Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Tiina Pappel 28.03.2017, Tartu 3-16-1004 OÜ Pro Grupp Invest kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25.02.2016. a otsuse nr 13-6/91 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 21.10.2016. a otsus OÜ Pro Grupp Invest apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ Pro Grupp Invest Volitatud esindaja v.adv. Rene Varul Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.10.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.04.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 09.02.2010. a otsusega nr 13-6/260 OÜ-le Pro Grupp Invest (taotluse viitenumber 310009780573) põllumajandusministri 12.03.2008. a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 20) alusel toetuse summas 99 989,77 eurot teraviljakombaini ostmiseks.
2.PRIA nõudis 25.02.2016. a otsusega nr 13-6/91, võttes aluseks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1, § 112 ja § 114 lg 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 ja § 1028 lg 1, OÜ-lt Pro Grupp Invest tagasi taotluse nr 310009780573 alusel määratud ja väljamakstud toetuse summas 99 989,77 eurot, mis tuli tagasi kanda 60 kalendripäeva jooksul toetusraha tagasinõudmise otsuse tegemise päevast arvates (p 1); nägi ette, et kui toetuse saaja ei ole nimetatud tähtaja jooksul toetust tagasi maksnud, peab ta maksma viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (p 6) ning tunnistas kehtetuks 09.02.2010. a otsuse nr 13-6/260 (p 7). PRIA väitel täiendava kontrolli käigus tuvastatu kohaselt ei vasta taotluse esitamisel näidatud müügitulu tegelikult määruse nr 20 nõudele ning lägahaagise rentimist 2008. aastal ei toimunud ja toetuse taotlemisel näidatud müügitulu sellest ei saadud (kontrolliaruande nr 15-7/15/17, mis on otsuse lisaks, p-d 4.1.1 ja 4.2). PRIA leidis, et taotleja on loonud kunstlikult tingimused vastamaks määruse nõuetele ja esitanud valeandmeid, kuna tegelikkuses on toetuse saaja järelevalveperioodil kombaini lihtsalt välja rentinud, mis ei ole määruse nr 20 § 3 lg 2 p 15 järgi toetatav tegevus. PRIA märkis, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013, 17.12.2013. a, ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008, ei esine art 2 lg-s 2 nimetatud vääramatu jõu asjaolusid, mis välistaksid toetuse tagasinõudmise.
3.PRIA jättis 22.04.2016. a vaideotsusega nr 13-4/16/6-1 rahuldamata OÜ Pro Grupp Invest vaide PRIA 25.02.2016. a otsuse nr 13-6/91 peale.
4.OÜ Pro Grupp Invest esitas 23.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PRIA 25.02.2016. a otsus nr 13-6/91. Kaebuse põhjendused: PRIA on teinud otsuse üks aasta peale täiendava kontrolli alustamist ja kontrolliaruandest nähtuvalt on PRIA-l olnud teave käes ca pool aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist. Ületatud on 25 tööpäeva reeglit, mistõttu kaotas PRIA õiguse otsuse kehtetuks tunnistamisele. Toetuse tagasinõudmine on aegunud. PRIA on tuginenud ebaõigesti määrusele nr 1306/2013, mis räägib kitsalt sellest, et tagasinõudmise otsus tuleb teha 18 kuu jooksul peale kontrolliaruande saatmist kaebajale. See ei muuda olematuks EÜ nõukogu määruse nr 2988/95 aegumistähtaega – nelja aastat. PRIA ei ole alustanud kontrollimenetlust nelja aasta sees arvates eeskirjade väidetavast eiramisest. Otsuses kehtetuks tunnistamise aluseid märgitud ei ole. PRIA ei ole teostanud huvide kaalumist, ei ole arvestanud kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämisesse, ei ole kaalunud proportsionaalsuse küsimust ning kas toetuse peab küsima koheselt tagasi kogu ulatuses või on alust küsida tagasi osaliselt. Otsus ei ole sisu osas põhjendatud. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tuvastas käibe tekkimise ja kaebaja vastavuse käibemaksukohustuslasele. PRIA-l ei ole õigust järeldada vastupidist ja väita, et renditehing on näiline. Kaebaja on rentinud kombaini välja ja saanud sellest rahalist kasu.
5.Tartu Halduskohus jättis 21.10.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) 09.02.2010. a otsuse kehtetuks tunnistamine vaidlustatud otsuse p-s 7 kaebajale mingeid tagajärgi ei ole põhjustanud ja tema õigusi ei riku, kuna toetus on tervikuna välja makstud. Seega pole oluline, kas PRIA tegi kehtetuks tunnistamise otsuse määruse nr 20 § 16 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul või mitte. Määruse nr 20 § 16 reguleerib toetuse maksmist ja maksmisest keeldumist, mitte välja makstud toetuse tagasi nõudmist. Ka vastustaja tunnistas kohtuistungil, et otsuse p-s 7 märgitud varasema otsuse kehtetuks tunnistamine toetuse tagasinõudmisel õiguslikku tähendust ei oma. Sellest tulenevalt on asjassepuutumatud kaebaja väited isiku usaldusest ja õiguspärasest ootusest haldusakti kehtima jäämisesse.
