Direktiiv 2016/801

Käesolevas direktiivis sätestatakse: a) tingimused, mis käsitlevad kolmandate riikide kodanike, ja kui see on kohaldatav, nende pereliikmete liikmesriigi territooriumile sisenemist ja seal elamist kauem kui 90 päeva teadustegevuse, õpingute, praktika või Euroopa vabatahtlikus teenistuses vabatahtliku teenistuse, ning kui liikmesriigid nii otsustavad, õpilasvahetusprogrammides või haridusprojektides osalemise, muu vabatahtliku teenistuse kui Euroopa vabatahtlik teenistus või au pair'ina töötamise eesmärgil, ning nende õigused; b) tingimused, mis käsitlevad punktis a osutatud teadlaste (ja kui see on kohaldatav, nende pereliikmete) ning üliõpilaste riiki sisenemist ja elamist muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kes annab esimesena kolmanda riigi kodanikule loa käesoleva direktiivi alusel, ning nende õigused.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad liikmesriigi territooriumile lubamist või on liikmesriigi territooriumile lubatud teadustegevuse, õpingute, praktika või Euroopa vabatahtlikus teenistuses vabatahtliku teenistuse eesmärgil. Liikmesriigid võivad samuti otsustada kohaldada käesoleva direktiivi sätteid kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad riiki lubamist õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis osalemise, muu vabatahtliku teenistuse kui Euroopa vabatahtlik teenistus või au pair'ina töötamise eesmärgil. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata kolmandate riikide kodanike suhtes, a) kes taotlevad liikmesriigis rahvusvahelist kaitset või on selle saanud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2011/95/EL (17) või kes on saanud ajutise kaitse vastavalt nõukogu direktiivile 2001/55/EÜ (18); b) kelle riigist väljasaatmine on peatatud faktidele või õigusele tuginedes; c) kes on liidu piires vaba liikumise õigust kasutanud liidu kodanike pereliikmed; d) kellel on liikmesriigis pikaajalise elaniku staatus vastavalt nõukogu direktiivile 2003/109/EÜ (19); e) kellel endal ja kelle pereliikmetel on kodakondsusest olenemata liidu ja selle liikmesriikide ning kolmandate riikide või liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingute alusel samasugune õigus vabale liikumisele nagu liidu kodanikel; f) kes saabuvad liitu praktikandina ettevõtjasisese üleviimise raames vastavalt direktiivile 2014/66/EL; g) kes lubatakse riiki kõrge kvalifikatsiooniga töötajatena vastavalt nõukogu direktiivile 2009/50/EÜ (20).

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „kolmanda riigi kodanik“– isik, kes ei ole liidu kodanik ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 1 tähenduses; 2) „teadlane“– kolmanda riigi kodanik, kellel on doktorikraad või asjakohane kõrghariduskvalifikatsioon, mis võimaldab kõnealusel kolmanda riigi kodanikul astuda doktoriõppesse, ning kelle valib teadusasutus ja kes lubatakse liikmesriigi territooriumile teadustegevuse eesmärgil, mille jaoks sellist kvalifikatsiooni tavaliselt nõutakse; 3) „üliõpilane“– kolmanda riigi kodanik, kes on vastu võetud kõrgkooli ja lubatud liikmesriigi territooriumile, kus ta põhitegevuseks on täiskoormusega õpe kõnealuses liikmesriigis tunnustatud kõrgharidusele vastava kvalifikatsiooni, sealhulgas diplomi, tunnistuse või doktorikraadi omandamiseks, mis võib hõlmata sellisele haridusele eelnevat ettevalmistuskursust kooskõlas liikmesriigi õigusega või kohustuslikku praktikat; 4) „kooliõpilane“– kolmanda riigi kodanik, kes on liikmesriigi territooriumile lubatud osalemiseks tunnustatud riiklikus või piirkondlikus üldharidusprogrammis, mis vastab rahvusvahelise ühtse hariduse liigituse 2. või 3. tasemele, õpilasvahetuse programmi või haridusprojekti raames, mida korraldab haridusasutus vastavalt liikmesriigi õigusele või haldustavadele; 5) „praktikant“– kolmanda riigi kodanik, kellel on kõrgharidus või kes omandab kolmandas riigis kõrgharidust ning kes on lubatud liikmesriigi territooriumile osalemiseks praktikaprogrammis teadmiste, praktika ja kogemuste omandamiseks erialases keskkonnas; 6) „vabatahtlik“– kolmanda riigi kodanik, kes on lubatud liikmesriigi territooriumile vabatahtliku teenistuse programmis osalemiseks; 7) „vabatahtliku teenistuse programm“– asjaomase liikmesriigi või liidu tunnustatud süsteemil põhinev solidaarsuse tegevusprogramm, millega järgitakse üldisi huvisid, mis ei ole seotud rahalise kasu saamisega, mille puhul tegevusi ei tasustata, v.a kulude hüvitamine ja/või taskuraha andmine; 8) „au pair“– kolmanda riigi kodanik, kellel lubatakse siseneda liikmesriigi territooriumile perekonnas ajutiselt elamiseks vastutasuna kergete majapidamistööde ja lastehoidmise eest, et ta saaks parandada keeleoskust ja teadmisi asjaomasest liikmesriigist; 9) „teadustegevus“– süstemaatiline loominguline tegevus selleks, et suurendada teadmiste, sealhulgas inimest, kultuuri ja ühiskonda käsitlevate teadmiste hulka ning kasutada neid teadmisi uute rakenduste leidmiseks; 10) „teadusasutus“– avalik-õiguslik või eraasutus, mis tegeleb teadustegevusega; 11) „haridusasutus“– keskharidust andev avalik- või eraõiguslik haridusasutus, mida asjaomane liikmesriik tunnustab või mille õppekavad on tunnustatud läbipaistvate kriteeriumide alusel vastavalt liikmesriigi õigusele või haldustavadele ning mis osaleb õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkidel; 12) „haridusprojekt“– hariduslike tegevuste kogum, mille on välja töötanud liikmesriigi haridusasutus koostöös kolmanda riigi sarnaste asutustega eesmärgiga õppida tundma üksteise kultuuri ja omandada teadmisi; 13) „kõrgkool“– liikmesriigi õiguse kohaselt tunnustatud või sellisena käsitatav kõrgkool, mis annab liikmesriigi õiguse ja tavade kohaselt tunnustatud kõrghariduskraadi või muu tunnustatud kolmanda taseme kvalifikatsiooni, ükskõik kuidas selliseid asutusi nimetatakse, või asutus, mis pakub liikmesriigi õiguse ja tavade kohaselt kutseharidust või -koolitust kolmandal tasemel; 14) „vastuvõttev üksus“– teadusasutus, kõrgkool, haridusasutus, vabatahtliku teenistuse programmi eest vastutav organisatsioon või praktikante vastu võttev üksus, mille juurde kolmanda riigi kodanik määratakse käesoleva direktiivi kohaldamisel ning mis asub asjaomase liikmesriigi territooriumil vastavalt liikmesriigi õigusele ja olenemata selle õiguslikust vormist; 15) „vastuvõttev perekond“– perekond, kes võtab au pair'i ajutiselt vastu ja laseb tal liikmesriigi territooriumil saada osa pere igapäevaelust kõnealuse perekonna ja au pair'i vahel sõlmitud lepingu alusel; 16) „töötamine“– liikmesriigi õigusega või kohaldatavate kollektiivlepingutega reguleeritud või kehtiva tava kohane mis tahes vormis tööd hõlmav tegevus tööandja tarbeks või tema juhtimisel või järelevalve all; 17) „tööandja“– füüsiline või juriidiline isik, kelle tarbeks või kelle juhtimisel või järelevalve all tööd tehakse; 18) „esimene liikmesriik“– liikmesriik, kes väljastab käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodanikule loa esimesena; 19) „teine liikmesriik“– muu kui esimene liikmesriik; 20) „liikuvusmeetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid“– liidu või liikmesriikide rahastatavad programmid, millega edendatakse kolmandate riikide kodanike liidu või vastavates programmides osalevate liikmesriikide suunalist liikuvust; 21) „luba“– elamisluba, või kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud, pikaajaline viisa, mis on väljastatud käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil; 22) „elamisluba“– luba, mis on väljastatud vastavalt määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud vormile ning mis annab selle omanikule seadusliku õiguse liikmesriigi territooriumil viibimiseks; 23) „pikaajaline viisa“– luba, mille liikmesriik on väljastanud Schengeni konventsiooni (21) artikli 18 kohaselt või mis on väljastatud kooskõlas nende liikmesriikide õigusega, kes ei kohalda Schengeni acquis'd täielikult; 24) „pereliikmed“– kolmandate riikide kodanikud direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lõike 1 tähenduses.

1. Käesolev direktiiv ei piira järgmiste õigusaktide soodsamate sätete kohaldamist: a) kahe- või mitmepoolsed lepingud, mis on sõlmitud liidu või liidu ja selle liikmesriikide ning ühe või mitme kolmanda riigi vahel, või b) kahe- või mitmepoolsed lepingud, mis on sõlmitud ühe või mitme liikmesriigi ning ühe või mitme kolmanda riigi vahel. 2. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust seoses artikli 10 lõike 2 punktiga a ja artiklitega 18, 22, 23, 24, 25, 26, 34 ja 35 võtta vastu või jätta kehtima sätted, mis on soodsamad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike suhtes.

1. Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisel tuleb kontrollida dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad, et kolmanda riigi kodanik vastab a) artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja b) artiklites 8, 11, 12, 13, 14 või 16 sätestatud asjakohastele eritingimustele. 2. Liikmesriigid võivad nõuda, et taotleja esitaks lõikes 1 osutatud dokumentaalsed tõendid asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles. 3. Kui kõik riiki lubamise üldtingimused ja asjakohased eritingimused on täidetud, on kolmanda riigi kodanikul õigus saada luba. Kui liikmesriik väljastab elamislubasid üksnes oma territooriumil ning kui kõik käesolevas direktiivis sätestatud riiki lubamise tingimused on täidetud, väljastab asjaomane liikmesriik kolmanda riigi kodanikule nõutava viisa.

Käesolev direktiiv ei mõjuta ELi toimimise lepingu artikli 79 lõikest 5 tulenevat liikmesriigi õigust määrata kindlaks käesoleva direktiivi artikli 2 lõikes 1 osutatud riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike (v.a üliõpilased) arv, kui asjaomane liikmesriik leiab, et nad teevad või hakkavad tegema tasustatud tööd. Selle põhjal võib liikmesriik jätta loa taotluse läbi vaatamata või selle tagasi lükata.

1. Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisega seoses esitab taotleja a) liikmesriigi õiguses ettenähtud kehtiva reisidokumendi ning, kui see on nõutav, viisataotluse või kehtiva viisa või, kui see on kohaldatav, kehtiva elamisloa või kehtiva pikaajalise viisa; liikmesriigid võivad nõuda, et reisidokument peab olema kehtiv vähemalt kavandatud riigis viibimise aja jooksul; b) vanemate antud loa või samaväärse dokumendi kavandatud riigis viibimise kohta, kui kolmanda riigi kodanik on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt alaealine; c) tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik omab või, kui nii on ette nähtud liikmesriigi õiguses, mille kohaselt ta on taotlenud ravikindlustust, mis katab kõiki selliseid riske, mille vastu asjaomase liikmesriigi kodanikud on tavaliselt kindlustatud; kindlustus peab kehtima kavandatud riigis viibimise aja jooksul; d) liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt artiklis 36 sätestatud taotluse läbivaatamise tasu on makstud; e) asjaomase liikmesriigi nõutavad tõendid, mille kohaselt kolmanda riigi kodanikul on kavandatud riigis viibimise ajal piisavad vahendid elamiskulude katmiseks ilma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi kasutamata, ja tagasisõidukulude katmiseks. Vahendite piisavust hinnatakse igal üksikjuhul eraldi ja võetakse arvesse vahendeid, mis tagatakse muu hulgas toetuse või stipendiumi, kehtiva töölepingu või siduva tööpakkumise või tema suhtes võetud finantsvastutusega õpilasvahetusprogrammi organisatsiooni, praktikante vastuvõtva üksuse, vabatahtliku teenistuse programmi organisatsiooni, vastuvõtva perekonna või au pair'ide vahendusorganisatsiooni poolt. 2. Liikmesriik võib nõuda, et taotleja esitaks kolmanda riigi kodaniku aadressi tema territooriumil. Kui liikmesriigi õigus näeb ette, et taotluse esitamise ajal tuleb märkida aadress, aga kolmanda riigi kodanik veel ei tea tulevast aadressi, peab liikmesriik piisavaks ajutist aadressi. Sellisel juhul esitab kolmanda riigi kodanik oma alalise aadressi hiljemalt artikli 17 kohase loa väljastamise ajal. 3. Liikmesriigid võivad määrata lähtesumma, mida nad peavad piisavateks vahenditeks lõike 1 punkti e tähenduses. Vahendite piisavust hinnatakse igal üksikjuhul eraldi. 4. Taotlus esitatakse ja seda hinnatakse nii juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik elab väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, kuhu kolmanda riigi kodanik soovib siseneda, kui ka juhul, kui kolmanda riigi kodanik juba elab kehtiva elamisloa või pikaajalise viisa omanikuna kõnealuse liikmesriigi territooriumil. Kui asjaomasel kolmanda riigi kodanikul ei ole kehtivat elamisluba ega pikaajalist viisat, kuid ta viibib seaduslikult liikmesriigi territooriumil, võib liikmesriik erandina rahuldada esitatud taotluse kooskõlas liikmesriigi õigusega. 5. Liikmesriigid määravad kindlaks, kas taotluse esitab kolmanda riigi kodanik, vastuvõttev üksus või kumbki nimetatutest. 6. Kolmanda riigi kodanikku, keda peetakse ohuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, riiki ei lubata.

1. Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele esitab taotleja seoses teadustegevuse eesmärgil kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisega artikli 10 kohase võõrustamislepingu, või kui see on ette nähtud liikmesriigi õiguses, muu lepingu. 2. Liikmesriik võib kooskõlas siseriikliku õigusega nõuda, et teadusasutus võtaks kirjalikult kohustuse hüvitada teadlase riigis viibimise ja tagasipöördumisega seotud kulutused, mis on kaetud riiklikest vahenditest juhul, kui teadlane jääb seadusevastaselt asjaomase liikmesriigi territooriumile. Teadusasutuse rahaline vastutus lõppeb hiljemalt kuus kuud pärast võõrustamislepingu lõppemist. Kui teadlase elamisõigust pikendatakse vastavalt artiklile 25, lõppeb käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud teadusasutuse vastutus hiljemalt tööotsinguks või ettevõtlusega tegelemiseks saadud elamisloa alguskuupäeval. 3. Liikmesriik, kes on kehtestanud teadusasutuste heakskiitmismenetluse vastavalt artiklile 9, vabastab taotlejad ühe või mitme käesoleva artikli lõikes 2 või artikli 7 lõike 1 punktides c, d või e ja artikli 7 lõikes 2 osutatud dokumendi või tõendi esitamisest, kui kolmanda riigi kodanikke võtavad vastu heakskiidetud teadusasutused.

1. Liikmesriigid võivad otsustada kehtestada heakskiitmismenetluse avalik-õiguslikele ja/või eraõiguslikele teadusasutustele, kes soovivad võtta vastu teadlasi käesolevas direktiivis sätestatud vastuvõtumenetluse kohaselt. 2. Teadusasutused kiidetakse heaks vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses või haldustavades sätestatud menetlustele. Teadusasutuste heakskiitmise taotlused esitatakse vastavalt nimetatud menetlustele ja need peavad põhinema kas nende põhikirjajärgsetel ülesannetel või eesmärkidel ning nendes tuleb tõendada, et kõnealused asutused tegelevad teadustegevusega. Teadusasutusele antakse heakskiit vähemalt viieks aastaks. Erandjuhtudel võivad liikmesriigid anda heakskiidu lühemaks ajavahemikuks. 3. Lisaks teistele meetmetele võib liikmesriik heakskiidu pikendamisest keelduda või otsustada heakskiit lõpetada, kui a) teadusasutus ei vasta enam käesoleva artikli lõikes 2, artikli 8 lõikes 2 või artikli 10 lõikes 7 sätestatule; b) heakskiitmine saavutati pettusega või c) teadusasutus on kolmanda riigi kodanikuga sõlminud võõrustamislepingu pettuse või hooletuse tõttu. Kui heakskiidu pikendamise taotlust ei rahuldatud või kui heakskiit on lõpetatud, võib asjaomasel asutusel keelata uuesti heakskiitmise taotlemise kuni viieks aastaks alates heakskiidu pikendamata jätmise või heakskiidu lõpetamise otsuse avaldamise kuupäevast.

1. Teadusasutus, kes soovib kolmanda riigi kodanikku vastu võtta teadustegevuse eesmärgil, allkirjastab temaga võõrustamislepingu. Liikmesriigid võivad näha ette, et lõikes 2 ja kui see on kohaldatav, lõikes 3 osutatud elemente sisaldavat muud lepingut käsitatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel võõrustamislepinguga samaväärsena. 2. Võõrustamisleping sisaldab järgmist: a) teadustegevuse pealkiri või eesmärk või teadustegevuse valdkond; b) kolmanda riigi teadlase kohustus püüda teadustegevus lõpule viia; c) teadusasutuse kinnitus, et ta kohustub võtma vastu kolmanda riigi kodaniku teadustegevuse lõpule viimiseks; d) teadustegevuse algus- ja lõppkuupäev või hinnanguline kestus; e) teave kavandatud liikuvuse kohta ühes või mitmes teises liikmesriigis, kui liikuvus on esimeses liikmesriigis taotluse tegemise ajal teada. 3. Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et võõrustamisleping sisaldaks järgmist: a) teave teadusasutuse ja teadlase vahelise õigussuhte kohta; b) teave teadlase töötingimuste kohta. 4. Teadusasutused võivad võõrustamislepingud allkirjastada üksnes juhul, kui nende asjakohased organid on teadustegevuse heaks kiitnud pärast järgmiste punktide läbivaatamist: a) teadustegevuse eesmärk ja hinnanguline kestus ning selleks vajalike rahaliste vahendite olemasolu; b) teadustegevuse eesmärkidest lähtudes kolmanda riigi kodanikust teadlase kvalifikatsioon, mida tõendab kvalifikatsioonitunnistuse tõestatud koopia. 5. Võõrustamisleping muutub automaatselt kehtetuks, kui kolmanda riigi kodanikku ei lubata riiki või kui õigussuhe teadlase ja teadusasutuse vahel lõpetatakse. 6. Teadusasutused teavitavad viivitamata asjaomase liikmesriigi pädevaid asutusi kõikidest asjaoludest, mis võivad võõrustamislepingu täitmist takistada. 7. Liikmesriigid võivad sätestada, et kaks kuud enne asjaomase võõrustamislepingu kehtivuse lõppu esitab teadusasutus selleks määratud pädevatele asutustele kinnituse teadustegevuse toimumise kohta. 8. Liikmesriigid võivad oma siseriiklikus õiguses sätestada heakskiidu lõpetamise või heakskiidu pikendamisest keeldumise tagajärjed kehtivatele võõrustamislepingutele, mis on sõlmitud kooskõlas käesoleva artikliga, ning samuti tagajärjed asjaomaste teadlaste lubadele.

1. Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku õpingute eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja a) tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik on vastu võetud kõrgkooli õpingutes osalemiseks; b) liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kõrgkooli nõutavad tasud on makstud; c) liikmesriigi nõudmisel tõendi õppekeele piisava oskuse kohta; d) esitab liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanikul on piisavalt vahendeid õppekulude katmiseks. 2. Kolmandate riikide kodanikud, kellel on seoses nende kõrgkooli üliõpilaste nimekirja kandmisega automaatselt õigus ravikindlustusele, mis katab kõiki riske, mis asjaomase liikmesriigi kodanike puhul tavaliselt on kaetud, loetakse artikli 7 lõike 1 punkti c tingimustele vastavaks. 3. Liikmesriik, kes on kehtestanud kõrgkoolide heakskiitmise menetluse vastavalt artiklile 15 vabastab taotlejad ühe või mitme käesoleva artikli lõike 1 punktides b, c või d, artikli 7 lõike 1 punktis d või artikli 7 lõikes 2 osutatud dokumendi või tõendi esitamisest, kui kolmanda riigi kodanikke võtavad vastu heakskiidetud kõrgkoolid.

1. Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis osalemise eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja a) tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik ei ületa asjaomase liikmesriigi kehtestatud vanuse ega klassi alam- ega ülempiiri; b) tõendi haridusasutusse vastuvõtmise kohta; c) tõendi tunnustatud riiklikus või piirkondlikus haridusprogrammis osalemise kohta õpilasvahetusprogrammi või haridusprojekti raames, mida juhib haridusasutus vastavalt liikmesriigi õigusele või haldustavadele; d) tõendi, mille kohaselt haridusasutus või kui see on ettenähtud liikmesriigi õiguses, kolmas isik võtab vastutuse kolmanda riigi kodaniku eest asjaomase liikmesriigi territooriumil viibimise ajal, eelkõige seoses õppekuludega; e) tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik majutatakse kogu liikmesriigis viibimise aja jooksul kas perekonna juures, eriotstarbelises majutusasutuses haridusasutuse juures või kui see on ettenähtud liikmesriigi õiguses, mõnes muus asjaomase liikmesriigi sätestatud tingimustele vastavas majutusasutuses, mis valitakse vastavalt selle õpilasvahetuseprogrammi või haridusprojekti reeglitele, milles kolmanda riigi kodanik osaleb. 2. Liikmesriigid võivad otsustada õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis osalemiseks riiki lubada ainult selliste kolmandate riikide kodanikke, kes pakuvad sama võimalust nende kodanikele.

1. Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku praktika eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja a) vastuvõtva üksusega sõlmitud praktikalepingu, mille eesmärk on teoreetiline ja praktiline koolitus. Liikmesriigid võivad nõuda, et sellise praktikalepingu oleks heaks kiitnud pädev asutus ja et lepingu tingimused vastaksid asjaomase liikmesriigi õiguses, kollektiivlepingutes või haldustavades sisalduvatele tingimustele. Praktikaleping sisaldab järgmist: i) praktikaprogrammi kirjeldus, sh hariduslik eesmärk või õppe elemendid; ii) praktika kestus; iii) praktika koht ja juhendamise tingimused; iv) praktikatundide arv ja v) õiguslik suhe praktikandi ja vastuvõtva üksuse vahel; b) tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik on omandanud kõrghariduse kahe aasta jooksul enne taotlemist või et ta omandab kõrgharidust; c) liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt riigis viibimise ajal on kolmanda riigi kodanikul piisavad vahendid praktikakulude katmiseks; d) liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanik on osalenud või osaleb keelekoolitusel, et omandada praktika sooritamiseks vajalikud teadmised; e) liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt vastuvõttev üksus võtab vastutuse kolmanda riigi kodaniku eest kogu tema asjaomase liikmesriigi territooriumil viibimise ajal, eelkõige seoses tema elamis- ja majutuskuludega; f) liikmesriigi nõudmisel tõendi selle kohta, et kui kolmanda riigi kodanik majutatakse riigis viibimise ajal vastuvõtva üksuse poolt, vastab majutus asjaomase liikmesriigi kehtestatud tingimustele. 2. Liikmesriigid võivad nõuda, et praktika toimuks samas valdkonnas ja samal kvalifikatsioonitasemel lõike 1 punktis b osutatud kõrghariduse või õpingutega. 3. Liikmesriigid võivad nõuda vastuvõtva üksuse kinnitust selle kohta, et praktikaga ei asendata töökohta. 4. Liikmesriigid võivad vastavalt siseriiklikule õigusele nõuda vastuvõtvalt üksuselt kirjalikku kohustust, et juhul, kui praktikant jääb seadusevastaselt asjaomase liikmesriigi territooriumile, on vastuvõttev üksus kohustatud tagasi maksma riigis viibimise ja tagasipöördumisega seotud kulutused, mis kaeti riiklikest vahenditest. Vastuvõtva üksuse rahaline vastutus lõppeb hiljemalt kuus kuud pärast praktikalepingu lõppemist.

1. Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku vabatahtlikus teenistuses osalemise eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja a) lepingu vastuvõtva asutusega või kui see on ettenähtud liikmesriigi õiguses, muu asutusega, kes on asjaomases liikmesriigis vastutav vabatahtliku teenistuse programmi eest, milles kolmanda riigi kodanik osaleb. Leping sisaldab järgmist: i) vabatahtliku teenistuse programmi kirjeldus; ii) vabatahtliku teenistuse kestus; iii) vabatahtliku teenistuse koht ja juhendamise tingimused; iv) vabatahtliku töö tundide arv; v) olemasolevad vahendid kolmanda riigi kodaniku elamis- ja majutuskulude katmiseks ja minimaalseks taskurahaks kogu riigis viibimise ajal ning, vi) kui see on kohaldatav, kolmanda riigi kodanikule vabatahtliku teenistuse paremaks sooritamiseks antav koolitus; b) liikmesriigi nõudmisel tõendi selle kohta, et kui kolmanda riigi kodanik majutatakse kogu riigis viibimise ajal vastuvõtva üksuse poolt, vastab majutus asjaomase liikmesriigi kehtestatud tingimustele; c) tõendi, mille kohaselt vastuvõttev üksus, või kui see on ettenähtud asjaomase liikmesriigi õiguses, muu asutus, kes vastutab vabatahtliku teenistuse programmi eest, on sõlminud vastutuskindlustuse; d) liikmesriigi nõudmisel tõendi, mille kohaselt kolmanda riigi kodanikule on algtasemel tutvustatud või tutvustatakse asjaomase liikmesriigi keelt, ajalugu, poliitilisi ja sotsiaalseid struktuure. 2. Liikmesriigid võivad kindlaks määrata vanuse alam- ja ülempiiri kolmandate riikide kodanikele, kes esitavad taotluse vabatahtliku teenistuse programmi raames vastuvõtmiseks, ilma et see piiraks Euroopa vabatahtliku teenistuse eeskirjade kohaldamist. 3. Euroopa vabatahtlikus teenistuses osalevad vabatahtlikud ei pea esitama lõike 1 punktis c, ja kui see on kohaldatav, punktis d sätestatud tõendit.

1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada kehtestada kõrgkoolide, haridusasutuste, vabatahtliku teenistuse programmi eest vastutavate organisatsioonide või praktikante vastuvõtvate üksuste heakskiitmismenetluse. 2. Heakskiit antakse vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses või haldustavades sätestatud menetlustele. 3. Kui liikmesriik otsustab kehtestada vastavalt lõigetele 1 ja 2 heakskiitmismenetluse, peab ta andma asjaomastele vastuvõtvatele üksustele selget ja läbipaistvat teavet, muuhulgas heakskiidu andmise tingimuste ja kriteeriumite, kehtivusaja, mittevastavuse tagajärgede, sh võimaliku heakskiidu lõpetamise ja selle pikendamisest keeldumise ning samuti kõigi rakendatavate karistuste kohta.

1. Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku au pair'ina töötamise eesmärgil riiki lubamisega kolmanda riigi kodanik a) esitab kolmanda riigi kodaniku ja vastuvõtva perekonna vahelise lepingu, milles on kirjas kolmanda riigi kodaniku õigused ja kohustused au pair'ina, sealhulgas talle makstav taskuraha ja asjakohane korraldus, mis võimaldab tal käia kursustel, ning perekonnas töökohustuste täitmisele kuluv maksimaalne tundide arv; b) on 18–30-aastane. Erandjuhtudel võib liikmesriik au pair'ina riiki lubada ka vanema kui 30-aastase kolmanda riigi kodaniku; c) esitab tõendi, mille kohaselt vastuvõttev perekond või au pair'ide vahendusorganisatsioon võtab, kui see on ettenähtud liikmesriigi õiguses, vastutuse kolmanda riigi kodaniku eest kogu tema asjaomase liikmesriigi territooriumil viibimise ajal, eelkõige seoses elamiskulude ja majutusega ning õnnetusjuhtumite riskidega. 2. Liikmesriigid võivad nõuda, et kolmanda riigi kodanik, kes taotleb au pair'ina vastuvõtmist, esitaks tõendi, mille kohaselt a) ta oskab algtasemel asjaomase liikmesriigi keelt või b) tal on keskharidus, kutsekvalifikatsioon, või kui see on kohaldatav, ta täidab reguleeritud kutsealal töötamiseks vajalikke tingimusi, nagu on sätestatud liikmesriigi õiguses. 3. Liikmesriigid võivad kindlaks määrata, et tööle asumine au pair'ina toimub üksnes au pair'ide vahendusorganisatsiooni kaudu liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustel. 4. Liikmesriigid võivad nõuda, et vastuvõtva perekonna liikmed oleksid teisest rahvusest kui kolmanda riigi kodanik, kes taotleb au pair'ina töötamise eesmärgil riiki lubamist, ja et neil ei oleks asjaomase kolmanda riigi kodanikuga perekondlikke sidemeid. 5. Au pair täidab oma töökohustusi maksimaalselt 25 tundi nädalas. Au pair'il peab olema nädalas vähemalt üks oma töökohustustest vaba päev. 6. Liikmesriigid võivad sätestada minimaalse taskurahasumma, mis au pair'ile makstakse.

