Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht 23.12.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-16148
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus X kinnisesse asutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.10.2021 määrus esialgse õiguskaitse pikendamiseks ja 21.11.2021 määrus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks
Kaebuse esitaja ja liik
X 01.11.2021 ja 01.12.2021 määruskaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja I Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst Katrin Tammeväli Avaldaja II Tallinna linn (Tallinna SotsiaalTervishoiuameti kaudu) (registrikood 75014965)
ja
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 15.10.2021 määrus esialgse õiguskaitse pikendamiseks muutmata.
2.Jätta Harju Maakohtu 21.11.2021 määrus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks muutmata.
3.X 01.11.2021 ja 01.12.2021 määruskaebused jätta rahuldamata.
4.Määruskaebuste esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
2-21-16148 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldaja I avaldus
1.Avaldaja I esitas 15.10.2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Avalduse kohaselt viibib isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 13.10.2021, kell 10.43 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Psüühikahäire tõttu on isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.
2.Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest selgub, et isik viibib psühhiaatriakliinikus teist korda. Varasemast anamneesist on teada, et ta sündis peres ainsa lapsena, tema ema suri aastal 2009 vähki, isa elab Tallinnas, isiku hooldajaks jäi tema emapoolne vanaema. Puudutatud isik lõpetas 9. klassi, elas 2011. a 3 kuud Šotimaal, kust ta tuli tagasi Eestisse. Järgnevalt pani ta Eestis toime erinevaid õigusvastaseid tegusid: 30.05.2011 lõi naisterahvale jalaga seljapiirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu; 15.05.2011 tekitas koos kaasosalisega meeskodanikule füüsilist valu ja tervisekahjustusi; 22.01.2012 tungis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale meeskodanikule, tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Pärast kuritegude sooritamist ja tagaotsitavaks kuulutamist lahkus ta Eestist, elades Inglismaal ja USA-s, kus sattus vanglasse ja deporteeriti 2017. a Eestisse tagasi, kus viibis arestimajas ja hiljem vanglas. 17.04.-19.09.2017 viibis Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalituses, kus avaldusid psühhootilised sümptomid (mõttekäigu seosetus, ebareaalsed, mh paranoilised mõtted). Isikul diagnoositi F28 (muud mitteorgaanilised psühhoosid). Seejärel viibis Viljandi Haiglas statsionaarsel sundravil ajavahemikul 19.09.201714.05.2018, pärast mida jätkus ambulatoorne sundravi. 12.02.2019 ambulatoorse sundravi visiidile jõudes oli isik ägedalt psühhootiline (avaldas spontaanselt kahjustusluulumõtteid, jälitusluulu ja mõjutuselamusi), mistõttu hospitaliseeriti erakorraliselt SA PERH psühhiaatriakliiniku 3. osakonda, kus viibis ravil 12.02.-26.02.2019. Raviga seisund paranes, jätkas ambulatoorse sundraviga, mis lõppes 2020 suvel. Järgnevalt käis kuni 2020 novembrini perearstikeskuses depoosüstil ja 2020 detsembris psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul, kus jäänud mulje, et patsiendil esinevad meelepetted, avaldab luulumõtteid, soovib lõpetada depoosüstid, puudub haigusteadvus. Alates sellest ajast ongi toetusravi katkestanud ja vastuvõttudel käimise lõpetanud. 2021. a alguses vahetas isik ära enda nime, võttes teise eesnime lisaks ja isa perekonnanime. Vanaema andmetel isik 2021 veebruaris oli läinud reisile Maltale, kus sattus füüsilisse konflikti, murdis ninaluu ja oli lühiajaliselt hospitaliseeritud. Sattus seejärel Itaaliasse, Šveitsi ja Saksamaale, kus oli hospitaliseeritud psühhiaatriahaiglatesse, Saksamaal olevat haiglast ära põgenenud. Korduvalt üritati isikut Eestisse transportida, aga ta keeldus lennukile minemast. Tagasi Eestisse jõudis 2021 augustis. Elas viimased paar kuud koos vanaemaga, kes kutsus kiirabi 13.10.2021, kuna isikul paranoiline luul ägenenud, räägib segast juttu, karjub öösiti, vehib kätega – vanaema oli
