Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Iris KangurGontšarov ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.12.2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-7840
Kohtuasi
X hagi Y vastu kaasomandi lõpetamiseks ja nõusoleku andmiseks kohustamiseks Y vastuhagi X vastu kaasomandi lõpetamiseks ja nõusoleku andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame Kostja Y (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 01.12.2021 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Jätta apellandi alternatiivne taotlus kohtuekspertiisi määramiseks rahuldamata. Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus jätta muutmata. Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta Y kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-18-7840 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud, vastuväited vastuhagile
1.Hageja esitas 20.05.2018 kostja vastu hagi kaasomandi jagamiseks. Hageja palus lõpetada XXX kinnistu Saku vallas kaasomand viisil, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel täitemenetluse reeglite kohaselt kohtutäituri vahendusel ja kinnistu müügist saadud summad jagatakse järgnevalt: hagejale kantakse 50% kinnistu müügist saadud summast; kostja müügitulu arvelt tasutakse tema laenukohustus panga ees ja ülejäänu kantakse kostjale. Samuti palus hageja kohustada kostjat andma tarvilikke tahteavaldusi. Alternatiivselt palus hageja jätta kinnistu kostja ainuomandisse kohustusega tasuda hagejale 50% kinnistu turuväärtusest ja kohustada hagejat andma tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks üksnes juhul, kui omandi kaotuse eest ettenähtud hüvitis on hagejale tasutud või kandud notari deposiitkontole.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja ja kostja vennad, kes omandasid 23.02.2012 kinkelepingu alusel kinnistu vanemalt vennalt ning otsustasid rajada sinna kahepereelamu mõlemale koduks. Kohalik omavalitsus ei võimaldanud rajada kinnistule paarismaja ja vennad otsustasid esitada taotluse üksikelamu ehitusloa väljastamiseks, kuid ehitada maja kahele perele. Maja on ehitatud selliselt, et kummagi pere elamu osa vahele on rajatud sein. Selliselt on mõlemal perel oma sissekäik, köök, pesemisruumid jms.
3.Hageja on ehitaja ning ehitusettevõtte omanik ning suure osa ehitustöödest tegi hageja isiklikult. Kostja võttis enda osa finantseerimiseks ning materjalide soetamiseks laenu. 2014. a kolis hageja elama Soome. Kostja jäi elama majja koos perega.
4.Poolte kaasomand on mõistlik jagada kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel. Hagejal on kahtlus, et kuivõrd kostjal on panga ees märkimisväärne võlgnevus, ei pruugi tal olla rahalisi vahendeid omandada hageja kaasomandi osa.
5.Vastuhagile vaidles hageja vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal puudub huvi omandada vastuhagis talle pakutud kinnistu osa, tal ei ole huvi ega soovi enda omandisse jätta kinnistut ega osa sellest. Arvestades pooltevahelisi suhteid, ei ole otstarbeks, mõistlik ega kaasomanike huvides lõpetada kaasomand reaalosadeks jagamise teel. Hagejal puudub huvi vastuhagis talle pakutava kinnistu omandamise vastu, sellist kinnistut ei eksisteeri ning igasuguse kinnistu moodustamiseks peab olema täidetud palju eeldusi, sh peab olema kohaliku omavalitsuse kooskõlastus. Samuti tuleks reaalosadeks jagamise korral kostjal tasuda hagejale rahaline tasaarvestus kinnistu turuväärtuselt. Hageja on veendunud, et kostjal puudub rahaline võimalus taotleda kinnistu jätmist enda ainuomandisse hüvitise maksmise vastu.
2-18-7840 Kostja vastuväited ja vastuhagi
6.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palub lõpetada kaasomand viisil, mille kohaselt kinnistu koos selle oluliste osadega jagatakse reaalosadeks vastavalt lisatud plaanile, hagejat kohustatakse asjaõiguslepingut sõlmima ja vajalikke tahteavaldusi andma.
7.Kostja taotletud viisil kaasomandi lõpetamine arvestaks enim poolte seniseid suhteid ja läbisaamist. Samuti oleks nimetatud viis kõige õiglasem, kuna annab mõlemale võimaluse säilitada senisest kinnistust osa omandiõigus, saades kindlalt piiritletud kinnistu osa ainuomanikuks.
