PharmaEstica Manufacturing OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 29.09.2014 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt 29.09.2014 otsuse tühistamiseks osas, milles tunnistatakse kehtetuks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 13.07.2010 otsus seadme F60 soetamise osas ja osas, millega nõutakse tagasi seadme F60 soetamiseks kasutatud toetus 109941,8 eurot; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 19.12.2014 vaide-otsuse nr 1400115/011 tühistamiseks; alternatiivselt kahju hüvitamiseks summas, mis vastab projekti nr EU35578 raames maksmisele kuuluvale toetusele ja sellelt arvestatavale intressile
Menetlusosalised
Kaebaja – PharmaEstica Manufacturing OÜ (endise ärinimega OÜ Vitale-XD), esindaja vandeadvokaat Triinu Järviste Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, esindajad vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee ja advokaat Kati Jakobson-Lott Vastustaja II – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, esindaja Gerly Lootus Arvamuse andja – Euroopa Komisjon, esindajad advokaadid Kadri Matteus ja Mart Blöndal
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16.11.2015 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
PharmaEstica Manufacturing OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
04.06.2019 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada PharmaEstica Manufacturing OÜ apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.11.2015 osas, millega jäeti rahuldamata kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-de 3.1 ja 3.2 tühistamiseks. Teha vastavas osas uus otsus.
2.Rahuldada PharmaEstica Manufacturing OÜ kaebus osaliselt ning tühistada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-d 3.1 ja 3.2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt PharmaEstica Manufacturing OÜ kasuks välja menetluskulud 2170,90 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.07.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 29.04.2010 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse majandusja kommunikatsiooniministri 04.06.2008 määruse nr
„Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ alusel toetuse saamiseks. EAS rahuldas 13.07.2010 otsusega nr 1.1-5.1/10/3311 kaebaja taotluse projektile EU35578 „Vitale-XD tehnoloogiainvesteering pakendamisliin“ toetuse (337 496,07 eurot) saamiseks. EAS viis 11.06.2012-14.09.2012 läbi riigiabi ergutava mõju kriteeriumi kontrolli, mille käigus analüüsiti ja hinnati struktuuritoetuse eesmärgi- ja õiguspärast kasutamist. EAS tuvastas, et kaebaja on sõlminud lepingu seadmete MST300 ja MA100 ostmiseks enne EASle taotluse esitamist. EAS tunnistas 29.09.2014 otsusega kehtetuks oma 13.07.2010 otsuse ja nõudis kaebajalt temale välja makstud toetuse tagastamist täies ulatuses koos liitintressiga. Projektil puudub ergutav mõju Euroopa Komisjoni 06.08.2008 määruse nr 800/2008 (üldine grupierandi määrus) art 8 tähenduses, kuna toetuse saaja alustas projekti teostamist enne EAS-le taotluse esitamist, rikkudes üldise grupierandi määruse art 8 lg-t 2. Ebaseaduslikult antud riigiabi tuleb tagasi nõuda. 2(14)
3-15-113 Kaebaja esitas EAS-i 29.09.2014 otsusele vaide, mis jäeti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 19.12.2014 vaideotsusega nr 14-00115/011 rahuldamata.
2.PharmaEstica Manfacturing OÜ esitas 16.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 29.09.2014 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt 29.09.2014 otsuse tühistamiseks osas, milles tunnistatakse kehtetuks EAS-i 13.07.2010 otsus seadme F60 soetamise osas ja osas, millega nõutakse tagasi seadme F60 soetamiseks kasutatud toetus 109 941,8 eurot; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 19.12.2014 vaideotsuse nr 14-00115/011 tühistamiseks; alternatiivselt kahju hüvitamiseks summas, mis vastab projekti nr EU35578 raames maksmisele kuuluvale toetusele ja sellelt arvestatavale intressile. Puudub alus perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) järgi toetuse tagasinõudmiseks. Tagasi saab nõuda üksnes mitteabikõlblikke kulusid, kuid vastavad eeldused ei ole konkreetsel juhul täidetud. EAS rahuldas kaebaja taotluse 13.07.2010, s.o projekti abikõlblikkuse perioodil (03.05.2010-03.05.2011). Marchesini Group S.p.A esitas kaebajale ettemaksu arve 17.05.2010 ning kaebaja tasus arve alles 28.07.2010. Seega on arved esitatud ja tasutud projekti abikõlblikkuse ajal. EAS oli seadmete MST300 ja MA100 soetamise lepingu allkirjastamise kuupäevast teadlik juba enne toetuse taotluse esitamist ning oli lepingu sõlmimise selgesõnaliselt heaks kiitnud, andes kaebajale juhised, et lepingu formaalne allkirjastamine ei tingi toetuse andmise reeglite rikkumist. Toetuse tagasi nõudmine ei ole põhjendatud kogu projekti jaoks antud toetuse ulatuses, sest iga seadme soetamine oli projekti eraldiseseisev alamprojekti. Seadme F60 osas kaebaja enne taotluse esitamist siduvaid kohustusi ei võtnud. Kaebaja on usaldusele tuginedes oluliselt muutnud oma majandustegevust, kasutanud ära haldusaktiga saadud vara ning teinud toetuse püsimajäämisele lootes olulisi kulutusi. Usalduse on tekitanud ka EAS-i lubadus, et lepingu formaalne allkirjastamine tagasinõuet ei tingi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg 2). Täidetud on sisulise ergutava mõju kriteerium. Kaebaja ei oleks ilma toetuseta suutnud projekti ellu viia või poleks seda suutnud samas mahus. Intressiarvestus on ekslik. Määruse nr 659/1999 art 14 lg 2 ei ole intressi arvestamise alusena kohaldatav. Nõue on aegunud. Aegumistähtaeg on 4 aastat. Toetuse andmise otsus tehti 13.07.2010, kuid tagasinõude otsus alles 29.09.2014. Kui tühistamisnõuet pole võimalik rahuldada, tuleb hüvitada kaebajale tekitatud kahju. Kahju seisneb selles, et kaebaja peab tagasi maksma projekti alusel saadud toetusega võrdse rahasumma ning sellelt arvestatava intressi. Kui EAS poleks kaebajale ebaõiget nõu andnud, ei oleks tekkinud võimalust nõuda toetuse tagasimaksmist ja intressi tasumist.
