AS Eesti Pagar kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 08.01.2014 otsuse nr 1.1-5.1/14/50 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks, intresside osas uue haldusakti andmiseks kohustamiseks ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 21.03.2014 vaideotsuse nr 14-0003 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Eesti Pagar, esindajad vandeadvokaadid Reesa Laur ja Triin Biesinger Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, esindajad vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee ja advokaat Kati Jakobson-Lott Vastustaja II – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, esindaja Gerly Lootus Arvamuse andja – Euroopa Komisjon, esindajad advokaadid Kadri Matteus ja Mart Blöndal
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.11.2014 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS Eesti Pagar apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
04.06.2019 istungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta AS Eesti Pagar apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.11.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-387 muutmata.
2.Mõista Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt AS Eesti Pagar kasuks välja menetluskulud 3066,74 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.07.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).
3-14-387 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Eesti Pagar sõlmis Kauko-Telko OY-ga 28.08.2008 ostu-müügilepingu vormileiva ja röstsaia tootmisliini soetamiseks maksumusega 2 770 000 eurot (I kd, tl 19−20 p). Lepingu § 6 kohaselt jõustus leping kohe pärast allkirjastamist, kui esimene 5% ettemaks oli müüja arvele teostatud. AS Eesti Pagar tegi ettemaksu seadmete ostmiseks 03.09.2008. AS Eesti Pagar sõlmis 29.09.2008 AS-ga Nordea Finance Estonia liisingulepingu (I kd, tl 21−22p). Liisingulepingu p 13.1 järgi jõustus leping selle allkirjastamisest. AS Nordea Finance Estonia, Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagar sõlmisid 13.10.2008 ostulepingu, millega Kauko-Telko OY müüs pagaritööstuse liini AS-le Nordea Finance Estonia, kes kohustus selle edasi liisima AS-le Eesti Pagar (I kd, tl 23-23p). Lepingu p 8.1 järgi jõustus leping selle allkirjastamisest. AS Eesti Pagar ja AS Nordea Finance Estonia muutsid 25.10.2008 sõlmitud liisingulepingu lisas 1 esimese osamakse suurust ja leppisid kokku maksegraafiku (I kd, tl 28p−30). AS Eesti Pagar esitas 24.10.2008 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse projektile "Investeering AS Eesti Pagar vormileiva ja röstsaia tootmisliini" majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.06.2008 määruse nr
"Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord" (määrus nr 44) alusel 553 474, 88 euro suuruse toetuse saamiseks (I kd, tl 24−27p). Projekti kogumaksumus oli 2 767 374,38 eurot ning abikõlblikkuse periood 24.10.2008−31.07.2009. Projekti eesmärk oli uue vormileiva ja röstsaia tootmisliini soetamine ja paigaldamine Paide tehasesse. EAS rahuldas 10.03.2009 otsusega nr 1.1-5.1/09/424 (I kd, tl 32p−33), mida on hiljem muudetud, AS Eesti Pagar taotluse. EAS maksis toetuse summas 526 300 eurot AS-le Eesti Pagar välja. EAS teavitas AS-i Eesti Pagar 22.01.2013 kirjaga, et AS Eesti Pagar ja Kauko-Telko OY vahel 28.08.2008 sõlmitud müügileping rikub Euroopa Komisjoni 06.08.2008 määruse (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus), art 8 lg 2 tingimusi, millest tulenevalt on AS-le Eesti Pagar antud ebaseaduslikku riigiabi (I kd, tl 37p−38). EAS 2(14)
3-14-387 soovitas nimetatud kirjas AS-l Eesti Pagar pöörduda riigiabi loa taotlusega Euroopa Komisjoni poole. AS Eesti Pagar ei pidanud riigiabi loa taotlusega Euroopa Komisjoni poole pöördumist vajalikuks, kuna leidis, et abi on seaduslik. EAS teavitas 12.07.2013 e-kirjaga (I kd, tl 40) AS-i Eesti Pagar, et on rikkumise osas alustanud mittevastavusmenetlust ning kaalub toetuse summas 526 300 eurot tagasinõudmist. EAS tegi 08.01.2014 otsuse nr 1.1-5.1/14/50, millega nõudis AS-lt Eesti Pagar tagasi projekti raames ebaseaduslikult välja makstud toetuse summas 526 300 eurot koos liitintressiga alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni. Kaebajalt nõutakse liitintressi alates toetuse maksmisest kuni tagasinõudmiseni Euroopa Komisjoni 21.04.2004 määruse (EÜ) nr 794/2004 alusel kokku 98 454 eurot ning alates tagasinõudmisest kuni tagasimaksmise tähtpäevani perioodi 2007−2013 struktuuritoetuste seaduse (STS) § 28 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati 2012. a detsembris toimunud järelkontrolli tulemusel, et röstsaia tootmisliini ostmiseks sõlmiti leping Kauko-Telko OY-ga 28.08.2008, s.o enne taotluse esitamist EAS-le, mistõttu ei ole tõendatud üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 nõutud abi ergutav mõju. AS Eesti Pagar esitas EAS 08.01.2014 otsuse peale vaide (I kd, tl 53p−59). Majandus- ja kommunikatsiooniminister jättis 21.03.2014 vaideotsusega nr 14-0003 vaide rahuldamata (I kd, tl 60-64).
2.AS Eesti Pagar esitas 21.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS 08.01.2014 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks toetuse tagastamise osas või alternatiivselt selle tühistamiseks intressi nõudmise osas ja EAS kohustamiseks anda nõutava intressi kohta haldusakt, samuti majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks (I kd, tl 2−17). Kaebaja tugineb kokkuvõtlikult järgnevale. Müügilepingu jõustumine ja täitmine oli seatud sõltuvusse EAS poolt toetuse maksmisest – ostu-müügilepingu sõlmimisele eelnes kaebaja ja müüja kirjavahetus, milles müüja nõustus lepingu jõustumisega alles pärast EAS positiivset otsust ning lepingu tühistamisega, kui abi ei anta (I kd, tl 18p). Lepingutest väljumise kulu oli kaebajale marginaalne. EAS kontaktisik andis kaebajale juhiseid eellepingu sõlmimiseks juba enne toetuse taotluse esitamist. Toetuse tagasinõudmine on aegunud ning intressi tasumise nõue on vastuolus STS § 28 lg-tega 1−3.