1. Kui luba antakse elamisloa vormis, kasutavad liikmesriigid määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud loavormi ning lisavad elamisloale märke „teadlane“, „üliõpilane“, „kooliõpilane“, „praktikant“, „vabatahtlik“ või „au pair“. 2. Kui luba antakse pikaajalise viisa vormis, märgivad liikmesriigid viisakleebise märkuste andmeväljale, et viisa omanik on vastavalt kas „teadlane“, „üliõpilane“, „kooliõpilane“, „praktikant“, „vabatahtlik“ või „au pair“. 3. Kui teadlased ja üliõpilased sisenevad liitu konkreetse liidu või mitmepoolse programmi raames, mis sisaldab liikuvuse meetmeid, või kahe või enama heakskiidetud kõrgkooli vahelise lepingu raames, märgitakse loale viide konkreetsele programmile või lepingule. 4. Kui teadlasele antakse pikaajalise liikuvuse luba elamisloa vormis, kasutavad liikmesriigid määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud loavormi ning lisavad elamisloale märke „teadlaste liikuvus“. Kui teadlasele antakse pikaajalise liikuvuse luba pikaajalise viisa vormis, märgivad liikmesriigid viisakleebise märkuste andmeväljale „teadlaste liikuvus“.

1. Teadlase loa kehtivusaeg on vähemalt üks aasta või võrdne võõrustamislepingu kestusega, kui see on lühem. Luba pikendatakse, kui artikkel 21 ei kohaldu. Liikuvuse meetmeid sisaldavates liidu või mitmepoolsetes programmides osaleva teadlase loa kehtivusaeg on vähemalt kaks aastat või võrdne võõrustamislepingu kestusega, kui see on lühem. Kui artiklis 7 sätestatud üldtingimused ei ole kahe aasta või võõrustamislepingu kogu kestuse ajal täidetud, kohaldatakse käesoleva lõike esimest lõiku. Liikmesriikidele jääb õigus kontrollida, et artiklis 21 sätestatud loa kehtetuks tunnistamise alused ei kohaldu. 2. Üliõpilase loa kehtivusaeg on vähemalt üks aasta või võrdne õpingute ajaga, kui see on lühem. Luba pikendatakse, kui artikkel 21 ei kohaldu. Loa kehtivusaeg üliõpilastele, kelle suhtes kehtivad liikuvuse meetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid või kahe või enama kõrgkooli vaheline leping, on vähemalt kaks aastat või võrdne õpingute ajaga, kui see on lühem. Kui artiklis 7 sätestatud üldtingimused ei ole kahe aasta või õpingute ajal täidetud, kohaldatakse käesoleva lõike esimest lõiku. Liikmesriikidele jääb õigus kontrollida, et artiklis 21 sätestatud loa kehtetuks tunnistamise alused ei kohaldu. 3. Liikmesriigid võivad kindlaks määrata, et õpingute tõttu riigis elamise aeg kokku ei tohi olla pikem kui liikmesriigi õiguses sätestatud õpingute maksimaalne pikkus. 4. Kooliõpilase loa kehtivusaeg on maksimaalselt üks aasta või võrdne õpilasvahetusprogrammi või haridusprojekti kestusega, kui see on lühem. Liikmesriigid võivad otsustada luba ühekordselt pikendada ajavahemikuks, mis on vajalik õpilasvahetusprogrammi või haridusprojekti lõpuleviimiseks juhul, kui artikkel 21 ei kohaldu. 5. Au pair'i loa kehtivusaeg on maksimaalselt üks aasta või võrdne au pair'i ja vastuvõtva perekonna vahelise lepingu kestusega, kui see on lühem. Liikmesriigid võivad otsustada vastuvõtva perekonna taotluse korral luba ühekordselt pikendada maksimaalselt kuueks kuuks, kui artikkel 21 ei kohaldu. 6. Praktikandi loa kehtivusaeg on maksimaalselt kuus kuud või võrdne praktikalepingu kestusega, kui see on lühem. Kui lepingu kestus on pikem kui kuus kuud, võib luba kooskõlas liikmesriigi õigusega kehtida lepingu lõpuni. Liikmesriigid võivad otsustada luba ühekordselt pikendada ajavahemikuks, mis on vajalik praktika lõpuleviimiseks juhul, kui artikkel 21 ei kohaldu. 7. Vabatahtlikuna tegutseva isiku loa kehtivusaeg on maksimaalselt üks aasta või võrdne artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud lepingu kestusega, kui see on lühem. Kui lepingu kestus on pikem kui üks aasta, võib luba kooskõlas liikmesriigi õigusega kehtida lepingu lõpuni. 8. Liikmesriigid võivad kindlaks määrata, et kui asjaomase kolmanda riigi kodaniku reisidokumendi kehtivus on lühem kui üks aasta või kaks aastat vastavalt lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel, ei kehti luba kauem kui reisidokument. 9. Kui liikmesriigid lubavad riiki siseneda ja seal elada esimesel aastal pikaajalise viisa alusel, tuleb esitada elamisloa taotlus enne pikaajalise viisa kehtivuse lõppu. Elamisluba väljastatakse, kui artikkel 21 ei kohaldu.

1. Liikmesriigid võivad esitada lisateavet paberkandjal või säilitada sellist teavet elektroonilisel kujul, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 1030/2002 artiklis 4 ja selle lisa punkti a alapunktis 16. Nimetatud teave võib hõlmata residentsust ja käesoleva direktiivi artiklis 24 sätestatud juhtudel üliõpilase majandustegevust ning sisaldada eelkõige nende liikmesriikide täielikku nimekirja, kuhu teadlane või üliõpilane kavatseb liikuvuse raames minna, või asjakohast teavet konkreetse liidu või mitmepoolse programmi kohta, mis sisaldab liikuvusmeetmeid, või kahe või enama kõrgkooli vahelist lepingut. 2. Liikmesriigid võivad samuti sätestada, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave tuleb märkida pikaajalisele viisale, nagu on osutatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1683/95 (22) lisa punktis 12.

1. Liikmesriigid lükkavad taotluse tagasi, kui a) artiklis 7 sätestatud üldtingimused või artiklites 8, 11, 12, 13, 14 või 16 sätestatud asjakohased eritingimused ei ole täidetud; b) esitatud dokumendid on omandatud pettusega, need on võltsitud või neid on omavoliliselt muudetud; c) asjaomane liikmesriik lubab isikuid riiki üksnes heakskiidetud vastuvõtva üksuse kaudu ja vastuvõtval üksusel heakskiit puudub. 2. Liikmesriigid võivad lükata taotluse tagasi, kui a) vastuvõttev üksus, artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud muu asutus, artikli 12 lõike 1 punktis d osutatud kolmas isik, vastuvõttev perekond või au pair'ide vahendusorganisatsioon ei täida oma juriidilisi kohustusi seoses sotsiaalkindlustuse, maksustamise, töötaja õiguste või töötingimustega; b) (kui see on kohaldatav) vastuvõttev üksus või vastuvõttev perekond, kes kolmanda riigi kodaniku tööle võtab, ei täida asjaomase liikmesriigi õiguses, kollektiivlepingutes või tavades sisalduvaid tingimusi; c) vastuvõtvat üksust, artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud muud asutust, artikli 12 lõike 1 punktis d osutatud kolmandat isikut, vastuvõtvat perekonda või au pair'ide vahendusorganisatsiooni on kooskõlas liikmesriigi õigusega karistatud deklareerimata töö või ebaseadusliku töölevõtmise eest; d) vastuvõttev üksus on loodud peamiselt käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise hõlbustamiseks või tegutseb peamiselt sellega; e) (kui see on kohaldatav) tööandja või vastuvõtva üksuse äritegevus lõpetatakse või on lõpetatud riiklike maksejõuetusalaste õigusaktide alusel või kui majandustegevust ei toimu; f) liikmesriigil on tõendeid või tõsised ja objektiivsed alused arvata, et kolmanda riigi kodanik kavatseb elada riigis muul eesmärgil kui see, milleks ta riiki sisenemiseks luba taotleb. 3. Kui kolmanda riigi kodanik taotleb luba riiki sisenemiseks, et astuda asjaomases liikmesriigis töösuhtesse, võib kõnealune liikmesriik kontrollida, kas kõnealust töökohta ei saa täita asjaomase liikmesriigi kodanike või teiste liidu kodanikega või kõnealuses liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega, ning sellisel juhul võib ta taotluse tagasi lükata. Käesoleva lõike kohaldamine ei piira liidu kodanike eelistamise põhimõtet, mida on kirjeldatud asjaomaste ühinemisaktide vastavates sätetes. 4. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võetakse igas taotluse tagasilükkamise otsuses arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ning austatakse proportsionaalsuse põhimõtet.

