OÜ VINTSELLE hagi AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre ja OÜ GRANDPRINT vastu nõude tunnustamiseks AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 7. juuli 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebus ja OÜ VINTSELLE vastuapellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebuselt 3500 eurot OÜ VINTSELLE vastuapellatsioonkaebuselt 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja, vastuapellant): OÜ VINTSELLE (registrikood 10506798), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu Kostja (kaasapellant): AS-i Uniprint (pankrotis, registrikood 10180701) pankrotihaldur Terje Eipre, lepinguline esindaja Merit Tammik Kostja II (apellant): OÜ GRANDPRINT (registrikood 12298631), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
I.1. Harju Maakohtu 7. juuli 2021 otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada maakohtu menetluskulud vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse punktile II.4. I.2. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus muutmata. I.3. Kostja OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning sellega seonduvad hageja ja kostja OÜ GRANDPRINT menetluskulud jätta kostja OÜ GRANDPRINT kanda, aga kostja AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre kulud tema enda kanda. I.4. Hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning sellega seonduvad menetluskulud jätta iga poole enda kanda.
II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS II.1. Hagi rahuldada osaliselt. II.2. Tunnustada OÜ VINTSELLE nõuet AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotimenetluses summas 150 396,83 eurot pankrotiseaduse § 153 lõike 1 punktis 1 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. II.3. Jätta hagi rahuldamata nõude 40 545,60 eurot tunnustamise osas. II.4. Menetluskulud maakohtus jaotada järgmiselt: II.4.1 hageja menetluskuludest jätta 30% kostja AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre kanda, 45% kostja OÜ GRANDPRINT kanda ja 25% hageja enda kanda; II.4.2 kostja AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre menetluskuludest jätta 40% hageja kanda ja 60% nimetatud kostja enda kanda; II.4.3 kostja OÜ GRANDPRINT menetluskuludest jätta 25% hageja kanda ja 75% nimetatud kostja enda kanda. II.5. Menetluskulud ringkonnakohtus jaotada järgmiselt: II.5.1 kostja OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebusega seonduvad hageja ja kostja OÜ GRANDPRINT menetluskulud jätta kostja OÜ GRANDPRINT kanda ning kostja AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre kulud tema enda kanda; II.5.2 hageja vastuapellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta iga poole enda kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon (alates 1. jaanuarist 2022 riigilõiv) sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, kautsjoni (lõivu) tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OÜ VINTSELLE (hageja) esitas 10. märtsil 2021 Harju Maakohtule hagi AS-i Uniprint (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Terje Eipre (kostja I) ja OÜ GRANDPRINT (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada oma nõuet summas 101 364 eurot ning lisaks taotleb ta kogu esitatud nõude 190 942,43 eurot tunnustamist esimese rahuldamisjärgu, st pandiga tagatud nõudena. Summa 101 364 eurot osas olid mõlemad kostjad esitanud hageja nõudele vastuväite nõuete kaitsmisel ja kostja II vaidles lisaks vastu kogu nõude rahuldamisjärgule. 2 (8)
1.1.Võlgniku vastu nõude kujunemise osas on hageja peamised väited järgmised: -
-
-
-
-
hageja (üürileandja) ja võlgniku (üürnik) vahel oli tähtajaline üürileping (edaspidi: leping), mille ese asus Tallinnas aadressil Tähetorni 21c (ruumid suurusega 1852,4 m2, edaspidi: ruumid); lepingu tähtaeg oli lisa 3 kohaselt pikenenud kuni 29. veebruarini 2020 ja uue kokkuleppe mittesaavutamisel lõppes leping sel päeval tähtaja möödumisega; hageja nõustus 4. märtsi 2020 e-kirjas lepingu tähtaega pikendama, kui võlgnik annab täiendava tagatise ja tasub lepingu alusel tekkinud senise võla. Võlgnik lepingu pikendamise kokkulepet ei allkirjastanud. Hageja saatis 9. märtsil 2020 võlgnikule teate, mille kohaselt oli leping lõppenud 29. veebruaril 2020, ja andis tähtaja ruumide vabastamiseks kuni 31. märtsini 2020; lepingu lõppemise küsimus oli hageja ja võlgniku vaidluse ese tsiviilasjas nr 2-20-4347 (edaspidi: eelmine kohtuasi), kus hagi jäi läbi vaatamata seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega 1. oktoobril 2020. Selles asjas esitas hageja võlgnikule ka lepingu