2-21-309/31 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Tööandja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada asjaoludest või pidi teada saama. Vaidlust ei ole, et varasem rikkumine, mille eest hagejat karistati ja hoiatati, leidis aset 7. ja 8. märtsil 2020 ning et 2. septembril 2020 aset leidnud teo puhul uut töösuhte lõpetamise hoiatust ei tehtud. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda (vt Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-17). TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata juhul, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi (Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15) Töötajal lasub lisaks töölepingus sätestatule ka üldine hoolsuskohustus, mille raames peab töötaja näitama töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel üles sellist hoolsuse määra, mida võib konkreetse töötajaga sarnaselt töötajalt tavaliselt mõistlikult eeldada. Selle kohustuse rikkumine võib viia töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse tekkimiseni. Lisaks sellele kehtib tsiviilõiguses põhimõte, et iga lepingupool peab hoolitsema selle eest, et võlasuhte täitmisel ei kahjustataks teise lepingupoole isikut, omandit ega muid õigushüvesid ning et loobutaks kõigest, mis võiks kõigutada lepinguks vajalikku usaldust. Töötaja toimepandud rikkumise oluliseks või mitteoluliseks tunnistamine põhineb töötaja toimepandud asjaoludel, ka töötaja eelneval käitumisel, rikkumise tagajärgedel ning töötaja suhtumises rikkumisse ja selle tagajärgedesse. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkti 3.2 kohaselt töötas hageja konveiermasinisti ametikohal, mille ametiülesanded olid sätestatud ametijuhendis. Ametiülesannete hulka kuulus kompleksi teenindamine, mehhanismide töös väikeste defektide kõrvaldamine, kompleksis korra hoidmine, samuti vahetuse vanema või ITT töötaja ühekordsete ülesannete täitmine. Pooled ei vaidle, et 2. septembril 2020 anti hagejale mehhaaniku poolt tööülesanne detailide värvimiseks. Tunnistajana üle kuulatud osakonnajuhataja A.A. selgitas, et see ei olnud esimene värvimistöö, mida hageja tegi, varasem töö oli tehtud hästi. Samal päeval andis A.A. hagejale veel ühe lisaülesande, mille hageja täitis. 2. septembril 2020 oli hageja peamine töö värvimine. Hageja võttis 20-liitrise värviämbri, kuigi sellise töö jaoks oleks värvi kulunud maksimaalselt 3 liitrit. Hageja kummutas värviämbri laiali ja lükkas värvi pintsliga laiali, samuti oli värvi läinud raadiosaatja mikrofoni ja kõrvaklappidesse. Raadiosaatja kanti maha. Kuivõrd hageja ei pannud selga ühekordset kaitseülikonda, rikkus ta ära ka oma tööriided. A.A. selgitas, et keeruliste tööde ja seadmete puhul viiakse instrueerimine kindlasti läbi. Pintsliga tasasel pinnal värvimise osas ei juhenda keegi, kuidas pintslit käes hoida või ennast mitte ära määrida. A.A. selgitas ka, et hagejal oli ka varasemaid rikkumisi, mille kohta väljastati käskkiri, ent samuti esines juhtumeid, kus hagejat ei karistatud, aga võeti seletuskirjad. Teised töötajad kaebasid, et ei taha hagejaga koos töötada, kuna hageja ei täida oma tööülesandeid ja teised peavad tööd tema eest tegema.

