C-52/14

EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda) 11. juuni 2015 ( *1 ) ( i ) Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 – Artikli 3 lõige 1 – Aegumistähtaeg – Dies a quo – Korduvad eeskirjade eiramised – Aegumistähtaja katkemine – Tingimused – Pädev asutus – Kõnealune isik – Eeskirjade eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamine – Kahekordse aegumistähtajaga võrdne tähtaeg Kohtuasjas C‑52/14, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberverwaltungsgericht für das Land Nordrhein-Westfalen (Saksamaa) 17. jaanuari 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. veebruaril 2014, menetluses Pfeifer & Langen GmbH & Co. KG versus Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung, EUROOPA KOHUS (neljas koda), koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud K. Jürimäe (ettekandja), J. Malenovský, M. Safjan ja A. Prechal, kohtujurist: M. Wathelet, kohtusekretär: ametnik K. Malacek, arvestades kirjalikus menetluses ja 7. jaanuari 2015. aasta kohtuistungil esitatut, arvestades seisukohti, mille esitasid: –Pfeifer & Langen GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt D. Ehle, –Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung, esindajad: W. Wolski ja J. Jakubiec, –Kreeka valitsus, esindajad: I. Chalkias, E. Leftheriotou ja O. Tsirkinidou, –Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja G. von Rintelen, arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta, on teinud järgmise otsuse 1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 3 lõiget 1. 2 Taotlus on esitatud Pfeifer & Langen GmbH & Co. KG (edaspidi „Pfeifer & Langen”) ja Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung’i (föderaalne põllumajandus‑ ja toiduamet, edaspidi „BLE”) vahelises kohtuvaidluses seoses nende ladustamiskulude hüvitiste tagastamisega, mida Pfeifer & Langen põhjendamatult sai vastuolus Euroopa Liidu finantshuvide kaitsega. Õiguslik raamistik Määrus (EMÜ) nr 1998/78 3 Komisjoni 18. augusti 1978. aasta määruse (EMÜ) nr 1998/78, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad suhkru ladustamiskulude hüvitamiseks (EÜT L 231, lk 5), mida on muudetud komisjoni 13. juuni 1988. aasta määrusega (EMÜ) nr 1714/88 (EÜT L 152, lk 23, edaspidi „määrus nr 1998/78”) artikli 13 lõige 1 sätestab: „Kõik isikud, kellel on õigus ladustamiskulusid tagasi saada, teatavad hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks asjaomasele liikmesriigile: a) kõigist sellistest hüvituskõlblike suhkru‑ ja siirupivarude netokogustest, mida nad ladustasid teabe edastamise kuule eelnenud kuu viimasel päeval kl 24.00; [...]” Määrus nr 2988/95 4 Määruse nr 2988/95 põhjendustes 3–5 on öeldud: „[...] tuleb […] võidelda igasuguse [liidu] finantshuve kahjustava tegevuse vastu mis tahes alal; [...] tõhusaks võitluseks [liidu] finantshuve kahjustava kelmuse vastu on vaja kõikidel [liidu] poliitikaga hõlmatud aladel kehtestada ühtsed õigusnormid; […] eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja ‑karistused nähakse ette vastavalt käesolevale määrusele valdkondade eeskirjades.” 5 Määruse artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt: „1. [Liidu] finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad [liidu] õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja ‑karistuste kohta. 2. „Eeskirjade eiramine” tähendab [liidu] õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks [liidu] üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse [liidu] nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.” 6 Määruse artikli 3 lõige 1 näeb ette: „Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat. Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. [...] Menetluste aegumistähtaeg katkeb, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Aegumistähtaega hakatakse arvestama pärast iga katkestust uuesti. Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lõikele 1.” 7 Sama määruse artikli 4 lõiked 1 ja 4 sätestavad: „1. Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine: – kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad, [...] 4. Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.” 8 Määruse nr 2988/95 artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Piiramata kohaldatavaid ühenduse haldusmeetmeid ja ‑karistusi, mis käesoleva määruse jõustumise ajal on vastu võetud valdkondade eeskirjade alusel, võib selliste finantskaristuste, nagu näiteks haldustrahvide määramise peatada pädeva asutuse otsusega, kui asjaomase isiku suhtes on samade faktide põhjal algatatud kriminaalmenetlus. Haldusmenetluste peatamine katkestab artiklis 3 sätestatud aegumistähtaja.” Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 9 Eelotsusetaotlusest nähtub, et suhkru töötlemisega tegelev ettevõtja Pfeifer & Langen sai suhkruturu ühise korralduse raames turustusaastate 1987/1988–1996/1997 eest tagasi valge suhkru ladustamiskulud. 10 Saksa tolliameti poolt 9. oktoobril 1997 Pfeifer & Langen’is läbi viidud kontrolli tulemusel ilmnes, et viimane oli jätnud kõnealuste turustusaastate kohta esitatud ladustamiskulude tagastamise taotluses märkimata teatavad kvoodiväliselt toodetud suhkru, täpsemalt C‑suhkru kogused, nii et teatav hulk tema esitatud tagastamistaotlusi ja saadud hüvitisi olid põhjendamatud. Kontrolli tulemusel algatas Saksa prokuratuur Pfeifer & Langen’i vastutavate töötajate suhtes kriminaalmenetluse maksupettuse ja suhkru ladustamisega seotud toetuspettuse kahtluses. 11 Selle menetluse käigus moodustati tolliameti uurimisosakonna erikomisjon, mis koosnes erinevate ametiasutuste, sealhulgas BLE esindajatest. Erikomisjon konfiskeeris 1999. aasta oktoobris turustusaastaid 1987/1988–1996/1997 puudutavad Pfeifer & Langen’i raamatupidamisdokumendid. Lisaks kuulas erikomisjon 2000. aastal tunnistajana üle mitu selle äriühingu töötajat. 12 BLE koostas 2002. aasta veebruaris toetuspettuse kohta lõpparuande (edaspidi „lõpparuanne”). Selles aruandes jõuti muu hulgas järeldusele, et Pfeifer & Langen oli erikomisjoni tuvastatud asjaolude kohaselt turustusaastate 1987/1988–1996/1997 eest põhjendamatult taotlenud ja saanud valge suhkru ladustamiskulude hüvitisi. 13 BLE tühistas 30. jaanuari 2003. aasta otsusega lõpparuande alusel osaliselt perioodi 1988. aasta juulist kuni 1989. aasta juunini puudutavas ladustamiskulude tagastuste arvutamise kohta tehtud otsused ja nõudis Pfeifer & Langen’ilt põhjendamatult saadud summade tagasimaksmist. Pfeifer & Langen esitas seejärel BLE–le vaide, väites muu hulgas, et talle 1988/1989. turustusaasta osas süüks pandud eeskirjade eiramised on aegunud. 14 Tolliamet lõpetas maksupettuse kohta algatatud menetluse 2004. aastal, pärast Pfeifer & Langen’iga saavutatud kompromissi. 15 BLE rahuldas 4. oktoobri 2006. aasta otsusega osaliselt Pfeifer & Langen’i vaide ja sellest tulenevalt vähendas tagasimaksmisele kuuluvat summat. Ta leidis samas, et turustusaastatega 1988/1989 seotud eeskirjade eiramised ei ole aegunud, kuna määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud nelja-aastane tähtaeg oli katkenud eeskirjade eiramist puudutavate erinevate uurimis‑ või menetlustoimingute tõttu, mida tolliameti erikomisjon ja prokuratuur olid teinud. Lisaks leidis BLE, et Pfeifer & Langen’i tegevust tuleb pidada korduvaks eeskirjade eiramiseks, mistõttu hakkas aegumistähtaeg kulgema alles alates 1997. aastal toimunud viimasest tuvastatud eiramisest. 16 Pfeifer & Langen esitas 7. novembril 2006 BLE viimati nimetatud otsuse peale kaebuse Verwaltungsgericht Köln’ile (Kölni halduskohus). Oma kaebuses väidab see äriühing muu hulgas, et talle 1988/1989. turustusaasta eest süüks pandud eeskirjade eiramiste osas lõppes määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud kaheksa-aastane aegumistähtaeg 1997. aasta juulis, ilma et talle oleks enne seda nende eiramiste eest karistust määratud. 17 Kuna Verwaltungsgericht Köln jättis Pfeifer & Langen’i kaebuse menetluste aegumistähtaegu puudutavas osas rahuldamata, esitas äriühing apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. 18 Selle kohtu arvates sõltub Pfeifer & Langen’i apellatsioonkaebuse lahendamine määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtajad kehtestanud eeskirjade tõlgendamisest. 19 Neil asjaoludel otsustas Oberverwaltungsgericht für das Land Nordrhein-Westfalen (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgem halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. a) Kas aegumistähtaja katkemisega seoses on „pädev asutus” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses asutus, kes on pädev algatama juurdlust või kohtumenetlust, olenemata sellest, kas see asutus oli rahaliste vahendite andja? b) Kas juurdluse või kohtumenetluse algatamine peab olema suunatud haldusmeetme kehtestamisele või karistuse määramisele? 2. Kas „kõnealune isik” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses saab olla ka ettevõtja töötaja, keda on tunnistajana üle kuulatud? 3. a) Kas tingimuse „teatab […] eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest” (määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmas lõik) puhul peab tegemist olema konkreetsete vigadega, mille suhkrutootja tegi suhkrutoodangu (asjaolude kogumi) kindlakstegemisel ja mille olemasolu eeldatakse või mis tuvastatakse üldjuhul alles nõuetekohaselt läbiviidud turukorraldusele vastavuse uurimise raames? b) Kas „juurdlusena”, mille algatamisest on teatatud, saab käsitada ka uurimist lõpetavat ja/või uurimistulemusi hindavat lõpparuannet, milles ei esitata täiendavaid küsimusi teatava asjaolude kogumi kohta? 