197/2021/1122.
Kaebuse kohaselt oli täitmisel Viru Maakohtu 1. veebruari 2021. a kohtumäärus nr 2-20-8898, millega määrati esialgse õiguskaitse korras kindlaks A.Z. ning lapse A.A.a suhtlemise kord. E.Z. (lapse ema) esitas kohtutäiturile kaebuse, milles ei nõustunud täitemenetluse algatamisega, kuna lapse viibimiskohaks on Venemaa ning lapse ema ei takista lapse ja isa suhtlemist. Kohtutäitur rahuldas 2. augusti 2021. a otsusega täiteasjas nr 197/2021/1122 lapse ema kaebuse ja lõpetas täitemenetluse. Kuna laps viibib Venemaal ja Eesti kohtutäituril puudub võimalus tuvastada, kas isa ei saa suhelda lapsega lapse ema tegevuse tõttu või mingil muul põhjusel, luges kohtutäitur täitemenetluse nr 197/2021/1122 läbiviimise võimatuks. Kohtulahendi täitmise üle vaidlemiseks saab esitada tuvastushagi kohtule.
2.Avaldaja leidis, et kohtutäituri otsus on alusetu. Täitedokumendi resolutsioonist nähtuvad selle täitmise üldised parameetrid. Väljendi „harilik elukoht“ kasutamine ei muuda täitedokumendi täitmist võimatuks ega resolutsiooni ebaselgeks, selle täpsustamine ei ole vajalik. Esialgse õiguskaitse korras tehtud määruse eesmärgiks on tagada, et vanem ei kaotaks enne avalduse sisulist lahendamist lapsega kontakti. Täitemenetluses tuleb kontrollida, kas laps viibib täitedokumendis määratud ajal sissenõudja juures ning kas lapsega kooselav vanem takistab kohtulahendi täitmist. Pärast täitedokumendi jõustumist lahkus laps emaga Eestist ning isaga suhtlemiseks määratud ajal viibib laps välismaal, kuid lapse harilik elukoht on endiselt Eestis. Seetõttu on ebaõige kohtutäituri viide tuvastushagi kohtusse esitamise kohta. Laps on sündimisest saadik elanud Narvas. Isa ei ole andnud nõusolekut lapse viimiseks Venemaale, vaid on esitanud taotluse lapse tagastamiseks Eestisse.
3.Kohtutäitur kohtule kirjalikult ei vastanud. Kohtuistungil jäi kohtutäitur kaebuse lahendamisel tehtud otsuses toodud seisukohtade juurde.
4.Lapse ema avaldas kohtuistungil, et lapse ema ei takista isa ja lapse suhtlemist. Isa võib tulla määruses märgitud aegadel lapsega kohtuma Venemaale, lapse elukoht seal on isale teada. Ema ei vastanud küsimusele, kas lapse kolimine Venemaale oli vanemate ühine otsus või kas selleks oli isa nõusolek, öeldes vaid, et vaidlus hooldusõiguse üle on pooleli.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Viru Maakohus rahuldas 24. septembri 2021. a määrusega A.Z. kaebuse ning tühistas kohtutäitur Tatjana Afanasieva 2. augusti 2021. a otsuse täiteasjas nr 197/2021/1122, millega rahuldati E.Z. kaebus ja otsustati lõpetada täitemenetlus. Maakohus jättis menetluskulud E.Z. kanda ja mõistis E.Z.lt A.Z. kasuks välja õigusabikulud summas 513 eurot 60 senti ja riigilõivu 10 eurot. E.Z. peab tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 523 eurot 60 senti viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Põhikohtuasjas on E.Z. esitanud avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks Viru Maakohtule. Kohtualluvuse aktsepteerimisest mõlema vanema poolt tuleneb, et lapse elukoht põhimenetluse alguses on olnud Narvas. Hooldusõiguses ei ole seni muudatusi tehtud, vanemate vaidlus hooldusõiguse üle on pooleli. Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 kohaselt hõlmab hooldusõigus isiku- ja varahooldust. PKS § 124 lg 1 järgi on isikuhoolduse üheks osaks lapse viibimiskoha määramine. Tulenevalt PKS § 143 lg-st 1 on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga. PKS § 145 lg 1 näeb ette, et lapsega seotud asju otsustavad vanemad ühiselt ka lahus elades. Tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) § 15 lg 1 kohaselt on juhul, kui vanemad elavad lahus, alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab. Kui aga teine vanem hoiab last enda juures seaduse või kokkuleppe vastaselt, ei muutu selle vanema elukoht lapse elukohaks (Tsiviilseadustiku üldosa seadustik. Kommenteeritud väljaanne, lk 67).