3.Tallinna Halduskohus jättis 16.11.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. Riigil on kohustus nõuda ebaseaduslik riigiabi ettevõtjalt tagasi ning see tuleneb nii siseriiklikust kui Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ebaseadusliku riigiabi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg.
3(14)
3-15-113 Üldise grupierandi määruse art 8 lg 1 kohaselt vabastatakse selle määrusega ainult abi, millel on ergutav mõju. Lg 2 sätestab, et abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamise taotluse. EAS on tuginenud üldise grupierandi määruse art 8 lg-le 2, millest tulenevalt on keelatud siduvate kokkulepete sõlmimine enne toetuse taotluse esitamist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on 29.04.2010 esitanud EAS-le taotluse toetuse saamiseks ning EAS rahuldas taotluse 13.07.2010 otsusega. Leping kaebaja ja Marchesini Group S.p.A vahel koostati 31.03.2010 ning allkirjastati 01.04.2010 ja 02.04.2010 (II kd, lk 98-107; tõlge tl 123-144). Mõiste „enne projekti või tegevuse teostamiseks tööde alustamist“ tähendab, et abitaotlus peab olema esitatud enne projekti kallal töö alustamist ning tööde alguseks tuleb muu hulgas pidada esimese kindla kokkuleppe sõlmimist. Tegevuseks, mis on suunatud projekti realiseerimisele, saab pidada lepingu sõlmimist. Lepingu tekstist ei nähtu, et lepingu kehtivust või jõustumist oleks soovitud sõltuvusse seada toetuse saamisest. Tunnistajana istungil üle kuulatud CC (kaebaja tegevjuht) kinnitas, et lepingu sõlmimisele eelnes pikemaajaline eeltöö ja suhtlemine lepingupartneriga. Lepingu p 12.4 näeb ette, et leping jõustub, kui mõlemad pooled on sellele alla kirjutanud. Leping on allkirjastatud vastavalt 01.04.2010 ja 02.04.2010. Lepingu p-s 3.1 leppisid pooled kokku esimese osamakse tasumise ettemaksuna (tasumise tähtaeg 17.05.2010), kusjuures kaebaja oli 5 pangapäeva jooksul lepingu allkirjastamisest arvates kohustatud esitama müüjale krediidiasutuse poolt väljastatud garantiikirja esimese osamakse tasumise tagamiseks. Esimese osamakse tasumata jätmisel tekkis müüjal õigus garantiikirja realiseerimiseks summas 56 000 eurot. Asjaolu, et kaebaja tasus ettemaksu alles 28.07.2010, kuid müüja garantiikirja ei nõudnud ega realiseerinud, ei võimalda mõista lepingut nii, et kaebaja ei võtnud sellega siduvaid kohustusi. Lepingu tekst ei näinud ette lepingust taganemist. Lepingu ühepoolne lõpetamine oleks kaebaja jaoks tähendanud kahjulikku tagajärge vähemalt 56 000 euro suuruse pangagarantii ulatuses. Marchesini Group S.p.A 03.12.2012 kiri (III kd, tl 206; tõlge lk 207) nende tavapärase praktika ja pangagarantii mittevajalikkuse kohta on esitatud 2,5 aastat pärast lepingu sõlmimist ning ajal, kus kaebaja oli ettemaksu teinud ning pooled asunud lepingut täitma. Seega ei ole nimetatud kinnituskiri poolte tahte tõlgendamisel määrav. Esitatud on ka Marchesini Group S.p.A piirkondliku müügijuhi allkirjastatud kiri (III kd, tl 208; tõlge lk 209), mille kohaselt oli poolte tahe ja eesmärk lepingueelsetel läbirääkimistel ja lepingu allkirjastamisel, et siduvaid kohustusi ei teki enne, kui ostja on tasunud osamakse ja müüja selle kätte saanud. Ei ole veenev, et kahepoolselt allkirjastatava lepinguga peaaegu samaaegselt allkirjastab üks lepingupool kirja, milles täpsustab lepingutingimusi viisil, mis lepingu enda tekstist ei nähtu. CC tunnistas istungil, et ettemaksu hilisem tasumine ei olnud seotud EAS-i seisukohtadega. Vastustaja on õigesti selgitanud, et siseriiklik kohus saab hinnata ainult formaalse ergutava mõju olemasolu ning sisulist ergutavat mõju on pädev hindama vaid Euroopa Komisjon. Seega ei saa kohus anda hinnangut kaebaja väidetele selle kohta, kas projekt oleks samas mahus käivitatud ka ilma toetuseta. Vaidlust ei ole selles, et seade F60 ei olnud kaebaja ja Marchesini Group S.p.A vahelise lepingu esemeks, vaid soetati eraldi lepingu alusel pärast taotluse esitamist. Samas tuleb toetusega hõlmatud projekti vaadelda tervikuna. Määrav ei ole, et seade saab ka eraldi funktsioneerida, vaid arvestada tuleb, et struktuuritoetuse taotluse rahuldamisel langetati otsus taotluse kui terviku suhtes ning arvestati projektiga soovitud kasulikku mõju kogu pakendamissüsteemi automatiseerimiseks. Taotluse lisaks olevast ülevaatest nähtuvalt moodustatavad kolm soetatavat seadet pakendamisliini ning kogu projekti eesmärk ja 4(14)
