Aldo Mölderi hagi Estonian Lines OÜ vastu hüvitise saamiseks töölepingu ülesütlemisel Estonian Lines OÜ hagi Aldo Mölderi vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamise tuvastamiseks, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aldo Mölderi apellatsioonkaebus ja Estonian Lines OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Aldo Mölderi apellatsioonkaebusel 704 eurot 73 senti Estonian Lines OÜ apellatsioonkaebusel 623 eurot 71 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aldo Mölder (isikukood xxx), lepinguline esindaja Jaanek Pahka Kostja: Estonian Lines OÜ (registrikood 12483162), esindaja vandeadvokaadi abi Kadri Härginen
1(11)
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis väiksemas ulatuses kui 1328 eurot 44 senti, ning sellega seonduvalt ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja hagi täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 1328 eurot 44 senti. Muus osas jätta maakohtu otsus kontrollitavas osas muutmata.
Aldo Mölderi apellatsioonkaebus rahuldada, apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Estonian
Lines
OÜ
3.Lugeda Viru Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada Aldo Mölderi hagiavaldus Estonian Lines OÜ vastu töölepingu ülesütlemisel hüvitise nõudes.
2.Välja mõista Estonian Lines OÜ Aldo Mölderi kasuks hüvitis 1328 eurot 44 senti.
3.Jätta Estonian Lines OÜ vastuhagi Aldo Mölderi vastu täies ulatuses rahuldamata."
4.Töövaidluskomisjoni menetluses tekkinud poolte kulud jätta poolte endi kanda, muud menetluskulud (s.o maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuste menetlemisel tekkinud kulud) jätta Estonian Lines OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aldo Mölder (töötaja; hageja) esitas 28. mail 2020 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Estonian Lines OÜ (tööandja; kostja) vastu, milles 2(11)
palus määrata endale töölepingu ülesütlemisel töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 3985 eurot 32 senti. Tööandja esitas 18. juunil 2020 TVK-le töötaja vastu avalduse järgmiste nõuetega: tuvastada TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1 alusel töötaja 27. mail 2020 esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse tühisus; lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel poolte vahel 29. novembril 2019 sõlmitud tööleping TVK otsusega alates 10. juunist 2020; mõista TLS § 109 lg 4 alusel töötajalt tööandja kasuks välja hüvitis 1904 eurot ja sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates TVK otsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni; mõista VÕS § 115 lg 1 ja TLS § 1 lg 1 alusel töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis 339 eurot 60 senti ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates TVK otsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni. TVK liitis töötaja ja tööandja avaldused ühte menetlusse. TVK rahuldas 28. augusti 2020. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1448/20 töötaja avalduse osaliselt ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 1328 eurot 44 senti.
2.Tööandja esitas 28. septembril 2020 Viru Maakohtule taotluse töötaja poolt TVKle esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras (töövaidluse lahendamise seadus (TvLS) § 58 lg-d 1 ja 4). Samuti esitas tööandja 28. septembril 2020 Viru Maakohtule hagi töötaja vastu töövaidlusasja lahendamiseks osas, milles TVK tööandja avaldust ei rahuldanud (TvLS § 58 lg 3). Maakohus luges 15. oktoobri 2020. a määrusega töötaja poolt TVK-le esitatud avalduse hagiavalduseks (TvLS § 58 lg 5), võttis tööandja hagi menetlusse ning liitis hagid ühte menetlusse (numbriga 2-20-14144).