1. Liikmesriigid tunnistavad loa kehtetuks, või kui see on kohaldatav, keelduvad loa pikendamisest, kui a) kolmanda riigi kodanik ei täida enam artiklis 7 sätestatud üldtingimusi (v.a. artikli 7 lõige 6) või artiklites 8, 11, 12, 13, 14, 16 sätestatud asjakohaseid eritingimusi või artiklis 18 sätestatud tingimusi; b) luba või esitatud dokumendid on omandatud pettusega, on võltsitud või luba või esitatud dokumente on omavoliliselt muudetud; c) asjaomane liikmesriik lubab riiki üksnes heakskiidetud vastuvõtva üksuse kaudu ja vastuvõtval üksusel heakskiit puudub; d) kolmanda riigi kodanik elab riigis muul eesmärgil kui see, milleks talle elamisluba anti. 2. Liikmesriigid võivad tunnistada loa kehtetuks või loa pikendamisest keelduda, kui a) vastuvõttev üksus, artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud muu asutus, artikli 12 lõike 1 punktis d osutatud kolmas isik, vastuvõttev perekond või au pair'ide vahendusorganisatsioon ei täida oma juriidilisi kohustusi seoses sotsiaalkindlustuse, maksustamise, töötaja õiguste või töötingimustega; b) (kui see on kohaldatav) vastuvõttev üksus või vastuvõttev perekond, kes kolmanda riigi kodanikule tööd annab, ei täida asjaomase liikmesriigi õiguses, kollektiivlepingutes või tavades sisalduvaid tingimusi; c) vastuvõtvat üksust, artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud muud asutust, artikli 12 lõike 1 punktis d osutatud kolmandat isikut, vastuvõtvat perekonda või au pair'ide vahendusorganisatsiooni on kooskõlas liikmesriigi õigusega karistatud deklareerimata töö või ebaseadusliku töölevõtmise eest; d) vastuvõttev üksus on loodud peamiselt käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise hõlbustamiseks või tegutseb peamiselt sellega; e) (kui see on kohaldatav) tööandja või vastuvõtva üksuse äritegevus lõpetatakse või on lõpetatud riiklike maksejõuetusalaste õigusaktide alusel või kui majandustegevust ei toimu; f) üliõpilaste puhul ei järgita artikli 24 alusel majandustegevusele kehtestatud ajalisi piiranguid või kui üliõpilane ei saavuta vastavalt liikmesriigi õigusele või haldustavadele oma õpingutes küllaldast edu. 3. Kui luba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et õpingutes ei ole tehtud piisavalt edusamme, nagu on osutatud lõike 2 punktis f, võib liikmesriik konsulteerida vastuvõtva üksusega. 4. Liikmesriigid võivad tunnistada loa kehtetuks või selle pikendamisest keelduda avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise kaalutlusel. 5. Kui kolmanda riigi kodanik taotleb liikmesriigis töösuhte alustamiseks või jätkamiseks loa pikendamist, välja arvatud teadlane, kes jätkab töösuhet samas vastuvõtvas üksuses, võib kõnealune liikmesriik kontrollida, kas kõnealust töökohta ei saa täita kõnealuse liikmesriigi kodanike või teiste liidu kodanikega või kõnealuses liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega, ning sellisel juhul võivad nad loa pikendamisest keelduda. Käesoleva lõike kohaldamine ei piira liidu kodanike eelistamise põhimõtet, mida on kirjeldatud asjaomaste ühinemisaktide vastavates sätetes. 6. Kui liikmesriigil on kavas üliõpilase luba kooskõlas lõike 2 punktidega a, c, d või e tunnistada kehtetuks või seda mitte pikendada, lubatakse üliõpilasel esitada taotlus vastuvõtuks mõnda muusse kõrgkooli samaväärse õppekava alusel, et võimaldada õpingud lõpetada. Üliõpilasel lubatakse viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil, kuni pädevad asutused on taotluse suhtes otsuse teinud. 7. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võetakse igas loa kehtetuks tunnistamise või selle pikendamisest keeldumise otsuses arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ning austatakse proportsionaalsuse põhimõtet.

1. Teadlastel on õigus asjaomase liikmesriigi kodanikega võrdsele kohtlemisele, nagu on sätestatud direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõigetes 1 ja 4. 2. Liikmesriigid võivad piirata teadlaste võrdset kohtlemist a) direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõike 1 punkti c alusel, jättes välja õppe- ja toimetulekustipendiumid ning -laenud või muud toetused ja laenud; b) direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõike 1 punkti e alusel, mitte andes perehüvitisi teadlastele, kellel on luba elada asjaomase liikmesriigi territooriumil ajavahemikul, mis ei ületa kuut kuud; c) direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõike 1 punkti f alusel, piirates selle kohaldamist juhtudega, kus teadlase pereliikmete, kellele ta soodustusi taotleb, registreeritud või alaline elukoht on asjaomase liikmesriigi territooriumil; d) direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõike 1 punkti g alusel, piirates juurdepääsu eluasemele. 3. Praktikantidel, vabatahtlikel ja au pair'idel, keda käsitatakse asjaomases liikmesriigis töösuhtes olevana, ning üliõpilastel on õigus asjaomase liikmesriigi kodanikega võrdsele kohtlemisele, nagu on sätestatud direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõigetes 1 ja 4, võttes arvesse kõnealuse artikli lõikes 2 sätestatud piiranguid. 4. Praktikantidel, vabatahtlikel ja au pair'idel, keda ei käsitata asjaomases liikmesriigis töösuhtes olevana, ning kooliõpilastel on õigus võrdsele kohtlemisele seoses juurdepääsuga kaupadele ja teenustele ning üldsusele kättesaadavate kaupade ja teenuste pakkumisele vastavalt liikmesriigi õigusele, ning kui see on kohaldatav, ka seoses diplomite, tunnistuste ja muude kutsekvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamisega asjaomaste riiklike menetluste kohaselt. Liikmesriigid võivad otsustada mitte võimaldada neile võrdset kohtlemist seoses liikmesriigi õiguse kohaselt elamispinna ja/või riiklike tööhõiveametite pakutavate teenuste saamise menetlustega.

Lisaks teadustegevusele võivad teadlased õpetada kooskõlas liikmesriigi õigusega. Liikmesriigid võivad kehtestada õpetamisele ettenähtud tundide või päevade maksimaalse arvu.

1. Üliõpilastel on õigus töötada ja nad võivad tegeleda majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjana väljaspool õppeaega ja vastavalt asjaomases liikmesriigis vastava tegevuse suhtes kohaldatavatele normidele ja tingimustele, võttes arvesse lõikes 3 ettenähtud piiranguid. 2. Vajaduse korral annavad liikmesriigid üliõpilastele ja/või tööandjatele kooskõlas liikmesriigi õigusega eelneva loa. 3. Iga liikmesriik määrab selliseks tegevuseks lubatud tundide arvu nädalas või päevade või kuude arvu aastas, mis ei tohi olla vähem kui 15 tundi nädalas või vastav arv päevi või kuid aastas. Arvesse võidakse võtta olukorda asjaomase liikmesriigi tööturul.

1. Pärast teadustegevuse või õpingute lõppu on teadlastel ja üliõpilastel võimalus viibida artikli 17 kohaselt loa väljastanud liikmesriigi territooriumil käesoleva artikli lõikes 3 osutatud elamisloa alusel töö otsimise või ettevõtte asutamise eesmärgil vähemalt üheksa kuud. 2. Liikmesriigid võivad otsustada määrata kindlaks kvalifikatsiooni miinimumtaseme, mille üliõpilane peab olema omandanud, et tema suhtes kohaldataks käesolevat artiklit. See tase ei tohi olla kõrgem kui Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (23) 7. tase. 3. Lõikes 1 osutatud riigis viibimise eesmärgil väljastavad liikmesriigid teadlase või üliõpilase taotluse korral kõnealusele kolmanda riigi kodanikule elamisloa kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1030/2002, kui käesoleva direktiivi artikli 7 lõike 1 punktides a, c, d ja e ning artikli 7 lõikes 6 sätestatud tingimused, ja kui see on kohaldatav, käesoleva direktiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimused on endiselt täidetud. Teadlaste puhul nõuavad liikmesriigid teadusasutuselt kinnitust teadustegevuse lõpuleviimise kohta, või üliõpilaste puhul tõendit kõrgharidust tõendava diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi saamise kohta. Kui see on kohaldatav ning kui artikli 26 sätted on endiselt täidetud, pikendatakse vastavalt kõnealuses artiklis ettenähtud elamisluba. 4. Liikmesriigid võivad käesoleva artikli kohase taotluse tagasi lükata, kui a) lõikes 3 sätestatud tingimused, ning kui need on kohaldatavad, lõigetes 2 ja 5 sätestatud tingimused, ei ole täidetud; b) esitatud dokumendid on omandatud pettusega, on võltsitud või neid on omavoliliselt muudetud. 5. Liikmesriigid võivad nõuda, et teadlase või üliõpilase, ja kui see on kohaldatav, teadlase pereliikmete käesoleva artikli kohased taotlused esitataks vähemalt 30 päeva enne artikli 17 või 26 alusel välja antud loa kehtivuse lõppu. 6. Kui tõendit kõrgharidust tõendava diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi saamise kohta või teadusasutuse kinnitust teadustegevuse lõpuleviimise kohta ei esitata enne artikli 17 alusel välja antud loa kehtivuse lõppu ja kõik muud tingimused on täidetud, lubavad liikmesriigid kolmanda riigi kodanikul viibida oma territooriumil kõnealuste tõendite esitamiseks mõistliku aja jooksul kooskõlas liikmesriigi õigusega. 7. Vähemalt kolm kuud pärast käesoleva artikli kohase elamisloa väljastamist asjaomase liikmesriigi poolt võib viimane nõuda, et kolmandate riikide kodanikud tõestaksid, et neil on reaalne võimalus saada tööd või alustada ettevõtlust. Liikmesriigid võivad nõuda, et töö, mida kolmanda riigi kodanik otsib, või ettevõtlus, mille alustamist ta kavandab, vastaksid lõpuleviidud teadustegevuse või lõpetatud õpingute tasemele. 8. Kui lõigetes 3 või 7 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud, võivad liikmesriigid kolmanda riigi kodaniku, ning kui see on kohaldatav, tema pereliikmete elamisloa kooskõlas liikmesriigi õigusega kehtetuks tunnistada. 9. Teised liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat artiklit teadlaste (ning kui see on kohaldatav, nende pereliikmete) ja üliõpilaste suhtes, kes elavad või on elanud asjaomases teises liikmesriigis kooskõlas artikliga 28, 29, 30 või 31.