2) Kuna tegemist on mitmeaastase programmiga, mis ei olnud toetuse tagasinõudmise hetkeks lõppenud, siis ei olnud määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud 4-aastane tähtaeg 25.02.2016. a otsuse tegemise ajaks möödunud. Viimane osa määratud toetusest maksti kaebajale välja 11.11.2011. Sellest ajast algas 5-aastane järelevalveperiood investeeringuobjekti sihipärase kasutamise üle, mis lõpeb 11.11.2016. Järelevalveperioodil on PRIA-l õigus kontrollida kõikide taotleja poolt esitatud andmete õigsust, samuti investeeringuobjekti sihipärast kasutamist. Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaldamine on selge ega vaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Lisaks eelnevale tulenes PRIA-l õigus väljamakstud toetus tagasi nõuda määruse (EL) nr 1306/2013 alusel (art 54 lg 1). Rikkumised toetuse taotlemisel on avastatud järelkontrolli käigus. Järelkontrolli aruanne saadeti kaebajale 03.12.2015. Otsus toetuse tagasinõudmiseks tehti 25.02.2016. Seega on tagasinõude menetlust alustatud määruse nr 1306/2013 alusel tähtaegselt. Ka ei ole vastustaja rikkunud ELÜPS § 111 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Kaebaja väited seoses aegumisega on põhjendamatud ja ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. 3) Järelkontrolli käigus kogutud andmete alusel jõudis PRIA põhjendatud järeldusele, et 2008. a müügitulu aluseks olevat lägalaoturi renti 2008. aastal kaebaja poolt reaalselt ei toimunud, müügitulu on kunstlikult tekitatud, seega puudus taotlejaks kvalifitseerimiseks vajalik müügitulu (37 552 krooni). Asjaolu, et MTA tuvastas ettevõtlusega tegelemise, käibe tekkimise ja kaebaja vastavuse käibemaksukohustuslasele, ei tähenda, et kaebaja vastaks toetuse saamise tingimustele. MTA tõendid ei ole ainsad tõendid, mille alusel saab PRIA teha kindlaks kaebaja vastavuse meetmes 3.1 sätestatud tingimustele. Seejuures kaebaja ei vaidlusta faktilisi asjaolusid, mis on toodud kontrolliaruande p-s 4.2.1. Äriplaan nägi ette kombaini rendi koos operaatoriga, mis on abikõlbulik tegevus. Tegelikkuses rentis kaebaja masina välja ilma operaatorita, mille puhul ei ole tegemist teenuse osutamisega. Seega ei vasta kaebaja tegevus äriplaanile, samuti ei ole investeeringuobjekti sihipäraselt kasutatud. Kuna kombaini rentimine ei ole meetme 3.1 kohaselt toetatav tegevus, tähendab see, et kombaini kasutati mittesihipäraselt ning see andis vastustajale õiguse väljamakstud toetus tagasi nõuda. 4) Vastustajal oli võimalik kaaluda, millises ulatuses ta toetuse kaebajalt tagasi nõuab. Sellise kaalutluse puudumine otsuses ei too kaasa selle tühistamist. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt kaalutleti menetluse käigus toetuse tagasinõudmist ning leiti, et toetus tuleb tagasi nõuda täielikult. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on toetuse täieliku tagasinõudmise alusena toodud määruse nr 1306/2013 art 63. Arvestades rikkumiste iseloomu, saab toetuse täielikku tagasinõudmist pidada proportsionaalseks ja rikkumisele vastavaks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.OÜ Pro Grupp Invest esitas 21.11.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.10.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on kohaldanud ebaõigesti määruse nr 2988/95 art 3 lauset 3. Vaadeldav toetus oli taotletud PRIA-lt mitmeaastase programmi raames, mis kestis perioodil 2007-2013, mida kinnitas istungil PRIA esindaja. Seega on ebatäpne kohtu väide, et tegemist on mitmeaastase programmiga, mis ei olnud toetuse tagasinõudmise hetkeks lõppenud. 25.02.2016. a otsuse tegemiseks ajaks oli toetuse saamise mitmeaastane programm juba 3 aastat varem lõppenud. Aegumise kontekstis ei oma tähendust kohtu viide sellele, et PRIA 5-aastane järelevalveperiood algas 11.11.2011, kuivõrd tegemist oli 2009. a esitatud taotlusega, siis oli PRIA-l küllaldaselt aega järelevalvemenetluse algatamiseks seoses 2008. a tehingutega, PRIA-l oli seda võimalik teha kuni 2013. aastani. Kohtuotsuses esitatud arutlused ja viited erinevatele EL ja siseriiklikele normidele ei ole otseselt haakuvad aegumise kohaldamisega. Aegumist reguleerib EÜ nõukogu määruse nr 2988/95 art 3.