ülesütlemise avalduse alates vastuhagi kuupäevast, st 1. aprillist 2020. Ülesütlemise alusena viitas hageja tasumata arvetele nr 200745, 201064 ja 201089; hageja võib lepingu alusel nõuda võlgnikult leppetrahvi 101 364 eurot (aprill– september 2020 eest) kahekordses üürimääras, millest võlgnikule teatati õigeaegselt; lisaks kahes eelmises taandes märgitule on hagejal võlgniku vastu viivise nõue, lepingu alusel osutatud kõrvalteenuste eest tasumise nõue koos vastava viivise nõudega ja eelmise kohtuasja menetluskulude nõue – nende summa on kokku 89 578,43 eurot; kõik hageja nõuded, sh leppetrahvi nõue on tagatud üürileandja pandiõigusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg 1 alusel, sest need tulenevad üürilepingust;
1.2.Võlgniku pankrotimenetluses nõude esitamise ja kaitsmise osas tõi hageja esile järgmist: -
4.märtsi 2021 nõuete kaitsmise koosolekul jäi tunnustamata leppetrahvi nõue summas 101 364 eurot (vastuväite esitasid mõlemad kostjad) ja kogu nõude kuulumine esimesse rahuldamisjärku (vastuväite esitas kostja II). Hageja nõuet tunnustati sisuliselt summas 89 578,43 eurot, aga teises rahuldamisjärgus.
2.Kostja I (võlgniku pankrotihaldur) vaidles vastu leppetrahvi nõude suurusele ja palus vähendada õiglase suuruseni. Hageja ei järginud leppetrahvi nõuet esitades hea usu põhimõtet. Hageja ise keelas võlgniku esemete ära viimise ruumidest ehk teisisõnu keelas ruumide vabastamise, kuid samal ajal nõudis kahekordse üürimääraga leppetrahvi tasumist. Samal põhjusel on kahekordses üürimääras leppetrahvi nõudmine vastuolus heade kommetega. Lisaks tuleks võtta arvesse, et hageja leppetrahvi nõude ja järjekoha tunnustamise korral on hageja ainus võlausaldaja, kellele tehakse väljamakse pankrotipesast.
3.Kostja II (teine võlausaldaja) vaidles samuti hagile vastu. Ta leidis, et leping muutus pärast
29.veebruari 2020 tähtajatuks. Hageja lepingulisel esindajal puudus volitus tahteavalduse tegemiseks ja ta ei saanud lepingut eelmises kohtumenetluses üles öelda. Leppetrahvi nõue tuleb jätta tunnustamata, sest hageja rikkus hea usu põhimõtet. Ainult ta ise sai otsustada, kas ja millal lõpetada võlgniku esemete kinnipidamine, et võlgnik saaks ruumid vabastada. Hagejal puudus põhjus kohaldada 1. aprillist 2020 võlgniku suhtes VÕS § 307 lg 1 alusel pandiõigust. Nimelt nähtub hageja 13. aprill 2020 meeldetuletusest võlg summas 35 121,73 eurot, aga ajutise pankrotihalduri (praegune kostja I) koostatud vara nimekirja kohaselt ületas vara väärtus sissenõutavaks muutunud võlga enam kui kümme korda. Nii oli ebaproportsionaalne pandiõiguse teostamine ulatuses summat 35 121,73 eurot ületavas osas, millest suurem summa ei saa ka olla tagatud pandiõigusega. 3 (8)
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas hagi 7. juuli 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja tunnustas hageja nõuet summas 150 396,83 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud (esimese) rahuldamisjärgu nõudena. Rahuldamata jäi hagi nõude 40 545,60 eurot tunnustamise osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: Harju Maakohus kuulutas välja võlgniku pankroti 1. oktoobril 2020; hageja esitas pankrotimenetluses nõudeavalduse 13. oktoobril 2020 ja täpsustas seda
2.märtsil 2021; - 4. märtsil 2021 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus jäid tunnustamata hageja leppetrahvinõue 101 364 eurot (vaidlustasid mõlemad kostjad) ning kogu nõude kuulumine esimesse järku pandiga tagatud nõudena (vaidlustas kostja II); - eelmises kohtuasjas esitas võlgnik hagi üürisuhte tuvastamise nõudes, mis võeti menetlusse 20. märtsil 2020. Hageja esitas vastuhagi võla nõudes ja üüriruumide vabastamise nõudes, mis võeti menetlusse 6. aprillil 2020. Hagi ja vastuhagi jäid läbi vaatamata seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega; - hageja õiguseellane Balti Kinnisvaraportfell AS üürileandjana ja võlgnik üürnikuga sõlmisid 21. detsembril 2018 üürilepingu, mille kohaselt anti ruumid võlgnikule üürile ning võlgnik kohustus tasuma üüri ja kõrvalkulud; - leping oli tähtajaline, pikendatud tähtaeg kulges kuni 29. veebruarini 2020; - lepingu p-s 11.4 sisaldus kokkulepe, et ruumide kasutamise jätkamist peale lepingu lõppemist ei loeta automaatselt lepingu pikenemise aluseks; - lepingu p-s 13.3 sisaldub leppetrahvi kokkulepe, mille kohaselt võib üürileandja nõuda üürnikult ruumide tagastamisega viivitamise korral leppetrahvi iga viivitatud päeva eest üüri kahekordses määras; lepingu p 13.1 nägi ette lepingu lõppedes ruumide tagastamise kohustuse lepingu lõppemise päeval.
