Xi kaebus kohustada Eesti Vabariiki kehtestama uued seadusesätted, mis võimaldaksid linnal mitte lõpetada kaebajaga munitsipaaleluruumi üürilepingu, ja keelata kaebajat kohtu korras eluruumist välja tõstmast enne, kui kaebaja on saanud kaitsta enda õigusi kohtutes uute vastu võetud seadusesätete alusel
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada Xi kaebus.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1). Kaebaja peab HKMS § 73 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3111 lg 5 järgi saatma kinnituse menetlusdokumendi kättesaamise kohta kohtule viivitamata. Seda kohustust rikkunud menetlusosalist võib kohus trahvida. Kontaktandmete muutumisel on kaebaja kohustatud kohtule viivitamata edastama oma uued kontaktandmed (e-posti ning elukoha aadressi). Avaldatavas kohtumääruses asendatakse taotleja nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD
1.X (kaebaja) esitas 28.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Kaebaja kirjeldas ca 14 lehel Tartu Halduskohtu, Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Maakohtu poolt menetletud või menetletavates kohtuasjades (asjad nr 3-18-1779, 3-18-2163 ja 2-19-15949) tema arvates esinevat kohtumenetlusnormide rikkumist: määrustes esitatakse valeväiteid, kaebajal ei võimaldata vaidlustada asjas nr 3-18-1779 esitatud tõendil (Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40) allkirjade puudumist, ei võimaldata vaidlustada selle tõendi olemasolu, peatada kohtumenetlust asjas nr 2-19-15949, ei võimaldata asjas nr 2-19-15949 esitada tõendeid, vastuhagisid ega nende menetlusse
mittevõtmise määruste peale määruskaebusi, kaebajal ei pikendata asjas nr 3-19-15949 tähtaega kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamiseks. Kaebaja taotles: 1) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et asjades nr 3-18-1779 ja 3-18-2163 tehtud Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrustes esitatakse valeväited, nagu kaebaja üürileping xxxxxxxx, Tartus munitsipaaleluruumi üürimiseks oleks muutunud tähtajatuks ning nagu Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon oma 05.12.2017 protokollilise otsusega nr 40 oleks teinud volituse linnavarade osakonnale lõpetada korraliselt kaebajaga üürileping seoses võlgnevusega; 2) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et ta ei võimalda kaebajal vaidlustada ei halduskohtus ega ka tsiviilkohtus allkirjade puudumist Tartu linna poolt asjas nr 3-181779 Tartu Halduskohtule esitatud Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetaval 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40; 3) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et ta ei võimalda kaebajal vaidlustada ei halduskohtus ega ka tsiviilkohtus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu, kuigi seda otsust ei ole avalikult näha Tartu linna dokumendiregistris; 4) hoiduda kaebaja ja tema pereliikme Y eluruumist väljatõstmise kohta kohtulahendite tegemisest enne, kui kaebajal võimaldatakse kohtus vaidlustada allkirjade puudumist Tartu linna poolt asjas nr 3-18-1779 Tartu Halduskohtule esitatud Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetaval 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40 ning Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu; 5) kohustada Eesti Vabariiki määrama kohus, kuhu kaebaja saab esitada oma kaebuse Tartu linna poolt asjas nr 3-18-1779 Tartu Halduskohtule esitatud Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetaval 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40 allkirjade puudumise kohta ja vaidlustada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu; 6) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et asjas nr 2-19-15949 ei menetleta kohtuasja TsMS-i sätete alusel, ei võimaldata kaebajal esitada vastuhagisid ja nende menetlusse mittevõtmise määruste peale määruskaebusi, samuti ei võeta asjas nr 2-19-15949 vastu kaebaja poolt esitatud tõendeid ja ei lubata esitada väiteid Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu vaidlustamiseks; 7) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et asjas nr 2-19-15949 ei võimaldata pikendada kaebajal tähtaega taotluste esitamiseks Tartu Maakohtu 14.02.2022 kohtuistungi protokolli parandamiseks arstitõendi alusel; 8) hüvitada tekitatud kahju sellega, et Eesti Vabariik kõrvaldaks oma õigusvastaste toimingute õigusvastased tagajärjed.