1. Selleks et teadlase pereliikmed saaksid teadlasega esimeses liikmesriigis või pikaajalise liikuvuse korral teises liikmesriigis ühineda, kohaldavad liikmesriigid direktiivi 2003/86/EÜ sätteid käesolevas artiklis sätestatud eranditega. 2. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 3 lõikest 1 ja artiklist 8 ei seata pereliikmetele elamisloa andmise eeltingimuseks nõuet, mille kohaselt teadlasel peab olema põhjust eeldada, et ta saab alalise elamise õiguse, ega nõuet, et ta peab olema riigis elanud teatava minimaalse aja. 3. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lõike 1 viimasest lõigust ja artikli 7 lõikest 2, võib seal osutatud integratsioonitingimusi ja -meetmeid hakata kohaldama alles pärast seda, kui asjaomastele isikutele on antud elamisluba. 4. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 5 lõike 4 esimesest lõigust väljastab liikmesriik perekonna taasühinemise tingimuste täitmisel pereliikmetele elamisload 90 päeva jooksul alates täieliku taotluse esitamise kuupäevast. Asjaomase liikmesriigi pädev asutus menetleb pereliikmete taotlust samal ajal teadlase riiki lubamise või pikaajalise liikuvuse loa taotlusega, juhul kui pereliikmete elamislubade taotlus esitatakse samal ajal. Pereliikmetele väljastatakse elamisluba üksnes juhul, kui teadlasele on väljastatud luba kooskõlas artikliga 17. 5. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 13 lõigetest 2 ja 3 lõpeb pereliikmete elamisloa kehtivus üldjuhul teadlase loa kehtivuse lõppemise kuupäeval. See hõlmab, kui see on kohaldatav, lube, mis on väljastatud teadlasele vastavalt artiklile 25 tööotsingute või ettevõtluse eesmärgil. Liikmesriigid võivad nõuda, et pereliikme reisidokument peab olema kehtiv vähemalt kavandatud riigis viibimise aja jooksul. 6. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 14 lõike 2 teisest lausest ei kohalda esimene liikmesriik, või pikaajalise liikuvuse korral teine liikmesriik, pereliikmete tööturule juurdepääsu suhtes ajalisi piiranguid, välja arvatud erandjuhtudel, näiteks väga kõrge tööpuuduse korral.

1. Kolmanda riigi kodanik, kellele esimene liikmesriik on väljastatud kehtiva loa õpinguteks liidu või mitmepoolse programmi raames, mis hõlmab liikuvusmeetmeid, või kahe või enama kõrgkooli vahelise lepingu raames või teadustegevuse eesmärgil, võib kõnealuse loa ja kehtiva reisidokumendi alusel siseneda ühte või mitmesse teise liikmesriiki ja seal viibida, et sooritada seal osa õpingutest või teadustegevusest artiklites 28, 29 ja 31 sätestatud tingimustel, võttes arvesse artiklit 32. 2. Lõikes 1 osutatud liikuvuse ajal võivad teadlased lisaks teadustegevusele õpetada ja üliõpilased lisaks õpingutele töötada ühes või mitmes teises liikmesriigis kooskõlas vastavalt artiklites 23 ja 24 sätestatud tingimustega. 3. Kui teadlane kolib kooskõlas artikliga 28 või 29 teise liikmesriiki, on pereliikmetel, kellel on artikli 26 kohaselt väljastatud elamisluba, lubatud teadlasega teadlase liikuvuse raames kaasa minna artiklis 30 sätestatud tingimustel.

1. Teadlastel, kellel on esimese liikmesriigi väljastatud kehtiv luba, lubatakse viibida ühes või mitmes teises liikmesriigis, et sooritada seal osa oma teadustegevusest mis tahes teadusasutuses, kuni 180 päeva iga 360-päevase ajavahemiku jooksul liikmesriigi kohta, tingimusel et käesolevas artiklis sätestatud tingimused on täidetud. 2. Teine liikmesriik võib nõuda, et teadlane või esimese liikmesriigi või teise liikmesriigi teadusasutus teavitaksid esimese ja teise liikmesriigi pädevaid asutusi teadlase kavatsusest sooritada osa teadustegevusest teise liikmesriigi teadusasutuses. Sellistel juhtudel näeb teine liikmesriik ette, et teavitamine võib toimuda a) esimeses liikmesriigis taotluse esitamise ajal, kui liikuvus teise liikmesriiki on selles etapis juba kavandatud, või b) pärast teadlase lubamist esimesse liikmesriiki, niipea kui on teada kavandatav liikuvus teise liikmesriiki. 3. Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga a ja teine liikmesriik ei ole esitanud esimesele liikmesriigile vastuväiteid kooskõlas lõikega 7, võib teadlase liikumine teise liikmesriiki toimuda mis tahes hetkel loa kehtivusaja jooksul. 4. Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga b, võib liikuvuse algatada kohe pärast teise liikmesriigi teavitamist või hiljem mis tahes hetkel loa kehtivusaja jooksul. 5. Teavitus hõlmab kehtivat reisidokumenti, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis a, ja esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba, mis katab liikuvuse perioodi. 6. Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitus hõlmaks järgmiste dokumentide ja teabe edastamist: a) võõrustamisleping esimeses liikmesriigis, nagu on osutatud artiklis 10, või kui teine liikmesriik seda nõuab, teise liikmesriigi teadusasutusega sõlmitud võõrustamisleping; b) liikuvuse kavandatav kestus ja kuupäevad, kui neid ei ole võõrustamislepingus täpsustatud; c) tõend, mille kohaselt teadlasel on tervisekindlustus, mis katab kõiki riske, mis on tavaliselt kaetud asjaomase liikmesriigi kodanike puhul, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis c; d) tõend, mille kohaselt tema riigis viibimise ajal on teadlasel piisavad vahendid elamiskulude katmiseks ilma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi kasutamata, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis e, ning piisavad vahendid, et katta oma esimesse liikmesriiki tagasisõidukulud artikli 32 lõike 4 punktis b osutatud juhtudel. Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks enne liikuvuse algust asjaomase teadlase aadressi teise liikmesriigi territooriumil. Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles. 7. Lõikes 2 osutatud teavituse alusel võib teine liikmesriik 30 päeva jooksul pärast täieliku teavituse kättesaamist esitada vastuväiteid teadlase liikumise suhtes tema territooriumile, kui a) lõikes 5, või kui see on kohaldatav, lõikes 6 sätestatud tingimused ei ole täidetud; b) kohaldatakse ühte artikli 20 lõike 1 punktis b või c või nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud taotluse tagasilükkamise alustest; c) lõikes 1 osutatud maksimaalne riigis viibimise kestus on saavutatud. 8. Teadlastel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida. 9. Teise liikmesriigi pädevad asutused teavitavad viivitamata esimese liikmesriigi pädevaid asutusi ja teavitajat kirjalikult oma vastuväidetest liikuvusele. Kui teine liikmesriik on liikuvusele vastu kooskõlas lõikega 7 ja liikuvus ei ole veel toimunud, ei lubata teadlasel sooritada osa teadustegevusest teise liikmesriigi teadusasutuses. Kui liikuvus on juba aset leidnud, kohaldatakse artikli 32 lõiget 4. 10. Kui vastuväidete esitamise aeg on lõppenud, võib teine liikmesriik väljastada teadlasele dokumendi, mis kinnitab, et tal on õigus viibida kõnealuse riigi territooriumil ja kasutada käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi.