3.Tallinna Halduskohus jättis 17.11.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole kaebajale välja makstud abi puhul täidetud üldise grupierandi määruse art 8 lg-te 2 ja 3 tingimused, kuna abitaotlus peab olema esitatud enne projekti kallal töö alustamist ning tööde alguseks tuleb pidada muu hulgas esimese kindla kokkuleppe sõlmimist, v.a esialgsed tasuvusuuringud. Kaebaja sõlmitud lepingud ei ole tingimuslikud. Üksnes Euroopa Komisjon saab hinnata, kas meede on ühisturuga kokkusobiv. Siseriiklik kohus saab hinnata seda, kas toetust maksti kooskõlas määrusega. EAS töötaja juhiste järgimine ei loo sellist kaitstavat usaldust, mis välistaks toetuse tagasinõudmise. Tagasinõudmine ei olnud aegunud, kuna kohaldada tuleb nõukogu 22.03.1999 määruse (EÜ) nr 659/1999 art 15 lg-s 1 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega ning STS § 26 lg 5 kohaselt võib tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 2025. a-l.
4.AS Eesti Pagar esitas 16.12.2014 Tallinna Halduskohtu 17.11.2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse (IV kd, tl 104−115). Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.09.2015 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. AS Eesti Pagar esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule.
3(14)
3-14-387
5.Riigikohus rahuldas 09.06.2016 otsusega nr 3-3-1-8-16 AS Eesti Pagar kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2015 otsuse ning EAS 08.01.2014 otsuse resolutiivosa p 1.1 tervikuna, samuti p 1.2 intressi osas, mida tuli arvestada p 1.1 kohaselt arvutatud liitintressi summalt; rahuldas selles osas kaebuse ning saatis ülejäänud osas asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuigi kaebaja on sõlminud enne taotluse esitamist seadmete ostmiseks kindla kokkuleppe, ei välista siduva lepingu sõlmimine enne abitaotluse esitamist alati ergutavat mõju. Hinnata tuleb, kas lepingulised kohustused muudavad projektist loobumise majanduslikus mõttes keeruliseks või ülemäära kulukaks. Kui ringkonnakohus loeb tuvastatuks asjaolud sellest, et kaebaja oleks saanud abist keeldumise korral lepingutest ülemääraste raskusteta vabaneda, on need piisavad õigusliku järelduse tegemiseks, et seadme ostulepingust loobumise võimalus ei olnud pelgalt teoreetiline ega majanduslikult ülemäära kulukas ning abil oli ergutav mõju. Abi tagasinõudmine liikmesriigi enda algatusel ilma Euroopa Komisjoni asjakohase otsuseta on kaalutlusotsus. Ükski Euroopa Liidu (EL) õiguse säte ei kohusta sõnaselgelt ja imperatiivselt liikmesriike ilma komisjoni otsuseta abi tagasi nõudma. Liikmesriigi algatusel abi tagasinõudmisel tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada õiguspärase ootusega niivõrd, kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Õiguspärane ootus saab riigiabi asjades tekkida ka riigisisese asutuse tegevusest. Alusetult makstud riigiabi säilitamist võivad õigustada erandlikud asjaolud, sh vastuolu ühenduse õiguse üldpõhimõttega (analoogselt määruse nr 659/1999 art 14 lg-ga 1). Praeguses asjas on usalduse kaitse põhimõtte rakendumine võimalik, sest kindla kokkuleppe sõlmimine enne toetuse taotlemist ei oleks rikkunud selgesõnalist aluslepingu normi. Üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 ei ole ka Euroopa Komisjoni teatist „Regionaalabi suunised aastateks 2007–2013“ (2006/C 54/08) arvestades üheselt mõistetav küsimuses, mida lugeda ergutava mõju hindamisel „töö alustamiseks“. Õiguspärase ootuse olemasolu ei takista tingimata toetuse tagasinõudmist ning seda tuleb juhtumi asjaolude valguses kaaluda puudutatud kolmanda isikute õiguste ning avaliku huviga, sh ühenduse huviga. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks olla tegemist iseäranis siis, kui EAS oleks teadlikult soovitanud kaebajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või EAS oleks toetustaotlust rahuldades olnud kaebaja lepingutest teadlik. Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 "Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord" (määrus nr 278) § 11 lg-s 1 sätestatud 90-päevase tähtaja näol ei ole tegemist nõuet lõpetava tähtajaga. Ebaselge on, kas nõukogu 18.12.1995 määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (finantshuvide kaitse määruse) art 3 lg-s 1 sätestatud 4-aastane aegumistähtaeg kohaldub liikmesriigi poolt makstud struktuuritoetuste tagasinõudmise korral. Asjas ei kohaldu määrus nr 659/1999 ja selles sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg, kuna Euroopa Komisjon ei ole toetuse tagasinõudmise otsust teinud. Liikmesriigi asutused ei saa anda hinnangut sellele, kas abi sobib kokku ühisturuga. Kaebajalt ei ole võimalik nõuda toetuse väljamaksmise ja tagasinõudmise vahelise ajavahemiku eest intressi Komisjoni määruse nr 794/2004 art-te 9 ja 11 alusel. Määruse nr 659/1999 art 14 lg 2 esimese lause kohaselt peetakse samas sättes silmas vaid intressi, mis kuulub komisjoni tehtava tagastamisotsuse alusel tagastatava abi hulka. Intressinõudes ei saa tugineda ka finantshuvide kaitse määrusele. Selles määruses (art 4 lg 2, art 5 lg 1 p b) ei ole sätestatud intressi maksmise kohustust, vaid on eeldatud, et see sätestatakse EL või liikmesriigi õigusaktiga. Eesti õigus ei võimalda nõuda kaebajalt intressi maksmist toetuse 4(14)
3-14-387 väljamaksmise ja tagasinõudmise vahelise ajavahemiku eest ning intressi abi andmisest alates ei saa nõuda analoogia alusel EL määrusega, mis juhtumile ei laiene.