2) Kohus on kaebaja 2008. a müügitulu puudumise tuvastamisel nõustunud abstraktselt PRIA kontrolliaruandega, toomata esile või analüüsimata, millega kohus nõustub ja miks ei arvestata kaebaja vastuväiteid. Kaebaja on vaidlustanud faktilised asjaolusid, mis on välja toodud kontrolliaruande p-s 4.2.1. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja soetas 2008. a 400 000 krooni eest lägalaoturi ja üüris masina välja. MTA tuvastas käibe (müügitulu) tekkimise ja kaebaja vastavuse käibemaksukohustuslasele. Ka toetuse taotlemisel 2009. a olid PRIA-l olemas samad asjaolud 2008. a müügitulu kohta, mil peeti seda kehtivaks ja kaebajat taotlejana vastavaks. 3) PRIA ei ole teostanud kaalutlusõigust toetuse osaliselt tagasinõudmiseks. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et ostetud kombaini oli algselt plaanitud välja rentida koos operaatoriga ja seda nägi ette ka äriplaan, kuid alalist kombaini operaatorit ei õnnestunud palgata, mistõttu hakati rentima kombaini välja ilma juhita. Kaebaja rikkumine ei saa olla oluline, kuivõrd toetuse eesmärk oli täidetud – kombaini kasutati põllumajanduses, see oli välja renditud ja sihipärases kasutuses. PRIA ei ole otsuses ega istungil selgitanud, et oleks rakendatud kaalutlusõigust toetuse osaliseks tagasinõudmiseks ja millised kaalutlused on tõuganud PRIA-t toetuse 100%-lisele tagasinõudmisele. PRIA ei ole kaalutlusõigust teostanud ja kohus ei saa seda haldusorgani eest teha. Arusaamatuks jääb, mida peab kohus silmas „rikkumiste iseloomu“ all ja mis põhjusel ei ole kohus arvestanud EURATOM nr 966/2012 art 135 lg 3 reeglitega, s.h sellega, millisesse etappi on menetlus jõudnud. Pelgalt kombainile juhi palkamata jätmine ei saa olla rikkumiseks, mis eeldab kogu toetuse tagasinõudmist. Riigikohus on viidanud vajadusele kaaluda toetuse tagasiküsimist, s.h osalist tagasinõuet (03.11.2016. a lahend nr 3-3-1-37-16).
7.PRIA esitas 08.12.2016 vastuse apellatsioonkaebusele ja 09.12.2016 täienduse. Vastustaja palub jätta OÜ Pro Grupp Invest apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Järelevalveperiood investeeringuobjekti sihipärase kasutamise üle algab viis aastat viimasest väljamaksest. Järelevalveperiood lõppes 11.11.2016. Kohus on otsuses õigesti viidanud määruse nr 2988/95 art 3 p-le 1. Kuna tegemist on mitmeaastase programmiga, mis ei olnud toetuse tagasinõudmise hetkeks lõppenud, siis ei olnud määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud 4-aastane tähtaeg 25.02.2016. a otsuse tegemise ajaks möödunud. Õigeks ei saa pidada kaebaja seisukohta, et keset järelevalveperioodi tuvastatud rikkumised tuleb lugeda aegunuks, kuna neli aastat valeandmete esitamisest ehk rikkumise toimepanekust on möödas. 2) Taotleja on loonud kunstlikult tingimused ja tekitanud müügitulu vastamaks nõuetele. Toetuse määramisel olid PRIA-l olemas numbrilised andmed müügitulu kohta, kuid oli teadmata nende andmete sisu. Tehingute asjaolud said selguda alles järelkontrolli käigus. 3) Osaliselt oleks võimalik toetust tagasi nõuda juhul, kui investeeringuobjekti oleks osadel aastatel järelevalveperioodist kasutatud sihipäraselt (makstud toetussumma jagatakse sel juhul aastate peale). Rikkumiste iseloomu arvestades on selline otsustus välistatud ja täielik tagasinõue põhjendatud.
8.OÜ Pro Grupp Invest esitas 13.02.2017 taotluse, milles ta palus jätta kohaldamata ELÜPS § 114 lg 1 ja tunnistada nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja väitel seadus, mis kehtestab sanktsioonid, mida täitevvõim peab isiku suhtes rakendama, peab võimaldama täitevvõimul arvesse võtta rikkumise asjaolusid ning vastasel juhul on seadus ebaproportsionaalne. Kaebaja märgib, et ELÜPS § 114 lg 1 ei võimalda võtta arvesse mingeid asjaolusid ning samuti on 0,1% määrana ebaproportsionaalselt suur, võrrelduna näiteks riigivastutuse seaduse §-s 23 sätestatuga, kus intress on 6% aastas ehk 0,01% päevas või võlaõigusseaduse §-s 113 sätestatuga, kus viivisemäär on 8% aastas ehk 0,02% päevas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
10.Apellatsioonkaebus tugineb kolmele väitele: toetuse tagasinõudmine on aegunud (I); kaebaja on tõendanud 2008. a müügitulu (II) ning PRIA ei ole teostanud kaalutlusõigust toetuse osaliselt tagasinõudmiseks (III). Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu kaebaja väidete kohta ning jaotab viimaks menetluskulud (IV) I
11.PRIA vaidlustatud otsusega nõuti kaebajalt toetus tagasi nii investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise tõttu (kombaini rentimine ilma operaatorita) kui ka seetõttu, et PRIA poolt teostatud järelkontrolli tulemusena selgus, et kaebaja oli esitanud PRIA-le toetuse taotlemisel oma taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu kohta valeandmeid (rikkumised on tuvastatud kontrolliaruande p-des 4.2.2 ja 4.2.1). Nõue, mille kohaselt pidi taotleja taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu olema suurem kui 37 552 krooni, tulenes toetuse andmise ajal kehtinud põllumajandusministri 12.03.2008. a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 20) § 2 lg 2 p-st 2. Nõue, mille kohaselt liigitub toetatavaks tegevuseks vaid investeeringuobjekti (kombaini) väljarentimine koos operaatoriga, tulenes toetuse andmise ajal kehtinud määruse nr 20 § 3 lg 2 p-st 15. Määrus nr 20 kaotas kehtivuse 01.01.2011. Seega on PRIA toetuse tagasinõudemenetluses vaidlustatud haldusakti andes viidanud kehtetule määrusele. Ühtlasi ei olnud määruse nr 20 eesmärgiks reguleerida toetuste tagasinõudmist, vaid toetuste taotlemist ja taotluste menetlemist. Seega ei saa toetuse tagasinõudmise seisukohalt asjassepuutuvaks pidada ka põllumajandusministri hilisemaid toetustaotluste menetlemist reguleerivaid määrusi – 22.12.2010. a määrust nr 119 ega 13.03.2015. a määrust nr 25. Siiski ei ole nimetatud eksimus PRIA otsuse tühistamise aluseks. Nimelt on Riigikohus leidnud, et eksliku õigusliku aluse kasutamine ei pruugi vältimatult kaasa tuua haldusakti tühistamist (RKHK 26.10.