Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. november 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-2120
Tsiviilasi
Vitaly Kirtyanovi hagi AS Norwes Metall vastu saamata jäänud töötasu, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
1935,35 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. juuli 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Norwes Metall apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. mai 2021
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): AS Norwes Metall (rk: 10402337), lepinguline esindaja Igor Sumarok Vastustaja (hageja): Vitaly Kirtyanov (ik: XXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 8. juuli 2021 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS Norwes Metall kanda.
3.Vitaly Kirtyanovil hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vitaly Kirtyanov (hageja/töötaja) pöördus tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni avaldusega AS Norwes Metall (tööandja/kostja) vastu saamata jäänud töötasu, viivise ja töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel hüvitise saamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 12.01.2021 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2674/20 töötaja nõuded osaliselt ning mõistis tööandjalt välja töötaja kasuks saamata jäänud töötasu 1571,32 eurot, eelnimetatud summalt viivise 24,04 eurot kuni 11.10.2020 ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.10.2020 kuni täitmiseni. Samuti mõistis töövaidluskomisjon tööandjalt välja töötaja kasuks hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel brutosummas 214,28 eurot. Töötaja töötasu nõue 262,56 eurot ületunnitöö eest jäeti rahuldamata. AS Norwes Metall esitas maakohtule taotluse vaadata töövaidlusasi läbi hagimenetluse korras osas, milles töötaja nõuded rahuldati.
2.Töötaja palus maakohtule esitatud hagiavalduses mõista tööandjalt töötaja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi 25.10.2018-03.08.2020 eest summas 1571,32 eurot, eelnimetatud summalt sissenõutavaks muutunud viivise 24,04 eurot, viivise alates 12.10.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel brutosummas 214,28 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Töötaja väidete kohaselt sõlmisid pooled 25.10.2018 töölepingu nr 1170, mille kohaselt asus töötaja 07.01.2019 tööle põhipalgaga 800 eurot kuus, samuti leppisid pooled kokku lisatasus 325 eurot kuus (s.o kokku 1125 eurot). Alates 07.01.2019 kuni töölepingu lõpetamiseni rikkus tööandja korduvalt lepingut, makstes töötasu kokkulepitust väiksemas ulatuses. TLS § 73 lg-s 1 sätestatud eeldusi töötasu alandamiseks aga töölepingu kehtivuse perioodil ei esinenud, tööandja võttis alati töötaja töö vastu ning ei teinud kordagi töö kohta töötajale märkusi. Töötaja esitas 02.08.2020 tööandjale e-posti teel töölepingu ülesütlemise avalduse, millega ütles töölepingu TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles alates 03.08.2020 tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, kuna tööandja on korduvalt ja ilma õigusliku aluseta maksnud töötasu kokkulepitust vähem, samuti on tööandja korduvalt maksetega oluliselt viivitanud. Tööandja ei vaielnud töölepingu ülesütlemisele vastu ning 21.08.2020 sai töötaja Maksu- ja Tolliameti teate töötamise lõpetamise kohta töötamise registris TLS § 91 lg 1 alusel. Seega tunnistas tööandja töötaja poolt töölepingu ülesütlemist TLS § 91 lg 1 alusel. Töölepingu ülesütlemine on jõustunud, kuna selle vaidlustamise tähtaeg on TLS § 105 lg 1 järgi möödas.