3-15-113 kasulikkus on kirjeldatud läbi pakendiliini kui terviku kasutuselevõtu. Ka tuubid pakendatakse lõppkokkuvõttes karpidesse. Intressinõue on õiguspärane ja tähtaegne. Õige on vastustajate seisukoht, et Nõukogu määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud 4-aastane aegumistähtaeg konkreetsel juhul ei kohaldu. Säte näeb ette 4-aastase aegumistähtaja menetluse algatamiseks ja täpsustab, et aegumistähtaeg katkeb, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. EAS on otsustanud toetuse määramise 13.07.2010 ning teavitanud kaebajat 02.06.2014 järelevalveüksuse seisukohtadest ja 16.05.2014 õigusarvamusest, samuti sellest, et kaalub toetuse tagasinõudmist (I kd, tl 200). Samas tuleb struktuurivahenditest makstud toetuse tagasinõudmisel lähtuda EL Nõukogu määrusest nr 659/1999, mis näeb ette 10-aastase aegumistähtaja. Lisaks sätestab STS2007_2013 § 26 lg 5, et tagasinõudmise otsuse võib teha hiljemalt 31.12.2025. Intress on sätestatud STS2007_2013 §-s 28. Asjaolu, et seadus ei näe ette intressi tasumise kohustust enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist, ei saa järeldada, et intressi selle perioodi eest tasuda ei tule. Tuleb lähtuda EL otsekohalduva määruse sätetest, et mitte takistada liidu õiguse tõhusat toimimist. Pooled vaidlevad selle üle, kas EAS teadis lepingu sõlmimisest ja lepinguga võetud siduvatest kohustustest enne toetuse taotlemist ning kas EAS on taotlemisele eelnevalt nõustanud kaebajat ning talle eksitavalt teatanud, et lepingu eelnev sõlmimine ei ole toetuse taotlemisel takistuseks. Istungil tunnistajatena üle kuulatud kaebaja töötajate CC ja AA ning EAS-i ametniku MM ütlused olid vastukäivad. Muud tõendid, mis kinnitaksid toetuse taotlemisele eelnevat suhtlust ja selle sisu, puuduvad. Suhtlus kaebaja ja EAS-i vahel toimus 2010. a-l, s.o 5,5 aastat enne kohtuistungil tunnistajate ülekuulamist. CC ütluste kohaselt oli kaebajal lepingu sõlmimise lubatavuses enne taotluse esitamist kahtlus ning ta pöördus EAS-i poole, suheldes MMga, kellele näidati lepingu allkirjastamata projekti. Allkirjastatud lepingut nägi EAS esmakordselt 25.05.2010, kui toimus paikvaatlus kaebaja juures. MM kinnitas korduvalt, et leping ei ole dokumendiks, vaid arve ja maksekorraldus. Kirjalikku kinnitust lepingu lubatavuse kohta EAS-lt ei küsitud. Ka AA ütluste kohaselt küsis ta EAS-i ametnikult, kas lepingu kuupäev on oluline, talle vastati, et oluline on kulu tekkimise kuupäev ja arve tasumise kuupäev. Tunnistajate ütlustest koostoimes asjas esitatud muude tõenditega järeldub, et puuduvad võimalikku eelnõustamist ja taotluse esitamisele eelnenud suhtlust puudutavad dokumentaalsed tõendid. Ajafaktorit arvestades ei saa välistada, et tunnistaja CC ütlused toimunud vestluste, kohtumiste ja lepingu teksti näitamise kohta käsitaksid kindlasti taotluse esitamisele eelnenud aega. Ka AA ei mäleta käike EAS-i, vaid väidab ainult infopäevadel osalemist. Samuti ei mäleta ta, et oleks toimunud kohtumisi EAS-i töötajatega või lepingu projekti näitamist. Meetme määrusest ei nähtu, et kõnealuses taotlusvoorus viiakse läbi eelnõustamist. See toimus teiste ajaliselt lähestikuste projektide puhul, mistõttu ei saa välistada, et nii kaua aega tagasi toimunud sündmusi ei suuda tunnistajad täpselt mäletada. Oluline on ka kaebaja enda hoolsuskohustus. Abi saanud ettevõtjad võivad abi seaduslikkuse suhtes õiguspärasele ootusele tugineda vaid siis, kui abi andmisel on järgitud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-s 108 ettenähtud menetlust, ja hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti. Kaebaja näol ei olnud tegemist toetuste taotlemisel kogenematu isikuga. Kaebaja ise on kinnitanud osalemist varasemates ja ka ajaliselt lähedastes taotlusvoorudes. Asjas kogutud tõenditest ei saa teha järeldust, et kaebaja on eesmärgipäraselt kasutanud võimalust nõustamiseks, sh juriidilise nõuande saamiseks. Asjaolu, et kaebaja kasutas asjaajamiseks sellisele tegevusele spetsialiseerunud konsultatsiooniteenust pakkuvat äriühingut, ei vabasta teda ennast hoolsuskohustuse täitmisest.
4.PharmaEstica Manufacturing OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 16.11.2015 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohtu poolt eksliku kohtuotsuse tegemise on muu hulgas põhjustanud EE tunnistajana ülekuulamata jätmine. EE oleks saanud anda ütlusi selle kohta, et EAS andis selgitusi selle kohta, et kaebaja võib sõlmida lepingu ära enne abitaotluse esitamist. Kuna vaidlusalusest sündmusest on möödas üle 8 aasta, ei mäleta EE käesolevaks ajaks enam piisava täpsusega juhtumi asjaolusid, mistõttu ei ole tema ärakuulamine ringkonnakohtus vajalik. Kaebaja ei võtnud enne abitaotluse esitamist siduvaid kohustusi. Vastustaja on tuginenud üksnes väitele, et leping jõustus allkirjastamisel, samastades lepingu jõustumise ja siduvate kohustuste tekkimise. Määravaks polnud aga mitte see, millal leping allkirjastati, vaid see, millal muutusid lepingust tulenevad kohustused siduvaks. Kõnealune leping ei ole küll sõlmitud tingimuslikuna, kuid nagu kaebaja selgitas kaebuse p-des 57-73, olid lepingust tulenevad kohustused tingimuslikud. Lepingu p-st 4.1 tuleneb, et siduvaid kohustusi ei tekkinud enne ettemaksu tasumist. Enne ettemaksu tasumist ei alustatud masinate tootmisega ja ka arve esitati kaebajale pärast seda, kui kaebaja oli esitanud taotluse toetuse saamiseks. Kumbki lepingupool ei asunud enne abikõlblikkuse perioodi lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Lepingu teine pool on 19.03.2014 kirjas kinnitanud, et pooltele ei teki siduvaid kohustusi ega mingit õigust nõuda lepingu täitmist enne esimese ettemaksu tasumist ostja poolt. Kaebaja tasus ettemaksu 28.07.2010, seega peale taotluse esitamist EAS-ile. Kõik arved on esitatud ja tasutud abikõlblikkuse perioodil. Seega erineb käesolev asi haldusasjast nr 3-14-387. Vastustaja oleks pidanud toetuse tagasinõude tegema osaliselt ja mitte tagasi nõudma toetust seoses seadmega F60. Nimetatud seadme osas ei ole vaidlust, et kaebaja pole siduvaid kohustusi enne taotluse esitamist võtnud. Iga ostetav masin oli iseseisev üksus. Erinevate masinate soetamine kandis erinevat majanduslikku eesmärki ning oli suunatud erinevate kitsaskohtade parandamisele. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus. Üldise grupierandi tingimusi ei ole rikutud. Kuid isegi juhul, kui kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust talle antud toetuse seaduslikkuse osas, tuleb kaebaja usaldust HMS § 67 lg 2 alusel igal juhul kaitsta. Tegemist on imperatiivse keeluga. Halduskohtu otsus on ekslik ka aegumise osas. Väidetav rikkumine leidis aset 02.04.2010, mil kaebaja allkirjastas lepingu. EAS-i teade kaebaja toetuse osas menetluse alustamise kohta on tehtud 02.06.2014 ning otsus toetuse tagasinõudmise kohta 29.09.2014. Seega on 4-aastane aegumistähtaeg möödunud ka siis, kui arvestada aegumise katkemist. Intressi osas on halduskohtu otsuse põhjendused ebaõiged, sest lähtuvad sellest, et enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist kohaldub intressiarvestusele Euroopa Komisjoni määrus nr 794/2004. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine tooks kaasa äärmise ebaõigluse. Euroopa Kohtu otsus ei välista toetuse tagasinõuete korral kahju hüvitamise nõuet riigiasutuse vastu. Asjas kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et kuni 2011. a septembrini oli EAS-i läbivaks praktikaks, et tööstusettevõtjate tehnoloogiainvesteeringute toetuste taotlemisel peeti 6(14)
3-15-113 lubatavaks seda, et taotleja sõlmis lepingu enne taotluse esitamist, kuid lepingu alusel toimus tasumine pärast taotluse esitamist. Isegi juhul, kui ilmneks üldise grupierandi määruse rikkumine, on tegemist EAS-i süstemaatilise eksliku praktikaga. Kaebaja usaldas EAS-i poolt antud lubadust. Tõendatud on EAS-i poolt kaebajale antud juhised lepingu allkirjastamiseks enne abitaotluse esitamist. Seda on kinnitanud kaks tunnistajat – AA ja CC. Kolmas tunnistaja MM ei lükanud eelnimetatud kahe tunnistaja ütlusi ümber, vaid möönis kõnede toimumist ja seisukoha küsimist, kuid ei mäletanud nende sisu. Kaebajal ei oleks olnud keeruline sõlmida leping hiljem, kui vastustaja oleks juhtinud tähelepanu sellele, et enne taotluse esitamist ei tohi lepingut sõlmida. Tegemist oli EAS-i ulatusliku valepraktikaga. Seega ei oma tähtsust, kes konkreetselt kaebajale juhiseid andis või millisel kuupäeval.
5.EAS palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb kõikide oma varasemate seisukohtade juurde, mis puudutab abi ergutava mõju käsitlust, nõustudes Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsuses nr C-349/17 toodud seisukohtadega. Siduvad kohustused võeti kaebaja poolt 31.03.2010 koostatud lepinguga nr 33/339/10 kaebaja ja Marchesini Group S.p.A vahel pakendamisliini ostmiseks. Leping allkirjastati poolte poolt 01.04.2010 ja 02.04.2010 ning lepingu p 12.4 kohaselt jõustus see allkirjastamise hetkest. Kaebaja võttis endale lepinguga tarnija ees siduvaid kohustusi enne EAS-ile taotluse esitamist 29.04.2010. EAS oli kohustatud ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudma. Kuigi tagasinõudeotsuses viidatud aluste kohaselt on abi tagasi nõudmine haldusorgani kaalutlusotsus, on see ELTL art 108 lg-st 3 tuleneva kohustuse tõttu redutseerunud nullini. Kaebaja õiguspärast ootust ei ole riivatud. Vastustaja ei ole kaebajat vääralt juhendanud. Tõendite kohaselt puudus EAS-il igasugune teave kaebaja poolt taotlusest varem sõlmitud lepingu kohta enne lõpparuande esitamist 09.05.2011. Lisaks ei saa usalduse kaitsele tugineda abisaaja, kes ei kontrollinud, kas kõik menetluslikud nõuded abi õiguspäraseks andmiseks on täidetud. Toetuse tagasinõue ei ole aegunud. Aegumistähtaega tuleb lugeda EAS-i poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest 13.07.2010. Tähtaeg katkes EAS-i 03.12.2012 e-kirjaga või hiljemalt 22.01.2013 e-kirjaga, kus vastustaja teatas, et 02.04.2010 sõlmitud müügileping rikub üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 tingimusi, mistõttu on kaebajale antud ebaseaduslikku riigiabi. EAS soovitas kaebajal pöörduda Euroopa Komisjoni poole riigiabi loataotlusega. Euroopa Kohtu otsuses leiti, et intressiarvestus peab hõlmama perioodi abi maksmisest kuni tagastamiseni. ELTL art 108 lg 3 eesmärgi täitmiseks on põhimõtteliselt sobiv kohaldada STS2007_2013 § 28 lg 2 teist lauset, mis võimaldab intressi nõuda toetuse välja maksmisest kuni selle tagastamiseni. Kuigi sätte kohaldamine ei ole ette nähtud ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudmise korral, vaid üksnes kuritegude toime panemise korral, võimaldab see säte siiski rakendada ELTL art 108 lg-ga 3 kooskõlas olevat intressiarvestust.
6.Majandusrahuldamata.