2-21-16148 hakanud kartma. Valvetoas mõttekäik segane, raskesti mõistetav, avaldab fragmente paranoilisest luulust. Taotluse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Isik situatsioonis ei orienteeru (enda sõnul haiglasse sattunud, sest kodus olevat olnud tüli, vanaema olevat uurijatega mingi kokkuleppe teinud, uurijad ja psühhiaatrid teevad temaga katseid), ärev-pinges olekuga, rahutu käitumisega, tähelepanu ei suuda koondada, vestluse ajal vajab pidevalt küsimuste kordamist. Mõttekäik desorganiseeritud, raskesti jälgitav, paraloogiliste seostega. Avaldab paranoilist mõjutus-, tagakiusamis- ja kahjustusluulu, jutu käigus palju veidraid avaldusi. Patsient seletab, et aastaid tagasi välismaal jõi valgujooki, mille käigus sattus tema pähe mikrotelefon, millega saab alateadvuse teel inimestega suhelda. Avaldab kuulmismeelepetete esinemist (alateadvustelefoni teel suhtlevad temaga uurijad, kes teevad ristküsitlust), mille tõttu isik on väsinud ja unustab asju. Telefoni ei olevat peast võimalik eemaldada, sest selle paigaldanud ettevõtte on läinud pankrotti. Kuulmishallutsinatsioonid on ka vahel kommenteeriva ja käskiva iseloomuga. Haiguskriitikata, haiglaravist keeldub. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F20.02 (paranoidne skisofreenia, episoodiline stabiilse defektiga). Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne ning ohustab seetõttu nii patsiendi enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Psüühikahäirest tulenevalt ei ole isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Isiku seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Menetluse käik ja menetlusosaliste seisukohad
3.Puudutatud isiku raviarst avaldas 15.10.2021 ärakuulamisel, et isikul on anamneesis väga palju erinevaid õigusvastaseid tegusid, kus ta on inimesi rünnanud. Selles seisneb ka tema ohtlikkus. Ta on varasemalt viibinud nii vanglas kui ka sundravil. On ravi katkestanud.
4.Puudutatud isik avaldas 15.10.2021 ärakuulamisel järgmist: „Läheb normaalselt, võiks paremini olla. Hommikul läksin vanaemaga veidi tülli, helistas ja pidin siit läbi käima. Toodi siia. Minu arust pole mul mõtet siin olla. Üks kord kuus kasutan ravimit. Arst on sellised ravimid määranud. Otsin tööd ja põhimõtteliselt olen kodus. Kust võtate, et olen seiklushimuline? Plaanin praegu viimast reisi Euroopasse. Siis on kogu Euroopa läbi käidud. See ei ole riik, see on trajektoor. Trajektoor ja siis on kõik EL-is olevad riigid läbitud. Pensionist panen kõrvale. Kui pool aastat reisida, siis tuleb 2500 eurot. Perekond töötab ka. Elan vanaemaga. Temaga läbisaamine on hea. Ei oskagi vastata, mis juhtus vanaemaga. Huvitav, kusjuures ei käitunud halvasti. Hetki, kus peas telefon helistab, hmm. Kes või mis? Ega te ei tea, mis helistab? Huvitav, huvitav. Mina siis ka ei tea. Uurija helistab koguaeg. Küsib küsimusi ka jah. Ei ole ükski küsimus meeles. Olen psühhiaatriahaiglas varem ka viibinud. Mis mõttes? Varasemalt kuidas olen sattunud haiglasse? Kui varasemalt? Enne minu sündi või peale seda? Ei mina ei sattunud enne sündi haiglasse. Milleks siin haiglas viibida? Ei ole vaja, et arstid saaksid tervist kontrollida. Kindel, et ei ole vaja. Mul kodus pidevalt kontrollitakse tervist. Kodus käivad arstid tervist kontrollimas.“
5.Puudutatud isikule määratud esindaja ei vaielnud vastu isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras. Esindaja leidis, et puudutatud isik vajab ravi.