Lapse elukoha määrab hetkel kehtiv õigus. Vaidlust ei ole selle üle, et laps asub hetkel Venemaal, ega ka selle üle, et lapse isa ei ole oma nõusolekut lapse Venemaale viimiseks ega tema elukoha muutmiseks andnud. Viimane koht, kus laps vanemate ühise tahte kohaselt elas, oli Narva. Elukoha muutmiseks vanematel kokkulepe puudub, millest võib järeldada, et lapse elukoht ei ole muutunud. Kuni vanemate vahel ei ole kokkulepet lapse elukoha muutmiseks ega ole kohus andnud lapse elukoha määramist ema otsustada, on lapse elukoht järelikult jätkuvalt Eestis. Maakohus nõustus avaldaja seisukohaga, et elukoht ei pea olema kohtulahendis aadressi täpsusega kirjas, sest elukoht võib vanemate kokkuleppel muutuda ja liigne detailsus võiks takistada lahendi täitmist. Reeglina teavad mõlemad vanemad, kus laps elab ja vajadusel toimub lahendi sundkorras täitmine selle teadmise alusel. See, et lapse elukoht saab muutuda ainult vanemate ühise otsuse tulemusena, peab tagama selle, et teine vanem saab oma kohtumisi lapsega korraldada. Täitedokumendi selgitamiseks tuvastushagi esitamine TsMS § 368 lg 2 alusel ei ole seega vajalik. Täitemenetluse käigus on kohtutäituril võimalik rahvastikuregistri ja menetlusosaliste ütluste alusel tuvastada, kus lapse vanemad Narvas elavad või on viimati elanud. Alaealine laps elab reeglina koos vähemalt ühe vanemaga, mistõttu peab lapse ja isa kohtumine algama ja lõppema ühel neist aadressidest. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane kohtutäituri väide, et ta ei saa täita täitedokumenti Venemaal. Lapse elukoht ei ole vanemate kokkuleppel muutunud, seega on elukohaks jätkuvalt Eesti ja täitedokumenti saab täita Eestis. TMS § 179 lg 2 kohaselt võib kohtutäitur sundtäitmist takistavale vanemale TMS § 183 alusel määrata sunniraha. Kohtupraktikas on lapse viibimist välisriigis reisil ilma teise vanema nõusolekuta peetud selliseks lapsega suhtlemise korra rikkumiseks, mida kohtutäitur saab tuvastada ja mis annab aluse sunniraha määramiseks (RKTKm, 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 69). Lapse ema on kinnitanud, et laps ei viibi oma harilikus elukohas ema tegevuse tulemusena. Lapse ema ei ole esitanud tõendeid, et tal oleks olnud lapse isa nõusolek lapse elukoha muutmiseks Venemaale. Lapse ema on seega möönnud, et tema tegevuse tõttu ei viibi laps oma harilikus elukohas, mis raskendab täitedokumendi täitmist.
6.Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse määruse täitmine on hetkel ainus võimalus isa ja lapse suhtlemise tagamiseks ja nendevahelise kontakti säilitamiseks. Täitedokumendiks oleva kohtumääruse täitmisest keeldumine oleks antud juhul avaldaja suhtes õiguskaitsest keeldumine. Täitedokumendist nähtuvalt on lapsega suhtlemise kord esialgse õiguskaitsena kehtestatud lapse ema ettepanekul. Ema on seega omal algatusel võtnud endale kohustuse mitte takistada isa ja lapse suhtlemist. Lapse viimist teise riiki ilma isa nõusolekuta ei saa sellises olukorras pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks käitumiseks, mis vajaks õiguskaitset.