8.Kostja kinnitas, et tal on isiklik huvi kinnistu vastu, kuna tegemist on vennalt kinke teel saaduga, millele ta on oma rahast ja ajast püstitanud elumaja, kus elab praegusel ajal koos perega. Mingil juhul ei ole põhjendatud kinnistu avalikul enampakkumisel müümine. Kostja on kinnistule ehitanud maja oma vahendite arvelt, mistõttu hagejale 50% hoonestatud kinnistu väärtusest hüvitamine ei ole põhjendatud.
9.Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja nõuded on osaliselt või täielikult põhjendatud ning hagejale tuleb hüvitada 50% kinnistu väärtusest, palus kostja hüvitise tasaarvestada. Kostja kulutused kinnistule on vähemalt 185 342.26 eurot. Eksperthinnangu järgi on kinnistu turuväärtus 233 000 eurot. Seega on õiglane, et kostja maksab hagejale hüvitisena 23 828.87 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
10.Harju Maakohus rahuldas 22.03.2021 otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus lõpetas kaasomandi viisil, mille kohaselt kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning saadust saab 50% hageja ja ülejäänud 50% arvelt tasutakse esmalt Luminor Pank AS-i ees olev laenukohustus, mille tagamiseks on kinnistule seatud hüpoteek, ja seejärel järgi jääva summa saab kostja. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja kulude suurust rahaliselt kindlaks ei määranud.
11.Puudub vaidlus, et hageja ja kostja on XXX kinnistu asukohaga Saku vald, XXX küla, Harju maakond (registriosa number XXXXXXX) kaasomanikud. Kummalegi kuulub 1⁄2 mõttelist osa, mis nähtub ka kinnistusraamatu väljavõttest. Pooled ei vaidle, et kaasomand tuleks lõpetada, kuid neil on erimeelsus kaasomandi lõpetamise viisi osas.
12.Kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lõikega 1 on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. See tähendab, et kohus ei pea tuvastama kaasomandi lõpetamise põhjust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-06). Kohus tugines ka AÕS § 77 lõigetele 1 ja 2. AÕS § 76 lõike 2 järgi on kaasomandi lõpetamise nõuet välistav asjaolu üksnes poolte kokkulepe. Sellise kokkuleppe sõlmimist ei ole kohus tuvastanud, nagu ka muid piiranguid, mis takistaksid kaasomandi lõpetamist. Seega on kaasomandi jagamise nõude materiaalõiguslikud eeldused täidetud.
13.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-65-10 punktist 21 tulenevalt peab kaasomandi lõpetamine toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades; kohus peab nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest; kohtul on võimalik kaasomand lõpetada üksnes hagis või vastuhagis taotletud viisil.
14.Maakohus leidis, et antud juhul on põhjendatud lõpetada kaasomand hageja poolt hagis esimese alternatiivina nimetatud viisil, s.o kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel.
2-18-7840 Kaasomandit ei ole võimalik lõpetada kinnistu jätmisega kostja ainuomandisse, kuna kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest ilmneks, et tal on võimalik hagejale tasuda õiglane hüvitis omandi kaotuse eest. Kohus selgitas pooltele 09.09.2020 e-kirjas, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14-17 (punktis 25 ja selle alapunktides 25.1–25.3) asunud seisukohale, et kui asja või õigust soovib üks kaasomanik, peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule maksma. Jättes asja või õiguse ühele kaasomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lõike 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lõike 5 mõttes. Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi jagamine viia eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku ebaproportsionaalselt. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule, vaid panema eseme avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. Eset ühele kaasomanikule jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata.
15.Antud juhul on riiklikult tunnustatud eksperdi 13.07.2020 ekspertiisiaktiga (dtl 306-336) tuvastamist leidnud, et kaasomandisse kuuluva kinnistu väärtuseks on 233 000 eurot. Seega märkis kohus 09.09.2020 e-kirjas, et kostjal tuleb tõendada, et tal on majanduslikult võimalik hüvitada hagejale omandi kaotamise eest 1⁄2 kinnisasja väärtusest, milleks on 116 500 eurot. Kohus märkis, et nimetatud asjaolu on kostjal võimalik tõendada dokumentidega, millest nähtub, et kostjal on koheselt olemas vastavad rahalised vahendid (nt pangakonto väljavõte) või et mõni krediidiasutus on kinnitanud, et ta on valmis kostjale vastavas summas laenu andma. Kuna kostja selliseid tõendeid ei esitanud, leidis kohus kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-14-17 väljendatuga, et võimalik ei ole lõpetada kaasomandit selliselt, et kinnistu jääks kostja ainuomandisse.