ja
Kommunikatsiooniministeerium
palub
jätta
apellatsioonkaebus
Kaebajale anti riigiabi üldise grupierandi määruses sätestatud ergutava mõju nõuet rikkudes. Kaebaja ja Marchesini Group S.p.A allkirjastasid lepingu 01.04.2010 ja 02.04.2010. Lepinguga ostis kaebaja seadmed MST300 (tablettide ribapakendamise masin) ja MA100 7(14)
3-15-113 (kartooner). Lepingu p 12.4 kohaselt jõustus see, kui mõlemad pooled on selle allkirjastanud. Taotluse toetuse saamiseks esitas kaebaja 29.04.2010. Euroopa Kohus ütleb selgelt, et ergutava mõju nõude täidetuse hindamisel ei või arvestada majanduslikke kaalutlusi nagu lepingust väljumise kuluga seonduv, kui ettevõtja on võtnud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse. Seega ei oma tähtsust kaebaja väited, et esimese osamakse tasumiseni 28.07.2010 oli lihtne lepingust väljuda. Lähtuda tuleb õiguslikult siduva kohustuse võtmise kuupäevast, s.o lepingu allkirjastamise kuupäevast, mitte ligi 4 aastat pärast lepingu jõustumist esitatud seadmete müüja kirjast. Asjaolu, et seadmete müüja ei kohaldanud esimese osamakse tasumisega hilinemisel lepingus ettenähtud õiguskaitsevahendeid, ei tähenda, et leping oleks jõustunud hiljem kui 02.04.2010. Ei ole leidnud tõendamist, et EAS soovitas kaebajal võtta õiguslikult siduvaid kohustusi enne abitaotluse esitamist, samuti, et EAS oleks 02.04.2010 lepingut näinud enne abitaotluse esitamist. Euroopa Kohtu otsuse kohaselt ei ole tähtis, kas EAS sai abi ebaseaduslikkuse tinginud asjaoludest teada enne või pärast abi andmist. Hoolas ettevõtja peab suutma kindlaks teha, kas abi andmisel on järgitud õigusaktides ettenähtud menetlust. Nelja-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 13.07.2010, mil EAS tegi taotluse rahuldamise otsuse ning sellega seoses tekkis kahju liidu eelarvele. Aegumine katkes hiljemalt 02.06.2014, mil EAS saatis kaebajale kirja, kus andis sõnaselgelt teada, et projektile on antud ebaseaduslikku riigiabi, mis tuleb tagasi nõuda. Riigisisese õiguse asjakohased sätted ei võimalda tagada ELTL § 108 lg-st 3 tulenevat kohustust nõuda ebaseaduslik abi tagasi nii, et kõrvaldatud on kõik sellise abi saamisega seonduvad eelised. Euroopa Kohus on otsuse p-s 140 rõhutanud, et selline olukord on vastuolus tõhususe põhimõttega. Seega tuleb lähtuda ELTL art 108 lg 3 vahetust õigusmõjust ja kohaldamisele kuulub intressiarvestus nagu on sätestatud komisjoni 21.04.2004 määruses nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust nr 659/1999.
7.Euroopa Komisjon toob esile, et Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-8-16 tuleb jätta kohaldamata osas, kus see viitab lepingu siduva iseloomu hindamisel majanduslikele kaalutlustele, nagu lepingust väljumise kulu arvestamisele olukorras, kus leping oleks muidu siduv. Samuti tuleb Riigikohtu otsus jätta kohaldamata ulatuses, kus see viitab EAS-i kaalutlusõigusele ebaseadusliku abi tagasinõudmise otsustamisel. Üldise grupierandi määruse ekslik kohaldamine kaebaja suhtes ei saa kaasa tuua õiguspärast ootust. Euroopa Kohtu otsusest tuleneb, et aegumistähtaeg hakkas kulgema 13.07.2010, kui EAS kiitis heaks abi andmise. Ringkonnakohus peab hindama, kas EAS-i poolt kaebajale 16.05.2014 edastatud abi tagasinõudmisega seonduv õigusarvamus oli piisav, et tuua kaasa aegumise katkemine. Riigikohtu otsus tuleb jätta kohaldamata ulatuses, kus see viitab aegumistähtaja algusele määruse nr 2988/95 art 3 alusel ainult seoses ettevõtja tegevuse või tegevusetusega, mis tõi kaasa EL õiguse rikkumise, ilma et see nõuaks EL-i eelarve kahjustamist või võimalikku kahjustamist. Ebaseadusliku abi koos intressiga tagasinõudmise kohustus ebaseadusliku abi perioodi eest tuleneb ELTL art 108 lg 3 vahetust õigusmõjust, mistõttu puudub vajadus siseriikliku õigusliku aluse olemasoluks. Seega ei tohiks lähtuda Riigikohtu otsusest ulatuses, kus see käsitab asjaolu, et intressi tagasi nõudmiseks aja eest, mis jääb abi saamise ning abi tagastamist nõudva otsuse vahele, eeldab eraldiseisva õigusliku aluse olemasolu. Kuigi Euroopa Kohus ei ole täpselt selgitanud, kuidas intressimäär kindlaks määrata, võiks abisaaja
8(14)
3-15-113 esitada tõendeid hiljutiste pangalaenude vormis, näitamaks, millise intressiga on ta saanud raha turult laenata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsus nr C-349/17
8.Tallinna Ringkonnakohus küsis sarnases haldusasjas nr 3-14-387 Euroopa Kohtult eelotsust asjakohaste liidu õigusnormide tõlgendamise kohta. Euroopa Kohus asus kokkuvõtvalt alljärgmistele seisukohtadele. Üldse grupierandi määruse sätteid ja määruses ette nähtud tingimusi tuleb tõlgendada kitsalt. Komisjon ei andnud määruse vastuvõtmisega liikmesriigi asutustele üle kohustust kontrollida, kas esineb tegelik ergutav mõju või mitte. Liikmesriigi asutuste kontroll piirdub küsimusega, kas abitaotlus on esitatud enne kõnealuse projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist. Mõiste „töö algus“ tähendab „kas ehitustööde algust või esimese kindla kokkuleppe sõlmimist varustuse tellimiseks, välja arvatud esialgsed tasuvusuuringud“. Liikmesriigi ülesanne piirdub seega kontrolliga, kas võimalik abisaaja esitas abitaotluse enne seadmete esimest tellimist õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel. Selleks peavad liikmesriigi pädevad asutused igal üksikjuhul kontrollima, milline on võimaliku abisaaja poolt enne abitaotluse esitamist võetud kohustuste täpne iseloom. Kuigi seadmete ostmise lepingut, mis on sõlmitud tingimusega, et taotletav abi saadakse, võib pidada üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 kohaldamisel õiguslikult mittesiduvaks kohustuseks, ei kehti see tingimusteta kohustuse suhtes. Liikmesriigi asutus ei või juhul, kui esineb tingimusteta ja õiguslikult siduv kohustus, arvesse võtta selliseid majanduslikke kaalutlusi nagu väljumisega seonduv kulu. Liikmesriigi asutus peab omal algatusel tagasi nõudma abi, mille ta on andnud üldise grupierandi määrust ekslikult kohaldades. Kui liikmesriigi asutus annab abi määrust ekslikult kohaldades, ei teki abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik. Tagasinõudmisele ei saa rakendada määruse nr 659/1999 art-s 15 sätestatud 10-aastast tähtaega. Vastav norm rakendub üksnes juhul, kui tagasinõude esitab komisjon. Alates määruse nr 2988/95 jõustumisest võivad liikmesriikide pädevas asutused üldjuhul kõikide eeskirjade eiramise suhtes, mis kahjustavad liidu finantshuve, alustada menetlust nelja aasta jooksul. Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõige kohaselt katkeb menetluse alustamise tähtaja aegumine, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Liikmesriigi asutus on kohustatud intressi nõudma vastavalt kohaldatavatele riigisisestele õigusnormidele. Abisaajat tuleb kohustada intressi maksma kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.