1. Seoses teadlastega, kellel on esimese liikmesriigi väljastatud kehtiv luba ja kes kavatsevad viibida ühes või mitmes teises liikmesriigis, et sooritada seal osa oma teadustegevusest mis tahes teadusasutuses pikemalt kui 180 päeva liikmesriigi kohta, tegutseb teine liikmesriik järgmiselt: a) kohaldab artiklit 28 ning lubab teadlasel viibida oma territooriumil esimese liikmesriigi väljastatud loa alusel ja selle kehtivusaja jooksul või b) kohaldab lõigetes 2–7 sätestatud menetlust. Teine liikmesriik võib määrata kindlaks teadlase pikaajalise liikuvuse maksimaalse ajavahemiku, mis ei ole lühem kui 360 päeva. 2. Pikaajalise liikuvuse taotluse esitamise korral a) võib teine liikmesriik nõuda teadlaselt või esimese liikmesriigi või teise liikmesriigi teadusasutuselt, et ta edastaks järgmised dokumendid: i) kehtiv reisidokument, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis a, ja esimese liikmesriigi väljastatud kehtiv luba; ii) tõend, mille kohaselt teadlasel on tervisekindlustus, mis katab kõiki riske, mis on tavaliselt kaetud asjaomase liikmesriigi kodanike puhul, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis c; iii) tõend, mille kohaselt teadlase riigis viibimise ajal on tal piisavad vahendid elamiskulude katmiseks ilma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi kasutamata, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis e, ning piisavad vahendid, et katta esimesse liikmesriiki tagasisõidukulud artikli 32 lõike 4 punktis b osutatud juhtudel; iv) võõrustamisleping esimeses liikmesriigis, nagu on osutatud artiklis 10, või kui teine liikmesriik seda nõuab, teise liikmesriigi teadusasutusega sõlmitud võõrustamisleping; v) liikuvuse kavandatav kestus ja kuupäevad, kui neid ei ole taotleja esitatud dokumentides täpsustatud. Teine liikmesriik võib nõuda, et taotleja esitaks asjaomase teadlase aadressi tema territooriumil. Kui teise liikmesriigi õigus näeb ette, et taotluse esitamise ajal tuleb märkida aadress, aga asjaomane teadlane veel ei tea oma tulevast aadressi, peab kõnealune liikmesriik piisavaks ajutist aadressi. Sellisel juhul esitab teadlane oma alalise aadressi hiljemalt pikaajalise liikuvuse loa väljastamise ajal. Teine liikmesriik võib nõuda, et taotleja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles; b) teine liikmesriik võtab vastu pikaajalise liikuvuse taotlust käsitleva otsuse ja teavitab taotlejat sellest otsusest kirjalikult nii kiiresti kui võimalik, aga mitte hiljem kui 90 päeva pärast täieliku taotluse esitamist teise liikmesriigi pädevatele asutustele; c) taotluse esitamiseks ei pea teadlane liikmesriikide territooriumilt lahkuma ja temalt ei nõuta viisat; d) teadlasel lubatakse sooritada osa oma teadustegevusest teise liikmesriigi teadusasutuses, kuni pädevad asutused on võtnud vastu pikaajalist liikuvust käsitleva otsuse, tingimusel et i) artikli 28 lõikes 1 osutatud ajavahemik ja esimese liikmesriigi väljastatud loa kehtivusaeg ei ole lõppenud ning ii) teisele liikmesriigile on, kui ta seda nõuab, esitatud täielik taotlus vähemalt 30 päeva enne teadlase pikaajalise liikuvuse algust; e) pikaajalise liikuvuse loa taotlust ei või esitada samal ajal lühiajalise liikuvuse teavitusega. Kui vajadus pikaajalise liikuvuse järele tekib pärast seda, kui teadlase lühiajaline liikuvus on alanud, võib teine liikmesriik nõuda, et pikaajalise liikuvuse taotlus esitataks vähemalt 30 päeva enne lühiajalise liikuvuse lõppemist. 3. Teine liikmesriik võib pikaajalise liikuvuse taotluse tagasi lükata, kui a) lõike 2 punktis a sätestatud tingimused ei ole täidetud; b) kohaldatakse ühte artiklis 20 sätestatud taotluse tagasilükkamise alustest, välja arvatud kõnealuse artikli lõike 1 punkt a; c) teadlasele esimese liikmesriigi väljastatud loa kehtivusaeg lõppeb menetluse ajal või d) kui see on kohaldatav, on saavutatud lõike 1 teises lõigus kindlaks määratud maksimaalne riigis viibimise kestus. 4. Teadlastel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida. 5. Kui teine liikmesriik teeb käesoleva artikli lõikes 2 osutatud pikaajalise liikuvuse taotluse kohta positiivse otsuse, väljastatakse teadlasele luba kooskõlas artikli 17 lõikega 4. Pikaajalise liikuvuse loa väljastamise korral teavitab teine liikmesriik esimese liikmesriigi pädevaid asutusi. 6. Teine liikmesriik võib pikaajalise liikuvuse loa kehtetuks tunnistada, kui a) käesoleva artikli lõike 2 punktis a või lõikes 4 sätestatud tingimused ei ole või ei ole enam täidetud või b) kohaldatakse ühte artiklis 21 sätestatud loa kehtetuks tunnistamise alustest, välja arvatud kõnealuse artikli lõike 1 punkt a, lõike 2 punkt f ning lõiked 3, 5 ja 6. 7. Kui liikmesriik võtab vastu otsuse pikaajalise liikuvuse kohta, kohaldatakse vastavalt artikli 34 lõikeid 2–5.

1. Esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat elamisluba omava teadlase pereliikmetel lubatakse teadlasega kaasaminemiseks siseneda ühte või mitmesse teise liikmesriiki ja seal viibida. 2. Kui teine liikmesriik kohaldab artikli 28 lõikes 2 osutatud teavitamismenetlust, nõuab ta järgmiste dokumentide ja teabe edastamist: a) artikli 28 lõike 5 ja lõike 6 punktides b, c ja d nõutud dokumendid ja teave seoses teadlasega kaasas olevate pereliikmetega; b) tõend, mille kohaselt pereliige on elanud teadlase pereliikmena esimeses liikmesriigis vastavalt artiklile 26. Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles. Teine liikmesriik võib esitada vastuväiteid pereliikme liikumise suhtes tema territooriumile, kui esimeses lõigus sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kõnealuste pereliikmete suhtes kohaldatakse vastavalt artikli 28 lõike 7 punkte b ja c ning lõiget 9. 3. Kui teine liikmesriik kohaldab artikli 29lõike 1 punktis b osutatud menetlust, esitavad teadlane või teadlase pereliikmed taotluse teise liikmesriigi pädevatele asutustele. Teine liikmesriik nõuab, et taotleja edastaks seoses pereliikmetega järgmised dokumendid ja teabe: a) artikli 29 lõike 2 punkti a alapunktides i, ii, iii ja v nõutud dokumendid ja teave seoses teadlasega kaasas olevate pereliikmetega; b) tõend, mille kohaselt pereliige on elanud teadlase pereliikmena esimeses liikmesriigis vastavalt artiklile 26. Teine liikmesriik võib nõuda, et taotleja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles. Teine liikmesriik võib pereliikme taotluse seoses liikuvusega tema territooriumile tagasi lükata, kui esimeses lõigus sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kõnealuste pereliikmete suhtes kohaldatakse vastavalt artikli 29 lõike 2 punkte b ja c, lõike 3 punkte b, c ja d, lõiget 5, lõike 6 punkti b ning lõiget 7. Pereliikmete pikaajalise liikuvuse loa kehtivus lõpeb üldjuhul teise liikmesriigi väljastatud teadlase loa kehtivuse lõppemise kuupäeval. Teadlasega koos riiki lubatud pereliikmete pikaajalise liikuvuse load võidakse tunnistada kehtetuks või nende pikendamisest keelduda juhul, kui asjaomase teadlase pikaajalise liikuvuse luba tunnistatakse kehtetuks või selle pikendamisest keeldutakse ning kui pereliikmetel ei ole iseseisvat elamisluba. 4. Pereliikmetel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida.

1. Üliõpilastel, kellel on esimese liikmesriigi väljastatud kehtiv luba ja kelle suhtes kehtivad liikuvuse meetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid või kahe või enama kõrgkooli vaheline leping, lubatakse siseneda ühte või mitmesse liikmesriiki ja seal viibida, et sooritada sealses kõrgkoolis osa oma õpingutest kuni 360 päeva jooksul liikmesriigi kohta, võttes arvesse lõigetes 2–10 sätestatud tingimusi. Üliõpilane, kelle suhtes ei kehti liikuvuse meetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid või kahe või enama kõrgkooli vaheline leping, esitab taotluse teise liikmesriiki sisenemiseks ja seal viibimiseks, et sooritada sealses kõrgkoolis osa õpingutest kooskõlas artiklitega 7 ja 11. 2. Teine liikmesriik võib nõuda, et esimese või teise liikmesriigi kõrgkool või üliõpilane teavitaksid esimese ja teise liikmesriigi pädevaid asutusi üliõpilase kavatsusest sooritada osa õpingutest teise liikmesriigi kõrgkoolis. Sellistel juhtudel näeb teine liikmesriik ette, et teavitamine võib toimuda a) esimeses liikmesriigis taotluse esitamise ajal, kui liikuvus teise liikmesriiki on selles etapis juba kavandatud, või b) pärast üliõpilase lubamist esimesse liikmesriiki, niipea kui on teada kavandatav liikuvus teise liikmesriiki. 3. Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga a ja teine liikmesriik ei ole esitanud esimesele liikmesriigile vastuväiteid kooskõlas lõikega 7, võib üliõpilase liikumine teise liikmesriiki toimuda mis tahes hetkel loa kehtivusaja jooksul. 4. Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga b ja teine liikmesriik ei ole esitanud esimesele liikmesriigile kirjalikke vastuväiteid üliõpilase liikuvusele kooskõlas lõigetega 7 ja 9, loetakse liikuvus heakskiidetuks ning liikumine teise liikmesriiki võib toimuda. 5. Teavitus hõlmab kehtivat reisidokumenti, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis a, ja esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba, mis katab kogu liikuvuse perioodi. 6. Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitamine hõlmaks järgmiste dokumentide ja teabe edastamist: a) tõend selle kohta, et üliõpilane sooritab osa õpingutest teises liikmesriigis liikuvuse meetmeid sisaldava liidu või mitmepoolse programmi või kahe või enama kõrgkooli vahelise lepingu raames, ning tõend selle kohta, et teise liikmesriigi kõrgkool on üliõpilase vastu võtnud; b) liikuvuse kavandatav kestus ja kuupäevad, kui neid ei ole vastavalt punktile a täpsustatud; c) tõend selle kohta, et üliõpilasel on tervisekindlustus, mis katab kõiki riske, mis on tavaliselt kaetud asjaomase liikmesriigi kodanike puhul, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis c; d) tõend selle kohta, et riigis viibimise ajal on üliõpilasel piisavad vahendid elamiskulude katmiseks ilma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi kasutamata, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis e, ning piisavad vahendid, et katta õppekulud ning esimesse liikmesriiki tagasisõidukulud artikli 32 lõike 4 punktis b osutatud juhtudel; e) tõend selle kohta, et juhul kui need on kohaldatavad, on kõrgkooli nõutavad tasud makstud. Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks enne liikuvuse algust asjaomase üliõpilase aadressi teise liikmesriigi territooriumil. Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles. 7. Lõikes 2 osutatud teavituse alusel võib teine liikmesriik 30 päeva jooksul pärast täieliku teavituse kättesaamist esitada vastuväiteid üliõpilase liikumise suhtes tema territooriumile, kui a) lõikes 5 või 6 sätestatud tingimused ei ole täidetud; b) kohaldatakse ühte artikli 20 lõike 1 punktis b või c või nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud taotluse tagasilükkamise alustest; c) lõikes 1 osutatud maksimaalne riigis viibimise kestus on saavutatud. 8. Üliõpilastel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida. 9. Teise liikmesriigi pädevad asutused teavitavad viivitamata esimese liikmesriigi pädevaid asutusi ja teavitajat kirjalikult oma vastuväidetest liikuvusele. Kui teine liikmesriik on liikuvusele vastu kooskõlas lõikega 7, ei lubata üliõpilasel sooritada osa õpingutest teise liikmesriigi kõrgkoolis. 10. Kui vastuväidete esitamise aeg on lõppenud, võib teine liikmesriik väljastada üliõpilasele dokumendi, mis kinnitab, et tal on õigus viibida kõnealuse riigi territooriumil ja kasutada käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi.