4. a) Kas „korduvaid eeskirjade eiramisi” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses saab pidada „korduvaks” rikkumiseks ainult siis, kui eeskirjade eiramisena uuritavad tegevused või tegevusetused on omavahel tihedas ajalises seoses? b) Kui vastus on jaatav, siis kas selline tihe ajaline seos kaob muu hulgas siis, kui eeskirjade eiramine suhkrukoguse kindlakstegemisel toimub ainult üks kord suhkru turustusaasta jooksul ja seejärel kordub alles järgmisel või veelgi hilisemal suhkru turustusaastal? 5. Kas korduva eiramise toimepaneku määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses saab välistada siis, kui pädev asutus ei ole asjaolude keerukust arvesse võttes ettevõtjat üldse kontrollinud või vähemalt korrapäraselt või hoolikalt kontrollinud? 6. Millal hakkab eeskirjade jätkuvate või korduvate eiramiste korral kulgema kaheksa-aastane kahekordne aegumistähtaeg määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljanda lõigu tähenduses? Kas kõnealune aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil lõpeb iga eeskirjade eiramisena käsitatav tegevus (määruse artikli 3 lõike 1 esimene lõik), või päevast, mil lõpeb viimane korduv tegevus (määruse artikli 3 lõike 1 teine lõik)? 7. Kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus sätestatud kaheksa-aastane kahekordne aegumistähtaeg võib katkeda pädeva asutuse uurimis‑ või menetlustoimingute tõttu? 8. Kas selliste erinevate teokoosseisude esinemise korral, mis mõjutavad toetuste hindamist, tuleb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 sätete alusel arvutatav aegumistähtaeg määrata kindlaks iga teokoosseisu (eeskirjade eiramised) kohta eraldi? 9. Kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus sätestatud kahekordse aegumistähtaja kulgemine sõltub sellest, kas pädev asutus oli eeskirjade eiramisest teadlik?” Eelotsuse küsimuste analüüs Sissejuhatavad märkused 20 Esiteks tuleb meenutada, et määrusega nr 2988/95 võetakse selle artikli 1 kohaselt vastu „üldised eeskirjad liidu õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja ‑karistuste kohta”, selleks, et – nagu on öeldud selle määruse põhjenduses 3 – „võidelda igasuguse liidu finantshuve kahjustava tegevuse vastu mis tahes alal” (vt kohtuotsus Handlbauer, C‑278/02, EU:C:2004:388, punkt 31; kohtuotsus Josef Vosding Schlacht-, Kühl- und Zerlegebetrieb jt, C‑278/07–C‑280/07, EU:C:2009:38, punkt 20, ja kohtuotsus Pfeifer & Langen, C‑564/10, EU:C:2012:190, punkt 36). 21 Nii kehtestab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõige 1 menetluse algatamiseks aegumistähtaja, mis on neli aastat alates eeskirjade eiramise toimepanekust ja jätkuvate või korduvate eiramiste korral alates päevast, mil eeskirjade eiramine lõpeb. Nimetatud sättes on samas ette nähtud, et valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis ei või olla vähem kui kolm aastat. 22 Kuna põhikohtuasjas tähtsust omavad valdkondade eeskirjad, mis koosnevad suhkrusektoris ladustamiskulu hüvitamist käsitlevatest liidu eeskirjadest, eeskätt määrusest nr 1998/78, ei näe ette aegumise erieeskirju, siis tuleb kohaldada määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud nelja-aastast aegumistähtaega. 23 See tähtaeg kuulub kohaldamisele nii neile eiramistele, mille eest on ette nähtud halduskaristus määruse artikli 5 tähenduses, kui ka sellistele eiramistele nagu põhikohtuasjas arutusel olev eeskirjade eiramine, mille suhtes on võetud haldusmeede, mis seisneb põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmises, nagu on sätestatud määruse artiklis 4 (vt selle kohta kohtuotsused Handlbauer, C‑278/02, EU:C:2004:388, punktid 33 ja 34; Josef Vosding Schlacht-, Kühl- und Zerlegebetrieb jt, C‑278/07–C‑280/07, EU:C:2009:38, punkt 22, ja Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 45). 24 Teiseks olgu meenutatud, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud tähtaja eesmärk on tagada ettevõtjate jaoks õiguskindlus (vt selle kohta kohtuotsused Handlbauer, C‑278/02, EU:C:2004:388, punkt 40, ja SGS Belgium jt, C‑367/09, EU:C:2010:648, punkt 68). Nimelt peab ettevõtjatel olema võimalik ise kindlaks teha, milliseid tehinguid võib pidada lõplikult tehtuks ja milliste suhtes on võimalik menetlust algatada. 25 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamisel tuleb neid märkusi arvesse võtta. Esimese küsimuse punkt a 26 Esimese küsimuse punktis a soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et „pädev asutus” selle sätte tähenduses on ametiasutus, kellel on siseriiklike õigusnormide kohaselt pädevus anda rahalisi vahendeid või nõuda tagasi liidu finantshuve kahjustades põhjendamatult saadud summad. 