9.Eeltoodut silmas pidades tuleb EAS-i 29.09.2014 otsuse õiguspärasuse hindamisel peatuda järgmistel küsimustel: ergutav mõju, õiguspärane ootus, aegumine, intressid. Ergutav mõju
9(14)
3-15-113
10.Halduskohus leidis õigesti, et abil puudus ergutav mõju. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
11.Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsusest tulenevalt sõltub projekti abikõlblikkus sellest, kas enne taotluse esitamist (29.04.2010) sõlmitud lepinguga (allkirjastatud 01.04.2010 ja 02.04.2010) võttis kaebaja endale õiguslikult siduva kohustuse seadmed soetada. Halduskohus vastas sellele küsimusele põhjendatult jaatavalt. Lepingus oli küll edasi lükatud esimese osamakse tasumise aeg (müüja esitas arve 17.05.2010 ning kaebaja tasus selle 28.07.2010), kuid eeltoodust ei järeldu, et osamakse tasumata jätmisel abitaotluse rahuldamata jätmise tõttu oleks kaebaja saanud ilma õiguslike tagajärgedeta lepingust taganeda. Leping ei ole sõlmitud tingimuslikult, lepingu täitmist pole sõltuvusse seatud EAS-i poolt tehtavast otsusest. Lepingu p 3.1 järgi tuli kaebajal hiljemalt 17.05.2010 tasuda lepingu esimene osamakse 56 000 eurot, vastava kohustuse täitmata jätmisel oleks müüja saanud sisse nõuda pangagarantii samas summas. Lepingus kokkulepitu mittesiduvust ei saa järeldada sellest, et kaebaja jättis täitmata kohustuse esitada 5 pangapäeva jooksul pärast lepingu allkirjastamist pangagarantii esimese osamakse tasumise tagamiseks ning müüja ei rakendanud tema suhtes mingeid õiguskaitsevahendeid. Marchesini Group S.p.A 03.12.2012 kiri, kus kinnitatakse, et äriühing asub eritellimusel valmivaid seadmeid looma alles pärast ettemaksu tasumist ning garantiid ei nõua, ei ütle midagi selle kohta, et leping oleks sõlmitud tingimuslikuna. Halduskohus on müüja 19.03.2014 kirja, kus kinnitatakse, et poolte tahe oli siduvate kohustuste tekkimine alles pärast esimese osamakse tasumist, põhjendatult pidanud ebausaldusväärseks. Sellise tahte esinemisel poleks olnud keeruline seda lepingusse kirja panna. Asjaolu, et lepingu p 4.1 kohaselt oleks seadmed saadetud alles pärast lepingu p-s 3.1 nimetatud maksete tegemist, ei tähenda, et tegemist oli tingimusliku lepinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 102 mõttes. Olukorras, kus EAS lepingu sõlmimist enne taotluse esitamist ei nõudnud ning kaebaja huvi oli soetada seadmed üksnes abitaotluse rahuldamise korral, on arusaamatu, miks sõlmiti leping taganemisvõimaluseta. Antud juhul pole tegu ka olukorraga, kus kaebaja ja müüja vahel oleks olnud varasemalt pikaajaline koostöö ning sellest tulenevalt välja kujunenud teatud praktika.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et põhjendatud pole toetuse osaline tagasinõue. Projekti raames soetati 3 seadet ning seadme F60 osas sõlmiti leping pärast abitaotluse esitamist. Projekti abikõlblikkust hinnatakse tervikuna. Küsimus ei ole mitte selles, kas seadet F60 saab kasutada eraldiseisvalt, vaid kas projekt oleks olnud edukas ka siis, kui selle objektiks oleks olnud üksnes seade F60. Halduskohus on õigesti esile toonud, et kaebaja ise näitas projekti eesmärki ja kasulikkust pakendiliini kui terviku kaudu. Kohtumenetluses ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, kas mingi teistsugune projekt oleks samuti olnud edukas. Õiguspärane ootus
13.Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsusest tuleneb, et kaebajal ei saanud õiguspärast ootust tekkida ka siis, kui lugeda tuvastatuks, et EAS-i tegevus oli õigusvastane (p-d 98, 104-105). Ebaseadusliku riigiabi küsimuses ei saa kaebaja usalduse kaitsel tugineda siseriiklikule õigusele, sh HMS § 67 lg-le 2. Euroopa Kohus on selgelt väljendanud, et ebaseaduslik abi tuleb reeglina tagasi nõuda.
10(14)
3-15-113 Asjaolu, et Riigikohus on asjas 3-14-387 mõistnud õiguspärase ootuse küsimust Euroopa Kohtust erinevalt, ei saa tuletada, et kaebaja on tegutsenud piisava hoolsusega. Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsusest ei tulene, et norm on ebaselge. Tallinna Halduskohus on käesolevas asjas tehtud otsuses asjakohaseid norme kohaldanud kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Halduskohus leidis õigesti, et tagasinõue on vältimatu, kuid võimalik on kahjunõue riigi vastu. See, et keegi pole kaebajale toetuse andmist vaidlustanud, ei tähenda, et konkurentsimoonutust pole toimunud. Aegumine
14.Aegumise osas tuleb Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsusest tulenevalt kohaldada määrust nr 2988/95, mille järgi hakkab aegumine kulgema kahe kumulatiivse tingimuse puhul: liidu õiguse rikkumine ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu ning liidu eelarve kahjustamine või võimalik kahjustamine. Seega algas aegumine 13.07.2010, kui EAS rahuldas kaebaja taotluse toetuse saamiseks. Õige pole järelikult kaebaja seisukoht, et aegumise alguseks on lepingu allkirjastamine kaebaja poolt 02.04.2010. Sel ajal polnud täidetud tingimus, mille järgi peab olema toimunud liidu eelarve kahjustamine või võimalik kahjustamine.
