3.Välja mõista Osaühingult XXXXX J.K.i kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 432 eurot.
4.Väljamõistetud menetluskuludelt 432 eurot on Osaühing XXXXX kohustatud tasuma viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.K. (hageja/töötaja) pöördus tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni avaldusega Osaühingu XXXXX (tööandja/kostja) vastu saamata jäänud töötasu saamiseks. Töövaidluskomisjon jättis 07.09.2020 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1521/20 töötaja nõude rahuldamata. Hageja esitas maakohtule taotluse vaadata töövaidlusasi läbi hagimenetluse korras täies ulatuses.
2.Hageja palus maakohtule esitatud hagiavalduses mõista tööandjalt tema kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi 01.04.2020-06.08.2020 eest summas 2653,98 eurot (bruto). Töötaja suurendas oma nõuet vähemmakstud koondamishüvitise 421,27 eurot (bruto) ja vähemmakstud puhkusehüvitise 491,61 eurot (bruto) saamiseks, samuti palus määrata, et väljamõistetavatelt summadelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus töötaja jätta tööandja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 08.11.2004 töölepingu AS-ga XXXXXX, mille kohaselt asus tähtajatult tööle Tartu osakonna juhatajana. Töötasuks lepiti kokku põhipalk 10 000 krooni, lisatasu kuni 4000 krooni ning eritasu 1000 krooni. Töölepingut muudeti 01.12.2006 töölepingu lisaga 4, mille kohaselt oli hageja põhipalgaks edaspidi 13 000 krooni. 2015. aastal müüdi AS XXXXXX kostjale. Hageja soovis oktoobris 2016 töölepingu lõpetada, misjärel lepiti kostja esindaja N.O. suuliselt kokku, et hageja võtab töölepingu ülesütlemise avalduse tagasi ning talle makstakse edaspidi igakuiselt töötasu 1700 eurot (neto). Seda kostja ka tegi alates novembrist 2016 kuni aprillini 2020. 08.05.2020 tegi kostja hagejale ettepaneku asuda tööle väiksema töötasuga meistri kohale, millega hageja ei nõustunud. Seejärel teatas kostja samal päeval, et hageja ametikoht koondatakse ja tööleping lõpetatakse alates 07.08.2020. Ka vähendas kostja ühepoolselt ja ette teatamata hagejale väljamakstavat töötasu ning perioodil 01.04.2020-06.08.2020 maksti kostjale igakuist töötasu 1548,39 eurot (bruto). Kostja selgitas 19.05.2020 e-kirjas, et kuivõrd Tartu osakonnas, kus hageja töötas, on töömahud vähenenud, tasutakse töötasu vastavalt 2004. aasta töölepingule, mille kohaselt on hageja põhitasu 639 eurot, töötulemustest sõltuv lisatasu kuni 255 eurot ja eritasu 63 eurot.
Hageja leiab, et kostja on aprilli-juuli 2020 eest tasunud talle kokkulepitust vähem töötasu 2527,60 eurot (bruto), augusti eest on hagejale tasutud vähem 126,38 eurot (bruto). Kokku nõuab hageja kostjalt saamata jäänud töötasu 2653,98 eurot (bruto). Samuti on kostja tasunud 421,27 eurot (bruto) vähem koondamishüvitist. Arvestades, et hageja kokkuleppeline töötasu oli 2180,29 eurot (bruto) juba viimased neli aastat, oli kostjal kohustus sama summa tasuda talle ka koondamishüvitisena, ent koondamishüvitist sai töötaja 1759,02 eurot. Puhkusehüvitist on hageja saanud 491,61 eurot (bruto) vähem kui peaks, s.o 2180,29 euro (bruto) asemel on kostja tasunud puhkusehüvitist 1688,68 eurot (bruto).
