X (X) hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli kaudu) vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.03.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
X apellatsioonkaebus, hind 8 175,32 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Janika Drobot Kostja Eesti Vabariik Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli kaudu (registrikood 70003767), esindaja Ene Pukk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja/töötaja) esitas 28.06.2019 Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse tööandja vastu (nõuet täiendatud 07.08.2019). Avaldaja palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 3 175,32 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot. Töövaidluskomisjon jättis 15.08.2019 otsusega avalduse töövaidlusasjas 41/1542/19 rahuldamata.
2.X esitas 30.09.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse tööandja vastu sama töövaidluse läbivaatamiseks. Töötaja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, välja mõista tööandjalt hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 3 175,32 eurot ja mittevaraline kahju 5 000 eurot. Menetluskulud paluti jätta tööandja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 31.08.1992 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Tööandja ütles 31.05.2019 avaldusega töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 3 järgi tööandja mõistliku korralduse eiramise tõttu 90 kalendripäevase etteteatamisega. Töötaja viimane tööpäev oli 30.08.2019. Tööandja põhjendas, et pedagoogil pidi olema vähemalt B2 tasemel keeleoskus. Hageja kasutas tööl eesti keelt, sai küsimustest aru ja vestles tööalaselt, kuid kõnes esines grammatikavigu. Hagejale väljastati 15.06.1993 tööalase keeleoskuse B-kategooria tunnistus. Keeleamet teostas viimase kontrolli 18.04.2016 ja tunnistas hageja keeleoskuse vastavaks. Keeleamet käis koolis igal aastal s.o 19.04.2017, 28.02.2018 ja 12.03.2019. Tööandja ei pöördunud kordagi keeleametniku poole olukorra parandamiseks ega palunud hinnata hageja tegelikku keeleoskust uuesti. Hiljem nõudis tööandja töötajalt B2-taseme eksami sooritamist ja eksamitele registreerimist. Hagejal oli olemas B2-tasemele vastav eesti keele oskus. Tööandja oleks pidanud nõudma ja teavitama töötajat, et tal on vajalik C1-taseme keeleoskus ning määrama kõrgema taseme omandamiseks tähtaja. Tööandja seda ei teinud. Töölepingu ülesütlemise avaldus oli tühine ja vastuolus hea usu põhimõttega. See oli ebaseaduslik ja hageja ei pidanud seda täitma. Hagejal polnud tööl probleeme lastega ega vanematega. Hageja täitis tööülesandeid vastavalt töölepingule ja töö ei jäänud keeleoskuse tõttu tegemata. Tööleping öeldi üles otsitud põhjustel. Töötajal oli õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejal tekkis töölepingu ootamatu ülesütlemisega šokk, langes elukvaliteet, tekkisid majandusraskused ja pinged lähedastega. Hageja töötas pikaajaliselt ühel ametikohal. Tal puudusid distsiplinaarkaristused ja ta tööle ei olnud etteheiteid. Õpilased armastasid teda ja ta sai töö eest tänukirju. Ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega kaasnes keskeas töötajale teadmatus, kas ta on võimeline leidma uue töökoha, tekkisid mured seoses laenukohustustega ning hagejal vähenes pensioniõiguslik tööstaaž. Vastuväited hagile
4.Tööandja vaidles hagile vastu ja palus menetluskulud jätta Töövaidluskomisjoni otsus jõustus 29.09.2019 ja hagimenetlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel.
hageja kanda. tuli lõpetada
Tööleping öeldi üles õiguspäraselt. Hageja töötas sotsiaalainete valdkonna kehalise kasvatuse õpetajana. Õpetajal pidi olema vähemalt B2-tasemel eesti keele oskus ning C1-tasemel keeleoskus eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatel. Hagejal oli eesti keele tase B1, mis oli ebapiisav töötamiseks õpetaja (pedagoogi) ametikohal ning ebapiisav aine õpetamiseks eesti keeles, kus kehtis C1 tasemel keeleoskuse nõue. Alates 01.09.2019 tuli kutsekeskhariduse õppekavadele õppima asujate õpe 60% ulatuses viia läbi eesti keeles. Eesti keeles õpetati üldaineid (sh sotsiaalaineid), kuhu kuulus ka hageja poolt õpetatav kehaline kasvatus. Seega pidi hageja tõendama oma eesti keele oskust juba C1 tasemel.