4.2.Leping vastab üürilepingu tunnustele (VÕS § 271), kvalifitseerimise üle pooled ka ei vaidle.
4.3.Maakohus leidis, et leping lõppes VÕS § 309 lg 1 esimese lause järgi 29. veebruaril 2020. Pärast seda kuupäeva oli hageja nõus pikendama lepingut tähtajaliselt, aga kui võlgnik jättis vastava tahteavalduse tegemata, siis teatas hageja kohe soovist lugeda leping lõppenuks. Seetõttu ei võimalda lepingu p 11.4 ega VÕS § 310 lg 1 lepingu muutumist tähtajatuks. Lepingu lõppemise tõttu pole vaja käsitleda väiteid seoses ülesütlemisega. -
4.4.Hagejal on õigus nõuda võlgnikult VÕS § 158 lg 1 ja lepingu p 13.3 alusel leppetrahvi. Nõudeõiguse alus on viivitus ruumide tagastamisel. Leppetrahvi formaalsed eeldused on täidetud: lepingus sisaldub kehtiv leppetrahvi kokkulepe, selle tingimused on täidetud (üürnik ei tagastanud pärast lepingu lõppemist ruume üürileandja antud tähtajaks) ja leppetrahvi nõuti mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2).
4.5.Leppetrahvi tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada, aga mitte nullini. Võlgnik sai vaidlusaluse kuue kuu jooksul ruume kasutada, tema huvi oli suunatud kasutamise ja lepingu jätkamisele ning hagejal oli takistatud ruumide valduse ülevõtmine. Teisest küljest võttis kohus arvesse võlgniku maksejõuetust ning asjaolu, et hageja ülejäänud nõuded (sh kõrvalkulude nõue kuni 2020. aasta septembrini ja märkimisväärne viivis 14 466,38 eurot) on pankrotimenetluses tunnustatud. Need asjaolud annavad alust leppetrahvi vähendada kuni üüri summani. Seega on hagejal õigus nõuda leppetrahvi kuue kuu üüri summas 60 818,40 eurot. Ülejäänud 40 545,60 euro osas (=101 364 – 60 818,40) ei ole alust leppetrahvi nõuda ja vastav nõue jääb tunnustamata. 4 (8)
4.6.Maakohus nõustus hagejaga, et kogu tunnustatav nõue kuulub PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärku kui pandiga tagatud nõue. Hageja kui üürileandja lepingust tulenev üüri jms nõue on VÕS § 305 lg-te 1 ja 4 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg-te 4 ja 6 järgi tagatud seadusest tuleneva pandiõigusega. Sellega on ühtlasi hõlmatud kõik teised nõuded, mis lähtuvad samast õigussuhtest, sh leppetrahvi nõue ja eelmise kohtuasja menetluskulude hüvitamise nõue, sest selles menetleti lepingu alusel esitatud ja üürisuhtel rajanevaid nõudeid.
4.7.Kokkuvõttes rahuldas maakohus hagi osaliselt nii, et tunnustas hageja nõuet summas 150 396,83 eurot (sh 89 578,43 eurot muud nõuded, millele nõuete kaitsmisel ei esitatud vastuväiteid, ja 60 818,40 eurot põhjendatud leppetrahv) PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena. Leppetrahvi nõudest jäi tunnustamata 40 545,60 eurot.