3.Kostja nõuet ei tunnistanud. Poolte vahel polnud kokkulepet muutumatu suurusega töötasu maksmiseks, ka ei sõlminud pooled kokkulepet hageja töötasu muutmiseks. Hageja ei tõendanud kirjalikest kokkulepetest erineva kokkuleppe olemasolu. Töölepingu p-st 5.1 ja 5.2 nähtub, et töötasu ei moodustunud ainult põhipalgast, vaid sellele lisandus ka muutuva suurusega lisatasu. Töölepingu lisast 4 nähtub, et muudeti töölepingu p-i 5.1, mis käsitleb üksnes põhipalka. Seega ei muudetud põhimõtet, et hagejale makstakse täiendavalt muutuva suurusega lisatasu. Töölepingu p 5.2 kohaselt võis kostja maksta hagejale lisatasu kuni 4000 krooni, s.o 255,65 eurot. Tegelikkuses otsustas lisatasu suuruse iga kuu juhatus ja lisatasu määrati hagejale enamasti suuremas summas kui töölepingus märgitud. Lisatasu maksti hageja töökoormust arvestades.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 16. septembri 2021 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 01.04.2020 kuni 06.08.2020 brutosummas 2653,98 eurot, vähemmakstud koondamishüvitise brutosummas 421,27 eurot ja vähemmakstud puhkusehüvitise 491,61 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1296 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt luges kohus hageja vande all antud ütlustega tõendatuks, et oktoobris 2016 toimus kohtumine N.O. ning sellel kohtumisel arutati ka hageja töötasu suurust. Tunnistaja I.S. ütlused ei tõenda vastupidist, kuivõrd I.S. ei viibinud ise kohtumise juures ning sai teabe, et kohtumist ei toimunud, N.O., kes ei pruukinud tunnistajale avaldada kogu tõde. Ka kinnitab kohtumise toimumist e-EMTA väljavõte töötamise registrist, millest nähtub, et hageja pidi töötama alates 04.11.2016 Eesti Keskkonnateenused AS-s ning seega oli hagejal kindel soov vahetada töökohta. E-EMTA väljavõttest hagejale tasutud töötasu kohta nähtub, et jaanuaris 2017 on hagejale makstud töötasu 2180,29 eurot (bruto) ning maist 2020 alates 1548,39 eurot (bruto). Seega on hageja hakanud saama suuremat töötasu pärast kohtumist N.O.. Kuigi poolte vahel sõlmitud 1700 euro suuruse netopalga kokkulepet ei fikseeritud kirjalikult, hakkas kostja tasuma hagejale kokkuleppelist töötasu vähemalt alates 01.01.2017. Muid kokkuleppeid töötasu osas ei ole pooled sõlminud. Töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu tühised (Riigikohtu 07.12.2011 lahend nr 3-2-1-117-11, p 19). Palgateatised ei tõenda vaidlusaluse kokkuleppe puudumist, vaid pigem näitavad, et kostjal ei olnud järjepidevat teadmist hageja töötasu suuruse kohta. Kostja ei ole usutavalt selgitanud, miks on tema juhatuse liige 19.05.2020 e-kirjas nimetanud hageja kuupalgaks 639 eurot (10 000 krooni), kui töölepingu lisa 4 järgi pidi hageja kuupalk olema 830 eurot (13 000 krooni) ning palgateatisest nähtuvalt oli see hoopis 1150,41 eurot. Kohtule esitatud kirjalike tõendite (tööleping, töölepingu muutmine ja palgateatised) alusel ei ole võimalik üheselt tuvastada hageja kuupalga suurust. Küll aga on e-EMTA väljavõttelt tuvastatav töötasu suurus, mida hageja on saanud 2180,29 eurot (bruto) vähemalt jaanuarist 2017. Nimetatud summa laekumine hageja pangakontole nähtub ka pangakonto väljavõttest.