3.Tööandja töötaja nõudeid ei tunnistanud. Alused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 järgi puudusid. Tööandja ei vaidlustanud ülesütlemisavaldust õigusteadmiste puudumise tõttu. Tööandjal puudusid töötaja ees võlgnevused, 2-3 päeva viivitust ei saa pidada töölepingu oluliseks rikkumiseks. Töötaja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist TLS § 95 lg 2 teisele lausele vastavalt põhjendanud ega ülesütlemise aluseid tõendanud, samuti ei ole töötaja kunagi tööandjat teavitanud mistahes probleemidest ja tasumata töötasust. Tööandjale on samas esitatud seletuskirju töötajapoolsete kohustuste rikkumise kohta. Töölepingus oli kokku lepitud töötaja põhipalk 800 eurot ja lisatasu heade töötulemuste eest 325 eurot. Lisatasu
maksmise kohustust tööandjal ei olnud. Kuna töötaja rikkus 2020. aastal korduvalt tööde teostamise tähtaegu ja tööde teostamisel oli tehtud projekteerimisvigu, oli tegemist mitterahuldavate töötulemustega, millest töötajat ka kirjalikult ja suuliselt teavitati. Tööandja maksis töötajale jaanuaris 2019 palka 971,59 eurot, 2019 aprillis 800+100 eurot, 2019 novembris 800+200 eurot, 2020 veebruaris 800+200 eurot, 2020 mais 800 eurot. Alates jaanuarist 2019 ei ole töötaja väidetavalt maksmata jäänud töötasu osas nõudmisi esitanud. Seega nõustusid pooled töölepingus sätestatuga. Asjaolu, et töötaja nõuab viivist enam kui neli kuud pärast väidetava nõudeõiguse tekkimist, on hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti on hea usu põhimõttega vastuolus hüvitise nõue.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 8. juuli 2021 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi 25.10.2018-03.08.2020 eest summas 1571,32 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 04.08.2020-08.07.2021 eest summas 116,61 eurot, viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (1571,32 eurot) alates 09.07.2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel summas 214,28 eurot (bruto). Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu menetluskulude suurust kindlaks ei määratud. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus, et 25.10.2018 sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel asus töötaja konstruktor-tehnoloogi ametikohale. Töölepingu p 4 kohaselt maksab tööandja töötajale põhipalka 800 eurot kuus. Sõltuvalt töötulemustest maksab tööandja töötajale lisatasu 325 eurot kuus. Vaidlust pole ka selles, et hageja esitas avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel 02.08.2020 kell 22.12, tööandja tegi töötamise registris töölepingu lõpetamise kande 03.08.2020. Kostja ei ole palunud tuvastada hageja töölepingu ülesütlemise avalduse tühisust. Vaidlus seisneb selles, kas lisatasu 325 eurot kuus tuleb lugeda igakuise töötasu kokkuleppe osaks või mitte ning kas vastavalt hea usu põhimõttele saab tööandja vastutada TLS § 100 lg 4 hüvitise maksmise eest olukorras, kus ta ei ole pöördunud töövaidluskomisjoni või kohtusse, et vaidlustada töölepingu ülesütlemise avaldust, kuid sisuliselt ei ole ta talle etteheidetavaid tegusid toime pannud. Töötaja pangakonto väljavõtte kohaselt on tööandja maksnud talle töötasu järgnevalt – 05.03.2019 – 740 eurot, 04.04.2019 – 900 eurot, 03.05.2019 - 900 eurot, 04.06.2019 – 720 eurot, 02.07.2019 – 900 eurot, 02.08.2019 – 886,31 eurot, 02.09.2019 – 900 eurot, 01.10.2019 – 900 eurot, 01.11.2019 – 900 eurot, 03.12.2019 – 873,57 eurot, 30.12.2019 – 800 eurot, 31.01.2020 – 900 eurot, 28.02.2020 – 900 eurot, 31.03.2020 – 800 eurot, 14.04.2020 – 240 eurot, 12.05.2020 – 240 eurot, 17.06.2020 – 640 eurot, 14.07.2020 – 120 eurot, lõpparve 18.08.2020 summas 929,85 eurot. Lisaks on töötukassa maksnud hagejale perioodil 20.04.2020 – 04.08.2020 summas 2190,27 eurot. Võttes arvesse VÕS § 23 lg 1 p-i 2, lepingus kokkulepitut, konkreetsete tingimuste puudumist, mis lisatasu suuruse määratleksid ning tegelikku praktikat, leidis maakohus, et 325 eurot oli igakuise töötasu osa ning töötaja töötasu suuruseks oli 1125 eurot kuus. Pooltel on TLS § 5 lg 1 p 5 ja § 28 lg 2 p 2 kohaselt vaba voli leppida kokku töötasu maksmise tingimused ning alused. Pooled on leppinud kokku, et töötaja saab põhipalka ja lisatasu ning lisatasu maksmine sõltub töötulemustest. Samas ei ole pooled leppinud kokku, millised töötulemused olema peaksid, et nende eest lisatasu makstaks. Kostja on valdaval enamusel kuudel lisatasu hagejale maksnud ning kolmandikul juhtudel maksnud täies mahus, mis lepingus ette nähtud. Seega oleks tööandjal olnud õigus vähem töötasu maksta ainult seaduses sätestatud juhtudel, kuid nimetatud eeldusi ei ole pooled välja toonud. Tööandja on väidetavalt teavitanud töötajat töötulemiste mittevastavusest, kuid puuduvad tõendid, et nimetatud asjaolusid ka töötajale tutvustati. Samuti ei ole pooled kokkulepetes sisustanud, milline on töö kvaliteedi mitte täitmise