3.Töötaja hagiavalduse kohaselt asus töötaja tööandja juurde tööle 29. novembril 2019 bussijuhina. Tööle asumisel kirjalikku töölepingut ei vormistatud. Tööandja esitas töölepingu töötajale allkirjastamiseks alles 20. mail 2020, kuigi töötaja küsis mitu korda alates töösuhte algusest töölepingut tutvumiseks. Töötaja allkirjastas töölepingu 20. mail 2020, kuigi tööandja kohustas töötajat allkirjastama lepingu 2019. a novembri kuupäevaga. Vastasel juhul lubas tööandja ühepoolselt muuta töötingimusi ja võtta töötaja maha töölepingus nimetatud bussiliinilt. 27. mail 2020 esitas töötaja tööandjale avalduse töölepingu ülesütlemiseks alates 10. juunist 2020. Ülesütlemisavalduses tõi töötaja välja järgmised tööandja poolsed töölepingu rikkumised:
Tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel. Tööandja on kaks korda (märtsis ja aprillis 2020) oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Töölepingu p 4.4 järgi pidi tööandja maksma töötajale palka vähemalt 3(11)
korra kuus, iga kuu 12-ndaks kuupäevaks. Nimetatud kuudel maksis tööandja palka aga alles 15-ndal kuupäeval. Sellega seoses tekkisid töötajal raskused oma laenukohustuste täitmisega (pank esitas viivisenõude). Tööandja ei teavitanud suuliselt ega kirjalikult töötajat palga suuruse vähenemisest, millega rikkus TLS § 37 lg-t 4, mis sätestab, et tööandja peab kavandatavast töötasu vähendamisest töötajate usaldusisikut või usaldusisiku puudumisel otse töötajaid vähemalt 14 kalendripäeva ette teavitama. Töötaja ei saanud tööandja rikkumise tõttu Eesti Töötukassalt (töötukassa) õigeaegselt töötasu hüvitist. Tööandja saab hüvitise avalduse esitada töötukassale e-töötukassas kohe, kui on töötajatele töötasu välja maksnud. Töötaja sai töötukassalt töötasuhüvitist alles 15. aprillil 2020 ja 15. mail 2020.a ning pärast seda tasus tööandja töötajale töötasu enda osas. Tööandja esitas töötukassasse ebaõiged andmed töötaja töötasu kohta 2019. a ja 2020. a eest, mille tulemusena hüvitas töötukassa vähem kui 70% töötaja eelnevast keskmisest töötasust. Töötukassa esindaja palus tööandjat parandada vead ja saata avaldus uuesti, aga tööandja loobus sellest. Töötaja võeti tööle bussiliinile Narva-Tallinn-Narva. Töötaja alaline elukoht on Narvas. Alates 25. maist 2020 pani tööandja töötaja tööle bussiliinile algusega Tallinnast. Tööandja teadis, et töötajal puudub Tallinnas ööbimisvõimalus ja ka tööandja ei saa võimaldada ööbimiskohta.
Kohtumenetluses asus töötaja töölepingu ülesütlemise alusena tuginema ka sellele, et poolte vahel puudus kirjalik tööleping ning tööandja maksis detsembris 2019 ja veebruaris 2020 kokkulepitust vähem töötasu. Ajavahemikul alates 28. maist 2020 kuni 10. juunini 2020 oli töötaja haiguslehel. Töötaja haigestus tööandja poolt pideva tagakiusamise ja alusetute süüdistamiste tõttu. Töötaja saatis tööandjale enda haigestumise kohta SMS-iga teate 27. mail 2020.
4.Tööandja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud töötaja kanda. Töötaja töötas tööandja juures bussijuhina. 25. mail 2020 põhjustas töötaja tööandja bussiga avarii ning lahkus sündmuskohalt olukorda fikseerimata. Alles 25. mai 2020 õhtul koju jõudes tegi töötaja liiklusõnnetuse kohta politseisse teate. Töötaja keeras bussiga ootamatult ette taksole, mille tulemusel riivas buss taksot ning takso oli sunnitud sõitma ohutussaarele. Avarii tulemusel sai bussi tagumine nurk kannatada ning tööandjale tekkis kahju 339 euro 60 sendi ulatuses.
