Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-22-510 nende menetlusse mittevõtmise määruste peale määruskaebusi, kaebajal ei pikendata asjas nr 3-19-15949 tähtaega kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamiseks. Kaebaja taotles: 1) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et asjades nr 3-18-1779 ja 3-18-2163 tehtud Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrustes esitatakse valeväited, nagu kaebaja üürileping XXX, Tartus munitsipaaleluruumi üürimiseks oleks muutunud tähtajatuks ning nagu Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon oma 05.12.2017 protokollilise otsusega nr 40 oleks teinud volituse linnavarade osakonnale lõpetada korraliselt kaebajaga üürileping seoses võlgnevusega; 2) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et ta ei võimalda kaebajal vaidlustada ei halduskohtus ega ka tsiviilkohtus allkirjade puudumist Tartu linna poolt asjas nr 3-18-1779 Tartu Halduskohtule esitatud Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetaval 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40; 3) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et ta ei võimalda kaebajal vaidlustada ei halduskohtus ega ka tsiviilkohtus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu, kuigi seda otsust ei ole avalikult näha Tartu linna dokumendiregistris; 4) hoiduda kaebaja ja tema pereliikme Y eluruumist väljatõstmise kohta kohtulahendite tegemisest enne, kui kaebajal võimaldatakse kohtus vaidlustada allkirjade puudumist Tartu linna poolt asjas nr 3-18-1779 Tartu Halduskohtule esitatud Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetaval 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40 ning Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu; 5) kohustada Eesti Vabariiki määrama kohus, kuhu kaebaja saab esitada oma kaebuse Tartu linna poolt asjas nr 3-18-1779 Tartu Halduskohtule esitatud Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetaval 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40 allkirjade puudumise kohta ja vaidlustada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu; 6) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et asjas nr 2-19-15949 ei menetleta kohtuasja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätete alusel, ei võimaldata kaebajal esitada vastuhagisid ja nende menetlusse mittevõtmise määruste peale määruskaebusi, samuti ei võeta asjas nr 2-19-15949 vastu kaebaja poolt esitatud tõendeid ja ei lubata esitada väiteid Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetava 05.12.2017 protokollilise otsuse nr 40 olemasolu vaidlustamiseks; 7) lõpetada jätkuv Eesti Vabariigi toiming, et asjas nr 2-19-15949 ei võimaldata pikendada kaebajal tähtaega taotluste esitamiseks Tartu Maakohtu 14.02.2022 kohtuistungi protokolli parandamiseks arstitõendi alusel; 8) hüvitada tekitatud kahju sellega, et Eesti Vabariik kõrvaldaks oma õigusvastaste toimingute õigusvastased tagajärjed.

Kaebaja esitas 09.04.2022 Tallinna Halduskohtule täpsustatud kaebuse järgmiste nõuetega: 2(8)