Juhul, kui hageja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes hagejale makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud (Riigikohtu 07.04.2009 lahend nr 3-2-1-17-09, p 13). Eeltoodut saab kohaldada ka olukorras, kus töötasu suurus nähtub vaid e-EMTA väljavõtetelt. Kostja on märkinud, et töölepingu p 5.2 kohaselt võis kostja hagejale maksta lisatasu kuni 4000 krooni (255,65 eurot) ning seda ei makstud kunagi vähem kui 255,65 eurot. Seetõttu pole arusaadav ka palgateatises märgitu, et lisatasu oli kord 397,98 eurot ja teine kord 1029,88 eurot. Isegi kui hagejale makstud 2180,29 euro (bruto) suurusest töötasust maha võtta lisatasu (255,65 eurot) ja eritasu (63,91 eurot), on hageja kuupalk 1860,73 eurot (bruto), mitte kostja märgitud kas 1150,41 eurot, 830 eurot või 639 eurot. Ka ei teavitanud kostja hagejat tema töötasu suurusest ega selle komponentidest enne maid 2020. 2004. aasta töölepingust nähtub, et pooled on leppinud kokku, et hageja saab põhipalka ja lisatasu ning lisatasu maksmine sõltub sellest, kas on täidetud palgajuhendis fikseeritud lisatasu saamise tingimused. Kohus nõustub kostjaga, et lisatasu võis igas kuus määrata kostja juhatus, kuid juhatusel oli pädevus määrata lisatasu üksnes kuni 255,65 eurot. Töötasu kokkulepe peab olema läbipaistev ja arusaadav. Praegusel juhul ei olnud hagejale teada, millest täpselt tema töötasu koosnes. Maakohus leidis, et kui hagejale maksti töölepingu järgi lisatasu kindlas summas 3,5 aasta vältel, on hagejale makstud lisatasu muutunud töötasu osaks. Kohtule ei ole esitatud kostja viidatud palgajuhendit ning kumbki pool ei ole tuginenud sellele, et listasu summa tuli palgajuhendist. Seetõttu võttis kohus arvesse pooltevahelist praktikat töötasu maksmise kohta. Hinnates hagejale makstava töötasu praktikat vähemalt alates jaanuarist 2017, on kostja lisatasu hagejale maksnud ning seda kinnitab kostja ka ise. VÕS § 23 lg 1 p 2 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused tuleneda ka lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast ning arvestades lepingus kokkulepitut ja tegelikku praktikat, leidis kohus, et 255,65 euro suurune lisatasu oli igakuise töötasu osa ning hageja töötasu suuruseks oli 2180,29 eurot (bruto). Tööandja ei täitnud enda TLS § 5 lg 1 p-st 5 tulenevaid kohustusi, mistõttu puudulikust või olematust regulatsioonist (kokkuleppest) tekkinud vaidluse riski kannab tööandja. Kuna pooled hageja töötasu vähendamise osas kokkuleppele ei saanud, ei olnud kostjal seaduslikku alust hakata alates aprillist 2020 maksma hagejale kokkulepitust väiksemat töötasu. Sellega on kostja rikkunud TLS § 28 lg 2 p-i 2. Kuivõrd kostja on ilma kokkuleppeta vähendanud alates 01.04.2020 hageja töötasu, on hagejal TLS § 85 lg 1 järgi õigus saada tema töötasu järgi ka täiendavat koondamishüvitist ja vähemmakstud puhkusehüvitist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja töötasu oli 2180,29 eurot. Hageja esitatud tõendi kohaselt tasus ta koondamishüvitist 1759,02 eurot, mistõttu on kostjal kohustus tasuda täiendavalt 421,27 eurot. Kuivõrd kostja esitatud tõendist nähtub, et ta tasus puhkusekompensatsiooni 1688,68 eurot, on kostjal kohustus tasuda puhkusekompensatsioonina täiendavalt 491,61 eurot. Kohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Kohus luges hageja esindaja põhjendatud ajakuluks kokku 9 tundi ja põhjendatud esindajatasu suuruseks 1296 eurot (käibemaksuga).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Osaühing XXXXX esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 16. septembri 2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) on kohus tõendeid ebaõigesti hinnates jõudnud valele järeldusele, et kohtumine hageja ja N.O. vahel toimus. Kohtumist kinnitas ainult hageja ise vande all ning tegemist on tõendiga, mille usaldusväärsust tuleb põhjalikult kontrollida. Kohus kuulas ära ka tunnistaja I.S., kes selgitas, et N.O. väitel pole kohtumist toimunud. Kostja ei nõustu, et I.S. ütlustest ei saa teha järeldust, et kohtumist ei toimunud. E-EMTA tõendid tõendavad vaid seda, et hageja sõlmis ebalojaalselt eelmise töölepingu kehtivuse ajal töölepingu teise tööandjaga; 2) on järeldus, et hagejale hakati maksma suuremat töötasu vastavasisulise kokkuleppe sõlmimise tõttu, ebaõige. Kostja on selgitanud, et hagejale maksti lisatasu sõltuvalt töökoormusest. 