Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-241 19. detsember 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi, Heiki Loot, Nele Parrest ja Jüri Põld AS Metaprint kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse
22.septembri 2014. a otsuse tühistamiseks Kaebaja AS Metaprint, esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Vastustaja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, esindajad advokaat Kati Jakobson-Lott ja vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee Kaasatud haldusorgan Euroopa Komisjon, esindajad advokaadid Kadri Matteus ja Mart Blöndal Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2017. a otsus AS Metaprint kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2017. a otsus tühistamisnõude osas. Saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.
3.Jätta hüvitamisnõude osas ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid asendada ringkonnakohtu otsuse vastavad põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
1.AS Metaprint esitas 24. oktoobril 2008 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) majandus- ja kommunikatsiooniministri 4. juuni 2008. a määruse nr 44 „Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ alusel taotluse tootmisliini projektile toetuse saamiseks 440 990 eurot 37 sendi ulatuses. EAS rahuldas 31. detsembri 2008. a otsusega taotluse. Toetus on välja makstud.
2.Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus tunnistas 22. septembri 2014. a otsusega (a) EAS-i
31.detsembri 2008. a otsuse kehtetuks tagasiulatuvalt alates selle jõustumisest; (b) tunnistas projekti kulud abikõlbmatuks 1 103 840 euro 64 sendi ulatuses; (c) nõudis AS-ilt Metaprint tagasi toetuse 440 990 eurot 37 senti koos liitintressiga alates toetuse väljamaksmisest kuni tagasimaksmiseni. Otsuse kohaselt võttis AS Metaprint endale lepingupartneri ees siduva kohustuse soetada projektikohane tootmisliin enne EAS-ile toetuse taotluse esitamist. Seega pole abil ergutavat mõju
3-15-241 ning eiratud on komisjoni 6. augusti 2008. a määruse (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus), art 8 lg-t 2. Ühenduse aluspõhimõtete kohaselt lasub riigil kohustus ebaseaduslikult antud abi tagasi nõuda koos intressiga, lähtudes määrusest (EÜ) nr 659/1999 ja määruse (EÜ) nr 794/2004 art-st 9. AS Metaprint oli riigiabi andmise ebaseaduslikkusest teadlik juba toetuse andmise ajal ning tal ei saanud tekkida õiguspärast ootust.
3.AS Metaprint esitas EAS-i otsuse peale vaide. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jättis vaide 31. detsembri 2014. a vaideotsusega rahuldamata.
4.AS Metaprint esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 22. septembri 2014. a otsuse tühistamiseks. Alternatiivselt nõudis kaebaja vastustajalt usalduskahju hüvitamist koos viivitusintressiga. Kaebuse põhjendused olid järgmised. a) Enne toetuse taotlemist ei alustatud projekti töödega ega sõlmitud siduvat lepingut ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG; RT II 1993, 21, 52) mõttes. Kaebaja ei oleks ilma toetuseta sellises mahus projekti ette võtnud. EAS pidi tellimusest juba toetuse andmise ajal teadlik olema. b) Tagasinõudmise kohustus tekib abi andjal vaid juhul, kui abi on ebaseaduslik ning ühisturule sobimatu. Kuna Euroopa Komisjon ei ole abi ühisturule sobimatust kinnitanud ning konkurent ei ole liikmesriigi kohtusse kaebust esitanud, pole riigil kohustust riigiabi tagasi nõuda. Toetuse tagasinõudmine on kaalutlusotsus ja selle vastu ei ole praegu piisavat avalikku huvi. Praeguses asjas esineb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg-s 2 kirjeldatud situatsioon. c) Liitintressi nõudel puudub õiguslik alus. Komisjon pole teinud tagasinõudmisotsust, mistõttu ei kohaldu määruse nr 659/1999 art 14 lg 2. Intressinõude alus ei tulene ka määrusest nr 794/2004, kuna selles vaid täpsustatakse määruse nr 659/99 art 14 lg 2 