EELOTSUSE MENETLUS EUROOPA KOHTUS
6.Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.05.2017 määrusega, et asja lahendamiseks on vajalik eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult alljärgnevates küsimustes: a) Kas üldise grupierandi määruse art 8 lg-t 2 tuleks tõlgendada nii, et antud sätte kontekstis on „projekti või tegevuse teostamiseks“ töö alustatud, kui toetatav tegevus on näiteks seadme omandamine ning selle seadme ostuleping on sõlmitud? Kas liikmesriigi asutustel on pädevus hinnata nimetatud sättes sätestatud kriteeriumi rikkumist ergutava mõju nõuet rikkuvast lepingust väljumise kulu kaudu? Juhul, kui liikmesriigi asutustel on selline õigus, siis kui suurt lepingust väljumise kulu (protsentides) saab lugeda piisavalt marginaalseks ergutava mõju nõude täitmise seisukohast? b) Kas liikmesriigi asutusel on kohustus enda poolt antud ebaseaduslik abi tagasi nõuda isegi siis, kui Euroopa Komisjon ei ole vastavasisulist otsust teinud? c) Kas liikmesriigi asutus, kes otsustab anda abi, hinnates ebaõigesti, et tegemist on grupierandi tingimustele vastava abiga, kuid kes tegelikkuses annab ebaseaduslikku abi, saab abi saajatele tekitada õiguspärast ootust? Eelkõige, kas õiguspärase ootuse tekitamiseks abisaajale piisab sellest, kui liikmesriigi asutus on ebaseadusliku abi andmisel teadlik asjaoludest, mis tingivad abi grupierandile mittevastavuse? Kui vastus eelnevale küsimusele on jaatav, siis on vajalik kaaluda avalikke ja eraisiku huve. Kas vastava kaalumise kontekstis omab tähtsust, kas Euroopa Komisjon on teinud kõnealuse abi osas otsuse ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamise kohta? d) Milline aegumistähtaeg kohaldub liikmesriigi asutuse poolt ebaseadusliku abi tagasinõudmisele? Kas see tähtaeg on 10 aastat, pärast mida abi muutub vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, artiklitele 1 ja 15 olemasolevaks abiks ning seda ei ole võimalik enam tagasi nõuda, või 4 aastat vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõikele 1? Mis on sellise tagasinõudmise õiguslikuks aluseks, kui abi anti struktuurifondist – Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 108 lõige 3 või Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta? e) Kui liikmesriigi asutus nõuab ebaseadusliku abi tagasi, siis kas tal on seejuures kohustus nõuda abisaajalt ebaseaduslikult abilt arvestatud intressi? Juhul, kui jah, siis millised reeglid kohalduvad intressi arvutamisele – sh intressimäära ja arvestusperioodi osas?
7.Euroopa Kohus tegi 05.03.2019 otsuse nr C-349/17 ning selgitas vastuseks eeltoodud küsimustele kokkuvõtvalt järgmist. Üldise grupierandi määruse sätteid ja määruses ette nähtud tingimusi tuleb tõlgendada kitsalt. Komisjon ei andnud määruse vastuvõtmisega liikmesriigi asutustele üle kohustust kontrollida, kas esineb tegelik ergutav mõju või mitte. Liikmesriigi asutuste kontroll piirdub küsimusega, kas abitaotlus on esitatud enne kõnealuse projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist. Mõiste „töö algus“ tähendab „kas ehitustööde algust või esimese kindla kokkuleppe sõlmimist 5(14)
3-14-387 varustuse tellimiseks, välja arvatud esialgsed tasuvusuuringud“. Liikmesriigi ülesanne piirdub seega kontrolliga, kas võimalik abisaaja esitas abitaotluse enne seadmete esimest tellimist õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel. Selleks peavad liikmesriigi pädevad asutused igal üksikjuhul kontrollima, milline on võimaliku abisaaja poolt enne abitaotluse esitamist võetud kohustuste täpne iseloom. Kuigi seadmete ostmise lepingut, mis on sõlmitud tingimusega, et taotletav abi saadakse, võib pidada üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 kohaldamisel õiguslikult mittesiduvaks kohustuseks, ei kehti see tingimusteta kohustuse suhtes. Liikmesriigi asutus ei või juhul, kui esineb tingimusteta ja õiguslikult siduv kohustus, arvesse võtta selliseid majanduslikke kaalutlusi nagu väljumisega seonduv kulu. Kui AS Eesti Pagar võttis enne 24.10.2008 abitaotluse esitamist tingimusteta ja õiguslikult siduvaid kohustusi – mida eelotsuse taotluse esitanud kohus peab kontrollima, ei olnud tal olenemata lepingutest väljumise kulu suurusest, õigust abikava raames abi saada. Liikmesriigi asutus peab omal algatusel tagasi nõudma abi, mille ta on andnud üldise grupierandi määrust ekslikult kohaldades. Kui liikmesriigi asutus annab abi määrust ekslikult kohaldades, ei teki abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik. Tagasinõudmisele ei saa rakendada määruse nr 659/1999 art-s 15 sätestatud 10-aastast tähtaega. Vastav norm rakendub üksnes juhul, kui tagasinõude esitab komisjon. Alates määruse nr 2988/95 jõustumisest võivad liikmesriikide pädevad asutused üldjuhul kõikide eeskirjade eiramise suhtes, mis kahjustavad liidu finantshuve, alustada menetlust nelja aasta jooksul. Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõige kohaselt katkeb menetluse alustamise tähtaja aegumine, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Käesoleval juhul – mida eelotsuse taotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima – tuleneb, et määrus nr 2988/95 on kohtuasja asjaolude suhtes kohaldatav, et AS Eesti Pagar on toime pannud eeskirjade eiramise selle määruse art 1 tähenduses, et EAS-i võimalik teadlikkus, et seade oli tellitud enne abitaotluse esitamist, ei mõjuta eeskirjade eiramise toimepanekut, et 4-aastane tähtaeg hakkas kulgema 10.03.2009, kui EAS rahuldas abitaotluse ja seega tekkis liidu eelarvele kahju, ning et see tähtaeg katkes EAS-i 22.01.2013 kirjaga või juba 2012. a detsembris toimunud järelkontrolliga. Liikmesriigi asutus on kohustatud intressi nõudma vastavalt kohaldatavatele riigisisestele õigusnormidele. Abisaajat tuleb kohustada intressi maksma kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.