6.Harju Maakohus rakendas 15.10.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse kuni
2-21-16148 neljaks päevaks alates 13.10.2021 kuni 17.10.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimine manustamiseks. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
7.Avaldaja esitas 15.10.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 15.10.2021 määrus
8.Harju Maakohus pikendas 15.10.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates 13.10.2021 kuni 22.11.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimine manustamiseks. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
9.Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.
10.Kohtule esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isik toodi psühhiaatriakliinikusse kodust kiirabiga, kuna patsiendil paranoiline luul ägenenud, räägib segast juttu, karjub öösiti, vehib kätega ja vanaema oli hakanud kartma. Valvetoas mõttekäik segane, raskesti mõistetav, avaldab fragmente paranoilisest luulust. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu ravi otsuse. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund paranenud. Patsient situatsioonis ei orienteeru, ärev-pinges olekuga, rahutu käitumisega, tähelepanu ei suuda koondada, vestluse ajal vajab pidevalt küsimuste kordamist. Mõttekäik desorganiseeritud, raskesti jälgitav, paraloogiliste seostega. Avaldab paranoilist mõjutus-, tagakiusamis- ja kahjustusluulu, jutu käigus palju veidraid avaldusi. Avaldab kuulmismeelepetete esinemist. Kuulmishallutsinatsioonid on ka vahel kommenteeriva ja käskiva iseloomuga. Haiguskriitikata, haiglaravist keeldub. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäirena paranoidne skisofreenia (episoodiline stabiilse defektiga).
11.Kohus leidis, et puudutatud isik võib olla oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii endale kui teda ümbritsevatele. Isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Seetõttu kohaldas kohus isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 13.10.2021 kuni 17.10.2021. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund piisavalt paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
12.Kohus leidis, et puudutatud isiku seisund ei ole pärast 15.10.2021 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinevad eeldused esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik nii endale kui teda ümbritsevatele. Isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist
2-21-16148 ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt on tema reaalsustaju häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt, sh ei võta talle määratud ravimeid). Teistele ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega (on varasemalt inimesi rünnanud, vanaema kardab teda). Sõltuvalt oma seisundist on isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes pikendada esmase õiguskaitsevahendi kohaldamist TsMS § 534 lõike 5 alusel.
13.Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4 ööpäeva patsiendi psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Arsti 15.10.2021 arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Arvestades teadmisi haiguse kohta, patsiendi senist haiguskulgu ja hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine 4 ööpäeva vältel realistlik. Võttes arvesse asjaolu, et isiku seisund ei ole alates hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei ole kohtu hinnangul tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Puudutatud isiku reaalsustaju on oluliselt häirunud, mis võib kujutada ohtu nii talle kui teda ümbritsevatele. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks.
14.Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma ta piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Puudutatud isiku 01.11.2021 määruskaebus
15.Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani. Kaebuse kohaselt selgitas puudutatud isik 15.10.2021 ärakuulamisel, et haiglasse tõi teda kiirabi, mille vanaema kutsus. Läks vanaemaga veidi tülli. Sellepärast pidi haiglast läbi käima. Talle on määratud ravi üks kord kuus süstina. On käinud Euroopas reisimas, pensionist. Peas keegi helistab ja uurija küsitleb teda. Ta ei vaja haiglas tervise kontrolli, seda teevad arstid tal kodus. Esindaja külastas puudutatud isikut haiglas. Ta selgitas, et tõusis vanaema juures lihtsalt liiga vara ja vanaema sai temast valesti aru. Nüüd on vanaemaga kõik korras. Ta läks Euroopasse reisile eelmise aasta detsembris, sest ilm siin liiga külm ja uurijad pidevalt küsitlevad. Kuid hetkel kõik korras ja ravi sai ka Euroopas, kuid see ei kajastu lihtsalt siinsetes dokumentides. Ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele, on nõus ja võimeline ravi jätkama ambulatoorselt. Haiglas on lihtsalt igav, isegi Jämejalas oli huvitavam. Oli raamatuid, sai teha sporti, oli oma teler, arvuti, sai kasutada telefoni rohkem jm. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus endale ega teistele ei ole tõendatud. Tänaseni haiglas viibimine on isegi liiga pikka aega kestnud. Igal juhul oli neli päeva piisav ja edasine ravi on vajadusel täiesti võimalik kodus.