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-28-16, p 14 ja 11.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 14). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul oli PRIA-l õiguslik alus toetuse tagasinõudmiseks olemas.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et PRIA alustas kaebaja kontrollimenetlusega 2015. aasta veebruaris. Nimetatud ajal reguleerisid toetuste tagasinõudmist nii Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 kui ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.10.2012. a määruse nr 966/202 artikli 135 lõiked 3 ja 4. ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.10.2012. a määruse nr 966/202 artikli 135 lõigetest 3 ja 4 ilmneb, et toetuse andmise otsusest tulenevate kohustuste rikkumise, samuti toetuse andmise menetluses toimunud pettuste korral võib vastutav eelarvevahendite käsutaja toetuse andmise otsuse raames makstud summad tagasi nõuda. Seega tuleneb eelviidatud normidest PRIA-le õigus toetusi tagasi nõuda. ELÜPS § 111 lõikest 1 ei leia toetuste tagasinõudmise tähtaega ning selle asemel teeb ELÜPS viite teistele asjakohastele Euroopa Liidu määrustele. Sellest saab järeldada, et Eesti seadusandja toetuste tagasinõudmise tähtaega ja aegumist reguleerida vajalikuks ei pidanud ning jättis selle Euroopa Liidu õiguse reguleerida.
13.Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus kaebajaga selles, et üldine toetuste tagasinõude esitamise aegumistähtaeg tuleneb Nõukogu 18.12.1995. a määrusest (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduse finantshuvide kaitse kohta. Määruse nr 2988/95 asjassepuutuvusele ei ole vastu vaielnud ka PRIA. Määruse nr 2988/95 artikli 1 lg 1 sätestab: „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja karistuste kohta.“ Artikli 3 lg 1 sätestab: „Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.“ Vastustaja ning halduskohus on tuginenud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. a määrusele (EL) nr 1303/2013, mille artikli 54 lg 1 sätestab: „Iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Vastavad summad kantakse tagasinõudmise taotlemise ajal makseasutuse võlgnike registrisse.“
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et määrusi nr 2988/95 ja 1303/2013 tuleb tõlgendada üksteisega kooskõlaliselt. See tähendab seda, et määrus nr 1303/2013, mis võimaldab toetusesaajalt toetuse tagasinõudmise 18 kuu (1,5 aasta) jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne on heaks kiidetud, ei pikenda määrusega nr 2988/95 ette nähtud aegumistähtaega toetusesaaja kahjuks ega välista seda, et menetlus tuleb olenemata kontrolliaruande koostamise ajast algatada nelja aasta jooksul eeskirjade rikkumisest, pidades silmas ka määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 lõigus 4 ette nähtud lõplikku aegumistähtaega otsuse tegemiseks, mis on kaheksa aastat alates menetluse alustamisest. Vastasel juhul kaotaksid määruses nr 2988/95 ette nähtud aegumistähtajad mõtte. Seega ei saa ainuüksi järelkontrolli aruande kuupäevale või aruande kaebajale teatavakstegemisele tuginedes põhjendada tagasinõude tähtaegsust. Ringkonnakohus nõustub küll halduskohtuga selles, et järelkontrolli aruande kaebajale teatavakstegemise ning tagasinõude otsuse kuupäevi võrreldes ei saa järeldada tagasinõude otsuse mittevastavust määrusele nr 1303/2013, kuid ainuüksi sellest ei piisa järelduste tegemiseks vaidlustatud otsuse kooskõla kohta määruses nr 2988/95 ettenähtud aegumise regulatsiooniga. Seega tuleb kontrollida ka seda, kas menetlus rikkumiste eiramise tuvastamiseks algas määruse nr 2988/95 järgi tähtaegselt ning lõppes seejärel, arvestamata võimalikku haldusmenetluse peatumist, enne lõplikku aegumistähtaja saabumist.
15.Euroopa Kohus on leidnud, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud 4-aastane aegumistähtaeg kuulub kohaldamisele nii neile eiramistele, mille eest on ette nähtud halduskaristus kui ka sellistele eiramistele, mille suhtes võetakse haldusmeetmeid põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmiseks (vt Euroopa Kohtu otsused asjades C-52/14 p 23, C-278/02, p-d 33 ja 34, C-278/07-C-280/07 p 22 ja C-341/13 p 45). Tähtaja eesmärgiks on tagada ettevõtjate jaoks õiguskindlus. Nimelt peab ettevõtjatel olema võimalik ise kindlaks teha, milliseid tehinguid võib pidada lõplikult tehtuks ja milliste suhtes on võimalik menetlust algatada (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-52/14 p 24, samuti otsused asjades C-278/02 p 40 ja C-367/09 p 68).