15.Aegumine katkeb, kui pädev asutus teatab ettevõtjale rikkumisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Mõiste „juurdluse või kohtumenetluse algatamine“ tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Juurdluse või kohtumenetluse algatamine peab olema isikule teatavaks tehtud. Euroopa Kohus on 05.03.2019 otsuses viidanud oma 11.06.2015 otsusele nr C-52/14. Nimetatud otsuse p-s 43 on esile toodud, et juurdluse või kohtumenetluse algatamisega seoses tuleb piisava täpsusega tuua välja tehingud, mille osas on tekkinud eiramise kahtlus. Juurdlust või kohtumenetlust algatades peab olema mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust. Ringkonnakohus leiab, EAS-i 22.01.2013 kiri (V kd, tl 192-194) on piisavalt selge, et pidada seda juurdluse alustamiseks määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu tähenduses. Kirjast nähtub, et vastustaja on läbi viinud analüüsi kaebaja projekti osas ning tuvastanud üldise grupierandi määruse rikkumise. Lisaks märgib vastustaja kirjas, et ebaseaduslik riigiabi tuleb üldjuhul tagasi nõuda. Asjaolu, et kaebajale on selgitatud võimalust pöörduda Euroopa Komisjoni poole, ei tähenda, et EAS oleks loobunud edasise menetluse läbiviimisest juhul, kui kaebaja komisjoni poole ei pöördu. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebaja hiljemalt 22.01.2013 kirjast mõistma, et EAS peab antud abi ebaseaduslikuks ja toimumas on menetlus ebaseadusliku riigiabi tagajärgede kõrvaldamiseks. Igal juhul katkestas aegumise aga EAS-i 02.06.2014 kiri, kus teavitatakse kaebajat, et ebaseaduslik riigiabi nõutakse tagasi (I kd, tl 200). Kirjas on välja toodud nii rikkumise sisu kui summa, mida tagasi nõutakse. Kaebajale on antud võimalus esitada tagasinõudeotsuse osas oma seisukoht.
16.Arvestades eeltoodut, katkes aegumine 22.01.2013 või 02.06.2014 ning EAS-i 29.09.2014 otsus pole tehtud aegumistähtaega rikkudes. Intress
17.EAS-i 29.09.2014 otsusega nõuti kaebajalt lisaks toetusele välja liitintress alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni, rakendades intressimäärasid järgmiselt: 1) 11(14)
3-15-113 alates väljamaksete tegemisest (15.01.2011 ja 30.06.2011) kuni tagasinõudeotsuse tegemiseni (29.09.2014) võetakse aluseks Euroopa Komisjoni kehtestatud intressimäär. Tagasinõudeotsuse tegemisest kuni otsuse jõustumiseni rakendatakse sama korda (otsuse resolutsiooni p 3.1); 2) alates otsuse kehtima hakkamisest kuni toetuse tagasimaksmiseni võetakse aluseks otsuse tegemise kalendrikuule eelnenud kalendrikuu viimasel tööpäeval kehtinud intressimäär, milleks on kuue kuu Euribor + 5% aastas (360 kalendripäeva) ning mida arvestatakse tagastatava toetuse summalt ja liitintressi summalt (otsuse resolutsiooni p 3.2).
18.Euroopa Kohus on 05.03.2019 otsuses leidnud, et ebaseadusliku riigiabi puhul tuleb igal juhul nõuda intressi. Meede, mis seisneks üksnes tagastamiskohustuses ilma intressita, ei oleks ebaseadusliku olukorra tagajärgede täielikuks heastamiseks sobiv, sest see ei taastaks endist olukorda ega kõrvaldaks täielikult konkurentsimoonutust (p 133). Euroopa Kohus välistas samas intressi küsimuses nii määruse 659/1999 kui ka määruse 794/2004 kohaldamise (p 136). Kui valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, peab ebaseadusliku abi tagasinõudmine toimuma kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt (p 135). Tõhususe põhimõttest tulenevalt ei või riigisisene õigus kaasa tuua liidu õiguse kohaldamise nurjumist seeläbi, et see muudab võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimise (p 139). Siseriiklikud normid peavad võimaldama tagada ebaseadusliku abi tagasinõudmise täies ulatuses ning abisaajat tuleb kohustada tasuma intressi kogu ajavahemiku eest, mil ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.
19.Eeltoodust nähtub, et EAS-i 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p 3.1 on igal juhul õigusvastane osas, millega see nägi ette, et väljamakse tegemisest kuni otsuse tegemiseni võetakse aluseks Euroopa Komisjoni kehtestatud intressimäär. Lähtuda tuleb siseriiklikust regulatsioonist. STS2007_2013 § 28 lg 1 kohaselt nõutakse tagastatava toetuse summa jäägilt intressi, intressimäär on kuue kuu Euribor + 5% aastas. Intressiarvestuse baasiks on 360-päevane periood. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud intressiarvestus on kooskõlas Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsuses välja toodud põhimõttega, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmisel tuleb abi saaja panna olukorda, kus ta oleks olnud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma turult laenama. Euroopa Kohtu otsuse kohaselt peab intress olema samaväärne kuluga, mis oleks kaasnenud turult laenamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on ebamõistlik nõuda, et ebaseadusliku riigiabi korral tuleb hakata igal üksikul juhul välja selgitama, millise intressiga oleks konkreetne ettevõtja saanud nt pangast raha laenata. STS2007_2013 § 28 lg-s 1 sätestatud intressimäära võib pidada piisavalt samaväärseks kuluga, mida kaebaja oleks kandnud, kui oleks seadmed ostnud ilma toetuseta. Õige on vastustajate ja Euroopa Komisjoni seisukoht, et intressi tagasinõudmise kohustus kogu ebaseadusliku abi perioodi eest tuleneb ELTL art 108 lg 3 vahetust õigusmõjust, mistõttu ei takista kaebajalt intressi väljamõistmist asjaolu, et STS2007_2013 §-s 28 puudub konkreetne norm, mis võimaldaks intressi nõuda alates toetuse väljamaksmise päevast arvates. STS2007_2013 § 28 lg 2 ls 2 sätestab sellise võimaluse vaid siis, kui toetuse taotlemisel või kasutamisel on toime pandud kuritegu.