7.Kuna maakohus rahuldas lapse isa kaebuse ja nii kohtu- kui ka täitemenetluse on põhjustanud lapse ema, on kohtu hinnangul käesolevas asjas õige ja õiglane jätta menetluskulud lapse ema kanda. Lapse isa menetluskuludeks on riigilõiv summas 10 eurot ja õigusabikulud summas 513,60 eurot (koos käibemaksuga). Lapse emal tuleb lapse isale hüvitada menetluskulud summas 523,60 eurot, sh riigilõiv 10 eurot ja õigusabikulud 513,60 eurot (koos käibemaksuga). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb lapse emal tasuda lapse isale viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Arvestades, et maakohus jättis menetluskulud lapse ema kanda, ei analüüsinud maakohus lapse ema esitatud menetluskulude nimekirja ja lapse isa vastuväidet sellele.
Kuna lapse ema menetluskulud jäävad tema enda kanda, tuleb lapse ema taotlus mõista tema õigusabikulud välja kohtutäiturilt, jätta rahuldamata. Samal põhjusel tuleb jätta rahuldamata lapse isa taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kohtutäiturilt.
MÄÄRUSKAEBUS
8.Lapse ema esitas 4. oktoobril 2021 määruskaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
24.septembri 2021. a määrus ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Lapse ema palub jätta esimeses ja teises astmes kantud menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus on alusetult nõustunud avaldaja seisukohaga, et elukoht ei pea olema kohtulahendis aadressi täpsusega kirjas, sest elukoht võib vanemate kokkuleppel muutuda ja liigne detailsus võiks takistada lahendi täitmist.. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, millest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit. Riigikohus on mitmes oma lahendis leidnud, et kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Esialgse õiguskaitse määruses ei ole arusaadav mõiste „lapse harilik elukoht“. Lapse elukoht ei olnud kusagil fikseeritud või kindlaksmääratud. Lapse ema arvates saab lapse harilikuks elukohaks lugeda iga elukoha ning ei oma tähtsust, kas selline elukoht on Eesti Vabariigis või välismaal. Ekslik on kohtu järeldus, et lapse elukohta saab muuta ainult teise vanema nõusolekul. Vanema nõusolek on vajalik ainult uue elukoha registreerimiseks ametlikus registris, aga mitte teisele aadressile kolimiseks. Asjakohane ei ole kohtu viide TsÜS § 15 lg-le 1. Kuna vanemate vahel ei ole kokkulepet lapse elukoha osas, siis ei olnud lapse elukoha muutmine seaduse või kokkuleppe vastane. Kohtutäituril ei olnud õigust hinnata, kas võlgnik täidab oma kohustusi korrektselt või mitte. Maakohus on ignoreerinud lapse ema väidet selle kohta, et ta ei takista lapse isal lapsega suhtlemist ning võimaldab suhtlemist esialgse õiguskaitse määruses sätestatud viisil. Laps on juba registreeritud Vene Föderatsioonis ning lapse isa võib kasutada oma õigust lapsega suhelda kohtu määratud viisil. Lahendist ei nähtu, kas maakohus arvestas avaldaja poolt vahetult enne kohtuistungit esitatud dokumentidega. Maakohus eksis ka menetluskulude jaotamise osas. Ei ole õige kohtu järeldus, et täitemenetlus ja kohtumenetlus on tingitud võlgniku tegevusest. Lapse ema ei ole teinud takistusi lapsega suhtlemiseks ning lapse isa on algusest peale teadlik lapse uue elukoha aadressist. Maakohus kohaldas seega valesti TsÕS § 15 ning rikkus TsMS § 436 lg-id 1, 2 ja 3 ning TsMS § 232 lg 1.