16.Samas sätestab määruse nr 2988/95 artikkel 3 järgmist: „Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku.“ Seega olukorras, kus spetsiifilist valdkonda reguleeriv või siseriiklik õigus näeb menetluse algatamiseks või läbiviimiseks ette pikema perioodi kui neli aastat alates eeskirjade rikkumisest, tuleb lähtuda vastavatest menetluse algatamiseks või läbiviimiseks ettenähtud tähtaegadest.
17.Eelviidatud seisukohta toetab senine Euroopa Kohtu praktika. Euroopa Kohus on leidnud, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus kehtestatud nelja-aastane aegumistähtaeg on kohaldatav liidu finantshuve kahjustavatele eeskirjade eiramistele, kui puuduvad seda valdkonda reguleerivad liidu või liikmesriigi eeskirjad, millest tuleneks teistsugune aegumistähtaeg (vt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-59/14, p 20 ja C-564/10 p-d 39-40). Samas kui puudub pikemat aegumistähtaega ette nägev seaduslikult kohaldatav siseriiklik õigusnorm, siis näeb määruse nr 2988/95 artikli 3 lõige 1 igal juhul ette nelja-aastase aegumistähtaja, mis on liikmesriikides vahetult kohaldatav, sealhulgas põllumajandussaaduste eksporditoetuste valdkonnas (vt Euroopa Kohtu otsused asjades C-201/10 ja C-202/10 p 50 ning C-278/02 p 35). Õiguskindluse tagamise eesmärgi täitmiseks peab vastav tähtaeg olema eelnevalt kindlaks määratud ning juhul, kui seda kohaldatakse „analoogia alusel“, peab kohaldamine olema isikule piisavalt ettenähtav (Euroopa kohtu otsus asjas C-201/10 ja C-202/10 p 52). Ringkonnakohus nendib, et PRIA seletustest ning asjassepuutuvatest Eesti õigusaktidest ei nähtu, et Eesti seadusandja oleks pidanud vajalikuks kehtestada määruses nr 2988/95 märgitust pikemaid aegumistähtaegu. Seega tuleb aegumise küsimuses lähtuda määruse 2988/95 asjassepuutuvatest sätetest.
18.Üheks vaidlusküsimuseks määruse tõlgendamisel on poolte vahel see, kas aegumistähtaeg algas kohe kaebaja poolt esmase rikkumise toimepanekust või alles kontrolliperioodi lõppedes. Euroopa Kohus on leidnud, et eeskirjade eiramise toimepanek, millest algab 4-aastane aegumistähtaeg menetluste algatamiseks, eeldab kahe tingimuse kumulatiivset täidetust: liidu õigusnormi rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu ja liidu eelarve kahjustamist või võimalikku kahjustamist. „Kahju“ määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses tekib kuupäeval, mil tehakse asjassepuutuva soodustuse lõplikult andmise otsus. Alates sellest hetkest on kahju liidu eelarvele tegelikult tekkinud. Seda kahju ei saa lugeda tekkinuks enne soodustuse lõplikku andmist, sest vastasel juhul tuleks möönda, et soodustuse tagasinõude aegumistähtaeg võib hakata kulgema hetkest, mil seda soodustust ei ole veel antud. Asjaoludel, mille korral liidu õiguse rikkumine tuvastatakse alles pärast kahju tekkimist, hakkab aegumistähtaeg kulgema alates rikkumise toimepanekust ehk nii hetkest, mil leidis aset ettevõtja tegevus või tegevusetus, millega rikuti liidu õigust, kui ka hetkest, mil tekkis kahju liidu eelarvele või liidu juhitavatele eelarvetele. Euroopa Kohus on sellisel juhul lähtunud dies a quo ehk hilisema sündmuse toimumise kuupäevast, st kas kahju tekkimise kuupäevast, kui kahju tekkis pärast liidu õiguse rikkumises seisneva tegevuse või tegevusetuse aset leidmist, või niisuguse tegevuse või tegevusetuse aset leidmise kuupäevast, kui asjassepuutuv soodustus anti enne kõnealust tegevust või tegevusetust. Ka leidis Euroopa Kohus, et kuupäev, mil liikmesriigi ametiasutused eeskirjade eiramisest teada said, ei mõjuta 4-aastase tähtaja kulgemise algust (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-59/14 p-d 23-29, 32).
19.Käesoleval juhul pani kaebaja toime kaks eraldiseisvat rikkumist. Neist esimene seondus toetuse taotlemisel valeandmete esitamisega enda müügikäibe kohta 2008. aastal, teine aga kombaini ebasihipärase kasutamisega kontrolliperioodil. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lg 2 sätestab: „Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist.“ Euroopa Kohtu praktika kohaselt on eeskirjade eiramine „jätkuv või korduv“ määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses siis, kui selle paneb toime ettevõtja, kes saab majanduslikku kasu selliste sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad liidu õiguse sama sätet (vt Euroopa Kohtu otsused asjades C-584/15, p 35; C-52/14 p 49 ja C-279/05 p 41). Eiramised ei ole „korduvad eeskirjade eiramised“ määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses, kui neid eraldab ajavahemik, mis on pikem kui selle lõike esimeses lõigus sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg. Nimelt puudub neil
eeskirjade eiramistel niisuguses olukorras piisavalt tihe ajaline seos (Euroopa Kohtu otsus asjas C-52/14 p 52).