27 Euroopa Kohtule esitatud materjalidest nähtub sellega seoses, et Saksa õiguse kohaselt on BLE pädev ladustamiskulusid hüvitama ja põhjendamatult saadud summasid tagasi nõudma ning tolliasutused on pädevad ladustamiskulude hüvitamisega seotud pettuste osas uurimistoiminguid tegema. Niisiis olid viimati nimetatud asutused need, kes tegid põhikohtuasjas arutusel olevate eiramistega seoses peamised uurimis‑ või menetlustoimingud. 28 Selles osas leiab Pfeifer & Langen, et käesoleval juhtumil saab ainult BLE‑d pidada „pädevaks asutuseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses, kuna üksnes see ametiasutus on pädev ladustamiskulusid hüvitama ja hüvitatut tagasi nõudma. Sellest tuleneb, et tolliasutuse tehtud uurimis‑ ja menetlustoimingud põhikohtuasjas menetluste aegumistähtaegu ei katkestanud. 29 Tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandale lõigule võib menetluste aegumistähtaeg katkeda, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. 30 Seda sõnastust arvesse võttes tuleb nentida, et mõiste „pädev asutus” selle sätte mõttes tähendab ametiasutust, kes on pädev asjaomaseid uurimis‑ ja menetlustoiminguid tegema. 31 Seevastu ei luba miski tõlgendada määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu sõnastust nii, et see asutus peab olema sama asutus, kes on pädev rahalisi vahendeid andma või nõudma tagasi liidu finantshuve kahjustades põhjendamatult saadud summasid. 32 Selles osas tuleb rõhutada, et vastavate liidu õigusnormide puudumisel tuleb igal liikmesriigil siseriikliku õiguse alusel määrata eeskirjade eiramistega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks pädevad asutused määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Järelikult on liikmesriikidel vabadus anda eeskirjade eiramistega seotud uurimis‑ ja menetlustoimingute tegemise pädevus asutusele, mis on muu asutus kui see, kes on käesoleval juhul pädev ladustamiskulusid hüvitama ja hüvitatut tagasi nõudma, tingimusel et liikmesriigid ei kahjusta sellega liidu õiguse tõhusat rakendamist. 33 Kõiki eelnenud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimese küsimuse punktile a vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et mõistest „pädev asutus” nimetatud sätte tähenduses tuleb aru saada nii, et see on asutus, kellel on siseriiklike õigusnormide kohaselt pädevus algatada juurdlus või kohtumenetlus ja see asutus võib olla muu asutus kui see, kes on pädev rahalisi vahendeid andma või nõudma tagasi liidu finantshuve kahjustades põhjendamatult saadud summad. Teine küsimus 34 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisega seotud toimingutest on selles sättes viidatud „kõnealusele isikule” teatatud, kui – juhul, kui tegemist on juriidilise isikuga – nendest toimingutest teatatakse selle isiku töötajatele nende tunnistajana üle kuulamise raames. 35 Siinjuures märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Pfeifer & Langen’i suhtes algatatud juurdluse käigus kuulati tunnistajatena üle mitu selle äriühingu töötajat. Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas põhikohtuasjas käsitletavate eeskirjade eiramiste suhtes algatatud menetluste aegumistähtaja katkemiseks piisab sellest, kui juurdluse või kohtumenetluse algatamisest on neile isikutele teatatud. 36 Esiteks tuleb tõdeda, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandast lõigust tuleneb, et mõiste „kõnealune isik” tähendab ettevõtjat, keda kahtlustatakse juurdluse või kohtumenetluse esemeks olevate eiramiste toimepanekus ehk käesoleval juhtumil Pfeifer & Langen’it. 37 Edasi tuleb märkida, et määrus nr 2988/95 ei kehtesta erieeskirju selle kohta, kuidas tuleb „juurdluse või kohtumenetluse algatamisest” määruse artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses kõnealusele isikule teatada. 38 Seda tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisest on kõnealusele isikule tegelikult teatatud. Juriidilise isiku puhul on see tingimus täidetud, kui juurdluse või kohtumenetluse algatamisest on tegelikult teatatud isikule, keda võib siseriiklike õigusnormide kohaselt pidada tegutsevaks kõnealuse juriidilise isiku nimel, mis tuleb välja selgitada eesotsusetaotluse esitanud kohtul. 