9.Kohtutäitur Tatjana Afanasieva esitas määruskaebuse osas seisukoha, milles palub määruskaebuse rahuldada. Kohtutäitur jääb enda varem esitatud seisukoha juurde.
10.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja lapse ema määruskaebusega seotud menetluskulud lapse ema kanda. Lapse harilik elukoht on Narvas. Lapse ema hoiab last praegu avaldaja nõusolekuta Vene Föderatsioonis. Avaldaja on esitanud avalduse lapse Eestisse tagastamiseks rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni alusel, mida menetletakse Vene Föderatsioonis. Avaldaja leiab, et käesoleva asja täitedokumendi sõnastuse alusel on selle täitmine võimalik. Kohtutäituril on võimalik rahvastikuregistri ja menetlusosaliste ütluste alusel tuvastada, kus lapse vanemad Narvas elavad või on viimati elanud. Avaldajal on PKS § 124 lg 1 järgi ühisest hooldusõigusest tulenev õigus lapse viibimiskohta määrata ning lapse ema tegevus, mille tagajärjel laps ei viibi täitedokumendis nimetatud
viibimiskohas, on seaduse ja Viru Maakohtu 1. veebruari 2021. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-8898 rikkumine. Otsitud on lapse ema etteheide avaldaja poolt maakohtule 17. septembril 2021 esitatud tõendite osas. Maakohus otsustas kohtuistungil jätta viidatud tõendid vastu võtmata. Kuna lapse ema on rikkunud täitedokumendist tulenevat kohustust, ei ole avaldaja hinnangul põhjendatud lapse ema vastuväide maakohtu määratud menetluskulude jaotusele.
11.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus jõudis õigele lõppjäreldusele, kuid ringkonnakohus täiendab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel kohtumääruse põhjendusi kohtutäituri selgitamiskohustuse osas. Muus osas on ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda osas, milles kohus leidis, et lapse ja vanemate elukoht, sealhulgas aadress, kus isa saab suhtluskorra täitmiseks lapse võtta ja tagasi tuua, asub Eestis, Narva linnas. Ringkonnakohus leiab, et 1. veebruaril 2021 tsiviilasjas nr 2-20-8898 tehtud esialgse õiguskaitse määruse täitmist saab isa nõuda Narva kohtutäiturilt.
13.Õige on ka maakohtu seisukoht, et täitmisele esitatud kohtulahendi resolutsioonis ei pea lapse elu- ega viibimiskoht olema ilmtingimata kirjas aadressi täpsusega. Riigikohus on kohtulahendi resolutsiooni sundtäidetavuse osas leidnud, et lahendi detailsus peab jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid (vt nt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16; 13. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p 14). Riigikohus on ka märkinud, et ebaõige on kohtutäituri seisukoht, et Riigikohtu praktikast tuleneb keeld algatada täitemenetlus kohtulahendi puhul, mille resolutsioonis ei ole märgitud isiku isikukoodi. TsMS § 442 lg 2 p 6 ja § 463 lg 2 kohaselt märgitakse menetlusosaliste nimed ja isikukoodid määruse sissejuhatuses. Seega ei ole seaduses sätestatud kohustust märkida menetlusosaliste isikukoodid lisaks lahendi sissejuhatusele (lahendi päisele) ka lahendi resolutsioonis (Riigikohtu 16. juuni 2020.a määrus tsiviilasjas nr 2-08-1069, p 11.1).
14.Asja materjalidest nähtub, et avaldaja esitas kohtutäiturile täitmiseks Viru Maakohtu
1.veebruari 2021. a kohtumääruse nr 2-20-8898, millega määrati esialgse õiguskaitse korras kindlaks A.Z. ning lapse A.A. suhtlemise kord. Nimetatud määruse sissejuhatavas osas, samuti resolutsioonis puudusid menetlusosaliste aadressid. TsMS § 465 lg 4 esimese lause kohaselt märgitakse menetlusosaliste isiku- või registrikoodid ja aadressid määruses üksnes juhul, kui see on eeldatavasti vajalik määruse täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et esialgse õiguskaitse määruses, millega reguleeritakse vanema ja lapse suhtlemisekord, on aadresside märkimine vajalik ja maakohus on ekslikult jätnud 1. veebruaril 2021 tsiviilasjas nr 2-20-8898 tehtud suhtluskorra määruse sissejuhatavas osas märkimata menetlusosaliste aadressid.