3-22-510 1) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kas kohalikele omavalitsustele kuuluvate eluruumide üürilepingute lõpetamisel peab kohalik omavalitsus või selle haldusorgan üürilepingu lõpetamise tahte väljendusena välja andma haldusakti haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses või saab üürilepingut lõpetada ka mõne ametiisiku toiminguga HMS-i tähenduses või mingis muus vormis; 2) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kas kohalikele omavalitsustele kuuluvate eluruumide tähtajalisena sõlmitud üürilepingute tähtajatuks muutmise otsusest või üürilepingu iseenesest tähtajatuks muutumisest peab kohalik omavalitsus munitsipaaleluruumi üürnikku teavitama ning võimaldama üürnikul üürilepingu tähtajatuks muutumist vaidlustada enne, kui kohalik omavalitsus hakkab munitsipaalüürnikku kohtlema nagu tähtajatu üürilepinguga üürnikku ning võib üürilepingu ilma mingi üürnikupoolse lepingurikkumiseta korraliselt lõpetada; 3) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kas seni ainult Riigikohtu lahenditega tsiviilkohtute pädevusse antud avalik-õigusliku isikule kuuluva eluruumi üürilepingu lõpetamise vaidluste tsiviilkohtute pädevusse andmine oli õiguspärane ning kui oli, siis kuidas tsiviilkohtumenetluses saab munitsipaaleluruumi üürnik tugineda oma õiguste kaitsmisel HMS-i sätetele võrdselt haldusmenetluse adressaadiga; 4) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma õigusaktides sätestanud, kuidas oma rikutud isiklikke õigusi saavad kaitsta munitsipaaleluruumi üürnikud, kelle kohta on tsiviilkohtud esitanud üürilepingu vaidluses oma otsustes valesid ja laimavaid faktiväiteid (ilma et see oleks olnud tsiviilkohtumenetluse vaidluse esemeks) ning ilma mingit halduskohtumenetlust läbi viimata teinud sisuliselt lahendeid selliste vaidluse esemete kohta, mida saab tuvastada ainult halduskohtumenetluses; 5) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kuidas saab kohalikule omavalitsusele kuuluva eluruumi üürnik, kes on vaidlustanud tsiviilkohtus talle ametiisiku poolt esitatud üürilepingu ülesütlemise avalduse kui toimingu HMS-i tähenduses (sest eelnimetatud ametiisikul ei olnud õigust haldusakti anda), vaidlustada seda, et tsiviilkohus jätab oma otsuses määratlemata, kas tegemist oli haldusakti või toimingu vaidlustamisega, ning tunnistab eelnimetatud avalduse nii õiguspäraseks kui ka kehtivaks, kuigi kehtivust saaks kohus tuvastada HMS-i sätete järgi ainult haldusaktil, mitte toimingul ning seda ainult siis, kui menetlusosaline oleks seda kohtult taotlenud; 6) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, kuidas saab kohalikule omavalitsusele kuuluva eluruumi üürnik, kellele saadetud üürilepingu ülesütlemise avaldus on tunnistatud tsiviilkohtute poolt kehtivaks (nagu see oleks haldusakt), lasta tsiviilkohtul või halduskohtul tuvastada HMS § 63 alusel sama avalduse tühisust, sest kõikidel neil, kellel on õigus nõuda haldusakti kehtetuse tuvastamist, on õigus nõuda ka sama haldusakti tühisuse tuvastamist, kui haldusakti on teinud isik, kellel selle haldusakti tegemiseks pädevus puudus; 7) heastada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju, sest Eesti Vabariik ei ole oma seadustes sätestanud, milline on selliste tegemata toimingute õiguslik tagajärg, kui kohalik omavalitsus ei ole väidetavalt olemasolevat eluasemekomisjoni protokollilist otsust kaebaja üürilepingu ülesütlemise kohta (mis kohaliku omavalitsuse arvates ei olevat haldusakt), kandnud kohaliku omavalitsuse dokumendiregistrisse ning samuti ei ole ta 3(8)

3-22-510 eelnimetatud otsust saatnud adressaadile allkirjastatuna ei meili teel ega ka tähtkirjana posti teel ning juhul, kui selliste tegemata toimingute tõttu ei ole protokolliline otsus kehtima hakanud (nagu haldusakt ei hakka kehtima enne adressaadile saatmist), sätestada seaduses, kas otsuse adressaat saab lasta tuvastada kohaliku omavalitsuse protokollilise otsuse mitte kehtima hakkamist halduskohtus või tsiviilkohtus; 8) kohustada Eesti Vabariiki heastama kaebuse nõuetes 1–7 kaebajale tekitatud kahju sellega, et kehtestada seadustes puuduolevad seadusesätted, mis ei ole seniajani võimaldanud kaebajal oma õigusi Tartus XXX munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamise vaidluses Tartu linna vastu kaitsta, ning sätestada seaduses selgelt, kuidas kaebaja munitsipaaleluruumi üürnikuna saab kaitsta oma seni tsiviilkohtute menetlustes kaitseta jäänud õigusi uute seadusesätete alusel halduskohtus või tsiviilkohtus; 9) keelata kaebaja ja tema tütre Y kohtu korras nende kasutatavast Tartu linnale kuuluvast eluruumist aadressil XXX, Tartu, väljatõstmine enne, kui kaebaja on saanud oma õigusi kaitsta kas halduskohtus või tsiviilkohtus uute Eesti Vabariigi poolt vastu võetud seadusesätete alusel.