16.Rahuldamata tuleb jätta ka vastuhagis esitatud nõue kaasomandi lõpetamiseks reaalosadeks jagamise teel. Kohus selgitas 09.09.2020 e-kirjas kostjale, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-61-12 punktides 12 ja 13 asunud seisukohale, et kinnisasja jagamisel tuleb arvestada maatüki olemust ja maakorralduse nõudeid. Riigikohus leidis, et olukorras, kus pooled ei ole saavutanud kinnisasja kasutamise kokkulepet, võib asja reaalosadeks jagamine olla ebamõistlik
2-18-7840 ja kaasomanike huvide vastane, jagamine eeldab jagatava kinnisasja piiride kindlaksmääramist. Kohus selgitas, et kostjal tuleb esitada tõendid selle kohta, et kinnistu reaalosadeks jagamine on võimalik lähtuvalt maatüki olemusest, maakorralduse nõuetest ja kinnistul asuvast ehitisest. Eelkõige tuli kostjal esitada tõend selle kohta, et kohalik omavalitsus annab nõusoleku kinnistu reaalosadeks jagamiseks. Kostja selliseid tõendeid ei esitanud. Seega asus kohus seisukohale, et vastuhagis esitatud kaasomandi lõpetamise nõue tuleb rahuldamata jätta, kuna kostja ei ole tõendanud vastava nõude rahuldamise eelduseid. Samuti oli kohus seisukohal, et kaasomandi lõpetamine kinnistu reaalosadeks jagamise teel ei oleks mõistlik, kuna nähtuvalt menetluses esitatud asjaoludest ei ole poolte vahel heanaaberlikud suhted.
17.Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kaasomandit on võimalik lõpetada üksnes hagis esimese alternatiivina nimetatud viisil, s.o avaliku enampakkumise teel. Kinnistu müümisel avalikul enampakkumisel saavad mõlemad kaasomanikud enda omandiosa suurusele vastava õiglase hinna. Kohus määras, et enampakkumisel saadavast summast saab 50% hageja ja ülejäänu 50% arvelt tasutakse esmalt Luminor Pank AS-i ees olev laenukohustus, mille tagamiseks on kinnistule seatud hüpoteek, ja järgi jääva summa saab kostja. Kohus leidis, et kinnistu müügist saadava tulemi jaotus eeltoodud viisil on põhjendatud lähtuvalt asjaolust, et kinnistule seatud hüpoteek tagab üksnes kostja sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi (dtl 10-14). Seega tuleb just kostjale ettenähtud kinnistu müügist saadava tulemi arvelt hüvitada panga ees olevad kohustused.
18.Kostja on menetluses esitanud hageja suhtes ka tasaarvestuse avalduse. Kohus tugines VÕS § 197 lõikele 1 märkides, et ei ole kohtulahendis tuvastanud, et hageja on kohustatud tasuma kostjale rahasumma, mistõttu ei ole täidetud VÕS § 197 lõikes 1 sätestatud eeldused, ning kostja tasaarvestuse avaldus tuleb rahuldamata jätta. Täiendavalt märkis kohus, et kohtul puudus ka alus lähtuda kostja tasaarvestamise avaldust analüüsides küsimusest, kas kostjal on võimalik tasuda hagejale omandi kaotuse eest õiglast hüvitist, kuna kostja ei ole tasaarvestamise avalduses nimetatud nõuet ühegi tõendiga korrektselt tõendanud. Kohus jättis kostja 25.09.2020 tasaarvestamise avaldusega seoses esitatud tõendid 21.12.2020 määrusega tähelepanuta kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-141-13, kuna kostja ei selgitanud, milliste tõenditega kostja milliseid asjaolusid tõendab.
19.Kuivõrd kohus rahuldas hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise küsimuse lahendab kohus TsMS § 174 lõigete 2 ja 4 alusel pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
20.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.