39 Kõiki eelnenud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et eeskirjade eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest on teatatud „kõnealusele isikule” selle sätte tähenduses, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisest on kõnealusele isikule tegelikult teatatud. Juriidilise isiku puhul on see tingimus täidetud, kui toimingutest on tegelikult teatatud isikule, keda võib siseriiklike õigusnormide kohaselt pidada tegutsevaks kõnealuse juriidilise isiku nimel, mis tuleb välja selgitada eesotsusetaotluse esitanud kohtul. Esimese küsimuse punkt b ja kolmas küsimus 40 Esimese küsimuse punktiga b ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada esiteks nii, et juurdluse või kohtumenetluse algatamine peab olema suunatud ettevõtja poolt toime pandud konkreetsele eeskirjade eiramisele ja haldusmeetme kehtestamisele või karistuse määramisele, et seda saaks pidada „juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks” nimetatud sätte tähenduses, ja teiseks, kas sellist aruannet, nagu lõplik aruanne põhikohtuasjas, milles hinnatakse eiramise kahtluse kohta läbi viidud juurdluse tulemusi, esitamata kõnealusele isikule taotlust kõnealuste tehingute kohta lisateabe saamiseks, saab pidada juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks. 41 Mis puutub mõistet „juurdluse või kohtumenetluse algatamine” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et selliste aegumistähtaegade eesmärk, nagu on ette nähtud kõnealuses sättes, on üldiselt tagada õiguskindlus ning et see eesmärk ei oleks täielikult täidetud, kui seda aegumistähtaega saaks peatada siseriiklike ametiasutuste mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (vt kohtuotsus SGS Belgia jt, C‑367/09, EU:C:2010:648, punkt 68). 42 Seevastu juhul, kui siseriiklik ametiasutus saadab isikule aruande, milles paljastatakse konkreetse tehinguga, milles ta osales, seotud eeskirjade eiramine, ning nõuab selle tehingu kohta lisateavet või kohaldab tema suhtes selle tehinguga seoses karistust, siis on selle ametiasutuse toimingud piisavalt täpselt piiritletud, et neid saaks pidada eeskirjade eiramisega seotud juurdluseks või kohtumenetluseks määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses (kohtuotsus SGS Belgia jt, C‑367/09, EU:C:2010:648, punkt 69, ja kohtuotsus Chambre de commerce et d’industrie de l’Indre, C‑465/10, EU:C:2011:867, punkt 61). 43 Seega tuleb juurdluse või kohtumenetluse algatamisega seoses tuua piisava täpsusega välja tehingud, mille osas on tekkinud eiramise kahtlus, et seda saaks pidada „juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses. See täpsuse nõue ei nõua siiski, et juurdlust või kohtumenetlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust. 44 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab samas, et kohtuotsuseid SGS Belgia jt (C‑367/09, EL:C:2010:648) ja Chambre de commerce et d’industrie de l’Indre (C‑465/10, EL:C:2011:867) saab tõlgendada nii, et selline aruanne nagu põhikohtuasjas käsitletav peab kindlasti sisaldama taotlust kõnealuselt isikult lisateabe saamiseks, et seda saaks pidada „juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses. 45 Siinjuures tuleb märkida, et nendes otsustes piirdus Euroopa Kohus sellega, et loetles näitena toimingud, mille puhul saab asuda seisukohale, et neis on piisava täpsusega piiritletud tehingud, mille osas on tekkinud eeskirjade eiramise kahtlused. 46 Seetõttu saab sellist aruannet nagu põhikohtuasjas kõne all olev lõplik aruanne pidada „juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses, kui selles on piisava täpsusega piiritletud tehingud, millega seonduvad eeskirjade eiramise kahtlused – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul – ja seda isegi juhul, kui sellega seoses ei ole esitatud taotlust asjaomaselt isikult lisateabe saamiseks. 47 Eeltoodut arvesse võttes tuleb esimese küsimuse punktile b ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisega seoses peab olema piisava täpsusega välja toodud tehingud, millega eiramiskahtlused seonduvad, et seda saaks pidada „juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks” kõnealuse sätte tähenduses. See täpsuse nõue ei nõua siiski, et juurdlust või kohtumenetlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletava aruande puhul on see tingimus täidetud. Neljas ja kaheksas küsimus 48 Neljanda ja kaheksanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et esiteks peavad erinevad eeskirjade eiramised olema omavahel tihedas ajalises seoses, et neid saaks pidada „korduvaks eeskirjade eiramiseks” selle sätte tähenduses, ja teiseks, kas suhkrutootja toime pandud eiramist ladustatud suhkru koguse arvutamisel, mis leidis aset erinevatel turustusaastatel, millest tulenevalt deklareeris see suhkrutootja valed suhkrukogused ja talle maksti põhjendamatult ladustamiskulude hüvitisi, saab pidada korduvaks eiramiseks selle sätte tähenduse. 49 Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on eeskirjade eiramine „jätkuv või korduv” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses siis, kui selle paneb toime ettevõtja, kes saab majanduslikku kasu selliste sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad liidu õiguse sama sätet (vt kohtuotsus Vonk Dairy Products, C‑279/05, EU:C:2007:18, punkt 41). 