4(8)

3-22-510 Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 2-18-582 on tuvastatud, et kaebaja ja Tartu linna vahel 16.12.1998 sõlmitud üürileping eluruumi XXX, Tartu kasutamiseks on lõppenud korralise ülesütlemisega. Ülesütlemine on kehtiv. Üürileping lõppes 28.03.2018. Tartu Maakohus rahuldas 14.02.2022 otsusega asjas nr 2-19-15949 Tartu linna hagi ja kohustas kaebajat vabastama ning linnale üle andma eluruumi Tartu linnas XXX. Kui kaebaja keeldub seda eluruumi vabatahtlikult vabastamast, siis tõstetakse ta eluruumist välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tartu Ringkonnakohus keeldus 06.04.2022 määrusega asjas nr 2-19-15949 kaebaja hagi menetlusse võtmast. Viidatud määrust on kaebajal õigus vaidlustada Riigikohtus. Lisaks on kaebaja korduvalt pöördunud halduskohtusse sama eesmärgiga, et linn ei saa lõpetada kaebajaga munitsipaalkorteri üürilepingut. Halduskohus on kaebaja esitatud kaebused pädevuse puudumise tõttu tagastanud (asjad nr 3-18-1779, nr 3-18-2163, nr 3-19-67, nr 3-19-1543, nr 321-772, nr 3-21-926). Neis asjades on kohtud kaebajale korduvalt selgitanud, et munitsipaaleluruumi üürilepinguga seonduvat vaidlust on võimalik lahendada üksnes tsiviilkohtus ja see vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tsiviilkohtumenetluses kaebaja õiguskaitsevahendite ammendumine seoses asja menetluse lõppemisega ei tähenda, et kaebajal on õigus sama eesmärgi saavutamiseks pöörduda halduskohtusse. Kaebaja esitatud kohustamisnõude puhul ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks rikkunud mõni andmata jäetud õigusnorm. Ka kaebaja ise ei ole selgitanud, milline andmata jäetud õigusnorm tema õigusi rikkus. Kaebaja on kaebuse täienduses peamiselt kirjeldanud varasemates maa- ja halduskohtumenetluses toimunut ja leidnud, et munitsipaalkorteri üürilepingu lõpetamine oli õigusvastane, mis aga ei saa olla uue vaidluse aluseks. Samuti ei ole äratuntav, et riik pidanuks andma mingi õigusnormi, mis oleks kaebaja õigusi kaitsnud temale meelepärase tulemuse saavutamiseks. Kaebaja nõue keelata kaebaja kohtu korras eluruumist välja tõstmine enne, kui kaebaja on saanud kaitsta enda õigusi kohtutes uute vastu võetud seadusesätete alusel, ei ole halduskohtu pädevuses. Vaidlus munitsipaaleluruumi lepingu lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise üle on maakohtu pädevuses. Seega tuleb keelamisnõue kaebajale tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-22-510 õigusi kaitsta tema poolt kasutatava munitsipaaleluruumi üürilepinguga seotud vaidlustes. Halduskohtumenetluses saab esitada seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet, seega saab esitada ka heastamisnõuet. Halduskohtu väide, et pole õige, et õigusaktides puuduksid mingid vajalikud normid, on põhjendamata. Kaebajal on munitsipaalüürnikuna õigus Tartu linna üürikorteris edasi elada, sest mitte ühegi Tartu linna haldusakti või muu otsusega ei ole tõendatud, et Tartu linn soovib kaebajaga üürilepingu lõpetada. Tsiviilasjades nr 2-18-582 ja 2-19-15949 tegid kohtud lahendi ilma välja selgitamata, kas on üldse olemas otsused, mille alusel saab kaebajat eluruumist välja tõsta. Tsiviilasja nr 2-18-582 otsuses ei ole üürilepingu lõpetamist käsitleva haldusakti olemasolu ega selle kehtivuse tuvastamist märgitud ega võetud seisukohta, et üürilepingu korraline ülesütlemine on kehtiv. Tartu Ringkonnakohus on 25.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-582 teinud meelevaldseid järeldusi. Kohtud ei ole olnud ka erapooletud. Kaebaja ei saanud tsiviilasjas ise tõendeid esitada. Kaebajal ei saanud kuidagi olla tõendit selle kohta, kas Tartu linna pädev haldusorgan on teinud otsuse temaga üürileping lõpetada, sest Tartu linn ei ole talle seda otsust saatnud. Seega ei ole siiamaani ükski kohus saanud tõendada, et otsus kaebajaga üürilepingu lõpetamiseks puudub, ja järelikult anda ka hinnangut, kas kaebajaga üürilepingu ülesütlemine oli kehtiv. Selle väljaselgitamist on takistanud seadusesätete puudumine. Kui asja oleks menetletud halduskohtus, oleks kohus saanud haldusaktide olemasolu ise kontrollida. Sellega, et asi on õigusvastaselt ja seadustele viitamata antud menetleda tsiviilkohtule, on munitsipaalüürnike õigusi väga tugevalt rikutud. Kokkuvõttes ei ole kaebaja saanud oma õigusi kaitsta Eesti Vabariigi tegevusetuse tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