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa kaebaja rikkumisi (valeandmete esitamine müügikäibe kohta ning kombaini mittesihipärane kasutus) teineteise suhtes jätkuvateks või korduvateks pidada, kuna neist esimene seondus valeandmete esitamisega enda müügikäibe kohta 2008. aastal ning teine toetuse objekti mittesihipärase kasutamisega. Seega tuleb mõlema rikkumise puhul hakata aegumistähtaegu lugema eraldiseisvalt. Kuna esimesel juhul toimus rikkumine enne lõpliku kahju tekkimist ning kahju Euroopa Liidu eelarvele tekkis Euroopa Kohtu praktikast (vt kohtuotsuse p 18) tulenevalt alles soodustuse andmisel 09.02.2010. a käskkirjaga, hakkas nimetatud kuupäevast kulgema ka vastava rikkumise suhtes menetluse alustamise aegumise tähtaeg, mis lõppes seega neli aastat hiljem ehk 09.02.2014. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et menetlus rikkumise tuvastamiseks algas alles 2015. a veebruaris, leiab kaebaja õigesti, et vastava rikkumise alusel toetuse tagasinõudmine oli aegunud.
21.Küll aga ei saa sama väita teise rikkumise puhul. PRIA on kontrolliaruandes tuvastanud, et investeeringuobjekti mittesihipärane kasutamine toimus alates kombaini soetamisest 2011 kuni 2014 ning jätkus ka veel 2015. aastal (kontrolliaruande p 4.2.2). Seega oli tegemist sisuliselt jätkuva rikkumisega määruse nr 2988/95 tähenduses. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale anti toetust kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 „Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta“ artikli 18 lõike 4 alusel heaks kiidetud „Eesti maaelu arengukavaga 2007-2013“ ehk mitmeaastase programmi raames. Eeltoodust tulenevalt leiab halduskohus õigesti, et antud juhul kuulus kohaldamisele määruse 2988/95 artikli 3 lõike 2 ls 2, mille kohaselt mitmeaastase programmi korral ei aegu asi enne programmi täielikku lõpetamist.
22.Kaebaja puhul ei saa ringkonnakohtu hinnangul programmi kestuse kindlakstegemisel siiski arvestada ainult konkreetse arengukava aastaid, vaid arvesse tuleb võtta veel ka toetuse andmise konkreetseid tingimusi, millega programmi kestus sisuliselt kindlaks määrati. Kui programmi kestus on pikem kui määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 märgitud 4-aastane menetluste alustamise aegumistähtaeg, tuleb lähtuda programmi kestusest. PRIA 09.02.2010. a käskkirjaga nr 13-6/260 määrati kaebajale toetus Eesti maaelu arengukava 2007-2013 ühise põllumajanduspoliitikaga kaasneva maaelu arengu toetuse meetme 3.1 raames kombaini ostmiseks (PRIA kontrollitoimiku lk 28). Toetuse saaja oli kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest ning saadud toetusraha mittesihipärase kasutamise korral PRIA nõudmisel tagasi maksma (p-d 3,4). Ka oli toetuse saaja kohustatud võimaldama teostada toetuse sihipärase ja tähtaegse kasutamise üle järelevalvet (p 5). Vastavad nõuded tulenesid käskkirja andmise aluseks olnud määrusest nr 20 (määrus nr 20, § 14 lg 2 p-d 1-3). Seega oli kaebaja puhul programmi kestus määratud viieaastase perioodiga alates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Ringkonnakohus märgib, et määrus nr 2988/95 ei sea liikmesriigile piiranguid programmi kestuse reguleerimisel. Ringkonnakohus nõustub seetõttu vastustajaga selles, et eeltoodud nõuetest koosmõjus saab järeldada, et PRIA-l oli määruse nr 20 alusel õigus teostada investeeringuobjekti sihipärase kasutuse üle kontrolli vähemalt viie aasta jooksul ehk sisuliselt kogu „programmi“ kestuse jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Kuna vastavast asjaolust oli teadlik ka kaebaja, ei rikkunud PRIA sellega kaebaja õigustatud ootust ega eksinud õiguskindluse printsiibi vastu.
23.PRIA andmetel maksti viimane osa toetusest kaebajale välja 11.11.2011 (PRIA 04.07.2016. a seletuse p 2, tl 14). Seega oli kaebajale toetuse andmise ajal ettenähtav, et PRIA teostab
vähemalt viie aasta jooksul arvates 11.11.2011 kontrolli investeeringuobjekti sihipärase kasutuse üle ning kombaini mittesihipärase kasutuse korral on PRIA õigustatud toetust tagasi küsima. Arvestades seega kaebaja puhul programmi kestuseks 5 aastat alates toetuse väljamaksmisest 11.11.2011, saabus menetluse alustamise aegumistähtaeg 11.11.2016.