50 Selle määratlusega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas selleks, et erinevaid eeskirjade eiramisi saaks pidada „korduvaks eeskirjade eiramiseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses, peab nende vahel olema tihe ajaline seos. Käesolevas asjas toimusid teatavad hagejale süüks pandud tehingud eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul erinevatel turustusaastatel. 51 Selles osas olgu meenutatud, et – nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 24 – määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud tähtaja eesmärk on tagada ettevõtjate jaoks õiguskindlus, kuna neil ettevõtjatel peab olema võimalik ise kindlaks teha, milliseid tehinguid võib pidada lõplikult tehtuks ja milliste suhtes on võimalik menetlust algatada. 52 Samas tuleb asuda seisukohale, et eiramised ei ole „korduvad eeskirjade eiramised” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses, kui neid eraldab ajavahemik, mis on pikem kui selle lõike esimeses lõigus sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg. Nimelt puudub neil eeskirjade eiramistel niisuguses olukorras piisavalt tihe ajaline seos. Kui pädev ametiasutus ei ole algatanud juurdlust ega kohtumenetlust, võib ettevõtja õigustatult arvata, et esimene eeskirjade eiramine on aegunud. Seevastu on niisugune ajaline seos olemas, kui ajavahemik, mis iga eiramist eelmisest eiramisest eraldab, on lühem kui kõnealune aegumistähtaeg. 53 Edasi, mis puutub põhikohtuasjas arutusel olevate eeskirjade eiramiste kvalifitseerimist, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas kooskõlas põhikohtuasjas kohaldamisele kuuluvate siseriikliku õiguse tõendamisreeglitega, niivõrd kui see ei kahjusta liidu õiguse tõhusust, on eespool punktis 49 meenutatud jätkuva või korduva eeskirjade eiramise koosseisu tingimused täidetud (vt selle kohta kohtuotsus Vonk Dairy Products, C‑279/05, EU:C:2007:18, punkt 43). Siiski võib Euroopa Kohus anda sellele kohtule eelotsusetaotluses esitatud asjaolude alusel tõlgendamisjuhiseid, mis võivad aidata siseriiklikul kohtul asja lahendada. 54 Selles osas ilmneb muu hulgas, et kõik Pfeifer & Langen’ile süüks pandud eeskirjade eiramised kinnitavad seda, et nimetatud äriühing kvalifitseeris deklaratsioonides valesti osa enda toodetud valgest suhkrust, mille ladustamiskulude hüvitamist ta taotles (kvoot A ja/või B, mitte C‑suhkur). Seega võib nende eeskirjade eiramise näol olla tegemist määruse nr 1998/78 artikli 13 lõike 1 – eeskirja, kust tuleneb suhkrutootjale kohustus deklareerida need suhkrukogused, mille alusel on võimalik ladustamiskulude hüvitamist taotleda – korduva eiramisega. 55 Seega ei saa välistada, et Pfeifer & Langen’ile põhikohtuasjas süüks pandud eiramised kujutavad endast tervikuna „korduvaid eeskirjade eiramisi” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses, mis tuleb siiski kindlaks teha eelotsusetaotluse esitanud kohtul. 56 Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb neljandale ja kaheksandale küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nõue, mille kohaselt peab eiramiste vahel olema ajaline seos, et neid saaks pidada „korduvaks eeskirjade eiramiseks” selle sätte tähenduses, näeb ette vaid selle, et ajavahemik, mis iga eeskirjade eiramist eelmisest eiramisest eraldab, on lühem kui selle lõike esimeses lõigus ette nähtud aegumistähtaeg. Niisugused eeskirjade eiramised nagu põhikohtuasjas, mis on seotud tootja suhkruvarude koguse arvutamisega ja mis leidsid aset erinevatel turustusaastatel, tuues kaasa selle, et suhkrutootja deklareeris need suhkrukogused valesti ja talle hüvitati seetõttu põhjendamatult suhkru ladustamiskulusid, kujutavad endast põhimõtteliselt „korduvat eeskirjade eiramist” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul. Viies küsimus 57 Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et eeskirjade eiramiste kogumit ei saa kvalifitseerida „jätkuvaks või korduvaks eeskirjade eiramiseks” selle sätte tähenduses, kui pädev asutus ei ole kõnealust isikut korrapäraselt või hoolikalt kontrollinud. 58 Pfeifer & Langen’i sõnul rikkus BLE oma hoolsuskohustust, kui ta jättis põhikohtuasjas vaatluse all olevatel turustusaastatel tegemata korrapärase ja hoolika kontrolli. Ta väidab, et see ametiasutus ei saa neil asjaoludel menetluste aegumistähtaja pikendamiseks tugineda sellele, et tegemist on jätkuvate või korduvate eiramistega. 59 Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, on „jätkuva või korduva eeskirjade eiramisega” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses tegemist vaid siis, kui ettevõtja saab majanduslikku kasu sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad liidu õiguse sama sätet. 