2.Jätta rahuldamata Marju Silveti taotlus saata asi lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Marju Silveti kanda.
Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Marju Silvet (hageja) esitas 28.05.2021 Tartu Maakohtusse hagi Jüri Mölderi, Anu Öpiku, Anneli Apuhtini ja Tartu linna vastu. Hageja esitas järgmised nõuded: 1) tuvastada, et Tartu linnasekretär J. Mölderil ja Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil A. Öpikul puudus Tartu linna volitus esindada Tartu linna tsiviilasja nr 2-18-582 menetluses ning tunnistada nende tegevus õigusvastaseks; 2) tuvastada, et Tartu linnasekretär J. Mölderil, Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil A. Öpikul ja Tartu Linnavalitsuse õigusteenistuse juhatajal linnasekretäri ülesannetes A. Apuhtinil puudub Tartu linna volitus esindada Tartu linna tsiviilasja nr 2-19-15949 menetluses ning tunnistada nende tegevus õigusvastaseks; 3) keelata Tartu linnasekretär J. Mölderil, Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil A. Öpikul ja Tartu Linnavalitsuse õigusteenistuse juhatajal linnasekretäri ülesannetes A. Apuhtinil osaleda tsiviilasja nr 2-19-15949 menetluses; 4) keelata Tartu linnasekretär J. Mölderil, Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil A. Öpikul ja Tartu Linnavalitsuse õigusteenistuse juhatajal linnasekretäri ülesannetes A. Apuhtinil XXXXXXX eluruumi munitsipaalüürnik M. Silveti ebavõrdne kohtlemine üürilepingu küsimustes võrreldes teiste Tartu linna munitsipaalüürnikega. Kui Tartu Maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast ja läbi vaatamast pädevuse puudumise tõttu, siis palus hageja esitada taotlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 425 lg 4 alusel Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. Hagiavalduse kohaselt oli Tartu Maakohtu menetluses M. Silveti hagi Tartu linna vastu eluruumi X XXXXXXX üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-18-582). Eluasemekomisjoni põhimääruse järgi on ainult eluasemekomisjonil õigus otsustada üürnikuga üürilepingu lõpetamine ja nõuda eluruumi vabastamist. Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon ei ole hagejaga üürilepingu lõpetamist arutanud. Eeltoodust tulenevalt puudus linnal õiguslik alus hagejaga üürilepingu lõpetamiseks ning tsiviilasjas nr 218-582 linna nimel kohtus esinenud ja dokumente koostanud isikutel ei olnud selleks volitust. Hageja püüdis välja selgitada, kas eluasemekomisjoni väidetav 05.12.2017 otsus eksisteerib või mitte, algatades Tartu Halduskohtus haldusasjad nr 3-18-1779 ja 3-18-2163, kuid halduskohus keeldus kaebusi menetlusse võtmast pädevuse puudumise tõttu. Pärast tsiviilasja nr 2-18-582 menetluse lõppu sai hageja teada, et eluasemekomisjon ei ole teinud otsust temaga üürilepingu lõpetamiseks, ning esitas 13.08.2019 kaebuse halduskohtule. Tartu Halduskohus tagastas 14.08.2019 määrusega haldusasjas nr 3-19-1543 kaebuse pädevuse puudumise tõttu.