20.Ringkonnakohus leiab, et ei saa hakata ise EAS-i eest uut intressiarvestust tegema ja kaebajalt intressi tasumist nõudma uuel õiguslikul alusel. Seega tuleb EAS-i 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-d 3.1 ja 3.2 tühistada ning kaebus ja apellatsioonkaebus vastavas osas rahuldada. EAS-il on võimalik teha kaebajale uus intressinõue. 12(14)
3-15-113 Kahju hüvitamise nõue
21.Kuna toetuse tagasinõude osas jääb kaebus rahuldamata, tuleb järgmisena hinnata alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis vastavas osas kaebuse õigesti rahuldamata. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ringkonnakohus neid ei korda (HKMS § 201 lg 4).
22.Halduskohus on otsuse p-des 26-35 põhjalikult ja asjakohaselt analüüsinud tunnistajate ütlusi ning kaebaja ja EAS-i käitumist. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et vastustaja oleks kaebajat ebaõigesti juhendanud või soovitanud sõlmida lepingu enne abitaotluse esitamist. EAS on rõhutanud, et taotlusvoor ei sisaldanud eelnõustamist. Taotlusvooru koolitusslaidid ei sisaldanud soovitust sõlmida lepingud enne taotluse esitamist, neist nähtus, et abikõlblikeks kuludeks saavad olla vaid kulud, mis on tehtud alates projekti alguskuupäevast (IV kd, tl 100128). Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et tõendatud pole asjaolu, et EAS oli teadlik või isegi soovitas abi taotlejatel sõlmida siduvaid lepinguid enne abitaotluse esitamist. Kaebaja ei esitanud lepinguid koos taotlusega EAS-ile. EAS-ile ei saa süüks panna seda, mil viisil kaebaja lepingud sõlmis ning kuidas lepingust taganemist sisustas. Euroopa Kohus ei pidanud lepingu sõlmimist õigusvastaseks tegevuseks, vaid rõhutas, et kokkulepe pidi olema tingimuslik, mitte õiguslikult siduv. Puuduvad tõendid selle kohta, et EAS-i soovitused oleksid olnud selle seisukohaga vastuolus. Kaebaja tõendid (IV kd, tl 202-2913, V kd, tl 12p) ei kinnita vastupidist. Sealt nähtub küll, et Euroopa Komisjoni audit tuvastas probleemid toetuste maksmisel, kuid järeldada ei saa, et EAS oleks taotlejaid süsteemselt valesti juhendanud. Menetluskulud
23.Eeltoodust lähtuvalt kuuluvad kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. EAS-i 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-d 3.1 ja 3.2 tuleb tühistada. Kuigi otsuses ei ole intressi lõppsummat välja arvestatud, saab olemasoleva teabe põhjal järeldada, et intress puudutab umbes 10% põhivaidlusest. Seega tuleb EAS-ilt kaebaja kasuks välja mõista 10% põhjendatud menetluskuludest (HKMS § 108 lg-d 1 ja 2). Halduskohtus taotles kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 17 828,87 eurot (12.10.2015 menetluskulude nimekiri, V kd, tl 18-25). Sellest moodustas õigusabiteenus 14 745,60 eurot, riigilõivud 765 eurot, tõlkekulud 2204,27 eurot, registriandmete tellimistasu 2,40 eurot ning asja läbivaatamise kulud 111,60 eurot. Viimati nimetatud asja läbivaatamise kulu kajastub 25.08.2015 arvel nr 151340, kuid ei arvelt ega selle lisaks olevalt kulude aruandelt ei nähtu, milles seisneb nende kulude sisu. Seega pole selle kulu vastustajalt väljamõistmine põhjendatud. Tõlkekulud, riigilõiv ning registriandmete tellimistasu on põhjendatud. Vastustajad on vastu vaielnud õigusabiteenuse suurusele, pidades põhjendatud kuluks 4320 eurot (36 töötundi 102 töötunni asemel). Kaebajale osutati õigusabiteenust järgmiselt: 17,9 tundi seoses kaebuse koostamisega; 7,3 tundi seoses esialgse õiguskaitse nõude täiendamisega; 38 tundi seoses tunnistaja ülekuulamise taotluse koostamisega, tunnistajatele kirjalike küsimuste koostamisega, täiendavate seisukohtade esitamisega ja istungil valmistamisega; 5 tundi seoses istungil osalemisega ning 33,8 tundi seoses täiendavate seisukohtade esitamisega ja seisukohtadele vastamisega. Ringkonnakohus nõustub 13(14)
3-15-113 vastustajaga, et kaebaja menetluskulud on keskmise haldusasjaga võrreldes kõrgemad. Arvestades asja keerukust ja toimunud menetlust, peab ringkonnakohus põhjendatuks vastustajalt välja mõista õigusabikulud 9000 eurot. Seega on esimese astme kulude suuruseks kokku 11 956,67 eurot ning 10% sellest on 1195,70 eurot. Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 14 613 eurot (04.06.2019 menetluskulude nimekiri, VI kd, tl 35 jj ning 06.06.2019 menetluskulude nimekiri, VI kd, tl 62). Sellest 13 596 eurot on õigusabikulud, 750 riigilõiv ning 2 eurot äriregistri väljavõtte kulu. Õigusabikulud ringkonnakohtus ei saa üldjuhul olla suuremad esimese astme vastavatest kuludest. Arvestades, et vahepeal toimus määruskaebemenetlus Riigikohtus ning ringkonnakohtus oli kaks kohtuistungit, loeb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse põhjendatud õigusabikuludeks samuti 9000 eurot. Seega on kõik kulud kokku 9752 eurot ning 10% sellest on 972,20 eurot. Kaebajale tuleb esimese ja teise astme menetluskuludena EAS-lt välja mõista 2170,90 eurot. Kuna kulud on tekkinud seoses EAS-i tegevusega, mitte vahetult vaidemenetlusest, ei mõista ringkonnakohus kulusid välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt.
24.EAS taotleb apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist kokku 5400 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluskulude hüvitamine põhjendatud, sest vaidlus puudutab EAS-i kui haldusorgani põhitegevust ning puuduvad asjaolud, mis tingiksid erandi tegemise kohtupraktikas pikaajaliselt välja kujunenud põhimõttest, et haldusorgani kulusid kaebajalt välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.