16.Avaldaja I palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
2-21-16148
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Avaldaja II avaldus ja menetlusosaliste seisukohad
18.Avaldaja II esitas 15.11.2021 maakohtule taotluse, milles palub pikendada puudutatud isiku tahtest olenematut ravi kuni kolmeks kuuks. Taotluse kohaselt on senise ravi foonil isiku seisund paranenud väga aeglaselt. Ta on avaldanud absurdse sisuga luulumõtteid, jälitamistunnet, mõjutuselamusi. Käitumine olnud veiderdav. Ravi foonil patsient muutunud rahulikumaks, ravimeid võtnud, suunatud edasiseks raviks 3. osakonda. Osakonnas spontaanselt kaebusi ei esita, küsitlusel neid eitab. Tihti naerab omaette, mõttekäik häiritud. Avaldab, et tema ravil viibimine on ebaloogiline, ta on täiesti terve, „vanaemaga kodus tekkis arusaamatus“. Haiguskriitika puudub täielikult. Küsitlusel avaldab, et „tema mõtteid kuulab vähemalt pool maakera elanikest, ja tema kuuleb rohkem kui teised inimesed“. Plaanib koheselt minna tööle, konkreetseid plaane ei avalda. Käitumine jätkuvalt desorganiseeritud, mõttekäik häiritud, jääb kahtlus kuulmismeelepetetele. Patsiendi anamneesi arvestades ja seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 40-päevase ravi toimel sedavõrd, et oleks tagatud tema iseseisev ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas, mistõttu taotletakse kohtult luba tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks, temale antipsühhootilise, rahustava, üldtugevdava ja muu sobiva ravi manustamiseks psühhiaatriahaigla tingimustes kuni kolme kuu vältel arvestades tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
19.Puudutatud isikule määratud esindaja leidis, et asjaolu, et isiku ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas ei ole täna veel tagatud ja ravi jätkamine pole ambulatoorselt võimalik, ei ole esindajale esitatud materjalidega leidnud üheselt tõendamist. Olulisim taotluses toodud argumentidest põhineb puudutatud isiku varasemal anamneesil ja haiguslool. Esindaja sõnul suhtleb puudutatud isik hea meelega, on rahulik ja ei esita luululisi seisukohti. Võrreldes seisundiga haiglasse paigutamisel on ta oluliselt paranenud, jutt sisuline ja oskab hinnata oma haigust ja ravi vajadust, vähemalt sõnaliselt. Ta võtab ravimeid ja on nõus ravi jätkama. Ta on arvamusel, et juba tänaseks on ta haiglas põhjendamatult kaua viibinud ja see ei ole toonud tema tervislikus seisundis enam mingeid muudatusi. Vanaemaga suhted head. Ta on kindlal seisukohal, et ei ole ohtlik ei endale ega ohusta ka teisi oma tervislikust seisundist lähtuvalt. Ta on varasemalt jätkanud talle määratud psühhiaatrilist ravi ambulatoorselt.