4.8.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel ja põhjendas nende iga poole enda kanda jätmist hagi osalise rahuldamisega.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ulatuses, millega kohus tunnustas hageja nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ta palub teha uue otsuse, millega nõuet summas 89 578,43 eurot tunnustataks PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud teises rahuldamisjärgus ja ülejäänud hagi jääks rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda.
5.1.Esiteks ei nõustu kostja II hageja ja maakohtu arusaamaga lepingu lõppemisest
29.veebruaril 2020. Hageja ja võlgnik pidasid enne lepingu tähtaja saabumist läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks, kuid kokkulepet ei saavutanud. Samas jätkas võlgnik ruumide kasutamist pärast 29. veebruari 2020 ja ühtlasi jätkusid läbirääkimised uue lepingu sõlmimiseks. Lepingu p 11.4 sõnastust tuleb tõlgendada nii, et leping ei pikene automaatselt samaks perioodiks, kui oli algselt lepingus kokku lepitud. Hageja e-kirjadest ei nähtu, et hageja oleks avaldanud teistsugust tahet VÕS § 310 tähenduses. Ei koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti ega tehtud muid toiminguid, mis oleks viidanud hageja soovile võtta ruumid tagasi oma valdusesse. Tulenevalt lepingu tähtajatuks muutumisest ei ole hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi alates 1. aprillist 2020.
5.2.Teiseks ei hinnanud maakohus hageja pandiõiguse tekkimise ja teostamise asjaolusid. Kostja II hinnangul omavad need tähtsust selle kontrollimisel, kas pandiõigus üldse tekkis. Pandiõiguse teostamiseks peavad olema täidetud tingimused, mida maakohus ei analüüsinud. Hagejat esindanud lepingulisel esindajal puudus volitus vastava tahteavalduse tegemiseks, mistõttu ei ole pandiõiguse teostamise avaldus kehtiv. Hageja võttis võlgniku esemete valduse omavoliliselt. Hageja ei tõendanud VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemist, sh puuduvad andmed, et 1. aprillil 2020 oleks võlgnik soovinud ruumidest ära kolida või sealt asju ära viia. Seetõttu puudus hagejal 1. aprillil 2020 ka õigus kohaldada võlgniku suhtes pandiõigust VÕS § 307 lg 1 alusel. Mingil juhul ei saa pandiga olla tagatud suurem nõue kui võlgniku asjade kinnipidamise ajaks sissenõutavaks muutunud summa 35 121,73 eurot.
6.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub jätta hageja menetluskulud 78,77% ulatuses kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 21,23 % ulatuses hageja kanda. Maakohus ei põhjendanud, miks jäävad kulud poolte endi kanda, kui hagi suuremas osas rahuldati. Õige on lähtuda hagi rahuldamise ulatusest, mis on 78,77% (≈ (190 942,43 – 40 545,60) : 190 942,43).
7.Ringkonnakohus kaasas 12. novembri 2021 määrusega menetlusse kaasapellandina kostja I.
8.Hageja vaidles vastu kostja II kaebusele ja mõlemad kostjad vaidlesid vastu hageja kaebusele.
5 (8)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jaotab maakohtu menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele (TsMS § 657 lg 1 p 2). Hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja sellega seonduvad kulud jäävad iga poole enda kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata ja kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja II kannab oma kaebusega seonduvad kulud.
10.Maakohtu otsus vaidlustati osaliselt. Kostja II taotleb tunnustatud nõude vähendamist 89 578,43 euroni, st tunnustamine selles osasummas pole vaidlusalune, kuid kostja II vaidlustas nõude rahuldamisjärgu. Ühtlasi vaidlustas kostja II menetluskulude jaotuse. Hageja vaidlustas ainult menetluskulude jaotuse, aga ei vaidlustanud osasummas 40 545,60 eurot hagi rahuldamata jätmist. Kokkuvõttes on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud osas, milles nõuet osasummas 40 545,60 eurot ei tunnustatud ja TsMS § 651 lg 1 järgi ei saa ringkonnakohus tunnustatud nõuet vähendada alla 89 578,43 euro.
11.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest, mis on refereeritud eespool p-s 4.1.