Hagejaga toimus 18.03.2019 arenguvestlus, mille käigus tema vahetu juht kohustas hagejat minema eesti keele tasemeeksamile, tõendamaks vähemalt B2-keeletaseme olemasolu. Seejärel olnuks hagejal kohustus jätkata eesti keele õppimist, et saavutada oma tööülesannete täitmiseks ja eesti keeles õpetamiseks vajalik C1-keeletase. Arenguvestluse käigus registreerus hageja 18.05.2019 toimuvale eesti keele B2-tasemeeksamile. Arenguvestluse käigus hoiatati hagejat, et eesti keele B2-tasemeeksami mittesooritamisel ütleb tööandja töölepingu 30.08.2019 üles. Hageja kinnitas oma allkirjaga arenguvestluse kokkuvõtte ja hoiatuse kättesaamist 26.03.2019. Kostja kohustas hagejat tõendama eesti keele B2 taset 18.05.2019 toimunud riiklikul eesti keele eksamil. Hageja ei läinud eksamile ega teatavitanud sellest tööandjat. Tööandja ütles töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel tööandja mõistliku korralduse eiramise tõttu 90 kalendripäevase etteteatamisega ja töötaja viimane tööpäev on 31.08.2019. Hageja teadis vähemalt 2016. aastast alates, et riigi ja kooli arengukavad näevad ette vene õppekeelega koolides ülemineku eestikeelsele õppele ja sellest tulenevad õpetajatele keeleoskuse nõuded. Tööandjal oli kohustus tagada, et isik, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks nõutakse eesti keele oskust, valdab eesti keelt nõutaval tasemel. Tööandjal oli kohustus täita koolipidaja seaduslikke nõudmisi, mh ministri korraldusi ja muid õigusakte. Töötajale esitatudnõuded keeleoskuse osas olid seaduslikud. Maakohtu otsus
5.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Asjas kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Kohus jättis taotluse menetluse lõpetamiseks rahuldamata, kuivõrd . hagiavaldus oli esitatud tähtaegselt. Hageja töötas alates 31.08.1992 koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Tööandja ütles 31.05.2019 avaldusega töölepingu töötajaga erakorraliselt üles alates 31.08.2019 TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kohtus vaieldi selle üle, kas tööandjal oli õigus tööleping üles öelda. TLS § 88 lg 1 p 3 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 (Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded) § 8 p 6 kohaselt on pedagoogidel (v.a eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajad) nõutav vähemalt B2-tasemel eesti keele oskus. Sama määruse § 9 p 7 kohaselt nõutakse C1-tasemel keeleoskust eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatelt või õppejõududelt. Keeleseaduse (KeeleS) § 24 lg 1 järgi hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. KeeleS § 27 lg kohaselt väljastab Eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule Haridus- ja Noorteamet eesti keele tasemetunnistuse. Haridus- ja Teadusministri 09.12.2013 käskkirja nr 537 p 1 ja p 1.2.3 tulenevalt Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) hallatavates riigikutseõppeasutuste toimub eesti õppekeelele üleminek nii, et eesti keeles toimuva õppe osakaal on vähemalt 60% alates 2019/2020 õppeaastast sisseastujatele. Kutseõppeasutuse seaduse (KutÕS) § 29 lg 1 õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% kooli õppekavas sätestatud õppe mahust. Sama seaduse § 57 lg 1 järgi on kool kohustatud tagama ülemineku eesti õppekeelele kutsekeskhariduse õppekavadel hiljemalt 01.09.2020. Hageja tugines asjaolule, et tal oli alates 02.02.1993 A kategooria keeleoskus ja alates 15.06.1993 B kategooria. Tööandja tõi esile, et hageja riigikeeleoskuse tunnistus vastas B1 tasemele. Enne 01.07.1999 väljaantud keeleoskuse kategooriatunnistuste väljaandmise üldiseks aluseks oli Eesti NSV keeleseadus. Seadusandja oli vahepealsel ajal nii keeleseadust kui ka keeleoskust tõendavate dokumentidega seonduvaid õigusakte korduvalt muutnud. Avaliku võimu poolt