2.Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2022 määrusega kaebuse käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli: 1) täpsustada kaebuse nõudeid; 2) kahjunõude juurde jäädes täpsustada, milles seisneb kaebajale väidetavalt tekitatud kahju ja millise toiminguga see tekitati ning märkida nõude rahaline suurus; 3) tasuda riigilõiv 20 eurot või vastavalt
2(6)
3-22-510
kahjunõude summale või vajadusel esitada menetlusabi taotlus koos majanduslikku seisu tõendavate dokumentidega: 4) tuua välja eelistatud asja läbivaatamise vorm.
3.Kaebaja esitas 09.04.2022 kohtule digitaalselt allkirjastatud täpsustatud kaebuse kokku 19 lehel järgmiste nõuetega: 1) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kas kohalikele omavalitsustele kuuluvate eluruumide üürilepingute lõpetamisel peab kohalik omavalitsus või selle haldusorgan üürilepingu lõpetamise tahte väljendusena välja andma haldusakti haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses või saab üürilepingut lõpetada ka mõne ametiisiku toiminguga HMS tähenduses või mingis muus vormis; 2) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kas kohalikele omavalitsustele kuuluvate eluruumide tähtajalisena sõlmitud üürilepingute tähtajatuks muutmise otsusest või üürilepingu iseenesest tähtajatuks muutumisest peab kohalik omavalitsus munitsipaaleluruumi üürnikku teavitama ning võimaldama üürnikul üürilepingu tähtajatuks muutumist vaidlustada enne, kui kohalik omavalitsus hakkab munitsipaalüürnikku kohtlema, nagu tähtajatu üürilepinguga üürnikku ning võib üürilepingu ilma mingi üürnikupoolse lepingurikkumiseta korraliselt lõpetada; 3) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kas seni ainult Riigikohtu lahenditega tsiviilkohtute pädevusse antud avalik-õigusliku isikule kuuluva eluruumi üürilepingu lõpetamise vaidluste tsiviilkohtute pädevusse andmine oli õiguspärane ning kui oli, siis kuidas tsiviilkohtumenetluses saab munitsipaaleluruumi üürnik tugineda oma õiguste kaitsmisel HMS-i sätetele võrdselt haldusmenetluse adressaadiga; 4) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma õigusaktides sätestanud, kuidas oma rikutud isiklikke õigusi saavad kaitsta munitsipaaleluruumi üürnikud, kelle kohta on tsiviilkohtud esitanud üürilepingu vaidluses oma otsustes valesid ja laimavaid faktiväiteid (ilma et see oleks olnud tsiviilkohtumenetluse vaidluse esemeks) ning ilma mingit halduskohtumenetlust läbi viimata teinud sisuliselt lahendeid selliste vaidluse esemete kohta, mida saab tuvastada ainult halduskohtumenetluses; 5) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kuidas saab kohalikule omavalitsusele kuuluva eluruumi üürnik, kes on vaidlustanud tsiviilkohtus talle ametiisiku poolt esitatud üürilepingu ülesütlemise avalduse kui toimingu HMS-i tähenduses (sest eelnimetatud ametiisikul ei olnud õigust haldusakti anda) vaidlustada seda, et tsiviilkohus jätab oma otsuses määratlemata, kas tegemist oli haldusakti või toimingu vaidlustamisega, ning tunnistab eelnimetatud avalduse nii õiguspäraseks kui ka kehtivaks, kuigi kehtivust saaks kohus tuvastada HMS-i sätete järgi ainult haldusaktil, mitte toimingul ning seda ainult siis, kui menetlusosaline oleks seda kohtult taotlenud; 6) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kuidas saab kohalikule omavalitsusele kuuluva eluruumi üürnik, kellele saadetud üürilepingu ülesütlemise avaldus on tunnistatud tsiviilkohtute poolt kehtivaks (nagu see oleks haldusakt), lasta tsiviilkohtul või halduskohtul tuvastada HMS § 63 alusel sama avalduse tühisust, sest kõikidel neil, kellel on õigus nõuda haldusakti kehtetuse tuvastamist, on õigus nõuda ka sama 3(6)