Tsiviilasjas nr 2-18-582 ei saanud hageja oma õiguste rikkumist vaidlustada, kuna ta sai sellest teada pärast menetluse lõppemist. Tartu Maakohtu menetluses on Tartu linna hagi Marju Silveti ja Hanna Silveti vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks (tsiviilasi nr 2-19-15949). Eluasemekomisjoni ettepanekuta ei ole linnasekretär J. Mölderil ja teistel Tartu linna juristidel pädevust linna tsiviilasjas nr 2-19-15949 esindada. Kuna selles menetluses kavatsetakse tugineda tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsusele, siis peaks kohus käesolevas asjas tuvastama ka asjaolu, kas linna nimel tsiviilasjas nr 2-18-582 kohtus esinenud ja dokumente koostanud isikutel oli linna volitus. Kui kohus tuvastab linna ametnike esindusõiguse puudumise, siis on tsiviilasja nr 2-18-582 menetlus tühine. Tsiviilasjas nr 2-19-15949 ei kavatse kohus kontrollida, kas linna nimel kohtusse pöördunud isikutel on olemas linna pädeva haldusorgani, Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni volitus, mistõttu on see kohtu pädevuses käesolevas tsiviilasjas. Tartu linna vastusest tsiviilasjas nr 2-19-15949 ilmneb, et linn ei pea vajalikuks hagejaga üürilepingu lõpetamise asjas eluasemekomisjonis menetlust läbi viia. Sellega on linn hagejat ebavõrdselt halvemini kohelnud. Eluasemekomisjonis haldusmenetluse läbiviimata jätmine jättis hageja ilma õigusest selgitada komisjonile, et ta ei ole olnud üürivõlglane. Seega puudus ka alus hagejaga üürilepingu erakorraliseks lõpetamiseks. Kuna kohus ei ole oma otsuse resolutsioonis tuvastanud, et hagejaga 1998. aastal sõlmitud üürileping oleks muutunud tähtajatuks, siis on Tartu linna ja hageja vahel tähtajaline üürileping, mida saab lõpetada erakorraliselt ainult linnavalitsuse eluasemekomisjon.
MAAKOHTU LAHEND
2.Tartu Maakohus jättis 1. juuli 2021 määrusega M. Silveti hagi J. Mölderi, A. Öpiku, A. Apuhtini ja Tartu linna vastu menetlusse võtmata ning menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Määruse kohaselt hageja soovib, et kohus tuvastaks Tartu linna esindanud ametnike esindusõiguse puudumise tsiviilasjades nr 2-18-582 ja 2-19-15949. Hagis esitatud asjaoludest saab järeldada, et tegelikult on hageja eesmärgiks ning hagi esemeks vaidlustada üürilepingu lõpetamine, saavutada üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja üürisuhte edasikestmine. Hagejaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemise kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Kohtute infosüsteemist nähtub, et Tartu Maakohtu 25.09.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 jäeti rahuldamata M. Silveti hagi Tartu linna vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohtuotsus jõustus 19.06.2019 Riigikohtu lahendiga. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et hageja ja Tartu linna vahel 16.12.1998 sõlmitud üürileping lõppes korralise ülesütlemisega 28.03.2018. Lisaks ei saa hageja oma õigusi kaitsta tuvastushagi esitamisega hagis märgitud viisil ja seetõttu puudub hagejal tuvastusnõude esitamiseks õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Esindajaks olemise lubatavust ei saa kontrollida eraldi menetluses esitatava hagiga. Hagejal on õigus esitada vastuväited esindusõiguse puudumise kohta pooleliolevas tsiviilasjas nr 2-19-15949. Kuivõrd jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 on juba tuvastatud üürilepingu ülesütlemise kehtivus ja hagejal puudub tuvastusnõude esitamiseks õiguslik huvi, jätab kohus hagi (resolutsiooni p-d 1–3) TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Kohus ei saa teha lahendit, mille resolutsioonis keelatakse kostjatel hageja ebavõrdne kohtlemine. Hagejal tuleks hagi esitada kohustamisnõudena. Hagiavalduse resolutsiooni p-s 4 esitatud nõude menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Hageja soovib, et teda koheldaks võrdselt teiste munitsipaalüürnikega üürilepingu lõpetamise küsimuses eesmärgil, et tagada üürisuhte edasikestmine. Arvestades, et jõustunud kohtuotsusega