20.Psühhiaatri 19.11.2021 ekspertiisiakti kohaselt on puudutatud isikuga ekspertiisil kontakt psühhoosi tõttu raskendatud. Vastab küsimustest mööda, kohati kõne katkeb. Ütleb, et teda mõjutatakse ultraheliga. „Ma kuulen teismoodi. Vaimud tahavad mind hulluks ajada“. Arvab, et on väljavalitu, kuna „teistega ju nii ei tehta“. Peab end terveks. Haiglasse oli tulnud rahusti järgi, kuid teda jäeti ravile. Küsib sageli, kuidas edasi kaevata. Personali andmetel hoiab ta omaette, naerab, pomiseb. Üldiselt on ta olnud väliselt rahulik, omaette hoidev, kuid 13.11.2021 õhtul ründas äkitselt kaashaiget, lõi teda rusikaga näkku. Ekspertiisi ajal on uuritav selge teadvusega, orienteerub õieti ajas, kohas ja enese isikus, haiguskriitika ja situatsioonist adekvaatne arusaam puuduvad täielikult. Ravi ta vajalikuks ei pea. Kontakt raskendatud mõttekäiguhäirete tõttu. Avaldab spontaanselt suurus- ja paranoilisi luulumõtteid. Esineb kuulmismeelepetteid. On avaldanud, et tal on peas mikrokiip, mille kaudu suhtleb ja mille kaudu teda mõjutatakse. Temalt küsitakse pidevalt mingeid asju, avaldatakse survet. See olevat väga tüütu. Ütleb, et ta on väljavalitu, arstid teevad temaga katseid, vaimud tahavad teda hulluks ajada. Emotsionaalselt inadekvaatne, tunde-tahteelu on otseselt psühhootilistest elamustest
2-21-16148 mõjutatud, mistõttu tema käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne. Olulist mälu ja kognitiivsete funktsioonide tagasilangust ei tähelda, kuid need on psühhoosist mõjutatud. Eksperdi arvamuse kohaselt põeb puudutatud isik vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (RHK-10 kood F20.02) ning tal on diagnoositud alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamist (RHK-10 kood F19.1), mis piirab võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Isiku psüühikahäire on raske ja püsikululine, mistõttu vajab ta pidevat psühhoosivastast ravi. Tal puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus, vabaduses olles tarvitab alkoholi ja narkootikume, mis psühhoosi ägestavad. Toetusravi ta vabaduses olles regulaarselt ei kasuta, talle määrati ravim depoovormis süstena, kuid ka nendele ta ei tulnud. Psühhootilises seisundis ei jälgi ta ühiskonnas kehtivaid reegleid, seadusi, on sooritanud kuritegusid. Ta on viibinud oma ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu nii vanglas kui ka psühhiaatriahaiglas erinevates riikides. Seda on näidanud eelnev kogemus. Sotsiaalne tugivõrgustik Eestis tal puudub. Vanaema suhtes, kellega koos elab, on vaenulikult meelestatud, ambulatoorselt ei ole ta arsti ettekirjutusi ja ravirežiimi jälginud. Arvestades eeltoodut ei ole tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Isiku psüühiline seisund ei ole peale 15.10.2021 oluliselt paranenud. Vaatamata intensiivsele psühhoosivastasele ravile ei ole psühhoos taandunud, jätkuvalt esinevad kuulmismeelepetted, mõjustuselamused, avaldab spontaanselt suurus- ja paranoilisi luulumõtteid. Tema käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne. Viimati ründas ta 13.11.2021 kaashaiget lüües teda rusikaga korduvalt näkku. Puudutatud isik ei ole võimeline andma seisukohta kinnisesse asutusse paigutamise suhtes. Tema suhtes on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi psühhiaatriakliinikus kuni 3 kuud. Maakohtu 21.11.2021 määrus
21.Harju Maakohus rahuldas 21.11.2021 määrusega avaldaja II taotluse ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kolmeks kuuks alates 22.11.2021 kuni 22.02.2022 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimine manustamiseks.
22.Kohus tugines PsAS § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lõigetele 1 ja 5.
23.Eksperdi arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia. Nimetatud raske psüühikahäire ei võimalda tal kestvalt aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. Seda kinnitab ka isiku senine käitumine. Samuti väljendub piiratud võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ebapiisavas haiguskriitikas, mis ei võimalda haigust ravida ambulatoorsetes tingimustes. Puudutatud isik on oma ettearvamatuohtliku käitumisega ohtlik nii iseendale kui teda ümbritsevate kehalisele ja vaimsele tervisele ning julgeolekule. Isiku psüühikahäire ja käitumine annavad ohu tõttu tema enda ja teiste tervisele ja julgeolekule vajaduse paigutada ta kinnisesse asutusse ravile. Puudutatud isiku seisundit hinnates on ekspert leidnud, et isik on ohtlik nii enda kui teda ümbritsevate tervisele ning selline ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel. Tema psühhoos ja haiguskriitika puudumine piiravad tema võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda õigesti juhtida. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Puudutatud isiku ravimine on võimalik üksnes kinnises asutuses, sest tema puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole ambulatoorne ravi või ravi teadva nõusoleku alusel võimalik.