8.AS Eesti Pagar palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.11.2014 otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Kaebaja taotleb nii vaidlustatud EAS-i otsuse kui toetuse andmisel tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamist. Riigikohus on asjas tehtud otsuses andnud selged juhised, millises järjekorras tuleb asjas tõusetunud küsimusi lahendada (otsuse p-d 17 ja 43). Riigikohtu otsus on jõustunud ning ringkonnakohtule kohustuslik, vaatamata Euroopa Kohtu eelotsusele, milles esitatut tuleb arvesse võtta Euroopa Liidu õiguse kontekstis. Seega tuleb esmalt lahendada küsimus ergutava mõju olemasolust, seejärel õiguspärase ootuse küsimus ning siis saab vajaduse korral lahendada aegumise küsimuse. Euroopa Kohus ei ole ergutava mõju küsimust ringkonnakohtu eest lõplikult lahendanud. Ükski käesolevas asjas vaatluse all olev leping ei olnud kaebajale siduv enne toetuse taotluse 6(14)
3-14-387 esitamist. Müügilepingu osas on pooled kokku leppinud, et see ei jõustu, kui EAS toetust ei anna. Müügilepingu tinglikkust on jaatanud ka Riigikohus. Oluline on, et EAS ei pidanud lepingut siduvaks, seda avaldas EAS nii halduskohtu kui Euroopa Kohtu istungil. Liisinguleping ei jõustunud enne toetuse taotluse esitamist. Selle kohta on kaebaja 13.12.2016 esitanud liisinguandja selgituse. Leping jõustus alles 07.11.2008. Ostulepingu puhul on oluline mõista, et sellest ei tulenenud kaebajale ühtegi kohustust. Selles on kaebajat pelgalt nimetatud kui liisinguvõtjat. Õiguspärase ootuse osas tuleb eristada Euroopa Liidu õigust ja siseriiklikku õigust. Toetus anti grupierandi määruse alusel, kohaldades menetluse siseriiklikku regulatsiooni. Ka toetuse tagasinõudmise menetluses lähtuti siseriiklikust regulatsioonist. Seega on õiguspärase ootuse küsimuses primaarne just siseriiklik regulatsioon. Euroopa Kohtu eelotsus keskendub õiguspärase ootuse osas peamiselt abi andmise menetlusele, kuid antud juhul on vaide all abi tagasinõudmine. Seega ei ole eelotsuse seisukohad asjakohased. Euroopa Liidu õigus ei elimineeri siseriiklikku õigust. Lähtuvalt Riigikohtu otsuse p-s 34 antud juhisest, on kaebaja 13.12.2016 menetlusdokumendis üksikasjalikult välja toodud asjaolud ja tõendid, mis kinnitavad, et EAS oli enne abitaotluse rahuldamist lepingutest teadlik. Kaebus tuleb igal juhul rahuldada aegumise tõttu. Ringkonnakohus on 18.05.2017 määruse ps 6 tuvastanud, et EAS teavitas kaebajat mittevastavusmenetluse alustamisest 12.07.2013 ekirjaga. Arvestades, et aegumine hakkas kulgema 10.03.2009, tuleb asjas kohaldada aegumist. Ringkonnakohus peab hindama kõiki tõendeid ega saa tugineda pelgalt Euroopa Kohtu otsuse p-le 127, mille järgi peatus aegumine 22.01.2013 kirjaga. Nimetatud kirjas ei teavitatud kaebajat mingist menetlusest. Intresside küsimuses on Riigikohus kaebuse rahuldanud ning selles osas ei saa vaidlust enam avada. Sarnaselt Riigikohtule kinnitas ka Euroopa Kohus, et intresse saab nõuda siseriikliku regulatsiooni järgi. STS § 27 lg 1 ja § 28 lg-te 1-3 järgi sai intressi nõuda maksimaalselt 90 kalendripäeva eest. Kuna kaebaja ei ole toime pannud kuritegu, pole STS § 28 lg 2 teine lause kohaldatav. Kui siseriiklik regulatsioon ei võimalda kaebajalt intresse nõuda kogu selle aja eest, mil kaebaja abi kasutas, on see etteheide seadusandjale ning seda ei saa kaebajale kahjulikus suunas muuta.
9.EAS palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale abi andmisel ei olnud täidetud üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 ergutava mõju kriteerium. Vastustaja nõustub Euroopa Kohtu otsuse p-dega 56-82. Siduvad kohustused võeti kaebaja poolt juba 28.08.2008 sõlmitud müügilepinguga, mis jõustus 03.09.2008 pärast 5% osamakse tasumist. Samuti sõlmis kaebaja 29.09.2008 siduva liisingulepingu ja 13.10.2008 kolmepoolse müügilepingu. Kõik see toimus enne abitaotluse esitamist 24.10.2008. Riigikohus leidis otsuse p-s 20, et isegi kui pidada 28.08.2008 kahepoolset ostulepingut eelneva kirjavahetuse põhjal tingimuslikuks, puuduvad igasugused viited tingimuslikkusele 13.10.2008 liisinguandja osalusel sõlmitud kolmepoolse ostulepingu puhul. Pelgalt teoreetiline võimalus saavutada läbirääkimiste tulemusena lepingu lõpetamine ei muuda kindlat kokkulepet mittesiduvaks. EAS oli kohustatud ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudma. Kuigi tagasinõudeotsuses viidatud aluste kohaselt on abi tagasi nõudmine haldusorgani kaalutlusotsus, on see ELTL art 108 lg-st 3 tuleneva kohustuse tõttu redutseerunud nullini.
7(14)
3-14-387 Kaebaja õiguspärast ootust ei ole riivatud. Vastustaja ei ole kaebajat vääralt juhendanud. Tõendite kohaselt puudus EAS-il igasugune teave kaebaja poolt taotlusest varem sõlmitud kolme lepingu kohta enne lõpparuande esitamist 06.07.2009. Lisaks ei saa usalduse kaitsele tugineda abisaaja, kes ei kontrollinud, kas kõik menetluslikud nõuded abi õiguspäraseks andmiseks on täidetud. Toetuse tagasinõue ei ole aegunud. Aegumistähtaeg tuleb lugeda katkenuks hiljemalt 22.01.2013 e-kirjaga, milles EAS teatas, et kaebaja ja Kauko-Telko OY vahel 28.08.2008 sõlmitud müügileping rikub üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 tingimusi, mistõttu kaebajale on antud ebaseaduslikku riigiabi, mis tuleb tagasi nõuda. Samas kirjas soovitas EAS kaebajal pöörduda Euroopa Komisjoni poole riigiabi loataotlusega. Euroopa Kohtu otsuses leiti, et intressiarvestus peab hõlmama perioodi abi maksmisest kuni tagastamiseni. ELTL art 108 lg 3 eesmärgi täitmiseks on põhimõtteliselt sobiv kohaldada STS § 28 lg 2 teist lauset, mis võimaldab intressi nõuda toetuse välja maksmisest kuni selle tagastamiseni. Kuigi sätte kohaldamine ei ole ette nähtud ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudmise korral, vaid üksnes kuritegude toime panemise korral, võimaldab see säte siiski rakendada ELTL art 108 lg-ga 3 kooskõlas olevat intressiarvestust.