24.Euroopa Kohus on leidnud, et aegumistähtaega käsitlev kord ei kuulu kohaldamisele juhul, kui eeskirjade eiramine tuleneb liikmesriigi ametiasutuste eksimusest, kes liidu nimel ja liidu eelarvest sellise rahalise soodustuse andsid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-465/10 p 44; C-281/07 p-d 20-22). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul eelviidatud asjaolu ei nähtu. Seega ei olnud PRIA poolt teise rikkumise suhtes menetluse alustamise ajaks (2015. a veebruar) menetluse alustamise aegumistähtaeg saabunud. Kuna ka PRIA 25.02.2016. a otsus toetuse tagasinõudmise kohta on tehtud enne menetluse alustamise aegumistähtaega (11.11.2016) ning otsuse tegemise aeg on kooskõlas ka määruse nr 1303/2013 artikli 54 lõikega 1 ehk otsus on tehtud enne 18 kuu möödumist kontrolliaruande koostamisest, tuleb kokkuvõtlikult järeldada, et teise rikkumise puhul ei olnud tagasinõude otsus aegunud. II
25.Ringkonnakohus on käesolevas otsuses (p 20) tuvastanud, et 2008. a müügitulu osas oli PRIA-l menetluse alustamise tähtaeg aegunud. Seetõttu tugines PRIA toetuse tagasinõudmise otsuses õigusvastaselt kaebaja rikkumisele 2008. a müügitulu kohta andmete esitamisel. Eeltoodust lähtudes puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus täiendavalt analüüsida, kas kaebaja 2008. a müügitulu oli tõendatud või mitte ning ringkonnakohus kaebaja vastavasisulisi väiteid täiendavalt ei analüüsi. Samas märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selle üle, et PRIA tuvastas vaidlustatud otsuses kaebaja puhul kaks iseseisvat rikkumist, millest kumbki andis PRIA-le iseseisva aluse kaebajalt toetuse tagasinõudmiseks. Seega ei mõjuta ühe toetuse tagasinõudmise aluse äralangemine seoses menetluse aegumisega PRIA otsuse kehtivust muus osas. III
26.Kaebaja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses asjaolu, et PRIA toetuse abiga ostetud kombaini plaaniti algselt välja rentida koos operaatoriga, mida nägi ette ka kaebaja äriplaan ega ka seda, et äriplaan ei õnnestunud ning kombaini renditi välja ilma juhita, milline tegevus ei olnud abikõlbulik. Samas leiab kaebaja, et rikkumine ei olnud oluline, kuna kombaini kasutati siiski põllumajanduses ning kombain oli sellest tulenevalt sihipärases kasutuses. Kaebaja arvates pidanuks PRIA otsuse tegemisel arvestama ka määruse nr 966/2012 art 135 lg 3 reeglitega, sh sellega, millisesse etappi menetlus oli jõudnud.
27.Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu seisukohaga PRIA poolt kaalutlusõiguse teostamise osas (halduskohtu otsuse p 23) ega pea vajalikuks seda korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Määruse nr 966/2012 artikli 135 lõige 3 puudutab eelkõige olukordi, kus toetus on kas veel andmata või välja maksmata. Toetuse andmise otsusest tulenevate kohustuste rikkumist reguleerib artikli 135 lõige 4, millest nähtub, et kui toetusesaaja rikub toetuslepingust või toetuse andmise otsusest tulenevaid kohustusi, võib vastutav eelarvevahendite käsutaja olenevalt vigade, eeskirjade eiramiste või pettuse või kohustuste täitmatajätmise raskusest vähendada toetussummasid või nõuda toetuslepingu või toetuse andmise otsuse raames alusetult makstud summad tagasi, tingimusel, et toetusesaajale on antud võimalus esitada oma
seisukohad. Poolte vahel vaidlust kaebaja ärakuulamise üle ei ole. Ka ei ole vaidlust selle üle, et eelviidatud norm võimaldab PRIA-l teostada kaalutlusõigust selle üle, kas välja nõuda toetussumma tervikuna või üksnes osaliselt. Kuna nimetatu sõltub konkreetse rikkumise olemusest ja raskusest, tuleb täpsemalt hinnata seda, millist laadi ja raskusega rikkumise kaebaja kombaini mittesihipärase kasutamisega toime pani. PRIA otsus koosmõjus selle lisaks oleva kontrolliaruandega ei jäta kahtlust, et PRIA on pidanud kaebaja rikkumist raskeks ning teadlikuks.
29.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et PRIA otsusest ei nähtu, et PRIA oleks kaalunud kaebajalt toetuse osalist tagasinõudmist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Nimetatud nõudest ei ole PRIA vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud. Halduskohtus toimunud istungil selgitas PRIA, et kaebaja rikkumine on selline, mille puhul ei saa kaaluda toetuse osaliselt tagasinõudmist (kohtuistungi lk 3, tl 83). Sellest võib järeldada, et PRIA pidas kaebaja rikkumist sedavõrd rängaks, et ei näinud võimalusi toetuse osaliselt tagasinõudmiseks. Ringkonnakohus märgib, et ka nimetatud asjaolu pidanuks PRIA otsuses põhjendama, kuna ka sellise otsuse tegemisel pidi PRIA poolt- ja vastuargumente kaaluma. Siiski ei õigusta ainuüksi otsuses kaalutluste märkimata jätmine otsuse tühistamist olukorras, kus ilmselged kaalutlusvead puuduvad. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida vaidlustatud otsuses ilmselgete kaalutlusvigade esinemist.