2-21-16148
24.Kohus asus eksperdi arvamuse ja puudutatud isiku senise haigusloo tulemuste põhjal seisukohale, et arvestades isiku tervislikku seisundit, tuleb ta paigutada psühhiaatriahaiglasse kolmeks kuuks alates 22.11.2021.
25.Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Seetõttu määras kohus isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise. Tulenevalt ekspertiisist ei adu puudutatud isik ravimite võtmise vajadust. Seetõttu määras kohus isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal vajadusel tahtevastase ravimite manustamise.
26.Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid, sest nende avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Kohus luges kohaliku omavalitsuse ärakuulatuks kohaliku omavalitsuse esitatud avalduse alusel. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu teiste puudutatud isikute arvamusest. Puudutatud isiku 01.12.2021 määruskaebus
27.Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, millega pikendati tema ravi kuni kolme kuuni. Kaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku suhtes ravi pikendamine põhjendatud. Isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus endale ega teistele ei ole tõendatud. Praeguseni haiglas viibimine on hästi mõjunud ning edasine ravi on vajadusel täiesti võimalik kodus. Esindaja külastas puudutatud isikut haiglas. Ta selgitas, et vanaemaga on nüüd suhted head. Tervis parem. Tal on sees mingi kurjus, mis segab teda elamast. See ei ole tema organismist kadunud. Arst on öelnud, et selle väljaajamiseks ravi võib olla kolm kuud. Ta tahaks sellest vabaneda, kuid teeks seda kodus ravides, sest saab sellega hakkama. Vahepealsed puudutatud isiku avaldused ei ole päris arusaadavad ehk esinevad kuulmismeelepetted ja sellest tulenevad mõttekatked.
28.Mõlemad avaldajad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
29.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
30.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust Harju Maakohtu 15.10.2021 määruse esialgse õiguskaitse pikendamiseks ega 21.11.2021 määruse isiku kolmeks kuuks kinnisesse asutusse paigutamiseks tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lõike 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrused jätta muutmata. Ringkonnakohus järgib määruste põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda. Määruskaebused jäävad rahuldamata.
31.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud määruste tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2-21-16148 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lõike 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus. Esialgse õiguskaitse kohaldamise ja pikendamise puhul võib eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.
32.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse esitamisel diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia (F20.02) (episoodiline stabiilse defektiga)). Sama diagnoosi määras ka asjas 19.11.2021 läbiviidud ekspertiisis ekspert, märkides juurde, et isikul on diagnoositud ka alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamist (F19.1). Puudutatud isik on viibinud ka varem korduvalt psühhiaatriahaiglas, sh tahtevastasel ravil (17.04.-19.09.2017 Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriatalituses; 19.09.2017-14.05.2018 Viljandi Haiglas statsionaarsel sundravil, pärast mida jätkus ambulatoorne sundravi; 12.02.-26.02.2019 erakorraliselt SA PERH psühhiaatriakliinikus, jätkas ambulatoorse sundraviga, mis lõppes 2020. a suvel; 2021. a viibis välismaal, kus samuti oli psühhiaatriahaiglatesse hospitaliseeritud). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusega ja eksperdi 19.11.2021 arvamisega. Puudutatud isikul esinevad kuulmishallutsinatsioonid, mis kinnitavad psüühikahäire olemasolu, nähtuvad ka isiku poolt ärakuulamisel avaldatust.