3-22-510 seadusesätted, mis ei ole seniajani võimaldanud kaebajal oma õigusi Tartus XXX munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamise vaidluses Tartu linna vastu kaitsta, ning sätestada seaduses selgelt, kuidas kaebaja munitsipaaleluruumi üürnikuna saab kaitsta oma seni tsiviilkohtute menetlustes kaitseta jäänud õigusi uute seadusesätete alusel halduskohtus või tsiviilkohtus) ning kaebaja selgituse järgi on nõuded 1, 2, 3, 4 ja 7 heastamisnõuded Eesti Vabariigi vastu. Heastamiskaebus on olemuselt kohustamiskaebuse eriliik (vt Riigikohtu 24.04.2018 määrus nr 3-17-725, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2022 määrus nr 3-22495, p 7). Heastamiskaebuse esitamisega saab halduskohtus nõuda haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (HKMS § 37 lg 2 p 5, vt ka RVastS § 11 lg 1). Halduskohtumenetluses loetakse haldusaktiks haldusorgani üksikotsus, s.t mitte õigustloov akt (vt HKMS § 6 lg 1, HMS § 51), ja toiminguks haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toiming, samuti haldusorgani tegevusetus ja viivitus avalik-õiguslikus suhtes (HKMS § 6 lg 2). Samas tähenduses tuleb haldusakti ja toimingut mõista ka RVastS mõttes (RVastS § 2 lg 3). Haldusorgan on halduskohtumenetluses seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik (HMS § 8 lg 1, HKMS § 15 lg 3). Õigusemõistmise funktsiooni täites ei tegutse kohtud haldusorganitena ning halduskohtusse ei saa kaevata kohtuvõimu õigustmõistva tegevuse (kohtulahendite ja kohtumenetluse toimingute) peale (HKMS § 4 lg 1). Kaebusest ja määruskaebusest nähtub, et kaebaja ei ole rahul kohtute tegevusega ja esitatud nõuetes taotleb ta kahju heastamist, mis on tekkinud seadusega ja seaduse andmata jätmisega. Seega ei ole kaebaja taotlenud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist, mis oleks tekitatud haldusakti või haldusorgani toiminguga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kuivõrd kaebaja täpsustatud kaebuses esitatud nõuded ei kvalifitseeru kahju hüvitamise nõueteks, on kaebaja sisuliselt soovinud seda, et Eesti Vabariik kehtestaks seadusesätted, mis võimaldaks kaebajal kaitsta enda õigusi Tartu linnas XXX munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamisel; selle nõudmiseks puudub aga kaebajal kaebeõigus. Kui kaebaja soovib aga kohtute õigusemõistmisel tehtud lahendite ja toimingute tagajärgede kõrvaldamist, puudub halduskohtul kaebuse läbivaatamiseks pädevus ning ka see kaebus ei ole lubatav (kaebus tuleks tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel). Kohtulahendeid ja kohtumenetluse toiminguid saab vaidlustada edasikaebe korras vastavalt TsMS-is ja HKMS-is sätestatule, mitte halduskohtule uut kaebust esitades. Seda on halduskohus praeguses asjas 18.03.2022 käiguta jätmise määruses (vt p-d 8–13 ja 18) kaebajale ka selgitanud.

3-22-510 ka kõrgema astme kohtud. Seejuures on kaebajale korduvalt selgitatud (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 18.12.2018 määrus nr 3-18-2163, 08.01.2019 määrus nr 3-18-1779), et kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, mille sõlmimisega tekkis kaebaja ja Tartu linna vahel eraõiguslik suhe ning millele kohaldatakse võlaõigusseaduse üürilepingut reguleerivaid norme. Üürilepingu ülesütlemisel ei teki seetõttu lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Ühtlasi tähendab see, et munitsipaaleluruumi üürilepingu vaidlus vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses vastavalt TsMS §-le 1 ning kohtusse pöördumisel on pädev asja lahendama maakohus (TsMS § 9 lg 1). Seega on ekslik kaebaja arvamus, et üürilepingu ülesütlemiseks oleks Tartu linn pidanud andma haldusakti. Samuti on ekslik kaebaja arusaam, et tsiviilkohus ei saanud üürilepingu ülesütlemise õiguspärasust kindlaks teha.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.