60 Niisiis põhineb see mõiste kõnealusele eeskirjade eiramiste kategooriale omastel objektiivsetel kriteeriumidel, mis ei sõltu liikmesriigi ametiasutuse käitumisest asjaomase ettevõtja suhtes. Eeskätt ei sõltu eeskirjade eiramiste kvalifitseerimine määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses „jätkuvateks või korduvateks eeskirjade eiramisteks” sellest, kas ametiasutused viisid kõnealuse isiku suhtes läbi regulaarse ja süvendatud kontrolli või mitte. 61 Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb viiendale küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et eeskirjade eiramiste kogumi kvalifitseerimist „jätkuvaks või korduvaks eeskirjade eiramiseks” selle sätte tähenduses ei välista see, kui pädev asutus ei ole kõnealust isikut regulaarselt ja süvendatult kontrollinud. Kuues ja üheksas küsimus 62 Kuuenda ja üheksanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles lõigus ette nähtud tähtaeg hakkab jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste puhul kulgema alates päevast, kui viimane eeskirjade eiramine lõpeb, või päevast, kui iga korduv eeskirjade eiramine toime pandi, või siis päevast, kui pädevad siseriiklikud ametiasutused neist eiramistest teada said. 63 Esiteks tuleneb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 sõnastusest ja ülesehitusest, et see näeb neljandas lõigus ette menetluse algatamise aegumistähtaja absoluutse ülempiiri ja see aegumistähtaeg lõpeb hiljemalt päeval, kui nimetatud lõike esimeses lõigus ette nähtud aegumistähtaja kahekordse pikkusega võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on vastavalt artikli 6 lõikele 1 peatatud. 64 Määruse artikli 3 lõikes 1 kehtestatud tähtaeg aitab niisiis tugevdada ettevõtjate jaoks õiguskindlust, nagu näeb ette käesoleva kohtuotsuse punktis 24 meenutatud nõue, hoides ära seda, et eeskirjade eiramise osas menetluse algatamise aegumistähtaega on tähtaega katkestavate korduvate toimingutega võimalik lõputult pikendada. 65 Mis puutub tähtaja esimest päeva, siis tuleneb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 ülesehitusest ja eeskätt vastavate erinormide puudumisest, et tähtaja algus tuleb kindlaks määrata kõnealuse lõike kahe esimese lõigu alusel. 66 Määruse artikli 3 lõike 1 teise lõigu kohaselt hakatakse jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral aegumistähtaega arvestama päevast, mil eeskirjade eiramine lõpeb. Ent nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, tuleb juhul, kui eiramise paneb toime ettevõtja, kes saab majanduslikku kasu sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad liidu õiguse sama sätet, neid tehinguid pidada üheks ja samaks jätkuvaks või korduvaks eiramiseks. Seega tuleb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 kasutatud fraasist „mil eiramine lõpeb” aru saada nii, et see viitab päevale, mil viimane tehing, mis kuulub ühe ja sama eiramise koosseisu, lõpeb. 67 Seega ei mõjuta kuupäev, mil siseriiklikud ametiasutused eiramisest teada said, selle tähtaja kulgema hakkamist. Nimelt, lisaks asjaolule, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 sõnastusest ei tulene vastupidist tõlgendust, tuleb rõhutada, et siseriiklikul ametiasutusel lasub tema poolt liidu eelarvest tehtavate maksete õiguspärasuse kontrollimisel üldine hoolsuskohustus, mis tähendab, et liikmesriigid peavad võtma meetmeid, et eeskirjade eiramised viivitamatult kõrvaldada (vt selle kohta kohtuotsused Ze Fu Fleischhandel ja Vion Trading, C‑201/10 ja C‑202/10, EU:C:2011:282, punkt 44, ja Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 62). 68 Neil asjaoludel aitaks nõustumine sellega, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud tähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, kui ametiasutus on eiramised tuvastanud, teataval viisil kaasa ametiasutuste teatavale inertsusele eiramiste menetlemisel, asetades ettevõtjad samas ühelt poolt pikaks ajaks õiguslikult ebakindlasse olukorda ja teiselt poolt ohtu, et neil ei ole selle perioodi lõppedes enam võimalik esitada tõendeid kõnealuste tehingute õiguspärasuse kohta (vt selle kohta kohtuotsused Ze Fu Fleischhandel ja Vion Trading, C‑201/10 ja C‑202/10, EU:C:2011:282, punkt 45, ja Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 62). 69 Eeltoodut arvesse võttes tuleb kuuendale ja üheksandale küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles lõigus ette nähtud tähtaeg hakkab jätkuva või korduva eeskirjade eiramise puhul kulgema päevast, kui eeskirjade eiramine lõpeb, sõltumata sellest, mis kuupäeval pädevad siseriiklikud ametiasutused vastavast eiramisest teada said. Seitsmes küsimus 70 Seitsmenda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et pädeva asutuse poolt juurdluse või kohtumenetluse algatamine, millest on kõnealusele isikule selle lõike kolmanda lõigu kohaselt teatatud, katkestavad nimetatud lõike neljandas lõigus ette nähtud tähtaja kulgemise. 