kohaldamist. d) Riigiabi ei saa tagasi nõuda aegumise tõttu. Aegumine sõltub sellest, millal riigiabi andja sai teada toetuse tagasinõudmise asjaoludest. EAS pidi abi väidetavast ebaseaduslikkusest teadma juba toetuse andmise ajal. Kaebaja allkirjastas lõpparuande 5. veebruaril 2010. Sellest nähtus samuti vaidlusalune tellimus. e) Kaebajal tekkinud usalduskahju (HMS § 67 lg 3) on tagasinõutava summa ja toetuse andmise ajal kaebajale hüpoteetiliselt antud laenu (koos intressidega) kulukuse vahe. 31. detsembri 2008. a seisuga eeldas kaebaja, et tagasinõuet ei tule. EAS-i otsus on õigusvastane ka selle tõttu, et selles pole ette nähtud kaebajale usalduskahju hüvitamist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 25. mai 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda järgmistel põhjustel. a) AS-i Metaprint ja Styner+Bienz FormTech Ltd. leping oli siduv. 7. juuli 2008. a tellimuse kinnitusest, ettemaksu tasumisest ja pangagarantii esitamisest nähtub selgelt poolte vastav tahe. Tähtsust ei ole sellel, et ettemaksu osa arvati hiljem abikõlblike kulude hulgast välja. Ettemaks kinnitab riski võtmist. Üldise grupierandi määruse põhjendusest 28 ja art 8 lg-st 2 ning regionaalabi suuniste p-st 38 tuleneb selgelt, et abitaotlus peab olema esitatud enne projekti kallal töö alustamist ning tööde alguseks tuleb muu hulgas pidada esimese kindla kokkuleppe sõlmimist. b) EAS-i pädevus vaidlustatud otsuse tegemiseks tuleneb perioodi 2007–2013 struktuuritoetuste seaduse (STS 2007–2013) § 18 lg 6 p-st 1 ja § 26 lg 2 p-st 1, majandus- ja kommunikatsiooniministri 4. juuni 2008. a määruse nr 44 „Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ § 19 lg 5 p-st 1 ning Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ § 10 lg 2 p-st 1. Eesti õigusesse üle võetud keeld maksta toetusi selleks sätestatud tingimusi rikkudes kaitseb avalikke huve ega ole seotud komisjoni negatiivse otsuse või konkurendi kaebusega. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 art-st 98 tuleneb kohustus nõuda toetus eeskirjade rikkumise korral tagasi. Kaebaja pidi toetuse taotlemise ajal olema teadlik, et projekt ei ole abikõlblik. 2(7)
3-15-241 c) Enne toetuse saamist valitsenud olukorra taastamiseks tuleb ebaseaduslik abi nõuda tagasi koos intressiga vastavalt määrustele nr 659/1999 ja 794/2004. STS 2007–2013 § 28 lg-d 1 ja 2 ei võimalda toetuse tagasinõudmisel arvestada intressi alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni, nagu seda nõuab tagasinõudmise eesmärk. Seetõttu jättis vastustaja põhjendatult need normid kohaldamata ja kohaldas määruse nr 659/1999 art 11 lg 2 ja art 14 lg 2 põhimõtteid. Alates tagasinõudmisotsuse jõustumisest tuleb kohaldada STS 2007–2013 alusel arvestatavat intressimäära. d) Euroopa ühenduste finantshuvide kaitseks võetud meetmete suhtes kohalduv aegumistähtaeg tuleneb nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 art-st 3. Kuna Eesti ei ole sätestanud riigiabi tagasinõudmise aegumise tähtaega, kohaldub selle määruse art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg. See hakkas kulgema 31. detsembril 2008, kui EAS otsustas anda kaebajale riigiabi. Aegumistähtaeg katkes 11. juunil 2012, kui EAS viis läbi ergutava mõju kontrolli. Uus nelja-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 14. septembril 2012, mil kontroll lõppes. Seega ei olnud toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise ajaks nõue aegunud. e) Vastustaja jättis õigesti kaebajale usalduskahju (HMS § 67 lg 3) hüvitamata. Kaebaja ei saanud usaldada toetusotsuse kehtima jäämist, sest seaduses ja määrustes oli otsesõnu sätestatud võimalus tunnistada otsus kehtetuks. Kaebaja kasutas toetust abikõlbmatute kulude katteks ning ta pidi olema teadlik abi õigusvastasusest (HMS § 67 lg 4 p-d 2, 4 ja 5). Usalduskahju hüvitamata jätmine ei välista kaebaja võimalust nõuda õigusvastase riigiabi andmisega tekitatud kahju hüvitamist.