10.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale anti riigiabi üldise grupierandi määruses sätestatud ergutava mõju nõuet rikkudes. Kaebaja on esitanud 19.08.2008 kirja Kauko-Telko OY-le, millest tulenevalt peab ta lepingut tingimuslikuks, mis muutub automaatselt kehtetuks, kui EAS peaks jätma toetuse taotluse rahuldamata. Kauko-Telko OY vastas 22.08.2008 kirjas, et taotluse rahuldamata jätmisel peavad pooled läbirääkimisi lepingu tühistamise tingimuste ja vajalike tegevuste üle. Seega ei ilmne üheselt, et 28.08.2008 leping sõlmiti äramuutva tingimusega. 13.10.2008 sõlmisid kaebaja, Kauko-Telko OY ja liisinguandja AS Nordea Finance Eesti ostulepingu, mille p 8.1 kohaselt jõustub leping allkirjastamisest ja kehtib kohustuste nõuetekohase täitmiseni. Euroopa Kohtu otsusest tulenevalt saab asja edasisel menetlemisel ergutava mõju nõude hindamisel lähtuda ainult õiguslikult siduva kohustuse võtmise kuupäevast. Kohtud on varasemas menetluses juba tuvastanud, et kaebaja sõlmis õiguslikult siduva kokkuleppe enne abitaotluse esitamist. Asjaolu, et kaebaja on lepingud sõlminud enne abitaotluse esitamist, selgus alles 06.07.2009 esitatud projekti lõpparuandest. Haldusasjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et vastustaja oleks lepingutest teadlik olnud enne 24.10.2008. Nelja-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 10.03.2009, kui EAS tegi taotluse rahuldamise otsuse. Aegumine katkes hiljemalt 22.01.2013. Samale seisukohale jäi ringkonnakohus ka 25.09.2015 otsuse p-s 15. Riigikohus tühistas EAS-i toetuse tagasinõudmise otsuse resolutiivosa p 1.1 tervikuna ja p 1.2 intresside osas, mida arvestatakse liitintressi summalt. Seega on Riigikohus teinud intresside osas otsuse, misjärel on jõus tagasinõudmise otsuse resolutsiooni p-s 1.2 toodud kohustus maksta intressi tagasinõude otsuse kehtima hakkamise päevast kuni toetuse tagasimaksmiseni STS § 28 lg-s 1 sätestatud määras. Riigisisese õiguse asjakohased sätted ei võimalda tagada ELTL § 108 lg-st 3 tulenevat kohustust nõuda ebaseaduslik abi tagasi nii, et kõrvaldatud on kõik sellise abi saamisega seonduvad eelised. Euroopa Kohus on otsuse p-s 140 rõhutanud, et selline olukord on vastuolus tõhususe põhimõttega. Seega tuleb lähtuda ELTL art 108 lg 3 vahetust õigusmõjust ja kohaldamisele kuulub intressiarvestus nagu on sätestatud komisjoni 21.04.2004 määruses nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust nr 659/1999. 8(14)
3-14-387
11.Euroopa Komisjon toob esile, et Riigikohtu otsus tuleb jätta kohaldamata osas, kus see viitab lepingu siduva iseloomu hindamisel majanduslikele kaalutlustele, nagu lepingust väljumise kulu arvestamisele olukorras, kus leping oleks muidu siduv. Samuti juhul, kui abil puudus ergutab mõju, tuleb Riigikohtu otsus jätta kohaldamata ulatuses, kus see viitab EAS-i kaalutlusõigusele ebaseadusliku abi tagasinõudmise otsustamisel. Üldise grupierandi määruse ekslik kohaldamine kaebaja suhtes ei saa kaasa tuua õiguspärast ootust. Euroopa Kohtu otsusest tuleneb, et aegumistähtaeg hakkas kulgema 10.03.2009 ning katkes hiljemalt 22.01.2013. Riigikohtu otsus tuleb jätta kohaldamata ulatuses, kus see viitab aegumistähtaja algusele määruse nr 2988/95 art 3 alusel ainult seoses ettevõtja tegevuse või tegevusetusega, mis tõi kaasa EL õiguse rikkumise, ilma et see nõuaks EL-i eelarve kahjustamist või võimalikku kahjustamist. Ebaseadusliku abi, sh intressimäärade tagasinõudmise kohustus ebaseadusliku abi perioodi eest tuleneb ELTL art 108 lg 3 vahetust õigusmõjust, mistõttu puudub vajadus siseriikliku õigusliku aluse olemasoluks. Seega ei tohiks lähtuda Riigikohtu otsusest ulatuses, kus see käsitab asjaolu, et intressi tagasi nõudmiseks aja eest, mis jääb abi saamise ning abi tagastamist nõudva otsuse vahele, eeldab eraldiseisva õigusliku aluse olemasolu. Kuigi Euroopa Kohus ei ole täpselt selgitanud, kuidas intressimäär kindlaks määrata, võiks abisaaja esitada tõendeid hiljutiste pangalaenude vormis, näitamaks, millise intressiga on ta saanud raha turult laenata. Alternatiivselt võib võrdlusalusena kasutada kaebaja ja AS Nordea Finance Estonia vahelist 29.09.2008 liisingulepingut.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Riigikohus rahuldas 09.06.2016 otsusega nr 3-3-1-8-16 kaebaja kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutiivosa p 1.1 tervikuna ning p 1.2 osaliselt intressi osas. Riigikohtu otsus on jõustunud (HKMS § 232 lg 2) ning EAS-i 08.01.2014 otsus on eelviidatud osas kehtetu. Seega saab ringkonnakohus Euroopa Kohtu otsuse sisule vaatamata asja menetleda üksnes osas, mis saadeti Riigikohtu otsusega ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Järelikult on vaidluse all ergutava mõju, õiguspärase ootuse ning aegumise küsimused. Ergutav mõju
13.Euroopa Kohtu otsusest nähtub, et abi ergutav mõju oleneb sellest, kas abitaotlus on esitatud enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist. Tööd on alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu. Liikmesriigi asutuste ülesanne piirdub üksnes kontrolliga, kas võimalik abisaaja esitas abitaotluse enne seadmete esimest tellimist õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel. Liikmesriigi asutustele ei ole antud pädevust kontrollida, kas esineb tegelik ergutav mõju või mitte.