väljaantud dokument, mis tõendab isiku vastavust teatud kehtestatud nõuetele on haldusakt. Nii oli haldusakt ka kuni 01.07.1999 väljaantud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistus, mille eesmärk oli kinnitada isiku vastavust teatud nõuetele töö- ja teenistussuhetes ning seni, kuni tunnistus kehtib, kehtib eeldus selle õigsuse või tõele vastavuse kohta. Kohtule teadaolevalt puudus seadusenorm, mis oleks enne 01.07.1999 väljaantud keeleoskuse kategooriatunnistuste kehtivuse lõpetanud ja menetluses ei esitatud väidet, et hageja kategooriatunnistus oleks tunnistatud kehtetuks. Seega oli hageja kategooriatunnistus iseenesest kehtiv, kuid see ei tõendanud hageja keeleoskust tänapäevastele õpetajatele esitatud kvalifikatsiooninõuetele. Inimese keeleoskus oli ajas muutuv ning hageja keeleoskustunnistus kinnitas üksnes seda, et konkreetsel ajahetkel valdas isik keelt vastaval haldusaktis märgitud tasemel. Eelpool viidatud Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 § 10 lg 4 kohaselt peavad isikud, kelle keeleoskus vastas enne 01.04.2013 oma töö- või ametikohal töötamiseks kehtestatud keeleoskustasemele, viima oma keeleoskuse vastavusse pärast 01.04.2013 töötamiseks kehtestatud keeleoskustasemega 01. aprilliks 2016. Kehtiva KeeleS § 39 lg 2 järgi enne 01.07.1999 välja antud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistust arvestatakse keeleoskusnõude täitmist tõendava dokumendina isiku puhul, kelle keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töövõi ametikohal töötamiseks. Tööandjal oli kahtluse korral õigus pöörduda ameti poole hinnangu saamiseks isiku keeleoskuse piisavuse kohta. Seega ei kinnitanud hageja riigikeeleoskuse tunnistus automaatselt tema vastavust tänapäevastele kvalifikatsiooninõuetele. Hageja suhtes viidi läbi Keeleameti järelevalve menetlus. Keeleamet teostas aastaid tööandja palvel hageja suhtes järelkontrolli. Seega oli tööandja juba varem korduvalt pidanud vajalikuks kontrollida hageja keeleoskust. Keeleameti 18.04.2016 järelkontrolli aktist nähtus, et hageja käis 07.02.2016 B1 taseme eksamil (tulemus 31 p). Keeleamet tunnistas 18.04.2016 seisuga hageja keeleoskuse ametikohanõuetele vastavaks KeeleS § 39 lg 2 alusel. See ei tähendanud, et hageja keeleoskus vastaks B2 tasemele. KeeleS § 24 lg 1 järgi hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. KeeleS § 27 lg 1 kohaselt väljastab Eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule Haridus- ja Noorteamet eesti keele tasemetunnistuse. Pole tõendatud, et hageja oleks sooritanud pärast järelkontrolli B2 keeletaseme eksami. Tööandjal oli õigus ja kohustus kontrollida oma töötajate vastavust kvalifikatsiooninõuetele ning hageja etteheited keeletaseme eksamile ebaseadusliku suunamise kohta olid alusetud. Tööandjal oli kohustus tagada, et isik, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks nõutakse eesti keele oskust, valdab eesti keelt nõutaval tasemel. Tööandjal oli kohustus täita koolipidaja seaduslikke korraldusi, mh HTM ministri 09.12.2013 käskkirja nr 537 eestikeelsele õppele ülemineku korraldusest erineva õppekeelega kutsekeskhariduse õppekavadel. Hageja vahetu ülemus andis 14.08.2019 hinnangu, et hageja riigikeele tase oli nõrk, tal oli raskusi nii kirjas, kõnes kui ka kirjast ja kõnest arusaamises. Seega oli tööandja kahtlus hageja keeleoskuse mittevastavuse suhtes põhjendatud ja tal oli õigus nõuda hagejalt