6.AS Metaprint palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. mai 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse muutmata ja kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda järgmistel põhjustel. a) Kaebaja pole väitnud, et lepingu jõustumine oli praegu seatud sõltuvusse toetuse saamisest või oli lepingus kaebajale jäetud võimalus sellest taganeda, kui ta toetust ei saa. Seega olnuks kaebajal keerukas ja ilmselt majanduslikult kahjulik lepingust vabaneda. Tegemist oli tööde alustamisega. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, justkui saaks projekti osadeks jaotada ning EAS-ilt toetuse saamisest alates oli tegu eraldi projektiga. Hoolimata sellest, et kaebaja tasus lepingupartnerile erinevate arvete alusel ja deklareeris osa kuludest abikõlbmatutena, oli tegemist ühe projektiga (komponentide liini soetamine). Sellel, kas kaebaja oleks turutingimustel teinud toetust saanud investeeringu või oleks ta toetust saamata soetanud teistsuguse funktsionaalsusega ja soodsama tootmisliini, saaks olla tähtsust üksnes komisjoni toimetatavas menetluses. b) EL-i õigus ei piira ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmist ilma komisjoni otsuseta. Esmane vastutus on määruse nr 1083/2006 art 98 järgi liikmesriigil. Praegusel juhul pole komisjon teinud otsust, mis tunnistaks kaebajale antud abi ühisturuga kokkusobivaks. Abi, millega on rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 108 lg-t 3, on ebaseaduslik abi. See tuleb pädeval liikmesriigi asutusel tagasi nõuda (v.a kui tegemist on vähese tähtsusega abiga). Niisugune nõue ei sõltu sellest, kas mõni abisaaja konkurent on pöördunud kohtusse. Ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg (vt paljude lahendite seas Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-142/87: Belgia vs. komisjon, p 66; C-275/10: Residex Capital IV, p 29; C-529/09: komisjon vs. Hispaania, p 90). Üldise grupierandi määrusega on komisjon oma pädevusest loobunud, kuid ainult tingimusel, et abi antakse rangelt kooskõlas määrusega. Kaebaja oleks võinud komisjoni otsuse ära oodata, kuid ta palus vastustajal loataotlus tagasi võtta. c) Haldusorgani kaalutlusõigus on STS 2007–2013 § 26 lg 2 p 1 ja määruse nr 278 § 10 lg 2 p 1 kohaldamisel väga piiratud (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-24/95: Alcan, p 25). Õiguspärasele ootusele võib abisaaja tugineda vaid siis, kui abi andmisel on järgitud ELTL art-s 108 ettenähtud menetlust. Hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti (nt Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-5/89: komisjon vs. Saksamaa, p 14; C-81/10 P: France Télécom, p 59).
3(7)
3-15-241 d) EL-i õiguse tõhusa toime tagamiseks ja konkurentsikahjustuse kõrvaldamiseks jättis EAS õigesti kohaldamata riigisisese õiguse sätte, mis ei võimalda nõuda intressi alates abi andmisest (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-232/05: komisjon vs. Prantsusmaa, p 53). e) Kahjunõude rahuldamine piiraks ELTL art 108 lg 3 tõhusat toimet. Sellega mindaks mööda ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise eesmärgist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.AS Metaprint palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel. a) Tegemist polnud ebaseadusliku riigiabiga, kuna see anti õiguspäraselt üldise grupierandi määruse alusel. Toetusel oli mõju juba seetõttu, et kaebaja oleks ilma toetuseta soetanud oluliselt odavama ja teiste omadustega tootmisliini. Euroopa Kohtu praktika ergutava mõju sisulise hindamise kohta laieneb ka EAS-i otsustele. CISG ei tunnusta elektroonilise tellimuse esitamisega lepingute sõlmimist. b) Isegi kui tegemist oli ebaseadusliku riigiabiga, on selle tagasinõudmine õigusvastane. EAS on komisjoni enda suuniseid eirates eeldanud komisjoni eest, et abi on ergutava mõjuta ja ühisturule sobimatu. Vastustaja pidas tagasinõudmist ekslikult oma kohustuseks. EL-i õigusega ei ole usalduse kaitse välistatud ning riigisisese õiguse järgi tuleb usaldust kaitsta. c) Tagasinõue aegus hiljemalt 24. oktoobril 2012, kuid tagasinõudmismenetlust alustati alles
22.jaanuaril 2013. EAS-i intressiarvestus on õigusvastane. Pole õiguslikku alust nõuda liitintressi ajavahemiku eest toetuse andmisest tagasinõudmise otsuse tegemiseni. Isegi kui tagasinõudmine oli õiguspärane, tuleb kaebajale hüvitada usalduskahju (HMS § 67 lg 3).