Tunnistaja mehhaanik B.B. selgitas, et hageja ei rikkunud oma töökohustusi, aga 2. septembril 2020 anti talle ühekordne ülesanne värvida detailid, mida hageja teostas äärmiselt halvasti, s.o valas lihtsalt värvi välja ja hõõrus laiali. Detailid tuli hiljem üle värvida. Hageja ei teavitanud kedagi, et ei saa värvimistöid teha. Kell 13.00 päeval ei olnud hageja tööd veel alustanud, ent tal oli luba alustada töid tööpäeva jooksul. Maakohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et värvimistööd ei pidanud olema tehtud keskpäevaks, vaid tööpäeva jooksul. Kostja sellekohased etteheited on alusetud. Küll aga nähtub kostja esitatud fotodelt, et värvimistööd olid teostatud äärmiselt lohakalt. Hageja väitega, et tööandja ei instrueerinud teda enne värvimistöid ning ei arvestanud, et tal puuduvad piisavad oskused, maakohus ei nõustunud. Fotodelt on selgelt näha, et värvimine on tehtud sedavõrd lohakalt, et see ei ole õigustatav ka ebapiisavate oskustega. Iga teo- ja töövõimeline mõistlik inimene on võimeline tasapinnalisi detaile vähemalt normaalsel tasemel pintslit kasutades värviga katma ning see töö ei eelda eriteadmisi, -oskusi, ega -väljaõpet. Oskuste puudumise ja ebapiisava juhendamisega sellise värvimistöö selgitamine ei ole eluliselt usutav. Samuti kinnitasid tunnistajad A.A. ja B.B. kohtuistungil, et hageja oli varem ühel korral detaile värvinud ning saanud sellega nõutaval tasemel hakkama. Tunnistajate väiteid hageja millegagi ümber ei lükanud. Järelikult ei saanud põhjus olla ka ebapiisavates oskustes. Fotode põhjal saab järeldada, et selline värviga „mäkerdamine“ oli hageja poolt tehtud tahtlikult, kuivõrd talle anti ülesanne, mida ta teha ei soovinud ja talle heideti mehhaaniku ja osakonnajuhataja poolt ette tööülesannete mittetäitmist või täitmisega venitamist, sh laisklemist töökohal. Seega on hageja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult. Ka tunnistaja A.A. märkis, et hageja „näitas detailide värvimise juures oma iseloomu“. Ka ei nõustunud maakohus hageja väitega, et talle ei antud vajalikku kaitseriietust. Tunnistaja A.A. ütlustest nähtuvalt anti hagejale ühekordne kaitseriietus, mida hageja ei kasutanud, samuti oli talle antud allkirja vastu söerespiraator. Arvestades hageja varasemat rikkumist ja 2. septembri 2020 tegu kogumis, iseloomustab hageja käitumine tema suhtumist töösse, töödistsipliini, tööandja varasse ning eelnevalt tehtud hoiatustesse. Hageja käitumine ja suhtumine kogumis oli selline, mis õigustas TLS § 88 lg 3 kohast töösuhte ülesütlemist eelneva hoiatuseta 2. septembri 2020 rikkumise eest. Maakohus möönis, et 2. septembril 2020 toimunu eraldivõetuna ei olnud sedavõrd kaalukas, et õigustanuks töölepingu lõpetamist eelnevalt hoiatamata, kuid arvestades, et hagejat oli varem hoiatatud, sellest oli möödunud mõni kuu ning hageja sellest järeldusi ei teinud, oli töölepingu lõpetamine hoiatuseta põhjendatud. Tööandja ei pea iga võimaliku uue rikkumise puhul töötajat hoiatama, et järgnev samalaadne rikkumine toob kaasa töösuhte lõpetamise. Hoiatuse eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja on rikkunud TLS §-st 15 tulenevat lojaalsuskohustust, mis annab tööandjale asjaoludest tulenevalt tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja etteteatamistähtaega järgimata. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda.

4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada, alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on tuginenud TLS § 15 lg-le 1 ja märkinud, et töötaja peab täitma oma kohustusi tööandja suhtes lojaalselt, ent on samas jätnud tähelepanuta, et sama kohustus on ka tööandjal. Hageja selgitas 14. aprilli 2021 kohtuistungil, et hagejale tehtud etteheited ei ole õigustatud, sest kostja ise on rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg-st 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused. Kostja enda ekslikku käitumist ei saa lugeda hagejapoolseks töökohustuste rikkumiseks. Maakohus on eeltoodu TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes jätnud tähelepanuta. Maakohus ei hinnanud töötaja vastutuse