15.Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus sundtäitmiseks esitatud määruse sissejuhatavas osas olid ilmse ebatäpsusena jäänud aadressid märkimata, lõpetas kohtutäitur ennatlikult menetluse. Enne menetluse lõpetamist pidi kohtutäitur TsMS § 8 lg 1 alusel selgitama sissenõudjale (avaldajale) võimalust kohtumääruses ebatäpsused parandada. Tegemist ei ole vaieldava ega ebaselge asjaoluga, kuna Viru maakohtule esitati taotlus, milles märgiti lapse ja ema elukohaks XXXXXXXXX linn. Seega saab lapse isa Viru Maakohtult taotleda TsMS § 447 lg 2 alusel vigade parandamist, mis seisneb käesolevas asjas kohtulahendi sissejuhatavasse ossa aadresside, sh lapse ja ema aadressiks XXXXXXXXX linn märkimises. Tegemist on analoogse olukorraga, kus maakohus jätab märkimata isikukoodi või osa isiku nimest. Riigikohus on leidnud, et lahendis menetlusosalise isikukoodi puudumine on ilmne ebatäpsus, mis ei mõjuta lahendi sisu, ning kohus saab TsMS § 447 lg 2 alusel lahendit menetlusosalise isikukoodiga täiendada (Riigikohtu 16. juuni 2020.a määrus tsiviilasjas nr 2-08-1069, p 11.4). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse määruse täitmine on hetkel ainus võimalus isa ja lapse suhtlemise tagamiseks ja nendevahelise kontakti säilitamiseks. Täitedokumendiks oleva kohtumääruse täitmisest keeldumine oleks antud juhul avaldaja suhtes õiguskaitsest keeldumine. Täitedokumendist nähtuvalt on lapsega suhtlemise kord esialgse õiguskaitsena kehtestatud lapse ema ettepanekul. Ema on seega omal algatusel võtnud endale kohustuse mitte takistada isa ja lapse suhtlemist. Lapse viimist teise riiki ilma isa nõusolekuta ei saa sellises olukorras pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks käitumiseks, mis vajaks õiguskaitset. Asjakohatud on lapse ema väited, et lapse aadress ja asukoha riik ei oma tähtsust ning sundtäitmiseks puudub alus, kuna ta ei tee takistusi isa ja lapse suhtlemisel. Ringkonnakohus leiab, et lapse ema lahkumine lapsega isa teadmata ja nõusolekuta pärast suhtluskorra kindlaksmääramist teise riiki, ei anna alust muuta kohtumääruses tagantjärele menetlusosaliste aadresse. Kuni hooldusõiguse vaidluses lõpplahendi tegemiseni kuulub
1.veebruari 2020 kohtumäärus täitmisele Eestis ja täitmisel saab lähtuda tsiviilasjas nr 2-208898 menetlusosaliste poolt enne määruse tegemist avaldatud elukoha andmetest.
16.Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele, et saab eeldada, et maakohus võttis asja juurde 17. septembril 2021 esitatud dokumendid. Tegemist on avaldaja 12.08.2021 esitatud taotlusega Venemaa keskasutusele Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi kaudu avalduse (taotluse) lapse Eestisse tagastamise saavutamiseks Rahvusvahelise lapseröövi konventsiooni alusel. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud dokumendid ei oma määravat tähtsust kaebuse lahendamisel, mistõttu nende käsitlemata jätmine maakohtu poolt ei olnud oluline menetlusnormi rikkumine.
17.Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda TsMS § 172 lg 1 teise alternatiivi alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.