33.Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Avaldaja I avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu, kontrollimatu ja ebaadekvaatne ning ohustab seetõttu nii patsiendi enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Raviarst avaldas ärakuulamisel täiendavalt, et isikul on anamneesis väga palju erinevaid õigusvastaseid tegusid, kus ta on inimesi rünnanud ning selles seisneb ka tema ohtlikkus. Ekspert selgitab ekspertiisiaktis, et psühhootilises seisundis ei jälgi puudutatud isik ühiskonnas kehtivaid reegleid, seadusi, on sooritanud kuritegusid. Eelnev kogemus näitab, et ta on viibinud ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu nii vanglas kui psühhiaatriahaiglas erinevates riikides. Sotsiaalne tugivõrgustik isikul Eestis puudub, vanaema suhtes, kellega ta koos elab, on vaenulikult meelestatud, ambulatoorselt ei ole ta arsti ettekirjutusi ja ravi režiimi jälginud. Samuti märkis ekspert, et vabaduses olles tarvitab isik alkoholi ja narkootikume, mis psühhoosi ägestavad. Ekspert leidis, et isiku psüühiline seisund ei ole peale esialgse õiguskaitse kohaldamist oluliselt paranenud ning isiku käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne. Viimati ründas ta 13.11.2021 kaashaiget lüües teda rusikaga korduvalt näkku. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus kolleegiumi hinnangul nii esialgse õiguskaitse pikendamisel kui ka isiku kolmeks kuuks kinnisesse asutusse paigutamisel õigesti, et puudutatud isik võib teistele isikutele kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega (on varasemalt inimesi rünnanud; vanaema kardab teda; ründas hiljuti s.o 13.11.2021 kaaspatsienti, milline asjaolu otseselt kinnitab isiku jätkuvat ohtlikkust). 01.12.2021 määruskaebuses tunnistab puudutatud isik ka ise, et tal on sees mingi kurjus, mis segab teda elamast ja ei ole väidetavalt temast kadunud. Maakohus leidis ka õigesti, et isik on ohtlik endale seeläbi, et ta võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt on puudutatud isiku reaalsustaju häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt, sh ei võta talle määratud ravimeid). Nii psühhiaatrid kui ekspert on tuvastanud, et isik keeldub vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on
2-21-16148 ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika puudumise tõttu) kui teistele kuulmismeelepetetest jm luululistest mõtetest tuleneva ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.
34.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varasemalt korduvalt ambulatoorse ravi katkestanud ja oli 12.02.2019 ambulatoorse sundravi visiidile jõudes ägedalt psühhootiline, mistõttu hospitaliseeriti erakorraliselt SA PERH psühhiaatriakliiniku 3. osakonda. Samuti 2020 detsembris, kui avaldas, et soovib lõpetada depoosüstid ning sellest ajast katkestas toetusravi ja lõpetas psühhiaatri vastuvõttudel käimise. Puudutatud isiku vanaema andmetel lahkus isik 2021 veebruaris välismaale, kus oli mitmetes riikides ka psühhiaatriahaiglasse hospitaliseeritud, sh Saksamaal olevat haiglast põgenenud. Nii psühhiaatrid kui ekspert on tuvastanud, et isikul puudub täielikult haiguskriitika ning ta keeldub haiglaravist, ambulatoorselt ei ole ta arsti ettekirjutusi ja ravirežiimi järginud. Ekspert selgitab ekspertiisiaktis, et vaatamata intensiivsele psühhoosivastasele ravile ei ole isiku psüühiline seisund peale esialgse õiguskaitse kohaldamist oluliselt paranenud, mistõttu vajab ta jätkuvat ravi statsionaarsetes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et tervislikust seisundist tulevalt vajab puudutatud isik pikemaajalist ravi psühhiaatriahaiglas. Ekspertiisiaktist nähtuvalt isik ei adu ravimite võtmise vajadust, seega ta iseseisvalt ravimeid ei tarvitaks ja vajab ravi kontrollitud keskkonnas. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et psühhiaatriahaiglas on ka välistatud alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamine (mille samuti ekspert isikul diagnoosis), mis vabaduses olles tarvitamisel (mida isik on tunnistanud) ravi pärsivad ja psühhoosi ägestavad.
35.Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruste tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1-3 sätestatud tingimused. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
36.TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuste esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.