14.Eeltoodust tulenevalt tuleb konkreetses asjas hinnata, kas enne 24.10.2008 sõlmitud lepingute näol võttis kaebaja endale õiguslikult siduva kohustuse seadmed soetada. Käesoleva otsuse kirjeldava osa p-s 1 on toodud välja kaebaja poolt 28.08.2008, 29.09.2008 ja 13.10.2008 sõlmitud lepingute sisu. Ringkonnakohus jääb juba 25.09.2015 otsuses avaldatud seisukohtade juurde. Kuigi enne 28.08.2008 müügilepingu sõlmimist avaldas kaebaja 9(14)
3-14-387 19.08.2008 kirjas tehingu teisele poolele (I kd, tl 18), et soovib sõlmida vaid eelkokkuleppe ning müügileping jõustuks alles EAS-i poolt toetuse maksmisel, ei nähtu lepingu tingimuslikkus 28.08.2008 lepingust endast. Seal ei ole kajastatud poolte kokkuleppeid selles osas, mis juhtub, kui EAS kaebajale soovitud toetust ei anna. Lepingu §-st 6 nähtub vaid, et leping jõustub otsekohe peale allkirjastamist, kui esimene ettemaks 5% on müüja arvele teostatud. Kaebaja tegi ettemakse 03.09.2008. Ergutava mõju tuvastamise kontekstis ei oma tähtsust, kui suur oleks kaebaja jaoks olnud lepingust väljumise kulu. Õiguslikult siduv oli ka kaebaja ja AS Nordea Finance Estonia vahel 29.09.2008 sõlmitud liisinguleping. Selle p 13.1 kohaselt jõustus leping allkirjastamisest ning liisinguandja kohustused jõustuvad, kui ostja on tasunud esimese lepingumakse või lepingutasu või tasunud selle müüjale ning müüja on tasu saamist liisinguandjale kinnitanud. Lepingu ja kohustuste jõustumine polnud seotud toetuse saamise faktiga. Kaebaja tugineb liisinguandja 13.12.2016 e-kirjale (V kd, tl 82), kus selgitatakse, et liisingulepingu puhul on tavapärane praktika see, et kui esimest liisingumakset või lepingutasu ei maksta, siis liisinguandja kohustused ei jõustu; kaebaja tasus sissemakse ja lepingutasu 03.11.2008 ja 07.11.2008. Asjaolu, et kaebajal oli võimalik lepingust nn taganeda lepinguliste kohustuste täitmata jätmise teel, ei tähenda, et tegemist oli tingimusliku tehinguga. Euroopa Kohus on 05.03.2019 otsuse p-s 76 aktsepteerinud tingimust, mis on seotud abi saamise faktiga. Liisingulepingu p 13.1 sellisele tingimusele ei vasta. Riigikohus on 09.06.2016 otsuses leidnud, et 13.10.2008 sõlmitud kolmepoolses ostulepingus puuduvad igal juhul viited tingimuslikkusele. Puhtalt teoreetiline võimalus saavutada läbirääkimiste tulemusena lepingu lõpetamine ei muuda kindlat kokkulepet mittesiduvaks. Ringkonnakohtu 25.09.2015 otsuses on samuti välja toodud, et lepingu p-st 3.1 tulenevalt tekkis liisinguandjal siduv kohustus tasuda ostusumma müüjale viie päeva jooksul 13.10.2008 lepingu sõlmimist, s.t enne EAS-le taotluse esitamist. Ükski tingimus ei kinnita, et kaebaja oleks selle summa teatud eeldustel tagasi saanud. Asjaolu, et kaebajale ei tulenenud 13.10.2008 ostulepingust vahetuid kohustusi, ei ole määrav. Kõiki kolme tehingut tuleb vaadelda kogumis.
15.Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kaebajale makstud toetusel puudus ergutav mõju, sest kaebaja oli juba enne abitaotluse esitamist võtnud endale õiguslikult siduvad lepingulised kohustused. Õiguspärane ootus
16.Ekslik on kaebaja seisukoht, et õiguspärase ootuse osas on võimalik eristada Euroopa Liidu õigust ja siseriiklikku õigust. Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine ei ole siseriiklik küsimus ning vastavas menetluses tuleb lähtuda üksnes Euroopa Liidu regulatsioonist. Määrav ei ole, et EAS on menetluse läbiviimisel tuginenud muu hulgas haldusmenetluse seadusele.
17.Riigikohus on 09.06.2016 otsuses leidnud, et komisjoni vastava otsuseta on liikmesriigi asutusel kaalutlusõigus, kas ebaseaduslik abi tagasi nõuda või mitte. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada õiguspärase ootusega (p 31). Abi säilitamist õigustava asjaoluga võib tegemist olla siis, kui EAS oleks teadlikult soovitanud kaebajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui EAS oleks taotlust rahuldades olnud lepingutest teadlik (p 34). Euroopa Kohus on 05.03.2019 otsuses rõhutanud, et liikmesriigi asutusel on ebaseadusliku abi tuvastamisel kohustus see omal algatusel tagasi nõuda (p 92). Abi saavad ettevõtjad võivad üldjuhul toetuda õiguspärasele ootusele ainult siis, kui abi andmisel on järgitud menetlust, ja 10(14)
3-14-387 hoolas ettevõtja peab suutma tavaliselt kindlaks teha, kas menetlust on järgitud (p 98). Liidu õiguse kohaldamise eest vastutava liikmesriigi asutuse tegevus, mis on selle õigusega vastuolus, ei saa olla ettevõtja jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on liidu õigusega vastuolus (p 104). On välistatud, et EAS võib olla tekitanud kaebajal õiguspärase ootuse, et abi on seaduslik (p 105). Arvestades Riigikohtu ja Euroopa Kohtu seisukohtade lahknevust, märgib ringkonnakohus, et liidu õiguse kohaldamisel tuleb lähtuda Euroopa Kohtu poolt antud tõlgendusest. Seega ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust ka juhul, kui lugeda tuvastatuks, et EAS-i tegevus oli õigusvastane.