2017-2020 täitis kostja Tartu linnaga sõlmitud hankelepingut ning kuna hageja tegeles nii hanke ettevalmistamise kui ka hankelepingu täitmisega, maksti talle sel perioodil ka suuremat lisatasu kui töölepingus ette nähtud; 3) tõendavad kostja esitatud palgateatised muutumatus suuruses töötasu kokkuleppe puudumist. Kohtul ei olnud võimalik igakuise töötasu fikseeritud suurust tuvastada, kuna see varieerus kuude lõikes seetõttu, et hagejale makstava lisatasu suurus muutus; 4) ei ole viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-17-09 asjakohane. Antud lahendis oli vaidluse all, millist tunnitasu tuli tööandjal töötajale maksta. Tunnitasu puhul on võimalik tuvastada konkreetne tunnitasu suurus ning selle alusel ka järeldada, et pooled on töötasu suuruse muutmises kokku leppinud. Kuutasu puhul sellist tuvastust olukorras, kus töötasu koosneb mh tööandja otsuse alusel makstavast lisatasust, teha võimalik ei ole. Seda, et töötajale maksti lisatasu, kinnitavad kirjalikud (palgateatised, tööleping) ja suulised tõendid (tunnistajad I.S. ja
V.P.);
5) möönab tööandja, et lisatasu 4000 krooni (255,65 eurot) võib lugeda töötasu osaks, kuna seda tasuti vaidlusalusel perioodil igakuiselt. Eeltoodu aga ei võimalda teha järeldust, et hankelepinguga seotud lisatasu, mis ületab töölepingus kokku lepitud lisatasu määra, tuleks lugeda töötasu kokkuleppe osaks; 6) ei nõustu kostja maakohtu järeldusega, et hagejale makstud lisatasu suurus ühes kuus oli 255,65 eurot. Kohus ei ole viidanud ühelegi vastavale õigusnormile. Ka ei saa lisatasu maksmisest suuremas määras kui töölepingus kokku lepitud teha järeldust, et kirjalikus töölepingu dokumendis kokku lepitud määra ületav lisatasu muutub kokkulepitud töötasu osaks.
6.J.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on õige kostja väide, et poole vande all antud ütluste usaldusväärsus vajab eriti põhjalikku kontrolli. Kohus ongi analüüsinud hageja vande all antud ütlusi erilise põhjalikkusega ning teinud otsuse hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis. Seejuures ei ole tunnistaja I.S. ütlused hageja seletusega vastuolus. I.S. ei osalenud vaidlusalusel kohtumisel. Kogu teave, mis I.S. tunnistajana avaldas, oli ta väidetavalt kuulnud N.O.. Seega jättis kohus põhjendatult I.S. ütlustega kõnealuses küsimuses arvestamata. Kohus ei eksinud ka e-EMTA väljavõttele hinnangu andmisel; 2) on ebatäpne kostja väide, et hagejale maksti alates 01.01.2017 suuremat töötasu seoses hanke ettevalmistamisega. Hagejale tasuti kirjalikus lepingus kokkulepitust suuremat töötasu alates 01.11.2016 ning põhjusel, et hageja täitis lisaks tavapärastele tööülesannetele ka ettevõtte XX Tartu osakonna juhataja kohustusi. Hanke ettevalmistamisele pole kostja ka maakohtu menetluses tuginenud; 3) ei oma asjaolu, kas lisatasu on muutunud hageja töötasu osaks või mitte, vaidluses tähendust, kuna pooled sõlmisid 2016. a sügisel töötasu osas senist kirjalikku kokkulepet muutva suulise lepingu;
4) ei vasta apellandi tõlgendus Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-17-09 lahendi mõttele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
16.septembri 2021 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
8.1.Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus hindas valesti hageja vande all antud seletust. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on üheks tõendi liigiks menetlusosalise vande all antud seletus ning seda tuleb hinnata vastavalt TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatule. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus hinnanud kõiki poolte esitatud tõendeid (sh tunnistaja I.S. ütlusi) TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid järgides. Muu hulgas nähtub kohtuotsuse põhjendustest, et hageja vande all antud seletust 2016. a oktoobris N.O. toimunud kohtumise ja seal sõlmitud kokkulepet töötasu tõstmise kohta kinnitavad kirjalikud tõendid. Hageja pangakonto väljavõte (t.l 74) ja e-MTA väljavõtted (t.l 16-19) tõendavad, et hageja töötasu tõusis alates 2016. a novembrist ning väljavõte e-MTA keskkonnast (t.l 13-15) tõendab, et Eesti Keskkonnateenused on teinud hageja kohta sissekande töölepingu alustamiseks alates
4.novembrist 2016. Nimetatud tõendeid ei ole kostja omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Seetõttu puudus maakohtul alus seada kahtluse alla hageja vande all antud seletuse usaldusväärsust ning jätta see arvestamata. Maakohus on TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid järgides põhjendanud, miks ta ei arvesta tunnistaja I.S. ütlustega. Nii nähtub asja materjalidest, et tunnistaja I.S. poolt avaldatud teave pärineb N.O., kelle alluvuses ta töötas. Muid tõendeid, mis kinnitaksid tunnistaja I.S. ütlusi, kostja esitanud ei ole. Seetõttu on põhjendamatu kostja väide, et tunnistaja I.S. ütlused tõendavad hageja ja N.O. vahelise kohtumise mittetoimumist 2016. a oktoobris ning maakohus jättis I.S. ütlused õigustamatult arvestamata.