tsiviilasjas nr 2-18-582 on juba tuvastatud üürilepingu ülesütlemise kehtivus, ei ole esitatud hagiga võimalik taotletavat eesmärki saavutada.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.M. Silvet esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 1. juuli 2021 määrus tühistada ning kas võtta hagi menetlusse või lugeda hagi menetlusse mittevõtmise õiguslikuks aluseks TsMS § 425 lg 4 ja saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. Menetluskulud palub määruskaebuse esitaja mõista välja kostjatelt või riigilt. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud kohtusse pöördumise õiguse põhimõtet. Taotlused on kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-s 5 nimetatud halduskohtu volitustega. Hagejal ei saa olla tsiviilkohtumenetluses ametiisikute vastu nõuete esitamisel vähem õigusi, kui oleks halduskohtumenetluses. See oleks ebavõrdne kohtlemine. Maakohus jättis vastamata hageja taotlusele, et kui maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast pädevuse puudumise tõttu, siis esitada TsMS § 425 lg 4 alusel taotlus Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. Hageja pöördus kõigi hagiavalduse taotlustega kõigepealt halduskohtusse. Tartu Halduskohus tagastas 13.04.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-772 kaebuse, leides, et pädevus on tsiviilkohtul. Hageja õigusi rikuti, kui talle esitati üürilepingu ülesütlemise avaldus enne, kui oli viidud läbi haldusmenetlus linnavalitsuse eluasemekomisjonis. Ilma eluasemekomisjoni haldusaktita ei saanud ühelgi linna ametnikul olla pädevust üürilepingu ülesütlemise avalduse kui toimingu õigusvastasuse tuvastamise menetluses osaleda. Pädevuse puudumist peab saama vaidlustada kui ametnike õigusvastast käitumist. Tekitatud kahju eest ametiisikutelt hüvitise nõudmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel on vaja tuvastada ametiisikute tegevuse õigusvastasus. Kohus keeldus alusetult menetlusse võtmast ka keelamisnõudeid. Arusaamatuks jääb, kuidas sai kohus lugeda samaks hagi esemeks üürilepingu lõpetamisest teatava K. Jürgensoni avalduse õigusvastasuse tuvastamise ning kolme teise linnaametniku õigusvastase tegevuse keelamise; 2) rikkus kohus dispositiivsuse põhimõtet. Määruses on eksitavalt esitatud hagiavalduse asjaolud. Tsiviilasjas nr 2-18-582 oli menetluse esemeks linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni 15.12.2017 avalduse kui toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Tegemist oli aga hoopis haldusaktiga. Linna esindaja A. Öpik väitis, et on olemas eluasemekomisjoni 05.12.2017 otsus hagejaga üürilepingu lõpetamise kohta, kuid dokumenti kohtule ei esitanud. Hageja algatas juba tsiviilmenetluse ajal haldusasjad nr 3-18-1779 ja 3-18-2163, et teada saada, kas eluasemekomisjoni 05.12.2017 otsus on olemas. Haldusasja nr 3-19-1543 algatas hageja pärast tsiviilmenetluse lõppu samal eesmärgil. Tartu Ringkonnakohus tugines 25.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-582 asjaolule, nagu eluasemekomisjoni haldusakt oleks olemas. Siis sai hageja aru, et tema õigusi rikuti, sest kohus lähtus menetluses esitamata tõendist. Maakohus on meelevaldselt leidnud, et tegelikult on hageja eesmärgiks ja hagi esemeks vaidlustada üürilepingu lõpetamine, saavutada üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ning üürisuhte edasikestmine. Tsiviilasjas nr 2-19-15949 on M. Silvet juba esitanud vastuhagi, milles palub tuvastada K. Jürgensoni 15.12.2017 avalduse nr 4-7.1/08418 kui haldusakti tühisus. Hagejal puudub vajadus taotleda sama käesolevas tsiviilasjas. Kohus on kohustatud lähtuma sellest, mis on hagiavalduses taotlustena märgitud. Maakohtul ei ole pädevust viidata tõenditele, mida pooled ei ole esitanud. Seega ei olnud kohtul õigust tsiteerida tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsust. Pealegi ei ole üürilepingu lõpetamine kehtiv, sest selle tuvastamine ei olnud menetluse ese. Hageja vaidlustas tsiviilasjas nr 2-18-582 K. Jürgensoni avalduse kui toimingu ja kohus jättis selle nõude rahuldamata. Kuna
tegemist ei olnud toiminguga, siis on üürileping jätkuvalt kehtiv. Kehtivat haldusakti hagejaga üürilepingu lõpetamise kohta ei ole, sest eluasemekomisjon ei ole sellist otsust teinud; 3) ei ole kohus põhjendanud, miks ei saa teha lahendit, millega keelatakse kostjatel hageja ebavõrdne kohtlemine. Kuna kostjad teevad jätkuvalt õigusvastaseid toiminguid, siis on õige nõue keelata edasiulatuvalt selline õigusvastane tegevus (HKMS § 5 lg 1 p 3). Üürileping kehtib ja hageja eesmärk on saavutatav. Tegemist on põhiseadusliku õigusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 01.07.2021 määrus muutmata. Määruskaebuse esitaja taotluse saata asi lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule jätab ringkonnakohus rahuldamata.