9.Riigikohus peatas 25. septembri 2018. a määrusega haldusasja menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni asjas nr C-349/17: Eesti Pagar ning uuendas menetluse 11. oktoobri 2019. a määrusega.
10.AS Metaprint rõhutab täiendavates avaldustes, et abi tagasinõudmine on aegunud. Euroopa Kohus märkis asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, et kümneaastast aegumistähtaega ei saa analoogia alusel pidada piisavalt ettenähtavaks (otsuse p 113). Kohaldada tuleb määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 esimeses lõigus ette nähtud nelja-aastast aegumistähtaega toetuse andmisest. Aegumise katkestab juurdluse või kohtumenetluse algatamine. Vastustaja teavitas kaebajat tagasinõudmismenetlusest esimest korda
22.jaanuaril 2013. Aastal 2012 toimunud sisekontroll ei ole tagasinõudmismenetluse osaks. Selles menetluses kontrolliti EAS-i enda tegevust ja kaebajale ei antud sellest teada. 2012. aastal peetud kirjavahetus ei tõenda aegumise katkemist. Sellest ei nähtu, et vastustaja oleks kahtlustanud eeskirjade eiramist või et toimub juurdlus riigiabi tagasiküsimiseks. Menetluse alustamisel peab haldusorgan isikut teavitama konkreetsest menetlusest ja selle eesmärgist (HMS § 5 lg 2, § 36, § 37; Eesti Pagar, p 127).
11.Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus leiab vastuses, et tagasinõue ei ole aegunud. Aegumistähtaja alguseks on 31. detsember 2008. Vastustaja suhtles kaebajaga juurdluse teemal enne 22. jaanuari 2013. Vastustaja kontrollis ergutavat mõju 11. juunist 14. septembrini 2012. Nii juurdluse ajal kui ka pärast seda (juulis 2012 ja detsembris 2012) suhtlesid pooled omavahel. Sellega aegumine katkes (Eesti Pagar, p 126).
12.Euroopa Komisjon leiab vastuses, et praeguses asjas esitatud kahju hüvitamise nõue võimaldaks vältida ELTL art-te 107 ja 108 kohaldamist. Euroopa Kohus on keelanud kõik katsed hüvitada ettevõttele kahju seoses riigiabi keelamise või tagasinõudmisega (otsused asjades nr C-110/02: komisjon vs. Nõukogu, p-d 29–47; C-129/12: Magdeburger Mühlenwerke, p 43).
4(7)
3-15-241
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kassatsioonkaebus tuleb tühistamisnõude osas rahuldada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 1). Kolleegium saadab asja selles osas ringkonnakohtule uueks lahendamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 2). Hüvitamisnõude osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab selles küsimuses ringkonnakohtu põhjendusi (HKMS § 230 lg 5 p 6). I
14.Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. Neis aspektides tuleb ringkonnakohtu järeldustega siinses asjas nõustuda.
15.Üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 sätestati, et selle määruse alusel väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt on töid selle sätte tähenduses alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu (Eesti Pagar, p 82).