1. Kui loa teadustegevuse või õpingute eesmärgil on väljastanud sellise liikmesriigi pädevad asutused, kes ei kohalda Schengeni acquis'd täielikult, ning teadlane või üliõpilane ületab liikuvuse raames teise liikmesriiki sisenemiseks välispiiri, võivad teise liikmesriigi pädevad asutused nõuda liikuvuse tõendina esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba ning a) teavituse koopiat kooskõlas artikli 28 lõikega 2 või artikli 31 lõikega 2 või b) kui teine liikmesriik lubab liikuvust ilma teavituseta, tõendit selle kohta, et üliõpilane sooritab osa õpingutest teises liikmesriigis liikuvuse meetmeid sisaldava liidu või mitmepoolse programmi või kahe või enama kõrgkooli vahelise lepingu raames, või teadlaste puhul koopiat võõrustamislepingust, kus täpsustatakse teadlase liikuvuse üksikasjad, või kui liikuvuse üksikasjad ei ole võõrustamislepingus täpsustatud, kirja teise liikmesriigi teadusasutuselt, kus täpsustatakse vähemalt ELi-sisese liikuvuse kestus ja teise liikmesriigi teadusasutuse asukoht. Teadlase pereliikmete puhul võivad teise liikmesriigi pädevad asutused nõuda liikuvuse tõendina esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba ja teavituse koopiat kooskõlas artikli 30 lõikega 2 või tõendit selle kohta, et nad on teadlasega koos. 2. Kui esimese liikmesriigi pädevad asutused tunnistavad loa kehtetuks, teavitavad nad, kui see on kohaldatav, viivitamata teise liikmesriigi asutusi. 3. Teine liikmesriik võib nõuda, et teise liikmesriigi vastuvõttev üksus või teadlane või üliõpilane teavitaks teda igast muudatusest, mis mõjutab tingimusi, mille alusel liikuvust lubati. 4. Kui teadlane (ja kui see on kohaldatav, tema pereliikmed) või üliõpilane ei vasta enam liikuvuse tingimustele, a) võib teine liikmesriik nõuda, et teadlane (ja kui see on kohaldatav, tema pereliikmed) või üliõpilane lõpetaks viivitamata igasuguse tegevuse ja lahkuks tema territooriumilt; b) esimene liikmesriik lubab teise liikmesriigi taotluse korral teadlasel (ja kui see on kohaldatav, tema pereliikmetel) või üliõpilasel ilma formaalsusteta ja viivitamata riiki naasta. Seda kohaldatakse ka juhul, kui esimese liikmesriigi väljastatud loa kehtivusaeg on lõppenud või luba on tunnistatud kehtetuks teises liikmesriigis aset leidnud liikuvuse ajal. 5. Kui teadlane või tema pereliikmed või üliõpilane ületab Schengeni acquis'd täielikult kohaldava liikmesriigi välispiiri, teeb see liikmesriik Schengeni infosüsteemis tema kohta päringu. Kõnealune liikmesriik keeldub riiki lubamast isikuid, kelle kohta on Schengeni infosüsteemi sisestatud hoiatusteade riiki sisenemise või riigis viibimise keelamise eesmärgil, või esitab vastuväiteid selliste isikute liikuvusele.

Liikmesriigid võivad näha ette karistused vastuvõtvatele üksustele või artikliga 24 hõlmatud juhtudel tööandjatele, kes ei ole täitnud oma käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi. Kõnealused karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

1. Asjaomase liikmesriigi pädevad asutused võtavad vastu otsuse loa väljastamist või selle pikendamist käsitleva taotluse kohta ning teavitavad taotlejat otsusest kirjalikult kooskõlas liikmesriigi õiguses sätestatud teavitamismenetlusega niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 90 päeva jooksul alates täieliku taotluse esitamise kuupäevast. 2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1, kui riiki lubamise menetlus on seotud heakskiidetud vastuvõtva üksusega, nagu on osutatud artiklites 9 ja 15, võetakse täielikku taotlust käsitlev otsus vastu nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt 60 päeva jooksul. 3. Kui taotlusega seoses esitatud teave või dokumendid on puudulikud, teatavad pädevad asutused taotlejale mõistliku aja jooksul, millist täiendavat teavet on vaja esitada ning määravad selle esitamiseks mõistliku tähtaja. Lõigetes 1 ja 2 osutatud tähtaja kulgemine peatatakse seniks, kuni pädevad asutused on nõutava täiendava teabe saanud. Kui täiendavat teavet või dokumente ei esitata määratud tähtajaks, võib taotluse tagasi lükata. 4. Taotluse läbivaatamata jätmise, tagasilükkamise või loa pikendamisest keeldumise otsuse põhjused esitatakse taotlejale kirjalikult. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjused esitatakse kolmanda riigi kodanikule kirjalikult. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjused võidakse esitada kirjalikult ka vastuvõtvale üksusele. 5. Otsust, millega jäetakse loa taotlus läbi vaatamata, lükatakse see tagasi, keeldutakse luba pikendamast või tunnistatakse luba kehtetuks, on võimalik vaidlustada asjaomase liikmesriigi kohtus kooskõlas siseriikliku õigusega. Kirjalikus teates täpsustatakse kohus või haldusasutus, kuhu otsuse saab edasi kaevata, ja edasikaebuse esitamise tähtaeg.

Liikmesriigid teevad taotlejatele hõlpsasti kättesaadavaks teabe kõikide taotluse esitamiseks vajalike tõendavate dokumentide kohta ning riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste, sealhulgas käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike ja, kui see on asjakohane, nende pereliikmete õiguste, kohustuste ning menetlustagatiste kohta. See hõlmab, kui see on kohaldatav, igakuiste piisavate vahendite suurust, sealhulgas piisavaid vahendeid õppe- või praktikakulude katmiseks, ilma et see piiraks iga juhtumi eraldi läbivaatamist, ning kohaldatavaid tasusid. Kõigi liikmesriikide pädevad asutused avaldavad käesoleva direktiivi kohaldamiseks heakskiidetud vastuvõtvate üksuste nimekirjad. Kui neid nimekirju on muudetud, avaldatakse selliste nimekirjade ajakohastatud versioonid nii kiiresti kui võimalik.

Liikmesriigid võivad nõuda, et kolmandate riikide kodanikud, sealhulgas, kui see on kohaldatav, nende pereliikmed, või vastuvõtvad üksused maksaksid tasu teavituste ja taotluste käesoleva direktiivi kohase läbivaatamise eest. Sellise tasu suurus ei tohi olla ebaproportsionaalne ega ülemäärane.

1. Liikmesriigid nimetavad kontaktpunktid, kes teevad tõhusat koostööd ja vastutavad artiklite 28–32 rakendamiseks vajaliku teabe vastuvõtmise ja edastamise eest. Liikmesriigid eelistavad elektroonilist teabe vahetamist. 2. Iga liikmesriik teavitab teisi liikmesriike lõikes 1 osutatud riiklike kontaktpunktide kaudu järgmisest: a) artiklites 28–31 osutatud liikuvusele kohaldatavad menetlused; b) kas kõnealune liikmesriik lubab üliõpilasi ja teadlasi riiki ainult heakskiidetud teadusasutuste või kõrgkoolide kaudu; c) liikuvuse meetmeid sisaldavad mitmepoolsed programmid ja lepingud kahe või enama kõrgkooli vahel.

1. Liikmesriigid edastavad komisjonile statistilised andmed käesoleva direktiivi kohaldamiseks väljastatud lubade arvu ja artikli 28 lõike 2 või artikli 31 lõike 2 kohaselt saadud teavituste kohta, ning niivõrd kui see on võimalik, kolmandate riikide kodanike arvu kohta, kelle load on pikendatud või kehtetuks tunnistatud. Samal viisil esitatakse statistilised andmed riiki lubatud teadlaste pereliikmete kohta. Kõnealused statistilised andmed esitatakse kodakondsuse, ning kui see on võimalik, lubade kehtivusaja kaupa. 2. Lõikes 1 osutatud statistiliste andmete vaatlusperiood on üks kalendriaasta ning need edastatakse komisjonile kuue kuu jooksul pärast vaatlusaasta lõppu. Esimene vaatlusaasta on 2019. 3. Lõikes 1 osutatud statistilised andmed esitatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 862/2007 (24).

Komisjon esitab korrapäraselt ja esimest korda 23. maiks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides ning teeb vajaduse korral muudatusettepanekuid.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 23. maiks 2018. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Direktiivid 2004/114/EÜ ja 2005/71/EÜ tunnistatakse liikmesriikide suhtes, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, kehtetuks alates 24. maist 2018, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses kõnealuste direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega, mis on esitatud käesoleva direktiivi I lisa B osas. Liikmesriikide puhul, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelitele.

Käesolev direktiiv jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.