keeleoskust kinnitavat dokumenti. Tööandja korraldus minna eesti keele eksamile, oli seaduslik ning töötajale kohustuslik. Hagejale ei saanud olla teadmata, et pedagoogina töötamiseks oli tal vajalik osata riigikeelt teatud kindlal tasemel. Tööandja hoiatas töötajat, et kui õpetaja ei soorita keeletaseme eksamit positiivsele tulemusele, on tööandjal õigus tööleping üles öelda. Töötaja ei täitnud tööandja korraldust ja seega esines mõjuv põhjus töötajaga töösuhte lõpetamiseks. Hageja ei saanud eeldada, et kui ta ei täida tööandja seaduslikku korraldust oma keeleoskuse kontrollimiseks, siis töösuhe temaga jätkub. Asjaolu, et hageja oli hinnatud pedagoog, ei mõjutanud tema keeleoskust või hinnangut sellele. Hageja etteheited, et tööandja kohtles töötajaid ebavõrdselt nõudes hagejalt C1 taseme keeleoskust ja teistelt õpetajatelt B2 keeleoskust, ei olnud põhjendatud, kuna tööandja lõpetas töösuhte B2 tasemeeksamile minemata jätmise tõttu. Tööandja ei nõudnud hagejalt C1 taset.
Hageja apellatsioonkaebus
6.Hageja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Korraldus läbida B2 keeletaseme eksam ei olnud seotud TLS § 17 lg 1 sedastatud töökorraldusega. Töölepingut polnud võimalik öelda üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kui tööandja soovis vabaneda hagejast puuduliku keeleoskuse tõttu, siis oleks pidanud töölepingu üles ütlema TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. KeeleS § 39 lg 2 kohaselt arvestatakse enne 01.07.1999 välja antud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistust keeleoskusnõude täitmist tõendava dokumendina isiku puhul, kelle keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töö- või ametikohal töötamiseks. Tööandjal on kahtluse korral õigus pöörduda ameti poole hinnangu saamiseks isiku keeleoskuse piisavuse kohta. KeeleS § 28 lg 1 sätestab, et olukorras, milles isiku suhtes, kellele on väljastatud keeleoskuse tunnistus enne 01.07.1999, tekib riiklikku või haldusjärelevalvet tegeval ametiisikul riikliku või haldusjärelevalve käigus põhjendatud kahtlus, et kontrollitava isiku keeleoskus ei vasta õigusaktides talle kehtestatud keeleoskustaseme nõuetele, saadetakse isik keeleametniku ettekirjutusega tasemeeksamile. KeeleS sätestatud ettekirjutust hageja suhtes tehtud ei ole. Tööandjal endale polnud pädevust hinnata töötaja keeleoskuse taset ega õigust väljastada töötajale korraldusi tasemeeksami sooritamiseks. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Hageja tugines apellatsioonkaebuses uuele väitele, et ta ei nõustu töölepingu ülesütlemise alusega TLS § 88 lg 1 p 3. Lepingu ülesütlemine pidi toimuma TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. TsMS järgi on uute asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 näeb ette, et uue asjaolu esitamise lubatavust peab pool oma apellatsioonkaebuses põhjendama. Kui pool uue asjaolu esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta.
10.Ringkonnakohus selgitab, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuivõrd hageja ise ei tuginenud maakohtus asjaolule, et töölepingu lõpetamise alus pidi olema TLS § 88 lg 1 p 2, siis ei pidanud maakohus asjaolusid ise omaalgatuslikult tuvastama ja hindama. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti poolte esitatud väidetest ja hindas, kas tööleping lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel õigesti. Seega puudus maakohtupoolne
menetlusnormi rikkumine, mis võimaldaks apellatsiooniastmes esitada uusi väiteid ja asjaolusid. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuses toodud uued hageja väited tähelepanuta.