8.2.Maakohus tuvastas õigesti (vt käesoleva kohtuotsuse p 8.1), et hagejale hakati maksma suuremat töötasu hageja ja N.O. vahel 2016. a oktoobris toimunud kokkuleppe alusel. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hagejale hakati maksma töölepingus kokkulepitust suuremat lisatasu (s.o 255,65 eurot) seoses hankelepingu ettevalmistamise ja täitmisega, on tõendamata. Siinkohal ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tegemist on uue väitega, millele kostja maakohtu menetluses ei tuginenud. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja märkinud, miks nimetatud asjaolule ei olnud võimalik tugineda maakohtu menetluses (TsMS § 633 lg 5). Seetõttu jätab ringkonnakohus eelmärgitud kostja väite TsMS § 654 lg 4 alusel tähelepanuta. Kostja seisukoha ebausaldusväärsust hageja töötasu suuruse kohta kinnitavad kostja esitatud kirjalikud tõendid. Kostja juhatuse liikme M.K. 19. mai 2020 e-kirjas (t.l 22) on märgitud, et hageja lisatasu suurus on kuni 255 eurot ja see sõltub piirkonna töömahtudest. Samas e-kirjas on märgitud, et hageja töötasu suurus on kirjaliku töölepingu järgi 639 eurot (tegelikult 830 eurot, vt t.l 12). 25. novembri 2020 menetlusdokumendiga on kostja esitanud 2020. a veebruari ja 2020. a juuli palgateatised, millest nähtuvalt on hageja kuupalk 1150,41 eurot ja lisatasu vastavalt 1029,88 eurot ja 397,98 eurot. Asjas kogutud tõendite kogumi (sh kostja vastuoluliste tõendite) alusel on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja töötasu suuruseks oli 2180,29 eurot (bruto), millest igakuine
lisatasu moodustas 255,65 eurot. Samuti on õige maakohtu järeldus, et kuna lisatasu 255,65 eurot maksti hagejale 3,5 aasta jooksul, siis muutus see töötasu osaks. Nimetatud järeldusega on nõus ka kostja (vt apellatsioonkaebuse p 2.10). Kostja tunnistajate I.S. ja V.P.i ütlused ei tõenda hagejale 255,65 eurost suurema lisatasu maksmist.
8.3.TLS § 5 lg 1 p 1 järgi peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma muu hulgas andmed töö eest makstava tasu, selle arvutamise viisi, maksmise korra, palgapäeva, samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui kostja tööandjana on eelnimetatud sätet rikkunud ning muud tõendid, millele kostja tugineb (19. mai 2020 e-kiri, hageja palgateatised) on vastuolulised, siis ei ole kostja TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamiskoormist täitnud. Sarnane põhimõte tuleneb ka maakohtu viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-117-11 ning põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus on viidanud ebakohasele Riigikohtu lahendile.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulutanud seoses apellatsioonkaebusele vastamisega õigusabile 3 tundi summas 432 eurot (3x144). Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulud 432 euro ulatuses on vajalikud ja põhjendatud TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning hageja õigusabikulud 432 eurot tuleb kostjalt välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.