määramisel hageja hoolsuse määra ning kostja tegi seda töölepingu ülesütlemisel valesti. Eelkõige pole arvestatud, millised olid hageja ametialased teadmised, väljaõpe ning võimed ja omadused konkreetse töö tegemiseks. Maakohtu seisukoht, et iga teo- ja töövõimeline mõistlik inimene on võimeline tasapinnalisi detaile vähemalt normaalsel tasemel pintslit kasutades värviga katma ning see töö ei eelda eriteadmisi, on meelevaldne. Maakohus on jätnud tuvastamata, kas kostjal olid olemas kõik isikuomadused, et vältida ebakvaliteetset värvimistööd. Maakohus tuvastas A.A. ütluste põhjal, et tegu polnud hageja esimese värvimistööga ning eelnev töö oli tehtud kvaliteetselt, ent jättis arvestamata sellega, et sama tunnistaja kinnitas kohtuistungil, et esimesel värvimistööl oli värviga rikutud autosalong ning hagejale tehti selle eest peapesu. Eeltoodust nähtub selgelt, et kostja oli teadlik, et hageja ei oska värvimistöid teha viisil, et sellega ei kaasneks probleeme või vara rikkumist, kuid andis siiski hagejale töö, mille täitmiseks viimasel oskused puuduvad. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tunnistajate ütlused on vastuolulised. Nimelt on 13. mai 2021 kohtuistungil kohtu küsimusele „Mis te selle metall-lehega edasi tegite, kas keegi värvis selle pärast uuesti üle või viskasite minema?“ tunnistaja A.A. vastanud: „Üle värvida ei olnud vaja.“ /---/ „See ei olnud nii tähtis metall-leht, et seda oleks pidanud üle tegema.“ Eeltoodud asjaolu kohta selgitas tunnistaja B.B. hoopis, et tema nägi, kuidas teine inimene lehed uuesti üle värvis. Samuti on hageja menetluses korduvalt selgitanud, et enne kella 13.00 hooldas ta konveierit. Tunnistaja A.A. väitis, et sel päeval hagejal seda kohustust ei olnud ja B.B. ei mäletanud, kas konveieri seisak oli või mitte. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et kostja ütles töölepingu üles töökohustuste rikkumise tõttu, ent B.B. selgitas 13. mai 2021 kohtuistungil, et hageja ei ole oma töökohustusi rikkunud. Selliste vastuolude puhul oleks maakohus nimetatud asjaolud pidanud välja selgitama. Samuti on maakohus jätnud arvestamata, et keegi ei näinud, kas hageja tõepoolest kallas värvi tasapinnale ning „mäkerdas“ selle seejärel laiali, vaid tegu on tunnistajate arvamusega. Eeltoodut ei saa kinnitada vaid fotode põhjal. Seega on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et tegemist oli tahtliku töökohustuste rikkumisega. Maakohus ei ole põhjendanud asjaolusid, millised annaksid õiguse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata. Kahjuliku tagajärje saabumisest ei saa iseenesest järeldada hoolsuskohustuse rikkumist. Samuti ei saa töötaja garanteerida, et ükskõik millist kahjulikku tagajärge kunagi ei saabu.

5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Kostja vastuväidete kohaselt ei pidanudki maakohus TLS § 28 lg-t 1 kohaldama, kuivõrd sätte eesmärk on loetleda tööandja põhikohustused, mille täitmata jätmisel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda. Käesolevas asjas aga pole hageja töölepingut erakorraliselt üles öelnud, mistõttu pole säte asjakohane. Hageja etteheide TLS § 16 lg 2 kohaldamata jätmise kohta pole asjakohane, kuivõrd maakohus on sätet kohaldanud ja selle kohaldamist ka selgitanud. Samuti on maakohus järginud kõiki TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Maakohtul puudus vajadus hinnata hageja võimeid ja oskusi värvimistööde teostamisel. Maakohus on hageja hoolsuse määra hinnanud, samas ei ole hageja oma väidetes järjekindel. Kohtu küsimusele selle kohta, kui kaua hageja on selle tööandja juures töötanud ja mitu korda selle aja jooksul värvinud, vastas hageja ise: „Üks kord enne seda. Probleemi ei olnud.“ Eeltoodust nähtub, et värvimine kuulus hageja töökohustuste hulka, tööandja on varem hagejale värvimise kohustuse andnud, hageja on varem värvimistöid teoinud ja probleemi pole olnud. Maakohus on võtnud arvesse tunnistajate ütlusi ning tuvastas, et töö ei eelda eriteadmisi, -oskusi ega -väljaõpet. Samuti ei teavitanud hageja värvimistööde tegemise võimatusest tööandjat tööülesande saamisel. Tunnistaja A.A. ütlustes puuduvad vastuolud. A.A. pole kinnitanud, et esimesel värvimistööl oli auto salong värviga rikutud, vaid „auto salong oli värviga kokku saanud.