71 Nii nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 63, näeb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljas lõik ette eiramise korral menetluse algatamise aegumistähtaja absoluutse ülempiiri ja see aegumistähtaeg lõpeb hiljemalt päeval, kui nimetatud lõike esimeses lõigus ette nähtud aegumistähtaja kahekordse pikkusega võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on vastavalt määruse artikli 6 lõikele 1 peatatud. 72 Järelikult ei katkesta – välja arvatud viimati nimetatud juhul – pädeva asutuse poolt juurdluse või kohtumenetluse algatamine, millest on kõnealusele isikule määruse artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu alusel teatatud, selle määruse artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud tähtaja kulgemist. 73 Seda järeldust toetab nimetatud tähtaja eesmärk, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 64, just hoida ära seda, et eeskirjade eiramise osas menetluse algatamise aegumistähtaega on tähtaega katkestavate korduvate toimingutega võimalik lõputult pikendada. 74 Eeltoodut arvesse võttes tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et pädeva asutuse poolt juurdluse või kohtumenetluse algatamine, millest on kõnealusele isikule selle lõike kolmanda lõigu kohaselt teatatud, ei katkesta nimetatud lõike neljandas lõigus ette nähtud tähtaja kulgemist. Kohtukulud 75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: 1. Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95, Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada selliselt, et mõistest „pädev asutus” nimetatud sätte tähenduses tuleb aru saada nii, et see on asutus, kellel on siseriiklike õigusnormide kohaselt pädevus asjaomaseid uurimis‑ ja menetlustoiminguid teha ja see asutus võib olla muu asutus kui see, kes on pädev rahalisi vahendeid andma või nõudma tagasi liidu finantshuve kahjustades põhjendamatult saadud summad. 2. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest on teatatud „kõnealusele isikule” selle sätte tähenduses, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisest on kõnealusele isikule tegelikult teatatud. Juriidilise isiku puhul on see tingimus täidetud, kui toimingutest on tegelikult teatatud isikule, keda võib siseriiklike õigusnormide kohaselt pidada tegutsevaks kõnealuse juriidilise isiku nimel, mis tuleb välja selgitada eesotsusetaotluse esitanud kohtul. 3. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisega seoses peab olema piisava täpsusega välja toodud tehingud, millega eiramiskahtlused seonduvad, et seda saaks pidada „juurdluse või kohtumenetluse algatamiseks” kõnealuse sätte tähenduses. See täpsuse nõue ei nõua siiski, et juurdlust või kohtumenetlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletava aruande puhul on see tingimus täidetud. 4. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nõue, mille kohaselt peab eeskirjade eiramiste vahel olema ajaline seos, et neid saaks pidada „korduvaks eeskirjade eiramiseks” selle sätte tähenduses, näeb ette vaid selle, et ajavahemik, mis iga eeskirjade eiramist eelmisest eeskirjade eiramisest eraldab, on lühem kui selle lõike esimeses lõigus ette nähtud aegumistähtaeg. Niisugused eeskirjade eiramised nagu põhikohtuasjas, mis on seotud tootja suhkruvarude koguse arvutamisega ja mis leidsid aset erinevatel turustusaastatel, tuues kaasa selle, et suhkrutootja deklareeris need suhkrukogused valesti ja talle hüvitati seetõttu põhjendamatult suhkru ladustamiskulusid, kujutavad endast põhimõtteliselt „korduvat eeskirjade eiramist” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul. 5. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et eeskirjade eiramiste kogumi kvalifitseerimist „jätkuvaks või korduvaks eeskirjade eiramiseks” selle sätte tähenduses ei välista see, kui pädev asutus ei ole kõnealust isikut regulaarselt ja süvendatult kontrollinud. 6. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles lõigus ette nähtud tähtaeg hakkab jätkuva või korduva eeskirjade eiramise puhul kulgema päevast, mil eeskirjade eiramine lõpeb, sõltumata sellest, mis kuupäeval pädevad siseriiklikud ametiasutused vastavast eiramisest teada said. 7. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et pädeva asutuse poolt juurdluse või kohtumenetluse algatamine, millest on kõnealusele isikule selle lõike kolmanda lõigu kohaselt teatatud, ei katkesta nimetatud lõike neljandas lõigus ette nähtud tähtaja kulgemist. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa. ( i ) Käesoleva kohtuotsuse eestikeelse teksti punkte 43 ja 47 ning resolutsiooni punkti 3 on pärast kohtuotsuse elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.