21.Kostja väitis alates esimesest menetlusdokumendist, et tema ehitas kinnistule elamu. 25.09.2020 menetlusdokumendis tõi kostja selgelt välja elamu ehitamisega seonduvad kulud, mis on üheselt seostatavad sama menetlusdokumendi lisadega. Vastupidine kohtu seisukoht on väär. Täiendava ekspertiisi mittevõimaldamisega rikkus kohus oluliselt menetlusnorme, kuna kostjal ei võimaldatud enda väiteid tõendada. Maakohtu üldsõnalisest selgitusest 29.09.2020 ekirjas ei ole võimalik aru saada, millest kohus aru ei saa. Veelgi arusaamatum ja TsMS-i vastane on kohtu 21.12.2020 määrus. Hageja ei esitanud taotlust dokumentide tähelepanuta jätmiseks (vaid tagastamiseks) ning TsMS ei tunne sellises olukorras dokumentide tähelepanuta jätmise instituuti. TsMS § 238 lõige 1 näeb ette dokumentide tagastamise. Riigikohtu seisukoha järgi
2-18-7840 peab kohus tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse. TsMS ei võimalda teha määrust tõendi tähelepanuta jätmise kohta. Seega ei hinnanud kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt ja jättis tähelepanuta asjas tähtsust omavad kostja esitatud tõendid. Lisaks rikkus kohus TsMS § 442 lõiget 8, ignoreerides kostja väidet, et elamu on tema ehitatud, vaid leidis omaalgatuslikult, et elamu on ehitatud hageja ja kostja poolt ühiselt.
22.04.02.2019 menetlusdokumendiga edastas kostja vanema venna Tauno Tõnumaa 01.02.2019 kinkelepingust taganemise avalduse hageja suhtes. Kohus jättis alusetult selle väite osas seisukoha võtmata ja selgitamiskohustuse täitmata. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks eeltooduga seoses võtnud nõude kvalifitseerimise kohta seisukoha või selgitanud pooltele tõendamiskoormust. Kui kohtu hinnangul olid kostja nõuded ja selgitused ebaselged, tulnuks sellele tähelepanu juhtida.
23.Kohus kohaldas vääralt ka materiaalõigust. Isegi kui ei eksisteeriks kehtivat kinkelepingust taganemist, mis välistab hagi rahuldamise, on kohus vääralt kohaldanud AÕS § 77. Kohus ei ole kaasomandi jagamisel kaalunud poolte huve ega lähtunud õiglusest. Kinnistu on ehitatud kostja rahaliste vahendite eest ja kostja elab koos naise ja lastega kinnistul. Samas hagejal puudub isiklik seos kinnistuga – ta ei ole elamut ehitanud ja elab Soomes.
24.Kostja üheks nõudeks oli kaasomandi jagamine reaalosadeks selliselt, et elamuga kinnisasja osa jääks tema ainuomandisse. Vastavalt Saku Vallavalitsuse 05.04.2021 kinnitusele on katastriüksuse jagamine võimalik ja lubatav. Seega on kõrvaldatud kohtu etteheide, et puudus kohaliku omavalitsuse nõusolek.
25.Teiseks kostja viisiks on kinnistu jätmine tema ainuomandisse. Kohus rikkus menetlusõigust, jättes arvestamata protsessuaalse tasaarvestusega. Ainuüksi tasaarvestusega arvestamine oleks viinud selleni, et kaasomandi oleks saanud lõpetada viisil, et kinnistu jääb kostja ainuomandisse ja puudus vajadus täiendavalt tõendada, et kostjal olid piisavad rahalised vahendid. Tasaarvestuse järgne olukord on, et hagejale on võimalik kaasomandist ilmajäämine valdavas osas juba kompenseeritud. Kaebusele on lisatud poolte ema kinnitus kostja võimalike kohustuste tagamiseks, nimetatuga on tõendatud ka protsessuaalse tasaarvestuse järgsete kohustuste tagamine. Poolte ema on nimetatut hagejale pakkunud, aga hageja varjas seda teiste eest. Vajadusel on ema valmis oma korterile seadma hüpoteegi hageja nõude tagamiseks. Vastustaja seisukoht
26.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud.