30.Ringkonnakohus on käesolevas otsuses (otsuse p 11) eelnevalt märkinud, et nõue, mille kohaselt liigitub toetatavaks tegevuseks vaid investeeringuobjekti (kombaini) väljarentimine koos operaatoriga, tulenes toetuse andmise ajal kehtinud määruse nr 20 § 3 lg 2 p-st 15. Seega ei saa vaidlust olla selle üle, et kui kaebaja oleks oma äriplaani märkinud ning taotlenud toetust sooviga, välja rentida kombaini ilma juhita, poleks ta toetuskõlbulik olnud. Sellest tulenevalt saab rikkumist pidada oluliseks. Siiski tuleb järgnevalt hinnata ka seda, kas kombaini väljarentimine ilma juhita võis olla kaebaja teadlik eesmärk juba toetuse taotlemisel või saab pidada usutavaks apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et kaebaja eesmärgiks oli kombaini väljarentimine koos juhiga ning äriplaan ebaõnnestus kaebajast mittetulenevatel põhjustel. Ringkonnakohus leiab, et kui esimesel juhul on tegemist kaebaja teadliku pettusega, mis ilmselt ei õigusta tagasinõude vähendamist, siis teisel juhul võib olla toetuse vähendatud ulatuses tagasinõudmine põhjendatud.
31.PRIA vaidlustatud otsuse kohaselt on otsuse lisaks kontrolliaruanne nr 15-7/15/17, milles sisaldub asjaolude põhjalikum analüüs. Sellest nähtub, et toetustaotluses soovis kaebaja osta teraviljakombaini selleks, et „hakata pakkuma põllumajandusteenust eelkõige väiksematele taludele, kellel puudub vajalik kaasaegne tehnika“ ning plaaniti firmasse tööle võtta täiskohaga kombainer-mehhanisaator, kelle tööülesanneteks oleks olnud põllumajandusmasinatega teenuse osutamine ning 0,5 kohaga varustaja, kelle tööülesanneteks oleks olnud masinate korrashoid, kombaineri asendamine ja tellimuste vastuvõtt. Seega lubati toetustaotluse põhjal luua juurde 1,5 töökohta, mis olid seotud väga konkreetsete tööülesannetega. Tegelikkuses tuvastas PRIA, et kombaini renditi välja ilma juhita ning aastate 2012-2014 jooksul saadi müügitulu tegevusest, mis polnud vastava meetme alt toetatav, s.t. põllumajandusmasinate ja -seadmete rentimisest ja kasutusrendist (EMTAK 77311) Kaavere Agro OÜ-le. Kaebaja rendiarvetele, selgitustele ja rendilepingutele tuginedes leidis PRIA, et kuigi toetuse saajaks oli kaebaja, tõendas kombaini faktiline kasutus ja sellega kaasnevate kulude katmine seda, et toetusega soetatud kombaini tegelik kasutaja ja kasusaaja oli hoopis Kaavere Agro OÜ. PRIA asus seisukohale, et selleks, et sellistel tingimustel kombaini kasutada, oleks Kaavere Agro OÜ pidanud olema ise taotleja, kuid meetmest 3.1 ei oleks Kaavere Agro OÜ kombainile rahastust
saanud, kuna põllumajandusega tegelev ettevõtja ei saanud meetmest 3.1 küsida toetust põllumajanduslikule tegevusele. Ka 2011. aastal oli kombain ilma operaatorita välja renditud ning sarnane tegevus jätkus ka 2015. aastal.
32.Ringkonnakohus ei pea veenvaks kaebaja väidet, mille kohaselt ei realiseerunud tema äriplaan seetõttu, et tal ei õnnestunud palgata alalist kombaini operaatorit (juhti), kuna kombaini aktiivne tööperiood aastas on vaid ca 2 kuud ja keegi ei nõustunud tulema tööle 2 kuuks aastas. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et teraviljakombain töötab vaid kaks kuud aastas, mistõttu on ka kombainer-mehhanisaatoril tööd vaid kaheks kuuks aastas, pidi kaebajale teada olema veel enne PRIA-le toetustaotluse esitamist. Ühtlasi on PRIA halduskohtus toimunud istungil selgitanud, et kaebaja ei pidanud kogu aeg kombainiga teenust osutama, vaid oleks võinud kombaini ka ise kasutada ning ka selline kasutus oleks olnud sihipärane (kohtuistungi lk 3, tl 83). Samas ei kasutanud kaebaja ka seda võimalust. Seega ei ole kaebaja väide veenev ega põhjenda kombaini juhita väljarentimist.
33.PRIA poolt tuvastatud asjaoludest ilmneb ka see, et kombaini renditi välja äriühingutele, kes ei kuulunud kaebaja äriplaanis märgitud sihtgruppi. Nimelt lubas kaebaja hakata pakkuma põllumajandusteenust väiksematele taludele, kellel puudub kaasaegne vajalik tehnika. Haldusasja materjalidest ei nähtu, kuidas leidis kaebaja endale kombaini väljarentimise teenuse osutamisel kliendid ning kas ta üldse püüdis oma teenust väiketalunikele müüa. Ringkonnakohus märgib, et seega ei teostanud kaebaja oma äriplaani ka eelmainitud osas. Vastavas osas ei ole kaebaja oma äriplaani ebaõnnestumist proovinudki põhjendanud, kuigi eelviidatud etteheited nähtusid kaebajale juba PRIA kontrolliaruandest. Eeltoodud asjaolud kogumis tekitavad põhjendatud kahtluse, et kaebaja ei plaaninud algusest peale toetusetaotluses märgitud äriplaani ellu viia ning kasutas investeeringuobjekti teadlikult juba varem kokku lepitud eesmärkidel. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist kaebaja poolse teadliku pettusega, millises olukorras tuleb nõustuda PRIA seisukohaga selles, et PRIA-l puudus vajadus kaaluda toetuse summa osalist tagasinõudmist. IV
34.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.10.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning PRIA ei ole menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.