27.mail 2020 esitatud ülesütlemisavalduses viitab töötaja erinevatele tööandjapoolsetele rikkumistele. Tööandja leiab, et töötajapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine. Ülesütlemisavalduses tööandjale tehtud etteheited on alusetud ega anna alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töötaja esitatud väited ja süüdistused on paljasõnalised ja tõendamata. Tööandja ei ole mitte kuidagi töötajat ebaväärikalt kohelnud ega ka sellega ähvardanud. Tööandja möönab, et töölepingu järgi kohustus tööandja tasuma töötasu hiljemalt iga kuu 12. kuupäevaks ning märtsikuu töötasu maksmine hilines kaks päeva ja aprillikuu 4(11)
töötasu kolm päeva. Samas ei saa paaripäevast hilinemist pidada nii oluliseks rikkumiseks, mis annaks aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töötasu väljamaksmine hilines põhjusel, et tööandja oli sunnitud ära ootama töötukassa otsuse selle kohta, kui palju maksab töötukassa palgatoetust ning sellest tulenevalt, kui palju peab tööandja ise juurde maksma. Sellest tulenevalt ei saanud tööandja töötasu varem tasuda. Tööandja ei ole töötaja töötasu vähendanud. 2019. a detsembri ja 2020. a veebruari töötasu sisaldas mh lisapreemiat, mida tööandjal ei olnud seoses 2020. a kevadel kehtestatud eriolukorraga enam võimalik maksta. Väide, et tööandja on esitanud töötukassale ebaõigeid andmeid töötaja töötasu kohta, ei vasta tõele. Tööandja ei ole andmeid töötaja töötasu kohta palgatoetuse saamiseks töötukassale esitanud. Kõik maksed tegi töötukassa tööandja poolt varem esitatud TSD-e alusel. Tööandja võis panna töötaja tööle mh bussiliinile algusega Tallinnast. Töölepingu järgi on töötaja töökoha asukohaks Eesti Vabariik või muu tööandja poolt määratud koht. Samuti teatas töötaja tööle asumisel tööandjale oma elamispinnast (üürikorter) Tallinnas. Töötaja töögraafiku väljavõttest on nähta, et töötaja on korduvalt sõitnud erinevatel marsruutidel, mis algasid ja lõppesid Tallinnas. Töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tegelikuks põhjuseks oli avarii põhjustamine ja sündmuskohalt lahkumine ning soovimatus tööandjale tekkinud kahju hüvitada.
5.Tööandja palus maakohtule esitatud hagis tuvastada TLS § 104 lg 1 alusel töötaja
27.mail 2020 esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse; lõpetada poolte vahel
29.novembril 2019 sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 10. juunist 2020. Samuti palus tööandja mõista TLS § 109 lg 4 alusel töötajalt tööandja kasuks välja hüvitis 952 eurot ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude rahuldamiseni; mõista VÕS § 115 lg 1 ja TLS § 1 lg 1 alusel töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis 339 eurot 60 senti ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Tööandja tugines vastuhagis töötaja hagile esitatud vastuväidetes toodud asjaoludele. Lisaks tõi tööandaja välja, et kuna töötaja rikkus ülesütlemise etteteatamistähtaega (teatades 30 päeva asemel ette 14 päeva), oli tööandja sunnitud rentima asendusbussijuhi, mis tõi tööandjale kaasa täiendava kulu 952 eurot, mille töötaja peab hüvitama.
Töötaja vaidles tööandja hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND
7.Maakohus rahuldas 8. märtsi 2021. a otsusega töötaja hagi osaliselt ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise 623 eurot 71 senti. Tööandja hagi jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus järgmiste asjaolude üle:
töötaja asus tööandja juures 29. novembril 2019 tööle bussijuhina; pooled leppisid 20. mail 2020 kokku, et töö toimub vahetustena graafiku alusel, mis hõlmab töötamist ka nädalavahetusel ja õhtuti; 5(11)
tööandja kohustus maksma palka vastavalt igas kuus töötatud tundidele tunnitasuga 4 eurot (bruto) ja lisatasu 2 eurot (bruto) töötatud tundidest juhul, kui piletikassa ja kütuse tankimised on korrektsed ning ei ole tekitatud süülisi avariisid või liikluskahjusid; töötaja teavitas tööandjat haiguslehele jäämisest 27. mail 2020 telefoni lühisõnumiga; tööandjale tehtud hinnapakkumise järgi on bussi nr 9700 keretööde hind koos käibemaksuga 339 eurot 60 senti; tööandja on töötajale välja maksnud töötasu 2020. a märtsis töötatud 164 tunni eest kokku 420 eurot, töötukassa on töötajale hüvitanud 630 eurot (bruto); tööandja on töötajale välja maksnud töötasu 2020. a aprillis töötatud 165 tunni eest 525 eurot, töötukassa on tasunud hüvitist 525 eurot (bruto); tööandja on töötajale maksnud töötasu 2020. a maikuu 121 töötunni eest 487 eurot ja välja maksnud ka lisatasu summas 242 eurot; töötaja esitas 27. mail 2020 tööandjale töölepingu ülesütlemisavalduse TLS § 91 lg 2 punktide 1–3 alusel alates 10. juunist 2020 ja tööandja on avalduse samal päeval kätte saanud.
Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p-de 1–3 alusel on kehtiv; kas tööandja peab maksa hüvitist töölepingu ülesütlemise eest ning kas töötaja on tööandjale tekitanud kahju. Kohus leidis, et tööandja on töölepingut oluliselt rikkunud kahes aspektis, milleks on töölepingu kirjaliku vormikohustuse täitmata jätmine ning töötaja teavitamiskohustuse rikkumine. Töösuhte alguses peab tööandja sõlmima kirjaliku töölepingu, käesoleval juhul on leping aga allkirjastatud 20. mail 2020. Olenemata sellest, et töösuhe algas varem ning töötaja on kokkuleppe alusel ka tööd teinud, pidi tööandja sõlmima töölepingu kirjalikult. Samuti on töötamise juures oluline töötasu maksmine. Seoses töötasu hüvitise taotlemisega töötukassalt leidis kohus, et tegemist ei olnud töötasu vähendamisega, kuna tööandja taotles töötasu hüvitist, mis pidigi riigis kujunenud olukorras tagama reaalselt makstava ja kokkulepitud töötasu vahe. Samas nõustus kohus töötajaga, et tööandjal oli kohustus teavitada töötajat, et käibe tõttu taotletakse töötukassast töötasu hüvitist, mis võib tuua olukorra, kus töötasu maksmine hilineb. Töötukassa lähtub hüvitiste määramisel Maksuja Tolliameti andmetest, mistõttu ei küsita tööandjatelt keskmise töötasu arvestust ega töötasuga seotud andmeid. Seega ei saa tööandjale esitada etteheidet, et töötukassale oleks esitatud ebaõiged andmed. Samas kui töötukassa poolt on tehtud ebaõiged arvestused, tuleb ka tööandjal teha kõik endast olenev, et toetada töötajat, et viimasele saaks õiged tasud välja maksta. Töötaja on küll pärast töötukassa otsuse vaidlustamist saanud juurdemakseid, kuid seda alles 2020. a juulis. Kokkuvõttes leidis kohus, et paaripäevased hilinemised töötasu maksmisega ei olnud olulised rikkumised, samuti ei ole tööandja jätnud töötukassale õigeid andmeid esitamata. Samas on oluline rikkumine see, et töötajat ei ole teavitatud, et tööandja ei maksa täies ulatuses kahe kuu eest töötasu, vaid taotleb hüvitist töötukassalt. See lõi töötajale ebaõige arusaama töötasu laekumisest.