28.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt 01.12.2021 kirjalikus korraldavas määruses ekslikult lahendamata jäänud kaebuse punktis 21 esitatud alternatiivse taotluse määrata apellatsioonimenetluses kohtulik ekspertiis elamu ehitamise kulude kohta. Sarnaselt
2-18-7840 viidatud määruse põhjendustele täiendavate dokumentaalsete tõendite kogumisest keeldumise kohta on kolleegium seisukohal, et puuduvad TsMS § 652 lõigetes 3 ja/või 4 sätestatud alused ka selle täiendava tõendi kogumiseks apellatsioonimenetluses. Maakohtus esitas kostja taotlused kinnistu turuväärtuse ja eraldi sel asuva elamu turuväärtuse määramiseks (t I kd lk 7879). Kostja ei esitanud maakohtus taotlust elamu ehitamise kulude suuruse kindlaks tegemiseks, kuigi menetluslikult oli tõendi kogumise taotluse esitamine maakohtus võimalik. Kuna tõend ei jäänud maakohtus kogumata kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja kaebuses ei ole esile toodud mõjuvat põhjust, miks ei olnud võimalik taotlust esitada TsMS § 329 lõike 1 kohaselt õigeaegselt maakohtus, jääb taotlus tõendi kogumiseks apellatsiooniastmes rahuldamata.
29.Vastuseks kaebaja väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei tuvastanud selliseid olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist maakohtu poolt, mis tooks kaasa lahendi tühistamise. Kolleegium ei tuvastanud ka tõendite ebaõiget hindamist, mis annaks aluse nende ümberhindamiseks (TsMS § 232 lõige 1, § 653). Ka vastab maakohtu otsuse põhjendav osa TsMS § 442 lõike 8 nõuetele.
30.Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei pidanud otsuses analüüsima kostja poolt tema tasaarvestuse vastuväite (tasaarvestuseks kasutatud vastunõude) tõendamiseks 25.09.2020 menetlusdokumendi lisadena esitatud 123 dokumenti, kuna oli eelnevalt 21.12.2020 määrusega (t II kd lk 91-92) jätnud need tähelepanuta põhjusel, et kostja ei olnud kõrvaldanud 29.09.2020 menetluslikus määruses (vormistatud e-kirjana) kirjeldatud puudust, st ei seostanud iga tõendit faktiliste väidetega (asjaoludega). Seejuures viitas maakohus Riigikohtu seisukohale lahendi nr 3-2-1-141-13 punktis 17, kus kõrgeim kohus selgitas, et ei piisa sellest, kui hageja on esitanud dokumentaalsed tõendid, millest saab erinevaid asjaolusid järeldada; pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud; kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb; esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt selgitas maakohus 29.09.2020 (t II kd lk 71) kostjale, et tal tuleb detailselt välja tuua, milliseid asjaolusid ta esitatud kuludokumentidega tõendada soovib.
31.Tutvunud kostja tasaarvestuse avaldusega, nõustub kolleegium maakohtuga. Protsessuaalse tasaarvestamise avalduse esitamisel tuleb kohtul tuvastada kostjal tasaarvestuseks kasutatud vastunõude tõendatus (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 981). Seega laienevad sellisele avaldusel vastavas ulatuses hagiavalduse sisu reeglid, st kostja peab tooma mh välja enda nõude aluseks olevad faktilised (elulised) väited (asjaolud) ning tõendid, millega ta väiteid tõendada soovib. Praeguses asjas tõi kostja tasaarvestuse avalduses välja vaid väite, et on teinud kaasomandis oleva kinnistu suhtes kulutusi kokku vähemalt 185 342.265 eurot (t II kd lk 5 pöördel) ja loetelu kantud kulutusi väidetavalt tõendava 123 kuludokumendiga. Kostja avalduses puuduvad väited selle kohta, milliseid kulutusi ja millal konkreetselt kostja tegi ja kuidas on üks või teine kulutus seotud kinnistuga, mistõttu ei oleks sellises olukorras olnud hagejal võimalik ka vastuväiteid esitada/tõendada ega kohtul võimalik tuvastada, millisel õiguslikul alusel ja millises suuruses saab kostjal hageja vastu nõue olla. Isegi kui nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei olnud 29.09.2020 e-kirjas piisavalt konkreetne, nähtub kostja tolleaegse vandeadvokaadist lepingulise esindaja tähtaegade pikendamise taotlustest (t II kd lk 72, 80), et esindaja sai kohtu ettekirjutusest aru ja püüdis puudusi kõrvaldada, kuid ei suutnud seda teha esialgselt määratud tähtaja jooksul ega teinud
2-18-7840 seda ka peale kohtu poolt antud tähtaega maakohtu menetluse jooksul. Isegi kui kohtu ettekirjutusest ei saanud aru kostja isiklikult, oli tal maakohtus vandeadvokaadist lepinguline esindaja, kelle käitumine ja teadmine võrdsustatakse TsMS § 217 lõike 6 kohaselt menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohtu 29.09.2020 e-kiri oli deklaratiivne.