11.Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et tööandja ei saanud anda talle korraldust minna keeleeksamile. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et 18.03.2019 toimus hageja ja tema vahetu juhi vahel arenguvestlus. Vahetu juht märkis, et hageja tegelik eesti keele tase ei vasta õpetaja keeletaseme nõuetele. Tööandja suunas hageja B2 keeleeksamile. Kohtuasjas ei vaiednud, et hagejale väljastati 15.06.1993 tööalase keeleoskuse B-kategooria tunnistus. Keeleameti järelkontrolli akti kohaselt käis hageja 07.02.2016 B1 taseme eksamil, mille sooritas 31 punktile 100 punktist. Keeleamet tunnistas 18.04.2016 seisuga hageja keeleoskuse ametikohanõuetele vastavaks KeeleS § 39 lg 2 alusel, kuid see ei tähendanud, et hageja keeleoskus vastaks B2 tasemele. Asjas ei toodud kohtu ette asjaolu, et hageja oleks pärast järelkontrolli B2 keeletaseme eksami sooritanud. Keeleamet tunnistas töövaidluskomisjonis, et hagejal polnud B2 kategooria tunnistust.
12.Maakohus tuvastas õigesti, et pedagoogi (v.a eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajad) eesti keele tase pidi vastama vähemalt B2 nõuetele ning eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajate või õppejõudude keeletase C1-le. Kool läks 2019/2020 õppeaastast üle eestikeelsele õppele – alates 01.09.2019 pidi õpe olema 60% ulatuses eesti keelne. Seega nähtus, et kool oli kohustatud tagama ülemineku eesti õppekeelele kutsekeskhariduse õppekavadele hiljemalt 01.09.2020 (KutÕS § 29 ja § 57), st töötaja keeleoskus pidi vastama C1 tasemele. Tööandja nõudis B2 taseme tõendamist. Tööandja selgitas, et suunas töötaja B2 taseme eksamile, sest suunamine C1 eksamile oleks olnud hagejale ülejõu käiv ja seda kostjalt ei nõutudki. Nõuded keeleoskusele olid tõusnud ja kehaline kasvatus oli sotsiaalaine, mille õpetamine toimub alates 2019/2020 õppeaastast eesti keeles. Kohus nõustub tööandjaga, et töötaja pidi olema teadlik, et vene õppekeelega koolides toimub üleminek eesti keelsele õppele. KeeleS § 24 lg 1 kohaselt hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema keeletase oleks B1 tasemest kõrgem. Seega ei vastanud hageja keeleoskus nõutavale tasemele. Asjaolu, et Keeleamet pidas keeleoskust piisavaks, ei tähendanud, et hageja keeletase vastas B2 tasemele. Praegusel juhul leidis hageja, et tema keeletase oli piisav õpetamiseks, samas tööandja oli seisukohal, et reaalsuselt nõutav keeletase puudus. Kahtluse korral tuli töötajal tõendada vastava kategooria keeleoskuse omamist eksamiga nagu näeb ette seadus. Seega ei saanud töötaja ega tööandja praegusel juhul lähtuda vaid sellest, et Keeleamet luges hageja keeleoskuse ametikohale nõuetele vastavaks. Maakohus viitas õigesti, et kui hageja väitis, et ta keeleoskus oli piisav õpetamiseks ja vastas nõuetavale tasemele, siis poleks B2 tasemeeksami sooritamine hagejale ülejõu käiv. Hageja viitas KeeleS § 39 lg-le 2, mis sätestab, et enne 1999. aasta 1. juulit välja antud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistust arvestatakse keeleoskusnõude täitmist tõendava dokumendina isiku puhul, kelle keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töö- või ametikohal töötamiseks. Nõustuda tuleb, et tööandjal on õigus kahtluse korral pöörduda ameti poole hinnangu saamiseks töötajakeeleoskuse piisavuse kohta.