18.Eeltoodule vaatamata peatub ringkonnakohus alljärgnevalt ka kaebaja seisukohal, mis puudutab EAS-i nn süsteemset teadlikkust sellest, et abi taotlejad sõlmisid siduvaid lepinguid enne abitaotluse esitamist. Siinkohal tuleb aga esmalt veelkord rõhutada, et EAS-i tegevus ei vabasta kaebajat ebaseadusliku riigiabi tagastamise kohustusest. Riigikohus on toonud 09.06.2016 otsuses esile, et kaebaja peab täpsustama oma väiteid seoses sellega, et EAS teadis lepingutest enne toetuse andmist, samuti seda, kes ja millal soovitas kaebajal sõlmida lepingud enne abi taotlemist. Tõendada tuleb EAS-i poolt juhtnööride andmist lepingute eelnevaks sõlmimiseks (p 35). Kaebaja on 13.12.2016 menetlusdokumendis ja selle lisades (V kd, tl 76 jj) toonud oma väidete osas välja järgmised seisukohad: 1) kaebaja polnud ainus ettevõte, kellele anti ebaõigeid juhiseid; 2) koos taotlusega esitati EAS-le kaebaja äriplaan, kust on näha, et esimene makse tehakse 2008. a III kvartalis, s.o hiljemalt 30.09.2008. Samuti oli esitatud dokument, kust nähtus kogu maksegraafik; 3) EAS-i töötaja soovitas kaebajal programmis osaleda, andes äriplaanile positiivse vastuse. Lisaks palus kaebaja tunnistajatena üle kuulata VV ning IP, kes saaksid tõendada EAS-i poolset juhendamist taotluse esitamise protsessis. Ringkonnakohus kuulas 11.04.2017 kohtuistungil vande all üle kaebaja seadusliku esindaja VV ning tunnistajana kaebaja toomisdirektori IP. Tunnistajad kinnitasid, et EAS-i ametnikud oli lepingutest teadlikud ning soovitasid sõlmida eellepingu. IP selgituse kohaselt näidati EAS-i ametnikule 28.08.2008 ostu-müügilepingut, liisingulepinguid ei tutvustatud. Ostumüügilepingu osas ütles EAS-i ametnik, et kui on olemas kirjalik kokkulepe tarnijaga, et lepingust võib taganeda, ei pea seda asjaolu eraldi lepingusse märkima. EAS on rõhutanud, et taotlusvoor ei sisaldanud eelnõustamist. Taotlusvooru tutvustused toimusid 18.08.2008 ja 09.10.2008 ning vastavad slaidid ei sisaldanud soovitust sõlmida lepingud enne taotluse esitamist, taotlusega koos tuli esitada vaid hinnapakkumised (V kd, tl 98-115). Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et tõendatud pole asjaolu, et EAS oli teadlik või isegi soovitas abi taotlejatel sõlmida siduvaid lepinguid enne abitaotluse esitamist. Kaebaja ei esitanud lepinguid koos taotlusega EAS-ile. Tunnistaja on kinnitanud üksnes ostumüügilepingu projekti tutvustamist, seejuures nähtub tunnistaja ütlustest, et EAS-i poolt peeti oluliseks seda, et lepingust oleks taganemise võimalus. EAS rääkis üksnes eellepingu sõlmimise lubatavusest. EAS-i süüks ei saa panna seda, mil viisil kaebaja lepingud sõlmis ning kuidas lepingust taganemist sisustas. Euroopa Kohus ei pidanud lepingu sõlmimist õigusvastaseks tegevuseks, vaid rõhutas, et kokkulepe pidi olema tingimuslik, mitte õiguslikult siduv. Puuduvad tõendid selle kohta, et EAS-i soovitused oleksid olnud selle seisukohaga vastuolus. Kaebaja tõendid – ajaleheartiklid ja Riigikogu 17.12.2012 stenogramm 11(14)
3-14-387 (I kd, tl 83-89) – ei kinnita vastupidist. Sealt nähtub küll, et Euroopa Komisjoni audit tuvastas probleemid toetuste maksmisel, kuid järeldada ei saa, et EAS oleks taotlejaid süsteemselt valesti juhendanud. Ka Ericssoniga seotud Postimehe 28.11.2012 artiklist tuleneb, et EAS soovitas teha ära tellimused seadmete soetamiseks, kuid artiklis pole käsitletud seda, kas soovitus hõlmas ka siduvate lepingute sõlmimist.
19.Kaebaja on rõhutanud, et ta pole hoolsuskohustust rikkunud. Ringkonnakohus viitab Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsuse p-le 120, kust nähtub, et kaebaja peab veenduma, et vastab üldises grupierandi määruses ette nähtud tingimustele. Neid tingimusi rikkudes antud abi ei saa pidada ainult liikmesriigi asjaomase asutuse toime pandud eksimusest tulenevaks. Aegumine
20.Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsuse p-dest 125-128 tuleneb, et kohaldatav on 4-aastane aegumistähtaeg, mis hakkas kulgema 10.03.2009, kui EAS rahuldas kaebaja abitaotluse. Aegumine katkeb, kui pädev asutus teatab ettevõtjale rikkumisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Mõiste „juurdluse või kohtumenetluse algatamine“ tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Juurdluse või kohtumenetluse algatamine peab olema isikule teatavaks tehtud. Euroopa Kohus leidis, et kaebaja puhul katkes aegumine 22.01.2013 kirjaga või juba 2012. a detsembris toimunud järelkontrolliga, kuid tõi välja, et neid asjaolusid peab eelotsuse taotluse esitanud kohus siiski kontrollima.
21.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas EAS-i 22.01.2013 kiri (I kd, tl 37p-38) tingis aegumise katkemise. Kirjast nähtub, et EAS on läbi viinud projekti täiendava analüüsi tuvastamaks üldise grupierandi määruse nõuete täitmist. Kuna selgus, et määruses toodud eeldused ei ole täidetud, ei kohaldu grupierand projektile ja antud toetus on ebaseaduslik riigiabi. Üldjuhul tuleb ebaseaduslik riigiabi tagasi nõuda, kuid kaebaja projekti puhul tõusetus küsimus, kas esinevad muud aspektid, et komisjon hindaks toetuse siseturuga kokku sobivaks. Kaebajal paluti kaaluda komisjoni poole pöördumist, et taotleda abi hindamist ja sellele tagantjärgi loa saamist. Kaebajale selgitati komisjoni menetlust ning paluti esitada oma seisukoht hiljemalt 31.01.2013. Kaebaja leiab, et aegumine sai katkeda alles EAS-i 12.07.2013 kirjaga, kus teatati, et rikkumise osas on algatatud mittevastavusmenetlus ning EAS kaalub toetuse tagasinõudmist. EAS pöördus kaebaja poole juba 03.12.2012, tuues välja, et kaebaja projekti osas viiakse läbi järelkontroll. Kaebajalt küsiti teavet projekti ergutava mõju kohta. Kaebaja vastas 10.12.2012 (I kd, tl 36).