3-22-510
haldusakti tühisuse tuvastamist, kui haldusakti on teinud isik, kellel selle haldusakti tegemiseks pädevus puudus; 7) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, milline on selliste tegemata toimingute õiguslik tagajärg, kui kohalik omavalitsus ei ole väidetavalt olemasolevat eluasemekomisjoni protokollilist otsust kaebaja üürilepingu ülesütlemise kohta (mis kohaliku omavalitsuse arvates ei olevat haldusakt), kandnud kohaliku omavalitsuse dokumendiregistrisse ning samuti ei ole ta eelnimetatud otsust saatnud adressaadile allkirjastatuna ei meili teel ega ka tähtkirjana posti teel ning juhul, kui selliste tegemata toimingute tõttu ei ole protokolliline otsus kehtima hakanud (nagu haldusakt ei hakka kehtima enne adressaadile saatmist), sätestada seaduses, kas otsuse adressaat saab lasta tuvastada kohaliku omavalitsuse protokollilise otsuse mitte kehtima hakkamist halduskohtus või tsiviilkohtus; 8) kohustada Eesti Vabariiki heastama kaebuse nõuetes 1-7 kaebajale tekitatud kahju sellega, et kehtestada seadustes puuduolevad seadusesätted, mis ei ole seniajani võimaldanud kaebajal oma õigusi Tartus xxxxxxx munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamise vaidluses Tartu linna vastu kaitsta, ning sätestada seaduses selgelt, kuidas kaebaja munitsipaaleluruumi üürnikuna saab kaitsta oma seni tsiviilkohtute menetlustes kaitseta jäänud õigusi uute seadusesätete alusel halduskohtus või tsiviilkohtus; 9) keelata kaebaja ja tema tütre Y kohtu korras nende kasutatavast Tartu linnale kuuluvast eluruumist aadressil xxxxxxxx, Tartu väljatõstmine enne, kui kaebaja on saanud oma õigusi kaitsta kas halduskohtus või tsiviilkohtus uute Eesti Vabariigi poolt vastu võetud seadusesätete alusel.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebaja palub kohtule esitatud muudetud nõuetes heastada seadusesätete puudumise tõttu kaebajale väidetavalt tekitatud kahju ja kohustada Eesti Vabariiki heastama kahju uute seadusesätete kehtestamisega, samuti keelata kaebaja kohtu korras eluruumist väljatõstmine enne, kui kaebaja on saanud kaitsta enda õigusi kohtutes uute vastu võetud seadusesätete alusel. Kohustamisnõue
5.HKMS § 2 lg 4 ls 2 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus mõistab kaebaja taotlusi selliselt, et kuna kaebaja ei märkinud kohtu suuniste kohaselt temale tekitatud kahju suurust ega ole seda jätnud ka kohtu otsustada ning kaebaja 7 nõuet ei kvalifitseeru kahju hüvitamise nõueteks, siis tuleb need 7 nõuet koos järgneva kohustamise nõudega lugeda kokku üheks nõudeks. Kohus saab kaebaja eesmärgist kohustamisnõudes (kaebuse täpsustatud nõuded 1-8) aru selliselt, et kaebaja soovib, et Eesti Vabariik kehtestaks seadusesätted, mis võimaldaks kaebajal kaitsta enda õigusi Tartu linnas xxxxxxx munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamisel.
6.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel võib kaebusega nõuda haldusakti andmist või toimingu tegemist. Kaebaja aga ei taotle haldusakti andmist ega toimingu tegemist, vaid uute seadusesätete ehk õigusaktide vastu võtmist. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 p 1 kohaselt võtab seadusi vastu Riigikogu. Kaebajal puudub õigus nõuda
4(6)
3-22-510
halduskohtu kaudu Riigikogu kohustamist seaduseid vastu võtma. Kaebus tuleb selle nõude osas kaebajale HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.