“ „Värviga kokku saamine“ ning „värviga rikkumine“ pole samaväärsed mõisted. Sellest, et salong oli värviga kokku saanud, ei pidanud tööandja tegema järeldust, et hagejal puuduvad detailide värvimiseks vajalikud teadmised ja oskused. Samuti on tunnistajad andnud ütlusi erinevate detailide kohta. A.A. selgitas metall-lehe ümbervärvimise kohta: „Üle värvida ei olnud vaja. Sellele oli valatud paks värvikiht peale.“ /---/ „See ei olnud nii tähtis metall-leht, et seda oleks pidanud üle tegema.“ Tunnistaja B.B. aga selgitas: „Viimased detailid olid äärmiselt halvasti värvitud. Fotode pealt on näha“. /---/ „Jah, need tehti üle“. /---/ „Pärast Dmitri Rõbaki see töö tehti üle. Et lihtsalt valada värv välja ja siis laiali hõõruda, see ei ole värvimine. Seal olid vahed, kust tuli korralikult ära värvida.“ Seega andis A.A. ütlusi põrandal asuva metall-lehe värvimise kohta, mis oli tervikuna värviga kaetud, aga B.B. selgitas viimaste detailide värvimist. Hageja etteheide, et maakohus jättis välja selgitamata, kas hageja rikkus oma töökohustusi, on alusetu. Tunnistaja B.B. ei ole väitnud, et hageja 2. septembril 2020 töökohustusi ei rikkunud. Kohtu küsimusele „Te ütlesite, et Dmitri Rõbak täitis oma tööülesandeid erinevalt. Mida see tähendab?“ vastas B.B.: „See sõltus töö kvaliteedist. Võis teha tööd hästi, võis teha halvasti.“ Kohtu küsimusele „Kas ta rikkus oma töökohustusi“ vastas B.B.: „Ei rikkunud“. Eeltoodust nähtuvalt on maakohus küsinud ja tunnistaja andnud ütlusi hageja tööülesannete täitmise kohta üldiselt, mitte 2. septembri 2020 detailide värvimise kohta. Hageja leiab ekslikult, et maakohus on ekslikult kinnitanud, et tegemist on töötaja tahtliku töökohustuste rikkumisega, kuna keegi ei ole värvi kallamist detailidele näinud ja seda ei saa kinnitada pelgalt fotode põhjal. Need asjaolud aga nähtuvad selgelt asjas esitatud fotodelt. Kohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel tuginenud tunnistajate ütlustele.

7.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võis hagejaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel hageja töökohustuste rikkumise tõttu üles öelda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et hageja rikkus TLS § 15 lg-st 1 tulenevat lojaalsuskohustust ja § 15 lg 2 p-st 5 tulenevat kohustust, mitte kahjustada tööandja vara. Asjas esitatud tõendid, sh fotod (I kd, tl 78-84 ja 91-98) ning tunnistajate B.B.i ja A.A. ütlused (I kd, tl 197-207) kinnitavad, et hagejale anti tööülesandeks metalldetaili värvimine, mille hageja täitis selliselt, et määris enda tööriided, raadiosaatja ning tööruumi põranda. Samuti oli detail ise värvitud äärmiselt halvasti. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väidetega, et hageja tahtlust kostja vara kahjustamisel ei ole võimalik tuvastada üksnes fotode alusel. Maakohus on fotosid õigesti hinnanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et fotodelt nähtuv värvimise tulemus kinnitab kostja väidet, et hageja lihtsalt kallas värvi detaili peale ja hõõrus selle laiali, mis näitab selgelt hageja tahtlust. Ainuüksi hooletus ei saa selgitada seda, et värvimise tulemusena on värvitava detaili ümbrus ning hageja töövahendid paksult värviga määritud. Hooletus saaks selgitada üksikuid määritud kohti, kuid mitte fotodelt nähtuvat tulemust. Hageja ei ole väitnud, et fotod ei kajasta tema tehtud tööd. Mõningad vastuolud tunnistajate ütlustes osas, kas hageja värvitud detailid tuli üle värvida või mitte, ei anna alust lugeda tunnistajate ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks olukorras, kus need olulises osas kattuvad ning neid kinnitavad ka esitatud fotod. Arusaamatuks jääb hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud kõrvale selle tunnistaja ütlused, kes väitis, et hageja ei ole oma töökohustusi rikkunud. Maakohus hindas mõlema tunnistaja nii B.B.i kui ka A.A. ütluseid ning need kattusid sisuliselt osas, mis puudutas hageja tehtud värvimistööde kvaliteeti.