16.Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et kaebaja esitas enne abitaotlust Styner & Bienz’ile seadmete esimese tellimuse tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel. Halduskohus on ammendavalt analüüsinud kaebaja vastuväiteid selles küsimuses, sh tehingu elektroonilise vormi ja CISG-iga seonduvat. Kolleegium neid seisukohti ei korda. Kassatsioonkaebuses pole põhjendatud ja kolleegiumile pole ka nähtav, miks tuleks asuda seisukohale, et kohtud on materiaalõigust selles küsimuses valesti kohaldanud. Kolleegium märgib siiski, et CISG art 11 lähtub vormivabadusest.
17.Eeltoodust tulenevalt ei tohtinud vastustaja praegusel juhul riigiabi anda ning vastustajal polnud ka pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). II
18.Pärast menetluse uuendamist on poolte vahel vaidlus keskendunud aegumisele. Euroopa Kohus kinnitas Eesti Pagari asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et praeguse juhtumiga sarnastes olukordades, kus riigisisene õigus ei sätesta asjakohast tähtaega, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast (p 128). Enam pole vaidlust, et see tähtaeg hakkas siinses asjas kulgema 31. detsembril 2008 ühes abitaotluse rahuldamisega.
19.Halduskohtu hinnangul, millega ringkonnakohus nõustus, katkes aegumine 11. juunil 2012, sest vastustaja viis läbi ergutava mõju kontrolli. Kohtud ei ole seejuures pööranud tähelepanu kõigile asjaoludele, mida tuleb aegumise katkemise hindamisel arvestada.
5(7)
3-15-241
20.Euroopa Kohtu selgituse kohaselt katkeb aegumine mh siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse algatamisest. Juurdluse algatamine tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Viidatud sättes nimetatud tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse algatamine on kõnealusele isikule tõepoolest teatavaks tehtud (Eesti Pagar, p 126). Euroopa Kohus on varem selgitanud, et aegumistähtaegade eesmärk on üldiselt tagada õiguskindlus. See ülesanne ei oleks täidetud, kui aegumistähtaja saaks peatada mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (otsused asjades nr C-278/02: Handlbauer, p 40; C-367/09: SGS Belgia, p 68; C-465/10: Chambre de commerce, p 60; C-52/14: Pfeifer & Langen, p 41). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt peab tegemist olema menetlusega, mida viib läbi riigisisese õiguse kohaselt uurimis- ja menetlustoimingute tegemiseks pädev asutus (Pfeifer & Langen, p 33). Juurdlust algatades tuleb piisava täpsusega esile tuua tehingud, mis on tekitanud eiramiskahtlusi. See nõuab, et juurdlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (Pfeifer & Langen, p 47).
21.Kolleegiumil pole võimalik nende seisukohade valguses kõnealust juhtumit hinnata, sest kaebaja ja vastustaja 2012. a suhtluse täpsem sisu on kindlaks tegemata ning kolleegiumil puudub selleks pädevus (HKMS § 229 lg 2). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel lahendamisel tuvastada, millisest pädeva organi menetlusest, eeskirjade eiramise kahtlusest ja kavandatavatest meetmetest kaebajat teavitati, ning hinnata aegumise katkemist Euroopa Kohtu selgituste valguses. Ringkonnakohus peab ka otsustama, kas võtta asja juurde kolleegiumile esitatud aegumist puudutavad tõendid. III
22.Juhindudes Euroopa Kohtu otsusest Eesti Pagari asjas, täiendab kolleegium asjas nr 3-3-1-8-16 intressi kohta esitatud seisukohti. Intressi määramine ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest on põhimõtteliselt võimalik niivõrd, kui see on vajalik abisaaja tegeliku eelisseisundi tasandamiseks.
23.Vastustaja ja kohtud on ekslikult kohaldanud määrusi nr 659/1999 ja 794/2004 (Euroopa Kohtu otsus Eesti Pagari asjas, p 136). Euroopa Kohus on selgitanud, et sedalaadi asjades peab liikmesriigi asutus ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik olukord kestis. Kuna liidu õigusnormides pole kindlaks määratud intressi arvutamise reegleid, peab need kehtestama liikmesriik. Seejuures ei või riigisisene õigus nurjata liidu õiguse kohaldamist sellega, et muudab liikmesriigi kohtutel või asutustel võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimine. Riigisisesed normid peavad tagama intressi maksmise kogu ajavahemiku eest, mille vältel sai isik abi kasutada, ning intress peab olema samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama (Eesti Pagar, p-d 134–135, 139, 141).