võimalik mõju töötasule. Seega ei ole nimetatud asjaolud asja lahendamise seisukohalt määravad. Tööandja väide, et töötaja ei ole varem pretensioone esitanud, ei oma tähtsust. Töötasu maksmine on tööandja kohustus ning töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat (TLS § 29 lg 9). Kuivõrd tööandja omapoolset töötasu arvestust ei esitanud, lähtus maakohus töötaja arvestusest ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja perioodi 25.10.2018 – 03.07.2020 eest saamata jäänud töötasu 1571,32 eurot (bruto). Arvestades, et tööleping öeldi üles 03.08.2020, kuulub viivis väljamõistmisele alates 04.08.2020. Tööandja ei ole töövaidlusorganisse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõuet esitanud, mistõttu on töötaja töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 1 lg 2 p 2 alusel alates 03.08.2020 kehtiv ning TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise maksmise tingimused täidetud. Töötaja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet ning põhjendatud on mõista välja töötaja nõutud 214,28 eurot, mis on oluliselt vähem, kui seadusega ettenähtud kolme kuu hüvitis. Nimetatud summa arvestab ka töötaja käitumist lepingu ülesütlemise protsessis ning asjaolu, et töötaja ei esitanud tööandjale hoiatust ega pretensioone. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, ent kuivõrd hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja ning ei nähtu, et hageja oleks menetluskulusid kandnud, puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.AS Norwes Metall esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 8. juuli 2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta V. Kirtyanovi hagi rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta V. Kirtyanovi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus piisavalt analüüsinud kõiki asjaolusid, tõendeid ja vastuväiteid kogumis. Töötaja esitatud tõendid ega väited ei tõenda, et lisatasu 325 eurot kuus tuleb lugeda igakuise töötasu kokkuleppe osaks, vaid vastupidiselt, et tegemist on lisatasu kokkuleppega, mida tasutakse lähtuvalt töötaja töötulemustest. Vastavalt TLS § 1 lg 1 ja töölepingu p 4.2 on töölepingu ja töösuhete põhitunnuseks see, et tööandja kontrollib ja hindab töötaja teostatud töö kvaliteeti ning lähtuvalt töötaja teostatud töö kvaliteedist on tööandjal õigus, mitte kohustus, tasuda töötajale lisatasu. Ka töötaja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tasus hagejale lisatasu preemia näol, mitte aga töötasu näol, umbes pooltel kordadel ning selliselt ei saa teha kindlat järeldust, et lisatasu 325 eurot on palga osa ning pooled on selles kokku leppinud.
6.Vitaly Kirtyanov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole tööandja esitanud ühtki konkreetset põhjendust, miks on maakohus otsuses rikkunud õigusnorme. Tööandja ei viidanud, millised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused või tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, on tema arvates ebaõiged. Samuti ei viidanud tööandja, milliseid tõendeid ja asjaolusid ei analüüsitud või on jäetud sisuliselt hindamata; 2) on väide, et töölepingus kokkulepitud lisatasu 325 eurot kuus ei tule lugeda igakuise töötasu kokkuleppe osaks, alusetu, kuna tööandja ise, tasudes iga kuu töötaja arveldusarvele tasu töö eest, märkis selgituseks „Palk“ ning ei teinud vahet, kas tegemist on põhipalga või lisatasuga; 3) palub tööandja tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses, kuid ei too esile ühtegi põhjendust õigusnormi rikkumise kohta, mis puudutab hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistmist. Seega on tööandja maakohtu otsusega selles osas nõustunud ning tal ei ole selles osas vastuväiteid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu 8. juuli 2021 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
8.1.TLS § 105 lg 1 kohaselt peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Nimetatud sättest tuleneb, et kui tööandja või töötaja leiab, et tööleping on teise poole poolt õigusvastaselt üles öeldud, siis tuleb tal ülesütlemise tühisus maksma panna ja nõuda töövaidlusorganis ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Asja materjalidest nähtuvalt esitas töötaja avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel 02.08.2020 ja tööandja tegi 03.08.2020 töötamise registris kande töölepingu lõpetamise kohta. Tööandja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta ei ole pöördunud töövaidlusorganisse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Vastavalt TLS § 105 lg-le 2 kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ning leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtajal. Seega on ülesütlemine kehtiv selles toodud alusel ja selles märgitud tähtajal kehtiv. Tulenevalt ülesütlemise kehtivusest on kõik tööandja vastuväited (milliseid on ta osaliselt korranud apellatsioonkaebuses) töötaja nõuetele põhjendamatud ning maakohus rahuldas õigesti töötaja hagi.
8.2.Maakohus on otsuse põhjenduste p-des 16-25 alternatiivselt leidnud, et isegi juhul, kui tööandja oleks vaidlustanud töötaja poolse ülesütlemise, ei annaks see alust ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuna ülesütlemiseks esines seadusest tulenev alus. Seega on töötaja nõuded põhjendatud.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel tööandja kanda. Töötajal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.