6(11)
Eeltoodu alusel leidis kohus, et tööleping on üles öeldud TLS § 91 lg 2 alusel alates
10.juunist 2020. Muud töötaja väited töölepingu olulistest rikkumisest kohtu hinnangul tõendamist ei leidnud. Töötaja arvestuste kohaselt on tema kuu keskmine töötasu 1247 eurot 42 senti. TVK mõistis töötaja kasuks välja hüvitise 1328 eurot 44 senti ning kuna kohtu poole pöördus ainult tööandja, ei saa kohus välja mõista suuremat hüvitist, kui seda tegi TVK. Kohus leidis kohus, et hüvitist tuleb vähendada. Hüvitise määramisel tuleb arvestada lisaks töösuhte kestusele ja asjaolule, et töötaja on hetkel teise tööandja juures tööl, ka mõlema poole huve, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle lõppemisel. Kohus leidis, et tööandjalt tuleb töötaja kasuks välja mõista hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 623 eurot 71 senti. Eelmärgitut arvestades jäid rahuldamata tööandja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja TLS § 109 lg 4 alusel esitatud hüvitise nõue. Samuti ei olnud kohtu hinnangul tõendatud väidetava töölepingu rikkumisega töötaja poolt tekitatud kahju (339 eurot 60 senti) hüvitamise nõue. Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-st 1.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Töötaja (hageja) palub 8. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles tema hagi jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Alternatiivselt palub hageja saata hagi uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Hageja palub jätta kõik menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus oma otsuses sisuliselt põhjendanud, milliseid asjaolusid arvestades on kohus otsustanud hüvitist vähendada. TVK mõistis hageja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1328 eurot 44 senti. Maakohus on hüvitist vähendanud ja mõistnud välja hüvitise 623 eurot 71 senti, mis on vähem kui pool hageja ühe kuu keskmisest töötasust. Maakohus ei ole selgitanud, millest on kohus sellise summa väljamõistmisel lähtunud. Kohus ei ole toonud otsuse põhjendustes esile, millised on olnud poolte huvid ning milline töötaja kui osapoole käitumine töösuhte ajal ja lõppemisel annab aluse hüvitist vähendada. Kohus ei ole ka tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitise vähendamiseks. Maakohus on hüvitise vähendamisel põhjendamatult arvestanud sellega, et hageja on praeguseks asunud tööle teise tööandja juures. Pärast töölepingu ülesütlemist kostjaga ei saanud hageja mitme kuu vältel tööd teistes bussiettevõtetes. Asjaolu, et kohtumenetluse ajaks, s.o neli kuud hiljem, oli töötaja teise tööandja juures tööl, ei saa olla hüvitise vähendamise aluseks. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata tööandja poolt teisele bussiettevõttele
10.augustil 2020 saadetud e-kirjaga, mis oli esitatud tõendina TVK-le ja mis tõendab tööandja ebaväärikat käitumist töösuhte lõppemisel. Sellega rikkus maakohus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut. 7(11)
Kohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Kulud oleks tulnud jätta täies ulatuses kostja kanda, arvestades mh sellega, et töösuhtes on töötaja alati nõrgemaks pooleks.
9.Kostja (tööandja) palub 8. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hageja hagi rahuldas, samuti osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hageja hagi vaidlustatud osas rahuldamata ning kostja menetluskulud hageja kanda. Samuti palub kostja jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda. Kaebuse põhjendustes märgib kostja, et töötaja ütles töölepingu üles TLS § 91 lg 2 pde 1–3 alusel. Töötaja ei öelnud töölepingut üles muul üldisel põhjusel. Maakohus leidis, et mitte ükski tööandja rikkumine ei olnud TLS § 91 lg 2 alapunktide alusel oluline rikkumine. Vaatamata sellele leidis kohus, et tööandja on oma kohustusi oluliselt rikkunud, kuivõrd tööandja rikkumised kogumis (kirjaliku töölepingu sõlmimata ja teavitamisekaasaaitamiskohustuse rikkumine) olid olulised. Kohus tugines järeldustes kogumis TLS § 91 lg-le 2, viitamata sama lõike ühelegi punktile. Maakohtu poolt tööandja rikkumiste tuvastamine "kogumis" on arusaamatu, ekslik ja vastuoluline. Seejuures ei ole maakohus viidanud ühelegi õigusnormile, mida tööandja rikkus. Kui kohus on eelneva analüüsi käigus selgelt järeldanud, et iseseisvalt ükski tuvastatud rikkumine töösuhte erakorralise lõpetamise aluseks olla ei saa, siis ei saa ka selliseid mitteolulisi rikkumisi kogumis vaadeldes järeldada, et tööandja on töösuhtes nii rängalt eksinud, et töötajal tekib õigus tööleping erakorraliselt lõpetada ja hüvitist nõuda. Põhjendamatud on maakohtu etteheited tööandja hoolsusele või teavitamiskohustuse täitmatajätmisele või kaasabi osutamata jätmisele. Selliseid etteheiteid ei saa tööandjale TLS § 91 lg 2 kontekstis teha, sest sellist alust töösuhte