7.Kohus leiab samuti, et kaebaja esitatud eeldused, et seaduses puuduvad vastavad sätted (mis võimaldavad temal üürikorterisse elama jääda), ei ole täidetud. Kaebajal on olnud võimalik pöörduda üürivaidlusega maakohtusse ja seda võimalust kaebaja ka kasutas. See, et kaebajale kohtuvaidluse tulemus ei meeldi, ei tähenda, et õigusaktides puuduksid mingid vajalikud normid.
8.Esiteks on kaebaja saanud enda õigusi seonduvalt munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamisega kaitsta tsiviilkohtus (asjas nr 2-18-582 (kaebaja hagi Tartu linna vastu hooldustasude nõudmise ja üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks), asjas nr 2-19-3720 (kaebaja hagi Tartu linna vastu üürilepingu 28.03.2018 korralise ülesütlemise vaidlustamiseks), asjas nr 2-19-15949 (Tartu linna hagi kaebaja ja Y vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks), asjas nr 2-21-8641 (kaebaja hagi J. M., A. Ö., A.A. ja Tartu linna vastu tuvastus- ja keelamisnõuetes)). Kaebaja väited, et ta ei saanud tsiviilkohtumenetluses enda õigusi kaitsta, on alusetud. Tartu Ringkonnakohus selgitas kaebajale 18.12.2018 määruses asjas nr 3-18-2163 (põhjenduste p 9), et „...[l]inna vara kasutusse andmisel toimub mitmeastmeline menetlus: esmalt valib linn välja isiku, kelle kasutusse vara antakse, seejärel vormistatakse valik korraldusega lepingu sõlmimiseks ning lõpuks sõlmitakse tsiviilõiguslik leping ja poolte vahel tekib eraõiguslik suhe (Riigikohtu erikogu 20.12.2001. a määrus nr 3-3-1-8-01, p 17). Riigikohus on korduvalt sedastanud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu erikogu 24.03.2015. a määrus nr 3-3-4-1-15, p 9; erikogu 20.12.2001. a otsus nr 3-3-1-15-01, p-d 13-16). Seega, kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, mille suhtes ei ole välistatud VÕS-i üürilepingut reguleerivate normide kohaldamine (VÕS § 272 lg 4 p 4). Eelnevat arvestades on halduskohus määruses (p 6) asjakohaselt märkinud, et üürilepingu sõlmimisega tekkis kaebaja ja Tartu linna vahel eraõiguslik lepinguline suhe, millele kohaldatakse VÕS-i sätteid. Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Seetõttu on ebaõige kaebaja arvamus, et üürilepingu ülesütlemiseks on Tartu linn andnud või pidanud andma haldusakti.“
9.Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 2-18-582 on tuvastatud, et kaebaja ja Tartu linna vahel 16.12.1998 sõlmitud üürileping eluruumi xxxxxxxx, Tartu kasutamiseks on lõppenud korralise ülesütlemisega. Ülesütlemine on kehtiv. Üürileping lõppes 28.03.2018. Tartu Maakohus rahuldas 14.02.2022 otsusega asjas nr 2-19-15949 Tartu linna hagi ja kohustas kaebajat vabastama ning linnale üle andma eluruumi Tartu linnas xxxxxxxx. Kui kaebaja keeldub seda eluruumi vabatahtlikult vabastamast, siis tõstetakse ta eluruumist välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tartu Ringkonnakohus keeldus 06.04.2022 määrusega asjas nr 2-19-15949 kaebaja hagi menetlusse võtmast. Viidatud määrust on kaebajal õigus vaidlustada Riigikohtus.