32.Kolleegium märgib lisaks, et on seisukohal, et 29.09.2020 e-kiri oli selline kohtu toiming menetluse juhtimisel, millega mittenõustumisel pidi menetlusosaline selleks, et saaks väidetavale kohtu veale hiljem, sh lõpplahendi peale edasi kaevates, tugineda, esitama TsMS § 333 kohase vastuväite. Praeguses asjas kostja seda ei teinud. Kuna 29.09.2020 e-kirjas vormistatud määrusega ei võtnud kohus lõplikke seisukohti tõendite kohta (vastuvõtmine või sellest keeldumine, tähelepanuta jätmine), siis ei olnud tegemist TsMS § 333 lõike 4 kohase olukorraga, mil vastuväite esitamine vajalik ei ole.
33.Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohtu otsustus 21.12.2020 määruse resolutsiooni punktis 2 (jätta tõendid tähelepanuta) on erinev võrreldes lahendis endas viidatud Riigikohtu seisukohale, et tõendid tuleks tagastada. Siiski on kolleegium seisukohal, et asja lõpplahenduse seisukohalt nimetatud asjaolu tähtsust ei oma. Kuna maakohus ei olnud teinud otsustust tõendite vastuvõtmisest keeldumise ja tagastamise kohta, siis järelikult oli ta tõendid küll vaikimisi vastu võtnud, kuid otsustanud need jätta TsMS § 238 lõike 5 mõttes edasises menetluses arvestamata. Maakohtu poolt mõneti eksliku sõnastuse kasutamine ei muuda lõpptulemust, s.t et kohtul puudus võimalus tõendeid hinnata, kuna kostja ei toonud esile tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta faktilisi asjaolusid ega seostanud neid esitatud konkreetsete dokumentaalsete tõenditega.
34.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus pidi otsuses vastama kostja väidetele, millised olid esitatud seoses kinkija poolt hageja suhtes 01.02.2019 tehtud kinkelepingust taganemise avaldusega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja taganemise avalduse 04.02.2019 menetlusdokumendi (t I kd lk 55-57) lisana selleks, et põhistada menetluse peatamise taotlust (vt dokumendi punktid 17-19). Peatamise taotluse jättis maakohus 18.03.2019 määrusega rahuldamata (t I kd lk 67). Hilisemalt ei esitanud kostja maakohtus mistahes väiteid seonduvalt kinkelepingust taganemisega. Seega puudusid kostja väited, millele maakohus oleks pidanud otsuses vastama. Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et maakohus oleks pidanud võtma seisukoha kinkelepingust taganemise kehtivuse osas. Selliselt oleks maakohus väljunud hagi piiridest ja teinud otsuse nõude kohta, mida selles tsiviilasjas ei esitatud (TsMS § 439).
35.Kuna kostja ei tõendanud maakohtus kinnistu reaalosadeks jagamise võimalikkust (tema taotletud esmane viis; t I kd lk 36-38) ega tasaarvestuseks kasutatud nõuet ja kohtul ei olnud alust vähendada kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvat omandiõiguse kaotust hüvitavat rahalist makset, kui kinnistu oleks jäänud kostja ainuomandisse (hageja taotletud alternatiivne viis; t I kd lk 81-82) ei olnud maakohtul võimalik valida muud AÕS § 77 lõikest 2 tulenevat kaasomandi lõpetamise viisi kui hageja poolt taotletud müük avalikul enampakkumisel. Müüki kaasomanike vahelisel enampakkumisel kumbki pool ei hagenud. Sellises menetluslikus olukorras lahendas maakohus vaidluse poolte etteantud elulisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades kooskõlas AÕS §-ga 77 ega rikkunud kaasomandi lõpetamise viisi valimisel diskretsiooni teostades kohustust lõpetada kaasomand omanike suhtes võimalikult õiglaselt.
36.Apellatsioonkaebus ei sisalda maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks alternatiivseid põhjendusi. Seega puudub kolleegiumil alus kontrollida maakohtumenetluse kulude jaotust olukorras, kus asja sisulise lahendamise osas jääb kaebus rahuldamata.
2-18-7840 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
38.Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale praeguse otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.