13.Ringkonnakohus märgib, et nimetatud sätte järgi hindab tööandja, kas töötaja keeleoskus on piisav vastaval töökohal töötamiseks ja tööandja on vaba otsustama, kas ta pöördub Keeleameti poole või mitte. Lisaks tuleb märkida selle normi kontekstis, et töötaja käis 2016 keeleeksamil ja tema eesti keele oskus hinnati vastavaks B1 tasemele. Seetõttu saab lähtuda viimasena väljastatud keeleoskuse tõendist. Eelduslikult kajastab 2016 eksam asjakohasemat teavet hageja keeleoskuse kohta, kui 1993 väljastatud tõend.
Hageja viitas kaebuses, et järelevalvet läbiviival ametnikul on õigus teha ettekirjutus ja saata isik tasemeeksamile. Eeltoodu ei välista tööandja juhiste ja korralduste täitmist ega tööandja seadusest tulenevaid kohustusi töötaja jaoks. Keeleamet saab teha ettekirjutusi töötajale, suunata ta keeleeksamile ning teha ettepanek töötaja töölepingu lõpetamiseks (Keeleameti põhimääruse § 6 lg 3 p 3). Amet teeb tööandjale vaid ettepaneku, mitte ei otsusta töötaja töösuhte jätkuvuse üle. Lõppastmes otsustab aga tööandja, kas töötaja oskused ja teadmised on piisavad tööülesannete täitmiseks. Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 § 2 lg 3 sätestab, et tööandja tagab, et töötajad või ametnikud, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt käesolevale määrusele nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. Kui tööandja jätab töötaja suhtes keeleoskusnõuded rakendamata, näeb KeeleS § 37 ette selle eest tööandja vastutuse. KutÕS § 39 lg 5 esimene lause sätestab, et õppekasvatusala töötaja vastavust kvalifikatsiooninõuetele hindab direktor. TLS § 15 lg 1 p 3 näeb ette, et töötaja täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Eeltoodust nähtub, et tööandja peab tagama, et töötaja keeleoskus vastaks nõutavale tasemele. Selle eelduseks on mh tööandja õigus kontrollida töötaja keeleoskust. Õpetajale nõutav keeleoskuse tase tulenes seadusest. Seega täitis tööandja temale seadusega pandud kohustusi hageja suhtes. Kui tööandjal tekib kahtlus töötaja keeleoskuses, siis on tal õigus nõuda töötajalt asjakohaseid tõendeid tema keeleoskuse kohta. Asjakohaseks tõendiks oli KeeleS § 24 lg 1 kohaselt tasemeeksami tunnistus. Praegusel juhul oli eksamile suunamine vajalik selleks, et hageja saaks jätkata õpetajana töötamist, kuna seoses kooli eestikeelsele õppele üleminekuga tõusid õpetajatele ettenähtud keelenõuded. Seega tuli hagejal tõendada oma keeleoskust. Asjaolu, kuidas hageja teised tööandjad hindasid tema keeleoskust, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Arenguvestluse kokkuvõttest nähtus, et hageja pidi tööandja korralduse alusel minema keeleeksamile 18.05.2019. Hageja nõustus sellise korraldusega ja pani end eksamile kirja. Tööandja hoiatas, et eksami sooritamata jätmisel oli tal õigus tööleping üles öelda. Töötaja eksamile ei läinud ega teavitanud sellest ega selle põhjustest tööandjat. Seega oli praegusel juhul tööandjal õigus öelda tööleping üles ja puudub alus lugeda töölepingu erakorraline ülesütlemine tühiseks ja lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel. Samuti puudus alus hagejale töölepingu lõpetamise hüvitise või mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Arvestades eeltoodut lahendas maakohus hagi õigesti ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli põhimääruse §-le 2 on kool Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigiasutus. Volitus riigi esindamiseks on koolile antud ja kohtule esitatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kuivõrd maakohus määras kindlaks menetluskulud rahaliselt, siis teeb seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 3). Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad (TsMS § 174 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.