12.Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja II apellatsioonkaebuse, mille väited ei anna alust vaidlustatud otsust muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas ja märgib vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
12.1.Maakohus tuvastas õigesti asjaolud ning kohaldas õigesti VÕS § 309 lg 1 ja § 310 lg 1, kui leidis, et võlgniku ja hageja tähtajaline üürileping lõppes 29. veebruaril 2020. Üürisuhte osapoolte läbirääkimised enne lepingu tähtaja möödumist ega vahetult pärast seda ei tähenda üürilepingu pikendamist. Asjakohane ja kooskõlas VÕS § 29 reeglitega on maakohtu tõlgendus lepingu p-st 11.4, et üürisuhte osapooled soovisid välistada lepingu tähtajatuks muutumise ruumide jätkuva kasutamise olukorras. Kostja II ei tõendanud hageja ja võlgniku teistsugust tahet ning maakohtu tõlgendus vastab mõistliku isiku arusaamale. Vaidlustamata asjaoludel teatas hageja 9. märtsil 2020 üürnikule, et leping ei ole muutunud tähtajatuks (vt ka dtl 60). See avaldus tehti VÕS § 310 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ja sellest nähtub piisava selgusega hageja vastuseis üürilepingu tähtajatuks muutumisele. Kui isegi tõlgendada lepingu p 11.4 kostja II soovitud viisil, siis oleks hageja ikkagi teinud tähtaegse avalduse lepingu tähtajatuks muutumise takistamiseks. Hageja ei pidanud lisaks koostama üleandmisakti ega tegema täiendavaid toiminguid. Lisaks ei mõjuta maakohtu tunnustatud nõude suurust see, kas hageja nõuab 60 818,40 eurot üüri või leppetrahvina, sest summa on sama.
12.2.Pandiõiguse tekkimise tuvastas maakohus piisavas ulatuses. Kinnisasja üürileandjal on VÕS § 305 lg 1 kohaselt üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele. Kuna kinnisasja üürilepingu sätteid kohaldatakse VÕS § 272 lg 2 kohaselt mh äriruumide üürimisele, siis on kõnealune pandiõigus ka hagejal kui äriruumi üürileandjal. Kõnealusele pandiõigusele kohaldatakse täiendavalt AÕS vallaspandi sätteid (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 281 jj). Üürileandja pandiõigus tekib kehtiva üürilepingu sõlmimise ja asjade üüripinnale toomisega ega eelda sissenõutava nõude olemasolu (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-12, p 10 teine lõik). Üürileandja saab pandiõigust realiseerida, st pandieseme võõrandamise kaudu oma nõude rahuldada üksnes juhul, kui üürnik ei ole üürilepingust tulenevat kohustust kohaselt täitnud. Seetõttu tuleb eristada pandiõiguse tekkimist ja teostamist ehk realiseerimist. Nõude tunnustamiseks PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena on piisav, et pandiõigus on tekkinud, aga seda ei tule eelnevalt teostada. Seetõttu pole asjakohased kostja II väited seoses hageja pandiõiguse teostamise ja sellest tuleneda võivate piirangutega tagatud nõudele. Maakohus otsustas õigesti ka selle, et üürileandja pandiõigus tagab kõiki üürisuhtest tulenevaid nõudeid, mh on tagatud leppetrahv, viivis ja sama lepinguga seotud eelmise kohtuasja menetluskulu 6 (8)
hüvitamise nõue. Pooled ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks tuvastada pandiõiguse lõppemise. Järelikult on hagejal üürileandjana kehtiv pandiõigus ruumides olnud vara suhtes ja maakohus tunnustas nõuet õigesti PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus.
13.Hageja vastuapellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja selle alusel muudab ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust.
13.1.Maakohus märkis, et jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel, aga ei põhjendanud selles sättes nimetatud kolmest võimalusest ühe valimist. Õige on hageja vastuapellatsioonkaebuse väide, et menetluskulude jaotuse osas pole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud, millega maakohus rikkus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust. Hagi osalise rahuldamise korral TsMS § 163 lg-s 1 märgitudtud viiside seast ühe valimine menetluskulude jaotusel on kohtu diskretsiooniotsus. Sellesse saab kõrgema astme kohus sekkuda, kui on ületatud kaalumispiire. Nii on see ka juhul, kui diskretsiooni pole põhjendatud.