24.Kolleegium jääb asjas nr 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 41 võetud seisukoha juurde, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda ja arvestada. Ilma EL-i õiguse mõjuta välistaks STS 2007–2013 § 28 lg 2 erinormina nii sama paragrahvi lõike 1 kui ka HMS § 69 lg 1 ja selles viidatud eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Osas, milles STS § 2007–2013 § 28 lg 2 on vastuolus ELTL art 108 lg-le 3 antud tõlgendusega, tuleb vastustajal ja kohtutel see norm aga kohaldamata jätta. See võimaldab vaidlusalusaluse ajavahemiku puhul kohaldada sama paragrahvi lõiget 1 niivõrd, kui see on vajalik ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud kohustuste täitmiseks. 6(7)
3-15-241
25.Euroopa Kohus on asjas nr C-42/17: M.A.S ja M.B tehtud otsuse p-s 61 selgitanud, et kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et karistusseadustiku sätete kohaldamata jätmine läheb vastuollu kuritegude ja karistuste seaduses sätestatud põhimõttega, siis ei pea ta seda kohustust täitma, isegi kui täitmine võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra. Niisiis tuleb karistuste kohaldamisel jälgida, et liikmesriigi kohtu meetmed liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei satuks vastuollu selliste oluliste õiguspõhimõtetega nagu karistusnormi ettenähtavus, täpsus ja tagasiulatuva jõu puudumine (samas, p 51 jj).
26.ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud intressikohustuse eesmärk pole siiski karistamine, vaid õigusvastase eelise tasandamine. Vastustajal ja kohtutel tuleb abi andmise ja tagasinõudeotsuse tegemise vahelise aja suhtes STS 2007–2013 § 28 lg-t 1 kohaldades jälgida, et intress piirduks vaid summaga, mida abisaaja oleks pidanud maksma abile vastavat laenu turult võttes. Tegelikult säästetud intressikulu ületavas osas pole STS 2007–2013 § 28 lg-s 2 sätestatud intressi tasumise ajaline piirang vastuolus EL-i õigusega. Osas, milles STS 2007–2013 § 28 lg 2 on EL-i õigusega kooskõlas, tuleb kohtul seda sätet kohaldada. Teiseks on Euroopa Kohus oluliseks pidanud just konkreetse abisaaja eelisolukorra kõrvaldamist ja laenutingimusi, mis oleks kehtinud just tema puhul (Eesti Pagar, p-d 141–142). Kolmandaks tuleb jälgida, et intressil ei tekiks õigusselgusetus olukorras karistavat toimet.
27.Kui seadusandja peab vajalikuks kehtestada ühetaolise intressimäära ka ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vaheliseks ajavahemikuks, siis tuleb seda teha selge ja täpse seadusega, minemata vastuollu tagasiulatuva jõu keeluga.
28.Kuna kolleegiumil pole andmeid kaebaja laenuvõimekuse kohta vaidlusalusel ajavahemikul, ei ole täpsemaid suuniseid intressiarvestuse kohta praeguses menetlusstaadiumis võimalik anda. Vajaduse korral peab ringkonnakohus tegema kindlaks sellekohased asjaolud. Kui asjaolude uurimine ja hindamine kohtumenetluses osutub ebamõistlikuks, on ringkonnakohtul võimalik ka vastustaja otsus intressi puudutavas osas vale õigusliku aluse tõttu tühistada. Vastustajal on siis võimalus määrata intress uuesti (vrd otsused asjades nr 3-3-1-12-15, p 14; 3-3-1-8-16, p 41). IV
29.Usalduskahju hüvitamise nõue on praeguses asjas põhjendamatu. Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt kolleegium otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. V
30.Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). Muud menetluskulud tuleb jagada asja uuel läbivaatamisel (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja kandis Riigikohtus õigusabikulu 4406 eurot koos käibemaksuga. Teised menetlusosalised pole kuludokumente esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.