erakorraliseks lõpetamiseks nimetatud säte ette ei näe. Kui sellisel põhjusel oleks ka võimalik TLS § 91 lg 2 alusel töösuhe erakorraliselt lõpetada, siis on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele. Maakohus on jätnud arvestamata tööandja tegevuse töötajale töötasu hüvitise taotlemisel. Eriolukorra ajal 2020. a kevadel vähenes kõikide transpordiettevõtjate töömaht. Ilma tööandja aktiivsuseta poleks töötaja töötukassalt hüvitist üldse saanud. Tööandja näitas üles piisavat hoolsust, et tagada oma töötajatele palga väljamaksmine eriolukorras. Seega on arusaamatu, millise kaasaaitamiskohustuse tööandja täitmata jättis. Töötukassa eksimused ei ole tööandjale ettenähtavad ning ta ei saa nendest töötajat teavitada. Töötukassalt sai 2020. a märtsikuu eest taotleda hüvitist alates 1. aprillist 2020. Kostja esitas taotluse 8. aprillil 2020, taotlus rahuldati 10. aprillil 2020. 2020. a aprilli eest taotles tööandja töötajale hüvitist 11. mail 2021, töötukassa rahuldas taotluse 13. mail 2021. Töötukassa avaliku info järgi pidi 2020.a märtsi eest väljamakse tehtama aprilli esimeses pooles ning ka maikuu eest polnud olulist töötasu hilinemist ette näha. Seega tegutses kostja nii kiiresti kui see eriolukorras võimalik oli, et tagada oma töötajatele palgatoetuse väljamakse. Maakohus on pannud kostjale ebaõiglaselt suure kaasaaitamise ja teavitamise kohustuse seoses sellega, et maksed töötukassalt võivad hilineda. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kirjaliku töölepingu esitamata jätmine õigustas rikkumisi "kogumis" hinnates töösuhte erakorralist lõpetamist. Kui kohus leidis, et kirjaliku lepingu hilisem sõlmimine ei ole eraldi võetuna oluline rikkumine, ei saa see 8(11)
oluliseks rikkumiseks muutuda ka n-ö kogumis hinnates. Sellist alust töölepingu seadus ei toeta. Lisaks oli töölepingu ülesütlemise hetkeks (27. mail 2020) töötajal olemas kirjalik tööleping, mille täitmise ja sisu üle pooltel vaidlus puudus. Olukorras, kus töötaja ise kinnitas oma allkirjaga, et töölepingu tingimused on talle kirjalikult teatavaks tehtud, puudus töölepingu ülesütlemisavalduse esitamise hetkel töötajal võimalus tööandjale kirjaliku lepingu puudumise osas etteheiteid teha. Seda rikkumist enam ei eksisteerinud, mistõttu ei saanud see olla ei üksikuna ega kogumis töösuhte lõpetamise aluseks. Kuivõrd hagejapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine, tuleb lugeda, et poolte vahel
29.novembril 2019 sõlmitud tööleping lõppes TLS § 85 lg 4 alusel 26. juunil 2020.
Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
11.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis väiksemas ulatuses kui 1328 eurot 44 senti, ning sellega seonduvalt ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi täies ulatuses, mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1328 eurot 44 senti ning jaotab menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta kontrollitavas osas muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
13.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja hüvitise 623 eurot 71 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kostja hagi (maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt vastuhagi) jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata (resolutsiooni p 3). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (resolutsiooni p 4). Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega tema hüvitisenõue jäeti osaliselt rahuldamata. Kostja on vaidlustanud otsuse osas, millega hageja hüvitisenõue osaliselt rahuldati, samuti osas, millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Osas, milles maakohus jättis kostja nõuded rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3) ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles kohus jättis kostja esitatud hagi, sh töötaja töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamise nõude (TLS § 105 lg 1), rahuldamata. Jõustunud osas on maakohtu otsus pooletle siduv (TsMS § 457 lg 1). Maakohus jättis kostja nimetatud tuvastusnõude rahuldamata põhjusel, et tuvastas tööandja olulise lepingurikkumise. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla apellatsioonimenetluses enam vaidlust selle üle, kas töölepingu ülesütlemine on kehtiv ning kas leping lõppes 27. mai 2020. a 9(11)
ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seda järeldust toetab mh TLS § 105 lg-s 2 sätestatu. Arvestades eelmärgitut, ei saa kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt rikkus maakohus tööandja olulise lepingurikkumise tuvastamisel materiaal- ja menetlusõiguse norme, muuta maakohtu otsust (vaidlustamata) osas, millega jäeti töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamise nõue rahuldamata. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kostja väited otsuses üksikasjalikumalt käsitleda.