13.2.Kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist. See ei takista kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (Riigikohtu 28. septembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-168751, p 31 ja seal viidatud varasem praktika).
13.3.Käesoleval juhul on hageja nõue suunatud kaudselt raha maksmisele, sest ta taotleb nõude tunnustamist pankrotimenetluses. Seetõttu on põhjendatud jaotada maakohtu menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kostja I tõi esile, et kui hageja nõuet tunnustatakse esimese rahuldamisjärgu nõudena, siis võib hageja olla ainus võlausaldaja kellele tehakse väljamakse. Sellest järeldub, et hagi rahuldamise ulatusest sõltub suure tõenäosusega ka see, kui palju saab hageja raha võlgniku pankrotivarast. Samas piiravad hagi rahuldamise ulatusele antavat hinnangut vaidluse raamid. Neil kaalutlustel on nõude tunnustamise hagi puhul vaja hinnata, mil määral oli hageja nõue edukas osas, milles kostjad esitasid nõuete kaitsmisel vastuväited. Rahaliselt on vaidluse ulatus leppetrahvi summa 101 364 eurot. Sellest tunnustas maakohus hageja nõuet 60% osas (≈ (101 364 – 40 545,60) : 101 364). Kostjate ja hageja vahelises vaidluses nõudesumma suuruse üle määrab see vaidluse tulemuse ja kulude jaotuse. Hageja kanda peaks jääma 40% vaidluse kuludest ja kostjatel tuleks niisiis kanda 60%.
13.4.Lisaks oli hagejal kostjaga II vaidlus nõude rahuldamisjärgu üle. Vaidluse sellel osal ei ole alati otsene mõju hagiga taotletavale tulemusele, aga eelmises alapunktis refereeritud kostja I seisukoha järgi käesoleval juhul pigem siiski on. Samas ei peaks kõnealune lisavaidlus mõjutama kulude jaotust hageja ja kostja I vahelises suhtes, sest kostja I ei vaielnud eraldi vastu nõude rahuldamisjärgule. Võttes arvesse poolte seisukohtade mahtu erinevates küsimustes, hageja algsest nõudest soovitud rahuldamisjärgus tunnustamise ulatust (78,77% ≈ (190 942,43 – 40 545,60) : 190 942,43) ja eelmise alapunkti vahetulemust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jaotada maakohtu menetluskulud üldjoontes nii, et hagejale hüvitatakse 75% tema kuludest. Kostjate vahel jaguneb hüvitamiskohustus TsMS § 165 lg 1 teise lause järgi nii, et sellest määrast 30% (pool 60%-st) jääb kostja I kanda ja ülejäänud 45% kostja II kanda. Kostja I kuludest peab ta 60% kandma ise ja 40% kannab hageja (lähtudes eelmise alapunkti tulemusest). Kostja II seevastu kannab ise 75% oma kuludest ja ülejäänud 25% peab hageja hüvitama. TsMS § 165 lg 2 kohaselt pole kostjatel omavahel menetluskulude hüvitamise kohustust.
13.5.Eelnev tähendab hageja vastuapellatsioonkaebuse osalist rahuldamist. Hageja soovis oma kuludest 78,77% jätmist kostjate kanda, aga ringkonnakohus määrab vastavaks osaks 75%. Hageja oli valmis kandma 21,23% kostjate kuludest, aga tal tuleb kanda 40% kostja I ja 25% kostja II kuludest. 7 (8)
14.Ringkonnakohtu menetluskulud jaotatakse TsMS § 171 lg 1, § 163 lg 1 ja § 165 lg 2 alusel. Kostja II kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab ta ise nii enda kui ka hageja menetluskulud, aga kostja I kulusid ei pea ta hüvitama. Võttes arvesse, et ka hagi rahuldati osaliselt, siis on menetluskulude vaidlustamisega piirdunud hageja kaebuse osalise rahuldamise korral põhjendatud jätta sellega seonduvad kulud iga poole enda kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.
15.Ringkonnakohus selgitab hagejale, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab ta soovi korral esitada vastuapellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse. Hageja kaebuse hind on 0 eurot ja sellelt tuluks tasuda riigilõivu 75 eurot, hageja tasus aga 300 eurot.
16.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, mis sisaldab ka kõigi menetluskulude jaotust kohtuastmete kaupa (TsMS § 173 lg 1 teine ja kolmas lause). (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.