22.Euroopa Kohus on 05.03.2019 otsuses viidanud oma 11.06.2015 otsusele nr C-52/14. Nimetatud otsuse p-s 43 on esile toodud, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisega seoses tuleb piisava täpsusega tuua välja tehingud, mille osas on tekkinud eiramise kahtlus. Juurdlust või kohtumenetlust algatades peab olema mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust. Ringkonnakohus leiab, EAS-i 22.01.2013 kiri on piisavalt selge, et pidada seda juurdluse alustamiseks määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu tähenduses. Kirjast nähtub, et vastustaja on läbi viinud analüüsi kaebaja projekti osas ning tuvastanud üldise grupierandi määruse rikkumise. Lisaks märgib vastustaja kirjas, et ebaseaduslik riigiabi tuleb üldjuhul tagasi nõuda. Asjaolu, et kaebajale on selgitatud võimalust pöörduda Euroopa Komisjoni 12(14)
3-14-387 poole, ei tähenda, et EAS oleks loobunud edasise menetluse läbiviimisest juhul, kui kaebaja komisjoni poole ei pöördu. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebaja hiljemalt 22.01.2013 kirjast mõistma, et EAS peab antud abi ebaseaduslikuks ja on toimumas menetlus ebaseadusliku riigiabi tagajärgede kõrvaldamiseks.
23.Arvestades eeltoodut, katkes aegumine 22.01.2013 ning EAS-i 08.01.2014 otsus pole tehtud aegumistähtaega rikkudes. Tuvastamisnõue
24.Kaebaja leidis juba 16.12.2014 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.11.2014 otsusele, et halduskohus jättis lahendamata kaebaja nõude tuvastada EAS-i tegevuse õigusvastasus toetuse andmise menetluses, mis seisnes kaebaja eksitamises toetuse taotlemise korra osas. Ringkonnakohus asus 25.09.2015 otsuses seisukohale, et kaebusest ja selle täpsustusest ei saa järeldada, et kaebaja oleks halduskohtule esitanud muud tuvastamisnõuet kui EAS-i 08.01.2014 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kui kaebaja soov oli hoopis EAS-i toimingute vaidlustamine, ei saa seda nõuet pidada tähtaegseks. Riigikohus tõi 09.06.2016 otsuses välja, et kaebuses sisalduva tuvastamisnõude esemeks on EAS-i 08.01.2014 otsus, mitte toetuse taotlemisel antud selgitused. Toetuse andmine ja tagasinõudmine otsustati erinevates menetlustes. Seega ei hõlma kaebus toiminguid, mis tehti toetuse andmisel. Kaebuse selline laiendamine võiks olla otstarbekas, kui tuvastataks, et EAS eksitas kaebajat, kuid õiguspärane ootus ei kaalu siiski üles huvi konkurentsimoonutus kõrvaldada.
25.Pärast Riigikohtu lahendit ei esitanud kaebaja mingeid täiendavaid selgitusi kaebuse laiendamise kohta. Alles 08.04.2019 menetlusdokumendis toob kaebaja taaskord välja, et kuna tõendatud on, et EAS andis kaebajale taotluse esitamisel selgeid juhiseid, eksitades sellega kaebajat, on kohane kaebuse laiendamine tuvastamisnõude osas ka toetuse andmisel tehtud toimingutele. Ringkonnakohtu küsimusele, millal kaebaja sellise kaebuse täienduse esitas, viitas kaebaja üksnes 16.12.2014 apellatsioonkaebusele ning selgitas, et tegemist ongi üldise nõudega ning konkreetseid EAS-i õigusvastaseid toiminguid, mis tehti toetuse andmisel, ei ole võimalik välja tuua. Ringkonnakohus leiab, et tuvastamiskaebust, mis puudutab EAS-i toiminguid kaebajale toetuse andmisel, ei ole kohtu menetlusse võetud. Riigikohus pidas sellist kaebuse laiendamist võimalikuks üksnes teatud eeldustel, mitte ei aktsepteerinud seda. Olukorras, kus ringkonnakohus pole EAS-i tegevuses minetusi tuvastanud, puudub vajadus hakata siinkohal tuvastamisnõude lubatavust pikemalt analüüsima. Menetluskulud
26.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja kasuks tuleb välja mõista vaid need kulud, mis olid tekkinud Riigikohtu 09.06.2016 otsuse tegemiseni ning ulatuses, milles Riigikohus tühistas EAS-i 08.01.2014 otsuse. EAS-i 08.01.2014 otsusega nõuti kaebajalt välja toetus 526 300 eurot ning liitintress 98 454 eurot, samuti täiendav intress toetuse tagasimaksmiseni. Ringkonnakohus leiab eelnevat 13(14)
3-14-387 arvestades, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 15,76% menetluskuludest (intressinõude osa kogunõudest).
27.Kuni Riigikohtu 09.06.2016 otsuseni oli kaebaja kandnud menetluskulusid 22 519 eurot, sellest 11 636 eurot halduskohtus (25.09.2014 ja 29.09.2014 menetluskulude nimekirjad), 5770 eurot ringkonnakohtus (24.08.2015 ja 26.08.2015 menetluskulude nimekirjad) ning 5113 eurot Riigikohtus (16.05.2016 menetluskulude nimekiri). EAS vaidles menetluskulude põhjendatusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et EAS-i vastuväited on põhjendatud 29.09.2014 menetluskulude nimekirjaga seoses (4180 eurot). Kaebaja esitas taotluse pärast halduskohtu 25.09.2014 kohtuistungit. HKMS § 109 lg 1 kohaselt said kulud seega olla seotud istungiks ettevalmistamisega ning istungil osalemisega. Arvestades, et istung kestis 2 tundi ja 17 minutit, kuid kulud hõlmavad 28 tundi, ei saa istungi ettevalmistamise kulu 25 tundi pidada põhjendatuks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud kulu seoses 29.09.2014 taotlusega on 2000 eurot. Sama kriitika on 26.08.2015 menetluskulude nimekirja osas (2380 eurot), mis puudutas ringkonnakohtu 24.08.2015 istungiks ettevalmistamist ning istungil osalemist. Ringkonnakohtu istung kestis 1,5 tundi, kuid istungi ja ettevalmistuse kulud hõlmasid nimekirja järgi 15,5 tundi. Ringkonnakohus peab põhjendatud kuluks 1500 eurot. Lähtuvalt eeltoodust oli kaebaja põhjendatud menetluskulu kuni Riigikohtu 09.06.2016 otsuseni 19 459 eurot ning EAS-ilt tuleb välja mõista 15,76% sellest ehk 3066,74 eurot. Kuna kulud on tekkinud seoses EAS-i tegevusega, mitte vahetult vaidemenetlusest, ei mõista ringkonnakohus kulusid välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt.
28.EAS taotleb apellatsioonimenetluse kulud hüvitamist kokku 3862 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluskulude hüvitamine põhjendatud, sest vaidlus puudutab EAS-i kui haldusorgani põhitegevust ning puuduvad asjaolud, mis tingiksid erandi tegemise kohtupraktikas pikaajaliselt välja kujunenud põhimõttest, et haldusorgani kulusid kaebajalt välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.