14.Apellatsioonimenetluse esemeks on eelkõige hageja TLS § 100 lg 4 kohase hüvitise suurus (millest omakorda võib sõltuda menetluskulude jaotus). Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, peab tööandja TLS § 100 lg 4 esimesest lausest tulenevalt maksma üldjuhul töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama lõike teise lause kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.
14.1.Käesoleval juhul on TVK otsustanud hüvitise suurust vähendada ning mõistnud välja 1328 euro 44 sendi suuruse hüvitise (mis oli TVK arvestuste kohaselt töötaja ühe kuu keskmine brutotöötasu). Seega on TVK poolt välja mõistetud summa juba iseenesest oluliselt väiksem kui hageja kolme kuu keskmine töötasu. Maakohus on vähendanud hüvitist 623 euro 71 sendini. Sarnaselt TVK-ga on maakohus hüvitse määramisel arvestanud töösuhte kestusega (alates 29. novembrist 2019 kuni 10. juunini 2020) ja asjaoluga, et töötaja on asunud tööle teise tööandja juurde. Maakohus on arvestanud lisaks ka "mõlema poole huve, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle lõppemisel". Ringkonnakohus märgib, et TLS § 100 lg 4 teisest lausest tuleneb kohtule küll ulatuslik kaalutlusõigus hüvitise suuruse muutmisel, kuid kohus peab oma kaalutlusotsustusi jälgitavalt põhjendama. Praegusel juhul on maakohus jätnud TsMS §-s 436 ja § 442 lg-s 8 sätestatut rikkudes põhjendamata, millised osapoolte huvid ning käitumine tingivad hüvitise vähendamise 623 euro 71 sendini. See minetus on viinud hüvitise põhjendamatu vähendamiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud ega maakohus tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista kostalt välja väiksema hüvitise kui 1328 eurot 44 senti.
14.2.Kuna taotluse töötaja (hageja) poolt TVK-le esitatud avalduse hagina läbivaatamiseks esitas üksnes kostja, on TVK otsus TvLS § 59 lg 1 p 1 ja lg 11 järgi (sätete koosmõjus) jõustunud osas, millega hageja nõue hüvitise saamiseks jäeti osaliselt (1328 eurot 44 senti ületavas ulatuses) rahuldamata. TvLS § 59 lg 11 teise lause järgi on kohus töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Seega ei saa kohus kaaluda TVK poolt põhjendatuks peetust suurema hüvitise väljamõistmist.
15.Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ülalesitatud põhjendustel ning ei pea menetlusökonoomia kaalutlustel seetõttu vajalikuks vastata kaebuse muudele väidetele.
16.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme 10(11)
kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, jättis kostja hagi rahuldamata ning menetluskulud sellest lähtuvalt TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et poolte töövaidluskomisjonis tekkinud kulud on TvLS § 16 lg 2 järgi kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Kuna TVK jättis kostja esitatud avalduse täies ulatuses rahuldamata ning rahuldas hageja avalduse osaliselt, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta poolte töövaidluskomisjonis kantud kulud TsMS § 163 lg-t 1 analoogia alusel kohaldades poolte endi kanda. Kohtu menetluses olnud hageja nõue rahuldatakse käesoleva otsusega täies ulatuses ning kostja esitatud hagi jäi maakohtu otsusega (jõustunud osas) rahuldamata. Sellest lähtudes tuleb muud menetluskulud (st maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuste menetlemisel tekkinud kulud) jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
17.Kuna eelmärgitut arvestades muutub maakohtu määratud menetluskulude jaotus, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.