10.Teiseks on kaebaja korduvalt pöördunud halduskohtusse sama eesmärgiga, et linn ei saa lõpetada kaebajaga munitsipaalkorteri üürilepingut, ja saanud halduskohtult hinnangu vaidluse osas (asjas nr 3-18-1779 (kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 05.12.2017 koosoleku protokolli nr 40 osalise tühisuse kindlakstegemiseks seoses üürilepingu ülesütlemisega), asjas nr 3-18-2163 (kaebaja kaebus Tartu linna haldusakti tühistamiseks, millega otsustati üles öelda eluruumi üürileping), asjas nr 3-19-67 (kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile kohustavate ettekirjutuste tegemiseks), asjas nr 3-19-1543 5(6)
3-22-510
(kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile kohustavate ettekirjutuste tegemiseks), asjas nr 3-21-772 (kaebaja kaebus seoses Tartu linna teenistujate esindusõigusega asjades nr 2-18-582 ja nr 2-19-15949 ning linnaga sõlmitud üürilepinguga), asjas nr 3-21-926 (kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15.12.2017 avalduse nr 4- 7.1/08418 tühisuse tuvastamiseks)). Halduskohus on eelnimetatud haldusasjades kaebaja esitatud kaebused tagastanud pädevuse puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 1 p 1). Asjas nr 3-21-772 selgitas kohus kaebajale, et kuigi asja nr 2-18-582 menetlus on käesolevaks ajaks lõppenud ning kaebajal ei ole võimalik selle asja raames enam kohtutele rahulolematust seoses Tartu linna esindajate volitustega esitada, ei tähenda see, et kaebajal on võimalik nüüd halduskohtule kaebus esitada. Kaebajal oli võimalik õiguskaitsevahendeid kasutada asja nr 2-18-582 raames ning tsiviilkohtumenetluses kaebaja õiguskaitsevahendite ammendumine seoses asja menetluse lõppemisega ei tähenda, et kaebajal on õigus sama eesmärgi saavutamiseks pöörduda halduskohtusse ehk sellest ei teki halduskohtule vaidluse lahendamise pädevust. Seega on kohtud kaebajale korduvalt selgitanud, et munitsipaaleluruumi üürilepinguga seonduvat vaidlust on võimalik lahendada üksnes tsiviilkohtus ja see vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse.
11.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja saanud enda õigusi kaitsta munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamisel tsiviilkohtumenetluses ja seda ei ole takistanud seadusesätete puudumine, nagu kaebaja ekslikult arvab.
12.Halduskohtumenetluse seadustiku kommentaaride1 kohaselt on kohustamisnõude eelduseks mh kaebaja õiguste rikkumine ja haldusorgani kohustus. Kohus leiab, et kaebaja esitatud kohustamisnõude puhul ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks rikkunud mõni andmata jäetud õigusnorm – ka kaebaja ise ei ole selgitanud, milline andmata jäetud õigusnorm tema õigusi rikkus. Kaebaja on kaebuse täienduses peamiselt kirjeldanud varasemates maa- ja halduskohtumenetluses toimunut ja leidnud, et munitsipaalkorteri üürilepingu lõpetamine oli õigusvastane, mis aga ei saa olla uue vaidluse aluseks. Samuti ei ole kohtule äratuntav, et riik pidanuks andma mingi õigusnormi, mis oleks kaebaja õigusi kaitsnud temale meelepärase tulemuse saavutamiseks. Keelamisnõue
13.HKMS § 121 lg 1 p 1 järgi tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
14.Kaebaja nõue keelata kaebaja kohtu korras eluruumist välja tõstmine enne, kui kaebaja on saanud kaitsta enda õigusi kohtutes uute vastu võetud seadusesätete alusel, ei ole halduskohtu pädevuses. Kohus on eelpool viidanud kaebajale kohtutes korduvalt selgitatule, et vaidlus munitsipaaleluruumi lepingu lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise üle on maakohtu pädevuses. Seega tuleb keelamisnõue kaebajale tagastada.
15.HKMS § 104 lg 5 p 2 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab kaebuse kohustamisnõudes kaebajale HKMS § 121 lg 2 lg 1 alusel, siis jätab kohus kaebuselt tasutud riigilõivu 20 eurot kaebajale tagastamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
K. Merusk ja I. Pilving (koost). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2013, lk 156.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.