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu määruse põhjendustega ning ei korda neid TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt.
6.Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist. Maakohus on määruses põhjalikult selgitanud, miks puudub hagejal tuvastushuvi esitatud tuvastusnõuete menetlemiseks. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hagis esitatud asjaoludest järeldub, et tegelikult on hageja eesmärgiks ja hagi esemeks vaidlustada üürilepingu lõpetamine, saavutada üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ning üürisuhte edasikestmine. Hagejaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemise kohta on olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-18-582, millega on tuvastatud, et hageja ja Tartu linna vahel 16.12.1998 sõlmitud üürileping lõppes korralise ülesütlemisega 28.03.2018. Hageja arvamus, et üürileping on jätkuvalt kehtiv, ei ole õige. Hageja palus tsiviilasjas nr 2-18-582 esitatud hagiavalduses muu hulgas tunnistada õigusvastaseks temaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemine alates 28.03.2018. Hageja leidis viidatud tsiviilasjas, et üürilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, kuivõrd korraliselt saab üles öelda vaid tähtajatut üürilepingut. Seega oli nimetatud tsiviilasjas vaidluse all ka üürilepingu ülesütlemise kehtivus või kehtetus. Maakohus jättis hagi selles osas rahuldamata ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis 25.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-582 (p 12), et üürileping on kehtivalt üles öeldud. Hageja arusaam, et maakohtul ei olnud õigust tsiteerida tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsust, kuna seda ei olnud hagile lisatud, ei vasta TsMS-s sätestatule. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. See tähendab, et maakohtul on kohustus hagi menetlusse võtmise otsustamisel varasemat lahendit tõendina hinnata ja seda ka omal algatusel (Riigikohtu seisukoht 13.11.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Seega maakohtu tuginemine oma otsustuse tegemisel kohtute infosüsteemi andmetele on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on õigesti selgitanud ka seda, et esindusõigust ei saa kontrollida eraldi menetluses esitatava hagiga, kuid menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-19-15949 on hagejal võimalik oma vastuväited esindusõiguse puudumise kohta esitada.
Hageja võrdne kohtlemine võrreldes teiste Tartu linna munitsipaalüürnikega on asjaolu, mida kohus saab tuvastada tsiviilasjas, kus lahendatakse vaidlust üürilepingu ülesütlemise üle. Vaidlus hagejaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemise üle on lahendatud tsiviilasjas nr 2-18-582. Asjaolu, et hageja on sõnastanud käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuded erinevalt tsiviilasjas nr 2-18-582 esitatud nõudest, ei tähenda, et tegemist oleks uute nõuetega, mida kohtud pole lahendanud. Nii hagi kui ka määruskaebuse väidetest nähtub selgelt hageja arusaam, et esitatud nõuete eesmärgiks on saavutada hageja ja linna vahelise üürisuhte edasikestmine.
7.Hageja palub lugeda hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks TsMS § 425 lg 4 ning saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. TsMS § 425 lg 4 sätestab, et kui kohus leiab, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata seetõttu, et avalduse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, ja halduskohus on eelnevalt samas asjas leidnud, et see ei kuulu tema pädevusse, esitab kohus viivitamata asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks taotluse Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule, teavitades sellest menetlusosalisi. Kuivõrd ei maa- ega ringkonnakohus ei leia, et hagi tulnuks lahendada halduskohtus, siis ei ole viidatud säte kohaldatav. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja esitatud nõuded tulenevad tegelikult tema ja linna vahel sõlmitud üürilepingu ülesütlemisest ning kohtud on varasemates menetlustes tuvastanud, et vaidlust üürilepingu ülesütlemise üle on pädev lahendama maakohus. Vaatamata asjaolule, et hagejaga sõlmitud üürilepingu pooleks oli Tartu linn, on tegemist eraõigussuhte ja eraõigusliku vaidlusega ning hageja tuginemine HKMS sätetele ei ole asjakohane.
8.Menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.